Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, jutusaade on otse-eetris maikuu esimesel pühapäeval, nädal algas kevadine töörahva pühaga ja mul on hea meel tervitada siin saates külalist karjäärieksperti ja töönõustajat. Liina Saart. Tere hommikust. On ma mõtlesin seal puhkepäeval rääkida veidi tööst. Kas teie olete nõus arvamusega, et eestlane on töörügaja rahvas ja või on see meister nüüd? Tänasel Päevase tõesti paistab nii, et eestlastele kangesti meeldib ennast selle nii-öelda töörulliga riietada. Ja see on enamasti ka esimene asi, mis ma enda kohta ütleme, kui keegi küsib meie käest, et kuidas sul läheb Siis me hakkamegi eneselegi ootamatult rääkima ainult tõest. Just me hakkame rääkima sellest, et kui kiire meil on ja, ja kui palju meil on töiseid asju pooleli ja, ja, ja, ja mis kõik on vaja teha ja kui pinev aeg meie ettevõttes on ja nii edasi ja nii edasi, et sellega seostub sisustatakse nii sünnipäev vaat kui kui perelõunad. Et see kipub tõesti nii olema, et inimesed identifitseerivad ennast üha rohkem läbi selle töörulli. Kas eestlased, kes töötavad, kas nemad on ka rahul selle tööga, mis nad teevad, on nad õnnelikud oma tööd tehes? Ma nüüd on uurinud seda mõlemad päris pikalt ja, ja endalegi nagu üllatuseks avastasin seda, et nende Klandsid ametinimetuste taga ja ja tihtipeale ka nende tegelikult päris korralike palkade ja, ja hüvede taga ei ole sugugi peidus rõõmy õnn, nagu võiks arvata. Et, et inimesed on küll sukeldunud sinna oma töörolli ja püüavad siis paaniliselt järgida mingit edumudelit, mida neile ette kirjutatakse, et sinna kuuluvad siis ka pangalaen ja autoliising ja drill pärast väsitavat tööpäeva. Aga et midagi on nagu puudu. Ja, ja, ja see mei töö päris sageli nagu rõõmsaks ei tee. Ja mõned põhjused. Mul õnnestus välja välja nii-öelda peilida, et üks on see, et need valikud on tulnud kuskilt mujalt. Ühesõnaga, on mindud mingisuguste mingisuguse noh, ühiskonna poolt ette kirjutatud mudeli järgi, et peab olema ja see peab olema ja, ja see on hea ja noh, kasvõi näiteks paaniliste paaniline ütleme, müügitööle suundumine, äkki tekkis suur vajadus nii-öelda müüvate inimeste järgi müügiagendid, kõik, kõik sedasorti töökohad. Aga, ja paljud mõtlesid, et no mis see siis ära ei ole, eks ole, kes ei olnud ennast nii-öelda nagu tööturul leidnud. Et see on midagi, mida ma võin proovida. Ja sattusid selles mõttes päris korraliku lõksu, et see müügitöö on raske ja ta tühjaks imeb ja tihtipeale ettevõtted ei paku nagu mingit sellist süsteemi juurde, mis turvaks nende inimeste enesehinnangut. Mõtle, kui sa saad päevas seal, ma ei tea, üle poolte ma tea, ära ütle, ära ütlevatest, vastustest või asjad venivad või nad ei suju, et see on päris laastav tegelikult ja siis firmade survet joonistatakse graafikuid seintele rohkem ja rohkem ma arvan, see on päris päris hirmus. Ja need inimesed on jäänud oma selle nende nii-öelda nagu raskustega natuke nagu isolatsiooni või üksi. Et kes see siis ja kui sa siis üha rohkem pingutad tööandja heaks, sa lähed kulusalt täiesti läbi, eks ole. Et vähestel on võimalus, et tal on kodus, siis teine pool, kes tuleb ja paneb käe õlale, ütleb, et pole vahet, kui sul isegi kusjuures läks halvasti, et minu jaoks sa oled ikka tähtis. Ma just mõtlesingi seda, et kas inimesed peavad küll see tööd tehes õnnelikud olema, et sa teed oma tööd kaheksast viieni pärast viit algab sul see õnnelik aeg ja see, mida sa tegelikult teha tahad. Kas peab ennast mõtlema õnnelikuks tööd tehes? Ei pea ju seda küll, et et ainult töö ei peaks nagu inimeste õnnelikuks tegema, et mina ka alati soovitan noortel juba nende nii-öelda esimeste noh, see läheb, ütleme peale keskkooliharidusvalikutega mõelda elule laiemalt, et mida ma üldse siin tahan elus saavutada ja milliseid helendavaid jälgima mõtlen endast jätta. Aga et üldiselt suhtutakse ikka sellisesse positiivsesse karjääri tegemisse, nii et ma liigun üha rohkem sellise töö poole, mis pakub mulle rõõmu ja rahuldust. Ehk siis ma teen neid asju, mida ma naudin, teha mida mind ei noh, mis ei ole nii, et mu hommiku peannu jaamade muga muga Picasso ja kurnatud ja, ja pean tõesti noh, tohutu tahtejõuga ennast sinna tööle vedama, vaid et ma tahan minna. Ja ma tahan neid asju hästi teha ja mulle see meeldib, ma tunnen, et ma olen väärtuslik. Tegelikult. Ideaalis see nii oleks, et, et see töö pakub nagu rõõmu, rahuldust ja sinnapoole enamasti inimesed siis kujutame mad teevad karjääri, nad tõenäoliselt ka liiguvad. Ja nad saavad üha selgemaks ka, mida nad tegelikult elult tahavad nii-öelda valmis mingid loobumisi isegi otsustama, et, et olla rohkem õnnelik, kuigi võib-olla see töökoht pakub vähem raha näiteks või, või ta ei ole ühiskondlikus hierarhias nii. Just just ka seda, et seevastu olla tulebki siin, et kui inimene läheb tegema midagi, arvab, et ühiskonnas noh, nagu aktsepteeritakse paremini, näiteks, et lähen pigem projektijuhiks, lähen pigem ma ei tea, müügiesindajaks, eks ole. Et noh, see on nagu selline, kus saab portfelliga ringi joosta ja mõnus soe tubane. Aga võib-olla see ei ole üldse tema, tema ala, mina olen kohanud küll inimesi, kes kelle silmis saab