Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust ja rõõmsad kevadkuud jutusaatejuhiks on täna margussaria. Olen külaliseks palunud tantsupedagoogi ilma Adamsoni tantsuansambli Sõprus ja rahvatantsukultuuri tulise hinge. Tere hommikust. Tere hommikust. Tantsufännid ja rahvakultuuri edendajad ja pedagoogid, millised on need küll iseendaga ja, ja nii-öelda omavahel? Me oleme läinud kakluse avalikkusesse paisunud suuremaks, võib-olla kui asjaosalised isegi oleksid tahtnud. Mina nüüd küsin ka täna, et kaks nädalat tagasi võis telerist näha Eesti muusikaauhindade tseremoonial Tartu kontserdi. Igati BNS paigas tantsuseadet, mis lavastatud tuljakule. Mina tean, et teile see hirmsasti ei meeldi, no miks? Arvamusi on loomulikult palju on neid, kes arvavad, et see oli väga vaimukas, on neid, kes arvavad, et see oli hästi rõve ja kole ja on neid, kes absoluutselt jättis külmaks, nii et minu meelest on kolme väga, väga palju on arvamusi praegu. Et, et ta oli kole. Ma ütleksin siinkohal, kuna ma tulen praegu. Meie koolinoorte teiselt rahvatantsufestivalid, see veel kestab täna edasi ja lähen siit sinna uuesti. Et hästi positiivsete emotsioonidega ja mulle meeldis, kuidas Eila Pelgulinna Gümnaasiumi direktor Tõnu piibor, kes ise tuli lavale rahvariietes ja kui juba laps ütleb, et rektori rahvariietes, see on ju väga positiivne nähe, aga tema sõnum oli. Ja mulle meeldis, kuidas ta selle halas sahal hiirvaikselt kuulas. Et maailmas on asju, mille üle ei vaielda. On asju, mis ei vaja hinnangut, ei palutagi kellelegi hinnangut, mis jäävad alatiseks väärtus, kas siis, kui meid enam ei ole. Ja ta ütles väga hea näite tõi, et et hümn, eesti hümn, et keegi ei küsi, kas sellest võiks ka mingi hiti teha või midagi niisugust lavastada. Ja see tulles tagasi nüüd selle tuljaku juurde, loomulikult ta tekitas meis kõigis väga suurt nördimust, ta sattus praegu ka eile, oli sellest väga palju, tulid inimesed ütlema. Näiteks tuleb üks õpetaja kes juhendas kolmanda, neljanda klassi rahvatantsurühma ja ütles, et lapsed olid tulnud küsima, et õpetaja, kas niisugust rahvatantsu võib ka tantsida, sest laps ei saanud ju aru, mis laval toimus. Laps ei, ei, see jõudnud temani ja see jõudnud ka meile õpetajateni minu jaoks. On kurb see, et meie tänapäeva noh, ühiskonnas ümberringi on väga palju vägivalda, on rõvedusi, on niisukest, rub usksist, robuskset käit suhtumist, et kui siin nädala või, või 10 päeva jooksul tapetakse külmavereliselt kaks neidu oma ja kaaslaste poolt ja visatakse lihtsalt põõsasse. Et ja kui siis seda vägivalda võimendada veel laval. Ja rahvariietes ja, ja sellise muusika järgi siis loomulikult tekkis väga-väga paljudes inimestes ja tagasiside on meil praegu hästi tugev. Noh, mul on laekunud väga palju kirju meile, mul on telefonikõnesid olnud, et lugupeetud tantsujuhid, kas meil midagi on ka veel püha? No ilma, eks teine pool on ju saanud ka sõna ja on ju rääkinud seda, et tants oli seatud nii-öelda ärapanemisskulptuuri vastu, et Eestis kakeldakse Toompealt ja Tallinna volikogus ja seesama kasvõigi tänavas iga inimeste igapäevapruuki on see ärapanemiskultuur ennast sisse söönud. Noh siin on nüüd erinevalt soomlased, eks ju, kas ta sobis, kas ta sobis sellesse muusikaauhindade kaalasse, kas ta oli õiges kohas või, või kui hästi üleüldse tants oli tehtud? Ma küsin pigem kõigepealt niimoodi, et siin juba hümni jutt käis läbi ilma miks see tuljak on selline kanooniline püha? Puutumatud nuhta on kujunenud meile nagu omamoodi omamoodi hümniks nagu kooridele Mu isamaa on minu arm. Me võtame omaks ka tantsupoole pealt ju, loomulikult. Mu isamaa on minu arm ja täpselt samuti kuurid võtavad omaks tuljaku ja Anna Raudkats, kes on meie rahvatantsuema, ta on väga õilsate eesmärkidel kunagisele tantsu loonud. Ta algab ju noore inimese niisuguse väga loomuliku nori inimeste kohtumisega natukene pirtsutamist, natukene nisukest õlitamist, ärgitamist, siis minnakse ühiselt kiigele ja lõpuks on kõik ilus ja kaunis. Et siin nagu nagu teda sellises kontekstis on anda. Ta ei jõudnud kohale kõigepealt see sõnu üle üleüldse, mis sellega taheti, taheti midagi ära panna, kellelegi ära teha, aga kas seda pidi tegema just nimelt, ja see on kõikide meie ühine arvamus, ma seda julgen siin välja öelda, et miks seda pidi