Tere kuulama rokibeeride sarja üheteistkümnendat saadet ja täna on stuudioga külaline, ei keegi muu kui Riho Sibul. Mina olen saatejuht Tiit Karuks ja mul on väga hea meel Riho. Oma suvisest kodusest kindlusest, Hiiumaalt olid Tallinnas käimas ja olid nõus ka stuudiosse tulema. Tere tulemast, tere tulemast. Õigupoolest tulid sa Tallinna sellepärast proove sellise kooslusega, mis tekkis pärast propelleri keelamist instrumentaalkoosseis kaseke Anseni jah. Neil on sellel aastal kaks kontserti, nii et. Esimene oli 22. juunil Sõru jazzil. Ja nüüd on siis tuletorni kontserdid Peipsi ääres, seal me siis esineme, 26. juulil. No muidugi on Krull ja me oleme koos siin nüüd sellel aastal jälle uuesti proovida ja hakanud Väga. Südantsoojendav kavaga ajakapsli avamine. Nojah, kaseke ju tegutses aastatel 1980 kuni 1984 ja Tartu muusikapäevadel rocki päevadel 1981 oli kaseke siis Grand Prix peaauhinna võitja paljude proove teete enne, kui need kaks esinemistel. No me tegime päris pikalt, võrdleme seda esinemist umbes umbes vist nädal või sest nagu. Nüüd täna tegime ja siis ongi kõik. Aga aga see on kummaline, kuidas mis, mis, mis mingi asja möödunud kontserdil. Ain võrdsuloojal ei mängi ja siis ma astusin sealt tagalava nurgas ja mõtlesin, et sind täiesti imeline, et mis, mis, mis see on, mis mis nagu ühe ansambli teeb siukseks veenvaks huvitavaks tseenikesed erinevate inimeste erinevate energiate. Sest mulle tundus nagu, nagu nagu poleks olnud neid kolmekümmet aastat vahepeal, et. Kõik on veidi väsinud, aga. Aga see mingisugune. Mõtlesin, et saan alles alles eile. Energiad peavad sobima. Kindlasti. Keemia keemiaostjast just esimene lugu ongi Kasekeselt kala jälg vees ja võib-olla ütled sellele paar saatesõna, miks sa kasekese plaadilt just valisid? Eesti Raadio vanas majas ja siin on lindistatud aastal 80. 80. 81 ei tulegi meelde täpselt, see on minu esimene lugu, mida me tunnistasime statistikaga 81 ja. Ja ja selleks oli aega öösel kuskil tund vist või midagi sellepärast, et see plaadi materjali üles võtta, nii et kõik käis ühe korraga, ei mingit peale mängimistega. Muud toimetamist. Kala jälg vees ja kaseke. Niisiis, legendaarne kaseke ja kala jälg vees ja ma arvan, et siinkohal võib-olla oleks paslik Riho nooremale kuulajale meenutada kasekese koosseisus. Ja see, kes praegu mängis selles koosseisus. Tõnu Naissoo, Priit Kuulber, Andrus Vaht Peeter Volkov ja mina, Riho Sibul. Pärast lisandus meiega Mart Metsalu veel. Kui Tõnu Naissoo. Kontserttegevusest eemaldus meiega vähemasti koosseis siis aastal 2014 kahel kontserdil mängib. Mul on kõik kõik, kõik eelpool nimetatud laval, nii et väga tore, väga tore. Räägime reha pisut lemmikkitarristidest, siit on hääl üle minna ja ja nende hulka kuuluvad siis kindlasti Jimi Hendrix, oled sa nimetanud Čapek, aga USA kitarrist Will Prizell ühe loome valisimegi just Chimm hooli samuti legendaarse kitarristi 2013. aasta detsembris manalateele lahkunud plaadilt dialoogid ja lugu symbol sõnks. Lihtsad asjad on just nende omavaheline dialoog. Chim hool ja Bilbri sell, ütle, mis võlub sind, pill päris sellist. No ix ikka tema tema mäng, tema muusik ka. Nii pikk jutt ju iseenesest miks üks võiks, võiks rohkem võlub kui teine. Must on erakordselt huvitava mõttega mängija huvitava lähenemisega muusikale. Ei. Jah, kitarr, kitarr on tema instrument, aga ta on eelkõige minul on niisugune väga suur muusik. Väga helge ja huvitav. Ja sa dialoog? Ja meistriga jah, kui ütleme kaks erinevat põlvkonda siiski jaos ühel plaadil ja kuulame, kuulame selle ära ja võib-olla siis lisata pill fri selle kohta veel mõned mõtted. Niisiis, Chimm hool ja Belbri sell Bilberis L1 Riho Sibula tänasest