Saates maailm kirjanduses võtame täna kõne alla George Orwelli loomade farmi, mis ilmus hiljuti Loomingu raamatukogus. Chool soon välistanud siiani meil räägitud rohkem justkui vaenlasest. Ent mida kujutab endast tema looming tegelikult? Stuudios on Ain Kaalep, Linnar Priimägi ja Peeter Tulviste. Niisiis ool veel nimetab loomade farmi muinasjutuks. Aga kuidas teie? Nojah, žanrinimetus autorid on andnud muinasjutt. Noh, eks ta seda olegi noh, täpsustavalt öelda, et loomamuinasmuinasjutu vormis. See on traditsiooniline folkloor, folkloorižanr, loomamuinasjutu vormis, poliitiline T noh, sellega peaks olema ära öeldud, millega, millega on tegemist. Muinasjututunnuseid on sellel lool siiski vähe. Siin ei ole selliseid tegelaskujusid ja nendel selliseid funktsioone, nagu see muinasjuttudes tavaliselt kombeks on. Nii et põhimõtteliselt võiks ette kujutada ka poliitilist muinasjutu, mis järgiks muinasjutureegleid seda Orwel küll teinud ei ole, selles raamatus. Ei tule unustada ega loomamuinasjutud ei tarvitse sugugi üle üleloomulike jõududega õiendada Reinuvader Rebase lood ja. Kuidas need ei ole päris loomamuinasjutud enam nüüd on juba need on juba kujunenud hilisematest valmidest vaibaga midagi muud kui loomamuinasiialgi folkloori. Vanad lood, ei, need on muidu näivad hilisematest valmidest, nad on sekundaarne. Produktsioon. Jumal, ma ütlen, iga folklarist saab sind krambid lihtsalt need on ürgvanad. On olemas loomamuinasjutte, mis on eestlastel Ameerika indiaanlastel äärmiselt sarnane, kahtlemata on looma või vähemalt 20000 aastat vana. Kahtlemata on loomamuinasjutud üks kõige vanemaid muinasjutuliike just, aga see, see ei tähenda, et Reinuvader Rebane. Rebaseromaan koosneks loomamuinasjutt. Ebasi lood on Aafrikas olemas, kas antiloopi äril kähku või mõnikord ka rebase enda aasias, annad Saakareni maale üldse üldiselt arvataksegi, et Euroopa rebane pole midagi muud kui teisenenud Indias saatel? No see on see möödunud sajandi teooria on ammu unustatud. Ava see pole mitte möödunud sajandi teooria, vaid see oli pigem juba 18. sajandil. Jaa jaa, muidugi muidugi sõjalises Lewis unustada, et juba möödunud sajandi lõpul küll ära oma naiivsus ja pärast ei ole, kuidas nõnda. Aga kui selle raamatu juurde tagasi tulla, siis siin on ilmselt tegemist loomadega, mis on teatud mõttes või ei, ajalooga siiski seotud. See ei ole selles mõttes nii puhtalt loomamuinasnagu reinuvader. Ega ei tarvitse teda üldse muinasjutuks pidada, see on ikkagi allegooria, satiiriline allegooria. See on selles laadis satiiriline lugu nagu niidu Pontiigis olemas on, eriti inglise satiir on, siin, tuleb veel käia Narvas ja ma mõtlen Swifti eeskätt Swifti teos tünni lugu, näiteks raamatute lahing sellised ja siis ka väga paljud sellised, sellised allegoorilise satiirilised wood, see žanr on üldse äärmiselt võimalusterikas väga uuenemisvõimeline. Noh, sinna hulka tuleb arvata ju ka näiteks Hans Christian Anderseni, no kas või seesama inetu pardipoeg, mis tähendab ka palju rohkem kujund loomalugu ja lõpuks ütleme nii sümbolismist läbi käinud etapil juba kasvõi Friedebert Tuglase Popi ja õhuet võimalusi eri stiilides on, on äärmiselt palju ja Urvel on on tõestanud, et need