hoopis hoopis siis, kui ta näiteks saab puutööd teha, kui ta saab midagi kätega luua, mingisugust väärtust, eks ole, ja, ja pakkuda inimestele mingisugust esteetilist naudingut hoopis läbi selle. Et aga mis tööõnne puudutab, siis. Siis loomulikult noh, kui selles on piisavalt vaheldust ja piisavalt võimalust ise otsustada, mida ma tahan teha, et siis võib juba öelda, et see on üks igavesti rõõmus ja tore töö. Aga nendele inimestele, kes täna ei tee midagi sellist ja, ja, ja sa ei peagi tingimata olema see võib-olla töö, võib-olla ka siiski ainult see, mis tagab sulle selle sissetuleku, mille sa saad siis oma elu korraldada mõnusaks. Taaskord kuus. Kas Excart kruusaga? Noh, et, et ühesõnaga, ma tunnen, et ma olen ikkagi, ma annan midagi ühiskonna hüvanguks ja ja, ja, ja olen võimeline endale selle nii-öelda sissetuleku teenima. Et ja selle eest siis tuleks oma elu püüda-püüda muuta võimalikult mõnusaks. Et no näiteks kui juhtub olema selline töö, mis ei võimalda piisavalt minul üks, üks üks kogemus, kui ma sind raamatu tarbeks intervjueerisin sellise väga-väga loovaid ametikohti, näiteks nagu reklaamiagentuur. Et minu küsimus oli see, et teil on siin nii vahvad, olete hommikul tööle hakata kohe asju välja mõtlema, käite käte peal, eks ole, kliendid on õnnelikud, nalja saab. Et vaata, kui mõnus, eks ole. Et kas pole tore, võib ju arvata, et selline töö teeb iga inimese õnnelikuks, aga hoopis selline asi tuli välja, et need inimesed on ka päris mures, et tihtipeale nad loovad reklaame, mis ei ole kooskõlas nende enda väärtushinnangutega, näiteks kutsud lapse ostma varjatult õhutavad inimesi kasiinodes käima ja et selle asemel ta tahaks hoopis teha midagi head. Et nüüd ütleme siis üks üks sedasorti inimene, kes tunneb, et ta ikkagi oma tööga ei tee piisavalt, et tahaks teha midagi tahad ühiskonna heaks noh, siis võib-olla ole tööd, oleks paslik minna siis tegeleda heategevusega on ju noh, niipidi kuidagi püüd oma elu nagu tasakaalus hoida, et kui sinu toas on vähe suhtlemist, sa tunned, et sa oled nagu kuidagi jäänud niimoodi kinni või üksi siis otsida neid võimalusi või siis vastupidi, eks ole, näiteks jube palju suhtlevad. Et nüüd ma ei tea, kas sa oled. Et siis sa otsid ju pigem Seda ruumi, et olla iseendaga kontaktis et õnn kaob siis ära, kui inimesed lähevad iseendaga riidu, et kui nad teevad siis midagi, mis on nende väärtushinnangutega vastuolus või, või neile tundub, et neid ei hinnata piisavalt. Et siis siis ei ole asjal enam head, eks ole. Tiina Saar, te ise olete CV-Online'i turundusjuht, CV-Online on töövahendusfirma, mis põhiliselt siis internetipõhiselt vahendab töökohti. Kas kelle heaks te töötate, töö, küsi või töö pakkuja heaks? Meie töötame mõlemi heaks. No ikka tuleb pool valida ei tule vä? Tegelikult ei tule, sest et me viime kokku õige firma õige inimesega või vähemasti see on see ilus taotlas, mida me tahame teha. Et ma olen täitsa nõus sellega, et kipub, kipub ikkagi paistma tööd tööturule, on see asi nii, et tööandja tuur maksab tema võimukas, tähtis see väikene tööotsija tuleb intervjuule, õlad, longus ja madalamal jõupositsioonil. Aga see kõik on tegelikult, see on kõik müüt või tähendab, me kujutame seda endale ette, siis me käitume nii, nagu me nii käitume, siis muidugi on jala. Aga tegelikult on tegemist partnerite vahelise läbirääkimisega, ehk siis töösuhte loomist võiks vaadata nagu armumist või abielu, eks ole, et ideaalne on see, kui mõlemad pooled on nii-öelda nagu noh, tunnevad, et neil on sellesse suhtesse midagi anda nende mõlema jaoks väärtuslik ja, ja neil on see nagu säre pluss-miinus, lähevad kokku ja et seda püüame meie ka seal teha tihti siis need tööotsijad arvavad, et kõrvad on pahad. Nad sõeluvad neid välja, eks nad ei lase jalga ukse vahele suruda, nad ei anna neid töökohti, mida inimesed tahavad. Mina lähen orjaturule ja neil on nüüd näitavad näpuga. Harvem mõeldakse nii, et personalijuht on üks väärt kaart, inimene, kes püüab seal aru saada, eks ju, selle labi rääkimise situatsioonis, et kas see inimene meie firmasse tulles oleks ka rõõmus, kas me suudame teda jätkuvalt motiveerida. Teostab ennast meie juures. Et me otsime ikkagi ju neid inimesi nende firmade jaoks, kes kes sinna täiesti sobivad, et nad need pooled klapiks nagu noh, tööturu osakonda. Kuidas ta ennast veel rääkida, Te olete pisut üle 30 minu teada, te olete õppinud kaubandust, muusikateraapiat, ajakirjandust saanud koolitus, töötanud lasteaia kasvatajana, ettekandjana, reisikonsultandina, reklaamilugeja peaadministraatorina, teenindusjuhina hotellis olnud müügisekretär. Ma jätan siia kolm punkti varal mingid asjad jäid veel mainimata, et muljetavaldav mitmekesisus ja püsimatus. Milles siis asi ei suuda leida, mis tõid laialdaselt tõeliselt huvitab, ma mõtlen viis, viimased viis aastat olete tõesti ühel kohal püsinud aferees eespool, siis oli siis kui seda rutt niimoodi kiiresti lugeda, siis see tundub tõesti, et see on jube kirev ja jube pressimata. Aga tegelikult tahab sellise kirju. Tahab, et ma sisuliselt jagan oma selle karjäärielu nagu kaheks, et esimene, viis aastat pärast keskkooli oli selline tõesti Beuron aeg