Tere kuulama eetris on rokibeeride sarja 12. saade ja mul on hea meel tervitada siin stuudios Suure-Lähtru mõisahärrat Mart Helmet. Tere tulemast. Aitäh kutsutud, et on kutsutud. Kas otse oma mõisas? Jah, tulen Läänemaalt praegu õhtulehel tagasi. Aga kas siis elu ongi põhiliselt Läänemaal või kuulub elupaikade hulka? Ei, elupaikade hulka kuulub Tallinn, me oleme ka Tallinna kodanikuna ikka registreerunud. Ehkki ma pikki aastaid olin olin-Läänemaal sisse kirjutatud. Aga nüüd ma olen jõudnud solitsesse pensioniikka ja ja olen registreerunud tallinlaseks. Tallinn on lihtsalt teatud paratamatuse tõttu selline koht, kus ma elan sügisest kevadeni. Aga mu hing on. Poliitikast ei, räägime selles saates sõnagi. Me räägime muusikast ja alustame sinu sünnilinnaste kasvamis kohast Pärnust. Milline oli Pärnu osa sinu kujunemises, ütleme, koduosavanemate osa ja Pärnu kui elupaiga osa? Pärnu on see linn, mida ma nimetan tegelikult ikka kodulinnaks. Ma olen 42 aastat Tallinnas olnud vahelduva eduga vahepeal küll natuke eemal, küll väljamaal, küll küll kusagil mujal, aga ma ei ole nagu ennast kunagi päris tallinlasena tundnud. Ma Pärnu on jäänud selleks kohaks, kus ma ikkagi mingit juurtpidi tunnen, et vot see on see koht, iga kord, kui ma Pärnusse lähen, siis kõik need tänavakivid tunnevad ka mind ära. Et Ma tahaksin sinna tagasi minna, aga ma vähemalt hetkel tundub, et, et see ei ole võimalik. Ma talvel ei taha maal elada, kui ma ausalt ütlen meie tingimustes pikad pimedad õhtud, lumi, libedat teed, et noh, paratamatult sa pead ju sõitma kasvõi lähemasse linna kusagil, nagu mul on Haapsalu. Et oma toiduvarusid täiendada või midagi muud. Ja selle tõttu noh, ma eelistan linna elu, ma eelistaksin Tallinnale Pärnut. Aga nii on kujunenud, et ma olen Tallinnas. Kuidas sa tunned ära, et Pärnu tänavakivid sinu ära tunnevad? Vaat, see on niisugune vastastikune seos, kuidagi ma ei oskagi öelda, aga mul on niisugune tunne, et kui ma oma Pärnule lähenema hakkan, juba sõidan Tallinna maanteed mööda Ülenurme silla, siis nurme sild tunneb mind ära ja nurme jõe, õigemini Sauga jõe kaldad tunnevad mind ära, sest et seal oli esimese klassiekskursioon, toimus meil muide sinna nurme ja, ja jalgrattaga on kõik Pärnu ümbrus läbisõidud vot sedapidi teistpidi ja noh, seal ma tean kõike. Ja, ja selles mõttes ikkagi see, mille sa lapsepõlvest kaasa võtad, see jääb sinuga elule. Sa lõpetasid Pärnu teise keskkooli Koidula kooli. Milline oli selle keskkooli selle kooli osa sinu edaspidises kujunemises, sest ütlen kohe, et selle kooliõpilaseni alustasid saga muusikat. Jah, ma ütlekski, et see võib-olla oli selle kooli juures kõige kõige olulisem. Mis on minu elusaatust muidugi kooli vaadates väga olulisel määral mõjutanud, on see, et minule kui paadunud humanitaari absoluutselt istunud reaalained ma olin üsna vilets matemaatikas. Ma ei olnud käigoisi tugev keemias ja füüsikas ja ma sain natuke paremini hakkama. Aga ma olen elu lõpuni tänulik oma klassijuhatajale, kes oli meie matemaatikaõpetaja ja kes sai aru, et minu näol on tegemist inimesega, kellelt ei ole mõtet juuksekarva lõhki ajades nõuda briljantsed matemaatikaülesannete lahendamist. Kirjeldatu puhul tuleb mõnikord natukene silm kinni pigistada, sest et ilmselt on inimesele andeid mõnes muus vallas. Kuidas tuli sinu ellu muusika ja bändile? Muusika on nüüd niisugune asi, et et muusika tuli minu ellu seoses sellega, et mind pandi enamvähem kooliminekuga üheaegselt Pärnu lastemuusikakooli klaverit õppima. Ja ma käisin, ostad seal väga pika hambaga, sest minu arvates oli see kõige igavam ja kõige tüütum asi eriti solfedžo tundides aega veeta. Aga selle asemel, no see oli kaotsi läinud aeg oleks palju põnevam olnud kuskil seal mere ääres purjepaati