Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Meie tänase saate teema on keel ja võib. Kindlasti on paljudele tuttav olukord, kus teid nii-öelda pannakse paika, see võib juhtuda nii kirja teel, kui suuliselt. Partner räägib teiega jumala positsioonilt tähtsalt. Vahel kasutab arusaamatuid võõrsõnu väljendeid. Riigiametnik võib teid ähvardada kriminaalvastutusele võtmise või sundtoomisega kuigi olete vaid lihtne, heauskne kõrvalseisja. Mida teha antud olukorras? Kas tõmmata saba jalge vahele või säilitada väärikus, kus ja hakata partnerid korrale kutsuma? Võimutekste on uurinud keeleteadlased. Sellest oli juttu ka aprilli lõpus toimunud rakenduslingvistika konverentsil. Täna räägime keele ja võimuteemadel keeleteadlaste Reet Kaasiku ja Krista kergega. Alustab Reet Kasik Tartu ülikoolist. Keelekasutuses on väga palju selliseid konventsionaalseid, tavalisi suhtlusviise, mille peale me harilikult ei mõtle, me lihtsalt suhtume asjasse, nii et noh, sellest asjast räägitakse nii ja niimoodi tehaksegi. Aga funktsionaalne teksti analüüs, millega mina keeleteadlasena tegelen, selle üks eesmärke on just õpetada läbi nägema ja lahti analüüsima neid konventsioone, et mis seal tegelikult võiks taga olla ja kuidas neid tuleb tõlgendada ja missuguseid tähendusi tegelikult lisatähendusi luuakse teatud keelekasutusviisidega. Ja kas võib nüüd öelda, et siin eksisteerivad mingisugused sellised mallid normid et see on kõik nagu ühe vitsaga löödud selline suhtlemislaad, ütleme, kui ühelt pool on kodanik ja teisel pool on siis see riik, kes tahab oma jõudu võimu, ma ei tea, mida näidata. No igasuguses suhtlemises mallid alati, sest igasuguses suhtlemises on osalistel kujutatakse mingid identiteedid ja rollid ja selles suhtluses, eriti kui seal institutsionaalne, kui see ei ole tavainimestevaheline suhtlus, ütleme nimetatud teine pool on mingi asutus, siis küsimus on selles, et kes need mallid määrab, kumb pool suhtlejatest ja see pool, kes suhtlusviisi määrab ja seda kontrollib, sellel on teatud mõttes või või võib ka vastupidi, võtad see, kellel on võim, sellel on võimalik neid suhtlusviise ja suhtlusmalle määrata, kuidas ta kodanike poole pöördub, kuidas ta kodanikega räägib, aga see ei saa olla ühepoolne. Tähendab, igal kodanikul on alati võimalik reageerida, kas ta peab seda normaalseks konventsionaalseks ja lepib sellise suhtlusega või ta ütleb, et noh, et see ei sobi, tuleb muuta keelekasutust, sest igasugune keelekasutusigasugune suhtlus on kokkulepe ja teistel on rohkem võimalusi kaasa rääkida, teistel on hoopis vähem võimalusi, aga protestimis võimalus on igalühel. Ja nagu ma ütlesin ka ettekandes, et asjade muutmine peab algama sellest, et sellest aru saada, mis tegelikult toimub ja mis olemas on, alles siis saab hakata midagi tegema või sellesse suhtuma. No näited on sellised, et riigil on vaja meiega mingeid asju ajada, aga ta suht meisse kohe momentaanselt kui kurjategijasse, mis see siis nüüd on, et me oleme nagu kohturiigi poole teel või teisalt lihtsalt see on nagu riigi enda mingi alaväärsustunne, et ta peab nagu muskleid näitama ja ütlema, et vat kui sa ei tule, siis selle paragrahvi järgi on sulle sundtoomine ja nii edasi. Ma ei oska öelda, inimeste mõttekäike on raske läbi näha, me saame analüüsida olemasolevat teksti. Miks see just täpselt niisugune on, mis seal taga? On, sellel on erinevaid tõlgendusvõimalusi, aga seal on mõned muidugi lihtsalt