ja tohutu eneseotsing, kus, kus siis ma kõigepealt ei saanud sisse sinna kooli, kuhu ma arvasin saavat ja rohkem mul mõtteid ja ideid ei olnudki. Täname noortelt, nõuame, otsusta kohe härra, kelleks saada. Aga see on jube raske tõesti ja oli minul ka hästi raske, nii et et kui ma siis ikka sinna lavakunstikateedrisse sisse ei saanud, siis läksin Rakveresse tagasi ja siis hakkasin niimoodi tõesti, istusin seal ajalehekioski kõrval. Ostsin, ootasin, kuni Eesti Ekspress ilmub ja lugesin neid töökuulutusi, kandideerisin naistiskoriks. Kristiks jälle hüppasin püsti, sõitsin Tallinna intervjuule ja tõesti hästi naljakas aeg ja päris paljudesse kohtadesse ma nagu saates nagu selline niisugune edu ka, et et see oli selline nagu vahva. Aga tõesti ei olnud ju nõustajad, kes ütleb, et kuule, Tiina, tule siia arutama nüüd, mis sinu tulevikku tuua. Et see pigem oligi selline nagu selline katse-eksitus meetodil, et mis see võiks olla ja, ja kõik ju kõiki tundus ahvatlev ja paeluv. Et see tõesti see esimene viisa, sestap pärast keskkooli kippus siis olema nii, et täiesti sattusin juhuslikult, et ei tahtnud enam akvasse tagasi minna. Sattusin juhuslikult õppima teenindust bussi ja enne bussijaama oli üks niisugune kool, kuhu ma sisse astusin. Kaubanduskool just ja, ja see määras mõelo täitsa pikaks ajaks need hiljem sedasama kaubandust, ma läksin, õppisin Soomes ja siis töötasingi Tallinnast suuremates hotellides, sellesama algul siis ettekandja hiljem administraatori teenindusjuhina, et seal oli ka nagu selline kääriredel ja ja ise õigupoolest nüüd, kui ma tagasi vaatan, eks et ega seal midagi väga üllatavat ka ei ole, sest et mul on alati meeldinud töötada inimestega. Mul on meeldinud natuke midagi asju paremaks teha, maailma paremaks muuta läbi selle töö, see õnnestus mul ka väga hästi ja siis ideid genereerida. Kas see on usaldusväärne selline loetelu töökohtadest või, või kui on ühel noorel tüdrukul pikk nimekiri töökohtades, kus tööandja, et võimalikud tööandjad saavad aru, et situd ikka kasu ka sellest kõigest olla või, või tundub see inimene niisuguse ebalojaalse na? See oleneb sellest inimesest endast, et nii nagu mina praegu oskan seda nagu ära põhjendada, et mul see jaguneb sisuliselt kaheks osaks, eks viis aastat sellist ühtepidi eneseotsingute, siis ma sattusin psühholoogia rajal, eks ole, ja 10 aastat on need tõesti, ma olen liikunud selles suunas, kus ma täna olen. Aga kui inimene kehitab õlgu, ütleb, et no ma ei tea, et vahel, et kui ma ei mõelnud neid töökohti vastu võttes ja, ja kui ma nüüd rahul näiteks seal ja, ja kui ma ei ole sellest kogemusest õppinud midagi, sest mina olen igast igast oma sellest kogemusest õppinud ja ma võin maitsvaid lugusid tõestada, mis seal kõik oli ja millised inimesed seal olid ja mis mulle andis, et kui sa sellest ei õpi, siis ta loomulikult on pigem ettevaatlikuks tegev. Sest et mis on see garantii siis sellele tööandjale, et see inimene tema juurde jääb püsima, kui see inimene ei teagi, mida ta elult tahab? Kui tihti eestlased töökohta vahetavad? On see midagi eriskummalist või on ju inimesi, kes on, ma tean lasteaias medõde, kes on töötanud 25 aastat ühe töökoha peal ja, ja mitu põlvkonda ei oska üles kasvatanud, aga aga vahepeal oli tänapäevani. Vahepeal oli, et kui see nii-öelda ilusse see hele hele heleroosa Nõukogude aeg läbi sai, kui inimesi saadeti pensionile ikkagi sellest töökohast, kuhu nad kunagi tulid sai see aeg otsa, siis hakati rääkima sellest, et kolm aastat on kolm kuni viis aastat, on üks kõlbulik aeg, kui sa oled ühes firmas olla. Ja, ja ja selles sellest räägiti päris pikka aega. Ja ilmselt põhjus see, et seal vaadatakse, et noh, inimene elab sisse, saavutab mingisuguse mingisuguse asjatundlikkus, eks ole, ja siis on tal veel võimalust seal ütleme, tõusta me rääkisime siis vanasti ikkagi realist ju nagu tõuseme kuskile. Nüüd me võime, ütleme see, et karjäär on ka see, kui ma liigun horisontaalselt, ehk lähen näiteks teise valdkonda ja seal sealt mingeid kogemusi või arenenuma ametikohasiseselt. Või oma süsteemi seest ära mõnda teist osakonda juhtida. Või teil üldse kannapöörde näiteks lähen täitsa teise kohta ja ei tõuse kuskile, aga et elu on põnev ja ilus. Et järsku on see, et nii-öelda need vana kooli inimesed peavad ebaloomulikuks seda, et nad võiksid teha kannapöörde ja nad arvavad, et ei ole ilus töökohast ära minna ja tegelikult on need mu sõbrannad juba 20 aastat siin olnud, kuidas neid maha jätan? Jah, ongi nii siis et et sellised küpsemas eas inimesed arvavad, et see on sobimatu. Et kuidas ma vahetan ja mis mustes saab, eks ole, ja nooremad inimesed arvavad, et teistpidi on sobimatu olla jube kaua ühel alal. See müüt on õnneks nüüd või tähendab, see suhtumine on ka ümber saamas, et kolm kuni viis aastat ühes firmas, et kõik siis sa pead minema kuskile, et see juhtuski sellest, et arvati, et noh, siis tõuseb, eks ju, ametikohal, aga noh, siis oled juba oled seal juba juht. Aga et noh, ja siis hakkad ootama, et keegi sulle teeks parema pakkumise. Et nüüd ollaksegi aru saadud ka sellest, et et see nii-öelda valt, kui sa ühes ametis oled olla nii pikk kuniks, kuniks