Päevatee suvekülaline päevane suvekülaline on näitleja Jüri Vlassov. Päeval, kui saade eetrisse läheb, on Jüri Vlassov olnud täpselt nädal laega teenitud vanaduspensionil. Juttu ajasime temaga Pärnus maikuu lõpupäevadel, kui Jüril olid käsil viimased etendused Pärnu Endla teatris. Muusikat teeb tänases saates loomulikult kuldne Trio MINA, OLEN Karu ja kena kuulamist. Näitleja Jüri Vlassov, viga ajame juttu. Pärnus Endla teatris, mis on ka Jüri Vlassov koduteater. Tere päevast. Me oleme Jüriga mõlemad pärnakad, nii et vanad pärnakad ütlevad teineteisele alati. Sina, saared, Jüri, põline pärnakas. Jah, ma olen siin lausa sündinud, hetkel ma nüüd päris Pärnus muidugi ei ela. Elan linnalähedal maal, siit Audru vallas. Pärnu, no ma olen ikkagi pärnu ja põline küll selles mõttes. Pärnus sündinud, kasvanud koolis käinud täpselt nii tulemegi lapsepõlve juurde, kelleks väike Jüri saada tahtis. Väike Jüri, nii palju kui ma mäletan, oli üks asi oli, et ma tahaksin saada jäätisemüüjaks ja, ja teine unistus oli miilitsaks saada. Jah, need olid tõesti ainult lapsepõlves, hiljem juba nii tunnistasid ma ei soovinud realiseerinud, ei realiseerinud kooli ajal, kuidas Oljakulgas ka ikka koolist, mina olin Koidula koolis selles, nüüd on ta vanalinna kool selles majas tarust õiges majas, õiges majas ja siis, kui mina läksin sinna, siis oli veel Linda soovik oli direktor ja Armas Kuldsepp oli alles siis vist õppealajuhataja või või midagi taolist. Ja hiljem, kui ma juba sealt koolist välja löödi, siis oli juba kuldselt direktor. Nii et mina läksin esimesse klassiõpetaja. On veel, ma nägin teda alles eelmine aasta või üle-eelmine aasta oli minu esimene klassijuhataja ja see oli temale ka üldse esimene klass teha just äsja noor tulnud ja armusin kohe esimesest pilgust ära esimeses klassis, teistel ei olnud nii noort, ilusat õpetajat kui meil. Aga mis ikka, minu kool läks niimoodi, et kuna ma ja see ei ole käinud, ma olin nagu vanaemaga teatud ajad, siis, kui ema isa tööl olid, siis minu oli minek oli nii, et see oli nii põnev üritus, et kui ma sinna sain, siis ma olin esimeses tunnis, mis oli kohe kooli esimesel septembril. Pärast vaheaega olin ma see, kes tõstsin kohe käe üles ja ütles, et õpetaja, see poiss seisis tooli peal püsti. Kaedasid kahe juba esimene asi, mis ma seal koolis tegin, taipasin. Kaebasin sellest sellepärast, et nii ei tohi koolis käidud, keegi seisab püsti. Ma teadsin, et see oli nii püha koht pidi istuma nii ja kõik, mis õpetaja ütleb, pidi täpselt täidetama. Ma sain sellest asjast nii aru, aga, aga need olid esimesed kolm aastat. Ja siis hakkas see asi muidugi kuivemaks minema, hakkas, mulle endale meeldis koolis, tähendab, et igal suvel ennem esimest septembrit tekkis niukene, noh, niuke kihke, tahaksime linnad, nagu on ära tüüdanud see sooja ja ükskõik mida kõike. Ma olen sangliinik, olen selline rahutu hing, Ma ei saa, mul on kogu aeg vaheldust vaja ja sellepärast olid mul tunnis ka sellised märkused, et vaatas tunnis ringi, ei jälginud tundi, vaatas aknast välja ja nii edasi, noh, ja eriti veel, kui oli üliigav tund, siis oli tõesti raskusi minuga, ma arvan. Ma ei teagi, mis ma seal täpselt tegin, aga minu jaoks oli kõige igavam tund oli vene keele grammatikaõpetaja üliigav tund oli igav ja grammatika mind eriti ei huvitanud, kuigi mina vene keelt tänu sellele, et komsomoli tänav oli, siis seal olid pooleks, oli nii venelased kui eestlased, et need, nii eestlased kui venelased oskasid mõlemat keelt, nii et seal polnud probleem hakkama omavahel absoluutselt. No see oli üliigav tund, aga mis mulle hakkas, kohe alguses hakkasin meeldima, ikka humanitaarained, noh siis kui tuli ju ajalugu, siis ma olin vaimustatud eesti kirjandusega, ma sain hästi hakkama. Ja nii edasi. Matemaatika liisu, minu nõrk koht, ma ei tea, kas ta õpetajat või ta mu enda lollus, aga ka see ei istunud kuidagi. Ja nii see läks, nii see läks kuni sinnamaani, kui tulid, need hakkasid need tiitel saad juba vaikselt pihta tulema ja siis. Kas sa väiksena ka selline laulupoiss olid? Ei no laulukooris ikka olin jah, laulukooris sai lauldud ja mingit duetti mitte eriline, mis laulja meikaril. Ma pole siiamaani keelt mingi laulja. Aga lauldud sai küll ja? Jah, aga vaata tuligi siis see aeg, et kui hakati juba juukseid kasvatama natuke rohkem kui vaja. Nii, ja nüüd räägin mina edasi, mina käisin Pärnus, mitte teises koolis, Koidula koolis, kus Jüri käisid neljandas keskkoolis. Jüri on minust mõned aastad vanem ja mingil hetkel, Meie õppealajuhataja käis meid hoiatamas. No ma ei tea, kuidas tollal nimetati lõngus või või hipi võimsendi, lõbus, lõbus vist oli. Ühesõnaga sinu eest hoiatati pärnu korralikke