Tere hommikust, täna on jutusaate stuudios Margit Kilumets ja minu külaliseks on Anu Kalm. Tere, onu remargid. Aga sina ei ole siin saates üldse mitte sellepärast, et sa oled tunnustatud graafik ja hea raamatu illustreerija ja Kunstnike Liidu asepresident, aga sa oled tegelikult täna hommikul siin hoopis sellepärast, et hiljuti elasid seal neli kuud Ameerikas ja Ameerikas New Yorgis Manhattanil, et see on nagu kõige kõige, ma arvan ütleme, kuidas üks otsus sellises keskeltläbi 40 aastaste inimestega perekonnas sünnib minna välismaale, sest olid seal koos oma mehe mardi ja oma tütre helgaga. Noh, päris kergelt ei tule, tähendab kergelt ta tuli võib-olla mardile, kes 45 aastasena tundis, et üks väikene puhkus tuleks teha kiires töös ja ennast veidike laadida, et oleks midagi endast välja anda, siis hakkas otsima Mart, et võimalust, kus ennast täiendada, leidis, et Columbia ülikooli New Yorgis oleks see koht, kuhu ta tahaks kõige rohkem minna, hakkas otsima võimalusi, kuidas sinna saada, need leidis ja ühel päeval tuli koju ja ütles, et nii nüüd minu, järgmise kooliaasta olen Columbia ülikoolis, noh, väike kadedus oli minu hinges küll. Mõtlesin, et kui on, siis on, et mis seal ikka, küll me hakkama saame. Aga meie poeg oli olnud aasta ennem seda Belgias ümfo kaudu vahetusõpilane, nii et meil peres on kaks last noorem tütar Helga suhkruhaige ja temale sellist võimalust tema haiguse tõttu ei oleks meil võimalik olnud pakkuda, et vahetusõpilaseks minna, siis ma hakkasin ühel hetkel mõtlema, et äkki Mart võtaks ta kaasa, sest selle stipendiumiga koos oli kohe selline pakkumine, et kas ta tahab minna üksi või ta tahab minna koos perega. Kas see, et lapsed mõlemad saaksid välismaal õppida, kas, kas see oli nagu selline teie perekonna mingi sisenenud otsus juba varem, et et noh, et, et kumbki saaks seal käia või võrdsus valitseks või hakkas Helga nagu natukene pinda käima? Kusti juba käis ja millal mina ja nojah, tähendab muidugi kogusti Käisi selga hakkas kohe küsima, et mina tahaks ka ja hästi kurb oli talle öelda, et noh, vaata, et vahetusõpilaseks saab ainult siis, kui sa oled täiesti terve, aga et kui sul on üks selline Puue on see tegelikult meie meditsiiniliste kirjade järgi või et suhkruhaigused, et siis lihtsalt üldse ei võetagi jutule ja mis on ka arusaadav, et see pere, kelle juurde sa lähed, peab sinu eest igati vastutama, hoolt kandma ja nendega ei saa panna niisugust lisa kohustust, aga ma ennem rääkisin seda mardile, et mis ta arvab sellest mõttest, et ta võtaks selga kaasa, et ma jaganud Elga pead segiajamisest. Ma tegelikult teadsin, et vastus ei, on täiesti välistada. Et noh, noored inimesed, ma kujutan ette, et nad ikka tahavad maailma näha ja igale poole minna, eriti kui on nagu vend, kes on käinud ja täis vaimustust tagasi, tähendab et siis see soov võib olla tugevam veel. Aga Mart ei ole nüüd ka seda vastutust päriselt enda peale võtta. Ei ole nüüd vastutust ja siis mul oli selline tore hetk, ta ütles, et äkki sa tuleksid ka kaasa. Ja ma tegelikult ka kohe ei öelnud jah, et et mul olid igasugused tööasjad, ma olen elus nii palju vabakutseline olnud, et ma tegelikult ei julgenud ennast töölt jälle lahti võtta, et kuidas ma endale jälle mingisuguse ameti pärast leian, kui ma tagasi tulen, aga siis mõtlesin järgi ja küsisin järgi ja oli selline võimalused, kui ma oleks mardiga pool aega neli kuud septembrist kuni jaanuari alguseni. Ja me leppisime kokku. Helga jääb valikuvabadus olenevalt sellest, kuidas talle seal meeldib ja kuidas seal hakkab minema, kuidas kogu see elu laabub. Et kas ta tuleb minuga jaanuari alguses tagasi või tuleb mardiga mai lõpus tagasi, et kuni 24 aastastele õpilastele on võimalik osta lahtise tagasilennuga pilet, sest kui me sinna läksime, siis me pidime kohe tagasi ilma Ameerikasse ei saanud seal tagasilennu piletit ei ole. Et see pidi nagu otsustatud olema, aga põhimõtteliselt praeguse seisuga on ta seal ja tuleb võib-olla mai lõpus või kuidas ta tuleb kindlasti mai lõpus tagasi, sest niipea, kui mina tagasi tulin, pidin tema pilet kinni panema, et suvel on väga raske neid aegu saada. Ja noh, üksinda seal hakkama tegelikult oleks ikka raske saada viseks. Sellel asjal ei oleks nagu mõtet, aga noh, resümee on see, et tegelikult hakkas talle õudselt hästi minema, talle tohutult meeldis ja meeldib praeguseni, nii läks palju paremini, kui, kui oleks oodanud jah, meil lihtsalt, et nagu hästi vedas sellega, et kuidas ta sinna koolisaia alguses kaua aega ta ei leidnud sõpru. Sest koolis igas tunnis on erinev seltskond, kõigil on individuaalne tunniplaan ja, ja noh siis mina, kes ma olin tegelikult nagu neli kuud koduperenaine peaaegu, et seal New Yorgis olin hästi palju helgaga koos ja ja see oli meile kõigile heasest, et me saime seal kõik omavahel palju lähedasemaks, sellepärast meil nagu sellist muud ümbritsevat elu oli alguses päris vähe. Trasside tegelikult kolmekesi teil oli üks stipendium