tegema just nimelt rahvariides väga korrapäratult. Need riided olid seal seal oli ju. Et kas meil ju koolitatakse rahvatantsuõpetajaid, rahvatantsijaid, kuidas rahvariideid kanda kuidas nendega käituda, need on tänapäeval muutunud meil ju väga pidulikuks riideks juba presidendi vastuvõtul, kui presidendipaar oli ise rahvariided Ilmaga järsku me oleme ise välja mõelnud, et rahvaliit võib ainult väga pidulikul juhul kanda, et Kihnu naine käib siiamaani oma kihnu seelikus ja sõidab mootorrattaga ja pane talle pahaks. Ei loomulikult. Et aga. Ei ole nii ja kes ei ole näiteks ka see, et kui laulupidu on, siis rahvariietes mehed ja naised puhkehetkedel kogunevad puu alla ja joovad õlut ka rahvariietes. Ja olid, olid ajad, mina mäletan seda aega, kus rahva rahvatantsijatele loeti epistlit, et rahvariietes ei sobi suitsu ette panna. Olid ka need ajad. Nii et noh, minu sõnum selle, selle tuljaku kohta veel see, et laval tahaks näha nüüd midagi, midagi ilusat, kui seal oleks ära pandud täiesti vabast, no mõni võiks endale oleks võinud seal kasvõi sarved pähe panna või näärisokusarv, mida iganes ja teha seda täiesti vabas vormis vabas riietes, vabas jalatsites, siis oleks see sõnum võib-olla leidnud oma oma õige punkti, kuhu ta oleks jõudnud, aga antud hetkel ta lihtsalt ei, ei kandnud nagu välja. Ja, ja. Aga kas põhimõtteliselt võib tuljaku muusikale midagi muud üleüldse lavastada? Võib muidugi, miks mitte, aga ta peab jääma teatud vormidesse, teatud raamidesse teatud eetika raamidesse esteetika raamidesse. Et me oleme isegi lavastanud Tuljakut toomikile, vastas ümber teda ja käis Raudkats ikka, kui Raudkats elas veel küsimas luba, kas võib teha ja, ja nii edasi. Raudkats andis selleks oma loa ja, ja miks mitte me ju väga palju asju, son, kunst. Minu jaoks on tants, kunst ja mina võin tantsust rääkida läbi oma kogemuste. Ühesõnaga, seep, Tuljakut, omamoodi rahvatantsijate hümn, see on tegelikult osa rahvatantsijate arvamusega, see ju ei ole kuskil kirja pandud, eks ju. Mingit rahvatantsuesindajat mingisugust deklaratsioonis kirjas ei ole, eks ju, see on ainult nii-öelda meie südames või noh, mina teen ka. Mina tean ka rahvatantsijaid, kes ütlevad, et tuljak on nii raske tants. Et kui see tantsupeol kõlab, siis isegi millegile muule, kui pöiasirutus õige oleks, hüppe õigel kõrgusel oleks jah, et tüdrukut ikka tõsta jaksaks ja sai, sai jaksagi seal härduda või, või see ei ole nagu selline tunne, et sa nagu vahel hümni kuulates pisar põsele jookseb, sest et sa pead selle korralikult ära. Tantsimise on ainus mõte subjad. No selle juurde me siis siin me tuleme juba selle juurde, kuidas tantsija on koolitatud, kuidas ta suudab selle välja kanda, kui tantsija on hästi koolitatud ja, ja tema liikmeskond ja tema jäsemed on kõik vabad, vaat siis tema annab edasi ka selle teema, selle armastuse teema, selle kelmikuse, selle selle pirtsutamise, mis selles tantsus on ette nähtud. Ta on noh, kõik, kõik saab edasi anda väga hästi. Ja ja tekib nii-öelda sünnitunne ka veel mulikult tekib samasugune tunne, mis, mis noortepeol Põhjamaad kuulates, kus tõepoolest inimesed räägivad, et nad ei saa enam edasi tantsida, sest see tunne on nii valdav, kuidagi. Loomulikult, sest siin on ka muusika ja, ja kõik see, mis annab seda edasi. Tuljak, kus on samuti neid kahte tantsu selles mõttes võrrelda, et üks on täiesti niisuguse väga positiivsete emotsioonidega, tema tempo ja rütm on juba teine ja ta on hümniks kujunenud meil sellepärast, sest et kõik tantsupeod on lõppenud kui ka nii nagu koolinoortepeod on lõppenud, oige vasembavaga massilise massilise liikumisega. Jaa, jaa. Tuljak on muutunud tantsijatele nii, et tuljak oli, on ja kindlasti jääb. Olete üllatunud ka, et see tuljaku teema on praeguses Eestis nii palju kajastamist leidnud. Ei mind ei üllata, see enam. Mind ei üllatusena, sest see arvamus arvamuste mul on kahju ainult sellest, et ta peab toimuma nii ägedal kujul sest minu meelest on see vanker üks, mida me veame. Ja minu meelest vajab see praegu väga tõsist diskussiooni väga korralikult läbi rääkida, istuda laua taha, sest. Samal ajal ma loen, et Viljandi kultuurikolledž ju läbi rahvatantsuklubide, kus ta siis püüab selgitada, et ta tekitab seda ja õpetab seda tegelikku rahvatantsu, kuid mis on see tegelik rahvatants. Küsimus, mis on tegelik, see on rahvapärimus, on see, mis, mis on aastate vältel kusagilt saanud alguse eestlastelt. Poegadel on talupojatants, ta on tulnud kusagilt, keegi on kusagil teda algatanud, meie ei ole olnud selle tunnistajaks, meie ei ole olnud selle nägijaks ja siit on hakanud arenema nii, nagu eestlane on arenenud. Ega me ei ole Neteisklasse, tänan, kes me olime? 