Hurmav Kasonsulu, muidu see kaunis toodangus esmalt. Ära tee seal mulle. Sulle tutvustada julge siin. Kaunis. Tere hommikust, täna on Eesti rahva jaoks raske päev ja jutusaatesse sobiva inimese leidmine võttis ka ehk pisut rohkem aega kui tavaliselt. Aga Peeter Simm filmi ja jutumees, kellel just täna õhtul esilinastub värske dokumentaalfilm näis igati sobilik valik. Mina olen Margit Kilumets. Tere hommikust, Peeter. Tere hommikust. Aga alustame äkki väikese tagasivaatega? Ütle, milline on sinu esimene mälestus Lennart Merist kui filmimehest, kui niisugune mälestus üldse olemas on? Mina jõudsin Tallinnfilmi siis, kui Lennart Meri oli sealt juba Kirjanike liitu tööle läinud, aga ta oli Tallinnfilmis toimetaja, oli kroonikafilmide toimetaja ja oli ka nende filmide režissöör, nii et Lennart liiguvad siiamaani kõikvõimalikud lõbusad lood tema rahulikkusest tema oskusest säilitada inimvale ükskõik mis jubedate Soludes kuskil polaarjoone taga. Ja muidugi tema filmid, minu lemmik on veelinnurahvas ja ma usun, et see Vilmul ajaproovile vastu pidanud kõigis oma komponentidest. Nii et ma usun, et ta jääb kuidas öelda, nagu soome-ugri rahvastele omamoodi õppematerjaliks. Ja see on väga tänuväärne töö ja kinematograafiliselt ka huvitav. Kui sa Lennart Merit tema eluteel just ütleme, viimastel aastatel kõrvalt vaatasid, kas sul ei ole kunagi filmitegijana tekkinud tunnet, et ma tahaksin teda filmida? Et ta nii karismaatiline tegelane, et ma tahaksin temast midagi teha, kas just dokumentaalfilmi, ma ei tea, aga, aga mingit mõtet oled kandnud endas. On ju selles, et seda tüüpi inimestest oodatakse niisugusi filme, mis vastavalt sellele üldiselt levinud kuvandile. Aga, ja see ei ole filmi jaoks eriti tänuväärne materjal. Seda nimetatakse. Plakat filmiks loosung filmiks igal juhul, kui mõelda Lennarti või siis esimesena, tulevad meelde kõik need väga teravad ja, ja tema oskus oli selles, et võib-olla sellepärast, et oli Tallinnfilmis toimetaja, toimetaja peab teadma. Dramaturgi line situatsioon vajab mitte lihtsat lahendust, vaid ta vajab enne seda isolatsioonina viimist ja koalitsiooni kokkupõrget ideede kokkupõrgete, mida muud olidki need kõik tema väga julged ja oskuslikult läbi viidud provokatsioonid, kui ta viis asja absurdini selleks, et siis selles olukorras lahendus leida, nii et nii et ma mäletan ka hoopis teistsuguseid asju, näiteks praegu meil on niisugune üsna pateetiline kujund Lennordist, aga kui omal ajal oli loomeliitude saades ma mäletan, kuidas inimesed helistasid ja palusid, et Lennart räägiks kas kiiremini või siis üldse ei räägiks. Sest inimene mõtlesin selle rääkinud ei kandnud ette kodus ettevalmistatud neid niisugusi toorikuid. Ja selles mõttes see võttis loomulikult aega, ta võtab endale alati aega, nii et ma mäletan siis, kui Eesti kinos oli küllalt täbar olukord. Ja, ja, ja see oli aasta vist oli 94, nii et praktilised meil raha üldse liikunud ja mingi ime läbi prantslased leidsid meid üles ja me hakkasime tegema koostööfilmi koos prantslaste ja ungarlastega Ameerika mäed ja siis parasjagu Lennart Meri tuli lennukiga Prantsusmaalt vist. Ja sattus mind nägema seal. Ja hakkas küsima, et kuidas lood on, mida teete Lingaasis selja sirgeks, ütlesin, et kõige hullemal asi ei ole, et me katsume ikkagi mingisuguse osa inimvalges säilitada ja ja siis meil kuulata ka, et nüüd läheb, lennuk läheb ärades, ei lähe kuhugi. Minu lennukisse, millega ta tulnud oli, aga no ei, ma jõudsin niimoodi peale ja ja selles mõttes noh, temas oli ka midagi niisugust, mis ühelt poolt on küll kõrge hariduse ja harituse tulemusega, teiselt poolt ka täiesti emapiimaga vanemate genotüübist päranduseks saadud niisugune käitumisjooni. Jah, nii et see ei ole kunagi mõelnud, et sa tahaksid teda filmida, ma saan öelda, nüüd praegu jah, sellega. Minu Lennart merest film, mille tegi minu tead Andres Sööt ja seda oleks kindlasti huvitav neil päevil uuesti vaadata. Aga suurkujude juurest edasi minnes, et ühte suurkuju, sa hakkad lähiaegadel vägagi portrateerima. Georg Otsa. No vot seda sa kaportrateerimiseks nimetada, sellepärast et selle filmi juurde sattusin ma niimoodi, et Mati Põldre pakkus mulle, aga stsenaariumit oli mu lubanud oma üheksa aastat tagasi, mulle ta väga meeldis tookord ja tol korral pidi seda filmi alustama Mati, kes kirjutas stsenaariumi stsenaariume kirjutanud samad mehed, kes on eestlaste ühe lemmikfilmi, Need, vanad armastuskirjad, autorid, need on siis Mati