ka päris selge poliitilise allegooria teenistuses. Täitsa nii päevapoliitilise loomuga ülesandeid lahendades kõlbab see võimalus, võimalus ka. Varasemast perioodist võib-olla peaks nimetama veelsete, hiirte ja konnade sõda patrahvamjomachiyatt, mis arvatavasti on esimene niisugune teadaolev loomade satiir, mis on selgelt, mitte muinasjutulise päritoluga. Eks ole? Ja millel oli ka selge satiiriline eesmärk. Ja, ja siis muidugi jah, mis meie lugejatele hästi tuntud Unadolfranci ning liinide saar, pingviinid muutuvad küll vahepeal seal inimesteks, Kano algelement on ju ka ikkagi see. Loomaallegooria. Ja kui me neid jälginud otsisime, siit siis noh, võib-olla satiirilist nootide nõrgenedes peaks nimetama veel kindlasti Mati Undi kuuvarjutust mille noh, niisugust peategelase loom, olekulise, kas olekut väga paljud lugejad omal ajal ei märganud või sellest arugi saanud, eks ole. Mis põhimõtteliselt täpselt sedasama võtet kasutab. Antropomorifiseerib siis loomaaia paneta küll mitte loomade riiki, vaid inimeste riiki elama. Ja aga see nüüd muidugi on niisugune noh, kirjanduslooline käsitlus, et kust otsida nüüd selle žanri, selle stiili algmeid see vast ei olegi antud juhul nii oluline kui teose poliitiline Ilme. Ja siin tuleks võib-olla paar sõna rääkida autorist endast. Loots uuel, 1903 sündinud oli nimelt pahempoolse maailmavaatega, pidas ennast kommunistiks, aga ta ei ühinenud selle kommunistliku parteiga mis juhendus sel ajal sõprusest Nõukogude Liiduga vaid pigem ühe pahempoolsema liikumisega, mida nimetati sel ajal Trotski pits. Ta võttis osa Hispaania kodusõjast ja kuulus parteisse, mille nimeks oli bee OM. Portiidu obleeerro Union martsista tähendab marksistliku ühenduse Töölispartei. Tema ise oma mälestustes küll eitab, et see partei oleks olnud trots, distlik, kuivõrd sel ajal veel elus olev Leo Trotski keeldus selle parteiga suhtlemast, ei tunnustanud ka selle partei poliitikat ka mitte. Mis pärast seda, seda ma ei tea mälestustest ja seda ei ütle. Ma olen lugenud mälestusi, milles Orwell kõneleb oma Hispaania kodusõjamuljetest. Aga need mälestused on väga huvitavad selle poolest, et nendest kajastub nii mõnigi oluline element Hispaania kodusõjaarengus. Nii nagu ka Hemingway teosest kellele lüüakse hingekella, millest aga nõukogude liidus kahjuks on välja antud ainult lühendatud väljaanne nii hästi vene keeles kui ka eestikeelses tõlkes. No lühidalt oli asi selles, et Hispaania vabariik olles suures sõpruses Nõukogude Liiduga, kes ainsana kõikidest liikidest teda tõhusalt abistas andis mõned juhtpositsioonid ka üle kommunistidele, kes sel ajal aga olid täiesti stalinistlikul orienteeritud. Ja nii juhtuski, et, et kui Hispaania vabariigi eest võitlesid ühel meelel kommunistid, sotsialistid pahempoolsed vabariiklased, kodanlikud parteid ja anarhistid, siis täiesti ehitati neid nõndanimetatud trossist. Nende diviis kutsuti rindelt ära, süüdistati seda reetmises ja represseeriti sele võitlejaid. Orwell, kui selle diviisi võitleja välismaalane muidugi sai Inglismaale tagasi sõita. Aga see ühesõnaga selle Hispaania vabariigi teatas taliniseerumine. Seda ta nägi nagu Hemingway muuseas, kui kivi, jah, ma ütlen tema teose väljaandes