kolme peale, teil ei olnud korterite erinenud Helga jaoks kooli, et see on ikkagi suhteliselt suur Avant turism ei arvanud, nii. Arvasin küll. Ja tegelikult me Läsi mehe täiesti niimoodi hirm põues peaaegu et Mart läks kolm päeva varem ja ta hakkas seda korterit otsima kuu aega, enne kui me läheksime, et Columbia ülikoolil on kodulehekülg, mille kaudu on võimalik Leida korterid, korterid Tallinnast otsida tegelikult ei olnud võimalik, sest seal koduleheküljel pakuti välja kinnisvarabüroode kaudu erinevaid kortereid, aga neid pidi kohe kõiki vaatama minema või noh, ei olnud võimalik nagu mingisuguse seda nägemata kokkulepet sõlmida. Meil ei olnud New Yorgis ühtegi tuttavat siis kellegi tuttav tuttava tuttava kaudu me lõpuks saime ühe väliseesti pere aadressi, kes võib-olla võtab meid alguses enda juurde ja, ja tõesti telefoniga siis nädal enne minekut Mart sai kokkuleppele selle prouaga, et me saame alguses nende juures elada niikaua, kuni ma endale korteri leiame. Mingi hotelli peale raha kulutada seda piskutki, mis teil on neljaks kuuks ette nähtud, et seda ei oleks nagu saanud hea ja, ja hotellis noh, ei saagi tegelikult vist väga kaua ka elada ja ei olnud tõesti mõtet, et see stipendium oli ühele inimesele, seda öeldi kohe Tallinnas meile, et elu New Yorgis on palju kallim kui mujal Ameerikas. Samasuguse stipendiumiga on käinud perega mõned inimesed varem Eestist hästi hakkama saanud, aga nad ei ole elanud New Yorgis, nad on olnud kuskil väiksemad, nendes kohtades elanud ridaelamus, päris normaalset elu üürinud autot. Aga, aga tegelikult nüüd tagasi tulles ma võin öelda selle stipendium pealt tuli väike lisaraha nagu minu ja Helga pealt mardile juurde, seal täiesti tühine, aga et stipendium oleks ühele inimesele tagasihoidlikult elamiseks, aga tõesti kolmele teda on vähe, et Helga ja mina me elasime seal nagu oma säästud arvelt või et noh, et hästi kokkuhoidlikult me elasime nagu vaesed tudengid ja see oli, see oli omaette elamus. Aga see korteri otsimine oli põhimõtteliselt ka seotud sellega, et ei saanud ikkagi endale, eks mingit väga heas rajoonis väga luksuslikku korterit lubada, et te pidite vaatama ikka selliseid keskpäraseid kohti või alla selle isegi lihtsalt seletuseks, et mina ka ei teadnud, mis see New York on, ostsin endale Planeti giidi ennem minekut natuke vaatasin, et Manhattan jäätma mäletan, on see, kus on kõik need pilvelõhkujad ja kõik need on selline väike poolsaar ja kõik need pildid on tehtud kas ühelt poolt poolsaart või teiselt poolt poolsaart. Aga et New York on veel suur eeslinn Queen's, kus me siis alguses elasime ja siis on Brooklyn suurlinna jagu ja pronks, et noh, et need ei ole Manhattanil, aga et kui räägid, tehakse New Yorgist, tavaliselt mõeldakse Manhattani alguses elasime Queensis. Sealt sõitis Mart kooli poolteist tundi iga hommik maa all metrooga, iga päev tuli koju. Hästi tige on sellest maal olemisest tüdinud ja selge oli see, et me peame leidma endale mingisuguse elamise koha, ülikoolile lähemale. Kunime elamist ei olnud leidnud, me ei olnud helgalega hakanud kooli otsima. Elamise otsimine käis väga kibekiirelt Martali kahte korterit vaadanud, kui me sinna läksime, vaatasime koos kolme, võtsime kõige odavama, see oli ülikoolist. Mart sõitis 10 minutit metrooga ka, käis ka selline sahtlibuss, sest meie kõrval kohe olid ülikooli haiglad. Ja see oli pisikene kahetoaline uksi vahel ei olnud väike köök viiendal korrusel täiesti sisustamata, seal köögis oli paar kappi, üks väga ürgaegne külmkapp ja gaasib liitmisel, kolm auku töötasid ja neljas, mitte ainult gaasihaisu sisse. Ja me maksime selle eest poole mardistipendiumist, noh nagu sellegipoolest, et, et see oli kõige odavam, mida leida oli, kui ta oleks olnud üksinda, siis ma tean, et on varem olnud, nii et inimesed üürivad kellelegi juures ühte tuba, aga no kui ta oleks kellegi juures ühte tuba, siis meil oleks olnud võimalik, ütleme, kui ta oleks üksi läinud ka, mitte sinna külla minna. Et see oleks tõesti üksinda, siis oleks see olnud üks neljandik stipendiumist, et et noh, poole. Me panime ainult nagu sellele üürile. Washington Haitseli, selle linnajao nimi. Ja seal elasid peamiselt latiinod. Meie alla just Harlem Harlemis olid kõik mustanahalised, kui sa sealt metroost välja läksid, siis sind kohe vaadati imelikult, et mida sa siit otsid, et meie metroo sõitis Harlemist läbi, seal oli kaks peatust ja valdavalt meie metroos sõitsidki vaheliselt mustanahalised, aga et see oli latiinode linna jagu, seal elasid hispaaniakeelsed inimesed, meil oli kaks toidupoodi, ühes räägiti inglise keelt, teise läksid, seal räägiti ainult hispaania keel. Alguses ma tundsin ennast seal veidra võõrana, mind paar korda peteti, rahaga tõmmati nahk üle kõrvade, aga siis minuga Harrieti ära ja võeti omaks ja hakati rääkima ja et noh, et et see kindlasti ei olnud midagi luksuslikku, selline, aga see oligi väga-väga huvitav näha ja et kuidas me ennast sinna