Lugupeetavad koorimuusika sõbrad. Teine vabariiklik, noorte koorijuhtide konkurss kisub lõpupoole, meile oli see töö, ma arvan, ma väljendan kogu žürii arvamust. Meil oli see töö väga meeldiv, tahaksin tänada väga Eesti kooriühingut. Eesti, ma neid asutusi oli nii palju, et ma pean spikerdanud Eesti Kultuuriministeeriumi, Tallinna konservatoorium, tooriumi, Eesti rahvusmeeskoori, Eesti raadio, segakoori ja kõiki neid funktsionäär, kes aitasid selle asja läbiviimisel kaasa. See üritus on näidanud ennast juba eelmisel korral väga vajalikuna. Ta tõi juba eelmine kord välja nii palju andekaid noori, kes on oma kohta elus juba õigustanud ja õigustavad veelgi edaspidi. Ja me loodame, et ka meie zürii tegi niisuguse töö, mille tulemused ei jää teoreetilisteks, vaid omavad tagamaad. Lähematel aastatel. Need ilusad ja head sõnad, ütles žürii esimees, Vanemuise teatri dirigent Erich Kõlar. Laupäev, täna õhtul pidev meeleolus Estonia kontserdisaali laval konkurssi lõpetades. Žüriisse kuulusid veel Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli õppejõud Silvia Nellik esimehe asetäitja ning liikmena Läti koorijuht Sigvard Klava, Rootsi koorijuht Hans Lundgren, Soome organisti ja koorijuhtsepa murda Estonia peaagu Pormeister Jüri Rent, Tallinna konservatooriumi õppejõud Helju Tauk ja Marje Tralla ning Eesti kooriühingu vanemkonsultant Ennoja. Tulemused. Kolm värsket laureaadi medaliomanikku ja neli konkursi diplomandi lisaks eripreemiaid, mida jagus igaühele. Kõigepealt otsepreemiate väljajagamise järel püüdsin konkursi muljeid žürii välisliikmetelt, sest nemad sõidavad ju kiiresti ära. Rootsi dirigent härra Hans Lundgren. Külaline ütles, et pole kunagi kuskil näinud korraga seitset nii noort dirigenti tegemas nii head tööd. Muljed on kõikidest väga head. Rootsis niisuguseid konkursse ei korraldata, aga see oleks väga tore, innustab noori tööle. Arvab, et igaüks neist oleks ka Rootsis teretulnud külaline sest kontaktidest Eestiga ollakse seal väga huvitatud. Sepa murdu Soomest. Härra Murd ootas sellest konkursist palju ja eidetunud. Üllatas kõrge ja ühtlane tase, mida noored dirigendid näitasid. Vahed olid nii väikesed, et lõpptulemused oleksid võinud olla ka teistsugused. Muide, väliskülalised jälgisid ainult konkursi teist vooru. Soomes korraldatakse palju küll kooride konkursse, aga koorijuhtide konkursse mitte vahest ka sellepärast, et seal tegeleb enamik koorijuhte sellega muu töö kõrval. Tema isegi on põhiametilt Helsingi toomkiriku organist ja selle kõrval juhatab kammerkoori dominanti. Murdolon kena ettepanek, et edaspidi oleks rohkem ühist ööd eesti ja soome kooride vahel. Näiteks vahetada dirigente, paar nädalat töötaks mõni eesti dirigent soome kooridega ja vastupidi, nii nagu see orkestrite puhul tavaks on. Jutt on läinud pikaks ja seda tuleb siin saates veel küllaga. Kuulame nüüd vahepeal ka muusikat. Eesti rahvusmeeskoori tähendab Heikki Põhi. Ta lõpetas 1986. aastal koorijuhtimise erialal Harri Ilja klassis töötab Tabasalu keskkoolis lauluõpetajana ning juhatab Tabasalu kammerkoori. Lisaks diplomile omistati talle haridusministeeriumi eripreemia parimale koolikoori dirigendile. Ettekandele tuleb Konstantin Türnpu laul Meil aiaäärne tänavas. Mõnda konkursi tingimustest osa võisid võtta Eesti koorijuhid ja koorijuhtimise eriala üliõpilased, kelle vanus ei ületa kolmekümmet viit aastat. Esimeses voorus tuli 20 minuti jooksul näidata tööd kooriga uue laulu õppimisel. Teises voorus tuli juhatada avalikul kontserdil 12 kuni 20 minutilist kava, mis sisaldas ühe kooriteose saatega või osa suurvormist. Ühe 20. sajandi eesti helilooja teose ja ühe