on need vastavad kohad lühendatud ja selle tõttu tekkis temas omasugune kibestumus. Ja sellega on siis teatav ka tema loomamuinasjuttu vormis antud Annegooriline kujutus Nõukogude riigi ajaloost, kus seal üksikud prototüübid ja kallakud on üsna selgesti selgesti näha. Ta muidugi rõhutanud seda, seda uue klassi uue juhtiva klassi tekkimist, et loomad, kes võitlevad ennast inimestest vabaks loovad kao uue ebaõiglase ühiskonna. Nähtavasti seda raamatut niimoodi saigi, kirjutavad ainult mees, kes alguses oli sotsialismi uskunud. Draamat põhineb suurelt osalt kontrastil selle vahel, mida loomad taotlesid, kui nad Johnsid minema ajasid peremehe ja mis sellest kõigest lõpuks välja kukkus. Ja seda esimest osa sellest kontrastist vaevalt oleks saanud kirjutada inimene, kes algusest peale oleks olnud kogu niisuguse maailmavaate vastu. Selles mõttes Orwelane kõrvutatav. Teise niisugusest sotsialistlikust Saulusest Pauluseks pööranuga söön koostav Köstner, see on kirjutanud samamoodi põnevaid raamatuid totalitarismist. Kui nüüd vaadata Orwelli psühholoogilise pilguga, siis siin raamatus on kaasa elavad psühholoogismi just selle raamatu alguses. Aga see algus ei ole teab kui pikk, siis tuleb kontrasti teine pool kus on kirjeldatud väga täpselt, aga puhtalt väljastpoolt ja ilma erilise soovita mõista kõike seda, mis toimub. Nii et psühholoogiliselt palju põnevam on teine romaan 1984 kus Orwel on nii-öelda nende tegelaste poolel, kellest ta seal kirjutab. Sellest sotsiaalpsühholoogilises seoses peegeldub kahtlemata kogu selle asja kirjanduslik staatus, kirjanduslik olemus, kirjanduse ja, ja sotsiaalseda, niisugune seos selles raamatus nimelt see, et praegusel juhul selle kirjeldamis viisi juures jääb mulje, nagu kas niisugune asja käik nagu loomade farmis see välja kukub, oleks täiesti paratamatu. Kas sulle ka Peeter niisugune mulje? Kindlasti ja ma ei teagi, kas see mulje, mida Orwell katsub, luu on tingimata vale. Tähendab, reaalses maailmas viisteistsugust varianti seni näha pole olnud. Vot ma ei tea nüüd, kas ta on vale. Me võiksime vist praegu siin sedastada vaid seda, et niisugune mulje on suuresti tingitud selle psühholoogilise vaatepunkti muutusest. Jah, seda küll. Et äkki see on lihtsalt kunstilise küündimatuse küsimus ka, et niisugune fataalne asjade käik seal selles romaanis, mis romaanis selles raamatukesed välja tuleb. Ei, seda ma parema meelega ei usu, ma usun, et Orwelli olid endale ka väga selgelt taotlused, kui ta seda kirjutas. Ja nähtavasti see tema pettumus, millest Ain Kaalep rääkis, oli ikka nii põhjalik, et tema ei hakanud looma sellist maailmavaadet, et need jõuluvanad, kes meil kodus käivad, võib-olla ei ole õiged, aga kuskil on olemas siis ka veel üks päris õige jõuluvana, keda meie ei ole näinud. Aga ma lisaksin veel seda juurde. No ma olen õieti linnapoiss, aga siiski mitte päris suveti ikka väikse poisina juba maal vanaisa talus olnud ja ja loomade psühholoogiat ma tunnen ja, ja ma ütlen, et need loomad on antropomorfiseeritud, osavalt loomalik element on nendes nendes täiesti olemas, siga on siga ja lehm on lehm ja hobune on hobune. See mees ja Urvel on pidanud loomi tundma vähemalt ka vanaisa talus puhveti