sisse seadsime. Alguses ostsime suure madratsi, et ostsime helgale, siis tal on kus magada, kus peal elada, pida akna, et riputasin kaks vana voodilina, mille me olime sellelt väliseesti proualt, kus alguses ostsime kaasa saanud, ostsin traati ja naelad, haaknõeltega riputasin kaardinateks, sest aknad on nii lähestikku, et sa nagu vaatajat vastaskorterisse pidevalt sisse ja suured terve sein, et seal nagu ei ole võimalik praktiliselt niimoodi elada, et sa mitte midagi ette ei pane, et kõigil olid mingid kardinad või ruloo. Ja siis meil oli veel kaks magamiskotti, mida see väliseesti proua meile kaasa andis kolm lusikat, kolm tassi, 3000 tehnikat ja üks vokkpann, mille peal sai kõike keeta. Siis me saime Eesti esindusest ÜRO juures, nendel oli kellegi saatkonna töötaja korterist, ülejäänud üks lahtikäiv sohva. Aga mis oli tore seal New Yorgis. Inimesed tõstsid kolm korda nädalas asju, mida nad ei vajanud tänavale, keegi tõstab tooli välja, tal ei ole seda enam vaja ja teised võtavad selle omal. Et sellest, mis tänavale tõsteti, järgmiseks hommikuks auto tuli, mis kõik ära viis, korjati väga palju ära. Ja mina korjasin ka tänavalt meile toole ja laua ja siis ma tõin ühe sellise vana Singeri õmblusmasinakappi tõmblus, masinad seal sees ei olnud, oli tühi auk, aga et mul oli kaasas üks lasteraamat, mida ma illustreerisin varraku kirjastuselt, siis mul oli suurepärane töölaud. Siis sain ühe tüki klaasis on tegelikult omaette lugu, üks väliseesti vanaproua suri ära ja et väliseestlased igal pool ikka nagu hoiavad kokku, siis see naine, kelle juures me alguses elasime, helistas meile, et nüüd on üks proua surnud, tal ei ole lapsi, tema sugulased elavad Ameerika piiri ääres ja kõik tema, mis tal seal korteris on, jagatakse lihtsalt laiali, et minge vaatama, et äkki te saate sealt endale midagi vajalikku. Me saime sealt endale tõesti, ma ei tea veel voodilinu padjad, partekki nõusid selle Singeri masina tirisega, seal kohalasele Singeri masinat, ma seal saime ühe suure laua, mille me panime endale kööki, aga ma sain sellele Singeri masinale Ühe hea tüki klaasi. Et ma panin selle klaasitüki selle koha peale, kus oli olnud see õmblusmasin auk ja siis mul oli ühtlasi ka valguslauda, et ostad ühe pisikese laualambi, mida me kordamööda tõstsime, kellel oli vaja tööd teha, siis ma panin teda niimoodi sinna klaasitüki alla ja ma sain kõik omatehtud kavandid ilusti kopeerida akvarellipaberile, et mul tegelikult sellist valguslauda väga vaja tööd tehes ja nüüd on see New Yorgis. Kuule, ütle Anu, mis sealt teie aknast paistis, selles plaanis seal postide, teie naabrimehe naabri Faisid ja see oli tegelikult hästi tore. Ja meie majas elasid ka valdavad latiinod, aga mõni oli valge inimene, aga ühtegi mustanahalist meie majas ei olnud, aga meie elutoa ja köögiaknast kolm meetrit maksimaalselt oli see vahe olid suured, samasugused aknad ja seal elas üksik must mees, kes oli tõenäoliselt, et niisugune kõrtsu džässpianist või sellepärast, et kui me läksime septembris, olid kuni septembri lõpuni, no 30 kraadi sooja, aknad olid pidevalt pärani lahti ja siis ta mängis kogu aeg klaverit ja see klaver oli just nagu kolm meetrit lahtisest aknast kohutavalt tore. Ja ma läksin esimest korda pesumajja, lükkasin seda kohutavalt, et kaua edasi üldse New Yorgis ei ole pesumasinaid, meile öeldi korterites nii vanad veevarustussüsteemid ja pesumajad igas kvartalis, kõik käivad oma pesu pesumajades pesemas, aga meil oli nii vähe asju, et ma mõtlesin, et need masinad esmalt esin tegelikult alguses käe vahel need mõned asjad sai rõdul kuivatada riidepuudega aga et noh, ühel hetkel ikka oli vaja linu pesta ja esimene kord oma pesumajja läksin, võtsin julgustuseks mardi kaasa, siis nii kui ma uksest sisse astusin, siis tuli üks must mees meie juurde, pani käe pihku, ütles tere, mina olen pill. Ma elan teie vastaskorteris, et rõõm tutvuda ja see oli nagu jube armas, siis kohe kadus igasugune pinge seal pesa vabastas. Et sa vaatad ikka pilk läheb vastasaknasse ja kui me pilgud kohtusid, lehvitasime aeg üksteisega ja tegelikult see oli hästi tore. Või noh, kuidagi, et oleks võinud olla ju ma ei tea, missugused naabrid või mis iganes, aga et et see suhe aknast on nii lähedane kuidagi samagi kaugel taevas, nii kauge ja see on nüüd see koht, kus meil sobib mängida. Üks lugu kahjuks ei tea küll pilli perekonnanime ja ei saanud vastavasisulist plaati siia stuudiosse hankida, aga me mängime ühe Veloogus laulab teine väga sümpaatne paar, need on siis Ella Fitzgerald ja Louis Armstrong. Muusikast, onu, sa ütlesid, et sa tegelikult kuulad suhteliselt vähe, muusikate kuulasid Ameerikas ka põhiliselt vist helga arvutist midagi, mis sinna salvestatud oli jah, noh, tegelikult mul on seda peaaegu et piinlik öelda. Mardiga mõlemad oleme sellised väga muusikakauged inimesed ja et kooliajal me ka kumbki ei, ma ei tea, ei kuulanud, ei teadnud sellest, mida paljud teised teadsid, aga et meie