välishelilooja teose. Igaüks pidi juhatama nii rahvusmeeskoori kui raadio segakoori, kusjuures repertuaari sai konkursant valida etteantud nimestikust ning kuue päeva jooksul proove teha nende kollektiividega. Silvia meelik. See oli väga hästi mõeldud ja need kaks ülesannet noorele dirigendile andsid päris hea ülevaate temast kui muusikust. Väga head tööd. Esimeses voorus tegid Hirvo Surva, Elo Kaarepere. Mulle väga meeldis veel Elmo Tiis valdi töö, kes on muusikaalne võib-olla natukene liialt tagasihoidlik veel. Elo Kaarepere võlus oma töötempoga oma aruka lähenemisega oma karakteritajuga oma toreda tööstiiliga. Huvitavaid lahendusi oli ka teistelt osavõtjatelt. Meil on kogu aeg palju aega kurdetud selle üle, et meie dirigentide seltskond seminiseerub järjest, aga sellega kursi järgi võib küll öelda, et seal üldse oli ainult kaks noort daami, teised olid kõik mehed, kas on siis neil neidudel vähem julgust ja pealehakkamist või on nüüdse suhe jälle meeste kasuks muutumas? Tundub, et nii seda kui teist viimasel ajal on noori tublisid meeskoorijuht ilmunud päevavalgele nii-öelda. Aga ega see ei tähenda küll, et naisdirigendid peaksid selle tõttu tagasi tõmbuma, aga küllap ikka nendel oli vähe pealehakkamist ja, ja vähe julgust. Elo Kaarepere küll esines südilt esimeses voorus. See on tõesti üks tõsine mehe töö. Aga paraku on pidanud naised oma õlul üsna palju seda tööd kandma. Ja see on ainult tore tõdeda, et noori andekaid mees, dirigente on järgi tulemas. Nüüd esineb rahvusmeeskoor Indrek Viiardi juhatusel. Ta lõpetanud konservatooriumi professor Kuno arenguõpilasena töötab Eesti poistekoori koormeistrina koondise Eesti restauraator meeskoori peadirigendina ning laulab Tallinna kammerkooris. Lisaks diplomile sai Indrek Viiard konkursil ka kaks eriauhinda. Laulupeo büroolt ja rahvusmeeskoorist kuuleme tema juhatusel katkendit Luitšige rubiini reekviemi neljandast osast ohvertooriumist. Jüri Rent eelmise konkursi võitja, kelle ellu see võit tõi pöördelise sündmuse just pärast konkurssi pakkuse Eri Klas Talle Estonia peakoormeistrikoha. Seekord oli Jüri Rent žüriis muljed. Muljed on kõige paremad, tundub, et praegu on jälle kasvamas peale uus põlvkond väga tublisid eesti koorijuhte. Selle konkursi põhjal võivad Eesti koorijuhid vaadata lootusrikkalt tulevikku, sest ka need noored, kes Auhindu näitasid ennast väga heast küljest. Ma tõstaksin esile näiteks Elo Kaarepere väga tublit esinemist. Jaa jaa, teisi noori. Mis puudutab valikut, siis mulle tundus, et konkursi viimases voorus olid võib-olla natukene eelistatavamad Need konkursandid kes valisid rammi kooriga kaks laulu ja raadiokooriga ühe ja tundub, et praeguse hetke seisuga rammi koor on päris meeldivas vokaalses vormis ja. Mulle jättis sümpaatse mulje, kuidas nad väga erksalt reageerisid noorte dirigentide taotlustele. Ma usun, et see on, see on koorile ka väga meeldiv kogemus, näha uusi värskeid dirigente oma ees ja ja see avaldus ka selgelt kõlapildis. RAMi koori esinemine konkursil jättis minule soodsa mulje. Kahjuks kõiki neid häid sõnu ei saa lausuda kolleegide kohta raadiokoorest. Dvokaalne tähtede seis ei ole praegu võib-olla kõige õnnelikum raadio koorile, sellepärast vast kõik ei õnnestunud. Mul on näiteks väga kahjuvad Elo Kaarepere kes on ennast juba ka näidanud, väga tubli dirigendina. Tema valitud näiteks Veljo Tormise sügismaastikud teos, mis on ise imekaunis muusika, kahjuks kõik taotlused lihtsalt realiseerunud koori kohatise küündimatuse tõttu. Elo Kaarepere lõpetas konservatooriumi 1987. aastal professor Kuno arenguõpilasena juhatanud väga edukalt mitmeid koolikoore. Praegu töötab