olema olnud või midagi, midagi sellist. Nii et see, ütleme see on juba puhtesteetiline aspekte. Esteetiline, meisterlikku, seda ma tunnustan ka täiesti loomad elavad, on looma. Ja aga no seda, et loomad elavad, et loomadel on loomapsühholoogias, ei pärine muidugi mitte ainult meie vahetust loodusvaatlusest, eks ole, vaid see on meile kaasa antud juba kultuurikoodiga või me teame, et hobune peab niisugune olema, et lammast peab olema niisugune, sest mõnes teises kultuuriareaalis ei pruugi näiteks sugugi olla rumaluse tundemärk, vaid kannatlikkuse tundemärk, nagu ta siingi on, eks ole, ja selles mõttes ei ole ta kõige tüüpilisem eelselgi Euroopa kultuuriringi jaoks see Benjamin siin eks ole. Või siis mõned teised teised loomad, kes samuti on teistest kultuur kondades kinnistunud teiste noh, niisugust iseloomujoonte juurde. Ja mina pigem rõhutaksin siin seda, et kui siin mingisugune noh, midagi esile tõsta, siis võib-olla just seda niisugust noh, loomade niisugust ühesust, psühholoogilist selgust siin ei ole tegemist mitte loomade üldistusega, vaid loomade abstraktsioonidega igal loomal, ega me palju üle ühe-kahe iseloomujoone loomadelt siin välja tooduna ei leia, selles mõttes on teos ikkagi pillad skemaatiline, aga kuna see skeem vastab hästi meie kultuuri ootustele, siis, siis me lepime sellega ja peamiselt täiuslikuks oleme võimelised seda omast peast täiendama, seda pilti nendest loomadest veel juurde panema, neid sekundaar seid tunnuseid, mis tavaliselt seda tüüpi loomadega kaasas käivad ja niidetud Linnapoiss on ikka linnapoiss, mis sa teed? Siga näiteks, et siga on see juht, juht noh, selleks peab ju teadma, et siga, siga on üks äärmiselt tark ja kaval. No ma ei tea siis tavaliselt meie allegooriat stampkujutlustes, ta ei ole seda, siga on sõimusõna, tegelikult siga Edoiksimusena olla eelsel eesel on intellektuaal, menetleme seda kakukese lugu. Küll sygavib pannkoogi üle lombi ja, ja ainsana taibata ärasi. Eesel on intellektuaal, aga selleks peab olema ka eeslit. No muidugi, seal ei ole mu lapsepõlvest pärit, vaid noh, Kesk-Aasia reisidest ja nii edasi ja ma saan täiesti aru, et ees on intellektuaal ja mitte lollusi tasane, isegi mina linna inimesena, Arlone eesel on intellektuaal, ma olen näinud väga paljusid intellektuaal. Kas loomadega siis annab looma ja inimese psühholoogiat võrreldes välja mängida sellist suuremat ühiskondlikku kujundit? Kas saab niimoodi analüüsida loomade iseloomu ja siis võrrelda inimese psüühikaga? Annab ikka sellepärast, et me vaatame ju loomi ka enamasti inimese seisukohast. Ilmselt siin ongi see asi tähtis, mida juba nimetati, et Eestil teab, kui palju te iseloomulike joontega loomade kirjelduses ei ole harjunud, pigem loomade kirjelduses ajamegi väheste joontega läbi. Ja muuhulgas inimeste loomastamine selles jutus andis võimaluse välja tuua just nende kõige olulisemad jooned muid kõrvale jättes kõikide nende tegelaste puhul. Ma ei julge seda väita, sellepärast et tõepoolest ta ise eitab seda, atrotsid Iston, aga kas see kriitika, mida see, millele see teos on suunatud, kas ta ei ole mõnevõrra just trots kihtlik nimelt et süüdistatakse seda loomade ühiskonda selles, et ta läheb tagasi inimühiskonna