tüdrukuid. Ja klassiõpetaja või õppealajuhataja, kes ütlevad, ma ei olnud lausa nimeliselt, aga kõik said aru, et vot käib siin üks pikkade juustega poiss, sa tegid ja siis bändi asju ka, et õhtukoolis käisin. Väga korralikke tüdrukuid hoiatati Jüri Vlassov ja millega sa siis hakkama said? Ma ei tea oma arust lihtsalt küll millegi halvaga hakkama hakkasid juba tiitlite värke, aga see pole halvaga hakkama saamine ei ole ainuke suur pahe oli see, et jonni pärast mina juukseid maha ei ajanud ja nii mul on isegi õhtukoolist löödi juuste pärast välja, et midagi polnud teha, kuigi noh, need juuksed ei vasta üldse sellele, mis mul praegu on, siis mulle kõrvad olid näha ju tegelikult. Aga, aga noh, oli selline aeg ja jonn oli ka suur ja nii Koolist juuste pärast õppimine on muidu korras, aga juuste pärast? Õppimisega oleks hakkama saanud, aga lihtsalt, et ma ei kuulanud sõna jätma jäänud juukseid maha ja siis lõppes see jama ära jälle mul selles koolis järjekordselt. Aga sa tegelesid siis juba mingisuguse bändiga ka muusikat kõikidega? No seda me hakkasime tegema kuskil 16 olin vist umbes 16, samal ajal ma töötasin juba lennukis, olin töötanud, käisin autokoolis, lennukis oli mingisugune mingeid laos puid laduda, sest ma ei tea, mis ma seal tegid. Ja muidugi bändi sai juba siis tehtud ja eristasid jämedust kasutanud, millega seal müristab, polnud ju võimega midagi mise Mati Murumaakodus pisikeses tuha Uberi, kus niisama plämmisime seal ilma mingi võimuta, seda asja. Sellise päris algus siis, kui see lauajupist saeti välja kitarri. Kas see vastab ikka tõele, et saagisidki poisid ise kitarri välja? Jäätiseputkad, mis oli kaetud siukse sinise plastikuga ele sellislikud, mäletad sinise plastikut ning käisime öösel ära Rabiumised kitarri peale saada, niukene ilustus, kena ja, ja läksite telekaga kaablit, kuskilt lõigati ära, sellist igatsust on küll tehtud, jah, on küll. Mujalt polnud saada ju, kitarrid mängisid ka mängisid ja ikka mängisite oli nutikaid poisse, kes oskas nendest ikka pildid ka teha ja asestusid enam ära ja võimud olid sees. Sa käisid tööl ja tegid, bändikool jäi pooleli. Ei no kooli jäänud pooleli ennem kui seal kuskil, ma ei mäleta, kas selline üheksas või 10. klass, kui mind sealt välja löödud on, kodus on kõik alles kõik Eestimaalehed, mis on minust kirjutanud ja esimene kirjutis oligi, see oli siis aastal 64, tulime sõbraga õhtukoolist, läksime mööda siit rüütli või kalevit tollel ajal siis oli postkontor seal nurga peal ja mis see võis olla kella 10 ajal õhtul ja, ja mina, mina laulsin siis muidugi laulsime koos, et kõik roosid ma kingiks insul nädata, data ja tulid kaks rahvamaale, sellepärast üks miilits, rahvamalevlased, punased lindid, käbel ja dokumente, mina olin ju äsja passi saanud, mul oli uhkelt kaasas pass. Kui sest, et sõbral ei olnud seda ka, tõstab sõbrandud midagi esitada, mina esitasin siis oma passi ja kaasa viidi mütsis miilitsasse, vana nihkus, nüüdse õpilasmajandusel viidi sinna, seal oli tuba täissuitsetatud miilitsa ideega tegelasi täis ja siis oli üks fotograaf, Rannov oli, tegi Pärnu lehele pilte ja mina tulin sisse, naad laulame eile ka ja laula ja mul oli niigi närvid läbi juba täitsa, ma ei saa aru, mille eest ja pidin seletuskirja kirjutama ja siis kui ma seal sele laua kohal nagu kirjutasin kirja, siis seltsimees ranna oli roninud sinna laua alla, tegi must pildi ja järgmine päev oli see Pärnu kommunistist pilt, et et õhtukooli, õpilane, see ja see oli veel isegi kriiskas rõvedaid laule lauldes, rikkudes inimeste öörahu ja minu kõrval teine pilt ühe üks purjus, ühe joodiku pilke suli dollakil kuskil seal pingi peal. Nii et meie kaheksa olime siis selles lehes on mu esimene foto ja pilt ja üldse ajalehega tegemist on olemas alles alles. No ma arvan, siis sellepärast hoiatati küsinud, et rõvedaid laule laulab ja moraali alla. Ei tea, võibolla võibolla, aga noh, võib-olla selle õpetaja, õppealajuhataja olin minuga mingit tegemist, aga ma tõesti ei tea, seda, ma ei mäleta ka. Ma ei olnud mingi pahatahtlik inimene, mind hoiatati. Aga mine tea, sellel ajal sa igasugused hullusid tehtud ju. Oma sõbrad läksid neljaks aastaks vangi ju. Bändikaaslased Mati Murumaa ja Reini esma. Noh, oli kellelgi sünnipäev. Sünnipäev oli, pidasime sünnipäeva, nimetatakse kaheksa väljas leid seal kuskil seal auli tänava kandis aknaid sisse. Pärast oli suur kohus, kus oli parajasti Nõukogude liidus, oli uus seadus pisihuligaansuse eest range karistus. Suurkohus oli protsess täielik ja, ja siis tuli välja, et selle 36 rubla, mis kahju tekitasid sahinad punktist punktini neli aastat ilma mingi amnestiat ilma millegita, istusid nad ilusti need neli aastat ära 44 aastat sellest, et need aknad siis sellepärast punktist punktini. Nii et oleks mina olnud sellel õhtul nendega välja ja mõne akna sisse visanud, oleks istunud need neli aastat ära, nad tulid 70. aastal välja ja kuuendal nad sinna läksid. Aga midagi elu on oma rea teinud ja üks on surnud ja teine elab Ameerikas ja. Jõuame Kuldse Trio, nii kuldne Trio ei olnud päris kindlasti sinu esimene bänd, kuidas bändi tegemine edasi läks? Sol? No need paar aastat, mis bände tegime siin 60.