19. sajandigi. Et me peaksime seda rahvatantsu nimodi vabamalt distantsi, mõni nagu hingest tuleb, ma saan aru, et Viljandi koolkond umbes seda ütleb ka, et nii nagu hingest tuleb ja see peab nagu muutuma, mitte nii, et nagu kunagi raamatusse toomi või keegi on kirja pannud, et niimoodi siis rahvatantsu peabki jääma. Siin ma tulen selle juurde mumeelest näidet Viljandi propageerib ja pärimusmuusikafestivalid, mis on väga-väga populaarsed ja, ja eila ka sellel koolinoorte rahvatantsufestivalil esines meil kaks nurgas, et rahvamuusikaansamblit ja, ja see oli väga tore seal. Me kuulame muusikat, sest seal mängib rolli noot. Ja, ja ta kõlab. Ta on väga hea kuulata. Ja me kuulame ja me jääme hiirvaikselt kuulama. Sama on ju rahvatantsuga. Rahvatants peab ka helisema lavad sest see on täpselt samasugune kehakeel, kus meil kõik kehaosad annavad midagi edasi, alates peal. Peab olema keha. Just ja siis tuleb ka sir tantsumõtte välja ja minu jaoks on, on rahvatants. Oma kogemuste najal ma võin seda rääkides mitmekümneaastane kogemus ja töötanud väga suure kollega Diviga 150 50 liikmelise kollektiiviga. Teiseks ma olen 25 aastat olnud Soomes pedagoog, ma olen kõiki näinud. Ja minu jaoks on rahvatants meie Eesti rahvatants praegu, sest see on ju meie rahvuskultuuri üks osa, millest rahvatantsijad. Tegutsedes iseennast teostades, on see ju alternatiiviks vägivaldsus, selle narkomaani jälle alkoholismile. Kõigile sellele, kui ma tulen veel eilasse festivali juurde, siis, siis ma nautisin laval. Kuidas meil see väljaku täis, ma võin öelda, et staadion staadioni väljaku täis tantsijaid oli meil eila Salme kultuurikeskuses ja haruldane distsipliin, mis laste seas valitses lavakultuur, kus õpetajad olid suutnud seda lastele selgeks teha, kus noormees tuleb ja kummardab kenasti tütarlapse ees. Koridori peal tuldi meil vaheajal vastu tere. Tere. See see on. Nad ainult ei, ei anna seda edasi, seda füüsilist siin on muidugi vajaka järgmist omaette, millest me peame rääkima. Aga nad annavad, nendes tekib ka vaimsus. See on see, et ma olen eestlane ja see, see osa meie rahvuskultuuris on ju see ruum ja, ja koda, kus millele tänume, oleme eestlased, pisike Eesti rahvas ja minu jaoks on see rahvatants üks, üks suur, mis meie rahvuskultuuris kasvab. Puu, millel on mured millel on tüvi, millel on hästi tugev lapp. Ja see, see on kuus. Juuri annab nii Tallinn kui ka Viljandi, eks kannale kuulasega viker Raadi kultuurikoja saadet ja seal mina sain aru sellest kommentaarist umbes niimoodi, et et võimule endalegi tundus nagu see, et järsku need tuljaku kaitsjad siis peaksid nagu naerma rohkem selle üle, et neid on püütud rünnata, aga te võtsite seda liiga tõsiselt, et tuljak ei peagi vastu seda tõlgendusrünnakut. Et te olete. See raadius umbes ütles ka niimoodi, et, et tuljaku identiteet nõrguke, et ja te olete lihtsalt puristlikult sallimatud, et noh, et et kui võtta see nagu normaalsena seda, et meil on see tuljak nii kõva asi, et noh, vahel võib ju nalja teha ja las nad siis teevad, aga et, et mitte nii tagajalgadele tõusta Ei, ega me ei olegi tagajalgadele tõusnud, minu arust kiri, mis läks välja, oli väga tagasihoidlik. Kuidas on saanud, te olete kirjutasite seal kirjas ka, et te tahate pühada viljandilt. Ja, ja, ja no mina olin ka üks, kes kirjutas alla, aga sinna kirjutas kogu meie peaaegu suurkogu alla ja, ja seejärelkaja ja, ja toetus on praegu ikka väga suur, väga suur. Sellepärast, et noh, inimesed on, on nördinud, me ei ole midagi niisugust, niisugust viha või pahameelega, seda meil on isegi praegu minu meelest on see päris päris niisugune hea, see diskussioon tekib ja absoluutselt see see ei tekita, see ei ärrita meid selle, selle koha pealt küll mitte, kui me suudame ära põhjendada ja ja, aga just see kontekst, milles ta tuli ja ikkagi need rahvariided ja see, see vägivald, mis jäi laval kõlama, see oli see, mis