Kellel on sinugi ahmides, leides soojale külma. Kas oled sina kätte võidelnud, kas oled sina nende pärast vaeva näinud, mis õigust on sinul? Jah, ja ei öelda kaaluja kaalu istun maha villu senikaua kui teised otsustavad vastutavale sõdima. Taal, vara üliinimene. Kujuta ette, mida tahan öelda, jah, kupateegitad jah. Tuhanded Tartu ja Tallinna teatrisõbrad ehk mäletavad ookean ja platonov, kelle käitumise üle vaidles noorte hääle veergudel kogu vabariigi noorsoo ning mees, kelle nimi sai korraga tuntuks üle Eesti kui platoonovi silmapaistev kehastaja Vanemuise laval. Kuid Jaan Sauli tunneb ka kontserdisaalide kuulik. Kõik vaikis. Marmor ja vaibad ja klaas. Selles vaikuses vahtkonna pronksist meeste baarseksis. Kuid pilude kohalt näis auravat puusärgi kaas. Ta hingas, kui platsile toodida sark mausoleum ist. See aeglaselt liikus. Ja vaikisid tääkide read. Eks temagi vaikinud hääli ei kuulnud Messargast palsoleeritud rusikaid Raivuselt surusta seal ja pidule liibudes. Kool Luksel tegi vaid targalt. Kest toonuta välja. Näha küll, tahtis ta neid noorsõdureid lihtsaid, kes kogunenud siia sel hetkel et kunagi teha üks tõsine karistus räid ja suruda arutut põlvile jänese ette. Ta midagi plaanitsed? Midagi mõttes on tall. Ja valitsus, kuula mind palvega, pöördun su poole. Meil tugeva valve all, olgu see kaldet Stalin ei tõuseks. Ei tõuseks ka minevik, koolev. Jutlusest, milles kehastab rahvastajaks magnetgale Volgogradile tänulik olen uhke. Toominevik mulle on süütute laagri barakk. Laim, vale ükskõiksus, mu õnne ja elugi suhtest. Ei põlanud töödne kes ulatas terast, kes külvas. Kas surmale vastu Me sõjamees kartma tult sammus kui tema meid kartis. Vaid eesmärki pidades üllaks kõik ülevad vahendid unustanud, olid ammu. Ta nägi kõik ette ja käristas petete rüüd. Suur maa, tema järglasi praegu ehk mõndagi kannab. Otsekui telefon puusärgis oleks tal nüüd? Jah, otsiale Stalin, kui varemgi juhtnööre annab. Ehk teinegi kuuleb neid. Ellu viib Truilt. Ei. Stalin ei alistu. Stalin ei kodune siia. Mausoleumis tõime ta välja, ent kuis kuist Stalini järglastest Stalinit välja saab viia? On Stalini mehi, kes vaguraks aednikuks hakanud peos lilleke mõtlevad, tuleb veel meiegi kord. Teised tribüünidel agaralt Stalinit praganud. Vaid möödunud kaunitest aegadest öösiti näevad und. Infarktid need niidavad mure ja lein. Kõik endised suurused, madjuesseedi, toonased laagrid, tühjad on meil. Kuid saalitäis rahvast, kui laval poeedid. Parteile on andnud mu mõtted ja käed. Partei mulle õpetab loomist ja löömist. Nii kaua, kuis Stalini järglasi näen. On tunne, et Stalin on veel mausoleumis. Aastaid on Jaan saalil alles 26 kuid selja taga juba ühte teist, millest tasub rääkida ka lapsepõlvest. Noh, mul isa ema töötasid teate ühinesite niukseid, huvitavaid mälestusi, kui minuvanuste seltsi mälestusest rääkida võib. Näiteks Rätsep, õhu esimene lavastus, mis läks töölisteatris 42 43 või 44 sõjakeerises helistajate joone, põles maha. Ja samuti põles sinna sisse ka viimase noodini, kõik rätsepamuusikast. No aga mina, Peeter meerimisega tüki nii mitu korda näinud, ma ei tea, vist 15 korda, pluss proovid ka veel. Et muusika oli nutnud peas. Ja Oja tuli meie juurde. Meie käisime tema temal ette laulmas Janis tänu Peetrile ja mulle sai muusika autori poolt taastatud, kuna ta ise oli