-te keskel, lõpus, noh, siin oli kolm, neli bändi, oligi, tegid, poisid vähegi suutsid, laulvana on enam-vähem tuntud, oli kaks-kolm tükki siin linna peal ja siis vahepeal me küll olin ühes bändis ja teised teises see kaks aastat praegust, mõtlesin, et see oli nii pikk aeg, praegu mõtlen seal polnudki üldse mingi aeg. Sel ajal sai hirmus palju bände teha, isegi vene sõjaväe sai käidud, käidud ära oma kolm kuud tagasi tuldud ja bändi tehtud ja kolm kuud olid sõjaväes. Nii hobuv mulinat kirsa jalga lihtsalt sellepärast kell sai veel sellepärast jalgelt anti liiga väike number ja noh, ja siis oligi nii, et komisjon, eriti minul, oli hea meelega ja siis tegime ka bänd ise selline, et viimane niukene bänd oli mul siis vibro ja siis oli suur festival Tartu ja siis Pärnu bändidega. Neli tükki oli nii ja naa, meid keelati ära, sest milliga kõvasti mängisime igavesest ajast igavesti. Proua palu keelas meid ära ja ei tohi kunagi teha, ma mäletan täpselt nii oligi, aga siis läkski teistmoodi, see asi nagu bändid ei teinudki ja siis oli juba see aasta, kus ma tulin teatrisse 69. Päevade suvekülaline on meil täna näitleja ja laulja Jüri Vlassov. Teatrisse. No teatrisse sattusin ma, ma olin vahetult ennem olin kolm kuud juba olnud Pärnu tuletõrjes tööl seal ja see mulle meeldis. See oli üks päev, magasid, kolm päeva, puhkasid, üks päev magasid, kolm päeva puhkesid, vahel sattus, tulekahju oli ka. Ja sealt siis Mihkel Smolenski Ta ütles, et kui olid, need on teatuseks lava, ta oli aastaid olnud lavatööline. Tule ka, et siin on niisugune hea, et saab punkti teha kuskil sotsakaid näitemängudes kaasa. Kas sa teatrihuviline kooli ajal küll valida? Ei no ma tegin päris palju tükke seal isegi kasuemaga saime isegi laureaadiks mingil ajal koolid näiteks näitemängudes ma olin ikka osavõtja pidevalt ja teate, sai ka käidud siis veel vanas majas seal pangamajas noh, ühesõnaga mina ei mõtlengi, ma tulin kohe siia sellesse mulle see tundus niuke hoopis teine maailm ja mis oligi tegelikult ja ja, ja siin ma nüüd siis on 45 aastat, 69 tulid seal sama vaja 68 just maja valmis saanud 67 ja siis ma tulingi ja oli niimoodi, et. Ma olin vist paar kuud Sand ara olla, kui juba oli, vaatasin õhtul tulime kuskilt ringreisilt, käskkiri seal väljas ja Kaarin Raid hakkas siis lavastama, sed elani näidendit armunud Lõvi, minu osa oli pandud kassale lol. Loll või ma ei saanud aru, kes läheb lolli mängib, ongi nimi, no ja siis tuli vaid nimi lol. Ja sealt hakkas siis teatritegemine. Kui teised käisid koolis, siis minu kool oli siin nimetan siiamaani oma, näiteks esimesteks õppejõududeks olid just äsja tulnud Kaarin Raid ja Ingo Normet ja see teater oli ju, see oli just selline periood, kui see vana Endla või Koidula teater, mis ta siis oli. Ta ikkagi koosnes isetegevuslastest, no ta oli ikka poolprofessionaalne, noh, tehti küll tükki igasuguseid asju kõik, aga niisugune kõrgem koolis õpinguid ei olnud siin suurt ja siis hakkas neid tulema need noored järjest ja siis sealt teatrikooli lõpetajad ja et see oli üks, ma ütlen, et selle perioodi oli üks kõige huvitavam periood üldse. See oli ka nii-öelda teatriuuendust aegsest, siis hakkas ise Tartus oli see toomingas Hermaküla? Jah, noored vihased ja Pärnusse tulid raid ja norme. Just just, ja noh, kuna Vello Rummo oli peanäitejuht ja ta oli väga tolerantne, tema lasi teha nendel eksperimente kõike, nii et selles mõttes oli, oli põnev, aeg oli ja tööd oli palju ja üldse jah, ikka noorusaeg on ikka ilus aeg. Kus sa kuldne kriya asust oli, millal kuldne Trio tuli 74. aastal lihtsalt mitte millestki. Lihtsalt meil alguses ei olnudki kolmandat, me olime kahekesi Mei oma lõbuks jõime, peeti ja mängisime mihkli, kodus lindistasime maki peale igasugused lollused ja just nimelt lollused, mis pähe tuli, kõike tegime. Ja siis tuli seda lollust, üks kord. Paratamatult tuli naistepäeval teha, asendasime Lembit mägedit kuskil naistepäeval, see oli rajooni kolhooside mingi kokkutulek, naisterahvad olid seal ja siis me esinesime. Sellepärast seda hakkasid, laule laulsid, temal ei, kuus lugu meil oli, mis, mõtlesin viisaka laulsite lollus, no iga lolluse ikka needsamad mokad jullad ja mis meil olid niuksed