Tänane muusikaline tund on kammerkoori Mainor dirigendist teise vabariikliku noorte koorijuhtide konkursi laureaadid Olari Eeltsist. Saate muusikalise materjali laulis linti kammerkoor Mainor. Olari on praegu kontsert, toimub teisel kursusel ja minul on temaga kontakt nüüd teine aasta ja ma pean ütlema, et see on ääretult tubli ja tore noormees oma põhimõtete, oma taotluste tahtmistega ja mul on sihuke tunne, et samas on üks koolijuhi värdja koorijuhile sihukest pealehakkamist ja sihiseadmist ja et see ott olla konkreetsem, siis noh, ja ta on juba pannud oma nime kõlama. Näiteks kui oli meil möödunud aasta lõpul siin teine vabariiklik koorijuhtide konkurss noortega orjastatud konkursis. Ta ei olnud seal, ei julge mees ja läks rinda pistma aga kõigi vabariigi koolijuhte, kes seal osa võtsid ja ta tuli seal kolmandale kohale, minu arust see oli väga suur saavutus. Ja just märgiti ära tema väga toredat koolitööd siis taotlusi ja nõudmisi, mida ta kontserdikava esitamisel etendustes käigus seal rahvusmeeskoori ja raadiusega kooriga tegi. Need ta jättis niukse ereda mulje selles mõttes. Ja sai ka veel eripreemia kui kõige noorem konkursi osavõtja. Ja kasvõi see, et olles teisel kursusel, ta juba juhatab oma koori, Mainori kammerkoor, noored inimesed käivad koos, otsivad huvitavat repertuaari, on juba terve rea kontserte andnud. Mainori kammerkoori tuntakse juba muusika avalikkuses päris kenasti siin-seal kontserdil käinud. Ja noh, mees, kes, või noormees, kes ilmselt on seadnud kindla sihi saada koorijuhiks Vilse dirigendiks. Ja kui ta tuleb tundiste laati, on ideid. Sest praegu on üldse aegus, otsitakse uusi ideid, katsutakse lahti saada vanadest traditsioonidest, vanadest võib olla kivinenud arusaamadest ja rutiinist, ütleme ka õppetöös meil siin konservatooriumis ja Olari Elts on üks neid noormehi, kes koos teistega istuvad maas, arutavad, kuidas võiks olla tulevikus õppesüsteem. Parem, mitu korda oleme istunud, istavad koost tema ja teiste aktiivsemate tudengitega, et mida tuleks ette võtta, ütlesime, õppeprotsess muutuks kaasaegsemaks, muutuks tudengitele kasulikumaks, et me suudaksime neid vabastada kõigest sellest, mis on ballastvee, mis võib-olla pole tarvilik tulevikus õppetöös. Nii et selles mõttes nihukesed, uued ideed, mõtted. On ta peas kogu aeg ja mul on sihuke tunne, et ta elab seda tundega. Kogu aeg tõuseb hommikul üles, läheb õhtul magama selle tundega, et kuidas ma homme oma töödele seal, kuidas paremini teha. Igaüks iseloomujoon veel, mis mulle temas väga meeldib, on see, et on ääretult enesekriitiline, sest kui seal tema käest küsis, et noh, kuidas sul kontsert läks, ah ei kõlba kuskile, et ei tule välja ja kõik ääretult vajalik ja väga tore niisugune iseloomuomadus sellepärast, et leida ja analüüsida oma töös neid puudusi ja püüda nendest lahti saada siis huvi on talle eriti vaat niuksed põnevate teoste vastu. Väga palju lugenud, väga palju teab, uurib väga, ilmselt on teil väga suur noodikogu ka olemas kodus. Vot niukesed kontaktide otsimise vajadus, et omale noh, talletada niukesi, tuumakaid, teri. Ja kogu oma tegevuse nii õppetöö jõustada seostanud praktilise tööga ja selles mõttes mul on igatahes tunnet, teiste tublide tudengite hulgas on temaga kindlasti tulevikus. Võib oodata väga suuri saavutusi. See, mida ta näiteks taotleb muusikas, see on väga selge, ta teab kindlasti