ehitada, jääpurjekaid ehitada, kusagil poistega olemas käia. Me tegime ikka väga vahvaid retki, uisutasime talvel üle Pärnu lahe valgeranda ja aerutasime paatidega Pärnu jõge mööda üles Reiu jõge mööda üles ja siis allavoolu paatidega tagasi, tõlkisime jõe kallastel, vaat see oli nagu tõeline elu. Aga selle kõrval mingi laste muusikakool ja mingisugused Schuberti sonaadid. Ausalt öeldes see kõik tundus niivõrd mõttetu ja niivõrd ebavajalikuna tulevase elu seisukohast, et ühel hetkel ma lihtsalt ütlesin emale, et nii mina rohkem muusikakooli ei lähe. Ja nagu mu abikaasa ütleb, et sa oled ühesõnaga mees, et kui sa mingil hetkel midagi otsustad, siis aga ideed. Ja tõepoolest, minu ema, kes oli mulle väga suur autoriteet ja kelle sõna ma üldiselt kuulasin väga-väga noh väga hästi ei suutnud mind ümber veenda ja et muusikaõpingud jäid katki. Aga siis saabus Piplomaania 1964, ma mäletan, kuidas ühel vahetunnil Jüri valdkonen, hea klassivend ja hilisem bändikaaslane ja Väino Saareoja samuti klassivend ja, ja ka bändis oli esimeses koosluses meil trummilööja laulsid Ühte biitlite lugu. You jää seal asju ja, ja see, kuidas nad laulsid ja sinna juurde. Meil olid seal nii nakatav, et see lummas mind täielikult ja ma küsisin, mis lugu see niisugune on ja siis nad biitlitest midagi ei tea. Ja siis nagu tuli see Pittlomaania minu ellu ja see mattis mind pikkadeks aastateks täielikult enda alla. Ja siis tuli ansambel. Ja siis tuli ansambel viikingi, jah. Noh, mis oli ka mõnes mõttes kõige puhtakujulise avantüür pilli ja ei olnud ja õieti keegi katsunud käega ja mingisugused Leningradi pillitehase kitarrid hankisime ja ma mäletan, et esimene häälestus oli selline, et basskitarr oli nagu nagu neli jämedamat keeld ühe tooli peale häälestatud ja siis sai seda niimoodi ülevalt kaela pealt pöidlaga kaela mööda sõidetud ja pl õnnitud. Loomulikult muusikaga oli seal köiel no ikka väga vähe pistmist, aga entusiasm ja tahtmine olid niivõrd suured, et Väino saareoja isa, kes töötas kusagil puutöökojas, tegi siis juba basskitarri, no see oli ikka selline juba onu sarvedega ja niisugune šnitti võetud piltide pealt, kuidas väljama bändidel olid, pillid pidid, oli üks puudus ta umbes poole kaela ulatuses häälestus poole ulatuses häälestunud. Ja, ja noh, ma ei mäleta, mis elemendid sinna alla sai pandud, et temaga siis sai ka läbi mingi raadio võimendada ja midagi niisugust. Aga noh, see oli juba kvalitatiivne hüpe edasi ja kuna minu sõrmed esialgu kuidagi ei tahtnud painduda akorde võtma saalibändi bassimehe ja siis leitigi, et sina hakkad bassi mängima, bassi mängima, natukene lihtsam, et ja nii ta kujunes, aga muidugi ma ütlen, see tahtmine oli nii suur, et kui inimene tahab, siis ta läheb läbi halli kiviseina ka ja ei võtnudki väga palju aega, kui juba hakkas ikka tulema esialgu kolm kõladena ja siis juba ikka palju palju keerulisemate käikude kõige muuna. Viking te kirjutasite ühe Heiga, mitte viiking. Mis pärast. No see oli omamoodi poliitiline manifest tänapäeval, no me räägime antiikajast, me räägime tänapäeva noorte mõistes täielikust antiikajast enne ajaloolist materialismi ajast, enne seda, kui, kui tänapäeva noored oma virtuaalset elusait elama hakata, virtuaalset elu tol ajal ei olnud, tollal olid puhtalt reaalne elu. Ja, ja nõukogude korra tingimustes loomulikult vastandusime igas mõttes vastandusime sellele kommunistlikule propagandale. Me vastandusime sellele eluviisile kõikidele nendele niisugust seltsi mehetamistele ja muude niisugustele asjadele asjadele. Ja, ja sellest seisukohast tundus, et kui me kirjutame viiging et siis me nagu samastame ennast Eesti NSV-ga, aga kui me kirjutame Viking, siis me oleme nagu Skandinaavia, siis me oleme nagu lääs. Siis me oleme nagu teine