Anna mulle kannelt, Vanemuine, need kangelaseepose Kalevipoja sõnad olgu meile diaks läbi riikliku teatri Vanemuise ühe argipäeva. Selleks, et me suudaksime killukesegi kunsti ilusti rõõmust edasi anda, nii nagu see sünnib tänapäeva Vanemuises. Mingem siis otsima neid, kes otsivad kunstitõde, kes loovad seda ise. Teatrimaja on täis rutakaid inimesi kestatavat proovisaalidesse. Kindlasti tuleks seda praegu vastutuleva inimese. Eesti teenelise kunstniku Elo Tamuri. Otsime garderoobis vaiksema nurga, et kohe algul tutvust teha Vanemuise jooksva repertuaariga. Praegu meil on väga hästi, läheb lätlase Petersoni 30 aastale. See käsitleb just tänapäeva probleeme ja siis on meil ookean, mis ka väga suure menuga läheb draamatükkidest. Nüüd alles hiljuti tuli meil välja üks tänapäeva Ralf Parve tiir seitsmemagajapäeval eelmisel aastal oli meil väga huvitav, 14. juuli. Aga muidugi raske asi ja väga suur asi. Aga Meie teater on just niisugune kombinaatteater, siis saime rakendada sinna terve teatri, tegeles konna ja sellega saime seda lavastustes välja tuua. Pelga mehe küljeluuloo ja seda meil käis lavastamas Soome teatrist. Lavastaja ja väga huvitav oli temaga töötada, rahva seas on ta praegu igatahes meil väga-väga hästi võetakse vastu, me oleme väga palju temaga reisil käinud ja väga toredasti suhtuvad sellesse samal ajal rivistatud koiduga Soomes. Vastus küll, jah. See oli just tema lavastas seal viirastusi. Lavastused jah, ta on ise ka valesti sai tehtud ooperites ja operettides kaasa, siis see kah nagu südamelähedane meil ooperites praegu väga hästi läheb, aidaa klassilistest ooperitest, aidaa siis tänapäeva asjadest kihlus kloostris. Uudi välja otse lavastas ja väga huvitavas lavastas kah niisukest uudsed, natuke andis, ma mäletan ise, vanasti tegin ka, aitas kaasa, nii et mul oli ta eriti huvitav vaadata. Rääkisid püsim, uutest jõududest nimetame ka mõned. Meil on väga tugev. Tordiks, seal on maiste kaart on ja meie vana, kes meil vana olija oli juba Endel Ani, kes vanasti oli ikka kah kooris, tegi kaasa kõik, nii nagu meie põhilised varem võistlused on kõik koorist alanud. Temal et meil esimene Maria väga hästi täidab oma ülesandeid ja väga-väga tore hääle häälematerjal on ta ja tavaliselt on talaga. Jutt juba läks vanade vana muinsuste peale. Kes veel kaasa teevad nendest vanadest Kruuda näiteks äärest Kruuda ju kah, vanasti tema ju kõigis ooperites tegi kaasa. No nüüd on nii pooleldi küll pensionil, aga tema lööb ikkagi, suuremates asjades lööb ta alati kaasa. Tornimuusikalavastustes siis sõnalavastustest on jäänud. Ta on muidugi noh, ma olen ka juba 35.-st aastast Vanemuises, tegelikult olen laval juba kolme üle 30 aasta, 31.-st aastast. Aga Vanemuises oli jah juba nii pikk aeg ja tahaks nüüd ainult nähad uues majas ka veel saaksin teha kaasa, et see nüüd kiiremini valmis saaks. Keegi siin teatris ei tea paremini uue hoone ehitustööde käigust kui direktori asetäitja Kaarel Sahk teda endist Tallinna noorsooteatri direktorit tuntakse hästi tubli organisaatorid ja majandusmehena. Tema jaoks on valmis küsimus, kui kaugele on Vanemuise uue maja ehitamise järg. Uue Vanemuise teatrihoone müürid on üldjoontes püsti. Aga loodame, et me, 63. aasta esimesel poolel jõuame terve