Tänases saates maailma kirjanduses räägime Artur Köstlerist. Artur Keslerist ilmus möödunud aastal Loomingu raamatukogus Udo Uibo tõlkes pühendatud, mis analüüsib publitsistlikku slaadis tema mõtteid 30.-te aastate Saksamaa kommunistliku partei elus. Aga probleem on muidugi laiem, puudutades ühiskonda inimest. Kesler on ikkagi eelkõige ilukirjanik. Stuudios on Jaan Kivistik ja Ain Kaalep. Küsimus, kes on Köstner? Tean tema kohta üht-teist sekundaarsetest allikatest peale eesti keeles nüüd rõõmustavalt ilmunud ja autobiograafilist publitsistlikku teose pühendatud sain ma lugeda inglise keeles, tema romaani saabumine ja lahkumine, mis nii mõneski suhtes on paralleelne, ta kirjeldab kolmekümnendaid aastaid ja täpselt samuti tema peategelaseks on üks kommunist, kes kommunismist muidugi pettub nagu köster isegi? Jaa, Köstneri looming ongi nii hästi, noh, ütleme, publitsistlik, esistlik, ütleme isegi see ei ole ajakirjandus, vaid ikka niisuguse filosoofilisi ja ühtlasi ilukirjandusliku kallakuga eest on ka väga hea stiilimees. Ja, ja peale selle terve rida romaane ja ta oma päritolult on ungari juut, kes tegutses kahekümnendatel aastatel ja 30.-te alguses Saksamaal. Siis aga sai inglise ajalehe Daily kroonistel reporteriks ja üsna seiklusrikast elu elas kolmekümnendatel aastatel, Hispaania kodusõjas sattus Franco poole meestega korduvalt ongi, aga inglise reporterina pääses jällegi ja, ja siis asuski elama Inglismaale. Ja hakkas kirjutama oma juba 35 aastaselt mu meelest inglise keeles. Kummaline, nii palju kui mina, inglise keelest arusaam on see väga rikas, hea, üsnagi komplitseeritud, inglisekeelse üllatas mind väga, ma mõtlesin, et noh, mees ei ole inglane, et et tema, inglise keelt loen ma ilma erilise vaevata, aga ei, väga sõnarikas ja üsnagi komplitseeritud stiiliga mees, niisiis ka üks selliseid nähtusi inglise kirjanduses on neid ju mitu. Nagu Poola päritoluga Joseph Conrad, kellest ka üsna küpses eas saine inglise kirjanik ja nii üksikasjaliselt peatumata tema loomingu juures ongi kõige huvitavam vahest ja tema ideoloogiline odüsseia. Nii võiks tõesti öelda. Kahekümnendatel aastatel oli ta veendunud sionist ühesõnaga üsnagi äärmuslik natsionalistlikud seisukohtadega juudi patrioot. Siis oli ta mõnda aega kommunist, aga aga kommunismi nägi ta läbi ja sellesse meie teos kõnelebki ta näginaid, stalinismi elemendid seal täiesti selgesti valjemini ära kui mõni teine mees ka mõni selline tähtis saksa kirjanikest kommunistliku parteiga otse otseselt ei liikunudki, aga pidas fašismivastases võitluses vajalikuks Stalinit toetada. Tema oli muidugi veendunud antifašist, Stalinit pidas ta vajalikuks ikkagi paljastada, rinne oleks puhas ja selle seisukoha juurde ta jäigi. Ja ühesõnaga võib öelda, et tegemist on demokraatia keerulise ja kannatusrikka arengul teiega 20. sajandil, millega tutvumine meil on muidugi. Meile on tähtis ja väga huvitav. See teos on muidugi üks periood, ta on ühe perioodi kestleri ilust selle avamine, aga kuivõrd on tegemist siiski, ütleme 20. sajandi otsiva vaimu ennast teostada tahtma ühiskonnas aktiivselt osaleva inimese võimalustega. Jaan Kivistik, kas te näete selle taga mingit