kvaliteet. Nii naiivne kui see võib-olla praegu ka ei kõla, aga see motiiv oli määrav. Pekingist minu andmetel ei ole rohkem säilinud kui üks raadiost tollase aidase makiga salvestatud loo jupp lugu oli biitlid Võnnaaemm, sixty foor, esitajaks siis ansambel Viking. Ja selle loo on ajaloo jaoks alles hoidnud Jüri valdkond ja see lugu salvestati tegelikult 27. jaanuaril 1968. aastal Pärnu linna kultuurimajas ja selle salvestas Eesti raadiobuss, mida kutsuti tollal Eesti raadio hõbehalliks. Me vabandame juba ette, et loo väga kehva kvaliteedi pärast, sest ma kordan, see on võetud raadiosaatest ja tollase aidase makiga. Ja lauluhääl on mehelt, kes ka Eesti muusikaelus hiljem omal kohal oli Peeter väljakult, nii et kannatame selle kvaliteedi ära. Äratas mälestused. Absoluutselt, ja mul tuleb väga selgelt meelde klarnetit mängis klassivend ain lavi ja kui ma nüüd nime õigesti mäletan, aga juhendas kogu seda asja muide niisugune Pärnus küllaltki legendaarne mees nagu Ilmar Tõnisson. Ja ma mäletan, kuidas ta mulle andis seal passi käsitlemise tundi ja nõudis, et ma pean olema väga punktuaalne ja elav ja, ja ma olin nagu siiamaani lihtsalt arvamusel, et kui ma noodile pihta saan, siis käib küll. Aga tema tegi selgeks, et nooti mõnel puhul tuleb pikalt pidada, teinekord tuleb seda asja lühikeselt teha ja tuleb väga elav olla ja tuleb panna passiga sellele asjale elu sisse. Et see oli nagu väga-väga õpetlik nisugune salvestus, mis andis minule isiklikult bassimehena väga-väga palju mõtlemisainet ja väga tugeva arengutõuke edasiseks. Millises koosseisus Viking selle salvestuse tegi ja millised mehed, milliste pillidega ametis olid? Oi kui nüüd ei suuda, niipalju kui samale kõik meenutada. Ruum tuleb mulle meelde kõik, nagu see situatsioon meenub, aga ma oletan, et meil koosseis oli, oli, oli Jüri valdkonen Peeter väljak, kes mängis rütmikitarri Jüri valdkonnas siis soolokitarrist, mina olin basskitarrist, siis klassivend, ain mängis klarnetit, tema õppis ka muusikakoolis klarnetit ja oli väga hea klarnetimängija. Esines kooli kontsertidel ja nii edasi. Ja mängis puhkpilliorkestrit, ütles ja, ja kes oli trummidest, kas oli Einar keskpaik, kes hiljem meil trummimees Väino saare ja seda ma ei mäleta? Aga Andres Valkkonen ei osalenud. Andres, ma arvan, et võis juba osaleda, aga Andres lülitus natuke hiljem, kuna ta oli lihtsalt pisut noorem. See oli koolibändi. Kui palju lugusid Vikingi repertuaaris oli? Oi, meil oli väga suur repertuaar, meil oli ikka lugusid kuskil poolesaja ringis kindlasti, mida me aktiivselt mängisime, sest me olime üks väga nõutud Tantsuansambel noh, suure osa, ehkki mitte et kaugeltki mitte lõviosa moodustasid biitlid ja ma ütleks, et biitlite lood, see laps ju jaa jaa, abonohaud ja Hans ja, ja mitmed muudki olid meie niisugune leivanumber ja ja me laulsime, laulsime Peeter väljakuga kahekesi, tükati küll kahe hääle peale minnes, aga tükati ka mõlemad, et seda nii-öelda esimest häält, sest Peetrile oli hästi niisugune terav hääl, mis praegu võib-olla ei kostnud nii välja. Ja minul on vastupidi, selline võrdlemisi mahe bariton. Ja see sulandus väga hästi, kui et ta nagu omandas sellised hoopis hoopis parema tonaalsuse, kui ta oleks olnud ainult sel juhul, kui üks oleks laulnud. Ja oli ka väga palju omaloomingut, et Peeter oli niisugune mees, kes meil usinalt Lugusid, kirjutas Jüri kirjutas, mina hakkasin sel ajal juba tekste tegema. Aga nagu öeldud, ega säilinud suurt midagi ei ole. Peeter on ka nüüd juba manalamees, kahjuks ta elas küll suurem osa oma hilisemast elust Soomes ja ma ei oskagi öelda, mis tal kodus võis olla, aga Me lindistasime ka lugusid, mida me tegime väga palju töö käigus maki peale ja katsetasime, kuidas seal mingi asi kõlab ja, ja