oleme sellised veidrikud, kuulame prantsuse šansoone. Ja meil ei ole kodus eriti plaat, lapsed kuulavad muusikat arvutist. Kuna seal meie New Yorgi korteris päeval üksinda olin ma tavaliselt küll kolasin lihtsalt mööda men hättenit, erinevad giidid, mida Mart oli muretsenud, taskus tänavakaupa, kammisin linna. Aga mõni päev olin ma kodus ja tegin siis seda raamatut. Hästi tore raamat, mulle väga meeldis seda teha. Suur tänu, Harriet toompere, kes niisuguse raamatu kirjutanud. Et siis jah, ma kuulasin, kui vastast pianist ei harjuta ja oli vaikne, tihtipeale helga arvutist seda muusikat, mis ta oli sinna tõmmanud ja helgal oli selline laulja James Blunt, kellest mina ei olnud midagi kuulnud. Aga ilmselt see on ka Eestis selliste seitsmeteistaastaste tüdrukute üks lemmikuid. Ja mulle päris meeldis ja üks päev, kui ma olin pesumajas, võtsin kaasa taime auti, mida me ikka ostsime, et vaadata, et äkki kinno minna või äkki äkki on mõni tore näitus, mis muidu jääb nägemata seda taime auti lapates, vaatasin suur ülelehekuulutus, James Plant, kaks päeva sõuda, alt välja müüdud, eelmine kontsert oli olnud eelmine õhtu oli just see päev, oli teine kontsert. Kohe hakkas nagu süda põksuma saaks midagi, mis Elhale meeldiks, ootasin kuni Helga koolist koju tuli. Kell oli neli, seal oli öeldud, et pool seitse umbes peaks kohal, oleme rääginelgale. Kuule niisugune asi, Lähme, äkki saame pileti pilet, muidu oli imeodav 15 dollarit, oli kirjas. Kinopilet on 10 dollarit, 15 dollarit, son pole kahtsadat Eesti krooniga. Et muidu olid muusikalid 100 dollarit pilet ja niisugused noh, nagu väga palju kallim. Ja RKT töö jäi välja müüdud ja tegelikult kaheksateistaastast alates ja et äkki neil on 17 17 jah, et nad ei tea, kas maksab, see oli veel tegelikult täiesti teises Manhattani otsas hiinalinna piiri peal, see oli meile ka võõras kant, aga mina olin kuidagi särtsu täis, et nii huvitav. Et lähme ikka, et noh, ei saa, Mart vist oli isegi siis ära ültse New Yorgist ühel konverentsil Helsingis, et me olimegi kahekesi kodus ja noh, ega ega ka vastu ka ei olnud, läksime, olime pool seitse kohal, pisikene selline aarde koolaadis maja poweri pool room oli selle kontserdikohanimi alguses veel natuke ekslesime hiinalinnas, kuni me õiges suunas liikuma saime, oli tore, kõik vaatasime, mida seal sööriks müüdi, krabid liigutavad ennast igas suunas. Ainult ilus ilus venelased, otsustasime tagasi tulla, teine päev, kui me ei otsi seda kontserdi kohta ka, ühesõnaga siis seal kontserdi ukse taga meie seisis kolm sakslast, nemad ütlesid, et öeldi, et oodake ukse peal oli kaks mustanahalist meest väikese vahega, me ei saanud aru, miks nad seal niimoodi on, aga ühe käest ma läksin, küsisin, sa ütles, et noh, vaatame võib-olla. Ja siis hakkasid inimesed tulema, et neid hakati sisse laskma. See oli päris huvitav vaadata, seal oli üks niisugune umbes 20 pealine tüdrukutega, kõik valgetesse, kuidas kõik valged tüdrukud pelgalt seal on kindlasti erakoolist. Ma ei tea, mille järgi ta seda otsustas. Nad ei olnud kindlasti mitte kaheksateistaastased, seda oli näha, et nad kuidagi smuugeldasid ennast sisse paari kai lastud sisse siis nende tere paarile, keda sisse ei lastud, tekkisid mingid vanemad, et inimesed, kellega koos nad püüdsid sisse saada ja kaks tüdrukud ei saanudki tegelikult kuni lõpuni sisse. Ja kui me seal olime oodanud väljas no tunnikese võib-olla ja vaadanud, kuidas inimesed järjest sisse lähevad ja me taha oli juba päris pikk saba kogunenud, siis ühel hetkel üks mustadest meestest viipas, et tulge nüüd alla. Ja tähendab need kaks meest, kes olid esimene, kontrollis kõikidelt inimestelt isikut tõendavat dokumenti, ükskõik kas isegi mitte sellepärast oli selgelt näha, mõni oli viiekümneaastane. Et see ei olnud ka kaheksateistaastase pärast, aga pidi olema isikut tõendav dokument, olid kaasas. Nojah, aga ega Eesti õpilaspilet siis tal veel ei olnud Ameerika kooli õpilaspiletit, kus ta oli selgelt näha, et on seitsmeteistaastane. Et ja siis teine mees viipas alla, tema kontrollis pileteid, et minge ostke endale taga, et selle isikut tõendava kontrolli juures ma siis ütlesin, et noh, et me oleme koos ja et võib-olla saab ja meid lasti kuidagi kergelt läbi, et noh, me ei moodustanud sellist kampa, keda peaks kartma, võib-olla selleks Globedalt, Läksime alla ostsime piletid, seal oli selline Sophadega pisikene ruum, kus sis joodi soenduseks õlut, mis iganes ja oodati, kuni lastakse kontserdiruumi sisse. See oli hästi pisikene nagu meie Von Krahli teatri mingi kontserdiloom pisikene mustalavaga, niisugune inimesed seisid püsti ja, ja juba kõik sättisid ennast lava äärde. Need, see kamp tüdrukuid oli seal juba olemas. Plaadi fänn, kla, Eesti ostja, nendel oli muidugi ma nägin Coca-Cola pudel, kust nad kindlasti mitte kokakoolat, jah, no mis on nagu selge, et seal mingi alkohol, mida nad sealt jõid. Ja ennem kui kontsert peale hakkas, tuli sealt yks Klandi turvamees, otsis