nii-öelda filosoofilist kontseptsiooni? Ja selle tagafilosoofilist kontseptsiooni kuule filosoofilise kontseptsiooni all mõelda, midagi kitsast ja etatut, sest viimase, sellesama sedasama pühenduse viimase kolmandiku alguses pärast oma pöördumist pärast surmamõistetute kambris viibimist pärast selle kirjeldust ju Gösta üritabki sõnastada selle uue maailma nägemise, selle Stalinistide poolt mahasalat või kõrvale jäätu sisu ja seal sammas pärast kümmekonda lauset ta tunnistab, et tegelikult on see sõnastamatu, aga kui filosoofiast mõista nii kitsas mõttes sõnastanud tavaõieti sõnastamist tegevusega, siis muidugi see ei ole filosoofi, seal taga on mingisugune üldine üldine tunne, aga muidugi on võimalik sellest Explutsiielga mingisugust mingisugust maailma nägemise viisi, aga see tähendaks siis Köstlejaid filosoofia omistamist. Aga ta ise ei ole vähemalt. No seda võib ehk materjalina käsitada, et ärme otsime siit nüüd nonii, metafüüsilise Hontoloogilisi aspekte. Hoid noh, ütleme praktilise filosoofia mõttes, mis on ju 20. sajandi väga tähtis distsipliin. Et milliseid käitumisreegleid ta oma maailmapildist tuletab ja, ja no ühesõnaga Ta jõuan selleni, et, et Vägivaldne revolutsioon selliste vahenditega, nagu need kommunistid pakkusid ei ole lubatav eetiliselt kõlbmatu käitumisviis ja, ja jõudis välja ikkagi demokraatia, kusjuures mulle tundub, et tema sotsialistlik maailmapilt ma ei julge nüüd öelda maailmavaade, see on liiga heegel lik sõna minu jaoks maailmapilt säilis tal ikkagi, ainult et temast sai noh, demokraatlik sotsialist, selle arengutee tegi ta läbi. Meile on tuntud ka vastupidine arengutee mõningatest meie algselt demokraatlikest sotsialistidest sai noh, võib-olla ajaloodiktaadi sunnil, aga võib olla ka isiklike kalduvuste tõttu. Said kommunistid, no mõtleme nii sihukeste meeste peale nagu näiteks Neeme Ruus või kui Nigol Andresen kelle väga kommunistlik veendunud-olek tundub mulle küll kahtlane teda, ma tundsin isiklikult. Neeme Ruus kahtlemata tema hukkus juba nõukogude võimu alguses ja oli oli kunagi kahtlemata siiras demokraatlik sotsialist just demokraatiat sotsialist, aga areng riistasilla ja selles mõttes ongi nüüd meil huvitav võrrelda, et siin on tegemist just Vastupidise arenguga ja selleks võimaluse pakkus Köstnerile muidugi see demokraatlik lääs, kuhu, kuhu ta sattus, oleks ta sattunud Nõukogude Liitu nagu mõnigi Saksa kommunist, siis ta tõenäoliselt oleks küll Stahli näol hukkunud. Sest need liiga oma peaga mõtlejad Saksa kommunistid likvideeriti ju Stalini ajal juba 30.-te lõpus ja eriti teise maailmasõja päevil likvideeriti nad ju ära, lihtsalt mõni üksik jäi alles mõni hästi sõnakuulelik. Nii et, et ühesõnaga, me võiksime öelda, et ta ei ole küll filosoof, aga tema ajalooline kogemus on nii praktilise filosoofia seisukohast päris huvitavalt mõtestatav. Eks ole, jah, sellega olen ma küll. Kommenteerisid lisaks tähendab milline on see, et mõtestatava kogemuse ütleme, taust, kui sa seda vaatad, kellega sa seda mõtestavad filosoofide hulgas ja praktilises filosoofias, keda sa siia kõrvale tooksid temast rääkides poliitika poole pealt, nagu Ain rääkis, on vastupidise tendentsiga, nagu