EKE inseneride meeskooriga ja Tallinna raekoja kammerkooriga. Esimese vooru järel üks kindlamaid preemia kandidaate. Lõpptulemusega, diplomand ning kooriühingu eripreemia parimale naisdirigendile. Rahvusmeeskoori esituses kuulamas katkendit Eduard Tubina reekviem-ist langenud sõduritele. Teisest osast. Koori juhatab Elo Kaarepere. Juhatab Jan Roosaar. Lõpetanud 1987. aastal professor arengu dirigeerimist klassi, töötab dirigent kontsertmeistrina lastekoori, ellerhein juures juhatab ka Eesti restauraatori meeskoori. Lisaks diplomile sai Eesti kultuurifondi eripreemia konkursi edukamale noortekoori dirigendile. Ja nüüd kuulame Jan Roosaare juhatusel Mart Saare laulu kanarbik. Žüriipoolseid muljeid kuulame selles saates veel muidu koorimuusikal Eestis nii lai tinud, et need probleemid puudutavad väga paljusid, sugugi mitte vaid seekordseid konkursante. Aga vahelduseks kuulame ka teist poolt mikrofoni ümber on kolm laureaati. Olari Elts, Tarmo vask ja Hirvo Surva. Alustad Olarielt noorima osavõtja, 19 aastane teise kursuse üliõpilane professor arenguklassis. Kui siin nüüd esimene konkurss oli viis aastat tagasi ja võib jälle järgmine konkurss viie aasta pärast, siis viis aastat hiljem võib-olla nukraks läks pilt teine, aga just aeg oli see võib-olla minu jaoks isiklikult väga vajalik selline väikene tuleproov läbi teha, mitmeti. Töötada näiteks siiski professionaalselt, kuid aga kuigi siin on tagasid ja harmoonia laval üles astuda, ei tule ilmselt ka iga päev, kuidas te hindate ise kummagi vooru raskust, räägime loomulikult oli esimene voor, sest teise vooru puhul mu teised dirigent siin töö ära teinud ja näiteks eriti just meie rahvusmeeskoori puhul on väga raske midagi muuta. Ja nüüd kuivanid otsesemalt rääkida, siis näiteks ja kui veel üht-teist isegi peale pikka ja rasket, nii vaimset kui füüsilist tööd midagi muudetud, siis laupäeval lavale tuli siis 20 meest juurde ja sellest nädalasest tööst praktiliselt mitte midagi järgi jäänud. Aga jumal tänatud, Nad laulsid ära. Teie olite üks nendest, kes suurema osa oma teise vooru kavast tegi Raadio segakooriga. Miks niisugune valikas palade pärast või huvitas segakoor? Lihtsalt situatsioon selline, et ma ei ole elus mitte kunagi meeskonna juhatanud ja konkursil kohe põhiliselt meeskooriga nii-öelda peale minna üsna riskantne, kuna mul endal on niisugune väikene kammerkoor, juhata, siis loomulikult mainisin segakoori, pealegi raadio segakooris, ma olen ise laulnud üsna mitut kava, nii et see seltskond oli nagu rohkem tuttavam ka kumma koorida oli kergem raadiuse Gaboriga, kuna lihtsalt seal laule tulid võib-olla kiiremini kaasa ja miljöö ja töömeeleolu tööd on palju lihtsam teha kui RAMi trammis on väga raske midagi üldse ette võtta, sest et lauljate enesehinnang on väga kõrge. Tarmo lask, mis on siis teie muljed muuletult salvi ühtida, enamuses ulari poolt öelduga, eks see kogemus oli päris tervistav minu jaoks ning alguses, kui konkursile väljakuulutamine oli mu eriala õpetajahärra Olev Oja käis peale, et ma ka osa võtaksin saigi mõeldud, et palju sealt saab ise kasu. Kuna meie konkursid on niimoodi juba korraldatud, et konkursanud ise ei saa köögipoolest midagi teada, mida tema kohta head juba räägiti. Et oleks tema tulevikule võib olla kasu sellest rohkem. Samuti võiks ju tulevikus selliseid konkursse korraldada meie kaasajatehnikat vaata rohkem kasvõi video näol, kui ka konkursanud ennast näeks videost seal väga-väga vajalik, leian sellise ala puhul väga õpetlik, tahaks rõhutada seda, teist moment, et tõesti konkursant ise saaks teada ka, mis temast räägiti. Jumala kuningžürii tööd räägitud näiteks