noh, absurdsed, aga ma arvan, et poleks tavalisi laulisest poleks võib-olla siiamaani vastu pidanud. Just sealt see hakkas pihta, sealt hakkas jah, selliste küll 40 aastat möödas, nii et kauge mälestus. Olite kahekesi, aga kus see nimi tuli, kõik teavad sellist ansamblit nagu kuulnudki. Ja siis meid kutsuti ka kahekesi, siis mõtlesin, mis nimelt me paneme, paneme hõbedased kaksikud, siis panime sonid pähe, mingisugused kaltsud selga ja siis ma mäletan, siis see komisjon küsis meie käest, et miks te siis selliste riietega ise nimetate hõbedasteks, kaksikud eks meie põhjus oli see, et noh, risti vastu, et välimus ja nimi on, on hästi kontrastsed. No ja sealt ta tuligi. Ja siis me leidsime, mis me kaheks ikka põgistameteleks küll testib mõnda kolmandat pilli vaja ja siis me leidsime selle Vello Toomemetsa, kes tuli just äsja sõjaväest ja ja, ja Ilus kirikukellad. Ja siis oligi tuli, noh, kui juba hõbedased olid, siis on kuldne Trio ja kus kõrgemale enam minna. Kuldselt riiul on ikka täiesti oma stiil ise Devist laule kirjutanud. Tegite mõned? Ei, meil on oma lugusid ka ikka mõned, aga need meil on ikka kavereid, nagu öeldakse, aga sõnad on, kõik on omad ja need tekkisid, mitte see garderoobis ja me olime veel seal teisel korrusel garderoobis. Seal, siis tulime kokku ja muudkui nuputasime neid sõnu ja nii need tulid. Kasidel kolmandad liikmed vahetuma mitu tükki, neid kolmandaid liikmetel üldse oli. Toomemets siis murumaa, siis uuesti Toomemets siis Peeter Oja, Sepo Seeman, need on need põhiliikmed olnud, muidugi on ka muid olnud, Evald Raidmaga on nüüd tehtud ja mõnega veel, aga noh, need on pikaajalised liikmed, on nüüd me oleme kahekesi ja esemega ikka. No ausalt öeldes, mul on papp nii kõrini, aga kui on veel kutsutakse, siis lähme. Ja imekombel kutsunud. Räägi nüüd oma teatritööst, Sulle meeldis teatris töötada, said palju tööd ja sobivat tööd. Selle teatriga on nüüd selline asi, et miks mind nagu ma kuulsin, et Kaarin Raidi oli mind sinna tükiga kutsunud esimesse rolli, sellepärast et ma olevat olnud mingisuguste säravate uudishimulike silmadega käinud siin ringi tead, ja, ja just sellepärast ta võttis ja ma olin tõesti, ma olin vaimustatud. Ma vaatasin pooled tükid, vaatasin külglava pealt ära ja kõik ja nii ja naa. Ja nii need läks ja siis lõpuks. Aga kui sa professionaalseteks näitlejateks mihklist Danskega koos Helle kuningas ja tööle ja siis hakkas teatritöö sisukas rutiin, kas see paremad-halvemad lavastused, paremad lavastajaid, halvemad lavastajad ja nii ta on läinud see tänapäevani välja 45 aastat ja mis kõige kummalisem, uurisin nüüd Endla teatri nagu entsüklopeediat. Hakkasin vaatama, kes on Endla teatris üldse järjest kõige kauem olnud aastast 1911 ja üllatus-üllatus, mina alati sõnakese kaamerast kõige kauem, kes on kõige kauem järjest olnud näitleja koha peal ja teise leidsin veel, oli liia, Tarmo ja Tarmo tuli teatris siis, kui mina sündisin täpselt samal aastal ja temagi on 45 aastat, nii et keegi seda ei ole veel nagu ületanud seda temaga koos mänginud kindlaks teha küll 45 aastat. Ajaliselt on see ikka päris pikka aega, mitu põlvkonda juba selle teatrist läbi käinud, selle 45-ga, Mulsed, nüüdse teater lõpebki täna mul on eelviimane etendus siin teatris esimesest juunist, mul lõpeb leping sellega, ühesõnaga olen pensionil. Kas sa oled vabatahtlikult pensionil või lihtsalt öeldi, et on aeg. Nii, ja naa. Tähendab, et teater ei saa midagi siin vaielda, nad pakkusid mulle pakkused poole kohaga. Aga põhimõtteliselt mina ütlesin, et mina poole kohaga näitlejaks ei hakka või jää, sest et mina ei saa üldse aru, poole kohaga koristaja olla näitleja isa poole kohaga olla see nali, et mul on vähe etendusi, asi pole selles. Prooviperiood on endiselt sama, ega see ei muutu midagi, oleneb rollist. Ma just imestan praegust, et kes sai parima meesnäitleja osa, Zayn Jürgens Viljandist kui vana temal, nii et pole midagi, kunagi pole hilja, aga poole kohaga ma ei olnud nõus ja siis jäigi niimoodi, et mul lõpeb lepingu ära ja ongi kõik. Kas sa oled kõige vanem näitleja praegu ma olen. Ma olen kõige vanem seal kõige naljakam meile, meie teatris on uskumatult noored, kõige vanemad. Ma ei tea, meie teatris nagu ei olegi vanameestega ütled, et eriti siin oli üks osa, Feliks Kark, kutsuti külalisena ka? Ma ei tea, on ilma saadud hakkama kuidagi. Meil on niisugune paras noorsooteater. Sõber nihkes Mellianski käis vahepeal ka lavakas proovimas, sinul seda mõtet ei olnud. Ei, ma ei käinud, mina olin juba edukas näitleja, siin on vaja, eks ma liit või tähendab vajadust. Mõlemad läksid jälle kuningas ja Mihkel, Smolenski olid seal kaks aastat. Mõlemad tulid sealt ära, sest nendel ei olnudki