me siiani oleme harjunud lugema. Noh, eks ole, inimesed mitte ei vabane, vaid nad imetakse sisse, nad kaovad, nad hävinevad, aga, aga selliseid ideoloogilisest mõtteks vabaks saanud uuesti sündinuid, näiteid on, ütleme nüüd Kesler eesti keeles. Üks vähesemaid. Jällegi mõtlen, et Kesler ei moodusta mingisugust piiritletud kontseptsiooni või mingisugust sellist kõigest muust välja jaladutistinktset õpetust demokraatia kohta, midagi spetsiifilist, see, kuhu ta sellest kitsast stalinlikust maailmanägemisest lahkub, see on sedavõrd ava. See on terve Lääne tsivilisatsiooni kogemus. See on nagu üsna oma pühenduse alguses ta isegi võrdleb kuidagi nagu kahte maailma nägemise viisi kommunistliku köistlikuga mingis jääb pisut mulje nagu oma minevikku välja vabandavus mõttes, kuigi tal on kindlasti õigus selles, et et see demokraatlik maailma nägemine on, on võib-olla 2000 või enam enamusi aasta vanuste juurtega ja selle sisu õpetusliku sisu ei olegi võimalik täpselt piiritleda sammasse. Minu jaoks on midagi seda võtta mossed, et seda ei saa selliselt distinktse õpetusena esitada ja ma naasen sellesama juurde. See käsleri filosoofiline maailmavaade ei ole kokku võetav. Võib-olla sellepärast ongi kirjanik ja mitte. Sellepärast kirjanikuna ongi edukas, et see, millest ta pajatab, on sedavõrd piirideta, sedavõrd kaugeleulatuvate juurtega, et seda ei saa õpetuslikult Angelt selgelt ja lõplikult välja. Aga vot see kogemus võib-olla ongi oluline ja paralleelseid arenguid on ju meile päris hästi tuntud inglane see loomade farmi autor George orel ka tema oli kommunist küll ütleme, protskistliku suunaga ja tegi ka just Hispaania kogemuse mõjul sama arengu läbi. Aga kas see õpetus ei ole nüüd just see, ma olen mõnikord selle üle mõtelnud, aga oma filosoofide seltskonnas ei julge eriti sellega välja tulla. See on võib-olla nagu kirjaniku vaatepunkt. Ja, aga antud juhul võib-olla oleks see oluline ja aitaks meid ka Köstlerit mõista. Et see heegelik noh, struktuur, mis väljendub just sellest, sõnas mailmava Vuelta, on ausõna, mis inglise, prantsuse, kelles muuseas puudub Natarvitavad tarbe korral saksa sõna selle koha peal, Ida-Euroopas on aga endastmõistetav maailmavaade, mürofreeni ja maailm on katsumus. Inglise keeles ei saagi niimoodi öelda. Ja ühesõnaga see heegelikust maailmavaatest on tuletatud edasi marksistlik maailmavaade, see tähendab ühesõnaga täiesti terviklik, süstemaatiline suhtumine kõikidesse maailma kõiksuse nähtustesse. Täitsa kohe ütleme seal maailma ehituse printsiipidest alates, kuni ütleme seal psühholoogia ja tunnetusteooriani välja, kõik on täpselt paigas, see on maailmavaade. Aga mulle ma juba vanal eesti ajal enne enne seda juba poisikesena ära rikutud mulle kogu aeg on see maailmavaade tundunud naljakas ja ma ütlen, et mul on vaated. Ja, ja ma ei tea, ma ei tunnegi kohustust jätma, nad koondaksin õpetuseks ja selle tõttu ma ei oskaks öelda, mis ma nüüd õieti olen. Mul on mõningaid sotsialistlike vaated väga kõvasti kristlikke vaateid, demokraatlikke vaatajaid, aga kui öeldakse, et paneelid oma õpetust kirja ma ei oskagi seda, tead, mul ei ole mitte maailmavaade, vaid mul on vaated. Ja kas