hoone katuse alla. Kuna juba 64. aasta sügisel peame diaatri osa valmis jõudma ja avama teatrikülastajatele. Kontsertsaali avamine jääks 65. aasta lõpuks. Ehk teate kõige paremini võrrelda nüüd valmivat uut Vanemuise selle vanema poisiga, mida me mäletame aastat 25 tagasi. Muidugi, mis meil kõige rohkem rõõmu teeb. Teatriinimestele endile on see, et lava ehitatakse märksa suurem, kui ta oli sõja ajal hävinud teatris. Nimelt lavasügavuseks kujuneb meil 23 meetrit. See on siiski küllalt suur selleks, et anda ka kõige paremaid võimsamaid lavastusi. Teatrisaal on umbes 120 koha võrra suurem ja kontserdisaal umbes 170 koha võrra suurem kui põlenud teatris. Lavatehnika kujuneb meil paremaks näiteks lavavalgustuse juhtimise seadmed on viidud kõik kaugjuhtimisele ja peavalgustaja asub teatrisaali tagaseina taga asuvas loosis natuke ka välisilmest. Pane mõni ju tuleb vanale kohale mäe peale ja sellega tema välisilme peab olema kooskõlas selle mäe peal asuva kohaga. Väljast vooderdatud teatrisaali osa Saaremaa dolomiidi ka ja samuti kogu hoone sokliosa kontserdisaali välisfassaadid kujundatakse keraamilistel tellistest. Need on juba laotud son ele kollase värvusega. Erilise ilme annavad kontserdisaali osale ja ka teatrisaali Ülikooli tänava poolsele fassaadile suured klaasitud pinnad metallraamides, millega nii-öelda hoone omab kaasaegset kujunduste välimust, mõlemist publiku või teatrikülastajate. Kontserdikülastajate jalutusruumidest avaneb suurepärane vaade linnale. Proov dirigendipuldis Jaan hargem balletti lavastab teatri ballettmeister, eesti teeneline kunstidega ida Urbelile. Iseseisev ja elujõuline ballett tekkis Vanemuises alles pärast sõda. Meenutaksime neid lavastusi, mis on olnud etappideks Vanemuise balletiarengul uuele kvaliteedile. 1947. aastal. Roomeo ja Juulia järgnesid sisel ja meie algupärand Eugen Kapi Kalevipoeg. Siis Bachist, säray purskkaev ja klieri vaskratsanik. Peaksin mainima austeri Tiinat mille kõneleme ju väga suure huviga, töötasime ja katsusime leida natukene teist juurde minekut palli teele peale kollid Tambergi ballett-sümfoonia üheks etapiks välja otsa lavastuses. Mees andis nende natukene teise vormi juut juurde minekut tantsukunstile. Pean selle tegime. Eduard Tubina krati. Töö ma olen teda parem kord teinud, kuid katsusin nüüd leida natukene teisi lahendusi, pean vil, unustasin, ütlevad, et vot vahepeal oli meil Berg kündmis lei etenduste arvu poolest meil rekord läks 73 korda ja läheb veel praegugi väikse vahega hakata jälle minema. Parem ükski balletti ei ole püsinud nii kaua. Aasta tagasi BBC on Vanemuises külas karati autor. Jah, seda küll. Eduard Tubin külastas meid ja vaatas ühte etendust, täitis oma lubadust mind külastada mööblil. Autor jäi sellekraatia lavastusega rahule mille poole püüdleb ballett Vanemuises. Meie suund on ühendada väljendustantsu klassikalise balletiga klassikalise balleti puhast. Meil on kogu aeg olnud ilmselt katset selle poole, aga edaspidi tahaks ikka seda veel süvendada ja välja viia ta nii, et temast täitsa juba süntees. Vanemuine nooreneb iga aastaga vanade kogenute kõrvale astuvad noored näitlejad. Nii on see loomulik, nii peabki olema. Nii toimub areng. Jaan Sauli nime tunnevad meie vabariigis juba