Hiljuti sain ma kuulda, et Marokos olevat niisugune uskumus et kui inimesed lähevad paradiisi siis nad on, ehitaks kõik alasti ja teiseks on nendel silmad pealae peal. Et nad lihtsalt 11 ei näeks. See niisugune rabav pilt tuli mul äkki meelde, kui ma Emily Dickinson lugesin. Tema ei ole küll. Nüüd ta tõenäoliselt on paradiisis muidugi. Aga mulle tundub, et ta juba eluaeg kõndis niimodi ringi, tal olid silmad pealaeval ja ta vaatas rohkem üles kui, kui ette, taha või kõrvale. Ja tema elulugu on ka niisugune irreaalne, isegi transtsendentaalne võiks öelda. Viimane sõna oli möödunud sajandi Ameerikas väga populaarne. Nagu kuulaja juba kuuleb, on tänane mann kirjanduses Emily Dickinson luulest. Stuudios on Ain Kaalep, Linnar Priimägi ja Peeter Tulviste. Nii et see väike luuleraamat, mis selle aasta algul Doris Kareva tõlkes ilmus, on siis ka meie stuudiolaual täna. Emily Dickinson elas 56 aastaseks ja 30 aastat niisiis umbes 26.-st eluaastast peale elasta ainult eemaletõmbunud oma ilmast, oma kodus, oma väikeses linnakeses ja liikus peamiselt maja ja maja ja aiavahet. Ja selles vabatahtlikus remiitluses. See alguses noor ja lõpuks vana naine mõtles aga sügavalt igasuguste elu põhiprobleemide üle järele. Ja sealjuures oli ta kuidagi väga lähedalt seotud kõige sellega, mis eleaegses Ameerika kultuuris liikus. Ja peab ütlema, et me ei tunne päriselt kogu seda mõtteprotsessi, mis Ameerika vaimumaailmas möödunud sajandil toimus ja milles muuseas, ka seal selleaegses Euroopas suhtuti kuidagi ülevalt alla. Pidades ameeriklasi tõusikuteks, vähekultuurseks rahvaks ja nii edasi, aga ometi idanesid, hakkas seal õitsema midagi, midagi hästi omapärast, midagi sellist, mida vanas Euroopas ei olnud. See oli mingil määral seoses inglise romantismi ka aga huvitaval kombel veel rohkem saksa vaimumaailmaga. Kas või selline mees, nagu Göte võib öelda, oli möödunud sajandi Ameerikas vahelist populaarsem, kui ta oli seda, seda Inglismaal. See on seletatav sellega, et ameeriklased, otsides oma iseolemist, olles ingliskeelne rahvas, püüdsid inglise mõjust võimalikult lahti lüüa ja sellepärast hakkaski neid eriti huvitama saksa selleaegne vaimumaailm. Võib-olla eriti oluline nimi sellega seoses on filosoof, jaga luuletaja Ralph Waldo Emerson, kellest jällegi liiga vähe teame tema esseid. Väga ilusas stiilis filosoofilised mõtisklused tuleks ilmtingimata eesti keelde tõlkida ja seesama Emerson on väga suurt mõju avaldanud hilisemale arengule. Tema filosoofia üheks õpilaseks tuleb lugeda kasvõi David Henry toorraud kes omakorda näiteks on suurt mõju avaldanud mahamaa kanti filosoofiale. Kindlasti on Emerson eelkäijaks Wolt uitma Meile kõige tuntum ala Ameerika poeedile maailma kirjanduses ja lõpuks ka Emily Tiigensioonile. Ja just need juured Ameerika selleaegses vaimumaailmas on olulised ja määravad ära ka Emily Diginsoni omapära. Siin on teistsugune loodusetunne ja vahest ka teistsugune teistsugune metafüüsiline maailm kui selleaegses Euroopas. Euroopas seda oli ja aga ei ole midagi imelikku, et Emily Dickinson looming alles peale tema surma jõudis trikki ja tõelise Tähelepanukeskusesse