Tere päevast siin toimetaja maris Johannes, et rääkida teile 27. aprillil Väike-Maarjas sündinud asjust. Nimelt toimus seal keelepäev, kus autasustati Wiedemanni keeleauhinna seekordset laureaat folkloristid, kirjandusteadlast, ajakirja keel ja kirjandus, kauaks toimetajad Heldur Niitu. Auhinna kandidaate oli, aga rohkemgi. Veel olid nominentideks Tartu Ülikooli professor Mati Erelt, Eesti keele Instituudi vanemteadur, helmineeter, Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag ja raadioajakirjanik teie hea tuttav Mari Tarand. Keelepäeval saime kuulata nii Heldur Niidu kui ka helmineetari ja mari tarandi ettekandeid ja nii mõnigi asi seal räägitust jõuab ka tulevasse keele kõrva. Täna annab Wiedemanni auhind aga suurepärase võimaluse jälle kord rääkida keelest ja meie väärtushinnangutest ning valikutest. Alles see oli, kui möödunud aastal tähistasime keeleteadlase Friedrich Johann Wiedemanni kahesajandat sünniaastapäeva. Aga kui küsida ikkagi nii, et miks on meie keeleauhind soome, rootsi juurtega akadeemiku nimeline ja millist rolli on Wiedemanni ültse mänginud eesti keele kujunemisloos? Samuti tahame täna rääkida teemal, millised väljavaated on eesti keelel tänapäeva ingliskeelses teadusmaailmas ja neil teemadel mõtisklevad Mati Hint, Urmas Sutrop ja Jüri Valge. Sel ajal kui Wiedemanni auhinna vastne laureaat Heldur Niit istutab omanimelist tammepuud Väike-Maarja kiriku kõrvale bar räägime meie juttu hoopis Mattisindiga. Me seisame siin teie nimelise tamme juures on Wiedemanni keeleauhind 2003, kui see Teile omistati, miks eesti keeleauhind on Wiedemanni nimed? Wiedemanni kahtlemata kõige suurem grammatika, kes kunagi Eesti pinnal on elanud ja ma arvan ka, et teda ei ületa selles osas mitte keegi, ta oli väga erakordne talent, tal oli otsusekindlust mitte teha lõpmatult ümber oma juba heal tasemel tõid vaid anda need avalikud kokku, nagu nüüd öeldakse, käibesse. Mina tunnen Wiedemanni tohutu suurest loomingust küll ainult seda, mis puudutab eesti keelt ja riivi keelt, aga tegelikult on ta juba tõesti suur grammatikakirjutaja kogu soome-ugri ja mitte ainult soome-ugri keelte osas, nii et kui praegu vaadata seda Saksamaal tehtavat ja nüüd teise trükkiminevat suur-, entsüklopeediat leksikon, grammatika foorum, kuhu on Eestist valitud ainult kaks nime, Need on Aavik ja Ariste ja sealt puudub Wiedemanni, siis ma pean kahjuks ütlema, et see valik on natuke rohkem kaldu sensatsiooni kui tõsise grammatika kirjutamise poole, eriti kuna leksikoni nimi on leksikon grammatikafoorum. Sest grammatikuna oli Wiedemanni erakordselt suur ja kui ma peaksin ütlema, et mis on siis täna grammatika, see on natuke segane, aga seal on peaaegu kõik sees, see on niisugune võimas asi, et peaaegu ehk eesti keeleuurijad leiavad sealt midagi, mis on nendele tuge andnud ja ega siis see, et Wiedemanni ei ole eesti soost või eesti verd mitte ainult tema puhul pole lugu, nii, vaid kui te küsiksite minult, et kes on kõige võimsama grammatika instinktiga keeleuurijad eesti keele uurimise ajaloost, siis ma ütleksin kahtlemata Eduard Ahrens ja Ferdinand Johann Wiedemanni. Nii et see ei ole mingisugune liialdused, eesti keeleauhindu antakse välja Wiedemanni nimel, vaid see näitab seda, et me ei ole. No nii hirmus kinni oma kodu kootuses. Ja nüüd pisut ajaloost esimest korda anti Wiedemanni keeleauhind välja 1989. aastal ja algatajaks oli Toonane kolhoosi esimees Jüri Sild. Alates 2004.