nagu midagi seal õppida. See kursus oli ka suht õnnetu kursused. Ei olnud neid õppejõude, promome või haige ja mis seal, noh, ühesõnaga neil oli, läks nagu läks, kuigi ma olin seal kursuse juures väga tihti. Ma teadsin täpselt seda seltskonda ja pidutsesid nendega koos ja kõik. Aga jah, kui mihkel seal õppis, olin mina juba siin edukas näitleja. Jätkame juttu nüüd juba pensionärist näitleja Jüri Vlassov, iga. Eks lavastajale ja lavastajale on sinu jaoks vahega. No ma ei oska öelda, mis enne oli, sest minul oligi kohe esimene oligi Kaarin Raid ja väga heal ajal sattusid teatrisse, ma arvan, see oli täpselt see pöördeaeg, see oli väga hea aeg, oli, see oli tõesti seal, läks kuni tegelikult pärast seda, kui Kaarin ära läks ja siin mõned näitlejad, Ükskülad ja Roode, hilja varemed ja siis hakkas jälle mingi muu asi pihta ja siis nende lavastajatega nagu olnud iga lavastaja, pealavastaja, uus luud ju uus luud teeb jälle oma maitse järgi kõiki asju ja nii ma olen, neid luudasid siin küll ja küll elanud ja nüüd siis viimase luuaga, siis lähen mina ka. Sa ütlesid, et noorusaeg oli kõige huvitavam, aga hiljem milliste näitlejatega on huvitavam koostööd olnud teha? Siin teatris oli üks küla, mõnda aega küll mitte kahjuks väga pikka aega. Minu esimesed kogemused üldse, kui ma siia teatrisse tulin, ega ma olin näitlejaid, juhi teatud Holly Ungvaria, Arnold Sikkel võita kaks tükki, keda ma kindlalt teadsin siis räägiti, et oi, et meil tuli just äsja uus niukene näite. Jube hea näitleja Aarne Üksküla ja jah, Rakverest ja ma ei kujutanud ette, mismoodi ta välja näeb. Ja siis vaatasin puu, üks niukene, väärika olemisega habemega meest tuleb mul siin valvelauas vastu ja et kas see hangivad, oh ei, TsMS dekoratsiooni auto jutt, hoopis sohver naad ja siis ma vaatasingi neid esimesi tükke ja nendega. Tore aeg oli jah, selles mõttes, et moodustas täielik niuke tobi juba niukene omasin teatrisisene nende Peeter Kard Agoroos, Aarne Üksküla ja teisigi Rumma looja Linda Rummo tuli küll hiljem, muidugi. Vaat seda ma olen mõelnudki seda, et olen mõelnud, et mis on inimesel kõige kallim vara, räägitakse, et noh, tervis ja lapsed ja kõik. Tervist. Haigus saab ennetada, tervistav parandada, lapsed kasvavad suureks, aga üks asi on, millel on kõige suurem väärtus, on aeg. Seen, asi, mitte mitte keegi ei saa seda tagasi keerata. Siin ükspäev küsiski üks meie teatriks noorem naisterahvas, näitleja ta oli vist mingid vanafilmidel, kus näinud, küsis, et kuule, ma tean küll, et see seal see oli. Kes Paul Mäeots oli, Paul Mäeots on Eesti NSV teeneline kunstnik. Aastaid-aastaid töötas siin Endla teatris väga väärikas näitleja. Nii ja naa. Kuulnud ka. Ja siis ma mõtlesin, et tänamatu, sihuke näitleja eluded, sinu pärast käiakse teatris sinu kellaaega kümneid, kõik teavad sind kuskil oled siis sa kaod kas sured või kaudel. Ja siis need Paul maad sai, teate, nii et temast on siin isegi pilt, tema maalitud pilt siin seina peal ja siis ma ütlesin, et aga täpselt samuti seina Üksküla istub kuskil, kes teda teab, arstik noored ei tea üldse temast midagi, Linda Rummo, täpselt samuti. Mitte keegi ei tea neist ja mis on siis, istub oma pisikeses toas oma kolmesajase pensioniga ja see ongi kogu tänu selle aastakümnete eest tehtud töö, see on. Ja ma arvan, teatri järjepidevus on ka selles, et kui ei oleks neid näitlejaid, kelle pärast siin rahvas kunagi käis see tähendab seda, et oleks tekkinud auk, teater ei töötaks ja polekski kadunud ära seal järjepidevus, mis on jõudnud siiamaani, et siin käiakse edasi step by step kogu aeg olnud siis mõtlesingi, et tuli üks niuke ideed, ma ise nüüd lõpetan käramanni kõige kauem olnud. Et mul on niisugune omamoodi õigus, et mul on üks väga huvitav niuke, mul pole seda sihukene nagu rist nagu pross. Rist, väga ilus, niukene, kirju, niukene, sätendav et teeks selle niukseks liikuvaks märgiks. Ma annan siis sellel samale naisterahvale, kes küsis minult, et annaks tema kätte, mõtlesin, vaata, nüüd on see märksa täpselt nii kaua sinu käes. Kui sa siin teatris oled, kas lahkud jalad ees pea ees või ise lähed ära või visatakse minema, siis anna see edasi sellele, kes on hetkel kõige kauem olnud, siis tekibki mingi pidevus. Noh, et see on üllatav, et ei teata, kes oli see, noh, muidugi, kus nad peaks teadma, keegi ei õpeta enam keegi ei ütle. Eha Kard näiteks teab väga hästi. Mina mäletan neid kastina, aga meid pole palju, meie käest ei küsitudki, siin tehti ju näitus teatri 100.