kas ei oleks olnud üldse vajalik näiteks jälgida teise vooru tööd? Et siiski dirigendina kui muusikule, kui interpreedi arenemiseks on, on just oluline see lõpp taas mitte töö seri noodi õpetamise faase selline alguse faas, nagu see esimese vooru töö oli. Need on põhilised, rohkem selline koormeistri, mitte dirigenditöö. Siin tuleb ikkagi vahet teha, minu arust see oli võib-olla väike möödalaskmine. Vastu oleks pidanud jälgima teise. Hirvo Surva. Mul on väga hästi meeles, kuidas te seal enne teise vooru etteastet enne lavale minekut lava taga ütlesite, et no milleks on niisuguseid asju vaja, miks peab närve niimoodi proovile panna. Ja ma küsisin taga, kes teil käskis võtta. Ega keegi muidugi käsi ja iseennast sinna tulla paned, sellest läbisest tulevad, kuidas sa tuled eema, leian ikkagi, et need asjad on siiski vajalikud, esiteks enda tõesti proovile panema. Kuidas sa suudad ennast kokku võtta just selleks hetkeks siiski enda enda võimete kontroll, mingil määral kontsert esiteks oma kooriga ja sa juba tead neid karisid ja ohte, mis võivad seal varitseda ja oma kooris olles on kuidagi kindlam tunne. Teisest küljest veel see, et, Mis anti, on tegelikult juuni rammi, kui raadiopoolsel 10 aasta jooksul lauldud repertuaar ja proff kooris üldse andis sealgi tunda suurutiimsus, millega neid asju lauldakse. Nüüd selle paari-kolme prooviga siis püüda kuidagi oma tõekspidamiste järgi seda rahul hakata ümber tegema? Ei olegi minu meelest päris õige, võib-olla peaks olema ka teine voor. Et näiteks kas või 15 minutit programm või õpetada siiski selgeks selle nädalaga ja siis laulda täiesti repertuaari, mida sa ise soovid. Mitte et siis teiste inimeste tõekspidamisi kummutama ümberkoori ees just nimelt oma oma tahtmiste järgi, kas see päris õige on, seal ei tea kuigi just meeskoor minule näiteks koti sees võib-olla isegi rohkem tegelikult ennast kontserdil päris kokku tegid võrdlemisi korralikult ma selle töö tegelikult raadiokuuriga ei saaled kritiseerida, nüüd kõik on halb koigile oma vajakajäämisi kahes asjas. Minu jaoks ongi see, et, et need jah, need inimesed tegelikult käivad ju päevast päeva seal tööl ja samas ma leian seda tööd, ei saa võrrelda mingi muu tööga, kus sa oled seal treipingi taga iga päev triid, mingisuguseid mutikaid valmis vaid ja siiski oled loova töö juures. Ja kui see hakkab minema sellisesse rutiini, siis on midagi väga valesti. Kas siis on vale see, et ühe prokuröri dirigent on 20 aastat üks oma inimene? Minu meelest ammendab ju viie aastaga ennast ära. Kas ei ole mitte see, et need peaksid olema lepingulised tööd, just nimelt. Kooridel oli juttu kauaaegse raadio koori dirigendi Ants Üleojaga. Tema rääkis Rootsi raadio kooritöökorraldusest, mis koosneb üheksast tunnist proovidest nädalas. Nii. Dirigent ise valib, kui pikad taevata teeb. Kas teeb kolm päeva, kolm tundi või neli päeva, aga kaks tundi proove meil on, see koormus on väiksem ja samas ei ole sellist loomulikult noodi õpetamist professionaalses kollektiivis. Peaks olema tegelikult nii dirigendi kui ka lauljatega. Sest praegusel hetkel ma olen küll veendunud Ütleme, et kui ka nendel lauljatel palka tõstetakse, ega see professionaalsus rebase tõuseb, olen mõelnud seda, et kas üks nii väike maa nagu Eesti on, kas siin peab olema nii palju proff koore antud hetkel on Eestis ütleme, viis Brow koori jutum vaata et palgad on väiksed ja aga kas siis on mõtet pidada viit koori ja ja tasemelt nõrgemaid, kui pidada siis võib-olla paari kooli, mis oleksid tõesti siis ka tasemel koorid, tegelikult meie taidluskoorid on jõudnud võib-olla kõrgemale tasemele kui tegelikult. Ja ega ei olegi