jõudis see alles aastal 1924 kui 20. sajandi üks tuntumaid Ameerika poete Conrad Eiken teda uuris ja temale tähelepanu pööras. Jällegi kaunis tüüpiline nähtus. Üks möödunud sajandi suurimaid Ameerika prosaiste Herman Melville. Avastati kahanes alles meie sajandil, nad olid kuidagi oma oma ajast ees. Nad avastasid selle selle Ameerika, mis selleaegsele Euroopale huvi ei pakkunud, aga nüüd nüüd äkki hakkas huvi pakkuma. Ja oma väikese vestluse ma lõpetaksin veel ühe võrdlusega. Eesti lugejale meenutab Emily Dickinson, see silmadega pealael luuletaja paratamatult Juhan Liivi. See on kuidagi iseendast, tekib võrdlus, kuigi nende temaatika on erinev. Juhan Juhan Liiv ei ole metafüüsiline poeet, aga ka tema silmad olid minu meelest peale. Ta nägi neid asju, mida selle aja eesti kirjanduses veel veel ei suudetud näha. Ja huvitaval kombel kui inglise keeles lugeda Emily Dickinson, nii ka tema on kaldunud oma sellest luulekaanonist kõrvale. Tal on selleaegse inglisekeelse luule seisukohalt halvad riimid. Rütmiliselt on ta liiga liiga liiga vaba. Nii nagu Juhan Liiv oli see omal ajal, ühesõnaga ta tal on täiesti oma poeetika ja omal ajal ergatanud ei saanudki äratada tähelepanu juba sellepärast, et et oleks öeldud, et kehv luulet ei ole tehnikat ära õppinud. Ja kõige lõpuks tahaksin mõelda, et Doris Kareva tõlkijana on kuidagi kas nüüd teadlikult või intuitiivselt selle lähedus ära tabanud ja ma loen ainult ühepilliks. Jäta kergelt astus kõrgeda oma kohale. Lahti, päästis kübara, kuu kuldnäoline. Õhtu helendama lõi nägudelt Ühe saal. Isa vaatsin taevasse, täpne oletsa, kõlab nagu Juhan Liiv, kuigi ja temaatika on täiesti teine. Aga kui keegi ütleks, et Juhan Liiv on ka ühe sellise luuletuse kirjutanud, Mei imestaks. Peeter Tulviste, kuidas teie seletate Ain Kaalepi nägemust Emily Dickinson kohta? See kujund on väga ilus, on muidugi see silmad pealael, aga nähtavasti on olemas Emily Dickinson Jelooris, Kareva kõrval niisugusi luuletajaid, kelle silmad on kogu aeg pealael. Tähendab, kes on nii metafüüsilised, et seal niisugust inimese igapäevast tegelikkust üldse enam sees ei ole, Emily Dickinson ega Doris Kareva kumbki minu meelest siiski nende hulka ei kuulu, nii et see ei tule ilusega sümmeetriline välja, aga pigem on see asi. Kui me nüüd ütleksime, tüksid mu pealael ja teine seal, kus tavalisel inimesel ja need kaks silma siis kokku annavad niisuguse ilusa maailmatunnetuse see ehk ei ole ilus kujund, võib-olla ilusam on seda asja kujutad ette niimoodi, et vahel need silmad vaatavad ette, vahel nad vaatavad üles, minu meelest natuke tööle läheb kogu aeg üles vaatamine. Maran mütoloogilise kujutluse järgi on inimesel kolmassil Jah, aga Liiviga on teatavasti see probleem on liival kohutavalt raskesti tõlgitav üldse tõlkimatu. Enamasti, kui lugeda Juhan Liivi tõlkeid teistesse keeltesse, siis ja kogu aeg on kahju sellest, mis kõik kaotsi on läinud ja kui valesti see kõik on välja kukkunud. Aga Dickinson lugedes ei teki niisugust tunnet Doris Kareva tõlkes. Üks huvitav probleem, mida ain puudutas, siin on kahtlemata selle ameerika kultuuritulek Euroopas. Vastsed