põhimõttelised asjad. No põhimõtteliselt ametikirjamall on selline, eks ole, et meil palutakse midagi teha. Ja siis põhjendatakse seal tausta osas, miks sa peaksime tegema. See võib olla põhimõtteliselt kahesugune, et meile antakse nii-öelda positiivset infot, miks meist oleks mõistlik seda palvet täita või seda korraldust täita või meid ähvardatakse. Mis juhtub, kui me seda palvet ei täida? Muidugi minul vähemalt niisuguse normaalse maailma normaalseks kodanliku tekib see mõte, et miks ta arvab, et mind peab ähvardama, et ma oma riigi seadusi täidaksid. Võiks ju eeldada, et me vaalselt vastame igale kirjale niikuinii ja teeme nagu palutakse, kui meil on mõistlikult põhjendatud seda. Aga võib-olla on teatud mõttes lihtsam võtta see teine positsioon ja esitada kõigepealt ähvardused, mis juhtub, kui nende korraldust ei täideta. Aga võib olla, on see lihtsalt ka ühiskonna võimupositsioonide vähem või rohkem teadlik säilitamine ja kinnistamine ja kogu aeg uuesti loomine, et ei tekiks kahtlusi, kes, mis rollis olla. Siin tekib ka see lapsesuuga küsimused, aga võib-olla on siiski see kõik meie nii-öelda nõukogude pärand meie aeg tulnud, kui see riik oli, kõike sa kodanikuna ei olnud keegi. Siis oleks kogu function reaalne teksti analüüse kriitiline lingvistikas nagu nõukogudetekstidega tegeleks, aga ta tegeleb vägagi palju läänemaailmatekstidega. Kriitiline lingvistika, mis nendest põhimõtetest lähtub ja tähenduste loomist vaatab, on ikkagi väga arenenud just Inglismaal, ülikoolides, Soome ülikoolides ja nad leiavad keelekasutust, avades kõiki samasuguseid võimusuhteid, mis sinna peitunud on. Ja mida seal siis kas peegeldatakse või vastupidi, luuakse nende tekstidega. Kodanik, kes ei ole nagu midagi paha teinud, saab sellise kirja, kus tal on 1000 ähvardust, no mida ma siis saan ette võtta või mida teie oma tekstianalüüsi põhjal ja ise protsessis sees olnuna, mida te soovitate? Ma ei tea, iga kord tuleb alustada konkreetsest olukorrast, näiteks kui läksin sinna, kuhu mind selle kirjaga kutsuti, analüüsisin koos kirjasaatjaga selle kirja läbi ja proovisin talle selgeks teha, et mind solvab, kui ma saan niisuguse kirja ja et ma ei tahaks ametiasutuses niisorid kirju saada, tema õigustas ja täiesti loomulikult ennast sellega, et ega tema ei ole seda kirja koostanud. Et see on standardkiri, mis saadetakse igale poole. Aga ei noh, ma kujutan ette, et ainus viis asja alustada on nii, kui kõik selliseid sobimatuid või vaid kirju saanud inimesed protestivad kas või vaikselt, kas või väikselt, võib-olla, et hakkavad asutused siis selle peale mõtlema ja näiteks koolitama oma suhtlejaid ka kirjalike tekstide puhul, sest praegu koolitatakse küll inimesi, kuidas suuliselt suhelda kodanikega, eks ole, kuidas viisakalt pöörduda, kuidas viisakalt rääkida. Aga ei pöörata tähelepanu niivõrd sellele kirjalikule konventsioon naalsele suhtumisele, et sellega saaks ju samamoodi teha, need võiksid kaheks sisaldada kõik ilusasti palun sõna. Võta seda korraldust või käsku sealt ära, see lihtsalt on viisakam, kui öelda, et palun tulge sellel kellaajal sinna ja sinna mitte, olete kohustatud ilmuma sellel kellaajal sinna ja sinna. Sellise käskima ja kamandama kirja iseloomustuseks siis nii palju, et seal ei ole seda palumise vormi, kes seal tegija on? No see sõltub ilmselt kirjadest, seal on mitu osa selles kirjas, mida mina analüüsis. Pöörasin tähelepanu näiteks niisugustele