selle pudeli ära ja viis selle tüdrukuga sellest pudelist, jõi ka kontserdilt minema, et see oli nagu päris niisugune range, aga et et kas seal üleval pakuti, algas järel väike rõdu. Me alguses vaatasime, et kas me lähme rõdule või jääme alla, aga headme rõdule jäin pärast sain aru, et seal rõdul oli tegelikult Ta ajakirjanikud ja see oli nagu niisugune kutsutud seltskond, kes rõdul istusid laudade taga, et meie seisime all ja me jäime kohe alguses tõesti täiesti nagu grava äärde seisma. Ja me seisime seal kaks ja pool tundi, kuni lant laulma hakkas, et alguses oli üks soojendas lauljaks mustanahaline naine, kes laulis viis lugu, üks pool tundi ja siis inimesed pidevalt käisid ja ostsid endale midagi baarist ja häid järjest ja järjest rohkem purju, nii et kui lõpuks Chainsplant laulma hakkas, siis see oli Madendab. Sest osad naised olid ennast juba täiesti purju ja laulsid purjus moel kõva häälega. Aga et noh, see natukene segas, aga iseenesest oli nagu tore ja ma nägin pelgale muidugi õudsalt meeldis, ta saatis SMS-iga Eestisse mingile sõbrannale sõna olen siin sprindi kontserdile. Ja tegelikult mulle see meeldis ka, et noh, me olime nii lähedal, et see niisugune maagiline silmavaade või sõjas käinud mees ja ja kõiki neid tema muusikuid oli tore nii lähedalt vaadata, et see kuigi ma ütlen, et noh, ma ei ole ju mingisugune muusika, hindaid, plandi fänn aga mulle oli see ka elamus täiesti ja noh, rääkimata helgale, et me olime pärast koju sõites väga õnnelikud, et me siin olime ikkagi läinud ja meil oli vedanud, et me olime sinna sisse saanud ja nüüd ma vaatasin ükspäev mulle tuleb sealt poweri pool ruumist pidevalt, et niisuguseid kutseid ja et panin ennast risti, et mis kontserdid seal on, et ma vaatasin, et plantan uuesti Ameerikas. Ja nüüd on juba palju suuremates kontserdisaalides, et mis oli veel tore, et järgmine päev tõi koolist vahel New York Times, aga seda oli võimalik muidugi ka arvutist lugeda tsistes New York Timesi kultuurilise lahti ja kohe on selle kontserdiarvustus, kus sa oled eelmine päev käinud. Väga kriitiliselt suhtus New York Times'i muusikakriitik planti ja ta ütles, et nojah, et umbes, et mis inglise poiss Mexico no meie ei suhtu kriitiliselt, ei oleks raadiokuulajate suhtes eriti ebaõiglane kommenteerinud, ei mängiks ühte Seimzblandi lugu. Me pole rääkinud sellest, kuidas ta helgale kooli leidsite, see on üks omaette stoori ja et see on hästi tõesti niisugune Storjet mulle kohe meeldiksid rääkida, sest meil läks hästi, et kõik, mis läheb hästi, sellest on ju tore rääkida. Et kõne endale elukohta otsisime, siis me alati neid kortereid, mida me vaatamas käisime, me vaatasime, kas seal on kooli lähedal ja me käisime raadiusest 105. tänav kuni 225. tänav, mis tegelikult, et väga suur vahemaaülikool oli 116. tänaval Heame korteri lõpuks üürisime 170. tänaval, aga oli üks korter, mida me käisime vaatamas 105. tänaval, seal oli kõrvalkool. Kui me seda korterit käisime vaatamas, olid koolis tunnid läbi, aga me läksime järgmine päev kolmekesi uuesti ja läksime sinna kooli. Üks õpetaja tegi ukse taga suitsu, hakkasime temaga rääkima, ta ütles, ma olen siin koolis uus esimest aastat ja meil on kool kuni üheksanda klassini kuuendast üheksanda klassini. Aga meil on praegu lõunavahe. Tulge, mul on õega Babe, räägime koolis. Ja siis direktor ja veel kaks naist, kõik lahkelt hakkasid meile seletama New Yorgi koolisüsteemi. Valdavalt käivad lapsed Manhattanil erakoolides. Et need, kes on sellised õnnelikud valged perekonnad, ei ela Manhattanil, et nad elavad oma eeslinna väikestes majades, Queensis kus iganes, no kus on ka selliseid Pabliks, kuule, kus üks valge laps võib käia ka Manhattanil neid valdavalt ei ole, et meil hätteril käivad lapsed, kas kallis erakoolis Me isegi vaatasime järgi, ela kooli aastamaks oli enam-vähem sama mis mardistipendium, nii et kogu stipendium oleks läinud, ainult kooli maksab või siis olid katoliku koolid, mille kuumakse oli 500 dollarit, mis oli ka meile selgelt liiga kallis. Kui me käisime eelnevate elukohtade juures otsimas kooli, et siis vaadati pelgalt pikalt valge tüdruk, et noh, kas te vähemalt katoliku kooli ei saaks teda kuidagi panna, et selline Pabliks, kuule ei tule üldse kõne alla, seal käivad, et väga vaestest valdavalt mustanahaliste peredest need, kes tõesti mitte kuidagi suutnud endale mingit erakooli või katoliku kooliraha kokku korjata. Aga et Manhattanil kümmekond kooli, mis on Pabliks koolid, et kuhu on konkurss iga aasta 200-le kohale vähemalt 2000 last? Ja mis on päris head. Nad andsid meile kõik inimeste nimed, kontaktandmed, kelle juurde nendes koolides minna, keda nad tundsid. Nad ütlesid, et süsteem on tegelikult selline, et lapsed käivad koolis elukoha järgi ja on üks suur. Kuhu me peaksime kõigepealt minema, kui selga pandaks meie kodulähedasse kooli, kus tema kindlasti käia ei suudaks, sest seal üks päev käib kiirabi, teine päev käib politsei, ühel