stuudiokülalise kummikuid ja loo nimi oli lihtsad asjad. Tegelikult ongi kummaline see Riho, eks ole, et ütleme tihtipeale geniaalne on lahti harutatud, väga lihtne, jah. Lihtne ei pruugi alati geniaalne olla just just just just. Aga nojah, seal on alati nimetanud suureks õpetajaks ja eeskujuks Timmhoolini, et õpetaja ja õpilase tegelikult kahe meistri imeline koosmäng. Ja lugu iseenesest oli niisugune, kuidas öelda, võiks öelda, vähemalt minus tekkis helge meela helge lugu ja. Eks sinu suuri lemmikuid veel täistüüpi kitarrist Čapek. Mäletan kasekese aega kui ta esinesid Vanemuise kontserdisaali laval ja muuhulgas tegite ka Chief Bäckile, oh nimega pump. Ja see oli väga mõjuv lugu, mis, mis võttis, võttis saali ikka oma lummusesse, aga kuidas, ütleme kasekese üldises kontekstis. Millised kohal see pump pani? Sihukse nooruse bravuuriga me võtsime mängida oma sihukeste eeskujude lugusid ja. Ja noh, on väga mõjuv muidugi siukses monotoonsus. Esitasime seda küll kuni kuni lõpuni kontsertidele. Aga üks põhjus oli kindlasti ka see, et meil ei olnud niivõrd palju võib-olla oma oma loosides. Lihtsavadki kui me vaatame need tagasi Tartu rockipäevadele siis omas ajas. Ma olen mõelnud Tallinnas sellise festivali korraldamine just sellel stagnaperioodil ei oleks olnud võimalus. Aga näed Tartu poisid Jaan Haabist, Rein Lang, Erki Berends Tartus asutusse võimalikuks, kuigi ka seal veeretati igasuguseid bürokraatlikke takistusi selle festivali teel, aga kuidas sina vaatad nüüd selle festivali kohale? Eesti? Ma ei ütle levimuusika, mõtlen rokkmuusika biitmuusika arengule. Kuigi seal mängiti ka teistsugust muusikat. Noh, eks ta mingi pildi andis sellest, mis mis tollel ajal toimus ja, ja, ja selle nimel tegelikult, et seal esineda tõesti ka ju pikalt proove ja eraldikavasid ja. Kiskus. Ja omas ajas oli tal kindlasti ja ütleme, meie muusika arenguloos väga-väga kindel koht. Oli vist, kes ütles ühes intervjuus, et noh, et seal lihtsalt nagu süldiga peale ei pääsenud. Aga sinu enda arenguloos, mida nad endast kujutavad, noh, võtame kas või selle SB projektiga see fantastiline instrumentaalne, lühilugu lüüriline kuu laps. No see oli ka ju enam-vähem selleks puhuks kokku pandud projekt VSP Vaigla, Sibul, Põder selles oligi ainult selleks festivaliks. Kõik me mängisime tol ajal Jaak Joala bändis nii-öelda ja laineris ja ja see oli üks rumalus lihtsalt tulla välja oma mingisuguste selliste. Ideedega nende nende realiseerimisega, nii et. Ma olen tohutult tänulikud, et et ma ei oleks see mõeldamatu, et me oleks teinud mingisuguse ühe kontserti kuskil. Lihtsalt Ma ei tea, nõustajaid oleks kõne alla tulnud, eks ole. Aga seal seal ta ikka mõju oli, mõju oli fantastiline, selline täiesti täiesti. See lugu mõjus inimestele. Aga räägime edasi Jackist sinu veel ühest lemmikust, üks lugu nimega Nadia on meil ka tänases saates plaanis mängida, aga räägi? Luurasime, fenomen, reaalne kitarrimängija, kes minu meelest aastatega ainult paremaks läinud sai sel suvel 70 aastaseks. Ma käisin. Pisut enne seda tema sünnipäeva kontserdil Royal Albert hoolis. No ja kohtusin seal Riho ideega Tullu teda kuulama, mis pärast kontserti ütles, et nüüd ma olen siis lõpuks võluri ära näinud. Oli võimas kontsert? Oli küll jaa. Alati väga huvitav. Ta on meil siin riski riskialdis mees ka sellises vanuses. Ja ma mäletan, mis Frank Zappa ütles tema kohta tema kitarri kaskadöör. Et alati on huvitav vaadata, kas ta kas ta kukub jalgadele, ei kuku, seisab oma tohutuid saltosid teed. Võib juhtuda ka, et ei kuku. 70 aastane muusik kuidas sina ennast, kui jumala tervist ja aastaid annab ette, kujutad 70 aastasena kas tegemas noh, ütleme Riho Sibul liku muusikat edasi? No