ja väga, selgelt kindla niukse suunitlusega, seda võib, võib ju vaielda, tähendab kas üks või teine põhimõte on õige ja ma arvan, et näiteks minu kui tema juhendaja roll on see, et mitte nõuda seda, mida mina haigeks pean, vaid, vaid olla temale quics vanem võib-olla natuke suuremate kogemustega koorijuht, kes võiks anda mingisuguseid nõuandeid ja mis alati tarvitsevad olla niuksed aktsioonid võib-olla. Ja peab ütlema siiski, et näiteks ma olen näinud teda konservatooriumi koori ees, heidutab esin Eesti kultuuripäev, 21. märts, kus nad, noored koorijuhid, omaalgatuslikus korras seal õppisid ära, kandsid ette konservatooriumi noorte kaastudengite helitöid ja see oli tore periood. Koori niukses tegevusest sellel aastal. Ja seal vaadates tema tööd, kooritööd, see oli ääretult ratsionaalne, kõik nõudmised olid põhjendatud ja tundus, et noh, võib-olla tõesti väike sisepoole pöörduv karakter, aga see ei seganud teda saavutamas head kontakti kooriga ja, ja see on kohe näha, kes on peremeeskoori seal, mõni võib. Kõva häält teha ja seletada, aga koor nagu ei respekteerige tema suhtes seda kartust minu arust ei ole. Nii et esimestel tundidel, kui ta tuli terrigeerimis klassi, oli näha, et sellest mäest tuleb midagi kahtlemata, kuigi on terve rida. MM minu jaoks näiteks võib-olla mis puudutab muusikalise lähenemise, see probleem ei ole, seal on juba noh isiksuse kujunemine läheb õiget teed mööda ja ja tal on juba praegu mihukene individuaalne nägu peas. Muusikuna võib olla puht, kui me räägime puht niisugusest noh, koorijuhi või üldse dirigendi manuaaltehnikasse, võib-olla seal on veel tõsiseid puudusi puht füüsisest lähtuvaid nisukesi, millega me tegeleme, ja ma arvan, et tulevikus paljud asjad nii treeningu käigus kui ka praktika paneb need asjad paika. Nii et igatahes toredal poisiga tööta suurem, selline raske aasta Olari dema koorile juulikuus, kui on rahvusvaheline koorimuusikafestival siin Tallinnas kolm kooli on Eestist koolidena esindatud seal ja tema on siis üks oma kooriga ja noh kõigepealt see, et ta oma kooriga pääses edasi sinna. Rahvusvaheline festival, see on juba suur võitja ja tunnustus nii temale kui ta koorile. Muidugi kohustuslik palavi koosnenud koormissa Tammer, koorid peavad esitama, on ääretult keeruline vähestamentaalne Kangro, Kangro teos ja ma täitsa huviga ootan, mismoodi ta Teose ettekandega hakkama saab aga vähemalt tahtmine, vähemalt niisugune hind. Jaa, jaa. Teha tahtmine on ja ma olen võib-olla selles mõttes ka temaga ühte meelt, et mitte alati ei pea minema selleks, et ma nüüd tingimata kedagi seal selja peale panen või või ära võidan, või tähtis on see, et, et jällegi üks niisugune vastutusrikas ülesanne, vastus vastutusrikas. Koorne sihukese laine peale et anda endast maksimum ja ühest või teisest nihukesest muusikalisest kunstilisest üheksast ülesandest eesmärgist üle saada või seda lahendada, et hoiame Olarile juulikuus pöiad igal juhul. Räägib Tallinna konservatooriumi õppejõud, dirigent Elo Kaarepere. Sina Elo, tunned Olarit üksjagu aega sellest ajast, kui ta veel sinu sinu kooris laulis, oli siis Tallinna muusikakeskkooli kammer. Koor Olari on minu arust praegu. Üks andekamaid noori dirigente Eestis sest ta on alles üheksateistaastane. Ja ausalt öeldes ma ei tea juhust, kus üks inimene nii noorelt on niivõrd küps. Minu meelest on ta oma arengus 10 aastat ees