ka kuidas teksti maha Laulmine, et ta kuuldav oleksite. Sõnade hääldamine. Et selle taha midagi pidama jääks, et me tegelikult tegime päevast päeva päris niisugust tõsist tööd, mis loomulikult hilisemas elus tõi omad plussid. Ansambel loodi aastal 1965, aga mis on siis lõpetamise aasta? No mina lõpetasin kooli 1000 968 Pärnu Koidula kooli ja läksin Tartusse ajalugu õppima. Teised olid, Jüri lõpetas minuga koos. Jüri pääses ära vist Nõukogude kroonust ühe jalavigastuse tõttu. Ja Jüri läks õppima Pedasse kunsti. Aga Peeter ja Andres oli aasta nooremad, nemad lõpetasid hiljem ja, ja seetõttu Viking tegutses aastapäevad või paar isegi rohkem minu meelest ka pärast kooli nad veel. Ja kui me olime juba Fixi esimese koosseisu kokku pannud, siis käisime muide, nüüd tuleb Üheksandal augustil Sindis Sindi 1969. aasta rokifestivali mälestuskontsert, et kuhu on mul palutud kohale ilmuda. Siis veel Viking, seal igatahes tegutses, tõsi küll, ilma minuta, mina olin juba siis fiksis. Aga, aga selles mõttes bändi lõpp ei olnudki vast nii konkreetne. Sa oled Fixi asutajaliikmeid, võib-olla räägi oma silmade läbi Fixi sünnist. No Fix'i on sünnitanud ikkagi Väino Land Väino Land, kes on Fixi hing ja Fixi niisugune selgroog ja see punane niit, kes on kõik koosseisud kui sidunud ja elus hoidnud ja edasi viinud näinud, ilma läinud ta ei oleks Fixi, see on absoluutselt kindel ja kui mina läksin Tartusse, ma väga ei mõelnud, Tartu oli mulle võõras linn, ma ei tundnud seal eriti kedagi. Ma väga ei mõelnud selle peale, et ma nüüd mingit bändisin tegema, ma olin valmis seda tegema, aga omalt poolt ei mäleta, et oleks kuskil aktiivselt kontakte hakanud otsima kohalike tartu poistega ja sai pidudel käidud ja ja sai neid bände kuulatud teatud professionaalse huviga. Ja noh, ka lihtsalt tantsupeokülalisena. Aga ükskord ametiühingute kultuurihoones ühel peol, mis oli väga rahvavaene ja kus nagu õiget meeleolu ei olnud oli ka Väino, keda me ju keda ma tundsin Pärnu päevilt, Sindi poiss ja ansambli vibro eestvedaja tuli ligi ja talle omase sellise otsekohesuse ka ütles, et kuule, bänd ei taha teha või ma ütlesin, et no ma ei tea, et on sul midagi pakkuda. Sellest tegelikult Vello Salumets kirjutanud ka raamatus fiks? Jaa, jaa. Väino ütles, et tal on rajooni kultuurimajas juba kõik kokku räägitud, et pillid on olemas ja mehed on vaja kokku ajada ja noh, niisugune nagu ta on, selline tila või, eks ole. On sul veel kedagi välja pakkuda, mina elasin, elasin ühiselamus kõrvuti tubades Mait Eelrannaga ja ütlesin, et mul on kidramees välja pakkuda küll, jah. Mait helistas kogu aeg seal kitarri. Mait oli Tallinna ansambli Robinsoni kitarrist olnud enne Tartusse õppima tulekut. Ja noh, rääkisin siis ma ei tule ja ja läksime siis rajooni kultuurimajja, tegime seal esimesed proovid ja siis hakkasid, Me ei tulema seal. Mart Kuurme, kultuurimaja poolt pakuti välja Neeme Konsa trummide peale. Neeme Konsa karjäär meie hulgas jäigi suhteliselt lühikeseks. Mitte sellepärast, et oleks olnud kehva pillimees aga me olime ülejäänud üliõpilased ja meil kuidagi mentaalselt ei klappinud see asi. Ja, ja see on ka väga oluline. Bändis peab olema mingi ühine hingamine. Ei saa olla niimoodi, et ühed on, on nagu. Ja tema tahtis teha sellist rahvalikumat muusikatega, meie tahtsime nagu ikka sellist Rockilikumat muusikat teha. Ja seetõttu meil, nagu need teed läksid, läksid üsna rahumeelselt, läksid lahku. Kes on bändi nime Fix autor või on see ka kollektiivne looming? Eks ta on ikka mingil määral kollektiivne looming, sest et ega üksinda ei saa panna nime. Aga ma võin selle autorluse au enda peale võtta, mina võtsin, võtsin jällegi selline mõnes mõttes protesti märk, et me tahtsime midagi, mis oleks rahvusvaheline, aga