Tere, siin toimetaja maris Johannes. Jätkame oma vestlust Tiit Hennostega teemal suuline eesti keel. Kui me võtame igasugused avaliku elu, keeled või, või avaliku elu ja erinevate situatsioonide keeled, siis siin loomulikult võiks rääkida vägagi erinevatest asjadest alates loengust. Aga Ma valisin nüüd ühe asja, see on raadio lihtsalt sellepärast, et meie oleme raadio praegu ja, ja teiseks, sellepärast et see on nüüd natukene erinev, kuna ta noh, ütleme meediakeel kui need põhireeglid kehtivad ja põhimõtted kehtivad nagu kõikides allkeeltes siis tavaline selline silmast silma suhtlus on ju, või telefonisuhtlus on just niisugune üks osa. Ilukirjanduse või näidendi keel on, on teine osa ja kolmas võiks olla selline meediakeel jätame televisiooni kõrval, seal peaks pilti ka näidata. Ja meedia keele puhul on kõigepealt nagu mõned sellised põhimõttelised erijooned, mis kehtivad meedias, kehtivad mõnikord ka mõnedes muudes situatsioonides raadiosaade siis see on nagu niisugune moodustab mingit T tähe või et siin on kaks inimest, kes suhtlevad ja nemad omavahel räägivad, kui nad tahavad dialoogis. Aga see kõik on määratud kellelegi kolmandale, kes on seal raadio eest, nii nagu näidendiski, tema ei saa sekkuda. Ehk teisisõnu need kaks saavad kasutada noh, kõiki neid suulise kõnevõtteid. Aga see kuule ei saa isegi noogutada teatris, ta saab aplodeerida või magama jääda või midagi muud teha, siin ta ei saa midagi teha. Raadio kinni. Kõne, aga see ei tähenda, see kõneleb edasi seal raadios, eks ole, näidendis, kui kõik saalist minema lähevad, siis lõpetatakse etenduse ära. No ja raadiost selle puhul on, ainult mõnikord juhtub niimoodi, et on need helistamissaated, saab helistada, aga siis on ka niimoodi, et teised on ikkagi sealjuures kuulajad, aga seal tuleb natuke sellist sekkumist. Teine asi, et raadio tegelikult see ei ole mitte ühtne, ise keelelt, seal on osa saateid on ette valmistatud, võib-olla isegi paberilt maha loetud osa spontaansed, lihtsalt olgu see diskurite lobisemine või olgu see näiteks isegi poliitiline debatt, kus ma ju ei tea, mida see naaberpoliitik mulle ütleb, eks ole. Spordireportaaži on täiesti omaette asi, kus reporter peab reaalajas jälgima seda, mis toimub ja kogu aeg sellega kaasas käima. Nii et siin on väga erineva spontaansuse asju, siin on dialooge, sinod, monolooge, noh, enamasti on see muidugi dialoog, see raadio, aga ka monolooge seal sees ja nüüd, kui me dialoogi juurde läheme, siis siin kehtib üks asi. Kogu võim kuulub reporterile, reporter on see, kes keelab, käseb, poob ja laseb. Tema otsustab, mida ta küsib. Kui reporter on saatejuht ja laseb kokku kaks poliitikut, siis ka tema annab märksõnad. Tema ütleb, et sinu kord on läbi, nüüd sinu jutt on lõppenud. Kaks minutit sulle, kaks minutit sulle. Tema juhib mängu, teised on nagu niisugust alluvad selles asjas. Lisaks sellele reporter on kõnelemise professionaal. Tema on õppinud või teda on õpetatud kõnelema. Just suulist köetud, õpetatud või mitte, aga teda on õpetatud kõnelema teatud reeglite järgi. Daam, proff, teised on amatöörid. Noh, poliitikud on poolprofessionaalid, Eestis. Amatöörid. Järgmine asi. Reporteri jaoks küll iga saade on eripärane, aga see on siiski tema rutiini töö. Ta kasutab rutiinseid võtteid. Kui keegi viitsiks näiteks võtta kätte, ütleme need helistamise raadiosaated, me analüüsisime neid ükskord sealt leiab väga range struktuuri, mida järgivad kõik need helistamised, korduvad samad fraasid, samad järjestused, nendel kõne voorudel. Reporter