-st aastast on see auhind riiklik ja selle suurus on täna 100000 Eesti krooni. Wiedemanni keeleauhinna esimene laureaat oli Henn Saari ja temale järgnevad juba Hella keem E rich raiet, Bent, nurme Kund, Rein Kull, Valev Uibopuu, Rudolf Karelson, Uno Liivaku, Nikolai batuurin, Paul Saagpakk, Lennart Meri, Juhan peegel, Eduard Leppik, Mari Must, Huno Rätsep, Tiiu Erelt, Uno Mereste, Ellen Uuspõld, Ülle Viks, Eduard vääri, Valdek Pall, Mati Hint, Helju Vals, Viivi Maanso ja Haldur Õim. Kõik keele ja kultuuriringkonnas lugupeetud inimesed. Seekordse laureaadi Heldur Niidu puhul on hinnatud. Tsiteerin pikkaajalist viljakat tööd eesti kirjakultuuri hoidjana ning eestikeelsete teadus ja kirjandustekstide vääristajana mitme põlvkonna autorite õpetajana, emakeele, väljendusrikkuse ja mõttetäpsusel vahendajana ning heade toimetamist alade edendajana. Heldur Niit on töötanud toimetajana ajakirjas keel ja kirjandus 1972.-st aastast alates ja tema käe alt on läbi käinud enam kui 800 teadusartiklit. Nüüd palun Heldur Niidu tööst kõnelema eesti keele Instituudi direktori Urmas Sutropi. Ma tahaks rääkida natuke laiemalt seda Eldur Tiido fenomeni, tähendab, ta on ikkagi inimene, kes on olnud Eesti kultuuri keskel terve selle Nõukogude sõjalise okupatsiooniperioodi kandnud edasi kultuuri järjepidevust Eesti Vabariigist läbi okupatsiooni. Ta õppis Tartu Ülikoolis ikkagi nende inimeste käest, kes olid tegevad enne teist maailmasõda enne sõjalise okupatsiooni algust ja ta säilitas sellise konservatiivse hoiaku. Ta ei ole ainult mitte keeletoimetaja, vaid ta on entsüklopeediliste teadmistega inimene, kes oskab otsida teadmisi ja viiteid juurde kirjandust juurde ja mina ise olen kindlasti temalt hästi palju õppinud. Ma ei ole Eestis kunagi keeleteadustega filoloogiat õppinud, vaid ainult välismaalist, sest muid teadusi ja temalt olen ma omandanud hästi palju füsioloogilist sest koostööd tehes, toimetades ja need põhimõtted on sellised konservatiivsed, nooremad inimesed toimetavad tänapäeval hoopis teistmoodi, lubavad teistsuguseid asju. Tema puhul just ongi kõige tähtsam konservatiivsus. Ja mis kindlasti on minul ka külge jäänud, nii et mina kannan seda konservatiivset traditsiooni kindlasti edasi ja ma usun, et tema kolleegid toimet Nad kannavad ka seda traditsiooni edasi ja see ei ole ainult mitte siis keeletoimetamine, entsüklopeediast teadmiste lisamine, vaid see on ka näiteks selline lihtne asi nagu küljendamine. Kuidas Peab poolitama, kuidas peab hird ridu vältima, kuidas peab nimesid kirjutama, kuna skursiivi Kunnas sõdeni seda on nii palju asju, mida ta on alal hoidnud seda traditsiooni. Ja oleks kahju, kui see lõpeks, kui tekiks täielik vabadus, et igaüks võiks teha, mis ta tahab. Mina kasutaksin sõna traditsioon, teie tulite julgelt sisse konservatiivsuse mõistega, et kas Eesti ühiskond on siis jõudnud mingisse sellisesse faasi, kus sedalaadi väärtused tõusevad uuesti esile või oleme me oma sellised, kes uue tuhinas midagi natuke peataja vajame, sellist konservatiivsust. Ma usun, et ilma peata me ei ole, meie hulgas on väga palju noori