samal ajal, mis sobiks ka Eesti tingimustesse sellist nime. Ja võtsin inglise-eesti sõnastikku, hakkasin otsima niisugust sõna, mis võiks nagu sobida, jõudsin eff täheni, jõudsin sõnani fiks ja see tundus olevat väga mitmetähenduslik. Ja pakkusin selle välja arutelu ajal, kui siis nime panemine tõsiselt päevakorda kerkis, kui oli juba perspektiivis, et me peame kohe kohe nagu välja tulema ja, ja ja tantsuks mängima hakkama ja juba oli juttu ka kontsertide andmisest. Repertuaari oli juba piisavalt kogunenud ja arutati seda asja, esialgu oli selline. Kõhkluseta hakatakse saapa viksiks nimetama ja oli ka muidugi teatud kõhklusi seal kultuurimaja juhtkonna poolt, et no mine tea, et selline väljamaa värk ja parteikomitee kultuuriosakond võib-olla ei kiida heaks ja tekivad, tekivad tõrked, aga tõrkeid ei tekkinud. Ja leiti, et tegelikult see on hea, see on lühike ja lööv. Ja kõik olid lõpuks nõus ja nii, nii, nii püsib see fiks. Põhiline oligi see, et fikson nagu midagi kindlat fikseeritud. Ja, ja nüüd on ta fikseeritud siis juba üle 40-st. Kuulame siis sinu perioodist ühte lugu. Loo nimi on, palun vaiki, sa oled nii muusika kui sõnade autor. Kuulame loo ära kõigepealt ja siis ootan sinult väikest kommentaari. Päris armas oli kuulata. Tegelikult kui nüüd meenutada neid aegu, seal kuskil aastal 1969 mahub tollase niisuguse saudi konteksti päris hästi, siin niisugused bändid nagu Herman, see müts, eks ole, ja ja võib-olla Manfred männ mingil määral ja kõik, kõik, kõik see selles mõttes on hoopis praegu tundub võib-olla kohutavalt naiivne. Aga noh, tuleb arvestada ka tehnoloogia arengut, tuleb arvestada seda, et me lindistasime selle tollase EPA peahoones, kus praegu on siis kaitsekolledž. Seal oli stuudio seal stuudios ja me mängisime kõik pillid ja kõik asjad eraldi peale, sest ei olnud niisugust võimalust, et mängitakse erinevate ridade peale pärast miksitakse kokku, see oli suhteliselt vaevaline protsess ja ja noh, on, nagu ta on, eks ta niisugune naiivne on ja ja oma aja helikeeles Ega midagi häbeneda ka ei ole. Lugu ise tegelikult ma mäletan, me püüdsime hakata juba juba Pärnus tegema, aga kuidagi sellest fraasist palun vaiki, kui võid me kaugemale ei jõudnud. Ja siis ma tegin tartus nagu selle loo lõpuni. Ja soolohääl on Väino landilt ja sina kostud siis hääled. Ideel rand kostumisest taustalauljatena jah. Et, et võib öelda, et meil oli jah selline pretensioon esimeses Fixi koosseisus paljuhäälse laulu poole meil ei olnud tegelikult ja meie hulgas kedagi, kes oleks olnud nüüd nii väga hea laulja kellel oleks olnud mingisuguse väga eriliselt kuidagi selline nakatav hääl ja ja, ja ka võib-olla lauluvõimekus. Ja seetõttu me pidime seda asja katsuma niimoodi serveerida, et oleks mitmehäälne ja et ta kuidagi kõlaks natuke teistmoodi. Võib-olla kui, kui niisuguse soololaulja poolt veetav bänd. Sina olid võiks siis aastatel 1968 kuni 1972 kuidas tervikuna seda aegadele Tervikuna oli väga põnev aeg ja tegelikult, kui me vaatame selle esimese Fixi koosseisu arengut siis areng oli kolossaalne, areng oli tohutu ja eriti siis, kui liitusid, et niisugused mehed nagu Riho Lilje ja niisugune naisterahvas nagu nagu Novella Hanson. Me saavutasime ikkagi sellise kvaliteedi, et, et see oli tolleaegses eesti rokkmuusikas väga kõva sõna, ma ei ütle, et see oli kordumatu ja et ei olnud kedagi kõrvale panna. Aga see oli vaieldamatult väga kõva sõna ja, ja seda ka rahvas tundis ja ma mäletan, kui me kui me esimese ringreisi tegime juba kohe 69. aasta suvel või oli see 70, ei olegi, võib-olla oli 70, suvel siis väga selgelt oli kumu sellest, et Tartus on selline kihvt bänd levinud üle Eesti. Ja ma mäletan, need kontserdid, mida me andsime Keilas isegi niisuguses kohas nagu Raasiku kohutav