Laupäeval, 26. jaanuaril pühitses oma seitsmekümnendat sünnipäeva akadeemik Johan Eiffelt. Väljapaistev teadlane, riigimees ja loodusesõber. Mina olen ikka alati loodusearmastaja ja ma mäletan, isa siis veel elas ühel pühapäeval Oll, meie läksime paidest üle mündi mõisa, kuskile sinna seinapalu külasse, seal mõisa piirimaadel oli uudismaa ülesharimine just käsi ja neid töölisi, isa läkski oma tuttavaid külastama koos minuga. No mina leidsin seal hiiri pesa. Kännu valt minule muidugi nendest noortest iiri poegadest väga kahju, ma panin tasku ja teinnad salaja. Katsusin ikka teile midagi siin näike süüa anda, nad enne ei oskanud, aga juba järgmisel päeval silmad olid lahti ja võib-olla kolmandal-neljandal päeval juba avastasin, nad olid paigutatud ahju alla auku, kiirend armsal tite tekkis puppi, tekkis, mida ma oma käest varastasin. Seal juba anamiiri poegi ei olnud. Ja siis järgmisel aastal vanatädi korra ütleb, et eks niidike seda vist lahti tule. Aga Mistetud ja vaata enne seda, kui tuli Türgi sõda oli, ilmus pailu tulnud hiiri. Pahanduse põhjustaja ei püüdnudki vastu vaielda, pidades paremaks targu suud pidada. Süüdi ei olnud sõda, süüdi oli huvi looduse vastu, mis tulevasest teadusemehest ärkama kippus. Praegu seisab selle loodusega armastaja uksel. Eesti Teaduste Akadeemia president. Punkt kell üheksa hommikul avanevat rasket tammepuust uksed. Teaduste Akadeemia presidendi tööpäev algab. Siin teeksid mina ikka vana põllumees, sellepärast minu tööpäev algab hoopis varem. Ah ei tõuse kunagi ülesse hiljemalt, kui kell kuus, pool kuus, kell pool seitse olin ma juba laua taga. Et hommikused tunnid, see tund või poolteist on kõige vähem ja need on kõige tähtsam minu töös kell üheksa, mina olen alati juba tööl akadeemias, kui ei tule minna kuskil instituuti ehk sõita ka linnast välja uurimisasutustesse, et kui lai, nii on nende teaduslike probleemide ja küsimuste ring, millega tuleb kokku puutuda Teaduste Akadeemia presidendil, meie sihikud võtavad osa ka uurimistes on seotud tihedalt kosmosega nende küsimustega ka tegeleda sealt uus eriala, Cybernetica kus tuleb enesel istuda vaest õhtuti pikad tunnid, kursiski selles uues teaduse harus ja siis üliminnes keemial, kus on palju huvitavaid küsimusi, mis otseselt ka mind kui põllul Andres teadlast huvitavad. Meie keemikud hakkavad varsti tootma K-vitamiini. Järgmised küsimused muidugi on ajaloo keele ja Kirjanduse küsimused ja eriti pakuvad minule isiklikult huvi meie majandusinstituudi tööd ja võib-olla viimase tänu sellele, et ma teatud ajal töötasin ülemnõukogu presiidiumi esimehena Wabariigis. Minule pakuvad ka palju huvi meie õigusteaduse küsimused. Johan Eiffelt on maailmateadlaste hulgas tuntud ja tunnustatud kui polaarpõllumees. Tema katsete ja teadusliku uurimistöö tulemusena on paljude põllu- ja köögiviljakultuuride äärmine kasvupiir nihkunud kaugele üle polaarjoone. Küsimusele, miks rajas teadlane oma katsejaama põllumehe seisukohalt nii tänamatus rajoonis, seletas ta vastuseks järgmist. Tahtsin midagi kasulikku korda saata seal, kus keegi enne mind ei olnud suutnud märkimisväärsed ära teha. Teadlaste seas valitses arvamus, et põllumajanduse alal ei saagi Kaug-Põhjas midagi ära teha. See oli nooruse visadus, teadlase anne töö aga kindlasti ka eestlase jonn, mis panid kapsa ja kartulid kasvama polaarpäikese all. Mõne aasta pärast andsid Eifeldi katsepõllud juba korralikku saaki. No peab ütlema, et saagid muidugi õige agrotehnika juures on seal ka üsna kõrged Gibynis, meie katsepõldudel keskmised kapsasaagid ei olnud kunagi alla. Tsentneri rohumaadelt saime 50 kuni 70 tsentnerit kuiva heina ja ka teraviljasaagid ulatusid üsna tihti üle 20 25 tsenteri hektarilt. Koola poolsaarel loodi suured sovhoosid, et varustada linnupiima ja köögiviljaga. Mõne aastaga levisid Koola poolsaarel saadud kogemused ka üle terve nõukogude maa põhjaosa kuni Kamtšatka ja Šukotka pool saarteni Kaug-Idas. Teise maailmasõja päevil leiame Johan Eiffelt Leningradist taimekasvatuse instituudi direktorina juhatab ta teaduslikku tööd sisse piiratud linna rasketes tingimustes. Ega see elu küll kerge ei olnud, aga siiski minu muljed ei olegi nii väga rasked neist kuudest, mis seal tuli viibida. Vaat kibe töö. Ja me võtsime omale eesmärgiks, et alati olla, väitis, et kunagi ei oleks aegagi mõtelda selle üle, mis meid ümbritseb. Et küll akna all seal üsna tihti plahvatasid, pommid, juhtus ka niimoodi töötada, Sagna