ei teadvustanud teadvustamine Euroopas. Sest ärgem salake maailma kirjandusteadvus Europa tsentristliku, põhiliselt Euroopa-keskne, eks ole, kas või juba niisugune asi, et maailma suurim kirjandusauhind antakse välja Euroopas, Nobeli auhind? Selle maine on kõige kõrgem, see juba mängib ka siin rolli. Ja see Ameerika tulek eurooplase vaimuilma on tõepoolest üks ääretult huvitav ja põnev teema. See, et niisuguseid kirjanikud nagu Dickinson ja Melville avastati 20. sajandil kahekümnendatel aastatel. Seal on väga sümptomaatiline, sellepärast et just see periood oli see, kus eurooplased hakkasid endale Ameerikat Ameerikat teadvustama, laienema kultuur, kultuuriüldsus teema ise on ääretult põnev puudutab otsapidi muuseas ka neid, meie arem siin arutluse all olnud autoreid nagu Kavkat ja, ja Thomas Manni. Eriti suurt rõõmu teebki see, et meil on nüüd nooremas generatsioonis nii kaunilt debüteerinud, eks uus luuletõlkija. Sest üldiselt minul on küll alati olnud mure, et luuletõlkijad on liiga vähe tõlkida on nii palju. Ja omal ajal ülikoolis püüdsin igatpidi edendada luuletõlkekultuuri, aga raske oli muidugi leida, sest siin peab kokku langema ikkagi luule, õnne, keele oskus. Filoloogiline süvenemis võime ümberkehastumisvõime väga palju, väga palju asju, proosa, tõlkijatsion, vahest kergem saada, sest siinse luuleandmise rütmilise ja kas või liimilise mõtlemise võime ei ole oluline. Proosa tõlkijaid ikkagi on veidi kergem leida, muidugi kirjanikuanne peab endal ka olemas olema, aga jaa, luuletõlkija esineb paratamatult hoopis harvem. Me kõnelesime siin veidi ameerika kirjandusest ja selle tulekust while. Ja kui nüüd korraks tulla Emily Dickinson juurest tänapäevale ligemale kaks kõige suuremat ingliskeelset poeeti. Meie sajandil, keda juba klassikuteks võib nimetada, eks, Jon Toomast. Elliott ja teine Baund on Eesti lugejatele ikka veel väga juhuslikult tuntud. Ja nad on olulised muidugi Elliott Eliot jumala ajal tõlkis juba Ants Oras mõnevõrra. Nüüd on Jaan Kaplinski avaldanud ilusaid Heliooti tõlkeid ja Emily Dickinson raamatut käes hoides. Paratamatult tekib mõte, et kes võiks järgmine Ameerika poeet olla, keda meile tutvustada? Täiesti selge, et seal peaks olema Toomast. Nüüd tulemegi 20.-sse sajandisse kinol Edgar Lee Mastersi, kes Eestisse jõudis, siis, kui Ameerikas ta juba enam-vähem unustatud oli ja keda juba enne eesti keelde tõlkimist Mats traat lugenud ja meile andnud harrala Elulood jälle üks huvitav suhe Ameerika luulega ja no täiesti selge ja järjekorras on LJ. Ja siis miks mitte ka see väga keeruline, raske rapound temaga vaid kuids proovida. Uuemaid ma enam nii hästi ei tea, seal on nii palju nimesid raske sorteerima hakata. Millest see tuleb, et siiski luule tõlkimist võetakse meil suhteliselt vähe ette. Et ei ole selliseid suuremaid ülevaateid, ühelt autorilt ikkagi ilmub aja, kirjutas põhiliselt üksikuid luuletusi. Ja noh, peale selle, et need luule luule tõlkimis Anne on võrdlemisi haruldane nähtus, peale selle tuleb veel Narvas oli see, et luuletõlkija tõeline luuletõlkija peab ju olema ka küllaltki tõeline poeet iga autor ei sobi talle. Ja, ja