osadele, et kirja saaja ise osalisena tegelasena selles kirjas. Ei vigureerivaid räägitakse kolmandas isikus, temast enamasti räägitakse siis umbisikuliselt lihtsalt kõigist, kes võivad seda tüüpi kirja saada, vaata et kui ühes reas on rinnastavalt seotud loeteluna nii süüdistatav kahtlustatav kurjategija, tunnistaja kannatanu, siis jääb küll niisugune mulje, et riik, kes sellise kirja saadab, võtal on inimesed, üks hall mass, kõik, et tal on ükskõik, kas sa oled seal kurjategija või oled sa kannatanu selles protsessis sama kirja saavad kõik ja samu ähvardusi kasutatakse igaühe kohta, et kui sa ei tule siis kuulutatakse tagaotsitavaks või pannakse vangi või tehakse veel midagi hullu. Nii et sa oled ikkagi nagu see mutter seal selles masinavärgis. No paratamatult üks võimalus tõlgendada on neid kirju just nimelt niiviisi, et sa tegid. Mass jätkame oma rakenduslingvistika konverentsi järelkaja. Ja nüüd on stuudios Krista Kerge Tallinna ülikoolist üld- ja rakenduskeeleteaduse dotsent Krista Kerge, teie teema oli ametnik ja tema keel ehk ametnik keelemuutuste peeglis. Kui ametnikud keelt uurida, siis kas selles keeles on toimunud ka tõesti mingeid muutusi kodanikuna inimesena? Mulle tundub, et see keel on kogu aeg ühtemoodi pisut puine ja teda iseloomustab teatud väljakujunenud kantseliit. Olen kunagi üsna põhjalikult uurinud sedasama kantselei eetliku keelekasutust. Tegelikult uurisin ma Eesti erinevat liiki tekstide keelekasutust 20. sajandil. Ja see puine kantselei tuleb nõukogude võimukeelega viiekümnendatel aastatel, seal ilmnes väga selgelt ajakirjanduses süntaktilise keerukuse lause keerukuse Sakk läheb kaks korda kõrgemale, kui ta tavaliselt on ja ta on siis järelikult võimu keel ja ta tõepoolest siis praegu elava põlvkonna jaoks on kogu aeg nii olnud. Ametlikus suhtluses niisugune võimu keel, mis maailmauurijate järgi on ka võimukas, mõjub inimestele võimukana eristab ametnik teistest sotsiaalsetest rühmadest. Selle vastu on Euroopa Liidu riikides. Liikumisi on ka ühisliikumisi juriidiliselt, ehkki aspektist, et tõepoolest, ta on olnud ammu kui julgeid üldistusi me võime teha näiteks kas on mingit vahet, kui me elame diktatuuris või demokraat peas, kas siis see keelevõim meie üle rullub kuidagi teisiti või õieti on see motivatsiooni küsimus, just praegu rõhutatakse et õigekeelsus ongi demokraatia küsimus, neutraalne, rahulik, selge kirjakeel igasuguses asjaliku suhtluses tagab rühma erinevuste nivelleerimise, et iga rühm võib teisega suhelda mingisuguses niisuguses kõigile vastu tuttavas koodis. See on see niisuguse neutraalse kirjakeelekasutuse motivatsioon. Ja loomulikult alati selle juurde käib viisakus siis avalik ametlik suhtlus, see on nii, et üks pool täidab oma eesmärgid, kui ta arvestab teise. Oota tõsi. Aga muidugi see keelemuutuste pool minu ettekandes on samal ajal ka taga. Kantse liidile ei saa läheneda üksikkonstruktsioonide kaug. Mida meie niisugune kooliõpetus võib-olla mõneti ka avalik täiskasvanuõpetus natuke soosib, näiteks poolt-konstruktsioon on vale või mine tule, teised on pahad. Kui ma vaatan keele korpusi läbi terve 20. sajandi Sis poolt konstruktsioon ilu ja ajakirjanduses on alati olnud võrdlemisi ühesugusel määral. Samal ajal me ka ise tunnetame. Ma ei ütle sõbrale, et kuule, minu poolt käiakse veel poest läbi, aga töö tekstis ikka kirjutame, et ametniku poolt esitatakse see ja see siin on inglise mõju, siin on meie