hämmastas praegu kõiki, väga paljud pedagoogid end sellel festivalil nagu koolides on, on nördinud ja šokis, sest nad kasvatavad noori inimesi. Ja kui noored inimesed küsivad ja kes midagi sellest aru ei saa, et mis asi see oli, et suli ju hirmus, kui noor laps juba seda ütleb, siis, siis on noh midagi, sest meie läbi rahvatantsu püüame seda vaimsust, seda ilumeelt vaata, öeldakse, et ilu on vaataja silmades, aga minu meelest maitse on ja keele kui midagi, sa ülesoolad. Et siis sa enam alla ei neela. Et võib-olla see on niisugune asi, mis, mis noh, me ei, see ei olnud niisugune tigedus, son, see on pigem nördimus ja kui sulle helistatakse ja küsitakse, et kuulge, tantsujuhid, et kas teil midagi on enam püha ka. Reaktsioon, et see pani meid kõiki mõtlema, see pani meid. Minu meelest on positiivne see, et see pani meid vaatama praegu iseendasse, see nagu äratas meid, et kuulge, mõtleme, mis meil siis on. Minul tekkis ka eila, sellel festivali, mis on väga positiivne nähe praegu tõesti laste juures, seal on väga palju asju seinast seina, oli ka see esinemine, aga näiteks ma võin öelda, kuis kogu selle väljakutäiele tuli esinema siis ansambel kuljus, siis rahvas röökis saalis äikesevaimustusest, Nad nägid seda. Kas niimoodi võib ka tantsida, vot siin tekib see minu minu jaoks lavarahvatants, mida me praegu ei hinda. Ajame küll taga juuri, mis on hästi positiivne nähe. Ma olen ka kuulnud, mitte rahvatantsu, mitte rahvatantsukoolitajate. Kes üldse ei ei poolita rahvatantsijat, vaat mina ei lähe koori ette. Ma ei ole, et dirigent, aga, aga rahvatantsust räägivad inimesed, kes ise ei ole koolitanud ühtegi tantsijat, rääkimata kollektiivist, kes ei tea, mida see koolitatud tantsija edasi anda. Et see on juba kunst ja, ja kui rahvamuusikat ja kui head koorime, kuuleme hästi helisevat ja me tahame ju kuulata head. Me võib-olla ei taba seal mõnda vale noot, aga ikkagi kuulame seda vaimustuse küll, aga me näeme laval, kui me näeme laval koolitamata tantsijat ja, ja miks ma eilegi tekkis mul küsimus, et kui noor gümnaasiumi poiss või üheksanda klassi poiss miks ta peab nii kõver olema, et kas ei või olla sirge, kui me täna tänapäeval istume arvutite taga hommikust õhtuni see probleem, ma täna muide kuulsin selle noorte füüsisest siinsamast raadiost, hommikul tulid ilusti. Nii et siin on ka see, et, et see füüsis, minu jaoks on rahvatants ka sport, kui teda tehakse õigetele. Ja ma. Ma loodan, et ma olen kuulnud sõprades, inimesed higistavad ikka mitu kilo, iga trenniga. Aga teeme väikse, jutustasid väikse pausi ja siis räägime rahvatantsupuust, juurtest ja lehtedest edasi. Siin on üks Pala koolinoorte kunagisest rahvatantsupeost. Lõõtspill tõmbab suure mõnuga viis keeva tantsiks polkat tantsiks mõnuga. Kes tundsid polkat, päriselt on vanaks jäänud, neil väriseb jalg ja rinnus käriseb katki. Tantsutaktis keeled kõlavad Seklaga löökita. Ehtsat polkat ei saab põlata üksi näitšenno. No nüüd on koti nigelad liiga libedaks muutunud, tigedaks katki jätnud. Niiviisi sätib sisukalt poogen täis tantsiks polkat tantsiks isukalt, nii tuiskab. Jutusaatekülaliseks on täna tantsupedagoog ilma Adamson ilma kas see vaidlus selle Tuljak ümber, mis siin nüüd kaks nädalat on kestnud tegelikult nagu pealispind või et tuli on hõõrunud tükk aega juba seal sütel? Noh, need sööd, võib-olla, jäävad tükiks ajaks hõõguma, et nüüd on see klipp ju tulnud siin televisioonis, kes veel seda ei olnud näinud, on seda nüüd veel veel näinud ja, ja loomulikult ta on midagi tekitanud, aga meie jaoks noh, meie hakkame sellest, me hakkame hoopis midagi muud otsima endas juba. Me hakkame juba, Ma juba mõtlema, kuidas, kuidas, sest ma olen seda meelt, et et julgelt võin praegu, kui öelda, et meie rahvatantsupeod siiski jäävad. Sest see on, see seda kaitseb ka mõnes mõttes võinud tekitab niisugust kindlusetunnet Unesco väärtuste raamat, et me seal oleme. Aga aga, aga noh, on muid asju, see, just see, see niisugune lava rahvatants mida meil praegu nimetatakse autoriloominguks ka mina sellega ei ole nõus, sest see on täpselt paika pandud. Entsüklopeedias köide, number 11, lehekülg 767 väga ilusti, et mida lavarahvatants endas sisaldab ja et milles ta on tulnud, ta on ikkagi arendatud meie algupärastest tantsudest, arendatud seda ja lava on see