ühesõnaga nüüd see võimalused luuletõlkija omale sobiv autorile ja vähendab võimalusi statistilisi võimalusi. Paratamatult veel. Autoreid tõlkinud mõnda sellist, kes minu ande laadile ei sobi, kellega seda õiget kontakti ei leia, lihtsalt kohusetundest ja muidugi ka huvist, et kas ma suudan seda edasi anda. Aga normaalne oleks see, et ikkagi üks luuletõlkija leiab need mõned poeedid, kes on temale eriti lähedased ja, ja neid tõlkides saavutab ta muidugi kõige rohkem, saavutab midagi niisama väärtuslikku, nagu originaalloomingust arvama. Ain Kaalep, teie nendest autoritest, keda te tõlkinud olete, olete tundnud, et on kõige hingelähedasemad. No vahest Federico Garcia Lorca ja siis Fernando Pessoa. Võib-olla mitte, niisugune väike nali. Kõik nad on Kaksikute tähtkujust, need mõlemad nagu minagi. Noh, ma ei usu küll see taastroloogiat, aga see on ikka rohkem seltskondlik mäng, aga siin igatahes võitsiks tõendikene olla. Teiste sõnadega luuletõlkeid tuleks seda rohkem ja seda paremini, mida rohkem ja mitmekesisema ande laadiga, luuletajaid meil on ja hea oleks, kui nad oleks veel sündinud erinevatest tähtkujudest ja otsiku otsiksid terve maailmaluulest endale lähedasi hingi. See siis aitaks meil luuletõlgete heade luuletõlgete hulka suurendada. Jah, aga probleem on ikkagi selles, et ka kõige paremini luule tõlge on alati mingisugune ligikaudsus ja sellepärast ma ei julgeks eriti luule puhul seda sõna tõlge kasutadagi. See jätaks nagu mingisuguse niisuguse adekvaatse vahendamise mulje, me teame, et mida keerulisem, mida parem on see või omanäolisem, on see, ütleme see luuleta eesti luuletaja, kes võtab mingisuguse tõlketööd. Seda enam peaks vist kasutama sõna eestitus selle sõna tõlke asemel. Inglise keel on meelist praegu kõige levinum võõrkeel. Ma ei tea küll, kas niisugust statistikat on tehtud. Sellepärast oleks igati mõistlik, kui inglise ja ameerika luuletajatele, kui mitte kõik kõikidel tõlgetel, siis vähemalt osal oleksid juures originaaltekstid ja paneb inimest võrdleva mõjub väga hästi. Eksootiliste matekeelte puhul on sellel vett vähem mõtet võib-olla lihtsalt kõlast ette, kui vande üks või kaks luuletustega inglise keele puhul võib-olla ka saksa puhul tingimata Maxeksanda paralleeltekstid. Ja Kirjanike Liidu liidus juhatab need luulekomisjoni Rein raud ise väga tubli luuletõlkija, mitmest keelest. Tõlkinud inimene ja tema algatusel tõesti kuuldavasti eesti raamatul kirjastusele Eesti raamat need kavas välja anda paralleeltekstidega luuletõlkeraamat, kuid see on tõepoolest, nad muutuvad niisuguseid vaimukultuuri õpikuks ja miks mitte luulekultuuri õpikuks. Jah, seesama Emily Dickinson raamatukene te näete, ta ei olegi ju kuigi paks oleks võinud just selline viilingva väga hästi olla. Muuseas kadunud August Sang ütles selle pilingva kahekeelse väljaande võimaluse puhul seda, et kui luuletõlked niimoodi välja antaks, siis oleks luuletõlkijal vabadusi palju rohkem, siis ei oleks kohustust võimalikult kõiki nüansse edasi anda, siis võiks julgemini teha, teha nii-öelda oma luuletusi, neid mehele luuletusi, nahkistungeid, nagu sakslased ütleksid. Aga, et