ei ole siin Köstneri ja ka vormeli puhul oluline, et nad äkki tegid suuri avastusi, et maailmas võib-olla ainult jumal elab tervikliku maailmavaatega, temal on kõik asjad klaarid. Aga inimlikus maailmas ei saagi olla tervikliku maailmavaadet ja see ongi Kristite, nende 20. sajandi õpetuste ideoloogiate, mis minu meelest kuradi väljamõeldud nii hästi marksism-leninism kui ka teiselt poolt see fašismi mitmesugused süsteemid, Alfred Rosenberg, evol Mussolini ja nendeni välja, need on kõik kuradi välja mõeldud inimeste Essitamiseks selle asemel et peaks olema terviklikuma ilmavaade heegeli mõttes. Aitab küll, kui inimesel on head humanistlikud, kristlikud, ütleksin ma ka, ja demokraatlikud vaated ja see on see õpetus, mida me niisuguseid mehi lugedes võiksime leida ja see on minu meelest väga tähtis. Sellega ma olen detailideni päevil ka minu jaoks sõna maailmavaade tähendab midagi sarnast, kus kogu maailm peaks nagu pähe ära mahtuma, aga parem oleks, kui ta ei mahuks. See maailm oleks tunduvalt avaram ja ka selles ma olen päri, et kuigi võib-olla see oleks ülekohus heegeli suhtes palees kaassüüdlaseks teha, selles ma olen päri, et, et just selline maailma pähe ära mahutamine, sünnitabki igasugust järgnevat sekt Antlust just nimelt sellist maailmavaatelist sekt Antlust maailma ammendamist läbinägemist ja ja noh, julgust seda veel kavandada, täiustada, see hoiab tõesti on võib-olla kõige suuremal määral eriti mõtlevad mõtlejate jaoks heegelt heegel. Jah, aga heegel oli muidugi üks õpetatud inimene, professor ja ütleme, kui ta oleks kohanud, ütleme, oma kaasaegsetest näiteks Openovereid, kelle, kelle vaatajad diametraalselt vastupidised sopenoverid löönud, sellepärast hui tahtnud vangi panna vaid ka kahtlemata võib-olla kohtusid, ma ei tea seda, aga kuna tuleksid kohtunud, oleks nad kindlasti väga sõbralikult juttu ajanud, võib-olla ka ägedalt vaielnud, aga mitte vihanud teineteist. Vaat see on oluline, aga ka meie oleme selle ühe saksa õpetlase õpetuse äärmuseni viidud staadiumi näinud ja see on meile tõesti halva mulje jätnud ja sellepärast praegu heegelist kõnelda on ja vähemalt mulle tekitab mõnel määral nagu vaenulikke tundeid. Et pigem eelistan Schopenoverid tema pessimismi hoolimata. Aga ta tundub mulle olevat olnud targem mees. Nojah, aga nüüd me jõudsime Köstlerist küll väga kaugele, lähme Köstneri juurde tagasi. Võib-olla teeme veel ühe vahepeatuse selle maailmavaate küsimuse juures, et, et mis huvidega, sest et tegelikult vestlemine on seesama küsimus, ta ei ole seda nii otseselt sõnastanud, aga siiski see, kui maailm koosneb nii paljudest subjektiivsetest ja kogemuslikest elementidest, igale inimesele on need erinevad siis kuidas selle ühe maailmavaate tegemisega ikkagi on? Kuidas saab õpetuseks, kas on võimalik, et see on ikkagi väga teadlik kuigi ütleme Marxil küll mitte algusest peale nii teadlik, selline võimalus ikkagi manipuleerida suure hulga inimestega. Milline on see hetk, kus sõnaga filosoofilisest, õpetusest saab maailmavaade? Vot mina vaataksin asja nii hästi, ajaloolise seisukohast kui ka psühholoogilisest. Alati on olemas inimesi, kes tahavad, Need fanaatikud, enamasti fanatism