see veel nagu sind ennast kainergiseerib. Jaa, jaa, räägime elukestvast õppest ja mulle õudselt meeldib rääkida elukestvast õppest, sest et. Ma arvan, et see on, vot see on asi, mis nagu tõesti võimalus iga inimese jaoks alates sellest, et et lähed raamatukokku ja, ja uurid midagi põnevat kogu aeg pidevalt natuke nagu laed ennast. Et tegelikult need inimesed kuivetuvadki ära selle tõttu, et noh, töö tihtipeale imeb neist jube palju välja, aga kus sa siis asemele saad, no ei saa ju loota, et lähed õhtul klubisse ja siis saad, saad tohutu energiaaega üks veel. Et peaks saama ju vaimule ja hingele ja südamele igatepidi. Et kui me sellest elukestvast õppest ikkagi räägigi, me siis see pidev nii-öelda, et üks Tunnal võiks siis olla kogu aeg nagu mingisugusel enesearengulainel. Kas sa loed mingeid raamatuid, käid mingilt kursusel, lihvid endas hoopis mingit muud oskust, ma ei tea, sellised elementaarsed asjad, mida meil õnnetuseks täna veel ei õpetata keskkoolis näiteks nagu retoorika, selge eneseväljendus, mingit suhtlemiskunstitöö, võib-olla ka mingisuguseid teistsuguseid keeli kui vene, vene, saksa, inglise mingisuguseid ma ei tea, kauneid kunste, eks ole, et kõik, et püüda ennast nagu lihvida nagu teemantid. Just nimelt, et just hästi lihtne ja hea näide kukk kunagi oli nii, õppisid, koogapsis said, kokk olid parema luu, intuurigok. Hakok, kaltsud said kokk, valges rõivas tegid maitsvad süüa. Täna on nii, et sa pid kokaks, sa võid saada selle kokaks, eks ole, sa võid teha oma kokaraamatu, Sa võid teha oma kokasaate, sa võid teha, ma ei tea, internetileheküljel sa võid otsustada saadamaid, ekspert kakaks, eks ole, rännata mööda maailma, avastada mingeid kööke, uusi, meeletult võimalusi. Et noh, kui me ainuüksi ja seda ametit vaatame, siis see on kõikidele teistele ka laiendatav, et nii-öelda hinnast nagu hoida pidevalt värskena ja, ja see on iseendaga ka põnev ja minu meelest see karjäär võib siis ühes ametis olla. Tõesti jällegi 10 15 aastat ja üha üha rohkem nendest inimestest ja hakkame siis lugu pidama. Kui palju inimesed seda otsustavad ikkagi, et et ma pean vahetama töökohta sellepärast, et see palk mind ei rahuldu, mis ma siit saan, et kas kas on selliseid töökohti palju, kus nii-öelda tööala piires palgavahed on väga suured ja lihtsalt nii-öelda firmat vahetatakse sellepärast teises firmas makstakse kaks korda rohkem sellesama asja eest. See on sage probleem. Et et inimesed tunnevad, et neid nagu ei väärtustada rahaliselt piisavalt ja see on ka see, mis sunnib olema nagu pidevalt kuidagi pakkuma ennast välja siis sellel nagu tööturul. Et arvatakse, et kuskil mujal keegi pakub rohkem. Aga üks asi on see, et tuleks nüüd mitte ainult lähtuda ilmselt sellest palgast, vaid kõikidest nendest asjadest kokku. No näiteks hiljuti hiljuti ma nägin või noh, ühesõnaga olid tuli juttu sekretäride palkadest ja, ja need on tõesti väga erinevad Eesti lõikes, firmade lõikes ja, ja, ja, ja see jah, eks ole, algab sekretäride palgad algavad näiteks seal ütleme, viiest 1000-st ja siis juba on seal kuskil kuni 15-ni. Ja millest see nüüd siis sõltub, see sõltubki sellest, kus linnas sa teed, mida täpselt see sinu firma teeb, kui palju tahavad. Ühesõnaga, kui palju sa annad ikkagi endast, kas sa oled ikka pigem selline juba büroo juht, kes ostab ka kontoritarbed, kõrvaldab töötlejate suhteid, teeb üritusi, eks ole või oled sa lihtsalt keegi, kes valvab jah, telefoni ja on olemas ja on kena ja nii-öelda annab selle esimese lapsel esimese kontakti. Et. Palk on alati olnud väga kirgi tekitav teemani töövestlustel kui arenguvestlustel. See on see, millest räägitakse, suitsunurkades on see pärast ähvardatakse lahkumisavaldus visata ja sageli seda tehaksegi. Näiteks et. Noh, mida tegelikult tööandjad peavad üsna toonitavaks käitumiseks, et sa lähed, pakud ennast kuskile välja ja siis selgub, et sulle seal makstakse rohkem ja siis sa tuled oma firmasse tagasi, tead nad juhi juurde, nii, mitte päevagi ma enam siin ei tööta, mulle seal pakuti nii palju hakkatraalimas, eks ole. Ja noh, tööandja on raskes olukorras, et mida siis teha, sest et töötaja tihtipeale ei vaata nagu seda palgakulu tervikuna tema vaatab seda, mis tema pangaarvele laekub, tai ei mõtle ju neid makse, mis tema pealt tuleb kõik maksta ja nii edasi ja nii edasi. Et tööandja jaoks on nagu päris selline kõva pähkel läbi hammustada. Et kuidas ma siis nüüd laua pealt tõstan palka, mis ma siis juurde saan selle eest edukas palga rääkimine, läbirääkimine on see, et ma lähen ja ütlen, et ma tahaksin rohkem teenida, ma võiksin midagi teha teistmoodi või rohkem, eks ole. Jah, et selle paigaga siis sageli ähvardatakse, ma saan teises firmas rohkem, samas see inimene ju ei pruugi teada, kuidas seal see teise silmas ikkagi täpselt asjad on, võib-olla seal ei maksta seal, ma ei tea, mobiilikompensatsiooni ei ole kütuselimiiti, eks ole. Võib-olla ta peab selle eest palju kehvemates tingimustes palju lahjemad, firmadel lood, eks ole. Et tuleks vaadata kõiki neid asju kokku, süsteemi taustsüsteemi ja seda, et kas arvan, et üha rohkem inimesed hakkavad valima firmasid selle järgi, et esteks kuidas nad saavad