teistest omavanustest oma kursusekaaslastest sest juba keskkooli viimases klassis omasta enda koori ja ka lõpueksamil tuli selle kooriga esinema. Ma mõtlen siinsamas Mainori kammerkoori. Ja mul on temaga tõesti väga hea kontakt. Kuigi tõesti, meil on vanusevahe päris suur, seda ma ei tunneta. Ja võib olla kõlarit tundma õppida ei ole sugugi nii lihtne, sest ta ei näita pealt välja seda, mis ta seest on. Aga tema puhul ma hindaksin seda praegu just kunstnikule väga vajalikku enesekindlust. Siis. Väga kindlat tahet ja teadmist, mida ta tahab saavutada. Ja see on minu meelest üks komponentidest, mis peaks ole mas olema. Kunstnikul, ma ei räägi kõigest muust heast, mis temas on ääretult hea kõrv, ääretult suur musikaalsus. Ma tahaksin ainult loota, et see ja huumor ja. Tore niisugune inimlik suhtlemine püsiks temas ka edaspidi, kui ta juba on suur ja kuulus kunstnik. Mul on niisugune mõte, et Olari on selles sarisaates nüüd üheksast dirigent, kellega meil on juttu ja mul on kõige raskem temaga ka olnud saada kontakti. Ma olen, küsin ühe lause, annan mõtte talle ja ta on kinnine, ta ei avalda ennast ja, ja ta on samas õudsalt sümpaatne suhtleja. Aga ta on esimene dirigent, kellega mul tekkis selline tunne, et ma sain aru, et ta kõike mõtteid kõiki oma tundeid ei avaldanud. Ja sul on õigus, kindlasti ta ei tee seda ja ja võib-olla oma mõtteid avaldab ta tõesti ainult vähestele inimestele ja ei tee seda ka mitte alati. Nii et igal juhul tõesti mitte igale tuttavale oma mõtteid ja plaane ei avalda, selles on sul õigus. No viimane kontsert, kus me koos olime, oli Niguliste kontserdisaalis võimas list, mida ta tegi, ja täna õhtul lähen ma veel Eesti kontserdile, oli tema raadio jaoks lindistust üle kuulama. Kuidas sulle see kontsert meeldis ja see kava, kuidas välja tuli, Olavi ütles küll, oh ei tulnud kõige paremini ja nafta väga tagasihoidlik. Jah, Olari on kohutavalt kriitiline esmajoones iseenda ja oma koori suhtes ja ja see on muidugi ka ääretult vajalik külg. Aga minule see kontsert meeldis. Seda enam, et oli selle väga hästi planeerinud just nimelt suurele reedele. Ta andis sellele lavale väga õige meeleolu, kuna kogu see teos on, on kantud just Kristuse kannatuse ideest ja minu meelest see idee tuli ka Nigulistes väga kenasti nähtavale, nii et minule jättis see küll ääretult hea mulje ja minu meelest just õige vaimse meeleolu, mida sel päeval inimestele vaja oli. No Olari nüüd pinge on maas või ilus, kontsert oli rahvast palju. Kontsert on möödas, pinge on samas, aga selle ilukoha pealt, kuigi siin võib-olla nii ei ole ilus. Aga. Siin juhtus igasuguseid asju, muidugi loomulikult, ma loodan, et kõik jõudnud tumestada veel seda üldist muljet, siis võib-olla kontsert jättis aga teos. Teos ei ole niivõrd raske tavaliselt kuivõrd just see põhimõte viiega Rootsis kuivõrd just sisuliselt teda. Et ta üldse kokku hoida vormiliselt ja dramaturgiliselt, sellepärast et. Tavapärased selleteemalised teosed on mingisuguse Te olete sisemine, muusikaline areng on seal tavaliselt väga selgelt näha, see telg, see, see mingisugused kulminatsiooni trati on konkreetsed, aga selle teose puhul son on listi hilise perioodi teos siis, kui ta oli väga sügavalt religioosne inimene. Ja. Ja see muusika on rohkem selline meditatiivne mida ilmselt mingil muul ajal ei saagi nagu kuulata, kuidas seal kannatusnädalal ja oleks