koht, kus sa pead midagi näitama, et laval ei saa minna, kui sul näidata ei ole. Aga paljude jaoks ei olegi siis õige rahvatants, sest et vanad eestlased jalga nii kõrgele ei tõstnud ja sellise nurga all päka. Aga me ei vaidlusta näiteks tänapäeval seda, Veljo Tormis, mis on teinud meie rahvamuusikaga, see on ju suur kunst, see on ju väga tore. Me oleme teinud tantsu selle muusika peale. Aga miks rahvatants siis ei peaks laval helisema? Minu jaoks on see suur küsimus, miks ta ei peaks ta peaks, ta peaks ka niimoodi helisema, et me vaatame suu ammuli silmad ja muusikat, kuulame küll, kõrvad kikkis, et meil ei teki seda probleemi. Meil ei ole kunagi vaidlustatud ka seda, et miks meil noh, muusikas kasutatakse Beethovenit, Rimski, korsaka või mida iganes. Aga kas, kas suures joones on see vaidlus nii-öelda lavarahvatantsu ja siis massilise rahvatantsu või kuidas öelda vahel nende koolkondade vahel tegelikult ka vaidlus Tallinna ja ütleme, Viljandi koolkonna vahel vä? Noh, meil on muret tekkinud tekitanud võib-olla see, et vot seejärelkasv ja järelkasv sõltub ju koolidest koolide pedagoogide järelkasv Ja kust need tulevad Tallinna ülikoolist ja Viljandi kultuuriakadeemiast? Viljandist paraku ma julgen küll öelda, et me ei saa sealt niisuguseid pedagooge kui Viljandi pedagoogi, Viljandi kolledži lõpetanu tuleb ja ütleb, mul on endale öeldud seda, et aga ma ei oska eesti tantsu, ma ei tea eesti tantsu põhisamme siis on midagi ju kuskil viltu. Ja rahvamuusikuid tuleb ja rahvamuusika läheb, aga rahvamuusika ja tants on ju on ju käsikäes. Ja kui muusika on hea, siis tants peaks ka kõrval hea olema. Ta peaks olema harmuleerima tema liikumiste harmoonia peaks nagu tekitama positiivseid emotsioone. Selles mõttes. Et noh, ma hiljuti kuulsin ka niisugust, mis minu kõrva väga riivas üks poliitikas poliitikutest kui ta ütleb, et laval on rahvatantsu häbi tantsida ja veel suurem häbisaalist vaadata, mind pani väga sügavalt mõtlema. No ma ei ütle nimed, jäägu see ei aegu see neile, kes seda kes seda teab ja kes juulis. Aga noh, see on, vaat inimeste hinnangud on ju seinast seina, kui ta ise ei ole tegelenud sellega siin ja, ja ta näeb laval midagi, kas meil on ka taset seinast seina ja, ja mina tuleksin selle nõndanimetatud rahvatantsu juurde tagasi selles mõttes, et Datsun, kunst ja laval on ta kunst ja me ei saa siin vaielda selle üle, et ta ei ole eesti, ta on eesti seal, aga ta on edasi viidud, tanud läbi tehnika. Minu meelest mansenson siin pahaks panna, see kõlas on siin nüüd ka läbi kõlanud meedias siin vist vastaspoole poolt, et noh, kas pöiasirutus peab olema? Loomulikult peab olema. Loomulikult peab olema, sest peab olema pöiasirutus, peab olema seljasirutus, peab olema keha sirutust. Et siin on meil mille üle mõelda. Ja, ja pedagoogide järel kas. No Mait Agu toon näite. Mait Agu ajal tuli meil, Mait Agu oskas tudengites sisendada ka eesti rahvatantsuarmastust ja, ja ka lavarahva just nimelt lavarahvatantsuarmastust. Jaa, jaa, Need aegs, neid võib praegu ära lugeda sõrmede peal, kes on nende aegsed, kes siin on Ene Jakobson, näiteks suurepärase kehakooliga tantsijad. Ülle Sersel ja nii palju nii paljusid, kes on sel ajal lõpetasid ja tulid kuid paraku. Ma ei saa väga-väga hoobelda sellega, et tagantjärgi tuleb seal lõpetajaid on palju, aga aga kuhu nad lähevad, mida nad teevad, kas laevale tantsima. Aga, aga rahvatantsu armastavaid õpetajaid ei tule. Ja minu meelest Viljandist on üldse see see pool nagu ei ole seal, sest ma võin küll eksida, praegu aga aga. Selleks võib-olla peakski Tallinna ja Viljandi rahvas kokku istuma ühe suure ümmarguse laua taha. Minu meelest aga, aga kui see on niisugune jäik arvamus seal ees, seal on ju väga palju tantsujuhte lihtsalt lahti lastud. Eesti rahvatantsu inimesi, järelikult seda, minul on mulje, et seda ei väärtustad, väärtustatakse seda nõndanimetatud rahvatantsuklubisid. Mis siis, see on ju ka plusspool, see on ju väga tore, kui neid on, see on, see on meelelahutus, see on ajaviide, seltskondlik üritus, aga lava, teine koht ja kui me peame tänapäeval ennast müüma noh siis siis me ei saa müüa laval füüsiliselt harimata inimesega ennast. Juhan Tomson, aga kuidas nüüd öelda, kunsti tehakse ja elu tõlgendatakse kunsti vahenditega nagu väga mitmete, eks