kui selline avaldub religioosses vormis, aastatuhandete jooksul on nii olnud, viimastel sajanditel on ta ka poliitiline fanatism tekkinud ateistlik fanatism, mis on veel hullem kui religioosne fanatism. Ja Köstneri kirjeldab siin mõned väga huvitavat tüüpi just need naissoost ide mehed, kellega ta seal oma põrandaaluses partei tegevuses seal kokkupuutes, et tema muidugi selle intelligendid püüdis neid ka natuke vaadata kui nahisi, aga oi, kus sa sellega, need olid täiesti soolatud olendid, täitsa tigedad fanaatikud, see oli esimene niisugune punkt, mida ta märkas ebasümpaatselt selles kommunistlikus liikumises need naiselikkuse kaotanud fanaatilised naised. Aga viimastel sajanditel on just juhtunud niimoodi, et see, et need fanaatikud, tüübid, neile on antud ühiskonnas juhtiv positsioon. Las nad olla, nad sagedasti on mõne äärmusliku usulahu liikmed ja sellisena nad on oma koha peal ja ei sega teisi minu enda fotot, kuidas ma ütleksin, vanatäditütar näiteks oli seitsmenda päeva adventistid ja omausulistelt veendumustest muidugi kõikumatu, aga peale selle oli ta üks lõpmata heasüdamlik ja kena inimene. Ta ei seganud teisi sugugi, aga tema vaated olid muidugi talle pühad ja äärmuslikult muidugi religioossed nagu adventistide loonud. Ja kui neid respekteerib, ei olnud temaga mitte mingisugust tüli. Aga kui nüüd need seda tüüpi inimesed satuvad poliitikat tegema, Rootsis on, siis on asi hirmus ja, ja siin on nüüd muidugi igasugust sotsiaalset ja ajaloolised põhjused, miks 20. sajandil nüüd kahte tüüpi fanatism, see parem pooldamise, fašistliku ühesõnaga vasakpoolne kommunistlik on, on nii vohama löönud ja, ja muidugi sagedasti ka teineteisele käe ulatanud. Jällegi Köstner räägib siin üht-teist väga huvitavat, mida ma enne ei teadnudki pugima 20. sajandi ajalugu poisist peale olen tähelepanelikult püüdnud vaadelda kuidas praktiliselt kommunistid aitasid Saksamaal Hitlerlased võimule, sest nad pidasid seda kasulikumaks oma eesmärkidele kui seda demokraatlikku võimalust, mis oleks tekkinud siis, kui nad oleks toetanud sotsiaaldemokraatia sotsiaaldemokraate hoopis ohtlikumaks kui Hitleri nats ja aeg-ajalt täitsa konkreetselt siin on ka neid fakte toodud, nimetasid natsidega isegi käsikäes. Ja hiljem Me teame Hitler Stalini pakti Molotov-Ribbentropi pakti. Aga juba 30.-te aastate alguses olid eeldused selleks täiesti olemas. Jällegi väga huvitav fakt poliitilisest ajaloost, ilma kommunistide toetuseta ei oleks Hitler passiivse toetas ta muidugi ei oleks Hitler Saksamaal võimule tulnud ja siin Köstner näitab selle protsessi täiesti konkreetselt meile ära, nii et meile on see asi asi täiesti selge õpetus muidugi ka tänapäeva jaoks mõlemad äärmused, mis ka Eesti poliitikas endast nagu märku on andnud, kommunistlik, teiselt poolt fašistlik kallak. Ega need meil praegu olemata ei ole, mõlemad on väga ohtlikud ja eriti ohtlikuks muutub olukord siis, kui nad omavahel kokku lepivad, mis väga kergesti võib juhtuda, sest neil on ühised huvid. Aga muidugi jätta siis nüüd selle päevapoliitika kõrvale. Kerkib küsimus muidugi mis ka kõige eelnevaga seoses Köstleriga seoses utoopia osa 20. sajandil utoopia on ju vana