sellel päeval suur. Reedel. Niguliste kontsertsaal on vist kammerkooridele üldse kooridele väga hea saal, kus on selline hea vaim, tuleb peale ja hea laulda. Nojah, vaim tuleb peale ja, ja võib-olla selles mõttes on ta ka hea, et ta peidab palju asju ära. Et tegelikult tegelikult juhtuda ju võib ja osad saalid on, kust kostab kõik välja, ka seal ei kosta. Kuivõrd hea seal just laulda on. Väga hea eriti ei ole. Ausalt öeldes meie laulsime sealt ülevalt, seal oli vist eriti halb seepärast, et see oli Siteks pime ja ja. Ja siis koor nagu pooleks osad olid ühel, poolteise poole. Aga noh, ta on. Sellistest olemasolevatest võimalustest siiski üks paremaid. On see juhus, et sa nüüd hakkasid koorijuhiks, tegelikult õppisid seal muusikakoolis hoopis teist eriala või õieti paralleelselt olid flööt, koorijuht ja minul oli isegi ainult flööti, sa korjad sinna tuli nagu hiljem, kuidas siis nii? Noh, mõtlesime täpselt. Oleks ilmselt niisugune mingisugune huvi, huvi ilmselt oli asja vastu, ma kujutan ette, samastumine, primaarne asi võib olla, mis tuleb nagu eriala niisuguseid eriala või mingisuguseid kitsama spetsialiseerumise nagu kõigepealt päevakorrale. Aga ta oli mingil määral muidugi ka juhus, sina oled üks kõige noorem koorijuht, kellest meil saade on selles saatesarjas Eestimaa noorema põlve koorijuhte. Kui vana sa oled praegu? Et kell 19 ja sa selle kohta, et maakoor ja seal ma ei arva, et ma veel koorijuht olen? Üldse noh, juhtimine, koorijuht kätkeb endas selliseid, selliseid mitmeid asju, mida ilmselt tuleb omandada, mida, mida, mida annab eelkõige elukogemus ja muusikaline kogemus ja dirigent vast. Võib-olla dirigendiks kivad alles, ütleme kolmekümneselt. Mitte varem, sul on siis ees veel kõik, jah, ma olen selline noor, õppiv selline noh. Kes peab kogu aeg midagi teha, aga kas vastasel juhul aga ei tea? Ma vaidleksin vastu, koorijuht oled sa sellepärast, et alles äsja oli ju see teine vabariiklik koolijuhtide konkurss, sa said seal laureaaditiitli mulje, on hea, see on ju tore. Aga noh, ega see konkurss, sest kõik ei näidanud tegelikku seda, kuidas tegelik töö ikkagi on see, mis toimub, proovis see töökäik, see, kuidas käsi liigutada, on ka oluline, aga primaarne on siiski. Siiski mingi muu muusikas ei ole, see ei ole juhatamine, muusika on ikkagi midagi muud. Räägi natuke oma eluloost, no minu elulugu üsna lühike, siis ei ole midagi luulelist ja midagi sellist mingitesse dramaatilisi läbielamisi ei ole olnud. Noh, väga lühidalt on seal niimoodi, et vist 78, jah, 78 aastase muusikakeskkooli lõpetasin selle 89, siis löödi ja koorijuhtimise erialal õppinud konservatooriumis õpetaja, seal oli seal kooritud lõppedes Anneli Mäeots ja söödi siis dotsent Elmar Peäske. Õppinud siis konservatooriumis teisel kursusel. Eriala õpetajaks on professor Kuno areng ja nii ta läheb vaikselt. Oled mitmendal teisel kursusel. Muusikaga kokkupuutumine oli sul niimoodi vanemate mõjul või kuidas? Põlvkondade side oliga muusika juurde tulid. Siin nii peab tegema vist ilmselt komplimendi Eesti raadiole, sest see muidugi suurimaks võetakse, oli Eesti raadio. Kuna raadio kogu aeg, see oli sihukene noh, mul õnnestus, nii kasvavad oma tuba kogu aeg ja mul on niisugune väike raadio siukene punane. Mida siis nii sai vast kui nii tahtsid üksi olla, siis kyljes õhtul teki all kuulata niimoodi, et keegi ei kuulnud või nad