juurde, hakkab inimestega suhtlema võrdsetel alustel selle asemel, et viia läbi ülemaailmsed uid, tähendab üle inglismaalist loomade evolutsiooni, seda Trotski, maailmarevolutsiooni? Need sead hakkavad suhtlema inimestega, lasi vaenlastega, hakkavad suitsetama, kahel jalal käima ja on ühesõnaga taas rõhujad ja suhtlevad endiste rõhujate, aga selle asemel, et aidata kukutada neid Rõue. Tõepoolest, nad alguses saadavad tuvisid teistesse taludesse, et neid teatakse, et mis ta iganes on. Aga erinevad trotskistid, Need tegelased siin vist erilisi seda ei ole, rõhutatud lennud paneksid erilisi lootusi sellele, ütleme siis maailmarevolutsioonile. Jah, mingisugust niisugust usust taganeja kibestumust mina sealt sellest raamatust küll välja loen. Et ta on ikkagi pettunud selles oma nendest sotsialistilistes ideaalidest, kõik see, tema positiivne programm taandub kahele sõnale veel demokraatlik sotsialism, aga milles see täpselt peab seisnema, seda ta meile näidata ei oska ja see lõpp on selle poolest eriti tähendusrikas, et need loomad jäävad vaesekesed sinna akna taha vaatama, kuidas panga laos sees viina visatakse. Ja autor ei oska targemat midagi teha, kui jääda koos nendega sinna aknast sisse vaatama. See aspekt võib-olla ei olegi nii kõige olulisem, ma arvan, et raamat on säilitanud ikkagi selle efekti mingil määral vähemalt, mis tal kunagi oli, ma julgen nüüd tunnistada omal ajal muidugi oleks julgenud, et mul oli võimalus selle teosega tutvuda juba kunagi 40.-te aastate lõpus. Ja noh, te kujutate, kallid kuulajad, kui kosutav ja lohutav seda oli lugeda just siis, kui meil toimusid ja need sündmused, mis siin 49 algasid. Ja 50 ja mõelda, et üks hooaeg veel on kirjutanud niisuguse teose. See oli tõesti päris päris tore tunne ja midagi sellest tundest nüüd uuesti ja eestikeelses tõlkes seda seda lugeda on minu jaoks igatahes säilinud. Ma ei tea, minul niisuguseid kalleid noorusmälestusi ei ole, mina lugesin küll ühte tõlget, mis juba seitsmekümnendatel aastatel ringlasse rahva hulgas ja seetõttu on minu hoiaka võib-olla kriitilisem sellise sellise lähenemisviisi või sellise kirjandus võimaluse juures. Sest puhtkirjanduslikult on ta minu jaoks siiski piiripealne nähtus. Publitsistlikku endast lakkamatult välja usutavat, mitte eneseküllane ja lõpetatud teos, mida mina saaksin nautida täiesti omaette iseseisva tervikuna. See osutamine teosest väljapoole jäävasse poliitilisse maailm on minu jaoks ikkagi nii väga üksühene ja ma julgeksin lausa öelda plakatlikult allegooriline. Ühest küljest on see tõesti oma ajaga seotud raamat rohkem seotud kui kui paljud teised raamatut, aga teisest küljest ei või sugugi ka öelda, et see aeg juba lõplikult ümber oleks ilusti äratundmist jätkub siin ka. Asi on küll selles, et sel ajal, kui Orwell selle raamatu kirjutas, ei olnud näiteks ilmunud Chilase raamat uus klass, kus samad asjad on pandud juba teoreetiliselt paika. Ja need asjad ei olnud ka nii üldtuttavad, nagu nad praegu on. Nii et ma usun, et tollasel lugeda, see oli suurem avastus. Aga seda äratundmisrõõmu, millest Ain Kaalep rääkis, sai kogeda veel minu meelest päris vabalt ka veel kuuekümnendatel aastatel kui see raamat sattus mulle