juriidiliste tekstide umbisikulises ütlevadki meile, et asja tehakse nii. Ja siis üks kirja kirjutaja kipub siis jäljendama seda seaduse teksti lisab sinna, et tehakse minu poolt nii ja teie poolt. Üks huvitav fakt või tõdemus. Teie ettekandest võib-olla see oli ka eelmistest ettekannet, oli see, et kantseliidi vohamine, mis oli enne Eesti iseseisvust samalaadset vohamist võib täheldada ka täna, see ei ole tegelikult minu väide, on see roomlaste uurimistulemus. Et Venemaa ja koosseisu kuulunud riigid hiljem iseseisvunud Eesti ja Soome võtsid automaatselt üle või oma seaduste aluseks esialgu Tsaari-Vene kohtukeele ja õiguskeele. Ja üldse niisuguste suurte riikide, saksa, inglise, prantsuse, vene õigus on väga vana selle keeru, kui see põhjus on see, et seadused teevad sajandeid. Õiguskeel on nagu mingi separaatne, arhailine keelevorm. Ja soomlastel oli 50 aastat meie nõukogude perioodiga paralleelselt aega seda aja- ja asjakohastada leida niisugused lihtsad, selged vormelid, need on ikkagi vormelid seadustes ja ametnikud neile tuginevad. Aga see on hoopis niisugune inimkeelelähedasem. Samal ajal praegu väga huvitav paralleel on olemas, Inglismaal kirjutatakse raamat, kuid ja vasturaamatuid sellele õiguse erilisele keelele, mis teeb samuti eriliseks ja rahvast võõranduvaks ka õigussuhtluse ja asjaajamise. Ja seal on tõepoolest mitte enam vaidlus nii artikli või veebitasandil, vaid tõsiteaduslikke raamatuid, mis pooldavad siis õiguskeele aja kohastamist või näit ütlevad, et õigus on nii eriline, et seda ei saa ajakohastada tegelikult ajakohastada, alati saab, aga eriline küpsusaste õiguses nõuab ka keeru kat keelt. Aga see ei tähenda, et peaks olema arhailised vormelid. Umbes nii, et inglise Kumagalkeerin ette öelda, õigustühine vahel öeldakse, on õiguse poolest tühi, veel midagi nulli, ainult null, tähendab see õigustühine on viie sõnaga edasi andma antud. Nii et, et juured on meil hästi kaugel ja probleem jätkub mujalgi. Aga see ei tähenda, et kaitseliit oleks vajalik ja veel enam haldussuhtlus näiteks üksikisikuga ka siis, kui üksikisik ajab isegi esindajana asju, aga ta ei aja oma õiguste ja kohustuste piires neid näiteks ta teeb ettepanekuid, et riik võiks toetada mingeid katastroofi piirkondi või muud siis kui kodanikuga või, või muu asukaga suhtlemine. Et üks minu ettekande pool oligi pigem sellest, et meil jääb midagi puudu euroopalikust viisa kusest ja siin taga on üks niisugune kultuuriuurijate tõdemus, et enamikus Euroopa riikides on kaudne suhtlusstiil paljusõnalisus palju viisakusväljendeid ameti avalikus suhtluses. Niisugune selge vormelirohke keel, eestlase suhtlusstiil on otsene. Ja sealt tuleneb ka see, miks meie ametnikud väga lakooniliselt teatavad asja kopeerivat asjakohaselt ja asjakohatult Ki pikiseadusse teid otse kirja, mis läheb inimesele ja üleüldse meie otsene suhtlusstiil väldib viisakusväljendeid tähendab kuidagi segantseliid, põimub meie selle otsese suhtlusstiiliga väga hästi. Ja nüüd, kuna samal ajal üle maailmateadlaste andmetel bürokraatia keelekasutus sarnastub et asjaajamine on üle riigipiiride, et üle ilmastumine mõju ilmastumine mõjub, sellele, mõjub äris, mõjub töösuhetes ja bürokraatias ja me oleme seal Euroopa liidus, kus kirjad üldiselt on hästi viisakad kad. Sealsamas konverentsil kargas püsti keegi noor inimene, kes elab pikalt Prantsusmaal ja kohe hüüdis, et, et oi kui toredad ongi need kantseliitlikud