iseennast seal nagu realiseerida, see on üks põhinõudmine töötajatel ka, et ma tahan firmat, kus ma saaksin areneda. See on kõige värskem uudis, et, et see on nii. Ja teine asi, et see kultuur oleks mõnus ja meeldiv, noh küll on kehv minna kuskile, kus on nii-öelda intrigaanid koos ja, ja suhted on pinevad. Jaa jaa jaa. Ülemused kuskil sosistavad suletud uste taga ümarlauda taga otsustatakse mingi tassi info ei liigu lubadustest ei peeta kinni. Kas see on see, mida siis nüüd tänapäeval mozz terminoloogias öeldakse, et inimesed otsivad neid heaolu organisatsioone et seal oleks ka nii lahe seltskond ja, ja nii-öelda moodne tööala võib-olla, ja, ja, ja, ja korralik kontor. Täpselt nii, jah, jah, just, et, et seal oleks nii emotsionaalselt mõnusa õhkkond kui ka kui ka siis jah, kõik need nii-öelda see ergonoomiline töökeskkond, et see oleks nagu. Aga see hea seltskonnaga töökoht, kas ei kõla natuke niimoodi nagu hea koht, kus tööl aega veeta. Aga mis sellest? Kui need inimesed sinu ümber on, sellised märkavad ja hoolivad, eks seal on, ma arvan, et see töö sujub paremini kui see, kui sa pead iga iga asja pärast, noh, hinga kolm korda sisse-välja. Et ma tahan minna selle osakonna juhataja jutule, kes vaatab mind jube viltuse silmaga. Suhted on hästi tähtsad. Mina arvan. No 10 15 aastat tagasi hakkas Eestis hirmsasti uusi firmasid tekkima ja, ja Eesti ütleme, see töökeskkond muutus ja tekkis palju selliste noorte inimeste firmasid, kas, kas tänaseks päevaks on töökollektiivid nagu tõsisemaks muutunud inimesed saanud täiskasvanumaks ja enam ei elata ühiselt ühiselt, Serena isikliku ja tööelu on sellised tendentsina? Võib jah, täheldada päris päris tugevalt sellist muutumist ja peaasjalikult tõesti sellepärast et kui organisatsioonid olid noored liidrid olid noored, siis nad valisid enda meeskonda ka noori inimesi rääkida, sama keelt paremini mõista ja otsitigi sellist impulsiivset energiat põhiliselt põhiline sõna Alexa innovatsioon edasi edasi mingit niisugust nagu paigalseisu ega ega traditsioone ega püsivust. Ja siis pärast tööpäeva mindi näpud püsti Töövõite tähistama lokaalidesse ja ja see oli ka midagi, mis tegelikult oli tähtis, nagu, et noh ma arvan, et sel viisil loodi ka mingi osana, kui ettevõtte kultuurist said neid inimesi tundma nagu teises situatsioonis. Usaldus see oli, selles oli noh, sellist võib-olla sellist rõõmu elurõõmu. Aga tõsi ta on, eks ole, et et needsamad inimesed on saanud nüüd mõnes mõttes nagu küpsemaks ja see, see nii-öelda üks üks ring on täis saanud, nad mõtlevad rohkem pereväärtuste peale ja, ja ja esitavad töö juurde siis lastenurki, vaatavad oma personalipoliitikat siis selle pilguga läbi, et et kuidas väärtustada siis seda, et need inimesed et neil oleks aega oma peredega olla, et neil oleks noh, et töö seda võimaldaks ja veel kuidagi kaasa aidata, noh, seal juba läheb peenemaks asi, et kuni kuni lapselapselapsehoidja kompensatsiooni välja. Ja, ja siis on tekkinud ka tõenäoliselt sellised esimesed sellised konfliktid tänu tänu sellele kultuuri muutusele, et need, kes ei ole endale seda nii-öelda nagu kuidagi seda pereelu enda elus nagu tähtsustanud, eks ole, need ei saa nüüd aru, et mis Toimub. Inimesed igavesel muutunud minu pärast. Minu enda tähelepanek on ka näiteks see, et et minu tööandja juures samamoodi nende pidude kvaliteet või kuidagi saab pidude aura, aura on muutunud, eks ole, vanasti oli nii, et kui oli sünnipäev seal keegi reedel veel näiteks, eks ole, saadi kohvinurgas kokku, lauldi, anti kingitusi, löödi klaase kokku, kõik olid rõõmsad. Tingimata pärast ikkagi tekkis selline elevus, et läheme ja siis veel arutatud hiljemgi mingeid töötööga seonduvaid asju ja tuli päris häid ideid. Siis ja, ja need inimesed püsisid seal päris pikka aega koos, eks ole, selles seltskonnas siis nüüd nüüd viimase aja märk on see, et, et mõned teatavad sulle kohe vabandust, reede õhtu, ma lubasin oma naisele. Läheme täna hoopis välja sööma. Kui me sõidame maale, et esiteks, kohale tuleb vähem inimesi, nad on vähem aega seal, teevad selle viisakuse kokkulöömise ära ja läinud nad ongi. Et pigem ongi need kentsakas, need, kes sinna siis lõpuks jäävad. Suvalt. Mis me siis teeme? See see ongi, see on ka hea märk, et ja noh ma saangi aru, et, et nüüd nüüd noored tegelikult liituvad siis ajapikku ja nii-öelda tilguvad juurde need 20 25 aastased nendesse juba keskija ealisemaks saanud firmadesse nii-öelda. Et. Ja see on ka vahva, et jäävad nagu siis sellised väikesed, eraldi sellised koolkonnad, eks ole, et ongi siis igas emas oleks tasakaalu mõttes hea, et seal on siis nii neid küpsemas eas inimesi kui ka neid rakukesi, eks ole, kes, kellel on, siis ütleme seal naispere hulgast, et et kui keegi lähebki lapsehoolduspuhkusel, et siis firmaga kokku ei kuku keegi tööle ka jääb kellelegi, kelle lapsed on juba suuremad. Jutusaate külaline on karjäärieksperte töönõustaja Tiina Saar kõigest hirmus hea küsida. Iga teine töö kuulutas minu meelest, nõuab firmasse projektijuhtimisametisse, projektijuht on päriselt ka olemas, selline asi või või kui palju projektijuhi amet üldse kattub teise firma projektijuhiga? Aga see