Põldre ja Aleksander Borodianski professionaalne kõrgetasemeline stsenarist ja samade meeste kirjutatud siis, ja, ja, ja Mati on väga põhjalikult seda asja uurinud ja muidugi me olime kohe alguses seisus, kuna Mati omal nagu vana kolleege isegi kompanjon Legia Artis filmis, siis ma ütlesin, et et kui sa tunned abi, et teeme niimoodi, et sina oled ikkagi selle lavastajat, ma võin olla siis kes tahes seal kõrval ja aidata seda lavastada, aga Mati käis peale, et ma ise ikkagi seda teeksin, et et olukord oleks vastupidi. Nüüd on tema konsultandi rollis. Me oleme selle stsenaariumiga palju töötanud, vaatamata sellele, et oli üsna huvitav juba algusest peale, nii et ma usun, et see ei ole päris niimoodi väga lihtne eluloofilm, vaid see räägib siiski ka suures osas sellest, mis mismoodi meie rahvas elas tol ajal, sellepärast et me oleme harjunud kasutama niisugust väljendit, mis meie rahvale osaks on saanud. Aga rahvas oma saatusega leppides sellele saatusele vastu seistes võis sellega kohandudes elab edasi üldised rahvad, kes absoluutselt kohanemisvõimet Uudon surevad välja tähendab ühelt poolt, no kõik see meesterahvaste teadvuses kinnistunud kujutelm sellest, et võideldakse viimase meheni ja viimase veretilgani poliitik Sven huvid on vist öelnud selle kohta, et viimase meheni võitlevad ainult kõige primitiivsemad suguharud. No see oli tsitaat, sellele võib lisada, et paljud tsivilisatsioonide rahvad on osanud sulatada ära kasutada seda suure võimu võõrvõimu, ükskõik mis me sinna paneme, vastikuid epiteete, see, et selle omadusi ja eestlased on Olnud väga suure kohanemisvõimega, minu meelest ei tasusedasin häbeneda. Meil on olnud metsavennad, kellest ma olen teinud filmi, aga on olnud ka inimesed, kes on kasutanud tekkinud olukorda nii ja andnud võimaluse eestlastel ikkagi rahvana edasi eksisteerida, säilitades keele, kultuuri, kõik selle. Aga seda meest, kes hakkab Georg Otsa mängima, seda seal põhimõtteliselt veel ei ole. No seda veel ei saa olla, meil muidugi on mingisugused visandid ja, ja muidugi on siin peamine küsimus ju selles, et ühelt poolt vajab niisugune film suurepärast näitlejat kõrget professionaalsust, aga teisel pool Georg Otsa sarmu. Nii palju, kui ma olen nüüd uurinud, lugenud jaa jaa. Ja ka näinud dokumentaalfilmidest, see oli niisugune väga omapärane, see oli küllalt leebe ja pehme inimese võlu ja, ja naistele ta väga meeldis. Ja see ei ole niisugune. Ühelt poolt on niisugune macho-mees kasutada seda hispaaniakeelset sõnakese nendega Harley-Davidsoni mees, kes paneb endale narmastega riided selga, siis on mees päev, kui seal Tokotokotokotokotokotoka tsikkel teeb niimoodi, aga teine on hoopis hoopis niisugune inimene, kes hoiab nagu kõrvale, sellised meeldivad naistele. Ja mitte et naistele ja, ja ja see kõik on ikkagi tervik, see on loomulikult. Ma ei pea ennast suureks ooperis spetsialistiks, tõsise muusika mingisuguseid osaliselt olen, olen endale selgeks teinud, aga ooperis spetsialistiks ma ennast ei pea, sellepärast ma respekteerin külvat sellele asjale pühendunud inimeste arvamust ja nad ütlevad seda, et traagilise või negatiivse rolli peal on Georg Ots tänini ületamatu, kuigi on maailmas väga tuntud bariton, kas või Forozdovski, kelle hääl mõnede laulude juures on äravahetamiseni sarnane Georg Otsale. Aga nad ütlevad, et just siis võtta, et selleks mõõdupuuks on noh, Rigolettot, Jaagoyotello ja minu pärasconeegin, eks ole, kus sedasama Rigolettot aariat kuulates Otsoskab leida mingisuguse irratsionaalse tee, et iga inimene saab arvuti jah, et ka minus on olemas otse kurjus, et see kurjuse seeme, mis on igas inimeses, nagu seal on olemas ka headuse seeme. Et see on mul olemas ja kui ma hakkan väitma seda minus üldse ei ole, siis on see väga ohtlik. Nii et selles mõttes see on, see on unikaalne materjal ja loomulikult me ei saa lootma jääda sellele, et me laulame seal uuesti sisse, nagu on paljudes Ameerika suurtes filmides tehtud, nii et seal ei ole võimalik uuesti sisse laulda ja, ja nii et me oleme väga piiratud mängualal kus peab kõlama ehtne Georg Ots. Seda muusikat peab olema küllalt palju. Rõve on ette kujutada, et ükskõik kes näitlejaga ei ole aga maigutama suud ja siis hakkab kostma Georg Otsal, nii tänapäeval enam ei tehta. Nii et nii et me peame leidma mingisuguse võõrandatud võimalusena näiteks toon kas või näiteks, et nagu me praegu istume siin Eesti Raadio stuudios, et samamoodi istub. Kas teleoperaator, kõrvaklapid peas