suur, suurem osa juba unustanud, aga tõsisemalt teate tegemise, need langevad juba keskkooli üheksandasse klassikujust. Moskvast hästi värskelt tulnud. Olgu laste nimed kevadet lavastama koolilehte ringiga. See kevade koosseis oli väga tore koosseis. Sellest on tulnud nüüd nii. Sellised noored nimed nagu Aarne Üksküla, Meeli Alev, Tõnu Aav, Madis Ojamaa ja mina. Meie lõpetasime kõik koos, nüüd selle teatrikooli saime näitlejateks peale selle just värske noor luuletaja Arvi Siig mängis meedial imelikku. Sina mängisid Tõnissoni säilaga suure rahuga edasi, kui haisu selja taga kokku varises, ei teinud välja üldse sellest. See see noor helilooja, praegune Ivalo Randalu, tema mängis köstrit vist fermendi, mis mul ei tule meelde. Kuidas see siis juhtus, et juba keskkoolis sain teatrid tehtud hoolega ja armastusega? Teatrikooli asemel sai seekord valitud hoopis Tartu õliga? Kõhklemised kahtlased Agrasin omamoodi oliga talla Kultuuriministeerium isi, sest enne kui meil küpsuseksamid olid läbi keskkoolis ma juba siis läksin kultuuriministeeriumisse, et uurida, järgi kuulata maad, mismoodi saaks minna Moskvasse Kitisesse õppima näitemängu. Ja siis seal oli päris lahked onud ja inimesed, nemad kirjutasid üles mu nimed ja aadressid ja kõik, mida ma soovisin, lubasid mulle teatada, kuidas ja kunas ja kas ja mismoodi saad. Aeg läks, mingit teadet ei tulnud ja siis on nii-öelda viimnepäev, oli käes. Võtsin dokumendid, sõitsin Tartusse, koolis oli minu lemmikaineteks, olid kirjandus, matemaatika, füüsika ja sellepärast ma andsin paberid sisse füüsikaosakonda ja mind võeti vastasena. No ülikooli näitering, see mulle selle otsustava hoobi andiski. Täitsa juhuslikult sattusin maalilisi meeskoori laulma ja meeskooriproovid siis täitsa juhuslikult mind kutsuti, ühte tükis oli lennud, lahkuvad pesastest tegema ühte osa. Muidugi kutse rõõmuga vastu, sest asi oli siiski kuskil südames, südamesopis oli kogu aeg olemas, mängisin selle ära ja siis juba järgnes meie tolle perioodi, mis mina tegin isetegevust kaasa. Suur number soli mullata kannike operett mille üle siiamaani rikkaneni äärmiselt rõõmus ja uhke meel, kui sellest mõtlen, et niisugune tunne, et pärast seda ei ole vist ülikooli tegevuse midagi nii head ja seda saavutust ei ole ületatud vist. Seal veel paar näitemängu, seal oli kolmandiku tänav 17. Ja lõpuks otsustav oli kroonini Jupiter naerab pärast mida males lõplikult julgesin otsustada, et ma vist Lähen ülikoolist ära teatrikooli. Viimase tõuke andis sellele. Ants Lauter. See oli pärast Jupiter, naerab esietendus, tema vaatas ka seda, ta tuli lava taha, siis otsis mind üles mitte midagi muud, ütel surus kätt ja ütles aitäh. Ja nii vähe kuisega, väliselt oli seal, see oli minule tol ajal hiigla palju tähendas. Lõi kuidagi, andis sellise sisemise kindluse suure julguse tunde, et ma hakkasin konkreetselt mõtlema Tallinna teatrikooliminekust. No ülikoolist, Ma tulin ära. Teiselt kursuselt astusin teatrikooli ka kohe teisele kursusele. Teatrikoolist on juba varemgi palju kirjutatud. Mind huvitaks see, mida sinu arvates andis sulle kõige rohkem teatrikooli, millest jäi kõige rohkem vajaka. Ma mäletan, kui me teatega oli tulile. Panso kordas alatasa üsna tihti meile seda teatrikoolis ei tehta kellestki näitlejat. Aga et siin võib näitlejaks õppida. Ta kordas