poisil on pestol, teisel on narkootikumid ja seal üldse mingit haridust ei anta. Aga minge Ühte nendest koolidest, soovitavalt sinna, kus on mingid need tuttavad koordinaadid meile antud, rääkige oma lugu, ärajääki teil veab, läksime järgmine päev ühte nendest koolidest esimesse, see, kus meil olid kellelegi koordinaadid antud, iga kooli ukse peal on politseivormis turvamehed, püstolid vööl, kooli üldse muidu sisse ei saa, kui politsei küsib sult, et mis asi ja tuled, ütleme, et vot tulime sellise nimega naist otsima. Ta oli parajasti lõunal, tuli üks teine õpetaja meie juurde, küsis, keda te ootate. Ootame seda, seda naist. Milles asi, rääkisime ära, et otsime tütrele kooli, mardil on Full projekti stipendium üheks aastaks, küsis, et noh, mida sa koolis õppisid, jaga ütles, et noh, käisin sellises koolis, kus prantsuse keelt õpiti, et prantsuse lütseumis käis ta siin, nii et siis tuli direktor rääkis õpetaja direktorile loo ära, direktor helistas haridusosakonna juhataja, kas ma võin ühe tüdruku veel võtta haridusosakonnajuhatajaid? Ja nii see läkski, siis meid saadeti sinna nii-öelda jaotuspunkti sellise lausega, et öelge seal kohe esimese asjana, et haridusosakonna juhataja on lubanud selle tüdruku, et vot teil on selle, mis Leisi luba, et ta võib sinna kooli tulla. Ja tõepoolest nagu läbi sulavõi, ma ei saa siiamaani aru, kuidas see töötas ja Helga oli tõesti õnnelik, et ta sai heasse kooli. Talle väga meeldis, meeldib järjest rohkem. Nüüdseks on tal seal ka tekkinud sõbrad, kellest saab olema kahju lahkuda. Ja Ameerika koolisüsteem oli Eesti omast hästi erinev. Ma ei oska tegelikult hinnata Ta tulemusi või aga et Helga ütles, et tase on täpselt sama, mis tal oli Eestis, et noh, et see süsteem keskkoolis oli selline, et sa laineid õpid nende kolme aasta jooksul kaks aastat, igaühel on individuaalne tunniplaan, mis tehti vastavalt tema eelistustele. Ja selge oli siis see telgasele ühe aasta jooksul, tal ei olnud võimalik õppida neid kõiki aineid, mida ta Eestis oli õppinud. Pidi tegema mingi valiku, et tal jäid seal praegu välja keemia ja füüsika. Aga oli üks kohustuslik kunstiained. Kas sa võtad mingi muusika või sa võtad mingi kunsti? Alguses ta käis lihtsalt kunstitunnis ja see oli hästi tore Metropolitan siia, mis oli matisee tekstiilide näitused, missuguseid tekstiil ametisse on oma töödes kasutanud ja kuidas kuskil kollektsioonides, kollektsionäärid on kollektsioneerinutit. Neid tekstiile, mida matisson maalinnad ja ja neid kleite, Otcotüüri kleite, mida ta on ostnud, et neid maalida ja see oli väga huvitav näitusega. Elgal oli koolis selline ülesannet, ta peab minema sinna näitusele ja joonistama neid. Tekstiilimustreid muidugi meil ei olnud, minul olid ainult akvarellvärvid kaasas, meil oli alguses probleem, kus poest leida värvipliiatseid, tuleb välja värvipliiatsid, tuli osta apteegist. Et seal on apteegid sellised, kus on kõik eluks hädatarvilik, pisikene asi müügil ei tulnud selle peale me läksime suurde kaubamajja. Kus võiks olla osakond, kus sa, värvipliiatseid meile öeldi eiei. Minge sinna. Missöörid, duenn, riid oli see niisugune apteeke, et minge sinna, et seal saab värvipliiatsid ühesõnaga ostsin Elgari, värvipliiatsid joonistas seal näitusel, aga kuivõrd ta prantsuskeeles oli pandud keskastmetase ja kohe sai selgeks, et ta on tegelikult kõige kõrgem tase, siis tuli ta tunniplaani ümber teha ja siis tal see kunstiaine tuli ära muuta. Ja talle lihtsalt pakuti filmisest, Helga tahtis fotot, aga fotot ei olnud võimalik kuidagi siin neid aegu sinna tunniplaani sobitada ja ta pidi võtma filmi. Ja tegelikult oli ta väga rahul, talle anti mingi suur kaamera raamse kolmjalg, mille peale panna. Neil olid põhjalikud loengud, filmiajaloost, filmikaadritest, kuidas kaadreid komponeeritakse ja kuidas see film tehtud on. Ma arvan, et tal oli väga huvitav, ta pidi vaatama läbi selle programmi raames. Ühe portsu filme, mida kinodes tegelikult ei jooksnud. Meil televiisorit ei olnud, vot see oli ka nagu niisugune, mida meil seal korteris ei olnud, et me panime endale sisse interneti ja see poiss, kes käis panemas, see oli üks mustanahaline poiss, nüüd ma räägin vahele muud juttu, aga Ta rääkis sellist inglise keelt, et me ei saanud mitte keegi mitte sõnagi aru, ka mitte Helga lõpuks hakkas natuke tonkama, aga et noh, et ta küsis, et kuidas on võimalik, et elate ilma televiisorite, panete endale interneti, seda sai ühe paketina osta. Aga televiisori laenutamine ka oli meile nagu liiga kallis ja me mõtlesime, et noh, vaatame seda elu, mis siin on, et tühja sest televiisori naaberpilliga oligi palju toreda ja lõbuks, vot see väliseesti proua, kelle korterist me saime endale mõningaid asju sealt me saime ühe vana mustvalge toaantenniga televiisori, mis näitas ühte kanalit nagu veidi topelt. Kogu mu pere ei olnud seda võimeline vaatama, et mina üksi vahel vaatasin taevauudiseid, aga et noh, siin sellega videot ei saanud vaadata, see