ju. Et mis siis on nii, et üks rühm inimesi arvab, et nende loodud kunst on rohkem kunst kui teiste tehtud kunst, et las olla see kunstide paljusus? Ei kunstide paljususe vastu me ei ole mitte kellelgi aga tõlgendamist, paljusust. Kas selline asi võib ka olla, et mõni sealt Viljandist järsku teda solvab see algupärase eesti rahvatantsu sisalda? Kauniks tegemine. Aga miks ta peaks solvama? Ei ole, see ei ole päris väänatakse liiga ilusaks. Et ma ei tea, eesti mees võib-olla käis adrakured peos ja ta ei olnudki kunagi, selg sirgus. Ongi niisugune längu sõnadega tahab tantsida. No aga miks me siis tahame head rahvamuusikat kuulata, mina kuulan väga hea meelega harmuleerivat rahvamuusikat. Ma ei tahaks kuulata, et igaüks mängib seal või, või mingit vokaalansamblit, et igaüks laulab seal omal viisil, me ei taha kuulata ja, ja sõgemed me ei saa vaielda selle üle, lavarahvatantsu ei saa teha inimene, kes juuri ei tea ja, ja oma rahva ajalugu ta peab olema selle sees. Kui kaugel Eesti rahvatantsu on uuritud, kui kuidas võib öelda, kui, kui palju me teame oma algupärasest tantsust mingil hetkel ju keegi ei hakka sind üles kirjutama. No hakkasid, hakati üles kirjutama, need üleskirjutajad olid esimesed Anna Raudkats. Jaa, jaa, Ullo Toomi, kes hakkasid, aga nemad ju ei talletanud seda üksnes muuseumi riiulitele, nemad hakkasid seda kohe rahva sekka viima. Kas 500 aastat tagasi koguti, see ongi kõige vanem teadaolev siis kuidas tantsiti? Et see ongi see piir, kuhu me teame, kuidas eestlased vanasti tehti? 100 ja rohkem aastat tagasi. Minut. Tantsiti ümber lõkke. Ääres päris ei ole. Noh, eks siis tekkis ka kusagil pulmapeol ju kellegil mingi idee, emotsioonid hakkasid üle ääre minema, võttis kogu rahva ette, läks aidast lauta, laudas, pööningule või nii edasi sabatantsuga kõigi muuga, sealt tema hakkas, näitas samuti tuligi järgi kirjeldama ja keegi hakkas kirjeldama ja nüüd see on väga suhteline, kuidas me seda mõistame, toomi kirjeldas ka ja tal on pahaks pandud, et ta on väänanud seda eesti rahvatantsu on seda nagu omal omal noh ja tänapäevani nagu pannakse pahaks, sest ma olen ise näinud, kus, kus tema raamat tõstetakse üles ja öeldakse, et ärge seda kasutage, see ei ole usaldusväärne. No ei saa sellega nõus olla, sest et oleme ausalt, et peale sõda hakkas ju rahvatants hästi kiirelt tegutsema, siin oli ka muidugi. Rahvata ots kõigis sele valla vastu, mis siis küüditamised, pommitamised kõik mina ise olin PUR, laulsin kooris 50. aastal ja 47. aastal laulukaare all ja olen laulnud Riho Pätsi ja Heino Kaljuste taktikepi all ja ma nägin ka esimest korda rahvatantsijaid siis väljakul. Tean, missuguse rahvustundega tuldi laulupeole tantsupeole rahvariietes ja sealtmaalt hakkas ka. Noh, ma olen uurinud praegu seda, lugenud tagantjärgi seda kirjandust, kuidas siis juba juba siis tehti ettepanek, et meil peaks tekkima oma professionaalne ansambel. Sellel ajal teistel vabariikidel on see olemas, et ka meil peaks tekkima. See on, see on 48. aasta laulu ja tantsupeo kogumikus. Ma võin eksida praegu, kelle poolt. Ehk üks korralik tantsuansambel, kes siis tegelikult hakkaks nii-öelda lavaliselt näitama? Majja oleks just ja näiteks minul oli võimalus olla eelmisel mullu just Lätis koolinoorte tantsupeol. Me olime kõik vaimustus, tulime positiivsete emotsioonidega sealt ära. Leedus oli mul võimalus sügisele olla vaimustuses. Mina olin oma keskpärase rihmaga seal, mida nimetatakse B-klassisilmal Adamsoni tänav, ansamblit ei ole. Ja ma töötan praegu hoopis Keilas ja kes teevad seda noh, oma oma armastusest, sest see on nendele sisse süstitud maast madalast. Ja ma olin selle keskpärase rühmaga seal ja, ja ühelt poolt, kas ma pidin olema liigutatud või teised poolt, kas ma pidin olema nüüd mind riivas võib-olla see viimane natukene nördinud, et öeldakse, kui lavale tuli leedu ansambel ritta niitis, see oli vapustav. Kuidas seal vastu võttis või, või Lietuva, kes käis esinemas meil Mustpeade majas siin aasta tagasi äkki midagi kaunis, midagi ilusat ja siis öeldakse seal lõpukõnes, tänatakse meid, meil oli väga suur üllatus. Et me teadsime, et meil edu ansamblit tantsivad, me teadsime, et ukraina tantsib suurepärased, aga teestik kah tantsib. See see natukene tekkis, tekitas ka niisugust hämmeldust, tähendab, lõunanaabrid