ja ta näeb monitori pealt väikest meie näitlejaid ja kuulab kõrvaklappides lihtsalt Georg Otsaga. Loomulikult see on puhtfotograafiline nüanssivatest, see meie näitleja ei tohi olla niimoodi, et on äratuntavalt ise või siis keegi näeb filmi projektsiooni august või keegi näeb läbi jäätunud akna või ta kostab kuskil laeva peal. Ühesõnaga see, me peame leidma selle võimaluse ja see töö on veel pooleli, nagu ka näitlejate otsimine. Aga Georg Otsa muusikat sa täna kaasa ei võtnud. Sa võtsid kaasa, kuidas sa ütlesid selle kohta kiusescu järel? Kõige kuulsam tallinlane? No öeldi, et koorem prevovitši nimetatakse Balkani geeniuseks, nagu eakamad inimesed mäletavad, žescud kutsuti iga Balkani geeniuseks ja koorem praegu võiks niivõrd julgelt kasutab rahvamuusikat kõigis Balkanimaades, küll seal on Ungari ja Rumeenia ja Bulgaaria, isegi Kreeka ja jaa, Tšernogoria muusikat ja tsiteerib seda niivõrd julgelt, et teda keegi plagiaadi süüdistest heliloojad ütlevadki, et kui meie paneme kuskil niimoodi sellise meloodiajuppi, siis öeldakse, et sa oled pihta pandi plagiaat oraga korramregovičen sellele vaatamata Balkani geenius. Täna õhtul Peeter esilinastub sinu värskeim dokumentaalfilm ja nii väga kui see mind ka jahmatas, aga tõesti see film on pidalitõbiste, sest no mis pani sinu ja Vahur Laiapea tegema filmi leeprast? Ma ütleksin järjekorras, et Vahur laiapea ja minu sellepärast, et nii tee sellele mõttele tuli Vahur Me oleme temaga mõned niisugused sotsiaalse suunitlusega filmid juba enne teinud. Ja, ja parasjagu juhtus olema just mul kõrini filmi lõpuperiood, niiet enamus need võtted on teinud Vahur ilma minuta. Kusjuures kui lõpus juba mul oli võimalus minna, siis me otsustasime, et ma parem ei lähe, sellepärast et selleks ajaks oli Nende filmitavate inimeste usaldus Vahuril täiesti võidetud, oleks lihtsalt üks liigne persoon võtteplatsil, kes võib-olla oleks inimesi mingil moel sundinud kontrollima, pidurdama endid, nii et kindlasti on selle filmi autor on esikohal Pauraga, mitte mina. Ja muidugi oli see tema ei tee. Kõigepealt algas sellest, et ta leidis ühe väga huvitava mehe, olles Talsis, Kuramaal, Lätis, Vahur oli kohtunud ühe mehega, ta oli näinud silti, mis näitas Leprasooriumisse, siis ta läks sinna uudistama ja siis sinna sisse muidugi lasta. Ja siis selgus, et ainuke inimene, kes nendega on nõus rääkima, on üks eestlasest mees. Ja see inimene on põdenud leeprat alates 20.-st eluaastast olles enne seda olnud värvatud Saksa sõjaväkke, teinud läbi Tšehhi põrgu, istunud sõjavangis Venemaal ja meil siin Tallinnas Bekkeri sadama ehitusel ja siis ta luise välja ja siis ta sattus uuesti oma emaga kokku Kuuda Leprasooriumisse. Ja juba nüüd seda filmi tehes siis minu jaoks oli suur üllatus teada saada hoopis kummalisi asju, näiteks seda, et norralaste, Norra riigi identiteedi loomise juures oli leepra oluline osa, kuidas 19. sajandi kogu esimese poole ajal olevat norralased peamiselt tuntud sellega, et nad leeprahaiged ja tõepoolest seda haigust oli küllalt palju seal. Ja kujunes välja Leprasooriumite võrk ja juba sotsiaalne niisugune tegevus, mis sellega kaasnes ja see oli üks oluline komponent, sideme tekkimine, erinevate struktuuride tekkimine, mis viis välja niisuguse olukorra, nii et noh, sajandi 20. sajandi alguses Norra muutus iseseisvaks riigiks. Ja samas ka see, et eks ole, et hullumajad tekkisid kogu Euroopas Leprasooriumidesse siis, kui leepra hakkas taganema, ruumid jäid tühjaks ja nende kohtadesse tulid siis need inimesed, keda peeti vaimust vaeseks. Aga loomulikult see haigus on väga kummaline, isegi isegi meie Juri Lotman selle kohta öelnud, et lepaga seoses inimene enne mingisugust enda süüd, eks ole, ta kogu aeg küsib terve oma elu, et miks mina, miks mitte teised. Ja meie filmikangelane on tänaseks päevaks juba ligi kaheksakümneaastane, inimene on pidanud kogu elu sellega elama. Ta on niivõrd elav inimene, ta ei püsi ka pudelis, eks ole, võib-olla see oli üks põhjus, miks tal tekkisid omal ajal kuuekümnendatel aastatel Kuudaleprasooriumi administratsiooni ja juhtkonna kõige nendega sellised vastuolud, et ta ei suutnud seal enam elada, siis ta sattusime Lätti, õppis ära läti keele, tema on vaatamata kõigile oma hädadele, vaatamata sellele, et inimene on ehitanud endale autod ja traktorid, kus pedaalid on dubleeritud kangiga Sebest, ta jalaga ei suuda vajutada seda ulatame piduri või, või siduripedaali, siis selleks on veel kang ja sõidame