tuisupäid, kes ei mäleta midagi, ei tahagi mäleta. Aga konservatiivsus ühiskonnas on kindlasti olemas ka kultuuris, sest ainult konservatiivsus tagab kultuuri järjepidevus. Muidu me libiseme lihtsalt libiseme paigaldama pinnalt minema ja meil ei olegi seda põhja ja konservatiivsus tähendab ka seda, tuleb mäletada, tuleb mäletada seda, mis oli, mitte ainult seda, mis oli eile või üleeile, vaid mis oli ka 100 aasta eest 200 aasta eest 300 aasta eest ja mulle tundub, et see põhihakkab tänapäeva Eesti ühiskonnas sära kaduma. Me ei mäleta seda, et me olime pärisorjad, et meid müüdi, vahetati, et ajalehes võis olla korraga tus saksakeelses Tallinna lehes loomulikult, et müügile on saabunud värsked kanti teosed ja seal kõrval on kuulutus ostad endale siniste silmadega tüdruku või, või blondide juustega noormehe või siis järgmine kuulutuse tagaotsimiskuulutus põgenenud tüdruk või poiss majapidamisest ja tahaks teda kätte saada. Järjepidevus. Kultuuri järjepidevus on ka selliste asjade mäletamine ja teadmine, mis on olnud või teadmine, mis oli 13. sajandil. Meiegi kultuurist on kadunud näiteks selline teadmine, et Eesti kuulus lühikest aega Saksa Rahva Püha Rooma keisririigi koosseisu ja et meile anti privileeg mitte alluda ühelegi ilmalikule ega vaimulikule võimule juhul kui me võtame vastu kristliku usutunnistuse. Ma usun, et Heldur Niit on inimene, kes aitab mäletada väga paljusid asju. Saab edasi väga paljusid selliseid rahvuslikke väärtusi ta tegelikult ju seisnud kultuuri keskel. Ta kohtus 1949. aastal Tartu Ülikoolis Lennart Meriga ja nende elu käigutav käidud kõrvu paralleelselt. Et ta on nagu osa meie ajaloost lähiajaloost, just nimelt sellest viimase, teise maailmasõjajärgsest ajaloost on ta osad on kaasa elanud okupatsioonide tingimustes, pehmemad ajad, raskemad ajad, raskemad ajad, uuesti hakati meid pigistama. Brežnevi võimuletulekuga sundisid teda lahkuma ropeedia toimetusest minema keelekirjandusse toimetusse, pakku, kus ta tänaseni töötab ja on väga tubli. Kes tahab tema tööga tutvuda. Lugejaid peaks lugema keele ja Kirjanduse numbreid, muidugi peab aru saama, mis tema taimed lihtsalt hõbetatud. See ongi toimetaja isetus. Toimetaja teeb oma tööd nii, et keegi ei saa aru, et tema on seda tööd teinud. Vaata toimetaja isetuse teema, eks ole, kui palju toimetaja üldse saab välja paista või, või ennast nagu maksma panna, vaata siis tuleb toimetaja mängu, kui kehv tekst on, siis räägitakse, ah, see on toimetamata tekst, eks ole. Aga kui on hea tekstis öeldakse, et sans. Kahjuks tihtipeale nii on, aga, aga kui on hea tekst särava autori puhul on väga oluline toimetamine ja toimetab, vaatab stiili, vaatab, et kordus ei oleks, et sõda, valik oleks õige, ma isale vaielnud temaga kas Narva juga või kask ja ta vaatab, et tsitaadid oleksid õiged, et viited algallikatele oleksid korrektsed, et midagi oleks viitamata jäänud. Selline töö on tõesti, mis ei paista välja loomulikult, toimetaja jäädvustab edastekstidest minuteid hästi palju toimetanud tema vahel. Tean, et see on sõna, mida ma ise mitte kunagi ei tarvita seadnud heldoreid. Näete nagunii-öelda tema ohver olnud. Ei, ma ei ole ohver, ma ei pea ennast ohvriks, ma olen VÄGA toimetaja, sõbralikke usub, et toimetajad on erakordselt tähtsad