-ks juubeliks pandi näituse üles, lähen vaatama jumala valed andmed, valed nimed on taha pandud, mitte kõigile, ka osaliselt. Mõtlesin, aga miks te meie käest ei küsi, meie oleme nende inimestega mänginud, me oleme. Ei, kõik on ise teadlikult vaatavad kuskilt pöörete pealt kuskilt noh me ju elame. Et võiks huvigi tunda selle vastu mitte omapead teha, et ma ei tea, mis seal Pärnu surnuaeda seal keegi käib kunagi nüüd vanasti käidi küll, aga nüüd ma ei tea, nüüd on need uued ajad, kus enam sellest ei hoolita. Traditsioonid vist on kadunud, sest Estonlased vanasti käisid ju laulmas hele, tähtsa vaikselt vilgub. See traditsioon on ka nagu ära kadunud juba. Nojah, see hele täht on meil ka, meil oli sama laul, aga noh, see on ka jäänud nii vaka alla, nüüd Normet, käisin lavastamises lastetükki, siis ta nõudis igalt poolt seda lauluga, kui kellelgi sünnipäev oli. Aga üldiselt on, seega ka hääbub, on tunda juba ja nüüd tuleb uus seltskond järjest peale ja siis niimoodi asjad need kaovad. Kas vanad sellised teatri põhiväärtused ikka jäävad, et välisjalatsitega ei ronita lavale ja mida ikka õpetatakse noortele? No mina teadsin neid asju küll kalossidega ei tohi vilistada ei tohi ja ja mis seal kõik olid, et raamat mao kukutab, peal istuda ja no midagi mingil määral. Oled ise ka edasi andnud noorematele? Mingil määral nad teavad ise ka siin niuksed asjad on olemas, mul isegi naljaviluks kingiti sünnipäevaks isegi Stanislavski eetika. Hiljuti lugesin läbi ja ja mõtlen, et ega teatris ei ole maailmas midagi muutunud. Kontor jääb kontoriks ja kunstipool ja kunstipooleks, et see sõda kestab igavesti. Ühed arvavad, et nende pärast on teater, teised arvavad, et meie pärast on rahvas käib ikkagi sellepärast. Kalal liiklejaid vaata, sa oled 45 aastat olnud Pärnu teatris, kas seda mõtet ei ole sul olnud, et läheks, vaataks Tallinnasse või kuskile mujale? Ei, ei mina, kutsutud on omal ajal kutsutud küll, jah, omana ma olen külalisele käinud, on kutsutud ka kõige esimene kutse oli, oli nukuteatrisse kutsunud, tegelikult oli kõige ennem kutud Klaudia Taev, tema kutsus meid, tulge Vanemuisesse. Tulge, Vanemuise koori. See asi meie muidugi ennast täis noored olid ja, ja et me olime siis näitlejad, no kuule. Kuule tädi, ära nüüd nalja teed nüüd, me oleme suured, neid me läheme nüüd Vanemuise koori muidugi ei lähe. Siis oli nukuteatrisse, Rein Agur kutsus sinna ja praegune nukuteatris pikud tehakse. Aga ei noh, esiteks mina olen. Vaat ma olen mingi konservatiiv, ma ei taha. Ma ei taha suuri muudatusi. Ma ei taha kolimisi. Ma ei, mulle ei meeldi niisugused asjad, nagu mul on olemas elamine ja kõik on nagu ei ole vajadust, ma ei tunne selle järgi. Aga noh, ma arvan, et ka mujal ka uuema ei oleks olnud, kui siin see 45 aastat vahet pole. Samal ajal hakkasid juba filmides tasapisi tegema ja telelavastustes ja sa oled ikka nagu pildil olnud kogu aeg üle vabariigi. Paljud väikeste teatrite inimesi, nagu sa ütled, ei teata üldse. Kui sa ei ole televisioonis ja filmis käinud ega olnud, siis. Seda küll jah, sest et teleon selles mõttes teeb imet Teie veel laulsite ju kaasvaat Kaarin Raidi jälle lavastus oli see kolm põrsakest ja hea hunt, see oli nii kuulus tükk sellel ajal ja kuna käisime televisioonis televisioonis oli nii, et oli etendus, läks otseülekandena, seal ei olnud mingit salvestamist ja kuna see oli liiga väärtuslik kraam, need lindid ja pärast seda oli meil paar aastat oli ikka päris võrdlemisi raske käia, sest Owen lapsed põrsastega milleni isegi kihlus, pidin puu otsa põgenema. Selle hullumaja enam ei saa lahti neist, kuna me olime noh, põrselt kui lapse, kui inimesed ilma maskideta ja sellepärast oli seal see oli, vot see üks esimene niisugune asi, mis tähendab, mida televisioon teeb. Aga noh, täpselt samuti on see trio värk Poleks, televisiooni, mine tea, mis ta oleks. Nad käisid ikka kõvasti ringiga igal pool. No käisime küll, aga kõik see oli kõik ennem seda oli see mitte midagi võrreldes sellega, kui Peeter Saul kuskil nägi meid kutsus otse televisiooni kas esinema tema kärsaal kutsustajaid ja oli siin, Pärnus oli veel ülekanne, kontsert, Peeter Sauli ka koos veel laulsime isegi tegime oma triot ja siis laulsime päris suure selle orkestri saatel ja, ja pärast seda, vaat siis hakkasite tõeliselt sellise kutsumised ikka Telede pimet, mitte miski puuded. Palju sa teles teinud oled, päris palju siiamaani, praegu on ju ka teles tööd, sul? Hetkel ma ei ole seal midagi. Viimane saade oli ETV Me armastame Eestit. Aga ei, hetkel ei ole, ei ole praegu. Piltsi Lähme, teeme Pepsi. Meeldi Järvi vabale kõige moodsam taksol lipsi. Pillepsi tead vana ja noor. Hea sulle laulda, Alveeaa palee valve raha. Ta. Sul meeldib tantsida Kalvega, keerutan ellips. Kui sulle meeldib tantsida, kallega, erutada lipsi, et sa nii vintsi Sipsi ära nõnda palju keksi. Tantsus saame. Juusk abi. Labajala lipsi paneb jalakesed kipsi. Ei tantsi tasa. Siluutalipsi. Tänane külaline Jüri Vlassov on oma filmi ja telerollidest rääkides üsna tagasihoidlik, ehkki aastate jooksul on neidki kogunenud päris palju. Loomulikult mitte nii palju, kui tema teatrirolle. Jätkame juttu Rivlazzoviga. Ma tõtt-öelda jõudnud üle lugeda, palju seal selle 45 aasta jooksul teadsid, sa kogud ajalehe väljalõikeid enda kohta, aga kas sa osade kohta on seal täielik arvepidamine olemas? Mul oli väga healade vihik, ruuduline vihik, kaks niuke, neid on kaks tükki ja ma hakkasin, alates 69.