mõtet muidugi mustata mingit raadiokoori või, või rammi, kas ei tuleks selle valemi koorib, et hoopis kokku koguda lepingu alusel töötav oratooriumikoor, sest et praegu on see situatsioonis näiteks enam vokaalsuurvorme ei ole võimalik meie kooridega ette kanda. Ja siis tuleb kutsuda lihtsalt Lätis koor, nagu on praegu jälle situatsioon traditsiooniks saanud ja lauldakse ajamiorkestriga. Aga samas tahaks mina omalt poolt koore tänada siiski, et nad need noored inimesed, nagu me kõik olemas omaette võtsid ja, ja meiega arvestasid. Aitasid mul selle konkursi ära teha, aitäh, tõesti. Suhtumine oli tore, aga lihtsalt, mis on juba sisseõpitud, on väga raske välja juurida, taidluskoorid käivad koos ja nende võib-olla tase ei ole niivõrd hea, aga selle taseme kompenseerib see, et nad tulevad muusika tegemisest rõõmu. Ja nüüd professionaal kollektiivide juurde tagasi tulles võib isegi märgata vastupidist tendentsi, et ehkki see tase on pisut kõrge, pigem on töörutiin ja võib-olla muud teguritele muusikast rõõmu tundmise kaotanud ja kahjud Kahju. Teie olete nüüd meie koorilaulu ju siis teie käes on ka üksjagu sellest missuguseks see koorielu meil edaspidi kujuneb. Igatahes ma soovin teile palju ilusaid ja, ja teoks-saavaid mõtteid ja head tööisu edaspidi. Taasmuusika juurde raadio segakoori juhatab Olari Elts, teise kursuse üliõpilane professor arenguklassis juhatab teist aastat Mainori kammerkoori. Lisaks kolmandale preemiale ja laureaadi tiitlile omistati talle ka koorijuhtimise kateedri eriauhind ning Kultuuriministeeriumi eripreemia nooremale osalejale Rudolf Tobias. Klaine Garfraithaakmatete. Mõndagi järelemõtlemiseks peaks nii konkurentidele kui kõigile koorijuhtidele pakkuma Helju Taugi žürii töös tehtud märkmed Kui nüüd esimest vooru korraks tagantjärele mõelda ja neid segaseid märkmeid sirvida, mis seal sai tehtud? Minu jaoks üllatav oli see et peaaegu mitte keegi, kui mitte arvestada paari kooriuhi paarilauselise kommentaari ei tulnud ori ette tutvustama seda laulu. Selle laulu koht võib olla autori loomingus, no kasvõi tema loomingu kronoloogias selle laulu, selle õpetamise peamine ülesanne laulule mingi üldilme, temal on mingi üldine liikumise karakter, millele võinuks viidata. Ja võib-olla ka tema ülesehitus on väga lohutav, kui koor vaadates mingit kuueleheküljelist laulu, saab kohe teada, et tegelikult aasa kordub ja asi pole kaugeltki nii hull. Ja võib-olla siis ka viide mingile tülikale kohale, võib-olla et inimesed kohe oleksid tähelepanelikud. See oleks ka kontakt inimestega oli üsna raskeid, laulutekste ka meeldis, kuidas ele luges paari kohta tekstist näiteks ette. Kahjuks valdavalt mindi üle näiteks kolmandavältelistes sõnades, mitte üksi meie keele ilu, et seal on selline välterütm, aga selle taga on ka teksti mõte. See kolmas välde on ka kuidagiviisi seal koorilaulus olemas ja kui ta ei ole, siis tuleb koorijuhil nii või teisiti sellest üle saada ja kolmas välde siiski kätte saada. Sellega eriti ei tegeldud nüüd hääle andmine koorile. Võiks arvata, et on õppinud inimesele tõsine asi. Ega ta nii väga ei olegi, oli koorijuht ja kes ilmselt oma häält paremini valdavad ja see hääl kena kõlaga, on nauding kuulata, kuidas antakse hääl. Aga oli ka teistsuguseid, kelle hääl ei ole nii valitsetav. Oli päris raske aru saada, millest peaks õieti alustama laulmist, aga peaaegu keegi peale vist ühe ei usaldanud minna klaveri juurde, anda see hääl sealt, sest et see ei olnud mitte keelatud. Või näiteks ühes väga tülikas laulus raske harmoonilise koha juures kulutas üks noor koorijuht pikalt aega, et sedaviisi kätte saada, kui asi täiesti ilmselt oli