seda, ikka, ütles, püüdisime sellest hästi targalt aru, saaksime sellest. Ja ma usun, et me saime aru. Ja selles mõttes minu arvates selle teatrikooli kõige suurem pluss. Minu arvates oli just see et lõid õpetati iseseisvalt mõtlema. Nii kunstis kui ka elus. Mis need vajaka jäi? Aga seal on ka nii, et tunned rohkem, kui öelda oskad, aga fakt on see, et praegu alles tunned seda, mismoodi oleks pidanud teatrikoolis õppima. Võib-olla kõige suurem nii-öelda puudujääk tekkis, eeldasime läbi, ma ei taha kedagi teist süüdistada. Disendas laiskusest kahtlemata. Ja oli ka mõnikord remonti, kui ei saanud aru ja ei julgenud küsida. Üldiselt ikka lolle moment, kui sa ei saa aru ja siis sa ei julge öelda, et sa ei saa aru. Minul isiklikult oli seda teadlikulise, ma tean, täiesti juures oli ka teine, mis oli see muidugi vaata eriti nüüd võib-olla minu omal nahal tundsin seda väga hästi, sest nagu ma vanemasse läksin, ma sain kohe väga suure koormuse osaliseks. Töö oli tihe. Nii oma järglastele olen ütelnud ja tahan teda ka edaspidi alati öelda. See on tööhäälega näitleja, kõige tähtsama väljendusvahendiga, tema isiklikku mänguriistad. Selle kala peaks teatrikoolis töötav veelgi rohkem ja veelgi rohkem, kui seda tehakse kuidagi meie minust rääkimata. Ja kui teevad seda ka praegu teised sest see on koht, kus elu maksab kõige valusamalt kõik karjuvad kate, kui korraga proovide pärilus hääl ei pea vastu, hakkab käriseva lõpuks hääl kaob ära, jalad nädalaks ajaks sinisel lehel ja töö seisab. No nüüd on poolteist aastat Vanemuises selja taga. Kuidas see aeg on läinud? Olgu läinud kohutavalt kiiresti tänu sellele, et tööd on palju. Ma sain ikka sellise repertuaarikandjaks, mida noorele näitlejale harva juhtub kaela kohe kõigepealt mängida ookeanis platoonuv siis järgnes küllaltki huvitav osa, see oli teine piloot. Simonovi neljandasse ei õnnestunud mul jälle suur osa kohe. Rolali rahvadraamas, 14. juuli Hoss. Nüüd viimane, suur osa, väga raske osa, millest ma alguses arvasin, et ei olegi lootust välja tulekuks. See on Petersoni viimane näidanud, olen kolmekümneaastane, Kaspars. Mäletan, kui meie lõpetasime kooli, siis Panso kirjutas selsamal suvel kultuurielus või artikli kus ta ütles muu hulgas, et kõike on vaja väliseid eeldusi, talenti, kõike seda, et õnne peab ka olema. See on õige. Ja mina võin selle koha peal pidada Ennosmeed teatrikoolilõpetajate õnnelaste kilda. Sest ma olen saanud väga palju tööd, väga rasket tööd. Aga just tantsijale töö najal ju see edasiliikumine areneme toimubki. Ma mäletan, kui oli meil suunamine oli määramine, panin alguses isegi natuke nagu, võib-olla väheke pettunud, mind suunati Tallinnast kodust ära Tartusse. See haihtus õige pea. Ja siiamaani ma olen väga õnnelik selle üle, et Tartust sai siis töö seal noorele näitlejale kõige tähtsam. Sa võid olla andekas, aga mis sellest kasu on, kus aastate kaupa seisad? Mis sa arvad, millest see tuleb näiteks, et me sageli ajakirjanduses vilksatavad uued noorte näitlejate nimed, kuid möödub aeg ja õige pea on kadunud ja neist ei kuule enam hiljem mitte midagi. Nüüd on minu arvates on siin lihtsalt üks tähelennu tagaajamine või odava populaarsuse saavutamine. Kõige rohkem nii-öelda on meil selles suhtes häirinud just kõik see, mis on seotud filmitööga Tallinnfilmiga. Mäletan seda ka oma naha