on hästi valdkonnaspetsiifiline. Meil on hakanud tunduma alguses tulistsil hästi moodne ja siis õpetatakse eraldi projektijuhtimist, see tundub, et on peen teadus. Aga tegelikult on tegemist ilmselt selliste, noh, ma, ma räägin nende nende firmadest, keda ma nagu tean, kes, kes on otsinud endale projektijuhti vabandust. Et see on siis mingisugused ettevõtte ülesanded või arengukavad, mida tuleb ellu viia mingisugused tootearendused või, või siis võetakse mingisugust nii-öelda ütleme, püstitatakse mingi eesmärk, mida soovitakse saada. Ja nüüd, et see eesmärk ellu viia, et seda siis võibki nimetada projektiks, tahame tuua uue toote näiteks turule või või, või mis, mis iganes, midagi sellist. Ja nüüd see inimene, kes siis see projektijuht on, tal peab olema korraga hästi palju võimeid nii-öelda olla siis selline saator selline meeskonnajuht ja, ja, ja siis samal ajal jälgida seda, olla selline sihipärane, ta peab suutma selle asja siis nii-öelda algusest lõpuni nii-öelda nagu ellu viia. Suhtleme projekti tellijaga ka olnud siis firmas sees või. Just, ja see on selles mõttes ka vahva, et see inimesele, kes seda rolli peab, ta pakub tõesti seda mitmekesisust, millest me ennem rääkisime. Et näiteks mõnedes kirjastustes on projekti juhtis see, kes peab leidma selle, kes selle raamatu näiteks kirjutab või, või siis suhtlema nii-öelda selle kirjaniku või raamatu koostajaga. Ja, ja siis, kui ta selle nii-öelda käsikirja kätte saab ühesõnaga, andma siis nõu selle protsessi vältel ja kuidas siis selle kätte Ta saab, eks ole, siis ta peab tegema kõik toimetamisest küljendamisest otsima vajalikud inimesed, kujundajad, et kõik kõik kuni siis nii-öelda selle müügiprotsessi ja kõigeni välja ja nii-öelda ka turundama seda leidma. Ja lõpuks kastereid ma saan nagu seda võib vaadelda sellist nagu kui ettevõtja liku ametikohta, et need inimesed, kes on projekti ühine olnud ametis, need tõenäoliselt saavad hakkama ka miskit homoäri ajades hästi. Kas uuel ajal, kui nüüd uusi nõudmisi nii palju inimestel järsku tuleb ja, ja nagu ongi raske kirjeldada sedasama, mida täpselt projektijuht tegema peab. Kas julge pealehakkamine ongi nagu see, mis kõigepealt on vajalik ja muid eeldusi töö tegemiseks? Maja ei olegi veetud, on palju selliseid inimesi, kes ütlevad, et julge hundi rind on rasvane ja ma teen selle ära. Ja, ja kõik need, kes on käinud kunagi koolis, neid jäetakse ukse taha. Päris nii see ka ei ole, et see, see on jälle midagi, mis, mida nagu võib-olla üle rõhutatud. Et õppimisvõime ja julge pealehakkamine, aga keegi peab ju tulemuste eest ka vastutama ja veel, et noh, et see asi nagu töötaks ja mingisugune jätkusuutlikkus peab olema mõelda, eks ole, et lähed noore inimesena või noh, mitte Nooraga. No lähedki sellise innukana ja põlevana kuskile firmasse. Ma olen nõus seda tegema. Lükkad seal asjad käima, muudad, muudad ümber viide tohutuid tohutuid uuendusi ellu ja siis lähed minema sealt. Ja ei vastuta, eks ole, selle eest, et et tegelikult ikkagi väga tähtis on ka selline ettenägemisvõime, väga tähtsad on sellised endised teadmised seal kõrval. Et mulle meeldib sellist näidet vahest tuua, et et Me ju ei taha, et saaksime arsti juurde. Hambaarst ütleb, et ta on esimesel kursusel olles. Et aga tal on julge pealehakkamine perioodiliselt tahab teha. Suu laiali, ajage, las ma proovin. Et ma arvan, et see on tegelikult. Et päris päris paljudel teistel aladel ka samamoodi, et see, see selline küpsus, noh, selline ka teadmistepõhine kipsus võiks ikkagi olla taga. Et võib muidu teha päris sellise karuteene nii endale kui kui ka sellele firmale, kui tähendab ma ei ütle seda, et kui sa õpid, et siis sai paralleelselt töötada et ikka võid Assisteerivates rullides või, või teha, siis seniks midagi muud, kui sul see nii-öelda kooliharidus on omandatud, aga. No kui te olete töövahendusfirmas kõigega peaaegu kursis ja kõikide tööpakkumiste ja töösoovidega, öelge, kas see aeg, kui Meil siin õpetatakse hirmsasti neid ärijuhte ja rahvusvahelist ärijuhtimist ja juriste koolitatakse ja räägitakse, et need tuleb nagu rohkem, kui neid vajatakse, kas, kas praegu on juba jõudnud see aeg kätte, kui need juristide ärijuhid oma tõelise kutsumuse siiski leidnud ja nad on? Nad on töötu juristina hoidvad, teevadki mingit muud tööd ja nad lõpuks on aru saanud, et nad on vale vale. Hariduse saanud. Ma ei tea, kas nad nüüdseks on juba aru saanud, aga aga ma loodan, et, et Need, kes on tõesti seda nii-öelda moevoolu jälgides selle selle haridust ette võtnud, et majandus ja õigusteadus ja ärijuhtimine, et see on meie nii-öelda tulevik ja need tõesti on ületoodetud. Neid jagub igale poole ja sageli nende ambitsioon on ka, nad on ambitsioonikad, nad tahavad ikkagi palju palju palka saada, aga nende teadmised on kuidagi pinnapealsed või ümmargused. On nad siis ei ole ju nõus alustama kuskil firmal firmas madalamalt positsioonilt. Et neid õpetajate ärijuhiks nad tahavad juhtida. Aga et mida nii et? Et jah, et ma loodan siiralt, et et oleks nagu julgust inimesel tehase otsus mitte ja ta seal kuskil keskpäraselt vegeteerima või olla, ma ei tea, mingi nurgatagune, advokaat või jurist, kui