teeb täiesti rutiini tööd. Aga selle inimese jaoks on kõigepealt see ainukordne. Mina olen ükskord raadios, see on minu jaoks ainukordne situatsioon ja teiseks, see ei ole minu jaoks mingi rutiin. See on originaalne asi. Ja nüüd sellest kõigest tuleb selle raadio suhtuse tohutu ebavõrdsus. Ühel pool on proff, kes teeb oma igapäevast rutiini tööd ja juhib mängu ja määrab. Ja teisel pool on noh, ütleme siis saama tööl, kes teeb ainukordset asja, on võib-olla elus esimest korda raadios ja on kohustatud alluma reporterile, et see on ebavõrdne. Ja see väljendub kindlasti keeles, reporter võib oma jutu paberile kirjutada, seal julmalt maha lugeda, teine pool ei saa midagi teha selle vastu. Tegelikult raadio me võime jagada laias laastus kaheks. Üks sellest on selline tõsine asi nagu ütleme, valge ajaleht või kvaliteetleht, need on uudised, poliitilised debatid ja muud asjad. Ja teine on meelelahutus, umbes nagu kollane leht. Sellises raadius on nad üheskoos segamini ja nii edasi. Diskurite lobisemine see on, noh, mis need saated on, ütleme, kreisiraadio, mis oli rahva omakaitse, eks ole, ja see on selline meelelahutus. Ja on täiesti selge, et nii nagu on ajalehtedes nende keel erinev, nii on ka siin erineb nende keel. Ja sellega me võime juba ette öelda, et ei ole olemas mingit ühtset raadiokeelt, mis ma tahan öelda, on see, et mitte ühe saatel ei ole üks keel vaid need piirid lähevad teistmoodi, samas saates võib-olla koos väga erinevad allkeeled, reporteri keel täiesti erineb vastaja keelest. Mõnikord võivad kokku langeda need asjad. Ja see, mida ma nüüd tahaksin siin edasi teha, on see, et me võtame mõned niisugused raadiosaated tükid ja kuulame neid. Kuulame neid, need saated on vanad, nad on mitu aastat vanad juba ja kuulame, mida need osalised teevad või mida tehakse erinevat tüüpi saadetes. Siis. Tere õhtust, armsad raadiokuulajad. Tere. Nüüd järgnev tund aega, mis tuleb, see on, on teie elus kahtlemata üks emotsionaalselt väärtuslikumaid periood üldse? Ei tea muidugi kastmannid terve tund aega räägime, sest et täna on nagu veidi erandolukord, kuna meid ootavad tibid siin eesruumis ja, ja Eesti suusakoondis näitas Eesti suusakoondist ja raadio kahe noorte reporterite kool ja nii edasi nad kõik praktilised kisuvad meid kogu aeg varrukas, sest nende nende sekka tuleksime lõbutsema. Aga siiski me vist mõne aega teeme, ma mõtlen niimoodi, et me teeme niimoodi, et, et see aeg, kui me räägime, siis me anname raadiokuulajatele Niukest meeletut intellektuaalset koormust ja, aga kuna see on väga ränk kogemusi me väga pikalt ei räägi ja siis jälle nagu laulu ajal. See on siis nagu rohkem nagu kehaliseks loomalik jah, et inimesed saaksid tantsida, kiskuda riideid seljas, tunda ennast vabalt, hüpata üles-alla, just nimelt nagu loomad. Sellel käime ka meie siit stuudiost väljas tütarlaste juures. Nii see lõik, mida me nüüd kuulasime, oli siis saatest Rahva omakaitse, kus siis Kivirähk ja Juur omavahel asju arutavad nagu teame, nende jutt on üldjuhul spontaanne, see tähendab, et nad ei ole noh, nüüd välja mõelnud seda, mida nad räägivad, no mingid teemad kindlasti on, seal on tegemist siiski professionaalsete esinejatega, et nad on juba aastaid seda juttu rääkinud. Ja kolmandast küljest see on niisugune spontaanne dialoog, mis meenutab üsnagi just sellist argivestlust, sellepärast et siin ei ole küsimusi ega vastuseid ja üks ei ole ülem, ei ole alluvaid, on kaks võrdset partnerit, kes omavahel asju arutavad ja üksteise käest nii-öelda