peal. Kui olime just valmis saanud filmi vihmas päikeses ja kui siis mind otsis isegi ülesse Pravda korrespondent ja see oli niisugune tunne, mis sa oled maailma tähelepanu keskpunkti nael. Aga see ei ole tegelikult nii, sest mida tegelikult pole, on noored teinud, mida olin mina siis teinud ühe osa küllaltki keskpäraselt olin ta teinud. Ja kas see oli mingi nii suusauda seda Coheni sellisel kujul välja reklameerida? Ma ei taha öelda mitte midagi nende noorte kohta, kes meil on filmides, on mänginud orgusseriargi või Viiu Härm või nad on teinud tublit tööd, ilusti tööd. Aga siinsamas kõrval vaata näiteks. Terve joone alla kirjutatakse jääminekust Sirje arbist. Hugo Laur mängis jumalikult selle aasa, palju sellest kirjutati. Või kui palju on kirjutatud näiteks seda, mismoodi Ants Eskola mängib Maurust. Kas on kuskil olnud artiklit, mis oleks eraldi pühendatud terve joonealune, umbes tingliku pealkirjaga Ants Eskola Maurusena ei ole olnud kahtlemata uute nimede hulgas on palju andekaid, aga siin on vist mindud liiale. Isegi see, see oli niisuguste kurioossete juhtumite peale. Et Tallinnfilmis Oliver filmi proovivõtete ajal tuli üks hästi nooruke tütarlaps, kes kord oli juba kinolinal esinenud. Tuli Paul Ruubel juurde. Poldrugele on ju ka vana näitleja, teeneline kunstnik küllaltki palju teinud Eesti teatris ja kinos juba mänginud ka. Ja läks tema juurde, küsis, vabandage, kas teie olete ka näitleja? Tragikoomiline situatsioon, mõned juured on ka selles, millest me just rääkisime, jääb niukene rahuldamatuse tunne, kergelt rahuldatakse saavutatuga viimane jääminek. Kui seda ajalehed retsensiooni loed, see on niisugune tunne, et me oleme saanud korda suursaavutusega. Hindame filmi väga heaks, leiame, et film on väga hea, üks asigi. Me oleme filmilik, vaatame, loomulikult läheme kõik vaatama. Aga teine asi kui Jaan film, vürts etalon peab olema teine. Hea filmi etaloniks on näiteks noh, kasvõi ühe aasta üheksa päeva. Sest kunagi ei tule mõelda sellele, kui palju on sinust allpool vaid sellele, kui palju on sinust üleval pool. Aga need kriitikat ja minu arvates sageli just hinnaalandusi kergekäeliselt kukub kiitva jättes sageli tõelised pärlid kõrvale. Diivanilt kassett, väga tore asi. Rõõmuga, naudinguga võtad pihku ja vandesõnade ülekannet sisule, kui vaatate, tiraaž on 6000, kas täiesti rahvast peetakse lolliks? Kasseti kohta on nagu kuulipildujast on praegu tulnud artikleid. Lasen tõesti põhimõtteliselt üks mees kirjutas, tegi eesotsa lahti ja teised kordavad sedasama teiste sõnadega, teises järjekorras. Nojah, see on nüüd juba teine äärmus, teine äärmus, aga kuidagi Niukest kriitik muutuks oma ettekujuks natukese Belinski või geork ranges või kasvõi meel Tammsaare, kui ta noor oli, Tuglas tähendab kuidagi mingitäiele konstanteerija, ta ei ole mingi raamatupidaja kunstis vaid ta on mõtleja. Õpetaja, suunaja selgitaja, just nimelt loomingulises kriitikast jääb puudu minu arvates. Ja sellest võib olla tingitud ka kõik need üksikud niuksed, tungalterad. Nii poolteist aastat Vanemuises on selja taga, praegu käivad proovid uute lavastustega. Jah, uued lavastused, uuseum, palju tulemas. Ülesanded on suured, isegi nii suured, et nagu ei julgegi neist praegu rääkida, siin. Sest ei tea, kas õnnestub või ei. Üks osa, mis, mille esietendus peab olema