keegi noh, kõik magasid teised ja siis hästi põnev oli ja siis sealt tulid igasugused, no eriti meeldisid mulle Straussi valsid ja ja siis noh, eesti rahvamuusikat kuulsin, oli siis väiksem ja see oli nagu selline esimene Kubude muusika, aga et Strausson siiamaani su lemmikuks jäänud. Noh, kuidas öelda on tekkinud ka teisi lemmikuid siin selle kõrvale lemmikuks olemine, see on niisugune noh, need võivad tekkida, ütleme ikkagi alles teatud, kui sa oled ütleme kuulnud juba üldiselt väga palju, siis sa võid selle põhjal teha mingisuguseid järeldusi, tõsi, mis enda jaoks kujundada mingisuguse. Suhtumise muusikasse ja noh ikkagi need lemmikud, kõik muutuvad. Noorelt praegustasin, no üldiselt sa töötad ikka väga palju muusikat läbi noodimaterjali, siis heliplaate kassette. Noh, nii tõsine läbitöötamine just on, see kõlab nii uhkelt nagu ma ei tea. Aga noh, ma lihtsalt ma olen suurt huvi, siis ma siis ma tegelen nii kaua, kui seda huvi jätkuv ja suvi kapast ära ja ma olen selline püsimatu hinge natukene. Kuidas sinu ellu tuli kammerkoor Mainor? Tähendab, siin tuleb tõdeda, seda ta ei olnud siis, kui ta minu minu ellu tuli, siis ta ei olnud. Mainori kammerkoor, Stahli Ellerheina vilistlaskoor, see oli 80. Kaheksa sügisel jah. Ja siis selle vist siis professor Heino Kaljuste uudis kokku. Ja siis ma laulsin seal alguses. Ja siis siis kuidagi aja pikkus juhtus järjest sagedamini, et ma siin ette juhtusin, kuidagi seevastu oli ikkagi suhteliselt juhuslik, seal oli mingi jõululaule jõululaule, mingisugust oli vaja juhatada ja siis. Lihtsalt siis, mis me tegime siis kuidagi hakkas sealt minema. Kuidas sa iseloomustaksid oma koolikollektiivi? Kooris laulavad pulti üliõpilased. Jah. Ja millest siis? Üks 70 protsenti näiteks siis muusikat ja ülejäänud või midagi muud. Kõik asjast väga huvitatud, see on üldse muusika puhul vast primaarne, kui midagi tehakse, mis, mis ei huvita, siis ei kuku tavaliselt hästi välja. Jah, nad ei õpimehed enamuses ei õpimuusikat on muuseas, on seal tipist ja ja pedagoogilises instituudis on. Aga? Töö toimub sellises noh aga kuidas teda konstruktiivses õhkkonnas nii. Ja tüdrukud õpivad küll enamuses kõik muusikat ja noh, ega ma ei kurda, jah. Suhteliselt on ikkagi praegu meie Eesti tingimustes niisugust head koolikollektiivi kokku raske saada just häälematerjali poolest. Tänabegasele komplekteerimisel ei olegi vast primaarne olnud häälematerjal. Primaarne on huvitatud asja vastu. Selle muusika vastu, mida me laulame. Me oleme selline koor, kes proove. Ja siis seda on ka näha, kui võiksid esinemised olnud, siis tuleb ikka suur selline närv sisse ja, ja üksikud apsud, mida vast bla proovi suutnud, nii kaugele, et neid enam ei tule, aga. Selline muusikahuvilised, noored või nii. Milline on Solari, sinu, sinu muusikaline taotlus selle kooriga repertuaari osas ja kuhumaani sa püüad välja viia need taotlused, kogu aeg muutuvad nii, kuidas muutub koori, kuidas muutun mina kogu aeg? Et noh, põhitaotluseks on see, et laulda huvitavat repertuaari repertuaar, mida ütleme, palju ei laulda mis tegelikult on väga huvitav ja väärtuslik Kas ta ongi põhiline, ülejäänud on kõik peale selle juba mingit suurt professionaalsust taotleda, seda vast on palju nõuda nii endalt kui teistelt. Me oleme seal, kordan, sellised noored, kes tahavad lauldaja lauda, huvitavat muusikat ja raskeid muusikatest. Selline, kes