selleks, et ükskõik olgu see ajakirjanduslik tekst, ilukirjanduslik tekst, teaduslik tekst, et nad oleksid head, et nad toimiksid, et ühiskond saaks neist kasu. Kui mõelda Heldur Niidu elu tööle, siis sedalaadi keelemeeste toimetajate kogemus Urmas Sutrop kas see on kuidagi edasi antav või, või ülekantav või on, on mehed ja, ja kui nad lähevad, siis neid enam ei ole ja ja ka see kogemus läheb koos nendega. Ma usun, et see kogemus ei lähe koos inimesega, vaid see jääb kestma, et see antakse edasi põlvest põlve. Minu järgmine vestluskaaslane on hariduse ja teadusministeeriumi keelepoliitika nõunik Jüri Valge. Parajasti hoian käes 2006. aasta Väike-Maarja keelepäevaks välja antud käsilehter kus kõikidest keeleauhinnakandidaatidest ja laureaadi juttu. Aga selle üllitise kaanelt vaatab mulle vastu äsja mootorexi messilt kõigile tuttav jaapani köögirobot Asima. Mida see tähendab? Mis ühendab Asimotja Wiedemanni keeleauhinda? Jüri Valge selgitab. Sellest, kas me selle Asima suudame õpetada eesti keelt rääkima või mitte, sõltub eesti keele tulevik ja kui on siiamaani räägitud, et kui eesti keeles enam teadust teha ei saa või mõnda muud tähtsat ühiskondlikku asja siis taandub eesti keel kööki, aga selles köögis on ootamas jõustasima, võidame mõni tulevane sugulane. Nii et see on keeletehnoloogia probleem ja šanss alles jääda ja edasi kesta nendel keeltel, mille keeletehnoloogia arendatakse nii kaugele, et ka masinad sellest aru saaksid, ise rääkida oskaksid. Aga Wiedemanni keeleauhinna laureaat ja kandidaadid on tegelikult sellest keeletehnoloogiast üksjagu kaugel. Need on inimesed, kes on tegelenud väga traditsiooniliste aladega, siin on nagu väike vastu olla. Vastuolu ei ole, sellepärast et seaduse järgi antakse Wiedemanni keeleauhind sellele inimestele igal aastal ühele, kes on eesti keelt uurinud, arendanud, õpetanud, propageerinud, ise kasutanud ja möödunud aastal anti keeleauhind haldur hõimule eesti keeletehnoloogia arendamise eest. Seekord pöörati tähelepanu teisele aspektile. Mõtiskleme praegu teemal Wiedemanni keeleauhind Wiedemanni, mis te arvate, mis keeles Wiedemanni ise kõneles oma sõpradega? No püüdleme, on, oli sakslane ja ju ta saksa keeles rääkis, aga loomulikult ta oskas eesti keelt, oskas väga hästi hästi inglise keelt, klassikalisi keeli vene keele ilmselt natukene oskas, kuna ta Peterburis elas nii kaua, aga ega ta väga hästi nähtavasti ei osanud. Ja noh, miks see auhinna nimi niisugune on? Siin on mitu põhjust, kindlasti üks põhjus on see, et eesti keele uurimise jaoks on Veidemann ikkagi esmatähtis isik ja niisugust sõnaraamatut, mille tema kokku pani, annab tänapäevalgi kokku panna, seda kasutatakse tänapäevalgi teadusliku uurimistöövahendina. Aga, aga selline pragmaatilisem põhjus. Ilmselt nimelt siis, kui auhinda tehti, oli Veideman ilmselt niisugune neutraalne ja tükk aega juba surnud isik, kelle nimega nii-öelda poliitilisi probleeme ei tekkinud. Ühesõnaga, see läks läbi ja sellest võib-olla teine, teine põhjus, miks just Wiedemanni nimel. Kui oleks Ariste olnud, siis oleks ühend vastu olnud, jaga, oleks Aavik olnud, oleks teised vastu olnud ja nii edasi. No loomulikult, sest Väike-Maarja kui kohaga Veideman neil suurt seost ei olnud, ta on küll siin käinud ja siit läbi