varsti me teeme seda. Kahepeale löödi teise noore näitlejaga Chatski Kribu jäädovi komöödiast. Häda mõistuse pärast. Aga kohe läheb lahti Sofaklase tragöödia kuningas Oidipuse proovid kus mina pean hakkama rinda pistma Oidipuse kujuga. Panso lavastab ja minul isiklikult suur õnn. Seda oli mu õpetaja ühtlasi minu arvates ka Eesti teatri praegu üks kõige säravamaid tähti. Ma tean, kui suur ja kui ränkraske on see ülesanne. Oidipus. Just paar päeva tagasi lugesin uuesti selle näidendi teksti jälle veelkord läbi. Panin kinni, mõtlesin, ei, mina seda tegema ei hakka. Seal nii raske. Puhtast südamest niuke tunne lihtsalt tunned et materjal on sinuga võrreldes hiiglasuur ja kas ennast läbi kaevata temast jõuad või ei. No muidugi, ma ei hüppa kohe alt ära. Ma ei loobu temast, ma teen kõik, mis suudan. Ja kui ta tõesti ei õnnestu, kasu on tast ikkagi olnud osavates järjekordselt teatriühingu sõnakunstnike ülevaatusest konkursist üldse tegeleda ka rohkem sõnakunstiga. Ei ole näitlejatöö ei ole tunnustanud ka ehk oma füüsiku elukutset. No füüsika elukutsed, mis palju temaga näitlejad ei olnud kokku puutunud, aga nii palju tast kasu olnud, et kodus läheb raadioritides parandamise ära. Praegu on magnetofon kodus laua peal lahti võetud teda remontida siin-seal mõningad väikesed ümberehitused ja viimasel aastal ausalt kellaga eelmine aasta isegi puhkehetkel võtsin mõnikord kõrgema matemaatikaülesannete kogugetel ajaviiteks, et pea kukaks lahendasime, ülesandeid võtsid ja nende peale. No kas ta annab ka näitlejatele kasu ja abi kahtlemata annab minu arvates väga palju, sellepärast et tema annab kohanen loogikaga suurt kasu. Aga minu arvates kas või üks kord ühes endas terves Algerlast terves kõrgemas matemaatikas tema ootamatutele keerdkäikudele vaatamata korralikuks lahendus saabub, vaatad, kui loogiline see lahenduse käik on kogu aeg olnud, siis selles on suur ilu. Head, samasugust, hästi keerulist, äärmiselt keerulist teed pidi. Peab jõudma lõpuks väliselt väga lihtsa resultaadi juurde seal uue inimese sünnile laval mitte uue, kujuvad uue inimese sünnile. Nagu omamoodi, nagu kõrgema matemaatika ülesande lahendamine, kus sageli lähed valet teed. Mõnikord jääb isegi võib-olla ülesanne poolikult lahendatuks, mõnikord valesti lahendatuks. Aga see ta pani matemaatika juures paratamatult, sa pead mõtlema Saisa, teisiti, sa pead mõtlema. Oma peaga saad sa mõtelda? Nagu te teate, siis sedasama suured teha. Juba päris õnnelik inimene. Aga ükskõik kes, elavad meeskoori, sa kirjutad luuletusi või mängid teatisi, mida teed? See peab olema kõik tulnud, ainult ühest asjast tungis, see on see, mida vana eesti rahvalaulik ütleb, et ei saa mitte vaiki olla. Kunst, igav on olla iluta vale, olla laulamata. Isegi malemäng. Malemäng on malepartiisid, mis pakuvad mulle lihtsalt suurt esteetilist naudingut. Nagu ise suudad läbi viia mõne huvitava partii huvitava kombinatsiooni siis hakkad värisema enne seda, kui oled vastasele. Saate selle viimase matikäigud ja käsi väriseb. Mispärast ometi siis, kui kõik on kindel, et nüüd on lõpp käes vastane, vaat siis hakkad värisema. Isegi kahju, et see partii nüüd otsa sai. Näitemängu tegemiseks sageli samuti. Mõnikord on kahju, kui etendus lõpeb. Väsinud olete küll. Kahju. Ükskõik mis alaga sa elus tegeled. Näitlejale tulevad alati kalt. Nii