nähtus juba Vana-Kreeka Platoni unistus ideaalsest riigist oli olemas renessansi ajal nud toomas moorus või Tommaso Campanella'st ja, ja sealt edasi siis ka utoopiline riigi ideaal. No sotsiaaldemokraatidel oli selle nimi rahvaliik, folkstaat, aga siis äärmuslik nähtus, kandis nime juba proletariaadi diktaat tuur ja see pidi siis viima noh, sotsialistliku ja hiljem kommunistliku ühiskonna ehitamisel on need terminid, on, on meil selged, aga kõigi nende taga on utoopia. Mis tähendab retsepti, et kuidas luua ideaalne ühiskond, kuidas tuua, ühesõnaga paradiis maa peal, mitte lükata ta sinna fantastilise teise maailma, vaid tuua ta maa peale. Ja, ja need taotlused ja. Ja unistused ei ole tegelikult sugugi mitte kadunud. Aeg-ajalt on märgata isegi meie teenekaid, vabadusvõitlejaid ütles, et see vabariik, mis nüüd on, ei ole see, millest me unistasime. Mõtlesin, issand jumal, täiskasvanud inimene, ka tema, see rahvuslane, kes peaks olema demokraatia teadmad, demokraatlik riik ei ole paradiis, see on ainult lihtsalt inimlik nihikaga paradiisi ole ta kaugeltki ka tema on mingisugust utoopia tellitanud. Ja, ja niisugune see 20. sajand on ikka maailmavaade, peab olema detailiseeritud ja peab olema väga konkreetne pilt, missugune on ideaalne, ideaalne ühiskond, mida arvab meie filosoof? Tähele panema, et Platoni toomas moose vahel pole teab mis utoopia, see on see aeg või või vähemalt kristlik mõtlemine n Toomas moorust ei sünnita utoopiaid. Ja see on see aeg, kui maailm ja tema saladused ei mahu inimese maailmavaatesse. Ja siit võibki siis vastupidist väita, et maailma, vaata olemasolumaailma inimese pähe mahtumine, sünnitabki seda taotlust teda parandada ja muuhulgas ka projekte selle parandamiseks utoopiaid. Ja mulle tundub, et, et 20. sajandi mõtlemine sünnitab sedavõrd utoopiaid, kuivõrd nad on sellised. Maailmavaateliselt nad on sellised maailma mingi lõpp, kui tõena ära seletavad ja võib-olla siis veel seda lõplikku tõde juurde konstrueerivad ja on ka alternatiivne maailma nägemise viis, kus see maailm ei ammend üheski õpetuses, kuigi on aimata, et seal, meie selle maailma nägemise viisi on Jeesus Kristus ja John Lock ja võib-olla veel mõni selline eriti silmapaistev Rikastanud või paika pandud, kuid ükski neist ei ammenda seda kuna see õpetus jääb meile ikkagi kättesaamatuks, selle alused jäävad meile tabamatuks ja, ja lõpuks ka. Seetõttu jääb meil puudu julgusest konstrueerida utoopiaid ja üritada maailma paranemist, kui me seda vaadet jaga. Tähendab Lippmaailmavaade kaasneb maailma parandamise taotlustega muuhulgas ka utoopiat esitamisega ja maailma käsitamine, nõnda nagu seda tehti enne toomas Moost. Maailm on nagu ta on inimese võimuses, ei teda ei lõpuni mõista ega teda. Mulle tundub, et ka see maailma nägemise viis on 20. sajandil olemas ja tegelikult ka Köstleja sellise tee ühest teise sõnastatavast õpetusest sõnastamatusse väga avas, aga sealjuures maailma parandamispüüdluste puudumiseta maailma nägemisse sellise ülemineku ta siiski läbi teeb. Ja mulle tuli Hollande'i ilus ja natuke liiga pateetiline, võib-olla müüa iroonilise maarahva jaoks, aga siiski ilusa lause näha maailma, nagu ta on ja teda