sõita, no aga on kahtlemata mitmeid teisi inimesi, kelle nimi ka keeleauhinnale näiteks oleks võinud kõlvata, kellel Väike-Maarjaga tihedamad seosed, aga, aga Veideman valiti. See see Kohavaim ja miks see Väike-Maarja? Siin saab teised päris nemad juurde nimetada, need on loomulikult Jüri silda tema abikaasa või teistsuguses järjekorras ja kui nende teeneid siia Väike-Maarjas tõi, siis tuli sellega siia ka keeleauhind. Ja loomulikult praegu on keeleauhinna edasikestmine garanteeritud seaduse jõuga. Seaduses on niisugune auhind ette nähtud ja seda niisama lihtsalt ära lõpetada ei saagi. Aga sel ajal, kui see veel riiklik ei olnud, siis oli selle nii-öelda jätkamine raske ja ju see ikka natukene sõltus ka kohalikust rahvast. Kui Jüri Sild juhtis seda auhinna määramise ja elushoidmise käikusid, see oli ju palju otsuseid, mida ta üksinda ei teinud, vaid selle taga oli kas kolhoosi juhatus või mingisugused muud ühiskondlikud niisugused ühendused ja rõhutan ikka jälle, et Väike-Maarja rahvas on väga tähtis selle auhinna säilimisele. Alustasime robot Asiimoga, ku Wiedemanni ajal oli iga intelligentse inimese kodukeeleks ja selleks keeles, kus ta sai oma paremaid mõtteid mõelda ja neist kirjutada saksa keel siis praegu on eesti keelel järgmine küsimus, et olla või mitte olla. Köögis me veel teda räägime, aga oskajad mehed ei taha teda enam kasutada või teaduses on tema positsioon nagu iga päevaga järjest hapra. No ma ei saa midagi muud öelda, kui korrata paljusid teisi eesti keelt, armastavaid, teadusemehi, samuti iseennast ka. Et ega normaalselt mõtlev inimene ei taha ühtegi võõrkeelt kuidagi välistada. Ja inglise keel kahtlemata Ta peab olema tänapäeval, aga see ei või mitte tulla eesti keele asemele, vaid võib ja peab tulema eesti keele kõrvale. Üks aspekt, teine veel seegi, et kui me räägime mingisugusest võõrkeelest, siis me mitte mingil juhul ei tohi mõelda, et võõrkeelse tähendab inglise keel, võõrkeeli on teisigi. Ja nii väikese rahvaarvuga rahvas nagu eestlased, me paratamatult peame neid teisi keeli ka oskama. Ja on ju ammune ütlus kolmest kohalikust keelest, mida siin räägitakse. Loomulikult inglise keel, saksa keel, vene keel, meie lähinaabrite keeled, millest kõige halvemas olukorras õnnetavasti läti keel, meie oskamise seisukohast, aga sedagi oleks hea osata natuke. Läti keele oskamisega on lood tõesti kehvad, aga meie jätkame juttu Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Mati hindiga, teemaks ikka Wiedemanni ja eesti keel. Mulle tuli äkki meelde, et see oli vast 1973. aastal umbes nii kui omal ajal väga tuntud Ameerika keeleteadlane, Seimzmak kooli oli ka eesti keeleteadlaste noorema tolleaegse noorema põlvkonna hulgas populaarne kirjutas ajakirjas vööd, mis on ehk number üks või kaks, no ütleme üks kaks, kolm keeleteaduse ajakirjade hulgas kirjutas retsensiooni Robert hamsi eesti keele grammatikale, mis ka nüüd on juba täielik klassika ja seda retsensiooni Tseemsnäkooli alustas umbes sellise lausega, eesti keel on maailmas kuulus kahe asja poolest tuntud kahe asja poolest. Üks on see, et selles väidetakse olevat häälikutel kolm tähendust eristavad kestvusastet ja teine on see, et selle keele jaoks ei ole 1875.