lõppes meie jutuajamine Jaan Sauli ka näitlejast ja kunstist selle osast ja mõjust, milles ta momeniatuuris nii ilusasti räägib Anton Hansen Tammsaare. Kord hakkas inimestel maailmas väga raske elu. Taevase jumala kõrvu, kostis ainult kaebamine ja Lott. Ja kui jumala ära tüdis, seda kuulates, ütles ta laulikule. Mine maa peale inimeste juurde ja õpetan neid oma lauluga elu muresid unustama. Ja laulik läks. Noortele kuulutas ta joovastavale keelele igavest armastust mis aga elus ainult silmapilgu kestab. Täiskasvanute rinnas sütitas ta võitlushimu ja julgeid püüdeid vanadele surusta kordiot kulmudele ja pani neid elutühjuse üle sügavamalt järele mõtlema. Kurbadele laulis ta nukrameelsuse imelisest luulest rõõmsatele, elu, nalja, üllatavast kaasa kiskuvusest elust, tüdinuile ja ilma põlgajaile. Avastaga looduse väravad. Ja õpetasin nõnda neile uuesti, mis on naeratus. Kõik kuulasid, laulikut ja ununenud oli elutüdimus ning hingevaev. Jumala kätel ei kostnud enam ei hädaldamist ega uhkeid. Sellepärast kutsustava ingli ja ütles temale. Rutta maa peale ja too mulle sõnumeid, kuidas inimese lapsed elavad. Juba ammugi pole ma nende suust palveidega kiidulaule kuulnud. Ja kui ingel maa pealt tagasi tuli, ütles ta. Nad käivad lauliku järel ja kuulavad teda. Jumal ütles inglile. See on halb, et mal lauliku maailma olen saatnud. Sellepärast rutta maa peale tagasi ja vii talle sõna, näitan mina teda paradiisi ootan siin kõrgel pilvistel troonidel, mida minu inglid õhtupäikesesäraga teevad, kuldama, olgu tema igavene asupaik. Ja ingel ruttas ja tõi lauliku üles jumala juurde. Aga kui issand teisel päeval meelt lahutades jalutama läks ja kui taevaväed talle kuld pasulatega kiitus puhusid panid laulikud tähele, kes üksipäini istudes alla maa poole vahtis ja pisaraid valas. Mispärast, ei laulase, küsis temalt, jumal. Kellele peaksin paradiisis laulma, vastas Lavlik. Ja kui jumal mõttes lauliku ees seisma jäi, palusse armuline issand, luba, et ma tagasi lähen, inimeste juurde, seal igatsetakse minu järele. Aga jumala vastas, sinna ei pea sa mitte tagasi minema, Glavlik, sest sind kuuldes võõrduvad inimese lapsed minust. Siis lubad ma põrgu, lähen ja seal laulan. Sest kui sa mu laulikuks oled loonud, siis pead sa kõrvad anda, mis mind kuulaksid. Ja jumal sai väga kurvaks, et laulik temalt niisugust asja palus. Siiski ütles ta, maailma uksed olen käskinud sinu ees, oh, laulik lukku panna. Aga taeva ja põrguväravad olgu sulle igavesti avatud, sellepärast mine alla ja laulab pimeduse riigis. Kiirel sammul detas laulik teele, et kannatajate meelt jahutada. Ja kuidas piina nägi, mis põrgupimedust täitis, sai ta meel väga haigeks. Ta istus naeratada lähedale ja tema hingest voolast imeline laul. Kohe selgisid, valus, vilkuvad silmad. Tasalesid kannatusest kortsunud palged, ununesid igaviku, hirmsad mälestused. Kõik vaikis ja kuulas. Ainult laul voogas elas, paisus. Ja kui viimnepäev kätte jõudis saatis jumal oma poja, et ta kõike, mis kannatab, pidi lunastama. Aga kui Kristus põrguväravate taha astus, siis koputas ta asjatult sisselaskmist, nõudes üks g läinud väravaid avama sest kõik kuulasid laulikut. Aastatuhanded viimsestpäevast mööda aga ikka veel seisab Kristuse koputab. Kõrgete väravate taga jääb aga kõik endiselt vaikseks. Ainult laul voogab ja heliseb.