nende riistapuudega ringi. Ja tema on see, kes paneb küla jaanipäev käima ja temas on seda. Seda niisugust oskust inimesi koondada enda ümber panna nad ühiselt tegutsema, luua niisugune ühine rütm ja pulss. Ja teiselt poolt on meil me saanud teha filmi ainult ühe niisuguse raskuspunktiga. Eesmärgiks oli, et oleks teine ka, et mis seal siis tegelikult toimus. Ja selleks on teine inimene, kes on eluaeg uurinud ja aidanud neid leeprahaigeid, inimesi, kes on tohutult kogemusi omandanud, kes on õppinud spetsiaalses õppeasutusena Anne Saar ja kes teeb kõiki leeprahaigeid inimesi Eestis, kes külastab neid, kes ostab neile jalanõud jalga ja kujutage ette, nende inimeste vahel ei ole klappi. See tähendabki seda mitte see, et, et vaid vaid et ühelt poolt üks inimene peab olema arst ja teine peab olema patsient selles haiglas patsiendi püsisel, nii et seda, seda meest tõi miilits ära küll Märjamaa saunast ja siis ta ostis endale jälle mootorratta ja siis ta kihutas sellega minema ja niisugune värk Kas tegelikult on ikkagi nii, et, et pidalitõbi on nii palju nakkav, et need inimesed peaksid elama suletud territooriumil või kuidas? Tänapäeval on niimoodi, et sellel haigusel on niisugune aktiivne vorm, kuid on nakkav, võib olla nakkav, aga ta nakatab nõrga organismi. Nõrk organism olla nõrk ka siis, kui sa oled kaotanud lähedase inimese ja sa lihtsalt oled lihtsalt nii psüühiliselt liiga nõrk ja siis võib see välja lüüa. Aga inimestena ravitakse terveks, haiguse kulg peatatakse ja siis nad, nad ei ole enam mingil moel nakkusohtlikud, nii et ka meiega Angela ei ole mingil moel nakkusohtlik, aga loomulikult on niisugune intuitiivne hirm ja ja meie filmi üheks selleks komponendiks ongi see, et kui filmi alguses hakkabki sellest pealased, Vahur ütleb, et, et meie kangelased, härra kirss, te panite tähele, et, et ma ei andnud teile kätte, ütles ja ma panin tähele, et sa ei andnud mulle kätte, aga ma ei pane seda mitte kunagi pahaks. Kuidas osa seda pahaks panna, siis ta räägib, mida see tähendab. Aga filmi lõpus juba täiesti rahulikult viskavad viis ja ja, ja see on ka niisugune iseloomulik asi, niiet. Ja see on nüüd küll. Pisik on identifitseeritud, talle on antud nimi ja selleks on ka muuseas norrad, arst, kes selle avastas. Aga seerumit leepra vastu ei ole tänaseni leiutatud. Ja aktiivses vormis inimesi arvestatakse praegu maailmas on 10 miljonit. Aafrikas on see haigus paraku veel täiesti olemas. Eestis on esimesed andmed noh, 13.-st sajandist, aga selle põhjuseks võib olla ka see, et nagu sellest ajast on pärit ka esimesed kirjalikud teated, selle sedasorti teated, nii et võimalik, et seda oli ka varem. Ja peale selle mehe, kes nüüd on eksju oma eluga kolinud, põhimõtteliselt Läti on tegelikult Eestimaal veel inimesi, kes põevad pidalitõve. Põevad noh, nad on põdenud, et õigem oleks kasutada vist niimoodi. Ja no omal ajal on teadagi, et Aadu Hint on sellest kirjutanud, see oli Saaremaa suureks needuseks ja see läks seal põlvest põlve ja kirjeldatakse ka niisuguseid asju, et, et kui inimesel mingisugune lööve naha peale välja lühida võis minna merre ja sinna uputada, kusjuures noh, enamus asju, niisuguseid mingi tühine lööve, eks ole, ei ole mingi leepra, nii et selle hirm selle ees on, on Saaremaal konkreetselt veel mingisuguste kohtadega seotud. Kas nüüd, kui sa oled selle leepra filmi valmis saanud, mis selle filmi nimi on muidu teisel pool pidalitõbe et kas sul peas tiksub juba mõni järgmise dokfilmi mõte ka, et mul on tunne, et sa oled selline mees, kes teeb nagu suurt filmi ehk mängufilmi ja siis sellist dokfilmid, et natuke väiksemad filme ma tean, et nii ei tohi öelda, aga mulle tundub ja siis veel selliseid kaapeid igalt poolt aitad sõpru ja teed seda dubleerimist tööd ja et, et kas sulle uue dokfilmi mõttega tiksub peas? No see on jälle see mõte on tulnud Vahuri peast ja ja tema on niisugune mees, kes teeb suure osa tööd enne ära, nagu ta raha läheb küsima ja kuna tema filmid oma niisuguse sotsiaalse suunitlusega tihtipeale me tegime enne seda filmi ühest noorest poisist, kes põeb kalasoomustõbe aga leidis tee äärelt hääletama inimeseks, temaga juttu ajama ja see inimene on teinud läbi afganistani sõja kusjuures suure osa sellest vabatahtlikuna ohvitserina. Ja ta teab ka veel teisi inimesi, ta põeb seda siiamaani. Nii et nii et praegu meil on see ettevalmistusstaadiumisse, tahame selle mehega veel kokku saada ja nii et see on praegu üsna algstaadiumis. Kuidas