Rakvere metsatööstuskeskuse jõhvi metsapunkti Toila töölisasula väikese hubase majakesi. On raske üksteisest eraldada, nii sarnased on nad asula elanikud ise muidugi oskavad vahet teha, tunnevad maju, tunnevad inimesi ja sellepärast polnudki keeruline leida perekonda, kelle elulaevuke on aastakümneid maailma mööda purjetanud. Ja nüüd siin lõplikult otsad kinnitanud. Meid märkmikku magnetofoni mehi võtab siin kõigepealt vastu pesakond halli karvalisi, Nurninased maja, kassi viimaseid järeltulijaid siis neli paari uudistavaid lapse silmi ning lõpuks pere Isaise lüheldane kõhnavõitu mees. Aastaist küll õhukeseks kulunud, kuid veel hallita juuksetukk rõõmsa koduliste silmade kohal küsivas muiges laitmatult tervete hammasterida. Võtame istet elutoas ehaeelsest ajast ja aknaalusest lillelauast loodud hämaruses ja lülitame mikrofoni. Ja väikevend ja Joonas. Eesti jai. Vinge mees sotsindajastunda aabitsa käisingi roosse katasi kerapasid kima, väikenegi raugus, rei krateeria, deebeeaa, Leost. Joonas matšiennas tervitab oma emakeeles töörahva pühade puhul kõiki ja eriti kaaslasi prantsuse vastupanuliikumisest. Kas ma kuulsin ikka õigesti? Tõend assotsiatsioon natsionaal, teami, defaati Röör ebardi safran, see number 103800 kinnitab seda. Ja siis kuuleme ta elulugu. Sündinud esimese revolutsiooni ajal Riias, saida teise päevil sealsamas veel poisikesepõlves maitsta kasaka nuuti. Selle kõrvetav jälg kadus küll turjalt, kuid jäi ravimatuna südamesse, kirjeldades iga kord, kui tuli kohtuda ülekohtuga rõhumisega. Ja seda koges ta palju ka esimesel retkel Vilniusse, millest peatselt sai Vilna ja ühes sellega Joanasest paanide Poola põlatud vähemusrahvusega. Seda anti tunda igal sammul nii tänavail, kauplustes, asutustes kui ka sügaval maa all söekaevandustes Trekides, kuhu matseenas mattis oma esimese noormehe rammu. Ära siit vabamasse õhku. Ja Johannese kirka hakas murd, mantratsiidee, palekalee ja noori basseini kaevandustes ainsaks vaheks see, et palka maksti krosside asemel Santiimides ja Mark seeder sõimas prantsuse keeles. Vana kaevur vajub mõttesse. Maailm nõnda suur ja maailm lai, kuid siis hinneib, vaesel mehel on vaid lihased ja nahk, luu, talonwaldi jõud ja ei miskit muud. 16 ott nishi. Taaskord on siin, sest kompaniile on müüdud sohi. Iirimaale, ma tulin, oli päiks. Ma kõndisin kaevandusse, labidas käes ja 16 tonni sütt, mar raiusime seal ning ei söö nüüd enam sellest vist head 16 tonni sütt. Dras karka otsa siin sest kompaniile on müüdud sohi. Ei, teil, mehed räägivad siin, kuidas vanasti tuli kaevanduses tööd teha, kirkaga raiuda, vagonett trügida ja hobustega põlevkivi maa peale sikutada. Prantsusmaal oli see mitmel pool, nii, veel pärast sõdagi. Meenuvad Emil Zola söekaevurid. Millal elasid selle raamatu kangelased ja kas tõesti on tingimused sajandi üle elanud? On? Osaliselt muidugi. Tänapäeva tehnika eksisteerib kõrvuti sol aegsaga kapital, anakronism, kui see vaid kasumit annab, ei karda kaevurilt viimast võtta. Tõepoolest, kui kuulata Joanas matšiennase meenutusi 30.