väga tihti välja tule, paljud palju teoseid pidanud kontserditel vast ei hakkagi üldse laulma, lihtsalt. Seda on huvitav, kuidas nad kõlavad ja kaasaegsemat muusikat laulda ja. Noh, see võib-olla kõik muutub need põhimõtteliselt ilmselt jaa. See on selline hetkeseis praegu. Kas Kuuno areng sattus juhuslikult sinu õpetajaks või oli sul oma kindel soov, et just tema peab su erialaõpetaja on? Jah, selline soov oli küll nii keskkooli lõpetades. Näha on, kuidagi arvasin, et me võiksime võib-olla sobida kõige paremini temaga. Siiamaani olete soovinud? Ma arvan küll. Ütle Oravi, mida sa tavaliselt, kui on sul muusikast vaba aeg, millega sa tavaliselt tegeled? Muideks inimene ikka teeb, tähendab aeg on, on seda vaba. Aega on alatu, kui seda võib endale alati teha, kui vajan see jutt, et inimesed kõik räägivad, et vaba aega üldse ei ole ja ja et üldse ei jõua ja ma tegelikult ei jõuaks mõise räägingi siukest juttu vahepeal ma ei tea muidugi miks, aga vaba aeg on alati vaja, võib iga kell teha endale. Vaba aja teema meil juba sisse tuli, siis kuidas üldse üks konservatooriumi tudeng praegu elab, nii tudengi eluse vast, sellist traditsiooni ilmselt või traditsiooniliste tudengielu nagu võib-olla tark dusin ja toimub ja, ja selliseid üritusi vast konservatooriumis nii palju ei ole, kuna. See nõuab kõik see kintservitatsiooni seaduskonnasest. Väga palju tööd iseendaga, individuaalselt, et see harjutamise aeg on niivõrd suur, et need sistantidest lähevad õhtustel aegadel paljuski ja et selliseid I7 tudengiüritusi on suhteliselt vähe. Mis sul täna veel plaanis on? Praegu kell veerand kolm. Täna noh, on vaike harjutamine plaanis veel ja õhtu üheksast 10-st hakkame kuuriga lindistama viimast programmi filharmoonias. Eks öötunnid lähevad jälle paraku kurilauljatel kaotsi. Jääb üle soovida sulle lihtsalt head kätt või kuidas öeldakse, nael kummi või kuidas dirigendile öeldakse? Noh, ma ei tea, dirigent vastaselt lava tagant pöörleb, polegi kedagi, kes ütleb tavaliselt, kõik on juba Bear, koor on ka peal ja. Rohkemgi seal üksinda närveerida ja siis peale minnagi seal kedagi, ütle, et enam ei ole. Sa oled üheksateistaastane ja, ja nii ja ütled, et ikkagi selline väike iga esinemise ees on väike väike närv sees. Tähendab, kuidas, kuidas üldse harjusid olema kuuri ees, et sa ennast mobiliseerida, et sa võtad kätte, saan võib-olla seotud rohkem süvenemise võimuga kui suuta, kui ennast viieni kaugele peale minnes kohe nii lavale minnes kohe nagu käima läheb ja siis suudad süveneda piisavalt sisse, närvast kaob ära, selle lihtsalt unustab ära. Sest me oleme alati kasulik. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem seda närvi tuleb väiksest peast mingid väiksed esinemised olid siis minna, kui ei kõigutanud eriti midagi. Aga nüüd tuleb teatav vastutus vast nii seal kui koori esimeselt siis mingil määral publiku ees. Sa oled juht, on tore tajuda, et sa tõstad ja need 30 inimest jälgivad sind ja sa teed nendega sa taotled, püüad anda endast maksimumi ja nemad annavad sulle vastu tuutu. Hea side ja hea tunne on kätes, südames hinges. Tunne on. Hea on siis, kui kõik välja tuleb, aga noh kõik sinna jõudmine on pikk ja vaevarikas. Et suur töö on veel ees. Töö ongi veel ees. Tänane saade oli Kammerkoor Mainor dirigendist Olari Elts ist. Saate panid kokku toimetaja Age Raa ja autor Toivo Lipstok. Kohtumiseni.