sa inimesed dokumentaalfilmi jaoks rääkima saad, sa ütlesid, ja nüüd selle viimase täna esilinastuva filmi tarbeks tegi suure osa tööst Vahur Aro, aga üldiselt sind vaadates mul on tunne, et sul ei ole väga raske inimestega kontakti saavutada ja mida sa teed sellistega, kes nagu üldse ei taha rääkida ja pigistad neid või jätad rahule? On väga erinevaid mooduseid inimestel kaitsta end ja mitte rääkida näiteks. Me tegime ju filmi Jaan Krossist ja selle filmi produtsendiks ja üheks intervjueeriaks oli tema oma poeg Märten Kross. Aga Jaan Krossi on hariduselt jurist, see on inimene, kelle tööriistaks on sõna kes teab, mis võim on sõnal. Ja sellepärast ma sugugi ei imesta, et sirbis oli esimesel leheküljel meie filmi kohta kirjet Jaan Krossi elulugu neile, kes ei oska lugeda. Sellepärast et nuta või naera. Jaan Krossi on inimene, kes vastab kõigile küsimustele, sealhulgas provokatiivsetele juba kindlalt väljakujunenud, tal on väga elukogenud inimene, tal on kõige asja kohta oma arvamus vähemalt tema elu puudutavate asjade kohta ja ka mingisugune illustreeriv materjal selle kohta, nii et loomulikult ma ei oska sellele midagi muud vastata kui seda, et no ma ei pidanud lihtsalt Rikkaks filmi jaoks Jaan Krossil uut elulugu välja mõtlema hakata. Ilmselt pidi siiski sedasama ka nagu leppima, mis inimene elanud on. Kusjuures ta ei tee ka seda, eks ju, mis vähemalt filmimehele meeldiks, seda keeraks pea ära ja ütleks, ma ei taha sellest rääkida. Noh, et vahel on, aitab seegi edasi, eks ole, kui sa näed, et inimesel on raske ühele või teisele küsimusele vastata ja ta püüab seda tõrjuda. Jaan Kross on ilmselt nii suur sõnameister, et ta, ta, ta veeretab sinu juurde ühe lause ja see lause on täiesti sisukas ja sa saad aru, et sa ei ole oma küsimusele tegelikult mingit korralikku vastust. No meid õnneks aitas provokatiivsel kaasa Elleni ta tõi lihtsalt mingisuguseid niisugusi nüansse välja, millest enne oli vähem räägitud, kasvõi see, mismoodi oli tudengielu peale sõda Tartus või enne sõda mismoodi tudengid sõitsid rongidega ja mismoodi Tallinnast saadeti pakki tudengitele ja mida tähendas kostil olemine Tartus ja kõiki niisugust värki, mis on väga elav ja millel on minu meelest just see väärtus ja noh, ma lihtsalt ei võtnud, ei hakanud ka tookord endale eesmärgiks seadma seda, et ma loen jala ukse vahele ja nüüd lihtsalt ei lähe minema ja see ei olnud võimalik selle isikuga. Üldiselt ma ei ole ka selle niisuguse laadi eriline pooldaja enda suhtes, kuigi ma mõnda filmi vaatan huviga, aga. Ma arvan, et õige meetod on siiski inimese usaldus võita seda usaldust siis ära kasutada, soovitavalt. Sa pidid veidi aega tagasi ise olema portrateeritava rollis, kuidas see sulle sobised, tuligi, Valentin kõikjale jala ukse vahele ja ütles, et siin ma olen nüüd Simm minu filmis. No peaaegu et umbes ongi nii. Kuigi ise ütles mulle, kuid kes on üsna hea sõber ja, ja lähedane sõber tajates niimoodi, et ma olevat päris hea, portreteerib ta sellepärast, et ma räägin avameelselt, aga kannast Me olime vahepeal lihtsalt niivõrd puntras sellega, et, et mul ei tekkinud raskus. Kui ma rääkisin sellest, mis mis olukorras me oleme, siis see võib-olla oligi huvitav, sellepärast et noh, mitte kõik filmid ei lähe libedalt, eks ole. Kui ükskõik milline film välja tuleb, vähemalt meil, kui Eestis seda analüüsitakse, tema tootmisnatukene püütakse uurida, mis selle taga oli, siis paratamatult hakatakse ju rääkima sellest, kui raske oli, eks ole, see on varem nagu šabloon, eks ole, et oli lund vaja, siis teda ei olnud ja kui teda ei olnud vaja, siis ta olija ja pikad tööpäevad seal nagu mingisugune niisugune. Aga nii see on. Ma tean küll ühte filmi, kus kõik väidavad täiesti vastupidist ja see on selle viimu keskea rõõmud, kõik näitlejad ja rezhissöör ja kõik tuletavad seda meelde, et küll seda oli hea teha, et tegime paar sutsu hommikul ära, pärast päevitasime nii hea oli. Aga selle sinu portreefilmi juurde tagasi tulles, et et kuidas sul on ennast ekraanilt vaadata, et sured ju pärast seda filmi kindlasti analüüsinud ja mõelnud, et, et mida sa oleks võinud rääkida või rääkimata jätta, et kas sulle selline liigne ava meelitsemine näiteks selle filmi puhul või üldse elus on kahjuks kadunud. Olen ma sellest ajast 10 kilo alla võtnud põhiliselt selle peale. Nii et. Ja vaatasid ennast. Ei, see oli niimoodi, et Artur Talvik selle kõrini, filmi produtsent, see nagu läksime kevadel, ma ei näinud teda, tükk aega