rahvatulv, mis tuli, inimesed murdsid sisse akendest ustest, seal oli võimalik too võimatu oli korda pidada. Lihtsalt rahvas tungis massiliselt neid kuulama. Ja, ja muidugi see muusikule on see ju midagi niisugust, et see on nii meeltülendav ja nakatav. Et eks me mängisime siis ka niisuguse andumuse kirega, et ma arvan, et tekkis niisugune peegeldus efekt ühelt poolt publiku poolt ja teiselt poolt bändi poolt publikule. Et ma usun, et midagi niisugust on hiljem kordunud, et noh kindlasti veel, aga, aga meie jaoks oli see täiesti kordumatu elamus. Sinu tollases elus oli nagu kaks külge, oli rokkar Mart Helme ja oli ajaloo tudeng Mart Helme. Kas rokkari elu ajalooõpinguid segama ei hakanud? Ma ei tea, ma ilmselt nii andekas inimene ei hakka. Siis jah? Ei, ma ei ütleks mulle tekkis küll üks konflikt, ma mäletan, et 69. aastal, kui me olite tudengipäevad Tartus ja siis pandi kokku ka nisugune kollektiivide vaheline kollektiivide vaheline tähendab muusikakollektiivide vaheline koosseis. Mida vedas Šeripov, omaaegne kontrastide kitarrist ja hea sõber mulle siiamaani. Niisugune koostist popsid ja seal tehti ühtelugu kuhu kutsuti siis mind laulma ja ma arvan, et ma laulsin seda päris hästi. See oli kuidagi minu hääle ka väga niisuguses heas heas kooskõlas ja Me andsime kontserdid tart Tartu raudteelaste klubis, mis nüüd on siis Eesti Rahva muuseumi üks hoone ja seal istus esimeses reas üks õppejõud, kes õpetas meile, ma ei hakka nime mainima. Õpetas meile partei ajalugu, NLKP ajalugu. Ja ma juba kontserdi ajal vaatasin, et sellist haput ja pahurad ja pahatahtliku pilku mis kogu selle loo esitamise ajal sellelt persioonilt minu peale pidama oli jäänud. Et see ei tõota midagi head ja ta kukutaski mu eksamil läbi selgelt pahatahtlikult, kukutas eksamil läbi ja seal võib olla ainus kord, kus mul tekkis mingisugune niisugune tõrge. Üldiselt. Mul eksamite tegemisega raskusi eriti ei olnud ja mitte eriti või ei olnud üldse raskusi ja mida ülikooli lõpu poole, seda paremini läks. Tõsi küll, ülikooli viimastel kursustel. Ma pühendasin juba sedavõrd Kaug-Idamaade ajaloo uurimisele, kultuuri uurimisele, budismi uurimisele. Et see hakkas mingil määral varjutama muusikat. Mul oli selge, ma nägin seda arengut, ma nägin ise piana, et mul on alternatiiv. Kuna tahan muusikas tõsiseltvõetav persoon edasi olla, siis ma pean õppima hakkama, ma ei saa lihtsalt niimoodi bassikäike magi järgi järele harjutades edasi minna, et tulevad juba noored, nooremad mehed, kes on muusikakoolides õppinud kontrabassi ja mida kõike, eks ole ja nad mängivad lihtsalt paremini. Nad tunnevad nooti, neil on teine taust. Ja. Ma küsisin endalt, et kas muusika on see, mida, mida ma nüüd üle kõige teha tahan. Ja vastus oli, et tegelikult ei ole. Tegelikult mind huvitab ajalugu poliitikaga tol ajal praktiliselt võimalik tegeleda Nõukogude Liidu komparteisse, keeldusin astumast hilisemal ajal korduvalt. Ja, ja noh, ma ei ütleks, et ma olin nõukogude ajal dissident, aga mõni selgelt nõukogudevaenulik element. Ja, ja aga ajalugu, kultuuriajalugu need olid asjad, kus oli võimalik tegeleda peale selle juba ülikooli viimastel kursustel. Ma hakkasin kirjutama ka luuletusi ja lühijutte. Praegu on päris mitu raamatut ilmunud praeguseks ja ja kõik see nagu nagu tõmbas mind muusika juurest natukene eemale. Ehkki ma ei ütleks, et see muusika mind täiesti külmaks jättis. Aga sellest seisukohast, kui ma lõpetasin ülikooli 1973 siis oli minu jaoks selge, et, et ma ei hakka kuskilt Tallinnast käima Fixi tegemas. Aga kuulame veel ühte, sinu lugu. Fixi perioodis on väike sõbratar ja siin me kuuleme ka sinu häält, eks ole. Laulab Väino Land. Laulab Väino Land ja nii-öelda refräänis. Lähiajal ka jah, seal on, on natuke. Meenutab