napsavad seda kõne järgi üle ja ja kui me nüüd kuuleme seda ja mõtleb, et mismoodi nad siis räägivad sellest asjast, see keeleliselt siis me võime kohe hakata siit siit vaatama. Kõigepealt siin algasse, tere õhtust, armsad raadiokuulajad, tere. Ja seejärel hakkab kohe pihta. Nüüd järgnev tund aega, mis tuleb, see on, on üks emotsionaalsemaid väärtuslikumaid perioodi ehk siin on terve rida selliseid väikeseid pause, siin on selline venitus siis tuleb järgmisest voorust meedia muidugi, kas me nüüd terve tund aega räägime, sest et täna on nagu veidi erandolukord on siin nagu sees jälle pausid ja, ja veni tamised ja nii edasi ja nii edasi, ehk teisisõnu selle sees on kõigepealt terve rida niisuguseid edasi kamise ja parandamise ümbertegemise märke. Täiesti nii, nagu suulises spontaanses kõnes kogu aeg on. See on üks asi, teine asi, mis on, need märgid on väga mitmekesised, siin kohe alguses on pausid, siin on venitamised. Siin on nagu, siin on kordused, need on täiesti erinevat tüüpi asjad. Kuna siin ei ole selliseid küsimusi ja vastuseid, vaid on pigem selline vaba dialoog, siis me leiame siin tervet rida niisuguseid tagasi sidesid nagu. Jah, jah, just, ja muud sellised, et nad kogu aeg suhtlevad omavahel ja annavad selle sees ka tagasisidet. Ja kolmas asi, mis siit silma torkab, on, on ka natuke dialoogi asi. See on see, te tegelikult räägivad nad siin üksjagu palju üksteisele peale mida niisuguses ametlikus situatsioonis tavaliselt välditakse ja mida sellises korralikus raadiosaates öeldakse kohe oota oma jutu järgi ära ja siis hakka rääkima, emad räägivad, spontaanset jutt. Ja samal ajal ega see jutt ei ole kuigivõrd argikeelne sõnavara poolest on see üsna kirjakeele noh, võib-olla siin oli sõna, tibi või midagi muud sellist. Need on üksikud niisugused asjad. Küll aga on siin asju, mis ka suulises kõnes hästi tavalised on, need on igasugused lühenemised mitte nüüd, vaid nüüd mitte praktiliselt, vaid praktiliselt, kisuvad meid varrukast ja nii edasi ja nii edasi. Ehk siis see on täiesti selline vaba, spontaanne, tüüpiline suulise kõne tekst, mida võib täiesti rahulikult kujutada ette ka kusagil kodus rääkimiseks. Minu jaoks õpetajatest Mikk Mikiver kunagi tsiteeris vist triumfi argist ühte marki remargi lauset, kus sakslased on lähenemas Pariisile varem või hiljem okupeeritakse Pariis vähemasti teatud osa üksik teatud tegelane, keda hüüti surmaingliks haistab seda, et peab jälle nii-öelda kodinad kokku panema ja ära edasi põgenema ja siis pakutakse välja järgmiseks kohaks kas lõunameresaari või oli see mingi muu kaugem koht, mille peale üks vaidlusringist osavõtja ütleb sinna nii kaugele, kas sa mitte kaugel ei ole, mille peale siis kostab, geniaalne vastavas vähemalt minu jaoks väga teravmeelne, väga kurb ja ilus, kaugel kaugel, millest? Kaugel Moskvast. Ükskõik siis mis on siis see pidepunkt, millest kaugusi Ta lugema, kas teie jaoks on mingi selline koht, millest kaugusi hakatakse lugema? Kui sa loetakse iseendast ja enamasti on selle kauguse mõõduks, siis null haratses vist on öelnud, et kliimat muutmas ei, mehed on need, kes seilavad merel. Endast ei pääse, võib sõita lõunamere saarele. Küprosele. Niisiis, te valisite saksa keele oma oma edasiseks hobuks Tartu Ülikoolis, kas ta sama mäng, millest me oma vestlust täna alustasime, jätkus siis sama rõõmsalt ka ülikoolis aastatel, mis umbes see oli? See oli 72 kuni 77 ja see oli tõepoolest mäng päris kena stagnaaeg. Ahaa, te arvate, et see oli kena, tal on omad võlud praegu, mida rohkem