eks ma siis ma ei mõtle praegu sellele peale, mis siis ma seitsme aastaselt teeksin või teen. Aga ma tahaks väga loota. Nagu see on see esimene seltskond, kes teadvustas ennast sellega Eile määras Priit Pihlap iga rääkisime ka nendest 70 pluss rocki meestest ja jutuks tuli Rolling Stones. Et Mick Jagger sai 70 eelmisel aastal ja ka kiis Richards kitarrist endiselt Häädeoskustega on 70 ja natuke peale, kuigi ütleme välimuselt võib temaga lapsi hirmutada ja siis ilma rokita, ütles Spriit. Nad lihtsalt sureksid ära. Aga kuulame nõgusa harjumuse ning jah, just just kuulame ära siis loomu Cherpeki looja nimeks Nadja. See oli siis Jeff Becki muusika ja räägi palun ühest kontserdist veel aastal 2004, kus oli Chief, peksis peaesineja, kus oli ka legendaarne Jimmy Page. Veel seal jumala semu, oli nii-öelda sünnipäeval sünnipäeva kontsert, 24. juunil 2004. Tänast kontserti siis mõned meie ühised sõbrad, kes soliidses eas sõitsid inimesed mõtlesid sihukeseks täieliku poisikeseks, kui nad nägid, et nägid eemalt Jimmy Page'i. Jooksma ja see kõik kokku koomiline kuningad, ike. Need meie armsad sõbrad äkki taipasid, et olukord on pisut pentsik. Et kuidas 50 üle 50 Fännid ja muidugi, aga Jimmy väike lähedalt näha, see on ka juba omaette liiategi mängimas, aga pekija väidki ühendab ju üks kooslus ka kus nad mõlemad on mänginud nimel teadmets. See on siis Zeppelini Nahkume Bachist, räägime Zeppelini eelne periood ja eelmine Peggy esimene bänd, Jeff Beck grupp, eks ole, vist see minu meelest on jõudnud Zeppelini niisugune tõukeks või tingimuseks olnud, sest Page oli erirežissöörina kaasas nende esimesel Ameerika-turneel ja isegi need lood kattuvad minu meelest. Jah, ja, ja olid ajad Teedu lõbus õhulid ajada. Ülekannet sellest soolo freimist, kus jaak vürts sinna ja kõik pidid paar sõna ütlema ja ja tekk siis teatas temale omaselt üsna nipsakalt, et kõik arvavad, et ma peaksin olema kuidagi õnnelik ja uhke, aga mind Mu ansamblist välja peksid, siis ma ei ole sugugi uhke, ei ole sugugi uhke ja nii, et nii kui nad kõik see ja teine. Tema sõnul peaks tänulik olema jalgplatsile ja nii ammused asjad. Veel oli aa, Päkinali tekkinali ja raskesti mõistetav tekkimine. Naaseme nüüd reha sinu loomingu juurde ja kui mina räägin nii-öelda kõrvaltvaatajana ja muusikahuvilisena eesti rokkmuusikast, siis minu jaoks on kaks iidolit, nii võib öelda. Nad on kindlasti Ultima Thule ja Tõnis Mägi alias Mäks. Muide Tõnis oma Kuressaare kontserdil, kus ma käisin ka ja mis seal päris ilus kontsert, rääkis. Et mind kutsutakse Mäksiks, aga ega ma hakkab päris sellega nõus ei ole, kui helistab mulle mingist raadiojaamast mingisugune noor kutt ja ütleb, et tere Mäks, kuule, et meil oleks selline asi, et seal jah, Mäksi poolt selline huvitav, huvitav, huvitav kõrvalepõige. Ultima Thule, kui sa, kui sa meenutad seda, siis millistel asjaoludel Ultima Thule üldse tekkis ja Mäks oli ju selles Ultima Thule esimeses koosseisus ka laulja, et sina hakkasid alles alles hiljem häält tegema. No ma ei tea, mis asjaoludel võib-olla me olime kõik või mitte kõik, siis aga enamik meist mängis. Kusjuures, ja kuidagi mingil hetkel me sealt kuidagi lahkusime ja tuli Jaak Ahelik ja Mäks muusik seifist ja nii see läkski. Kes bändi nime Ultima Thule? Kui pikka perioodi Mäks oli, mul ei ole praegu need enam täpselt meeles, enne kui ta omile teile lahkus. Nojah, tagantjärele tundub see kõik ju kuidagi sihuke pikk ja ja lõputud periood, aga aga see oli natukene üle aasta, oleks läks 188. Ja 87, reisimine. Ultima Thule kontsert, mäletan au olla selle bändi esimesel kontserdil. Oli, oli väga tagantjärele jõudnud, alguses tundub selline pompöösne, sest et kõik kuulutati