tuli tagasi, oli 18 kilo alla võtnud ja ei tea mis dieedi peal ja tema ei söönud enam ei piimaga värki ja tõesti nüüd on juba veelgi rohkem alla võtnud, siis lihtsalt sellepärast ma mõtlesin, et peaks hakkama tegema seaduse järgi, nii et ma õhtul pärast kella kuut sõnalt õuna ja banaanivärki ja pikapeale mõjub. Alguses läks väga raskelt, esimesed viiskil oleksid kahe kuuga ära, aga edasi läks nii raskelt, et ma kohe ei tea ja surevi nälg, aga siis. Ja pool mõõdologa minema, aga kui on ikka mõnus õhtusöök ja mõni kena inimene kutsub sind, ütleb, et mul on kalkun ahjus. Ma pärast kuut ei söö, muudkui banaalne. Teine asi, ma vihkan seda, ma tean, mis minule kõige suurem vaenlane on see suur valge sõber köögis, eks ole, kellele lähed, võtad kinni, ei, võileivad, kõik, vot neid ei tohi süüa. Väga lihtne. Meil on veel lugusid tegelikult kõrvale pandud, preekowitzin need enam ei mängiks, aga me võime jällegi mängida vahelduseks mõne toredat tango näiteks Astor peatsollalt ja olgu siinkohal öeldud, et kõik tänase saate laululood on seotud filmidega filmimuusika, põhimõtteliselt. Põhimõtteliselt on tegemist muuseas mitte ainult selle tänavuse filmimuusikaga, vaid ka filmidele kirjutatud muusikaga, see on nagu natuke spetsiifiline inimest, kes seda kuulavad, teavad, et filmimuusika harilikult hõre ja ta on, seal on omad Khanonid. No eriti on see ameerika kinos. Aga ma usun, et ka selles pead soolo loos on tuntav, et see kirjutatud on filmi jaoks. Me läheme nüüd oma jutusaatega edasi, tänase saate külaliseks on Peeter Simm, nüüd Peeter, me räägime sellest sinu päriselust. Väljas on lumi, kuigi tegelikult ametlikult kuupäevade järgi on kevad, mida sa niisuguse kevadega peale hakkad, kas sa tunned sellest rõõmu? Kas sa näiteks oled selline hilistalvine suusataja? Võib-olla uisutad merejääl või tegelikult tahavad, et see kõik ära lõpeks, tuleksid ikka pungad ja lehed juba? No nüüd võiks juba tulla ka, aga imelikul maantee on ju ilus aeg praegu ja ta on puhas ja ilus talv on olnud ja mida ma kahetsen, on see, et suusatamine lõppes mulle ära kuskil 90.-te keskel, kui pold, suuski, õigeid ja siis tekkis uisusammu ja nüüd ma peangi, polegi nagu otsa peale saanud, ma tahaksin selliseid tavalisi pütilaudu saada, no millega niimoodi. Aga, aga ma olen siis vahepeal leidnud niisuguse väikse asendustegevused, kuna talvel nagu rattaga sõita veel julgemad vanemaks, muutun julgemaks, aga kas ma olen kepikõndi teinud täiesti häbenemata? Pea, aga see on natuke naljakas. Enam ei ole, kõik on ära harjunud. Kus sa kõnnid keppidega, mina tahan ka tulla. Mere ääres ja mitte mina üksi, vaid seal on väga palju rahvast ja seal värske õhk seal oleks, ollakse juba ära harjunud, ei mõnitata enam. Kuigi alguses muidugi öeldi, et mine koju ja teisel keppi ja ja siis. Kuule, oletame, nüüd ma tegelikult tean, milles seisneb kepikõnni nõks. Aga oletame nüüd, et ma ei tea, kas sa suudad mulle veenvalt ära seletada, miks on vaja kõndida keppidega ja mille poolest on see sportlikus plaanis parem kui kõndida lihtsalt hoogsa sammul kätega vehkides. Vaata, ma ei ole eriti tugev füsioloog, aga ma võin sellest tulemusest öelda, et see on kummaline, et see kätetöö ja seal on mingid väiksed trikid keppe ostes või neid seadistada, siis peavad olema täisnurga all Endale käsi, täisnurka, siis see peab olema ulatuva maani. Ja käsi peab taha välja sirutama lõpuni. Ja see paneb niisuguse mingisuguse koormuse peale, et tegelikult sa oled läbimärg. Nii et mina vahetan, kui mul on autos kohe särk, panen kuiva särgi selga sellepärast, et see võtab läbimärjaks. Loomulikult tuleb käia päris intensiivselt, loomulikult teeb seda asja veelgi nagu tõhusamalt, kui sa käid pehme lume sees või liiva sees või või käinud, mingisugusel põhiline mure on põlvini mudas murdmaastikul kus tahes. Ja loomulikult on esialgu piinlik, et noh, niimoodi, et ma käin kepikõndijad, kõik irvitavad ja ja, ja ja mina nagu sain selle hoo endale sisse, siis häbi läheb üle, nagu on öelnud Eesti kirjanik Enn Vetemaa ja Kreekas isand Valentin Kuik, kes oli tema elu sees, ei võta mingeid kätega jätta, aga meil, maa, seal, kus maamaja on seal Kirbla kandis, seal ei ole mitte ühtegi, inimestel on imeilusat metsavahe teed ja seal ma ütlesin, ma olen teile, mitte keegi ei näe praegu proovi, et hakkame käima. Ja nüüd ma võingi üles tunnistada salaja, kuid käib ka, kui keegi ei näe. Ja see on väga mõnus. Väga mõnus. Mida päris kevad sulle toob, ma mõtlen