ka siin külaliste suust kuuldes neid järel õhkamisi, kui palk oli napilt üle 100 rubla, maksis ja õllepudel kõigest 33 kop kat. Aga ärme täna õllest nii palju räägi, räägime saksa keeles, pudel maksis 12 kopikat, tühi pudel? Jah, õllega täis 33. Niisiis, saksa keel ja ülikool tol ajal. Ahjaa, ma arvan, et mitte tol ajal, vaid ka praegu. Ma ei usu, et seal kuigi palju muutunud oleks minu poetaks õppima inglise filoloogiat, nüüd Tartu Ülikooli täpselt ära tulla. Pärast, et seal on vist see aeg, mis te nagu nimetasite, synni. Hellade mälestuste tulbas. See aeg vist seal paistab praegu kestvat. Nüüd see lõik, mida te nüüd kuulsite, oli natukene teistmoodi suhtlus. Siin on tegemist siiski kahe poolega, kes mängivad nagu erinevat rolli, üks küsib ja teine vastab, aga see küsija ei ole päris klassikalises reporteri rollis ta siiski räägib ka omalt poolt kaasa, aga põhimõtteliselt tema siiski juhib seda mängu. See on nüüd üks asi. Nii et see ei ole päris klassikaline küsimus-vastus süsteem ja nüüd teine asi samal ajal siin meil ei ole tegemist enam sellise meelelahutusliku showga, vaid meil on tegemist siiski tõsise vestlusega, kus inimesed räägivad ülikoolist räägivad kultuurist, nii et teema nagu on teine ja õhkkond on teine. Ja kolmas asi, mis on siin nüüd, tähtis on see, et siin inimesed arutlevad, mis nõuab seda, et nad mõtlevad ja, ja keskenduvad nendele asjadele ja silmaga näha ja kõrvaga kuulda on see, et nad ei ole varem nii-öelda kokku leppinud, noh nad kindlasti on kokku leppinud teemad ja midagi sellist, aga see on ikkagi spontaanne vestlus. Nüüd võime vaadata, mis siin sees siis siis toimub, siin me võime näha täpselt neid samu asju, mida eelmiseski tekstis kõigepealt terve rida igasuguseid edasilükkamise ja parandamise e paus, kas toosama mäng, millest venitamine siis igasugused sellised köhatused veidi spetsiifilisemad või siis näiteks siin ühes lõigus, kus on hästi palju neid neid koos, kus on ka sellised katkestamise paarid paarile kindlasti ma mäletan mille, milles ja nii edasi ja nii edasi, ehk siis on samamoodi väga mitmekesine erinevate paranduste repertuaar. See on nagu üks asi, teine asi, mis on siin, on nüüd olemas ka veidikene tagasisidet. Noh ja jah ja, ja muud sellised asjad. Aga tähtsam on see meie jaoks praegu siin, et siin on küsimused ja vastused ja osa nendest küsimustest või soovidest on sellised, mis on nii-öelda infosoovid devalisite saksa keele ja mis aastal see umbes oli, see on tavaline info küsimus, päris kena stagna aeg. Näiteks või, või küsimusena, eks ole, või pudel maksis 12 kopikat, kui ma tühi pudel, eks ole, ja nii edasi. Aga siin on ka niisuguseid küsimusi sees, mis on parandusküsimused, keele valdamist ja kultuurivaldamist samuti siis või? Ja me näeme kohe, kuidas see küsimus on vormistatud teistmoodi, kui on vormistatud see info küsimus. Siin ei ole terviklikku lauset ja see küsimus esitatakse või abil. Tõepoolest, see oli mäng, mis seal toimus. Ja, ja ma tegin selle mängu kaasa, seal oli palju imitatsiooni tol ajal. Ma arvan, et see imitatsioon järel hakanud inimesed imiteerivad rääkimist väga hästi, muuseas kelle valdumiste, keele kultuurivaldkonnas samuti. Ja ainukene asi on see, et ta minu jaoks ei ole keel ja iial olnud omaette eesmärk, vaid kiirani ometigi vahend. Kell on ometi vahendit teha kuuldavaks mingisuguseid asju mida me näeme ja neidki asju, mida me ei näe. Tähendab, paljud asjad, mida me ei näe, on kuuldavad ja, ja keel on meile selleks antud, et nad siis nagu meie vaimusilmas