oli nagu mõeldud, et laenutad videot või DVD-d, aga meil ei olnud läbi hammast ei mängi neid. Siis Helga tõmbas endale arvutisse mõned filmitud, tegelikult suurem osa sellest, mis oli see kohustuslik läbi vaadata ja mis oli minule elamus ühed filmid, mida Helga pidi vaatama, oli Tarantino kill, Bill minule Palfiks on, kunagi väga meeldis, aga kyll pillima kinno vaatama ei läinud, ma vaatasin, et mina märulit ei armastajad, veri ainult purskab igast kaarest, et see on ilmselt mulle siig. Aga noh, mul oli seal igav ja mõtlesin, et ega vaatab, hakkasin ta kõrvalt vaatama ja tegelikult see oli täiesti elamus, et see kill Bill oli nagunii Ameerika, et see oli just see, et sinuni kõik kultuurid koos, kõik lava värvikus, sa võtad natukene mingit jaapani asja, siis võtad seda mingisugust Korea multikat või, või noh, midagi ja ja see tohutu veresoon, mis seal oli, kui see oma torman raiusama samuraimõõgaga meestel käsi ja, ja veri, veri, purskus nagu ma ei tea, kust ma olin just käinud päev ennem seda Metropolitan siia mees ja vaadanud Hieronymus Boschi pilte, mida ma ka tegelikult eriti ei armasta. Ja ma ei tea, kas garantii rahalineid ka just enne vaadanud, kui ta seda filmi teinud, aga mul oli küll selline tunne, et see oli täpselt nagu boschi piltidel voolasse veri, et see ei olnud üldse reaalne, selline, vaid see oligi nagu nii liialdatud kunstiline, et, et nagu Boschiline, pisikesed nired peenelt välja maalitud, et nagu dušist tuleks vette, et no et see veri niimoodi tuli. Seal Filmis oli nii palju niisuguseid asju, mida ma sellest igapäevaameerika elust kuidagi ära tundsin või mulle tuttavad ette tulid. Et möödunud ja ülemöödunud nädalal tuli see film Meil televiisorist ja ma vaatasin huviga, et kas ta Eestis mõjub samamoodi ei mõjunud. Et iga asi omas omas kohas, et ta tõesti kuidagi ma ei tea, või oli mul selline meeleolu või mis iganes, aga et tänu väga sobis just Ameerikasse, teete kuidagi noh, sealt on tulnud ja nagu seal sobis eriti vaatamiseks. Sa olid tegelikult enne sinna Ameerikasse minekut suhteliselt suur Ameerika skeptik nagu eestlastest paljud. Kas sa oled oma seisukohad need ümber hinnanud pärast nelja kuud absoluutselt, et ma tegelikult pean ütlema, et ma ju ei oska midagi öelda Ameerika kui sellise kohta, kus ma ei käinud, ma käisin ainult New Yorgis, ma arvan, ju ei hakka midagi hoopis muud. Ja ma elasin New Yorgis Manhattani, mis noh, nagu võib-olla midagi muud kui mõni eeslinn, et see on nagu kõige-kõigem. Aga ma tõesti olin alati mõelnud, et kui mul on võimalus kuskile minna, et ma eelistan ikka Euroopat, et mulle meeldivad sellised suured vanad linnad, Pariis ja London kultuur ja et kuivõrd ma olen kunstnik, et esimesed korrad, kui sind pääses välismaal, et siis ma tundsin ennast Euroopas ikka, et ma olen valesti riides, ma ei tea, mul on hambad katki, et ma olen näha kaugele Ida-Euroopast tulnud teistsugune inimene. Aga vaat kunstimuuseumi, sest ma tundsin ennast alati nagu kodus seda kunsti. Ma teadsin, et siis nagu mäletan puhtfüüsiliselt seda tunnet, et ma läksin muuseumi suurisse treid galeriisse ja ma tundsin, et nüüd ma olen nagu koju ja et ükskõik, mis siin ümberringi on, aga et et noh, seda osa ma tean, aga et sellegipoolest, et kuni selle ja nii, kui ma sinna New Yorki läksin, ma ikka oleks valinud mõne, ma ei tea, kasvõi väikese Itaalia linnakese või noh, midagi Euroopast ja, ja tegelikult Ameerikasse ju ei maksagi minna otsima vana, et, et kõik, mis seal on, on uus. Aga kuus, mis seal on, oli rohkem, kui ma oskasin oodata kunstnikuna tegelikult ma nägin niisugust kunsti, mida ma poleks üldse osanud oodata, et üks asi on need muuseumid mova loomulikult käisin mitmeid kordi Metropolitan siiamis Moomas ja mulle väga meeldis ja ma oleks valmis siin uuesti uuesti minema. Aga ka New Yorgis on nii palju galeriisid üle 500 galerii ja tegelikult see põhiline galeriide rajoon on seltsi. Veel viis aastat tagasi olid nad galeriid olnud sovhoos, aga see muutus ühel hetkel nii prestiižse nii kalliks, et seal ei kannatanud enam galeriisid pidada ja galeriid kolisid sell sisse. Seltsi oli muidugi samasugune väga kallis rajoon, aga see oli nii huvitav. See oli just selline kant, kui meil kujutaks ette, et lähed vaal galeriisse, et seal on vanad tööstushooned, mis on ümber ehitatud galeriideks raamatupoodides ja seal vahel on autogaraažid ja autoremonditöökojad. Ja ilmselt seal kuskil elavad ka mingid väga jõukad inimesed, mina, kes ma autoga ei oska sõita ka jääb kunagi tähele, ei pane siis kuma mardiga seal galeriide rajoonis koos käisin Smartiliselt nagu vaata, missugused autod siin on, ja siis ma tõesti vaatasin, et tõenäoliselt olid need kõige kallimad autod, mis seal garaažides oli. Aga et nendes galeriides oli nii palju nii head kunsti, mida ma ennem tundsin ja olin näinud, et mul oli selline tunne, et ja ma arvan, ma väga palju ei eksi, et kõik kõige kõige uuem maailma kunst tõesti just sinna kokku