-st aastast panin kõik kirja. Nüüd selle kolimisega kuma maale, kolisin teadmatu kohta kadunute sele paberite hunniku, sest mina ei leia, võib-olla kunagi keegi leiab, aga seal oli sellel hetkel, kui ma läksin, oli 130 kuskil 130 lavastustes, et kui nüüd paneme 10 aastat umbes otsa, et no kuskil 150 kanti kisub, täpselt, ma ei tea, aga enam-vähem sinna. Mis sulle endale meelde jäänud on, mis on eriliselt hästi sul välja tulnud? Sest mul on see viga, et ma olen kohutavalt enesekriitiline, noh, ma ei taha seda välja näidata, aga, aga ma ei või kannatada ennast vaadata kuskil telekast ega, ja ka mul imegi vaata tagant ära, kui sa oled, vaatan, vaatan, vaatame ka kirun ennast, et oleks nii ja naa, tead, aga noh, on jäänud noh näiteks alati jääb meelde sama esimene etendus, see on selge, et selline selline asi jääb kohe kindlalt meelde. Noh, kasvõi põrsad oli üks niisugune ainuke lastetükk, mis kui omal ajal see nii palju lastetükkides mängida, et ma lausa juba vihkasin lapsi tüki kaalsed, täitsa hirm tuli peale, hüppad jälle jälle lastele jälle jälle mingi paksud Krimmid, värgid. Noh, siis on, see oli muidugi väga huvitav tükk ja väga hästi oli õnnestunud vis klaase, puud, huvid omal ajal, kui me seda santi seal mängisin. Noh, see on nagu meelde jäänud. Selle tükiga on muidugi see mõnes mõttes, et imet ma üldse ellu jäin. Kollatõvehoog tuli, hakkas pihta, ühesõnaga. Nii halb oli olla Tallinna sõid etendused, aga ma teen kaks etendusse ikka ära tehtud. Need stseen on nimedel Marvi Allikuga kuskil katuse pastorid, küünlaalused olid pinde täis, niuke singli katusel mõnusalt kohev nuuskpiiritus oli taskust, et see oli jah, niukene kole aeglaseks kollatõvega kolmeks kuuks haiglasse. Vot selline asi meelde jäänud siis olioto almari nägemus, mis tänu sellele haiglale jäime suurel festivalil käimata Tammsaare festivalil palju asju, väga palju asju mul ei tule kõik meeldegi, mis omavahel isegi üllatunud, oi, niux tükiga mängitud. Palun teate, inimestel meenutada tahetud teatrilugusid palju. Heino Bailt mad, muidu ei olegi midagi, mis siin siis nii naljakat ikka teatris juhtub, et ma ei pea seda naljakaks üldse. Naljakad jutud on need, mida pole mõtet raadios rääkida, kõik purjus peaga kuskil juhtunud, kas keegi on seal purjus orkestrisse kukkunud? Need ongi need naljakad lood, et seal keegi vahetas haamri ära laval, et ja päris haamriga endal pähe ja siis ühel kulul ununes püstol maha. Kas oligi lihtsalt Paul majutus kindlasti teatud, et tal oli stseen, kus ta enesetapu sooritab püstoliga? Seda tal ei olnud. Haamrilöögid maha, enesetapp lõi endale haamriga pähe, minul niisugust asja ei ole juhtunud? Läinud on kindlasti muidugi teed keerutab välja ikka keerutad. No kes see, kellel ei ole läinud seda tekstiga, see on tavaline asi huvitav kombel, et vaata, kui on riimis tekst või mingid värssdraamad, et seal ei lähe sassi, et seal puterdata. Aga kui on seal tavaline, sest ta ikka püüad oma sõnadega Ja sina oled selline korrektne, korralik inimene? Ei, ei tee, etenduse ajal ei võta midagi ette, mida partneri teod? No ma ei tea, ma olen samuti nagu kooliajal samasugune huligaan, et võiks hoiatada küll minu eest. Mõni lavastaja on öelnud isegi, et on niisugune tunne, et ma saadan susid teatrist minema. Et ei, no midagi juma, siis proovis midagi melisen ja ajan nagu oma asju ja vaidlen ja ma ei tea, võib-olla mitte mitte talle meeldivalt niukseid asju. No näiteks niisuguseid. Meil oli, kevadel tegime laanemets, lavastasin metsale Lutsu kevade ja mina olin lible. Sepo Seeman mängis Tõnissoni, Sepo Seemaniga ulumehel üldse palju nalja teinud. Talunud sööb kogu aeg, suur võimas võileib on ees ja ja mina sain kuskilt purgist seda tõeliselt kanget tšillit, tšillikaunad, rohelised, panin telepaksud sellel leiva vahele, aga tema Jõksus kontrollis, vaatas Ko, ilus roheline asi pole midagi. Siis sai vaadata, kuidas ta seal lava peale läks ja kuidas tal seal selle hammustas. Optita, silmad muutusid, puges kuskil sirmide taha peitu. Ei suutnud sülitada ka, ta oli lihtsalt vesi, jooksis. Pauk, mis ta sai, ja pärast seda mina kartsin, kontrollisin kogu aeg oma oma viinapudelit