Palusime Eevalt jalakal esineda ka mikrofoni ees, niisiis. Bilaril nii kurb kui see mulle ka on, aga pole midagi teha. Fakt jääb faktiks, saal kuuekümneaastaseks. Ma küll ei mäleta, kes tark mees just ütles, et vanasse ikka jõudmise traagika iseenesest ei seista. Mitte selles, et oled juba vana, vaid hoopis selles kurvas tõsiasjas, et sa juba vanana tunned ennast veel noorena. Ja mina oma tänase juba 60 aastaseks loomaga turjal, tulengi ennast veel loor pole jõudnud või pole osanud minna nii-ütelda soliidsekski, see tähendab, et vahest on omaealiste hulgas nagu piinlik, et mul pole, ei paljastanud pealage ega ümbritsesid aga hõbedane juuste pärg nagu seda kurba asja nii delikaatselt ja luuleliselt üteldakse. Minul on vahest küsitud, et kuidas ma sattusin niisugusele rahutule elukutsele nagu seletanisti ja üldse ajakirjaniku amet. Kui ma nüüd tagasi mõtlen sellele kõigele siis pean küll tulema otsusele, et see kutse või koguni kutsuski istus mul veres juba vist sündis. Mu vanaisa ja vanaonu olid ju Anija meeste Tallinnas käigujuhti küll vist sealse alatine rahutus mu veres ja alatine lapsepõlvest peale südames kantud vaen sakslastest mõisnike vastu. Teiseks põhjuseks oli vist juba lapsepõlvest pärit olev janu lugemise ajalehtede, uudiste, sündmuste ja kommenteerimise Kiierg. Minu esimesed paljundatud sulesünnitused on pärit aastast 1919, kui ma Tallinna esimeses reaalkoolis toimetasin klassi ajakirju õppur, õigemini Selle vestlete naljade osakond. Esimene ajalehe trükimusta näinud asi minul oli aastal 1921, millal tolleaegne Tallinna teataja avaldas mu seiklusjutukese lõks, püüdis päris pidevale ajakirjanikule kaastööle, sattusin aga aastal 1000 924. kevadel oma esimese Õproviskeli kirjaga vanale tiibusi aktiivsusele Päevalehes ja aktiivus, see oli ju meie kirjanduse klassik August Kitzberg. Ma usaldasin, nüüd kirjutate temale ka isikliku kirja, milles palusin nõu ja umbes nii, et kas ta arvab mul olevatega eelduse ajakirjanikuks ja kirjanikuks saamiseks. Vana Kitzberg vastas väga südamliku kirjaga, milles küll väga kiitis mu stiil ja sedaviisi kuid kohe järgnevalt päris vallutas oma naist, nagu ta ütles segasest rahututest ametitest. Parem vali kui mõni rahulikum ja kasulikum elukutse, mis annaks leiba ihule ja hingele. Nii ta mulle kirjutas. Aga külvisse hoiatus oli ka tõukejõuks, miks mind ikka enam ja enam hakkas tõmbama. Ohtlik ajakirjanduse töö siis, kes neist oma nooruses ei ihka mitte rahu ja mõistlikkust vaid just oht ja torme. Veel üks eesti kirjanduse klassikuid, nimelt Jakob Mändmets oli süüdi minu ajakirjaniku ametis õppisin ühest klassist tema pojaga ja kui ma pärast keskkooli lõpetamist muu tööpuudusel olin sunnitud ajutiseks asuma tööle tolleaegse kollase rahvalehe juurde siis just tema Mändmets jälle koos August Kitzbergi oli kaastegev minu ületulekus päevalehte juba seekord alaliseks toimetus liikmeks, hiljemalt toimetajaks, säilitalistikski. No millest veel? Vahisteks sellest, kuidas sündis ja miks sündis minu ühes elektronide seeria peategelane, see kange kalamaja kandi mees Vedvat puuslik. See oli aastal 1930, selleks ajaks olin jõudnud juba kaunis põhjalikult minna vastuolud Päevalehe väljaandjatega direktoritega. Nemad nõudsid ja ootasid minult kuulekad ja käsu täitliku sulerüütlit, kes oleks kõigile nende tagurlikele erakondade ja ärimahhinatsioone ütelnud jah, ja aamen ning aina kiitnud