tuhanded teatrisõbrad. Missugune oli aga tema tee Vanemuise kollektiivi ja Jaan solvastab? Ega minu teed Vanemuise ju eriti keeruline ei olnud. Lõpetasin Tallinnas Panso juhtimisel teatrikooli. Pärast seda siis võtsin ilmselt komps kokku, tulin Vanemuisesse. Tööle. Esimene osa oli kohe hirmus sõjali. Steini näidend, ookean, platoonov, peaosa väga raske osaga ka suuruse. Juba see võttis nii kõhedaks. Aga mis kõige hullem, see, et seal pidin mängima kõrvuti vana Vanemuise endiste tuusadega nii keskmise ja vanema generatsiooni esindajatega. Kuidas õnnestus selle üle? Mina ei otsusta, selleks on teised mehed, noh, kriitika võttis selle väga hästi vastu ja nii edasi, siis läks töö lahti, Vanemuine teatavasti kombinaatteater. Draamatrupp ei ole eriti suur. Üldkokkuvõttes teater on muidugi küllaltki suur. Tööd on palju ja see on minu arvates väga hea, seal on palju sihukesed lihtsalt noorel inimesel pärast teatrikoolis on, töö on kõige tähtsam ja selleks ma ütlen kohe puhtast südamest, ma olen väga õnnelik. Vanemuises üldse sattusin. Nagu üks osa on valmis nädal aega hingetõmbamist puhkemist ei hakka kohe uus osa peale. Selle esimese aasta jooksul mul oli kolm suurt osa. Ja kaks väiksemat osa, nii ühtekokku on mul juba siis tehtud viis ühisosa. Proovid käivad uute näidendite kogu aeg, praegu on käsil, on Gryboyaydabeda mõistuse pärast Chatski osa. Ja hakkame tegema kuningas veidipust mida lavastab värske Lenini preemia kandidaat. Panso. Ja mina pean seal Paul Ruubel kõrvalt kahekesi, peame tegema hoidipust nimiosa, tööl muidugi määratu suur. Ja ma tean, mis, mis raskused ees on. Aga peamine väärtus mulle see, et ma saan töötada Pansoga sponsor on siiski üks eredamaid kujusid teatri taevas praegu üldse ja teiseks, ta on ju minu õpetaja. Teie tulite nüüd Vanemuisesse teatrikoolist aga teised, nooremad lavajõud Vanemuises Nemad on tulnud igalt poolt, näiteks Nadosson, tema tuli, põllumajanduse akadeemia näiteringist vajavad mitmed aastad tagasi. Põhiliselt siis siin on veel niuksed, ütleme Liia Laats, Einari Koppel, Kulno Süvalepp Ellen Kaarma ande rahe, kõik nagu ühe generatsiooni inimesed, nemad on tulnud igaüks ise teed mööda. Mõned neist on varem lõpetanud eelmise teatrikooli lennupardi kinnitanud otse isetegevuslavadelt. Õppestuudio on ka Vanemuise juures organiseeritud, säält Vanemuine ja võib-olla ka teised teatud vabariigis täiendust endale saavad. Seda lootust ja usku on. Ja märkamatult ongi käes õhtu. Teatrimaja, mis vahepeal paariks tunniks vaikseks jäi, lööb jälle kihama. Lavatöölised korrastavad lava, garderoobides käib pingerikas ettevalmistus algavaks etenduseks ja ka esimesed külastajad hakkavad saabuma, nagu ikka on kõige enne kohal. Kõige kaugemalt tuli ja nagu näha, pussidest on teatrihuvilisi saabunud õige mitmekümne kilomeetri tagant. Vanemuises läheb täna 140 viiendad korda Edgar Arro operett Rummu Jüri. Meie aga põikame sisse teatri direktori arvet Kalbo kabinetti. Jutt hakkas keerlema Vanemuise iseärasuste ümber. Vanemuise teater on kombinaatteater teater, kuhu on koondunud kõik neli teatrižanri, kuid Vanemuise teatril on ka teisi iseärasusi. Me oleme kujunenud nii-öelda rahvateatriks sõna otsesemas ja kõige paremas mõttes. Kui näiteks kodanliku kõrgperioodil 