korraga satub pomm. Minu aknad olid üht Moika kanali poole satub pomm sinna ja korraga on kõik aknad. Ruud ise olen ülinii mudas. Ega siis nii väga meeldivalt vist välja ei näinudki, vett meil ei olnud, rutasin kohe kiirtuvi peale, et lumega näo puhtaks pesta, enne kui teised näevad ka neis valudes ikke. Niisugune tunne oli alati, et sa pead ikke isakat nii välja nägema. Ma ei tea, kus me sellele tulime minna, kui ise kõik leppisime kokku, et me peame korralikult alati olema riietatud musta kraega ja ilma selleta oleks abi hommikul ära aetud. Minagi tahaksid vastu. Ja ma ei tea, kuidas see niimoodi tekkis, niisugune komme meile, aga minul oli sisemine tunne, et kui inime ei, ise ei tunne, et ta on midagi ära tavalistes tingimustes, siis tema muidugi säilitab ennast hoopis paremini ja elu on ka kergem. Ja tõesti, meie töötasime kõik, see aeg nagu ei oleks üldse sõda plagiaadiga seda olnudki, olid ka niisugune juhus, minu juurde tuli korra. Ühe evakueeritud instituudi direktori abiga, isamees oli sõjaväes looma, et ma abistaks teda laste evakueerimiseks, muidugi, mina olin nõus, mis mina vähegi võisin teha. Aga siis ma ütlesin sellele, kui teisel korral tuleteetil käed ja silmad oleksid puhtaks pesta. Ja järgmisel korral taolise näitlejanna omal ajal olnud tema tuli eriti viisakalt riietatud juba minu juurde peale sõja, kui tema mees õnnelikult sõjast tagasi tuli. Esimene visiit oli just minu juurde instituuti ja tema tänas kohe. Ma tänan teid selle suure päralise jämeduse eest, mis päästis minu perekonda. Vot nii oli see elu väga teaduslik töö, jätkus, teaduslik töö jätkus, meil on tehtud muidugi suured ettekanded, olid korrastatud ka käsikirjad juba sel ajal, nii et peale plakaadi juba hakkasid ilmuma kohe seaduslikud tööd. Praegu käsilolevast teaduslikust tööst jutustab akadeemik Johan Eiffelt järgmist. Neis uurimistöödes, mida juhatamisel läbi viidakse eksperimentaalbioloogia instituudis, no mina ise saan vähe töötada, töötavad aspirandid ja noored teadlased, töötajad, need on kõik suunatud just pärilikkuse küsimuste uurimisele. Ka meie noored teadlased on siin juba palju huvitavat saanud, eriti maisi osas. Loodame, et mõne aasta pärast me saame juba välja aretada sarnased maisisordid, mis meil annavad ka vahaküpseid, tõrvikuid. Me oleme nüüd rääkinud siin maisist ja põllukultuuridest. Kas tohib küsida, mis teie koduaias siis kasvab? Sellest ei tohi rääkida, sellepärast öeldakse kohe, et president on kergemeelne. No see on minu pühapäevani töö, kus koos abikaasaga ka läbiviimine, mõned eksperimentaalsed uurimused. Selle tagajärjeks on juba mitmed muidugi rooside sordid. Gladioolid, jaga priimulate sordid ja muidugi suvil Maike laisk. Ega ma kell kuus ei hakka ühtegi laua taga töötama, aga siis on kohe labidas kühvel käes. Ja siis ma olen lilledega ametis häirekell kuus ja aga mitte hiljem ja õhta ka nii kaua, kui veel vähem väljas ja kui juba pimedaks läheb, siis tuleb muidugi kodu tulla. Kamendant abikaasa, see muidugi vahest ikka vahele, et mis sa seal jändad, nii kaua aega on juba ikka kodu tulla, et juba on pime, aga siiski suure vaevaga saadik oma nendest lemmik taimedest lahti ja tuled siis koju, ehk siis nii lepituseks võtate paarid kaasa? Ei, mina ise küll ei võta, see-eest hoolitseb abikaasa. Mina armastan Lillides ainult siis, kui nad kasvavad juba lõikelilled, muidugi talvel neid tuleb kasutada, aga mina tean seda alati niisuguse suure pahameelega. Missugused lilled teile kõige rohkem meeldivad? Ja vahest kõige lihtsamad nagu minule meeldivad saialilled, kui naljakas seega küll ei ole ja sealsamas seal roosid roosid meeldivad kõige rohkem toredad ja siin on ka haridustki võimalused üsna suured. Viimastel aastatel siin katsusin, vaata nii tulipunaseid, nii tennis, punaseid roose ja siin asi õnnestus ja üks nendest sortidest kannab Tallinna linna nimi. Nüüd on minu armsamad taimed. Ma mäletan, kui ma ema lavastasin, leidsin sealt pildi, mis oli minu tädipoja. Sel ajal, kui mina olin vist ainult nelja ehk nelja ja poole aastane, ma olin ajaväravas. Ta labidas oli selgas vist sellest ajast juba oli minul huvi iki loodusuurimise vastu ja ka lillede vastu ja mõni aasta tagasi edasi aveel paides külastasin seda väikest majakest, mis oli juba ümber ehitatud, kus mina lapsepõlves töötasin, aga mis eriti suureks üllatuseks oli minule sealsamas aknas algus. Minu esimene katsepeenar oli seal, kasvasid ka 1954. aastal lilled.