on oma tantsu, koolituse, tantsijate koolituse ja selle tehnilise poole poolt praegu meist tugevasti ees ja see peaks panema meid mõtlema. See peaks panema meid mõtlema. Ja just meil toodab ju tantsuõpetajaid praegu rahvatantsu alal rahvakultuuri arenduskeskus, kas iga aasta avab oma kooli, ma käin ise õpetamas, seal antud hetkel on seal väga toredad noored inimesed väga hästi hea füüsisega. Kui nemad suudavad ka oma läbi oma füüsise kaudu ja oma tõekspidamisega hakata õpetama loomakollektiive, kes oleks ka samasuguse hea füüsilise ettevalmistusega siis ma usun, et hakkab ka meil tants minema. Aga me tahaks, et meil tuleks ka kõrgkoolidest tahaks, et tuleks, kas seesama Viljandi, anna? No teistkümnendast räägitakse legende, isegi Need inimesed, kes rahvatantsuga väga kokku ei ole puutunud, on aru saanud, et te olete selline kõva ja Carmichael kes paneb karud tantsima ja, ja vastuvaidlemist suurt ei salli, et et tantsuõpetajate järelkasvuga on meil lood kehvasti, ma saan aru siis algeid. Kas see, mis noored teevad Viljandis tänavatesti tantsu nagu on seda teinud justkui? Ei anna neile seda andakse. Ei, mina ei, ma ei ole siin nii kriitiline, pikem veel kord ütleks, ütlen, et kõik sõltub eesotsas olijad, inimesest ka koolis, kui koolis direktor on, vat toon jälle näite sellesama Pelgulinna gümnaasium, kui juhtkond koos oma huvijuhiga roosid seda ja suudab õpilastesse ja õpetajad on ka väga head siis läheb edasi. Aga meil napib praegu Neid juhte, kes just see neid professionaalseid inimesi ja kui neid On järgi no siis siis seda ei väärtustata mitte kõikides koolides. Mina leian, et koolis peaks olema need koolid, kus on tantsuklass näiteks Leedust, lõunanaabritel on sees tantsuklassid. Ja, ja kui õpetaja on ise spetsialist Ta suudab läbi oma teadmiste, oma autoriteediga oma kõigi mõtetega seda noort tuua tantsu juurde. Siia see tantsuklass läheb, siis tuleb ka meil järeltulevaid tantsijad, aga õpetaja ei ole samal ajal tasuliselt väärtustatud. See tasu on nii pisike, mida rahvatants, neid ka need koolid, kus see tants sees on. Minu arvates on see halduspoliitika, mis, mis tuleks omaette teema, mis, mis vajaks võib-olla meiepoolset. Võitlust või ettepanekuid selles osas, et see rahvatants saaks koolis samaväärsele tasemele kui võimlemine kui muusika, see on minu, minu jaoks on see väga suur osa, see on lõunanaabritest. Järgmisel kooli, kuidas siis on noorte tantsupidu? Jah, see vist ei ole koolinoorte tantsupidu, laste noorte tantsupidu, kui tuleb, kas siis saab platsi tantsijaid täis ja kas publik usaldab, kas publikut tuleb nii palju kokku, et ta usaldab? Vaatama tulla, arvan küll, sellepärast et no seda näitab siis tulevik selle kohta, see on ettearvamatu praegu, aga ma arvan küll, sellepärast et teevad noored, et inimesed praegu Maido Saar on eesotsas ja, ja noh, väga suur konkurss, nagu ma olen kuulnud, ma ei ole muidugi pädev vastama täpseid arve praegu, aga ma tean, et esimesed-teised-kolmandad-neljandad klassid on väga tugev, konkurents. Mõni mõningane tagasilöök või, või niisugune on viiendat-kuuendat, vot see on see mürsiku ja niisugune teismeliseiga viiendat-kuuendat, seitsmendat, kaheksandat isegi üheksandad hakkab juba Läheme ja gümnaasiumis on juba konkurents, ma olen kuulnud, mis on positiivne. Nii et selles mõttes tänu praegu arenduskeskuse koolitusele, et saad, siiski tuleb rahvatantsujuhte, kes hakkavad, kes on siis koolides pedagoogid ja ja kooli juhtkond väärtustab sama. Ma ütleksin ka seda Viljandi kohta, et kui me Viljandi kooli juhtkonnaga suudaksime istuda ühe laua taha ja mitte tigedat nägu näidata, vaid et kuulge, me veame ühte vankrit, et peab meil kõiki olema, seda et peab olema latva, peab olema juuri. Et me suudame, et ka meie tants on kunst siiski lõppudel. Kunst ei ole ainult nüüd. Noh, see ei ole kunst, kui me teeme seda ta mõnes mõttes, see on noh, seltskonnas või, või meelelihtsalt meelelahutuseks. Aga lava on püha paik. Öelge ilmad on seal kui oli Mait Agu kunagi suur liider ja võttis rahva kokku ja kasvatas uusi noori peale. Praegu on see, kas meil on üldse praegu sellist noort tantsuõpetajat, liidrit, kelle vaim juhib uusi noori peale, kes saavad aru, et tegemist on kaasaegse õpetajaga, et Viljandi ei saaks öelda, et Tallinnast juhivad