inglise keelest ette. Sellega oli veel niisugune tore lugu, et paljud käisid seda raamatut lugemas Lenini raamatukogu, põllumajanduskirjanduse uudisteosakonnas, kuna pealkiri oli loomade farm, siis see raamat oli sinna kaheks nädalaks välja pandud ja see andis paljudele võimaluse tutvuda. Jah, ma ei raatsiks kuidagi märkimata jätta. Et kõige selle kõrval, millest juttu on olnud, on vormeliraamatuid lihtsalt väga vaimukaid ütlemisi ja ilmselt kõige kuulsam nendest mida ilma Orwelli nimetan meiegi ajakirjanduses varem tsiteeritud on see kuulus lause, et kõik loomad on võrdsed. Milleri hiljem tehti täiendus, et kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised. Nii et siin on peale kõige muuga väga ilusaid vaimukaid leide selles raamatus. See raamat kuulub. Hea satiirilise ilukirjanduse hulka Publitsistika hulka, kas selle raamatu puhul on tunda, et, et on mingi süsteem lausa välja öeldud või on lihtsalt üksiknähtust analüüsitud? Seda küll ei julge öelda, et Orwell oleksin lähtunud mingisuguseid psühholoogilisi skeemist aga selle raamatu suur voorus on eht sellest iga ühiskondlik nähtus lõpmata rikas, niisama nagu igav psühholoogiline nähtuski Orwell kohutava oskuslikkusega välja toonud selle niisuguse ühiskonna olulised tunnusjooned ja need kõik kõrvuti ritta pannud ja oma näidanud, kuidas niisugune ühiskond tekib ja kuidas funktsioneerib nii et selles mõttes on kindlasti hüsteemi loonud, tuues kõik olulise sellest süsteemist välja. Kas ta on selle süsteemi loonud või ta on pigem avanud juba loodud süsteemi olulised sõlmpunktid? Mulle tundub jah, et see allegooria ikkagi siin nii lihtlabane ei ole, nagu Linnar Priimägi seda püüab väita, võrdleksin ikka päris rahulikult vana softiga, tänapäeva inimesele ei lähe enam need probleemid ja kas või kirjanduslikud poleemikat, milles Swift omal ajal sekkus, ei lähe üldiselt korda, juba ununevad probleemid, aga ta teeb oma mängu läbi niivõrd puhtalt niivõrd säravalt, niivõrd adekvaatselt, et ikkagi väiksed viroloogilised kommentaarid sinna juurde ja teed ise ka selle mängu need päris mõnus lugeda. Kui hea see satiiriline plaan või kogu see struktuur ei ole üldse eriti keeruline ja ma usun, et sellesama teosega on täpselt niisama, et et plaan on iseendast lihtne, aga mäng on puhtalt läbi viidud ja, ja tuleval sajandil, kui Stalini nimegi loeme ainult ajaloo raamatust ja ta meile rohkem korda ei lähe, võib-olla isegi võib-olla sedavõrd ei lähe enam selleaegsetele inimestele korda nagu tänapäeva inimestele, ütleme Napoleon, Bonaparte, Robespierre, aga see mängupuhtus ikkagi valud nagu ja ütleme Swift või kasvõi antiigist seal mõni Luciano või mõni selleaegne satiirik ja mu meelest tund mäng puhtalt tehtud. Jah, aga me peame endale aru andma sellest, et see puhtus on saavutatud suuresti lihtsustamise hinnaga. Me teame, et need loomas Atiirid kerkivad kirjandusloos ja siin on sellest kogemusest kahtlemata kasu. Seda teada kirjandusloos kerkivad niisugustel ajastutel, kus ühiskonna struktuur, milles saab vastandada häid loomi ja halbu loomi, õilsaid, alatuid, loomi orkaunis liftis. Ja selles mõttes tundub see teos mulle ka niimoodi 20. sajandi jaoks pisut anakronistlik või päris