-st aastast see tähendab Wiedemanni grammatikast saadik kirjutatud teaduslikku grammatikat. Ja see teine väide oli tol ajal igal juhul õige noh, võib-olla nüüd natukene on seda üritatud kõigutada, aga ma kardan, et ega see väide ei ole ka praegu päris vale. Ja see näitab, et Wiedemanni grammatikale ikkagi tehti täiesti tahtlikult ja konjuktuurselt eriti ütleme, esimese Eesti aja algusest saadik igal juhul tehti liiga, seda püüti unustada ka natuke ikkagi kunstlikult sellele vana moodsuse või eksimuste sellist marki külge kleepida. Mina ütleksin, et Wiedemanni grammatika, kas on väga palju pisikesi vigu, aga suured liinid on kõik õiged ja ajaproovile vastu pidanud ja tänapäevased grammatikat võivad tihti olla vastupidised. Pisiasjad on nikerdatud täpseks õigeks, aga suured, põhimõttelised mõtlemisliinid on diletantlikud. Aga kui selles kontekstis nüüd niblima mõtiskleda, et eesti keel, see on paljuski nagu saksa pastorite kirjutatud või kogu meie grammatiline struktuur on sealt alguse saanud, et et kui palju siin seda eesti keelt üldse on või, või see ongi üks selline saksa keele dialekt või versioon. See on natukene jah, liialdatult küsitud, aga mõnikord on öeldud, et eesti keel on keel, aga leidub keeleteadlasi ja ma ei ütleks, et nende seisukoht ei ole õige. Nad eksivad tingimata, kes ütlevad, et mingisuguses ajaloolises perspektiivis hästi pikas ajaloolises perspektiivis on kõik keeled, pitsin, keeled ja kui eesti keel on saanud oma lauseehituse suurel määral muid grammatilisi mõjutusi kuuendiku oma sõnavarast saksa keeles, siis ajaloolist olukorda mõistes või teades ei ole selles mitte midagi imestamisväärset ega ka häbiväärset, vaid õieti peame iseennast tunnustama. Me oleme ikkagi sellises seisust tõusnud täiesti iseseisva kultuurkeele staatusega keeleks. Ja see, et meie kultuuripõhi on, on saksapärane, selle unustamine selle praegu ikkagi jõuliselt klik unustamine, unustada püüdmine. See on minu arvates karuteene Eesti identiteedi ja kogu selle eluolu kas või kultuurmaastik, kui või mille tahes mõistmiseks, rääkimata siis eesti keelest või eesti vanemast kultuurist. Mind küll ei häiri, et eesti keele lauseehitus on saksapärane. Ma pigem ise. Kui ma loen vanemaid eestikeelseid tekste ja mingil määral aeg-ajalt loen jälle ka ikkagi saksa keelt, siis ma märkan, et minu lauseehituses saksapäraseid jooni ma ei hakka neid üldse välja redigeerima, sest minu jaoks on see päris loomulik eesti keel ja see keeleuuendus mis oli ju ka ikkagi väga võimas ja üdini eesti lihtne, kus need Aaviksoo nüüd Aavikust, jah, aga ma ütlen, et see, et kui see oleks, see kurv oleks lõpmatuseni tõmmatud, see keeleuuenduse kurv oleks lõpmatuseni tõmmatud, siis oleks sündinud ikkagi ka päris pöörane liialdus, millel ei oleks enam eesti keeletüpoloogia ka olnud niigi palju pistmist, kui on saksa-mõjulisel eesti keelel. Selleks, et praegune eesti keel on nii tajutavalt saksapärane, see on ainult keeleteadlasele, on see täiesti arusaadav ja ja mul on olnud ju sakslastest üliõpilasi, kes on imekergelt on ära õppinud ja nii nii täielikud ära õppinud eesti keele just toetudes sellele, et nad tunnevad kohe ära selle, selle tausta, oskavad kohe sobitada peale kasvavad eesti keelealased teadmised oma emakeele Aega veel on, teeme sellele kurvile veel ühe tiiru peale, et keel on justkui