nähtavaks teha. Kiil on mingisugune maailmas orienteerumise viis, keeran mingi teejuht, kiirem marsruut, mis meile ette joonistab. Jaa, jaa. Ja kui tee asemel õpetatakse teeviita Siis on see kurb, sest teeviit seisab paigal. Aga see, kes priid mööda, peab käima. Kui me nüüd võtame tee, millel on tee viiti, võtame tee, millel teeviita ei ole, siis võiks alati valida ikkagi tee, millel viit on. Nii et siin tuleb selline küsimus, vastuste kiht ka sisse, aga ka siin me võime näha sellist tegelikult üsna tavalist suhtlemist, aga samal ajal me ei saa seda päris argine suhtlemiseks pidada juure suhtlemisel, terve see intonatsioon ikkagi meenutab sellist lobisemist, siis siin on selline tõsine arutlemis intonatsiooni ja noh, sõnavara on juba juba teistmoodi. Aga samal ajal, kui ma mõtleksin nende lausete peale, siis tegelikult Kivirähu ja Juure tekstis on need lauset ütleksime korralikumad kirjakeele mõistes, siin on palju rohkem sellist segadust selle sees. Nüüd võib küsida, kust see tuleb, et miks siis siin on seda niisugust segadust võib-olla isegi rohkem. Ma arvan, et tegemist on just sellega, et, et siin inimesed peavad keskenduma veidike keerulisemal mõtlemisele ja selle tõttu asjad lähevad segaseks. Aga samal ajal me näeme, et kõik need suulise kõne tüüpilised jooned on siin olemas kogu oma mitmekesisuses. Lääne-Virumaal Haljala lähedal on selline koht, kus iga asjaarmastaja diletant või ükskõik mis sõna siin kasutada võib ennast tõelise kalamehena tunda. Seal on koht, kus saab püüda vikerforell ja need kohapeal last ära küpsetada. Ja neid vikerforell saad ikka sinna õnge otsa. Päris lihtsa vaevaga, tõsi, mina käisin seal laupäeval, mina ei saanud, aga ma nägin, kuidas kõik teised said mu kõrval. Nii et selle eest kalapüüdmise asemel ajasin mina juttu ühe ka kohalikest peremeestest, Andres samuti ka ja esimene küsimus oli, mis ajast kogu see ettevõte neil tegutseb? Eelmine aasta oli minu esimene aasta, meil oli siis 97. aasta. Teine aasta läheb, asi on ennast ära tasunud. Miks just vikerforell? Ütleme siis kasvatuse, siis kasvatatakse vikerforelli vist kõige enam. Aga kust saate kala? Kala tuleb kasvatustest, ostate sealt, ostame kala sisse suurelt väikselt, kasvavad siin edasi või on täpselt nii, nagu kala sisse tuleb, kohe läheb püüki. No see lõik oli nüüd veidikene teistmoodi raadiosaatest, see oli siis selline klassikaline intervjuu, kus reporter on sõitnud siis kusagile välja ja piinab seal ühte inimest. Siin võime väga selgelt näha kõigepealt ühte asja. See üks asi on see, et reporterikeel erineb üsna tunduvalt selle vastaja keelest ja just selles suulisus. Kui ma võtan nüüd seda, et reporter näiteks alustab oma pikka monoloogi sissejuhatust Lääne-Virumaal Harr Haljala lähedal on selline koht, kus iga ja nii edasi ja nii edasi. See on üsna pikk jutt ja me leiame siit seest tegelikult terve rea selliseid paranduse asju. Aga selles eas on üksainus selline parandus, Harr Haljala, kus on silmnähtav fakti parandused, et ta hakkab vale sõna, ütleme ta parandab selle asja ära. Edasiaga järgnevad järjekindlalt ainult edasilükkamised ja ta kasutab väga selgelt nii palju kui võimalik väikseid pause nii palju kui võimalik, väikseid pause ja venitamisi. Ühesõnaga, ta püüab ära koristada silmnähtavalt sellised asjad nagu mingid nuhid, ta püüab ära koristada e'd või õõd sealt seest. Ühesõnaga sellised asjad, mis, mis silmatorkavad ja minu arvates hea on selle juures see, et on hästi näha, et ega ta ei pääse parandamisest. Ainus, mida ta teeb, ta