kui sa tunned, et need on väga suurt vastutust nõudvad asjad tegelikult ka samamoodi, eks ju, kui sind on nagu ärijuhiks koolitatud ja ütled, et sa siis võiksid, võiksid seda teha, akad juba pakuti, ütleme seal inimestele tööd. Et tihti mõelda seda, et mida sa siis või noh, ma ei, ma ei taha mõeldagi, kui keegi, keegi, keegi jurist, eks ole, ei ole tõsiselt võtnud oma seda ala ja ta annab inimestele ebapädevat nõu, näiteks. Et pigem siis ikkagi võtta endal kratist kinni ja mõelda, minna sinna nii-öelda alguses tagasi, et mis on veel need asjad, mida ma siin elus teha võin või mis see tegelik asi on, et mul on küll häid näiteid sellest, kuidas inimesed on julgenud teha selliseid läinud ka näiteks kunagi IT ala peale, kuna see oli popp. Aga siis töötanud ennast seal üles leidnud, et see ei ole ikka päris see, mida elu lõpuni tahaks teha. Eksmees läks metsa elama, kirjutas kokaraamatu, kuidas kokata? Päris sihuke vahva näide või üks üritusturundaja läks samamoodi olles ennast ikka täiesti töös ammendanud hakkas kasvatama piparmündipõlde tegelema ravim toimetusega. Kas inimesed läbivad mingisugust sokki ka, kas nad ei ole, kas nad mingil hetkel mõtlevad, et kus ma, miks ma eelmisel 10 või 15 aastat valesti elasin? Ma arvan, et valesti kindlasti ei, ei, ei ole nad elanud, et see on kõik selline ütleme, tööturul, olemisse võiks suhtuda mõnes mõttes ka kui seenel käimiseks, et sul on korv ja sinna sa koguda selliseid väärt kogemusi. Ja, ja see ongi see, mis sul on alati kaasas, mida sa võid nii-öelda siduda oma uute uute ja siis nii-öelda väljakutsetega taha, midagi sellist ma olen teinud juba et, et nagu koguda sellist nii-öelda selliseid väärt kogemusi, et mida siis nagu hiljem hilisemas elus ära kasutada, et ma arvan, et see on küll üks väärt värk, et vale, see kindlasti ei ole. Vikerraadio ei ole ainult Tallinna raadio, vaid seda kuulatakse üle Eesti. Kuhu teha kannapööre 48 aastasel naisraamatupidajal Eesti alevis, kus uusi töökohti pole viimasel kolmel aastal tekkinud ja kuigi töö, mida ta teeb, vihkab ta juba ammu ja pealinna karjäärinõustajate jutt uutest väljakutsetest, mis vallutamist vajavad, ajavalt alistatud. Marru. Muidugi haavad marru. Eestis on hästi palju selliseid kohti, kus kus võimalusi ennast teostada on ebaausalt vähe. Et kus sisuliselt sabad olema, ma ei kujuta ette, hüpersuper optimistlik, et leida see väljund. Mida, mida soovitada, et. Ja ütlevad karjäärinõustajad, kuula oma südame häält, süüa tee seda, mida süda kutsub, jääd, oleksid õnnelik, eks ju. Aga muud põhjused hoiavad inimest paigal, elukoht lähedaste heaolu eest või sa ei saa kõiki sidemeid oma tööõnne nimel ju läbi raiuda. Nii see on, et õnneks, et meie ühiskond on nüüd nagu kahte pidi nii-öelda nagu võimaluste Poola avatud üks on see, et töökoht ei pea enam seotud, ei pea olema enam seotud mingi kohaga. Kuna on nagu teadmusühiskond muutunud teadmuspõhiseks, siis ma võin oma teadmisi oma oskusi müüa väljapoole, eks ole, läbi interneti kuidas iganes on ju tõlkida ja kirjutada mingisuguseid, et asju misiganes nõustada. Et kõik see või koolitada, eks ole, kedagi. Et mida see inimene peaks tegema, kes tunneb, et on täna kokku jooksnud ennekõike siis tõesti vaatama iseenda sisse mõtlema, et mis on need asjad, mida tema võiks veel teha või, või mille millist julgust nagu enda sees näeb, on need mingisugused odavamad asjad näiteks. Ja siis ma tahaksin ikkagi selle eluga juurde tagasi tulla, püüda leida siis võimalusi õppida midagi lahedat, midagi uut, iga õppimine avab inimeses nagu selliseid uusi uusi tahke, et seal nagu uste avamine on ju kohtud vahvate inimestega. Meeleolu läheb paremaks ja meele paremaks, uus töökoht, uue töökoha idee ei teki ikkagi. No alati, siis võib ju soovitada seda, et kui sa õpid midagi näiteks no ma ise olgu see siis klaasvitraažid või, või mingisugused mingisugused muud, sellised esteetilise naudinguga asjad, eks ole, või, või, või teine asi, millest juba on puudus, praegu ma mõtlen, et inimesed lihtsalt vahestn hindavad ennast, et ma mõtlesin, et mis nüüd mina ja koja löödud, ära sina lavale ronimist, sina, mina, ma printside jalgadega olla kardina tagasi või mine mängi kuusepuud. Et eestlasele on kuidagi ebasobilikult pähe tõmmatud teinekord selline selline müts, et sa ei saa hakkama ja, ja tülitatakse loovus ja peale lasteaeda enam-vähem surutakse kõiki raamidesse, siis nad istuvad seal oma raamides, ei julge sealt välja tulla. Pärast tuleks ennast raputada ja leida see võimalus midagi uut õppida ja mõelda, et mida mina võin pakkuda, et küsimus on alati ideedes, et kõige väiksematest ja võim võimalust väheste võimalustega kohtadest, mina olen, jäävad inimesi, kes on välja raiunud ennast sõna otseses mõttes teevad midagi müstilist, käivad kuskil, ma ei tea, teistes linnades mingisugust, mingisugusel missioonil või siis tõesti üle internetti pakuvad mingisuguseid asju. Et näiteks praegu mul kohe tuli meelde, et tohutu puudus on last lapsehoidjatest kui leht lahti lüüa, siis sealt saab Neile sotsiaalsetele probleemidele kus on abikäsi vaja. Kui üldse näiteks tööd ei ole, siis mina mõtlen, et heategevtöö on alati olemas. Et ma