saksa keelest välja kasvanud või, või sellel ajal oma kultuurkeele staatusesse jõudnud. Mida te kostate selle peale, et nüüd on see kurv teistpidi ja nüüd on see inglise keele mõju meie emakeelele. Ma olen selle vastu ja ei ole üldsegi nõus niisuguse no ikkagi pehmelt öeldes demagoogiaga, et just nagu oleksin mina inglise keele ülieelistamise vastu, sellepärast et ma ei oska inglise keelt, ma oskan inglise keelt küllalt hästi, olen sellega tulnud toime igal pool maailmas, Lõuna-Aafrikast, Washingtoni, New Yorgi nii ja ka Euroopa nõukoguni, aga see, mis praegu toimub, see ei ole. Ühe keele mõistlik ärakasutamine, vaid see on eesti keelt kujundanud eesti keele kujundamisel mingil määral toeks olnud varasema kultuuritaust kahtlik unustamine ja see on minu meelest see, see hukatuslik ja väga halb asi ja mitte ainult keele külge ei ole siit oluline, vaid kui ma ülikoolitöös puutun kokku niisuguste nähtustega, et kuulen, räägid olevat mingisugustest, ringkirjadest või soovitustest. No ja neid on väga jõuliselt esitatud, et viite kirjandus peab olema doktori ja magistritöödes inglise keeles või ingliskeelne ja parem kui viimasest viiest aastast, siis ma ütleksin, et nii õhukese kultuurikihiga nagu viis aastat, et me tõesti ellu ei jää, meil ei ole šanssi, kui meie kultuurikiht on viimased viis aastat ja seegi tingimata laenuline. Meie šanss on ikkagi see, kes me oleme üsna paksu kultuurkihiga üsna pika ajalooga ja väga pikka keele ajalooga. Ja siis ei ole ta inglise keele vastu midagi, rääkimata sellest, et ikkagi nonii, ühekülgseks ei tohi see elu muutuda. Et Eesti raadio, mida mingil määral vist mu lugupeetud ajakirjanik ka esindab, noh ei tunnusta enam üldse seda, et ka ilusas eesti keeles on võimalik laulda vaid nii, nagu eestikeelne jutt lõpeb, nii tuleb kohe peale inglisekeelne tümps, minu arvates on see ikkagi kallame. Aga kui mõelda niimoodi, et jätaksime sellele massikultuurile tema inglise keele ja teeksime seda seda kultuuri, mis meid huvitab eesti keeles, et kas selline lahterdamine nagu sobiks teie mõttelaadiga? Ma arvan, et see on üsna võimatu, sellepärast et noorsugu vajab ikkagi mass vajab ikkagi massikultuuri ega selle vastu midagi teha ja kui eesti kultuur taandub elitaarseks vaja eliitkultuuriks siis tema kandepinda on ikkagi väga, aga kitsas, ohtlikult kitsas ja see tõmbab paratamatult kaasa ka siis selle, et kui suur on selle keelekasutajate ring, see on see ikkagi nii täielik ampluaa, mina ise seda, kuidas nüüd öeldakse levimuusikat ja mina pole seda kunagi. T noh, kuidas seal viisakalt ütelda, välja kannatanud. Aga nüüd öeldakse, tolereerinud, mina pole seda tolereerinud, aga ma saan aru, et ilma selleta ei saa ja ikkagi me peame seda meelelahutusena tuurja areaali hoidma täitma nii laialt, kui me suudame, aga mitte meeleheitlikult pingutama järele hakata tegema seda, mida meil ei ole olemas. Sama on ju ka teadustega, me peaksime ikkagi jätkama teadusi, milleks Eesti teaduse maailmas on potentsiaal olemas, mitte tingimata püüdma nüüd kosmose uuringutes jõuda järele maailma suurriikidele, kuigi meil on ka väga tublisid kosmoseuurijaid nagu Uno Veismann või mõni teine Nii arvas Mati Hint. Tänaseks on keelekõrv aeg ümber, aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.