kui originaali kõrvale ei anta, siis muidugi muutub pedandikse, püüad iga viimase varjundi edasi anda. See mõte pärineb tegelikult juba Götelt, kes Bayrone tõlkimisest räägid. Just eristades Bayroni enam tuntud ja vähem tuntud luuletusi ütleb, et enam tuntute puhul on rohkem vabadust tõlkijal aga vähendanud. Teede puhul peab nagu rohkem originaali lähedane olema. Grete on ju veel öelnud seda, et tõlkija on nagu kupeldaja. Et, et ta kaupa ennast ei esita, aga kirjeldab seda nii ahvatlevalt tekib tekib tahe siis originaali tundma õppida. Mina tahaksin need natuke intrigeerida. Nii kenasti linnal siin kõneles minu luuletõlgetest minust kui tõlkimise, õpetajast ja nii edasi. Aga nüüd ma tahan küsida, kus on Linnar Priimäe luuletõlked, kus on tema luuletõlkeraamatut. Kui ta oli üliõpilane ja korraldasime tõlkevõistluse, kus markalin žüriis sai ta minu meelest isegi esimese auhinna väga huvitava saksa poeedi Stefan geoeke tõlgete eest ja neid oli üsna palju, kus on tema raamat. Siis istuksin Peeter Tulviste, kes väga toreda tõlkeraamatu tegi. Saksa poIe distants Magnus entsens pärgerist. Ja siis lubasta telkida Paul Tseelanit, kes on üks väga tähtis saksakeelne autor ja mina ja kadunud Kersti Merilaas. Saime isegi kergelt kritiseerida, et miks me tõlkisime teist tähtsat Lääne-Saksa poeeti. Günther Räisi. Pauls elan on veel tõlkimata taladatuleks Paults elanist. Me teadsime, et Peeter Tulviste tõlgib teda ja sellepärast ma ei tõlkinud, kus on see raamat? Ootan mõlema seltsimehe käest selgitust. Luuletamine elule tõlkimine on seotud kriitilise meelega, ma olen täiesti veendunud, et, et selleks, et luuletada originaal luuletust teha, selleks peab olema piisavalt piisavalt noh lapsemeelne. Ja kui aastatepikkune kriitika praktika juba sisse lülitab või ei peas tööle hakkab, siis, siis see mõjub niisugusele produktiivsele. Välja pakkuvale poolusele inimeses mõjub veidi veidi pärssivalt jahistavalt. Luule tõlge oleks muidugi niisuguses olukorras välja päästa võimaldab rohkem niisugust intellektuaalset balanssi peabki õieti alati olema Igalühel Hetkel mõistusega kontrollitud. Ja selles mõttes on see Aini Täiesti täiesti omal kohal võin nii palju öelda, et selles samas kavatsetavast pilingvade sarjas olen ma paar lubadust ka andnud. Üldine häda ongi selles, et kunst on pikk ja elu lühikene aga Paul sõnani puhul on veel teine häda, kui, kui nii tohib ütelda. Teda kaunis võimatu tõlkida inimeste tavalises seisundis. Kellegi teise puhul mul pole nii tugevat tunnet olnud, et seda meest saab tõlkida siis, kui oled ise ka niisuguses enam-vähem. Ma ei oska nüüd öelda, et sarnases hingeseisundis nagu temaga, see vajab mingisugust täitsa erilist seisundit. Kiskuma mõned proovitõlked kunagi tegin, siis on, mul oli see seisund, millal ta jälle tuleb, ma ei oska praegu ütelda, aga muust seisundist ma kardan teda tõlkida küll. Võimalik lits. Väga-väga huvitav, Linnar Priimägi räägib rohkem intellektist ja ja, ja Peeter Tulviste räägib seisundist Peeter Tulviste müstik ja. Ei ei ole, tähendab need on ühe ja sama tõlkeprotsessi kaks erinevat faasi. Nojah, eks ole, üks asi on