nüüd mitte teist, meil on jäänud saate lõpuni sellised parajad 10 15 minutit, et rääkida lihtsalt inimlikest asjust, et kas sind ootab mõni tore reis, kas sa kavatsed näiteks sellel suvel puhata ja päevitada või hakata hooldama oma seda kinnisvara, mida ma sinu dokfilmis nägime, mis sulle tohutult pinda ja närvidele? Aga muide jah, kurnab nii, et vaatamata Läänemaa meeste geniaalsusele algoritmile Nad ütlevad, et kui vihma sajab, siis katust teha ei saa, aga kui 100, siis pole mõtet. Ja see katuse tegemine seal igavene needus seal, aga siis siis teine on see, et seal tuleb vaikselt jälle toime. Seal sukka puhates on imeline koht. See on üks ja teine asi on jalgrattaga, saab sõitma hakata, vot seda ma väga ootan. Sa kihutad seal Kirbla teedel, siis lihtsalt nagu selline tuulispask, konsul, kiiver peas vä? Harilikult on mul kiiver peas küll, aga rohkem kihutan siin Tallinna ümbruses, sellepärast et no ma olen rohkem harjunud nagu võidukaga sõitma, seal kruusatee peal saab sõita muidugi, aga nagu pärast tuleb kodarad reguleerida, see käega loomulikult saab sõita, aga igal pool siinsamas Tallinna, siis peab autoga linn, aga tulemas on palju mugavam. Kuule, aga nüüd on ikka see kübeke spordijuttu, ma küsisin, et kas sa kavatsed reisida kusagile või mõni mõni niisugune unistus teoks teha, millest inimene ju ikka vahel lubab endale mõtelda, aga kunagi pole aega seda teoks teha. No ma arvan, et ma läheksin kevadel hea meelega Harglasse, see on Eesti ja Läti piiril asuv väike koht, kus mu kõik oma lapsepõlve suved olen veetnud, ma käisin nüüd talvel seal. Mul on üks sõber, kes ütleb, et Harglas on maailma lõpp. Mis mõttes, et enam lõpebki nagu kõik ära. Väga hästi öeldud ja seal ongi jah, jah. Aga ega maailmalõppe mitte selles mõttes, et oleks ta imeilus nagu maailmal, õpilased peabki olema. Ja seal tuleb jõgi ja seal taga tõepoolest mitte midagi enam ei ole seal kuskil pidavat olema Läti aga, aga tõesti, see on niisugune ja see on imeline koht, nii et nii et ma polnud kunagi seal talvel käinud suvel ja ma küsin oma ema käest ka tema polnud kunagi talvel seal käinud, nii et lumi, seal oli minu jaoks ikka päris suur niisugune enamus ja elamus ja, ja see, noh, see loomulikult mälestused, aga, aga mu käin seal inimeste, kes mul kunagi seal nagu Hargla, sealt ka need ütlevad, et see koht on imeline, nii et ma tahaksin sinna veel minna. Nüüd kevadel võib olla. Kas sa oled muidu niisugune eesti patrioot kevadel ja suvel, et sul on kahju siit ära minna, kuna siin on nii ilus või see, mis tuleb, on nii ilus, praegu on raske uskuda, et kevad üldse kunagi tuleb. Ma ei julgeks seda väita, sellepärast et ma hea meelega reisin ringi küll, aga ma ei kannata nagu väga kaua ära olla. Nii et paar nädalat ja mul on täiesti piisav, et tahaks koju tagasi. Meil siin kodus, siis kõige rohkem nagu ootab või mis sind siia tagasi kisub, et kas see on selline harjumuspärane õhustik või on need sõbrad või, või on see reeglina ikkagi mõni tööasi, mis sind siia tagasi tõmbab? Ma usun seda ühte asja teisest teistest nagu ära lahutad, et kõigepealt vaata paljude inimeste jaoks oli nende uute suhete tulebki üheksakümnendatel aastatel mingi šokk selles mõttes, et nad avastasid, et töökoht pole enam midagi iseenesestmõistetavad, et nad peavad ise kogu aeg kas töökohta otsima või ennast tõestama selle töökohapeal, aga filmimeeste jaoks ei olnud selles kübetki uut. Sellepärast et kohe filmiinstituudist tulles ega keegi vene asuga ei garanteerinud mitte mingisugust tööd. Sa pidid ise selle leidma. Sa pidid ise leidma võimaluse sulanduda sellesse stuudiosse. Väga palju häid filmimehi on sellest protsessist kõrvale jäänud lihtsalt sellepärast, et nad ei kohandu, jõuame jälle kohandumise juurde, ei ole võimelised nendes tingimustes kaasa mängima. Ja, ja ma ei unusta, ärad Veronika, Babossova, meil Eesti kino üks ema ja, ja kes omal ajal palju vaheldase töötas koostarkovskiga, kui nad siin Tallinnas filmisid on öelnud, et kõik väga head asjad tehakse risti vastupidi, masinavärgid tahtele. Kõik filmid on tehtud risti vastupidi masinavärgi tahtel head filmid. Jah, ja, ja loomulikult see asi on kahe otsaga, et nad ametlikult seesama. Neid ei tahetud eriti tunnistada, kuid samal ajal tase võimaluse näiteks kaks korda filmi ümber teha mida maailmas praktiliselt ei juhtu, sest mujal on see raha kõik kellelegi oma siin ta tuli lihtsalt riigi kukrust mujal maailmas harilikult noh, see kino, mis on vallutanud