vahetab ühe võtte teise vastu välja ja siin ei ole enam tegemist sellega, et tal on kogu see võtete paljus, vaid on ainult selline kitsas väikene võtete komplekt. Aga tore on minu arvates see, et sisse tulevad ka sellised sissehingamisel niisugused sissehingamise kohad, need on natukene natukene niisuguseid eripärasemad võib-olla. Nii et see on niisugune üks asi, samal ajal, aga kui ma võtan selle siis vastaja siis vastaja kasutab loomulikult ka parandusi, tema palju hullemas seisus ta rohkem ennast remontima. Tema on vastaja, aga temal on terve rida, see oli siis 97. aasta Talon venitused, tal on, see aasta oli nagu esimene aastase, nagu on siin parti, kel Talon, ütleme, et siis kas kasvatuses ta parandab, ta ütleb, ütleme siis ta ütleb. Ta remondib mitmes kohas oma sõnu, täpp, täpp selt, ta kasutab, tähendab ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, ta parandab ka, aga temal on kogu see repertuaar ilusasti paigal. Ta ei tegele sellega, et ta viskab ja need sõnad või siis nohitamised nii-öelda ta ei kasuta, aga see pole tähtis, ta kasutab muid sõnu, tähendab nagu ja muud sellised asjad, et ta neid välja viskaks. Teine asi aga on nüüd natukene intonatsioonis, kus tuleb vahe sisse, reporter räägib selgelt Reporteri intonatsiooniga. Nii nagu teda on õpetatud rääkima, see on hästi huvitav, et reporterid hakkavad kohe nii, nagu neil mikrofon ava rääkima selle reporteri intonatsiooniga, nagu selline loomulik keel, niisugune deme, argisem, keel või see ununeb otsekohe ära. Aga teisel poolel pole sellist staieri keelt kusagilt võtta, ma kardan, et ta võib olla elus esimest korda vastab raadios küsimustele Talle ja tema räägib ikkagi ikkagi teistmoodi. Siin on küsimus-vastus-küsimus-vastus-küsimus-vastus selline klassikaline struktuur ja samal ajal reporter tagasisidet ei anna. Teine inimene räägib, aga reporteril ei kuule mitte kusagilt, et jah, oja haa. Jällegi, tema on koolitatud inimene, tema noogutab, talle on õpetatud, niimoodi, tuleb noogutada sel ajal ja mitte seal köögi, seda ja tema siis noogutab kogu aeg ilmselgelt. No loodetavasti mina ei tea, mis ta seal teeb, aga igatahes praegu siin kuskilt näha ei ole, vastaja tekstist küll. Ta ei, ei noogutaks, sest siis läheks vastajaid, eks päris sassi. Kui täi noogutaks sisse vastaja hakkaks midagi tegema, et saada seda tagasisidet kätte, arvatavasti ta saab selle tagasiside kätte, aga see on teistsugune, kui näiteks oli eelmises tekstis kahel vestlejal. Ja siin on ka samal ajal hästi näha seda, kuidas ta kasutab mõnigi kord selliseid võtteid oma parandusküsimuste esitamiseks, mis on tüüpilised parandus, küsimuse võtted. Noh, ütleme tema tavalised küsimused on, miks just vikerforell. Aga kust saate kala? Eks ole noh, näiteks sellele järgneb kala tuleb kasvandusest. Ja nüüd järgneb kohe selline küsimus, ostate sealt, see on pigem intonatsiooniga öeldud ja see on tegelikult natuke parandus, küsimus või täpsustus küsimused, et mis see tähendab kasvandusest, see asi jääb ebamääraseks ja kohe küsimus natuke muutub. Suurelt väikselt kasvavad siin edasi või no jällegi seal tegelikult parandusküsimus. Et ta ei saanud päris hästi-hästi selgeks, ta ei saanud kogu jutu enne kätte ja tuleb kohe või küsimus. Kuigi tegelikult ta tahab siin jätkata, aga teine võtab talt talt selle selle järje natukene ära. Ja siis tuleb väga hea selline parandus küsimus, et kindel ports ka, et mitte liiga palju ei oleks täiesti klassikaline, ta teeb omalt poolt järelduse sellest jutust ja esitab selle