lihtlabane, siis üks lihtsamaid kindlasti. Et siin on tegemist siiski äärmiselt keerulise niisuguse ühiskondliku nähtuse teatava lihtsustamisega, mille tulemus üks tulemus on kahtlemata jah, tema, see niinimetatud puhtus. Aga et siin on meile antud suuresti niisugustes põhitoonides kogu see asi, et need nüansid selle ühiskonnaelus ei ole ühiskonnakorralduses, on siin kõik redutseeritud ja seda me ka päris ehitada ei saa. Mingil kujul oleme me sellest ühiskonnast kõik pärit ja seda nii või teisiti kogenud väljastvaatajale järgmisel sajandil. Võib-olla tõesti see meie noh, ütleme kujunemisaastad või ained, Brežnevi aeg on nii ajaloo õpikus ühe kõrvallausega maha maetud, vaata ka meie, kes me seda seestpoolt oleme näinud. Pidime kogema, et, et võib-olla, et inimsus üldse saigi läbi selle aja säilida tänu sellele, et olid olemas ka mingisuguseid kõrval nüansid või üleminekuid või varjundid või mingisugused muud võimalused, mis, ütleme siin antud juhul selles Orwelli selges ja, ja lihtsustavas loomade farmis on, on paratamatult tähelepanuta pidanud jääma. Jah, eks ta ole, on kirjanikud üldse häda juba vana oomerust kah, kui lihtsustatud pildid andist Trooja sõjast, mis oli ju ka kole, keeruline nähtus üldse kirjanikega on, on see asi, et me ootame nendelt teinekord kole palju ja ja siis hakkame vaatama, et jumalaga, miks ta selle eest ei räägi, mis ta sellest ei räägi. Aga võiks siiski küsida, küsimusi on see, millest ta siis. Rein küsimus ei ole mitte sellest, millest ta ei räägi, vaid küsimus on selles, kuidas ta räägib sellest, millest ta räägib. Ja tõesti, niiviisi saab Homerose ka maatasa teha, kuidas ta räägib seda, mis oli lõpmata. Ta keerul kirjandus on ka lõbuks arenev nähtus ja kui ta areneb konnade hiirte sõjast loomade farmi juurde, siis võiks päris hirmuga mõelda 21.-le sajandile. Asi on selles, et ajalooline pilk tagasi heita, ütleme mingisugusele perioodide eelmises sajandis on paratamatult alati lihtsustav. Aga oma kaasaja kunstiline kujutamine ei tarvitse seda olla. Oma kaasaja kunstiline kujutamine on üldistav, aga mitte lihtsustab sest üldistamine on alati keerulisem. Üldistus on alati keerulisem kui konkreetne ajalooline reaalsus. Seevastu abstraktsioon on lihtsustamine. Ja küsimus ongi selles, kas konkreetne ajalooline reaalsus kas teda on abstraheeritud vaidlustatud välja võetud sealt mingisugused omadused ja esitatud need siis kogu asja pähe või siis on aluseks mingisugune lai positiivsete teadmiste hulk, millest sünnib üldistus. Niisugune üldistus, mis säilitab konkreetse kogu rikkuse kogu arenemisvõime. Siin ma kardan, on mindud esimest teed. Ei, minu meelest see alternatiiv, see on olematu, igasugune üldistus on ikkagi üldistus ei saa sisaldada kõiki elemente, millest üldistavad voli polügooni siia tüüpilise abstraktsiooni hea meelega ajanud isegi jaa, kiire žanr, pealegi satiir ei saa ju sisaldada niisugust ütleme, realistlikku sõna kõige paremas mõttes ülevaadet teatud ühiskonnaetapist. Noh, mul tuli meelde kasvõi arhistophanese komöödiad, oled sa neid kunagi lugenud hullemat liialdamist kui seal ja, ja me ei tea üldse kast olulisi asju, liialda, ta ajab seal oma asju, tal on ka oma parteilise huvid mängus ja