1900 30 kaheksandad 39. hooajal Vanemuise teatris oli 102000 külastajat üldse siis meie juba nüüd siinsamas linnas. Statsionaaris on meie külastajaid rohkem 116000. Aga üldse külastajate arv, kui ta oli kodanlikul perioodil kõrgperioodil 102000, siis ületab nüüd vähemalt kahekordselt üle 204000 ja enamgi. Siia juurde on arvatud kõik väljasõiduetendused, reang, reisid ja selle 204000 hulka on arvestatud kõik etenduselt. Võib ütelda, et Eesti rahvas armastab teatris käia kui 1000 961. aastal Jyvaskyla teatri peanäitejuht Soomest Matti Tapio oli meie juures ja lavastas siin Joduni mehe küljeluu, siis ta kirjutas meie ajalehes edasi. Märkis, et Soomes on tipp-perioodil olnud üks miljon 199000 külastajad. Peab ütlema, et Soomes on elanikke 4,3 korda rohkem kui Eestis aga Eestis on selle 1,2 miljoni külastaja asemel ju ka 1,1 miljonit. See tähendab, et meil on teatris käiakse neli korda rohkem. Ja võib öelda isegi ka seda, et näiteks kui võrrelda Soomega siis kui seal tavaliselt üks lavastus püsib ja teda edendatakse 10 korda 220 korda. Aga meil on siiski olukord selline, kus lavastusega antakse tublisti üle 100 korra. Alles hiljaaegu me tähistasime 120 viiendat etendust nimelt Gustav Ernesaksa koomilise ooperi kosilased Mulgimaalt. Ja seda me tähistasime, kui me olime oma etendustega Tallinnas, aga samuti võis tuua, kus, mis üle 100 korra on läinud nagu Rummu Jüri samuti palju algupäraseid nagu Smuuli Lea, samuti Kompuse eksamid ja palju teisi lavastusi. Kuid Vanemuine ei ole mitte üksnes Tartu Linnateater, vaid Vanemuise teatrit külastavad ka väga paljud meie vabariigi elanikud teistest rajoonidest ja võrdlemisi kaugetest rajoonidest. Kui näiteks tõmmata joon põhjast hakata peale Rakverega Rakverest üle Tapa, Järva-Jaani, Paide, Vändra, Pärnusse, siis kõik, kes elavad sellest joonest nii lõuna kui ida pool käivad meie teatris Tartus õhtustel etendustel. Selliste külastajate arv on iga aastaga kasvab ja on viimasel ajal moodustab umbes ühe kolmandiku kogu statsionaari külastajate arvust. On süttinud vaheajaks ja publik jalutab fuajees. Teiste seas tunneb pilk ära meie vanameistri, Eesti rahvakunstniku Leopold Hanseni. Teil, Leopold Hansen on nüüd aastaid päris palju turjal. Käid kahefass küll näljas. Teie silmade all on ju kasvanud ja arenenud Vanemuise teater, eks hea Peeaa. Minu elutöö on ikka siia jäänud oma 63 aastat spaas. Kas te olete ise kokku võtnud? Mitmes osas olete esinenud? Täpselt ütelda ei saa ka ligi neli saada. Sel ajal, kui meie siin juttu ajame, on Vanemuise saal inimestest tulvil. Etendus läheb jällegi täissaali ees ja eks neil ole ka hea meenutada ja näha, et teater on võitnud endale nii palju sõpru. Sest teie olete ju ka sellele väga-väga palju kaasa aidanud. Pisikesel tiik? Vaheaeg lõpeb ja rahvas valgub saali. Meie aga teatri peanäitejuhi Kaarel Irdi juurde, et enne päeva lõppu kuulda ligemalt Vanemuise tulevikust. No meie tulevikul praegu igatpidi seotud uue majaga kõigepealt uues majas, esiteks koosseisud kindlasti veel suurenevad võrreldes praegusega. Teiseks meie kui me uude majja läheme, kavatseme vana maja, jäta endale ja tahame seal hakata andma lasteetendusi, siis praegu me ise peame kõige suuremaks puuduseks seda, et me võrdlemisi vähe