kontrollimiseks teisele ja alustab seda järeldust etiga ja saab vastuseks ja nii et kui me mõtleme nende kolme raadiosaate peale, siis me näeme siin nagu väga selgelt noh, niisuguseid erinevaid liine, erinevaid võimalusi kindlasti ja kõige tugevam piir on silmnähtavalt reporterite ja muude inimeste vahel. Reporter on professionaalne kõneleja ja kasutabki ainult teatud piiratud osa niisugustest suulise kõnevõtetest ja teised kasutavad neid täiesti noh, niimoodi rahulikult ja vabalt. Teine oluline piir on siiski küsimuste ja vastustega küsimuste puhul tulevad need dialoogijooned sisse. Kolmas oluline piir on siis sellise meelelahutuse ja nihukese tõsisema vahed. Aga see väljendab võib-olla kõige rohkem toonis ja sõnavaras, mitte nendes nendes suulise kõne võtetes. Ja neljas piir, mis siit minu arvates välja tuli, võib-olla mitte nii hästi, aga siiski on see, et kas me saame lihtsalt lobiseda või öelda selliseid lühikesi lauseid. Võime peame niimoodi põhjalikult oma asjade üle peale mõtlema ja selle tõttu vajame noh, seda, seda mõtlemise aega. Aga kõige olulisem piir läheb väga selgelt professionaalide ja mitteprofessionaalide vahel ja samal ajal me võime väga selgelt näha, et kõik need suulise kõnejooned, millest rääkisime enne, need on kõik tegelikult nendes samades raadiotekstides rahulikult olemas. Et ei aita siin see, et me oleme avalikus eetris, et kogu Eesti rahvas kuuleb meid ja nii edasi ja nii edasi. Räägime niimoodi nagu suulise kõne situatsioon meid rääkima sunnib ja me ei saa rääkida kirjaliku keele viisil või nii, nagu me kirjas räägime. Me võime argisõnu vältida, aga suulise kõne niisugused erijooned on meil alati olemas. Tegelikult tuli välja see, et reporter või professionaal temast teater on nagu kuidagi vaesem kui, kui teisel, kui sellel rahvakeele kõnelenudki nii spekter on kitsam ja asi on tegelikult veel hullem võib rahulikult öelda, et kogu keele grammatika võimalustik on olemas just nimelt suulises kõnes. Just seal tulevad välja kõikvõimalikud need parandustega seosed, need dialoogivõimalused, need argised võimalused, spontaansed võimalused ja nii edasi. Kirjakeel on mõnes mõttes kova alju vaesem, palju vaesem. Kirjakeeles on küll jah, teatud asju, mida me suulises kõnes eriti ei pruugi, noh näiteks me ei kasuta suulises kõnes väga palju umbisikulist tegumoodi niisuguseid bürokraatia, keele, võt, teid või, või sellise tiheda keelevõtteid nagu lauselühendid, Tess, nuudmata sellised lauselühendid. Neid jah on suulises kõnes vähe, aga ma rõhutan, nad on seal olemas, neid on lihtsalt vähe. Aga tohutu hulk neid võtteid, mis on suulises kõnes olemas, need puuduvad kirjakeeles. Me siin nägime vägagi seda, et näiteks sõna, et mis kirjakeeles on lihtsalt üks sidesõna on suulises kõnes lisaks ka mitmesuguste muude võimalustega partikkel või mis kirjakeeles on lihtsalt üks sidesõna on suulises kõnes palju laiema kasutusega, ta võib olla ka küsiv partikkel ta võib-olla midagi muud. Ehk teisisõnu ka suure osa sõnade tähendused on kirjakeeles palju kitsamad, kui nad on suulises kõnes, kus neil on palju enam rolle. Ja tavaliselt ütlevad lingvistid just seda, et just suuline kõne on see, kus väljendub kogu see meie keele rikkus. Kogu see keeruline spekter ja kirjakeel tähendab lihtsalt selle vaesest Sest see oli viimane, viies osa Tiit Hennoste raadiovestluste sarjast teemal suuline eesti keel ja kuuldud näited olid pärit Tartu Ülikooli eesti suulise keele korpuse andmebaasist kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.