tulebki, et noh, et et ma nii palju nii head kunsti ei oleks osanud oodata. Need näitused vahetusid kolme nädala tagant ja ma tõesti käisin seal mitmeid kordi, mitte just päris iga kolme nädala tagant, aga ma käisin seal mardiga koos helgaga koos üksinda. Ja iga kord mind tabas mingi täiesti niisugune eksalteeritud et tsement nii vaimustesse kunst, mida ma nägin, et muidugi oli näiteks ma Omaron välja filiaal Queensi linnaosas, üks vana koolimaja kolmekorruseline, et kui me sügisel sinna läksime, seal oli suur noorte kunstnike näitus, terve selle kolmekorruseline koolimaja maast laeni trepikojad, WCd kõik oli täis kunsti, mis oli kokku otsitud üle kogu Ameerika ja see oli ka noh, niisugune tõesti väga suur kunstielamus. Et see noor kunst. Ja üldse see kunst, mida ma seal nägin, võib-olla inimene, ma ei tea, et noh, et mitte ilu vaataja silmades võib-olla see, mida sa otsid kunstist või, aga et et on ju väga palju, meil ka öeldakse, et no mis see moodne kunst, üks purki sittumine, aga et see niisugune võib-olla see negatiivse kunstiaeg või hakkab muutuma, mulle tundus, et see sõnum oli pigem positiivne. Pige veidi lustlik, võib-olla oli niisugust veidi juugendliku joont selles kunstis noh niisuguste tonistliku mingisugust nagu kunst kunsti pärast või, või noh, nagu rõõmu, hästi palju joonistust, lihtsalt tehnikuna mingit quashi maali, et ei olnud ainult et video ja foto ja ka need videod, mis olid noorte kunstnike tehtud, Nad olid sellised lustlikud no mingi perekond sentral paagis jaanalinnukostüümides, üks laps läheb kaduma ja see oli hästi armasta tõesti, oligi kohe nagu armas ja soe ja noh, nagu ma ei olnud kunagi varem niisuguseid kunstielamusi saanud, nagu ma New Yorgis sain ja ma ma arvan, et neid ei olegi võimalik mujal saada. Võib-olla Londonis ehk, aga et New York tõesti on moodsa kunstipealinn, võin ma nüüd öelda, käsi südamel, käsi südamel jah, et, et sellele mul oli küll kohutavalt hea meel, kuidas sa ennast praegu tunne, et sa oled nüüd mõnda aega olnud kodus? Teie poeg, Kusti on koduste, elate kahekesi, ootate isa ja õde, et kas see on teie perele nagu hästi mõjunud neljakuuline viibimine seal. Meil kodus kunagi ei olnud üksteisega nii palju aega rääkida. Me juba kolmekesi saime seal omavahel palju lähedasemaks, ma arvan, et Mart ja Helga omavahel seal praegu noh, eks nad ikka vahel kaklevad ka, ma saan aru nendest kirjadest, mida nad mulle kordamööda saate hakata. Aga et eks see on mõnes mõttes, kes ju paratamatu, aga et et ma arvan, et kogu meie perekonnale, see on, on hästi mõjunud. Kusti proovis iseseisvat elu üksinda kodus, ütles, et üksi on ikka väga halb maitse, sööge hea ja et peab üksi tegema peale selle ja tal oli väga hea meel, kui ma koju tulin ja ma tegelikult iga päev, kui ma New Yorgis sellest kodust välja läksin ja metroo peale läksin, sest ma tegelikult ikka iga päev käisin kuskil linnas nagu kaugemal, kui see meie kodukant ainult oli siis ma hakkasin seal tänaval käima, tabas puhtfüüsiline õnnetunne, et ma nii õnnelik, ma ei tea, ma, ma ei ole elus varem sellist perioodi elanud, aga see oli nagu neli kuud, kus ma absoluutselt päev sõltumata sellest, et meil olid prussakad, mai tea hiire, mis iganes oli juhtunud, kraan tilkus sooja vett. No mis iganes mured meil tulid, telgal oli seal vaja arstide juures käia ja mis asjad olid aga et et ma iga jumala päev majast välja minnes seal tänaval, ma ei oska öelda nagu kiviplaatidest, eks tunnevad, seda. Ma olen nii õnnelik, et no ja ma tulin koju ja ma tundsin, ma olen nii hea inimene, ma olen nii sõbralik. Ei pahanda mitte millegi peale, et ma tunnen, see on nüüd mitu kuud siis nüüd möödas on teine jaanuar, ma tulin tagasi, et ma olen jälle samasugune inimene, vahel ma olen paha ja et see tunne nagu kaob ära, aga noh, mingi kogemuse võrra olen rikkam. Võib-olla need tänapäeva noored, kes Lähevad ülikoolidesse või et neil tuleb juba see kogemus, et noh, mingi välismaal elamise kogemus, et ma olen käinud ja reisinud, aga ma ei ole kunagi nii pikalt kuskil elanud. Ma olen kunagi olnud stipendiumiga Prantsusmaal kaks kuud, ma olin üksinda ja elasin hotellis. Et see ei olnud üldse see, aga see perega käimine ja kõik see hakkamasaamise kogemus ja söögi ostmise kogemus tegemise kauem, seal on hoopis teistsugused. Mul jäid mõned kohad Manhattanil ka käimata, nüüd Helga on seal käinud ja ma olen täiesti. Et ikkagi olid mõned asjad, mis mul jäi tegemata ja kui sinust on nüüd jälle saanud paha inimene ja kuri inimene ja siin ette lugesid, varsti tuleb sinu hästi puhanud mees ja sinu hästi puhanud tütar ja siis nemad jälle tükk aega õnnelikud ja toituvad sellest kogemusest, mis ma loodan küll. Aga aitäh, Anu Kalm oli järjekordselt liiga vähe aega. Aga midagi ei ole parata, sellepärast et neli kuud on pikka aega, kui me kõik sinu päevad oleksime siin praegu järjest ära lahanud, siis sellest oleks saanud pikka järjejuttu. Jah, ja ilusat ilusat pühapäeva teile kõigile.