-te aastate kaevurielust Prantsusmaal kipub tahes-tahtmata tõmbama paralleele. Antagu meile andeks, kui me palusime vana kaevurit vestelda edaspidi vene keeles. Meie leedu keeleoskus ei küüni kahjuks kõige mõistmiseni. Niisiis, nagu te kuulsite, sai veel sel ajal kolmekümnendatel aastatel prantsuse poisike kaevurit 12 13 aastaselt. Selleks ajaks on kool lõpetatud, nii palju, kui seda kirjaoskuseks tarvis loetakse. Rohkemaks enamasti jõudu ei jätku. Ja ega perekonnad muidusööjaid ei kanna. Ja siis ta läheb paratamatut rada. Töö annab kaaslasega muuks. Õpitakse suitsetama, palgapäeva, napsuga tähistama armatusena. Seda kõike õigupoolest alles mängu eas. Pole siis mõistetamatu selles, et prantsuse kaevurid harva pensionipäevi näevad kopsud, süda või ka närvisüsteem kuluvad enamasti enneaegselt. Ja hööveldas elugemadžhienast kulutas kuid ka karastas. Zola aegadest on siiski midagi muutunud. 20. sajandi Prantsusmaalt leidis Joanas sõpru, kes aitasid ta valgusesse juhatasid nudi jäljelt lööja mõistmisele. Aitasid kaugemalegi. Võtsite enda verre. Ja Joonas matchienas noil aegadel kutsutud Jandmatšaniks. Prantsuse kommunistide partei võttis oma ridadesse leedutöölise ja sai temast endale aktiivse võitleja streigiliikumise organisaatorid. Raske oli, kapitali võimule oli kaevu rail vastu sead ainult tahtekindlus ja hingejõud. Aga sellest üksi ei ela. Liiga omaette organiseerimatult. Kaevanduste kaupa nõuti paremaid töö- ja palgatingimusi. Ja loomulikult varisesid need katsed põrmu lihtsalt nälja ees. Pealegi oskas kompanii juhtkond hästi mängida. Rahvustundekeeltel oli ju kaevandustes koos pea terve Euroopa esindajaid vuhaski norimine üksteise päritolu ümber ja selge, et niisugusest konglomeraadi st ränikivi ei tee. Jõud kasvasid pikkamööda, tihenes organiseeritus ja kui veel Hispaanias tulid võimule vabariiklased, puhkes kaevurite üldstreik. See kestis ainult 10 päeva kuid tulemused olid hoopis teised. Seekord suruti kapital vastu seina ja ta oli sunnitud järele andma. Kaevurite nõudmistele kehtestati iga-aastane palgaline puhkus. Seda oli küll ainult kaks nädalat kuid enne seda polnud päevagi. Määrati seitse tundi alma meeste tööpäeva pikkuseks, mis vahetuste tõttu kujunes tegelikult viiepäevaseks töönädalaks. Pensionäridele kindlustati vanaduspäevad kompanii korterites, kust nad enne seda armutult välja olid visatud ja nii edasi ja nii edasi. See kestis väga lühikest aega. Tulid sõja-aastad, tään, fašistlik, okupatsioon, tagasilangus streigi eel seitse tingimustesse ja hullemaissegi. On saatus, millel ka jooks puudub, horm ei hoidu sa sellest, siis ootaksin surm kelgutada. Sel ajal siis saigi Joanasmacheinasest prantsuse vabaküttide ja partisanide sõprade rahvusliku ühenduse liige ning pärast ohtlikke aastaid vastupanuliikumise rahvamiilitsaseersant. Samal ajal valiti ta partei kohaliku organisatsiooni juhtivasse tuumikusse, kelle otsuste kohaselt töötasid 11 kaevanduse parteigrupid. Peale selle tuli hoolitseda partei joonele kaasatundjate gruppide, noorte ja naiste, sportlaste ja sõjaveteranide rakukeste suunamise ja juhendamise eest. Vahepeal kasvas pere ja koduigatsus. Seda enam, et kodus elati juba aastaid elu, mille nimel võitles matšhienas võõrsil. Igatsus