kirjad, näiteks mis Reet Kasik samal konverentsil analüüsisid. Prantsusmaa vahavus on täiesti vastuvõetamatu. Aga samal ajal otsene suhtlusstiil ei luba ümber lülitada partneri stiilile. Tähendab, kui me suhtleme teiste eurooplastiga, siis me ei oska nagu konkreetses olukorras nene viisakusele järsku ümber lülituda ja me ei saa siis jääda selle oma stiili juurde ka siin. Me peame natuke harjutama siduvaid väljendeid, meil on väga kahju, kuid kahjuks peame teatama, et meil on toimunud niisugune niisugune töökohtade arvu vähendamine ja muud niisugused tähelepanelikud viisakad väljendid. Kui me seda kodus Ta ei harjuta, siis me Euroopa konteksti ei sobi, ei sobi ju sinna tööle minnes, ühelt poolt võib seda seletada sellise noh, rahvuse psühholoogiaga, eks ole, et me olemegi sellised otseselt ütlejad kuskilt metsast tulnud. Ei mina hakka ütlema, et kas see kostüüm teil on pisut punakad ka varjundiga, vaid ütlen lihtsalt, et mis punane kaltsud seljas on, eks ole. Natukene on, Hille Pajupuu on uurinud väga palju kultuuri tunnuseid ja võrrelnud soomlastega küll ei ole olnud võimalust teaduslikult võrrelda teiste rahvastega. Ja erinevused on väga suured. Me oleme need, kes me oleme samal ajal vaadanud oma kodulinnas oma kodualevis ringi. Meie stiil on ka see, et meie tänavad on mustad, et neid ei koristada, et aknad on mustad. Ja ometi me ei saa enam, me võime uurida, et nii on, see on meie tuul aga see ei sobi Euroopa Liidu konteksti. Me mõjume seal ebaviisaka räpak ka mustana ja keel on ka keskkond, mis vajab harimist. See on minu postulaat. Nii et ühelt poolt me oleme saanud nagu sellise diktatuurist ja veel kaugemalt tsaariaja kantseliidi ja teisalt on meil siis selline euroopalik tsivilisatsiooni kiht nagu jäänud õhukeseks, see on jäänud õhukeseks. Kõige selle juures on meil õhuke veel üks kiht, mis teeb kõik muud näitused ja töösuhted väga raskeks. Nimelt on meil Hille Pajupuu järgi individualistlikud tuur Sis kollektivistlike vastand, kelle hulka näiteks kuuluvad meil elavad slaavi rahvad. Ja see tähendab seda, et niisugustes kultuurides on niisugune piltlikult kujutatav isik klik, mina väga suur ja see sotsiaalne, mina see teiste kaela rajamise võimaluse direktiivide, reeglite, kollektiivse vastutuse kiht on väga väike. Mis tähendab, et kui ametniku poole pöörduv inimene ei ole kõige viisakam ka on või tundub, et ei aja kõige õigemini asju siis see mõjub ametnikule solvav, tähendab, niisuguses kultuuris isiklik, mina on väga vähekaitstud, teda kaitsev ainult see, et meie eneseväärikus on tavaliselt küllaltki tugev ja kultuuriliselt talume ebakindlust hästi. Aga kui juhuslikult isikuomadused on ka tundlikkuse suunas siis, siis kõik tööasjad tunduvad meile isiklikud olme puudutatud kõigest ja ka isegi õpetajana ma tunnetan, et märkused, mis juhtumisi puudutavad kellelegi koostatud keeriama, analisin asutuse tekste, ei pane ühtegi nime, moondan kirju ja ometi, kui ta tunneb ära, et ma analüüsin viga tema töös siis tõrjuv hoiak on kohe, tal on teatud isiklik solvus ka õpetada on väga raske. See on see, et, et ma samastan ennast ja võtan seda isiklikku solvamisena seda, kui antakse hinnang minu poolt tehtud tööle. Jah, mis tahes vormis. See oleks ka väga täidetult väga telik kaatselt ja üks tegur tuli seal rakenduslingvistika konverentsil välja sootuks teisest ettekandest, ma ei tea, kas te panite tähele, esines Sven Soiver, kes oli küll poliitikatekstide