välja tohutu supergrupina ja, ja ja kui sa seda esimest kontserti kuulata, siis, Nojah, oli nii ja naa, aga oli ka seda hullust, mida vaja. Rokkbändile. Esimene plaat oli minu meelest päris õnnestunud. Üks tuule kitarristidest oli Slava koobrin, temal on olnud küllaltki kirju elukäik. Kas sa tead, kus ta praegu aastal 2014 resideerub? Ta oli kusagil lõuna. Oma tervituse saatis ta mulle kosta rikkast. Jah, Costa Rica oli nüüd see koht, ma isegi olen teles mingisugust süžeed näinud, kus ta, kus ta mingisuguse basseini ääres räägib, nii et ta on siis ilmselt endiselt Costa Rica, sest oli üks periood, oli ta siis Kanadas, Kanadas, just sinna ta läks pärast meie Kanada turneed. Ultima Thule lugudest valisid viimaselt plaadilt loo nimega uppuja. Vabandust homme kell pool ükskõik, on loo nimi ja miks alist, selle loo? No ma, mul on tunne, et seda et lihtsalt ja, ja selle Ultima Thule viimase plaadiga kuidagi kuidagi Nii läinud, et ega ta vist väga palju ei kostu kuskilt. Kui ta illus, siis küll. Mõningaid lugusid sõltlike mängiti eriti raadio kahes, aga. Praktiseeriv artistina tahaks lihtsalt meenutada, et on olemas selline plaat ja inimestel on võimalik seda hästivarustatud kauplustest saada. Jah, on olemas selline bänd nagu Ultima Thule, no seda bändi, seda bändi Eestis ei unustata, niikaua kui bänd tahab oma lugusid teha, niisiis Ultima Thule ja homme kell pool ükskõik Et. Ei. Oleks. Ei. Anta ime. Viiakse meie. Veerantaks. Niisugune lugu, kes selle teksti autor on, Jüri Leesment. Naad tuule ja sinu loomingus üldse mängivad tekstid väga suurt rolli. Et ütleme, kuidas sa neid valid kui, kui on olemas mingi idee ja ja tekib vajadus teksti järgi. See on Mõni luuletus hakkab kohe kuidagi On ka selliseid variante, kus lihtsalt muusika muusika, muusikapalale, siis on antud juhul Jüri Leesment Istunud koos ja rääkinud ja kuulanud ja. Ja nii ta käib, iga tegime ja. Räägime nüüd lõpetuseks sinu soololoomingust ka ja sooloplaaditantsul poeet külmetab klaasmäel aastast 2000 jahe sinine aastat 2003 asi must aastast 2004 lood aastast 2007 liblikas ja peegel 2009. Kahemehesaag 2011. Saag on koos Vladislav Koržetsi jajaja selge. Ja kui me nüüd võrdleme sibul kooslusega tuule ja sibul ütleme oma soololoomingust, siis kuidas, kuidas need on võrreldavad kui nad on võrreldavad. Ma olen nii-öelda kaastegev mõlemas, aga ma ei tea, kas minul on. Või kas mina peakski nagu rääkima sellest. Aga kes siis peaks kes tahab eritleda nii-öelda neid perioode või neid kooslusi, siis? Laiutavad käsi? Jah. Aga seal on ikka mina isenesest. Sibula sibul, viimane lugu on, siis ma ei saa öelda, et mina olen Ultima Thule, aga aga noh, minu, minu seda ma pole öelnud, et ma ütlesin sibula, sibula. Ja viimane lugu on siis õppujab, Pekkaneb kõrgele mäele, sinu sool, oh loomingust. Ma olen väga tänulik, et sa tulid siia stuudiosse. Sa ei olnud vist kõige parema meelega, Sa ei ole väga vaimustatud intervjuudest. Aga ütle selle loo juurde. Saate lõpetuseks paar saatesõna, see on siis Riho Sibul. Tänada, sest, et sinu saated on väga olulist rolli minu nii-öelda kujunemiseas. Isigno keskel, Romney periood ja, ja Heli, jälg Eli jälg sealijatele. Loomulikult sa kutsusid, et ma ei saanud kuidagi sull ära öelda, et lähen siis nii. Kuigi ma pigem. Väldin sind aga ütlen, et hästi lühidalt, paar saatesõna sellele loole. Ei mõnuga senini imestan oma jultumust, julgust võtaks tohutult vägev luuletus. Ja kargutada sellega siis nii-öelda plaadile. See on Joel Sanga juures on ka luuletus. Uppuja põgeneb kõrgele mäele. Ja padi erikujunduse. Enamasti tegi Sven Grünberg ja seda tema käekiri on siin ilmselt ka tugevasti tunda. Nii et veel kord aitäh, et tulite, aitäh.