kasvas, kuni sai teoks. Kodumaa esimesed aastad, Leedu NSVs. Rõõmsad, jälle nägemised, kohanemine küll kuuldud, kuid põhjalikult tundmatu Nõukogude maaelulaadiga. Töö. Kuid jäi ikkagi mingi külalise tunne. Midagi oli puudu. Puudu oli ligi paarikümneaastase kaevuritööga harjunud õhkkonnast. Jõudiski Mohheinaste pere lõpuks meie põlevkivi basseinini. Jõudis küll põlevkivi basseinini, aga maa alla enam ei saanud, kuigi kavatsusi selleks oli. Pargalee kuri kaheksanda kaevanduse söetolm ja põhjaveed hakkasid end tunda andma. Tuli jääda peal maameheks ja nii möödusidki mõned aastad jõhvi metsapunkti kaadidel. Juubelisünnipäev 1955. aastal tõi kodumaalt ootamatu kingituse. Nõukogude võim võttis arvesse matšeenase võõrsil kaevandatud tuhanded söetonnid ja andis talle koduma kaevuritega võrdsetel alustel pensioni. Nüüd jäi aega kodunemiseks mõtisklusteks võrdlusteks. Ta on leedu maa poeg elab siin eestlast, venelast lätlaste soomlaste keskel kuid tunneb end ühise pereliikmena omas kodus. Kui palju teisiti ikka oli Prantsusmaal prantslaste hispaanlast, marokolasega itaallast neegrite, poolakate, serblaste, venelaste, tšehhide, kes mäletabki enam, kelle hulgas veel. Kõik olid ometi kaevurid, kuid päris ühtset peret ei suutnud neist luua ei ametiühingud ega kommunistid. Aga minge vaadake, meil siin, soovitab Ivanas. Minge vaadake kasvõi Toila alumisse lattu, kus mu poiss tööl on. Ja me läksimegi. Kuulake siin nad on. Asutavas jääs jäätia sena Masina, Potlejadiraja, toidiaasiaste muie lihtsalt raugiski. Proovis käia, põe, Ülyyatrias. Toda. Ei ole siin tõesti märgata mingisugust vahet. Teeme kõik ühtemoodi ja läbisaamine on väga hea ja. Ainult keele vahe muidugi see on ja see on ka juba niivõrd ära harjunud, et suurem osa räägivad vene keelt ja seega kuidagi takistus igatahes. Mille järgi meest hinnatakse, täidab oma tööülesandeid korralikult. Ja see on just see Heino Kenzi sõnu võib lugeda adekvaatseks tõlkeks kõigi teiste estakaade brigaadi, meeste järkajate ja laadijate Jonase poeg Juozas, matchienase Viidolsberzinsi, Alexanderi, Junolaineni ja hiljad varietski mõtteavaldustele. Kellele isegi selline küsimus ise tundub veidrana. Ja tõepoolest, meie, kes aastaid aastakümneid oleme elanud nõukogude maal oleme paljugagi niivõrd harjunud, et ei oska kõike näha ega hinnatagi. Võõram pilk näeb rohkem. Ei taha sellega Joanasmatchienase pilku kuidagi võõraks tembeldada, otse vastupidi. Ometi on tal see võõras värskemalt meeles ja üht-teist eredamalt. Meidestakaadilt tagasi oodates mõtisklenud. Konstitutsiooni tagatud kodanikuõigused, saavata võrdlustest reljeefsemaks kommunismi ehitamise kavad, näidete kontrastusest, veelgi grandioosse maks. Ja lõpuks avaldab ta oma viimaste aastate suurima veendumuse selle, millele ta meid metsameeste juurde kinnitust otsima saatis. Expluateerimisest vaba töö, õilistab inimest, tasandab kõik, vahed liidab ja vennastab. Ja selles on meie suure kodumaa edusammude tagatis. Nii mõtleb ala kaevuri Joalasematšiennas ja loodab, et peatsest tulevikus saavad sellest aru kogu maailma rahvad. Saavad aru ja hakkavad kommunismi-ehitajatega astuma, ühtset saama.