siiski armastada. Ja, ja selle õpetuse võimega Köstleriga tutvudes kaasa võtta. Ja muide, mida peaks lisama Köstlani romaane, oleks meil vaja tõlkida väga head romaanid ja, ja ka kogu aeg sellesama meile olulist problemaatikaga. Nad tegelevad nii, et köster omane paluks. Kui nüüd Jaan kivistliku mõtet tähelepanelikult jälgida, siis võib siit teha nii-öelda mingisugused järeldused inimese võimaluse kohta ühiskonnas. Mis võib-olla on siis tõesti nii, et maailmavaade ja võrreldes tootjatega on isegi ohtlik, see võtaks selle võimaluse pütil seda öelda, võtab võimaluse ära tegelikult maailma näha või vaadata laiemalt. Nonii ja sealt niimoodi veidike nagu sinnapoole suundus, aga küsimus on selles, et mis on siis Kesleri selle ja üldse, kas, kas ma nüüd kestlerit võtame selle küsimuse juures aluseks aga selle laiema pinna juures, kus kõik on võimalik, mis on siis see tegelik alus, see ilmselt peab siis inimeses olemas olema, mis seda maailma inimühiskonnaks korrastab ja ikkagi mingeid seadusi loob. Noh, mina juhatasin igatahes religiooni juurde, noh, ma pean ennast küll kristlaseks, aga ma ei taha öelda, et seal noh budism või isegi ka islamihumanistlikud küljed on ka olemas, et need sugu kallama tuleks. Aga ikkagi, kui ei ole ühiskonnas seda arenenud religioosset mõtlemist, siis on ka asi asi halb. Ja võib-olla Köstleri nujah ta on küll olnud sionist, tähendab, ta pidi judaismi tõsisemalt võtma, aga, aga kui ta selle kaotas, siis ta kaotas. Mulle tundub ka ühe tähtsa orientiiri. See viiski ta vist eksigannakutele. Oled see säilinud judaism on ka suurepärane orjana uskunud saanud, austust väärib, minu meelest on väga oluline, et ühiskonnas oleks ta religioosne mõtlemine olemas, jumala eest, mitte fanaatiline, aga olemas ta peab olema. Jah, aga ma õhutaksin võib-olla enam selle sellest ajaloolist külge, see tähendab, et mitte religioosne inimene ei ole otse, vahetult vahetult oma tundmustest tulenevalt eetiline, see on pigem sekundaarne minu meelest peamine siin kohapeal on see, et religioon on see ühiskonnas, mis hoiab inimesi traditsioonide juures, mis sünnitab neis sellist loomulikku konservatiivsust ja maal või eetika selle tekkimise kõige loomulikum tee. Traditsioon, kommetest kinnipidamine ja religiooni osa eetika kõlbluse tagamisel ühiskonnas on just selles osas minu meelest esmaJaaguline. Me jõudsime tänases saates suure legendi juurest oma legendide juurde ja kui nüüd vaadata kestleri muid võimalusi, mis tal oleks elus olnud, näiteks see, et oleks inimest jälginud psühhoanalüütiliselt, nii nagu ta oma õpinguid alustas, siis kas selline lähenemine, see on küll nüüd manipuleerimine kujutlusega, kas selline lähenemine oleks päästnud või hoidnud ära tema tegelikult sammud kus ta sotsiaalses plaanis suutis teha, ja läbidetigi? Seda jah, aga väga hea ta selle läbi, tegi ta ühesõnaga ta noh, nagu tonte käis-põrgus ära tuli, sealt välja kirjeldas, mis seal on, see on aga see tema odüsseia või kuidas seda nimetada ka Dante põrgurännakuga võrrelda? See on meile väga õpetlik on, et see oli väga viljakas ja tema ütleme eksitee. Ta leidis enese taas. Aga aeg-ajalt on tarvis detsitäid pidi käia Mildelt selge.