kontekstis kultuuri uurinud Põhja- ja Lõuna-Eestis ja selgus, et, et siis nii-öelda poliitiliste olude puhul põhjaeestlane igal juhul süüdistab ja süüdistab otseselt isikuid Te direktiive, siis meie seadusi või, või mingeid asutusi või muud, vaid üldse ei küsi. Kes on süüdi, et ametnikul on järelikult ka väga raske teekond tekst eelkõige Põhja-Eestis. Ja ometi ametnik saab lähtuda ainult positiivsetest eeldust. Aga samas, kui jätame nii-öelda viisakuse ja läheme sinna teisele poole jälle sinna kantse liini juurde, siis tuleb ikkagi välja, kas see, et inimene ise, mina, kes ma selle kirja saan, see kiri kubiseb sellistest. Võib olla rahvardustest, süüdistustest, mis ei ole üldse nagu minule adresseeritud, vaid et see ongi formuleeritud sellise mättakesena. Ametnik on ise nagu kaitsepositsioonil minule kirja kirjutades ja mind mingite paragrahvidega juba ette ähvardades, kuigi ma olen süütu, eks ole, ja sellises olukorras ma ise käitun nagu vagur lambuke, kus on siis sel juhul minu enda selline oma kodanikku mina või, või see mina, mis ametnikuna solvub igasuguse kriitika peale, et see ütleme see, et just see üks inimene on selle ametivõimu suhtes ikkagi hästi saama või abitusse olukorda jäetud, kas see tuli meie rakenduslingvistika konverentsil ju välja katiku jutus või ütleme, me oleme ikka väga seaduskuulekas rahvas, kas see on 700 aastat orjaaega aega või, või on see üldse niisugune iseseisva riigi ajaloo plaanis väga lühike vahemik, mis seal taga on? Seda Ma ei oska vastata, aga me ju ei lähe tänavale. Mei protesti. Me seltskonnas kirume, me võib-olla lakkame riigiga suhtlemast, ma tean inimesi, kes on järjest näiteks mingi ühingu esimehena saanud niisugusi riigi projektide kontekstis niisugusi solvavaid, ähvardavaid kirju ja lihtsalt loobunud oma ametist. Tõepoolest eestlane taganeb selle üksikisikuna ja ka organisatsiooni positsioonilt väga-väga kergesti. Aga see ei tähenda, et ta tegelikult neid ähvardusi taju. Ma lihtsalt räägib neist kuskil. Ja ametnikul on ka siin oma lahendus, ta peaks rangelt jälgima, et ta ei lähtu eeldustest, et eestlane on vaidlushimuline süüdistav, et ta ei ole seaduskuulelik ja esitatakse ainult neid sätteid tekstis. Mis inimest aitavad ala, tooge see paber selleks kuupäevaks, vastasel juhul te kaotate raha või asjaajamine venib või mis kahju sellest inimesele sünnib. Aga väga sageli on seal taustal see, et kui te seda ei tee, siis update panna vangi. Kui te siis teil on õigus vaidlustada selle pügaljal kohtu kaudu nii mitme päeva jooksul, et ikka niisugune järgmine, kui, kui te seda ei tee, on paljude esitatud seadussätet taga. See on lubamatu ja nagu Reet Kasik oma ettekandes ütles maailma ametikirjades äärmiselt harv, kui ametniku positsioonilt vaadata, siis ta kirjutab seda kirja selle mõttega, et iga kiribaks avama ühe kohtuloo, nagu iga kiri on aluseks mingisugusele uuele kohtuloole. Et see meenutab mulle juba pisut skiso freenilist Ameerika asjaajamist, kus ongi et kui ka silmavärv ei meeldi, siis kaeban su kohtusse, et see on nagu juba see kohturiigid poole minek. Ja vaat see teeb mind nagu veel kõige ettevaatlikumaks sellises bürokraatia masinavärgis vahe sees olles. Mina rõhutaksin siin seda, et olukord on täpselt see, mis ta on, Ameerika, seda niisugust õigusk keskset vaadet tasub silmas pidada. See hakkab meie konteksti mõjutama ja on juba hakanud mõjutama, kui te vaadate meditsiini kaebusi või