ninaga püüdsin ka arvustada, vaatamata nagu üteldakse seisusele ja kuulsusele. Seepärast kehtestatigi minule kirjutistes toimetuses tegelik tsensuur. Oma puuslikke seeria kangelase lõin just selleks, et nii satiiriliselt, Johoristlikus vormis ja kaudselt ütlemise teel väljendada seda, milleks olid nüüd mulle suletud päevalehed tõsisemad, viseerunud. Nüüd tagantjärgi imestan isegi, kuidas ta puuslik omandas kiiresti populaarsuse. Tean selle põhjuseks mitte minu kui autoriosavust või oskust, vaid seda fakti, et laiematele rahvahulkades oli tema ilmumiseks pind küps. See tähendab inimesed hakkasid rohkem kriitiliselt suhtuma valitsevat ühiskonda ja selle varjukülgedest jõust. Teiseks puusiku populaarsuse põhjuseks oli muidugi tema illustreerija kunstnikkalikute risti redo Randeli meisterlikkust. Seda puuslikust. Peale tema sierra ilmus veel Päevalehes ja mujalgi paljusaljetone minult teiste pseudonüümi all nimetanud Eevalt viskel. Ibsok Ringo, Mihkel oleks küll ja lasteaiakirjas laste rõõmus puusliku poega Peetriaan hulka. Pseudonüümi ma ei mäletagi. Oma omaaegseks harrastuseks pean veel matkakirju, mida kirjutasin kõikjalt, kuhu õnnestus minu ajakirjanikupõlves aga saapad Nõukogude Liidust aastal 1998 siis Leedust, Lätist ja Poolast. Aastat üheksa, 37 Lääne Euroopas, Põhja-Aafrikas pikalt matkalt üle Atlandi läbi panama kanali ja meda vaikset ookeanit Tšiilis siia tagasi. Vahemärkusena olgu öeldud, et selle matkakirjadest ilmus Päevalehes küll ainult murdosa ja needki päris tundmatuseni kärbitud päevane tolleaegse tegevtoimetaja Oskar Männi poolt kes praegu elavad seal kuskil Rootsis ja sealgi vahest nendel avaldavatava segaseid kuiviat olgute artikleid, nagu neid Wordis päeva leheski. Selliseks kastreerist aga minu matkakirjad minu kuumade troopikaööde töö vilja oma maitse kohaselt, nii et ma neid hiljem ise ka ära ei tulnud. No ja siis oli veel Balkanil üle Musta ja Vahemere Palestiinasse 1938. See seeria ilmus juba täielikult ja tõi mulle palju sõpru. Kuidas läks võlu pärast 1000 900 neljakümnendat aastat? See küsimus ehk võiks huvitada mõndmu kauged tuttavad? Seda enam, et seal olevat levitatud mõningaid ebaõigeid teateid. 1000 940. aasta lõpul mind arreteeriti, seal otseseks põhjuseks oli just paari endise päeval inimese peale kaebus. Naist mõju on puht isiklikust kättemaksu tahtest pärast isikukultuse likvideerimist, aastate minu õigused ja mind rehabiliteeriti täielikult. 1961. aasta sügisest peale töötan Tallinnas haiglas juba 20 aastat tagasi õppisin selgeks uue ameti ja olen ravinud inimesi, ka kõik need aastad. Palk on mul hea. Möödunud suvest, dial on mul ka hea ja moodne korter kõige mõnusastega. Mul on jälle perekond. Mul on avatud kõigi ajakirjade ja lehtede veerud. Ja olengi kirjutanud. Eeessobuusik on taas ellu ärganud. Mõni päev tagasi võeti mind Eesti NSV Ajakirjanike Liidu liikmeks. Tervitan kõiki omaaegsed ja praegused kaugeid ja siinseid lugejaid ja palun neilt nii-ütelda kergemat kriitika. Ja kuule, mu tänane vestlus on rohkem määratud just kaugel asuv välja kaasmaalasele, siis lõpetan sõnadega, olen ise viibinud kaugel kodumaast ja seepärast tean ka, mida see tähendab. Ja lahendus kõigele sellele võib-olla ainult tiks olla ja töötada kodumaal oma rahva seas ja oma rahva heaks. Soovime kõigi kuulajate ja oma toimetuse nimel Eevalt jalakale veel palju-palju aastaid ja teravat sulge ka edaspidiseks.