muidugi see, et me tahaksime, et eesti keeles ja eestikäibes oleks võimalikult täielikult esindatud kõik kirjandusparemik, erinevate maade kirjanduse paremik ja luule paremik sealhulgas. Aga hoopis uurimata probleem on ju see, kuidas need tõlked siis meie kultuuris funktsioneerivad. Ja siin on meil ega olemas üks niisugune ühine. Ärev elamus valdas meid, kui me käisime kaheksandas keskkoolis. Luule luulepäeval üks abiturient tegi ettekande Heinrich aine luulest. Olles seda luulet lugenud selle paksu tõlkevalimikku järgi, mis eesti keeles on olemas ja volinik on ju esinduslik ja tubli aga osutus võimalikuks. Et sellel koolilapsel oli selle tõlkeluule lugemise kaudu, oli ainest jääd hoopis vastupidine. Ta kujutus ütles, et naine on puine, et aine on sotsiaalselt alasti. See minule igatahes mõjus ehmatavalt ärevakstegevalt. Täpselt niisamuti, me ei tea, nüüd on veel noh, niipalju kui neidki tõlkeraamatuid kirjastusest on tulnud ütlemisel. Keeveedo raamat tuli viimati, eks ole. Me ei kujuta ette, kuidas, kuidas need tõlked funktsioneerivad või mis on nende nende mõju. Võib-olla tulekski, õigemini siis öelda see niimoodi nagu Ain siin väga täpselt Mats Traadi näitel ütles, et välisluule mõjub ikkagi eelkõige oma originaalkujul ja tema viljastav mõju on esmane just nendele meie aktiivsetele luuletajatele, kelle noh, luulemaailma see välisluule sisse lülitub ja seal katalüsaatoriks muutub. Aga see teine pool. Kuidas mõjuvad need tõlkeluulet luuletused laiemale publikule, milline on nende vastuvõtt? Milline, millist mõju avaldavad nad ütleme pealekasvavale luuletajaskonnale, seda me kahjuks paraku ei tea, aga see oleks väga huvitav, niisugune uurimused uurimise teema Selg on vähemalt seitse ta mõju hädasti vaja on siiski te arutlete umbes, et et kui on halb tõlge, et parem kui ei, ei olekski, rikub autori ära mulje autorist. Ei, vaat tõlkimise kogemus ise on tohutult tähtis ja selles mõttes tuleb tõesti Ain Kaalepi tegevust Ülikooli tõlki kabinetis hinnata, et ta viis kokku inimesed selle praktilise tõlkeproblemaatikaga täpselt nii nagu kunstist, ütleme graafikast ei ole põhimõtteliselt võimalik hästi aru saada, kui sul endal käe sees ei ole seda tegija kogemust täpselt niisamuti tõlkeluule tõlkilisi kvaliteeti saab ikkagi hinnata kõige paremini see lugeja, kes on ise proovinud tõlkida, et niisugustes stuudiumide näitematerjalina on ka halvad tõlked kahtlemata omal kohal või ärme ütle halvad, vaid ütleme, et, aga mitte kõige paremad, mitte kõige paremad tõlked ka omal kohal. Ja muidugi on tõlkimine, seda peaksin tingimata meenutama. Luule tõlkimine on rahvusliku luuletehnikakool. Sest väga paljud vormid, me teame väga paljud meet, trummid ja jäästroofi vormid on meile tulnud meie luulesse tulnud tõlgete kaudu. See on tõeline rahvusliku niisuguse luule noh, ütleme siis balleti või luulespektri rikastamise vahend. Niiet kuigi me peame möönma seda, et sisulised kaotused luule puhul ja mida parema luule puhul seda enam tuleb, see kõne alla on väga suured on see positiivne Osamis, mida luule tõlge täidab meie kultuuris, meie enesekultuuri seisukohalt ikkagi erakordne.