rahvatantsu tolmunud tädid. Kes meil on praegu selliste inimeste olemas eesti ideoloogi vot minu meelest kõiki, kes tooks noored arvutite tagant ära, kes tooks noored sealt ratta pealt rulalaua pealt noored rahvatantsu juurde. Selga sirutama, ega me tahame näha, näha head tantsijat. No kõikidel aegadel, iga uus on ju tekitanud. Ning mingil määral ärevust isegi komplikatsioone me tean, kui mina tulin, olin noor juht, kui palju ma sain kriitikat, miks pöiasirutus yks ja teine, miks jalatõste kõrgele ja nii edasi. Siis sellest ei räägita, see on vaibunud, tuli Mait Agu siis olid ka väga, sest tema tuliuue joonega tahtis midagi põrutavat, tal oli väga huvitavaid tantse, väga-väga häid tantse, oli ka neid, mis pani väga sügavalt olla seal mõtlema, et miks nii ma mäletan, kuivõrd palju tekitas komplikatsioone siis ja, ja mitmeti arvamisi see portfellide loopimine, kooli portfellita loopimine väljakul ja nii edasi ja nii edasi ja ja, ja nii mõnigi temal looming, millega ka mina päri ei ole, aga tal on väga häid asju ka see tekitas, tuli uus joon praegusel hetkel. No ma ütleksin väga oma käekirjaga oma oma niisuguse sõnumiga ja hästi läheb peale oma olemisega ma iseloomuga Maido Saar. Ja tema teeb praegu nüüd järgmist koolinoorte pidu ja on tore see, et neid pidusid teevad erinevad lavastajad, siis on need peod ka eri nägu. Sest et noh, nõukogude ajal kohati kippus minema, et üks ja sama lavastaja ja see hakkas nagu siis, et miks me jälle seda tantsu võtame, aga see oli hea, võtame, aga uut nagu ei tulnud mõtteid, sellega tuli Mait Agu pani pani omast omast küljest oma meeltmööda jälle uuesti kõlama selle, nii et ma julgen loota kuidas seda stsenaariumi, mida, mida Maido Saar on välja andnud, et see on positiivne ja ja, ja ma, ma julgen arvata, et lapsed väga lähevad, kas ja praegu näitab see õige pea, tuleb selle repertuaari ülevaatamine kuigi mõningat tantsutusse, oleneb, kuidas nad lavastavad kõik linnuga, minul mõtteid, aga. Imalus on, te olete praegu 70 aastane iga juba sellega, et mis siin häbeneda. Et no iga päev tantsite tantsu või iga tantsite või tantsin, kuidas füüsilisele koormusele vastu peab. Väga hästi sellepärast et ma olen teinud eluaeg kaasa ja, ja ma tunnen ennast väga hästi mahopis, manduksin, kui ma oleksin kodus ja ma vastupidi, püüan ennast hoida vormis ja mul on väga hea meel, kui ma lähen näiteks praegugi niisugune tuge tundes, minu tantsijad olid ka kõik koos. Issand, mis asi see oli, ilma ja, ja noh, seda nähes seda klippi kõik ja ja, ja need on juba inimesed, kes. Ma sain uue kogemuse. Ma sain, ma olen elu töötanud noortega. Ma olen eluaeg töötanud, kasvatanud omale ise. Nii nagu ma Olen teie õpilased, filosoofia järgijad. Tantsujuht peab olema nõudlik ja see on väga raske, sest see ei ole niimoodi laulukooris, et ahaa, ei võta sinna lauljat, kui sa ikka element on kõrva peale astunud, sa võtad sinna, kellel on häält, aga tantsima tulid kõik ja distsipliin pidi olema kõigile üks üks võtab vastu, teine heiduta vastu ja, ja kui sa võtad väga suure massiga, on ikka väga raske töö, vahest olin aia põrutada kord majja. Ja, ja nii et selles osas loomulikult seda tööd ei saa teha, silitada ainult, aga peab ka silitama siis kui midagi hästi läheb. Ja minul oma tantsijatega praegu väga hea kontakt. Aga ma tahan öelda nende rühmade kohta, et see kogemus on mul uus praegu, et ma läksin, võtsin üle võõrad kollektiivid teiste juhtide käest, kes olid juba maha pannud ja siis leiti, et oh, võib veel, sai ilma Adamsoni kutsudelt, las ta tuleb ja teeb. Ma töötan Keilas kolme rühmaga, töötan Padisel, ma töötan mõlemas. Keeles on mul kolm rühma? Jaa, jaa. Imestama paneb see, et seda füüsilist kultuuri on võimalik arendada 40 aastasel inimesel. See on mul uus kogemus 45 aastasel inimesel ja panna teda lavale tantsima, nii et teda on hea vaadata. See on minu jaoks uus kogemus. Sa oled ise ka aru, et oskate karusid tantsima panna ilma Adamson, aitäh. Meie jutusaateaeg hakkab lõppema. Aga täna siis jutusaates külaliseks tantsupedagoog ilma Adamson, kes täiesti ootamatult tuljaku. Eks sattus sel viimasel kahel nädalal ja ma sain vähemalt jutust aru, et te olete valmis Viljandiga ühe laua taha istuma ja ajama ühte asja ja suud puhtaks rääkima. Loomulikult aitäh ilma tulemast saatesse.