noorusaegu, jah, see on tegelikult teatud emotsiooni ajel kirjutatud lugu. Eritised tekstist tuleb välja, see on kirjutatud, kui tegelikult Fixi veel ei olnud. Ja ma olin esimese kursuse tudeng ja ma mäletan, ma seisin üks kord tollal siis 21. juuni nüüd Rüütli tänava ja raekoja platsi nurga peal ja, ja ma olin nii võõras seal Tartu linnas, mul ei olnud tuttavaid ja ja ma ei tundnud õieti kedagi ja mul ei olnud mingisugust kir Frendidega kenad ja ja ma tundsin ennast tõesti kuidagi väga hüljatuna üksikuna ja ma läksin ühiselamusse, võtsin kitarri ja see sündis selle emotsiooni ajel, nii viis kui tekst. Väga huvitav, tekkelugu oli sellel lool. Aga kuigi sa ütlesid, et rõhuasetused seoses sellega, kuidas su huvid ülikoolist teisenesid, muutusid, ometi tegid sa veel ühte bändi ja selle bändi nimi oli hübriid ja see oli juba siis Tallinna periood. Jah, aga lood ei ole nii lihtsad, nagu nad alati pealtnäha paistavad. Ja ma tegelikult olen ma teinud vahepeal veel mitut muudki bändi. Kui ma Tallinna tulin, ma arvasin, et noh, minu jaoks on need igasugused bändi tegemine, minevik mul oli mingil määral kahju muidugi aga teisest küljest kaine mõistus ütles, et oled sa siis nüüd nii kõva mees, et et siin hakata hakata elu lõpuni muusikat tegema. Et aga, aga inimesel ei tohi olla nõrk iseloom, inimene peab olema võimeline ei ütlema ja mina tihtipeale ei ole olnud ei ütlema. Ja tuli vana bändikaaslane Fixi päevilt Mait Eelrand, kes oli ka ülikooli lõpetanud ja ütles, et nemad hakkasid arukülas bändi tegema siin Tallinna külje all, siis arukülas ja neljaks laulja minema tule laulma. Et noh, et kui sa ei taha teha, et tule ajutiselt, et me otsime siis kellegi teise ta aita hädast välja, et meil on siin juba mängud kokku lepitud ja no okei, ma siis läksin, no vot, ja siis me tegime seal Arukülas, sellist bändi nagu Olmerid. Väga kaua ei teinud, võib-olla mingisuguse paar aastakest oli see periood, ma ei viitsinud lihtsalt sõita seda Aruküla vahet. Aga noh, ma arvan, et bändil polnud väga vigagi. Sa ei mängitud ja siis sattusin, ma sattusin ma Tallinnas üks kord, et Nõmme kultuurimajas. Me Olmeritega mängisime. Mingid teised bändid olid seal ka ja niisugune mees nagu Jüri Mitt, kes minu teada praegu peab Saaremaal turismitalu kutsus mind niisugusse rändkoosseisu nimega hallo. Ja, ja siis ma seal Hallos hakkasin laulma. Ja seal Hallos mängis, ka jooksis läbi terve hulk erinevaid erinevaid inimesi ja muude hulgas käis sealgi kitarri mängimas Madis Salum. Ja kui siis Hallo päevad läbi said ja hallast kasvas välja tegelikult ju niisugune ansambel nagu vitamiin siis madis ühel päeval kutsus, et kuule, et ma olen siin Kreuksis ehk siis pikal tänaval Mustpeade majas. Et me paneme seal bändi. Et oleks vaja lauljat tule laulma. Jälle nõrk iseloom ei öelnud ei. Ja nii sündis siis bänd nimega hübriidhübriidi nime saamisloost võib nii palju öelda, et et sealsamas Allos passi mänginud Peedu köster oli üsna fanaatiline just sellise klassikalise roki rokifänn. Minu maitse on alati olnud rohkem selline pehme meloodiline muusika ja ma olen ka üsna suur kantrifänn. Tõsi küll ma seda nässu kantrit pean, tükati köidet dismiks nagu, nagu üldiselt see on hea maitsestada, idetismiks pidada, seal on sealt sünnib ka tegelikult, et aeg-ajalt väga häid staare ja väga head muusikat. Aga noh, muidugi see on tööstus ja tööstusest tuled ikka laiatarbekaupa. Nii et noh, ütleme 90 protsenti on seal üsna selline tüütu jama. Aga üldiselt mulle kantrimuusika meeldib. Ja, ja Madis ise oli sellise nagu progerokki ja sellise harmoonia fänn, et oleks niisugused paljuhäälse laulu fänn ja ja, ja, ja siit siis sündis see, et kuna me oleme nii erinevate muusikaliste maitsetega, siis meil lõppkokkuvõttes peaks sündima mingi