teenindame, laps tulevikus me saame juba nii teha, et praeguses majas hakkab päris maatiliselt andma aastas 100 lasteetendust. Sellega meie kombinaat, mis liigoli praegu on väga palju tähelepanu äratanud, laiendab veelgi oma troofili. Missuguseks kujuneb Vanemuise repertuaar lähemas tulevikus. Meie püüame nagu senigi pearõhku asetada siiski. Algupärasele algupärane dramaturgia on ikkagi see, mille ka töötades teater võib saavutada kõige suuremaid kunstilisi võitu. Ja ka praegu meil selles osas väljavaated on päris toredad juba veebruarist lume välja. Heino Tambergi uue lavalise oratooriumi kuuvalguse oratooriumi sealt edasi meiega le töötab uue ooperi kallal. Veljo Tormis. Terve rida vanemaid kirjanikke nagu Emmigruust on meile lubanud kindlasti kirjutada. Johannes Semperi lon meile, asi võlgatud, pidi meile komöödia kirjutama. Ma Usumeeltlasele ka teeb, meie jaoks. Aga muidugi ka meie unustage ära. Mitte klassikatsusele. Kaasaegse repertuaari kõrval. Meil on ja järgmisel poolaastal kavas taldaari ooper madalik, siis on. Edasi on tuleva sügisel, me tahame mängida Bertad projekti kolmekrossiooperit Sistusekspiri juubel, milleks tahame midagi huvitavat lavastada kindlasti midagi niisugust, mida ennem Eestis lavastatud ei ole. Aga võib olla ka midagi niiskust, mida nõukogude liidus mitmeid sel aastal juba lavastajad ei ole. Repertuaar on niivõrd mitmekülgne, et iga inimene Vanemuise teatrist sellest omapärasest kombinaati teatrist leiab endale kõige parema tegevuse kõige parima osatäitmise, mis temale endale kõige suuremat rõõmu valmistaks. No kindlasti näitlejal ongi niisugune asi, terve tema elutöö seisneb ainult selles, mida ta on mänginud ja ja sellepärast on väga kahju, et terve rida suurepäraseid eesti näitlejaid käigu tööta seisavad väljaspool kellest me siin peame väga hästi lugu. Ja kellest me teame, tööliste seal näitlejad teevad, on siiski liiga väike, võrreldes ööde anud. Etendus on lõppenud ja ka päev teatris jõudmas lõpule. Valdo Truve nimiosalisena ja Aino seep Eltsuna võtavad vastu teenitud kiituse. Meie ringkäik tänases Vanemuises lõpeb laua taga. Peaosatäitjad Elts ja Rummu Jüri on juba lavalt tagasi tulnud ja kuidas need on, kui tükk 145 korda jookseb, kas tüütavaks ei läheks? Ei, üldse ei ole? Ei, minul ei lähe küll kunagi teinud, aga ma arvan, et ehkki ma arvan, et tõeline kunstis kunagi tüütavaks minna, tegelikult südamega teha, eks ole, kas või 450 korda tükk rahvale meeldib ja mis seal siis sa siis käid, sa käid Põhja-Eestis Lõuna-Eestis igal pool rahvast, tungil kuskohal Vanemuine on ringi sõitnud. Nägi terve Eesti sõitnud igal pool, isegi Saaremaal käiakse Pärnus ja vabaõhuetenduselt, mõned suured seal igast suure nõudlusega taga ära. Aga muidu muidu Eltsin, oled rohkem, teen sellepärast täpselt teadma. Loomaaias ei ole kõiki meeles ka, mis on käidud väljades kohtadel. Ja nüüd arvatavasti Leningradis vastu ja vist jälle uuesti Moskvas Kremli teadsin, polegi siis ime, et teatrid Vanemuine tuntakse väga hästi ka väljaspool meie vabariigipiire. See on tore, kui teateid armastatakse kõige vastu. Austus temale, minule kui lihtsalt rahvas meist natuke lugu peaks vähemalt kinni läheb, plaksutas, siis ongi see ainuke. Tänavaartiste oli minu arvates.