saan minna kuskile, ma saan olla inimeste hulgas, ma saan midagi teha kellelegi heaks, sealt ma võin saada tuttavaks kellegiga, kes juba saab mulle pakkuda ka raha eest tööd. Et nii avatud, kui see ka ei kõlaga, see on ikkagi enamasti inimese enda teha, milliseks ta oma elu kujundab. Et ka väikestes kohtades ei tohiks nagu piirduda sellega, et meil on siin väikealevi üks puud ainult on, mis tööd pakub, et kogu see maailm on tegelikult selle inimese enda sees, et selleks ei ole. Kui nüüd keegi tahaks öelda, mis, kus ma võtan selle raha sinna kursustele minna? Raamatukogu on enamasti igas maakonnas mitmed-mitmed. Et sealt hakata pihta midagi põnevat lugeda internetist otsida ideid, mingisugused jube, palju on meil selles osas sele nii-öelda Euroopa Liidu ja kas sotsiaal sotsiaalfondidega ka selliseid koolitusi, mis on täiesti tasuta või tulevad puhta muidu kätte. Et mine kohale, mine kohale ja värske. Ta ennast, et tõesti, et vaata, kui sa päevast päeva oled selles ühes rütmis, et. Tõesti tekkida see tunne, et mis nüüd, mina, aga minna korra välja ja vaadata oma elule endale vähe teise pilguga. Öeldakse seda, et õnnelikud on need, kes teevad tööd, mis on ühtlasi nende hobi. Meil on siis ikkagi puhatakse ja, ja töörutiinist välja saadaksegi tehaksegi seda, mis, mis nagu päriselt-päriselt ka meeldib teha, ei saagi lõpuks aru, millal sa puhkad, millal sa töötad. See on hästi raske küsimus, et, et kuidas, kuidas ära tunda, et see on nüüd üle piiri läinud ja see on töönarkomaania. Kui inimene sukeldub liialt selle isegi hobi töö sisse siis. Ma arvan, et mingil hetkel tema nii-öelda muud rollid elus hakkavad kannatada saama. Ta muutub ka kuidagi selliseks üheülbaliseks, ainult jahud ainult ühel teemal ja iga igal pool seltskonnas ja ja elad nii-öelda nagu ühes võtmes. Et riik, et see, et see ei ole päris see, et peaks elama nagu sellist mitmekesisust, et et meil me kõik oleme lapsed, eks ole, oma oma vanematele paljud meist on, ütleme täiskasvanud, eks ole, ise lapsevanemad, et kõik need suhted. Me oleme sõbrad. Me oleme sugulased, Me oleme koera või kassiomanikud, me oleme naabrid. Et võta valge paber ette kirjutatud kõik oma elurollid ja siis vaadata roll on see tõesti ainult üks sealt. Isegi kui see on hobitöö ja see on pahatihti ületähtsustatud. Nendes muudes rollides avalduvad meie mingid muud omadused, mis nii-öelda muudavad meid meid selliseks mahlasemaks ei peaks kartma ka selliseid Raskeid suhteid mul on viimasel ajal jäänud mulje nagu unest räägitakse kui mingist sellisest kohustuslikust seisundist sõidab kogu aeg rahvasuunurki ülespidi, et, et see ei ole ka see. Mulle väga meeldib see, kuidas Naatan Haamer on öelnud, et raskused on jube head asjad, et need on maailma parimad õppetunnid. Kui sa oskad nendest välja tulla, siis tekivad sinu sisse nagu sõlmed mis muudavad sind mõnusamalt tugevamaks ja iga raskusest välja tulemist võib inimese elukvaliteet paraneda oluliselt, võrreldes sellega, mis oli, ennem. Muutume sügavamaks. Ja kuidagi see meie enda sisemine nii-öelda nagu kõlakoda muutub avaramaks. Ümbersünd, mis, mida teie siis teete, kui te tööline? Mida mina siis praegu on kevad väljas? Ma ei tea, kas varudega seoses, aga ma olen avastanud enda jaoks, no see mõnes mõttes ka töö, aga ma suhtun sellesse kuidagi rohkem kui kui loomingusse. Panen mõne lille mulda ja kaevan luuletada, meeldib mulle. Mulle meeldib vahest Ennast jalutama viia. Et küsi, küsisin kord oma tuttavate käest, et kas teie käite üksi kohvikus teinekord. Ja paljud ütlevad, et nalja, teed või teised vaatavad. Mida ma seal passin? Ei tulnudki vaatamisele, miks ma pean 150 protsenti maksma rohkem mingi kohvi, eestlasega üksi? Tema, et siis minu elu üks praegusel hetkel selliseid lemmikmõtteid on see, et et ise iseendaga tuleks sõbraks saada ja, ja sa ei lähe sinna kohvikusse mitte üksi või lähe jalutama ka üksi, vaid sa lähed maailma kõige tähtsama inimesega iseendaga. Et siis ma sageli iseendaga võtan vahvaid asju ette ja mul on lapsed, et nende seltsis see on, see aeg on hästi inspireeriva, see hoiab sellise loovuse luusega nagu kuidagi kõrgpunktis. Et ma olen selles faasis, et ma armastan oma perega olla. Ja ja teha selliseid tavalisi inimesi, tavalisi, tavalisi asju. Aga et ja suhted on tähtsad, et ma püüan praegu neid elus nendele mõelda ja, ja, ja hoolin sellest, et need toimiksid hästi. Ja Eestis on kusjuures võimalus ka selleks päris palju, et kes tunnevad, et elu on liiga nii-öelda nagu noh, liiga palju niukseid, mitte mittetoimivaid suhteid, et igasugused sellised enesearengukoolituse psühhodraamat kest, alteraapad, et kõik on võimalus, et lähed ja nii-öelda võtad, võtad oma elu, elu kuidagi vaatad erinevate nurkade alt, et see on ka üks selline asi, millega mina täna tegelane, et ikka kogu aeg natukene õpin juurde ja püüan olla iga päev parem inimene. Ja huvitav tõepoolest, ega õnnelik ainult tööl olema ka väljaspool tööelu. Tänase jutusaate külaline oli Tiina Saar, CV-Online turundusjuht, karjäärinõustaja ja tööekspert. Igatahes kaunist pühapäeva ja jutusaate kuulajatele, ütlen pärast südaööd on selle saate kordus ja nädala pärast kohtume taas.