hübriidmuusika. Ja sündiski, sündiski üks lugu, mida sa oled kirjutanud koos madisega on võõra linna tuled, esitajaks siis hübriid ja kuulame selle loo ära. No sound on juba hoopis kaasaegse, aga noh, bänd võrreldes Fixi algaastatega tegutses ka ju juba kaheksakümnendatel aastatel. Jah, 1979 lõpus vist kuskil me tulime esimest korda kokku, et proovi hakata tegema. Ja 86 oli see, kui mina lahkusin. Lihtsalt enam tundsin, et ma enam ei, ma enam ei taha. Eks aastad hakkasid ka jõudma juba sellisesse natuke küpsemasse faasi, et nagu see roki rokiperiood tundus, et noh, nüüd nüüd on, nüüd on ikkagi vaja juba vaadata teistmoodi edasi minna. Ajad muutusid ka perestroika hakkas. Nii et selles mõttes ka nagu mul see poliitikahuvi on siiski olnud eluaeg. Ja, ja ma olen üldse ühiskondlikult mõtlev olend alati olnud. Aga see on kindlasti hübriidi kõige kuulsam lugu, selline nii-öelda maa märg. Ja seda on väga palju ka järgi tehtud, igast kavereid on tehtud ja madise madisega. Meil oli tegelikult plaan teha terve sari selliseid natuke popilikumaid lugusid aga jäid nad tegemata ja kahjuks ei ole Madist enam meie hulgas. Kui sa paneksid nüüd saate lõpuosas enese jaoks paika oma muusikutegevuse perioodid või õieti millist rolli mängis sinu jaoks ning millist rolli mängis sinu jaoks fiks ja millist rolli mängis sinu jaoks bänd nimega hübriid? No Viking oli, oli selline nooruse, kuidas ma ütlen, elan et see oli niivõrd lõbus ja, ja, ja see oli, see oli puhas sõpruskonna, niisugune eneseväljendus. See oli ka teisest küljest niisugune noh, kuidas ma ütlen omamoodi protest nõukogude tegelikkuse vastu, sest eks meid püüti ju siis ka ikka suruda niisuguste nõukogudelaulude raamidesse. Aga me kategooriliselt keeldusime. Ja, ja kindlasti oli ta oli ta ütleme, peolaud ma ei saa absoluutselt unustada kõiki neid häid õppetunde, mida Jüri valdkonen Andres valdkonna, aga ka Peeter väljak mulle kui bassimehele andsid. Ilma selleta ei oleks ma fiksi sobinud. Aga fiks oli juba küpsemine väga selge küpsemine ja väga paljude erinevate muusikaliste katsetuste ja muusikalise maitse ja muusika palgalise võimekuse väljakujundamise periood. Hübriid hübriid oli juba selles mõttes nagu noh, mõnes mõttes niisugune küps tegevus. Ma teadsin, mida ma teen. Vikingis, ma ei teadnud veel, mida ma teen. Fiksis pidin teadma, mida ma teen, ja hübriidi siis ma teadsin, mida ma teen, nii võiks öelda. Kas võib nii öelda, et sinu kui isiksuse kujunemisele on ka tegelemine muusikaga ja bänditegemine mingisuguse tahu juurde anda? Absoluutselt absoluutselt. Hiljaaegu oli üks seltskondlik üritus, kus mul paluti sõnadega ja seal oli väga paljusid teisi sõnavõtjaid, aga enamiku puhul oli see, et nad ei suutnud mikrofoni kasutada, nad rääkisid mikrofonist mööda või liiga valjusti mikrofoni sisse. Minu puhul seda probleemi ei olnud ja kahtlemata seda niisugust esinemisoskust esinemisjulgust on see juurde andnud, aga üks asi veel. Mul ei ole absoluutselt mingisugust hirmu Teie ees olnud. See on minu diplomaaditegevuses ja ühiskondlikus tegevuses mulle väga palju kasuks tulnud. Nõukogude tegelikkuses ma nägin, kuidas need Nõukogude VIPid olid lihtlabasema surelikud. Väga palju sai käidud mängimas, kus oli ka keskkomitee liikmeid ja igasuguseid muid tegelasi. Tavaliselt lihtsurelikud, kõik me oleme surelikud ja mul ei ole mingi, mul ei lähe käsi higiseks, kui ma kellelegi jätan suruma. Mul ei teki mingisugust hirmuhigi otsaette, kui ma pean kellegagi vestlema, ma tean, et ta on samasugune surelik nagu mina. Aitäh Mart, et sa leidsid aega tulla oma mõisa valdustest Eesti vabariigi pealinna Tallinna rääkima oma muusiku aastatest. Aitäh veelkord, et tulid ja hübriidi lugu sinu autorluses. Kantrivalss jääb seda saadet lõpetama.