kaebusi, mis on kõrgkoolis õppejõudude peale, kes on pannud nimelise hinde seinale. Et niisugune kontekst tuleb teisest küljest, meil on Andrese-Pearu alati käinud. Ma olen väga üldiselt neil teemadel õiguskeele ajakirjas kirjutanud ja otsekohe vastas kohtunik, et aga kohtuasjades on tähtsad need, need, need, need, need asjad, mida ametnik saab tõestada. Nii et ametnikud peaksid omavahel väga tõsiselt harutama, et mis on see tingimata asjakohane, mida joone all kirjas siiski viidata. Et kindlasti need sekundaarsed Guysid kirja teksti ei tohi panna, aga siin taga võivad tekkida kohtuasjad vastavalt nendele ja nendele sätetele ja sätted joone all. Seda ilmselt tihti peab tegema, aga see on nende omavahelise diskussiooni objekt. Kohtuasju on ja tuleb, seepärast ei saa saata Ta 90 protsenti kirju niisuguses vormis, et äkki ta tuleb. Nojah, sest varsti on nii, et täna istuvad siin keeleteadlane ja ajakirjanik. Aga kui me lindistame mõne aja pärast, siis me peame kindlasti kaasama ka juristi, eks ole, kes siis meie nagu kuulab ja annab, hinnangu, kommenteerib ja samas jälgib ka seda, et me ei astuks nagu üheski nii-öelda hea tava või ma ei tea, millisest lävest üle, et meid ei saaks nagu kohtusse kaevanud. Õigussuhete aluseks on ka täiesti sõnastatult hea tava ja ometi. Ma pean ütlema, et juba praeguseks hetkeks me kaldume sinna, et oleme oma haldussuhtluse asjaajamise juba õiguslikult üle reguleerinud, selleks on liiga palju. Ja võib-olla oma lõpetuseks tooksingi ühe näite sellest valdkonnast. Näiteks kriminaalmenetluse seadustik ei keela ütlusi võtmas telefoni teel. Kui te panite tähele reed Kasikul tuli anda ütlus, et ta ei ole kuritegu näinud ega tunne selle osalisi. Taisa olla tunnistaja, tegelikult see on see tema tunnistaja roll. Ja ometi miski keelas nikul telefoni teel seda ütlust. Mast tähendab kõnekäitumise osa on suhtluskanalivalik ja ka õiguskeele sellest nii-öelda minu vastu artiklist kohtunikupoolsest artiklist selgus, et suhtluskanalivalik on ametnikul väga paljudel juhtudel keelata. Tähendab, see on juba üks niisugune väga tõsine märk, et meie haldussuhtlus on nii ametniku poolelt kui ka inimese poolelt üle reguleeritud. Nii ja kogu selle jutu lõpetuseks selline küsimus Krista Kerge. Me räägime kaugem oma jutus järjest keelest. Aga anname nüüd kuulajale teada ka selle, et mille alusel te neid väiteid ja järeldusi, et ikkagi keeleteadlane on mul siin partneriks praegu, et, et mis on sa alused? Vaevalt see, millise kirja mina olen saanud ja millise kirja teie olete saanud parajasti oma kodusesse postkasti, vaid siin on üks teine alus, siin on esiteks see alus millest saade räägib, see on asjaolu, keeleteaduse ees on minu teetlites rakendus see, kuidas me keelt kasutame. Teiselt poolt ma viitan kogu aeg kultuuriuurimustele, mis tegelevad kõne käitumise ehk keele kasutuse kontekstiga. See on üld, keeleteaduse tulemus, mille hulka kuulub ka sotsiolingvistika ehk keele kasutamine ühiskonnas. Ja tegelikult selgub, et kõik, kuni selleni ütleme, et palun tule minuga kinno või mingem või lähme või läheme, et igal keelelisel vormil on oma sotsiaalne tähendus. Nii et see ei ole kaugenemine, keele teadusest, vaid keeleteadlase pilgu avardumine. Me näeme perspektiivi, mida iga keele uurimise samm keele rakenduses tähendab. Oli saade teemal keel ja võim. Täna kõnelesid sellest keeleteadlased, äred, Kasik ja Krista Kerge. Toimetas maris Johannes kuulmiseni.