iga rida ajab jällegi kommentaar oli, et sellest kõigest aru saadaks narraskele lektüür, aga kui sealt ennast läbi murrab, väga lõbus ja väga tore asi. Kuigi meil ei lähe vähimalgi määral need Ateena omaaegse poliitika usunetaili. Usun seda, aga kas meil siin need ei lähe neid poliitika detailid korda, ma kardan, et siin on nad esmatähtsad, mis meile korda lähevad. Nojaa, aga see, mida ma tahtsin öelda enne, oli see, et ma kujutan ette, et paarisaja aasta pärast loetakse seda ka lõbuga, ma ei tea, kas sama suure lõbuga korristofonistage igal juhul, arvan, et lõpuks. Sellel raamatul on üks iseärasus, et siin ei ole Pilatud mitte ainult seda süsteemi ennast, vaid väga suurel määral selle süsteemi ideoloogiat või täpsemalt seda valet, mida niisuguses süsteemis kogu aeg levitatakse. Nii et see nüanss tuleb kindlasti ka siia juurde, muidugi võib öelda, nii nagu tänagi siin on juba öeldud, et see ei hõlma hoopiski mitte kõike, mis niisuguses ühiskonnas sündis ja kuidas oli üldse võimalik, kui kõik oleks piirdunud sellega, millest räägib Urvel, kuidas oli üldse võimalik, et ka selles riigis säilisid inimesed, säilis inimlikkus hoopiski mitte kõike, mida see ühiskond sisaldab, ei ole selles Orwelli romaanis sees, aga ma arvan, et poliitiliselt Pampletililt ei ole küll mingisugust põhjust ega õigust seda nõuda. Peale selle ei ole siin tingimata tervest ühiskonnast kui niisugusest ja tema funktsioneerimisest vaid Orwelli poolt. See oli kindlasti ka Bachelet ühe partei kohta ja selle kohta, mis ühest parteist sündis, et teeme ta veel poliitilisemaks, jätame riigi välja, sest lõpuks konkreetse riigi tunnusjooni siin on väga vähe, eks ole, siin on ikka peamiselt üks partei tükkis oma poliitikaga tükis, selle režiimiga, mille ta on kehtestanud ja trükkis selle ideoloogiaga valega, millega ta oma režiimi õigustab. Ja pole mingit põhjust nõuda, et tingimata peaks olema näidatud, et oli ka ausaid inimesi ja midagi jäi ka alles sellest heast, mis enne seda olemas oli ja mis võis kergesti sel ajal kaotsi minna. Nii et niisugust täiuslikkus tehke saanud. Igal juhul oleks mõistlik, kui seal paarisaja aasta pärast loetaks koos romaalingu 1984 ja sisus on palju ühist, aga laad on absoluutselt erinev ja psühholoogia seisukohast vaadata siis 1984 on muidugi psühholoogiline romaan ja võrratult rikkam psühholoogia poolest kui loomafarm võitravistankreedist nimetada. Kindlasti millelt ei saagi ega pole õigustusega psühholoogiat nõuda. Ja ilmselt siit tuleneb, et väga kena oleks olnud muidugi kui need raamatud oleksid ilmunud eesti keeles, 40.-te aastate lõpul, kui nad kirjutati 50.-te aastate alguses, mis oli päris võimatu v peame olema tänulikud. Nüüd ükski neist on tõlgitud, aga ilmselt oleks mõistlik kiiret ja anda välja ka teine romaan 1984. Sellepärast et need arutlused, osad, kriitilised arutlused, mis siin praegu kõlasid, need käivad just nimelt selle raamatu kohta, aga mitu Orwelli kui kirjaniku kohta selge ja turvalist, kui kirjanikust tekiks vähegi täielikum ettekujutus, siis vähemalt see 1984 peaks ka võimalikult kiiresti ilmuma. Vestlus nagu kuulsite, oli äärmiselt pingeline. Seisukohad on erinevad raamac järelikult igal juhul võimaldab seda.