kogu maailma, see tasub ennast majanduslikult ära, Euroopa kino on see, mis saab riikliku toetuse. Ja siis, kui ta selle toetuse saab, siis selleks nivelleeritakse ja töödeldakse seda nii kaua, loomulikult. Pärast on tulemuseks see, et filmid on kõik ühesugused. Kui sa näed, mingisugune karakter tuleb ekraanile, siis sa tead, et seal lõpus, nüüd, mis kõike, mis temaga juhtub. Nii et ma, ma seda paneksin küll süüks meie viimase aja filmidele, kaasa arvatud mu enda oma, et see, mida, mida neile süüks on pandud, et stsenaariumi kirjutamise õpik kumab läbi. Ja mõtlesin, kõrini filmimine? Jah, et kuskil on see piir, eks ole. Et Ühelt poolt mõtlesin, et on inimesi, kes ei sulandu sellesse, kes oma iseloomu tõttu oma perfektsionismi tõttu oma juuksekarva lõhkiajamise tõttu ei ole võimelised filmiprotsessis kaasa lööma. Kui ma tulin talli filmi, oli Kullo must, oli, oli niisugune. Filmi direktor, tänapäeva formuleeringuid siis produtsent. Ta ei olnud seda mitte kuskil õppinud. Ja tema mäletas veel sellist filmisaaga, operaatori režissööri tulid viiekümnendatel aastatel tänavale, vaatasid taevasse, ütlesid pilvi pole, ta enam ei filmi. Ja ta ütles mulle siisivad, katsu sina mulle niimoodi öelda. Sina ei filmi keegi, teine filmid. Sina filmi, ütle. Aga kas sa mäletad Petris? Ma küsisin su käest, et kas see, kui sa tahad koju tulla, et kas see tuleb sellest, et, et sind ootavad sõbrad, lähedased, mõnus kodune õhkkond või see, et sul on mõni tööotspoolele ja sealt sai alguse see pikk tiraad kohale kohale. Pidigi olema niimoodi, et ega praktiliselt mis tähendas puhkus, puhkus tähendas sedasi poolt töödias varsti vaid hambad varnas ja praegu on see täpselt samamoodi, mis mitte midagi pole muutunud. Sa pead ise hoolitsema selle eest, et kogu aeg mingi tööprotsessi jookseks. Asi pole läinud nii hulluks, nagu on suurtes maailma linnades kuskil, kus kogu aeg, sa pead olema nähtaval, kogu see kogu see aeg sa pead sebima ja veel paremini, kui see oleks seotud mingisuguse skandaaliga, tegelikult meelest ära ei läheks. Meil see asi nii hull ei ole veel õnneks. Aga pikalt konutad ei ole mõtet, sellepärast et viie aastased vahed filmi tegemise vahel on liiga suured. Jumal tänatud, et vahepeal sa veel teatrit teha, aga põhimõtteliselt noh. Ja ega mul ei ole niisugust võimalust ja tõtt-öelda ma ei ole võimeline puhkama, kui ma kaks päeva nagu. Ma ei tea, ma ei ole harjunud nagu lihtsalt ma parema meelega oleme tõesti kuskil kolkas või siinsamas Tallinnas ja, ja. Jäin mõtlema tegemata katuse peale. Ja, ja vot see on nagunii põe seda, eks ole Kuule, kui sa näiteks oma märkmiku praegu lahti lööd ja seal on aasta 2006 ja seal on aasta 2007, kas põhimõtteliselt on 2007. aasta mõne kuu mõne nädala peale juba midagi kirjutatud või peas olemas? Peas on kindlasti olemas, nagu me nüüd asi Georg Otsa filmiga käiku läheb, siis see tähendab seda, et kindlasti me lõpetame selle filmi just 2007. aasta alguses ja võib-olla veel filmime sellepärast et me tahaksime, et seal oleks siiski me jätsime kolm, neli võttepäeva lumega, kus see lumi on, seda ma ei oska öelda, kas on see tõepoolest Harglas, Otepääl või Lapimaal. Nii et meil on selle filmitootjateks, on Eesti-Venemaa ja Soome soomlased on väga huvitatud sellest kaasalöömises. Me oleme huvitatud nendega nende kogemustest, nende võimalustest teha näiteks noh, kompuutriga mingisuguseid selliseid korrektuure. Kunnas on ajastufilm ja aga seda ma luban, et nii palju targemaks saanud, et ma ei hakka tegema nägu, et see film on kallim, kui ta tegelikult on. Ja pole see stsenaariumi kirjutamise õpi, kas see on teil valmis, et see enam sealt ei hakka, kumab söö. Kuma see kumab, vot selles on see pluss seda patuvale. Vot seda pattu pole pärast, et ja teate, mis meid hoiab tagasi meid tagasi, see, et me peame siiski lähtuma reaalse inimese karakteri, sest kõigist neist lugudest, mis temaga tegelikult juhtunud on või siis õige veidi neid interpreteerima, aga mitte muutma deme olema, sest me ei saa temast teha revolvri kangelast. Ja see on selle filmi pluss. No igal juhul aitäh, Peeter, sa tulid ja mul on hea meel, et sa oma märkmikus või oma peas tead, mida sa teed 2007. aastal, sellepärast et ma kardan, et muidu sa ei oleks nii meeletult reibas, nagu sa praegu oled, et mina ükskord olen reibas inimene, aga kohtuda stuudio mikrofonide ees veel kaks korda reipama inimeseks, teeb mulle tõsist rõõmu. Pea see kevad siis ka tuleb, et, et ega ta tulemata jääma.