sest ta lubas mulle sinna midagi sisse. Et, et see õnneks jäi tegemata. Aga sulle ikkagi ei ole keegi midagi sellist ootamatult keeranud. Sa oled kiire reageerimisega üldiselt jah. Ma ei oska öelda, mul oli siin alles paar etendust tagasi oma või tähendab, traumasid on laval, noh ikka juhtub. Tänane etendus on see viimane kauboi ja ma olen siin indiaanlane, Jaanson, baaripukk on rataste peal kõrge ja ma pean seal siis püsti, tõusen püsti, laulan ja siis tulen puki pealt maha ja lähen nagu saali ühel etendusel ma ei tea, eks hakkan seal puki pealt maha hüppama. Koos selle pukiga kukkusin sinna maha hirmsa pirakaga klaasikilde, vett kõik täis, isegi kukkusin käega siia. Kohutav valu, aga kummelit ma täitsa automaatselt laulsin laulu lõpuni, isegi siukest korraks niukene asi sisse ja tuli terve refrään, kõik laul tuli lõpuni otsast lõpuni välja. Oi, kodus läks käsi pärast paiste ja niuke trauma see, ma loodan, et see on mul selle teatri viimane trauma. Et neid väänamise ja muid asju on küll olnud. Suvel lähed pensionile, akad pensionäri elu rahulikku ja rõõmsat elu maitsma. Mul on natuke teised plaanid ja mul on, ühesõnaga see ei ole nüüd muidugi raadiot, aga mul on, üldiselt on mul minu vanaduspõlv on kindlustatud, mõtlen, et mul on see. Seda probleemi ei ole, aga ma mõtlen just palju teisi, kes tulevad rõõmsal ilmel teatrisse, seisavad pikka aega töötada ja neid võib hoopis teisiti minna. Laulad ikka edasi ja ootad pakkumisi? Pakkumisi ilmselt tuleb, ikka? Ei viitsi. Pakutakse filmi osa. Ei, no oleneb filmist muidugi ei noh, midagi väga huvitavat pakutakse siis küll, aga niisama maanikest ma tantsima ei hakka. Jokk mul pole vaja otsida. Tegelen ühe asjaga, aga see ongi mu töö. Kuidagi kuidagi täna tulin siit teatrimaja juurde, vaatan, et saad sa arumaal 45 aastat siin olnud kisu enam siia nagu tunneb pärast seda, kui ma tean, et mul see leping lõpeb ära, et noh, nagu mul pole eriti asja enam imelikul kombel võõraks jäänud nagu ei tahagi siia tulla enam natukene mõtlesin enda jaoks selgeks. Absoluutselt, sest et mind lastud siin lahti, tegelikult ei lastud lahti, see pakuti, aga noh, ma lihtsalt ei olnud nõus ja nii see nii see läkski. Ja lõpetuseks räägime Pärnust, mis linn Pärnu on? Kus sa oled elanud väga-väga kaua. Ütleksime 66 aastat Pärnut jälginud sündimisest saadik, et mismoodi selliseid muutunud on ja kui ma ise elasin kodu olis eestiaegses villas üks toakene üks toakene perele, kus me olime viiekesi seda tänavate kõike vahelised käinud, siis tekib muidugi nostalgia, vaatad, et see majanud udungdaga minu maja nii räämas ja hakkab kokku vajuma. Ei tea, mis seal toimub, miks see nii on. Ja samasele Nende kümnete aastatega, mis siin nõukogude ajal Pärnus oli, no mida siin kerkis, mis siin siis oli see teatrimaja, okei, see oli ka ehitatud kultuurimaja. Nii ja mingi seal niinimetatud uus haigla asi ja siis ma mõtlen, et 1911 sai Pärnu linnas väikses Pärnu linnas kolm suurt hoonet Endla teater. Raekoda, nagu öeldakse, see volikogu hoone ja vana haigla. Ühel aastal ehitati kolm sellist grand hoonet ja pärast kümneid aastaid mitte midagi, ainult räämas ja seesama maja seal nostalgiline teatrimaja siin ma olen ju olnud sellest saadik, kui suli sügav auk, siis olid need ehitus, kusjuures luurekad mängisime siin, nii et luurekas kuni näitlejad ja näitlejate lõpuni olen siin olnud. Kuidas sul praegune Pärnu meeldib? Väga palju ehitatakse nüüd viimase 10 15 aasta jooksul. Kõige rohkem üllatas mind see uus kontserdimaja, mis seest pole vigagi, täitsa normaalne maja. Üllatas see, et ta on mingi selle sajandi arhitektuuripärl või midagi taolist. Oma pärandusest mõtlesin, kuidas see konservikarp saab olla sellist? Minul meeldib vana, mulle meeldib vana, kui ma vaatan vanu maju, barokk, kõiki neid ehitisi, sest ma olen vaimukad, siin maja ja siin ma maja seal function ka mulle meeldivad muidugi, aga siis need Pärnu nii-öelda city on mingisugune klaas karpideks tehtud, kus ei ole värvi, kus ei ole tegu, ma ei leia. Kriitilised, ilus oleks, rannarajoonis on teistmoodi majad, seal on ilusaid ja taastavad neid vanu tsaariaegseid neid villased, mis on super kihvt, hästi kihvt. Nende villa, kõik need on ju, need on need pärlid, sind, tõelised pärlid, muidugi kahjud vana sild, mida mina ei näinudki ja sina pole näinud see kaartega. Sild seda ei ole, aga muidu on üldiselt Pärnus on ilus ja ta on endiselt roheline. Jah aitäh, Jüri ja jõudu ja tervist ja edu pensionipõlveks ja tööks ja pikka aega just pikka iga ja pikka aega. Päevade suvekülaline oli näitleja Jüri Vlassov, temaga ajas juttu Ülle Karu. Muusikat tegi kuldne Trio. Mul on tunne. Tunne tunne, kevadel oli tunne. Nagu puuduks Trovi