akordi järgnevuses oleks võinud ju klaveril näiteks ette mängida siis hingamiste leviitamine mõnikord ei ebaselgeks, kas dirigenti tahab edasi viia fraasi või ta ei taha, aga see on ikka oluline asi. Laulu õpetamise juures kõrva hakkas seed, lubati laulda päris pidevalt, üsna mustalt. No selge, seega kõik ei tule niikuinii väljas ja 20 minutit on ju ime, seda ka vanadel kogenud koorijuht, et teil oleks tegu olnud, see on selge, aga aga sellele viidata või lõpp puhastada või laulu sisemiste osade lõpuakord ehk oleks saanud muidugi teises voorus oli asi traagilisem, aga ka esimeses voorus. Huvitav küll, et samadest kollektiividest lauljad olid koorid natuke erineva tasemega nii oma võimete kui oma aktiivsuse poolest. Ja esimene koolidest ilmselgelt tuli tuluks nendele, kellel oli õnne sattuda esimese kooli juurde. Vahemärkusena kuulajaile, et esimese vooru koorid olid moodustatud konservatooriumi õppekoori ja vabariikliku koorijuhtide segakoorilaulja-ist. Tõsise mure jättis minu meelde teise vooru koorijuhtide instrumendi küsimus mida ka noorem või vanem koorijuht ei oleks tahtnud teha siiski väga suuresti sõltub sellest, mis tal käes on, mitte ilmaasjata ei ole ka suurtel konkurssidel kolm klaverit, esinduslikku klaverit laval, millest võib siis valida, aga nad kõik on mitte üksi perfektsed, aga nad on maailmatasemel, vähemalt meie ei ole maailmatasemel, jumal temaga ka. Me oleme õigustatud saama paindliku Professionaalse koori abi, kui me sellisele juba küllalt niisuguse vabariikliku tasemega konkursi peale läheme. Meeskoor näitas ennast väga sümpaatsed küljest, oli kohe täitsa meeldejääv musitseerimine ja kui ma usun, mitte üksi minu väga-väga paljude omamoodi lemmik lasub ainukese daamina ja peale selle oma rõõmsa ja ja krapsakas, karakteriga ja hea tehnikaga ja musitseerimise võimega Elo Kaarepere oli ta andnud täiesti selgesti rõhu. Oma teise osa esinemisele ootasin ma suure põnevusega sügismaastikke sügismaastikud. Ma ei oskagi öelda, mida selle kohta öelda. Ma usun, et professionaalne koor ei tohiks niimoodi laulda laval. Ma kaldun arvama, et ka taidluskoor, kui talisteerib nii raske teose võtta, peab seda tegema mingil korralikul tasemel. Et seda annab kuulata. See sügismaastikud oli üks lakkamatu uppumine, kus päästerõngana püüdis muusikat vee peal hoida Kaarepere ta tegi seda, aga see ei olnud see muusika. Muidugi. See esinemine peaks küll sundima päris tõsiselt väga tõsiselt järele mõtlema oma töö üle. Ma soovitaksin väga kooril kuulata seda teise poole lindistust. Aga nüüd jälle üks laul rahvusmeeskoori esituses. Teise vooru kontserdilt juhatab Tarmo vask, kes õpib kolmandat aastat professor Olev Oja koorijuhtimise klassis ja fakultatiivselt orkestridirigeerimist. Paul Mägi klassis. Juhatab Tallinna aiandussovhoosi noortekoori tallas konkursi teine preemia. Lisaks Tallinna kultuurivalitsuse eripreemia üliõpilasdirigendile. Tema käe all kuulete luda vihkodewitooria Ave Mariat. Helju Tauk jätkab. Lisaks nendele, keda esile tõsteti teise vooru valimisega. Ma tahaksin hinnata omaette veel esimeses voorus esinenud Kalev keeraja suhteliselt vanemat koolijuhti, küll ta õpetas Villem Kapi üsnagi tülikad pika laulu tule jätta jumalaga mingisuguse tuumakuse ja tihedusega võib-olla natuke passiivsemalt või ma ei oskagi öelda, mida temas puudu võis lugeda, nii et see jäi mulle väga meeldivalt meelde. Nüüd see teise vooru valiku puhul ma veel ütleksin seda, et On kõigiti tunnustusväärne, et noored inimesed olid valinud oma kontserdirepertuaaris just osi vokaalsümfoonilise suurteoste Joossete teoste lõike või ka omaette väiksemaid religioosseid teoseid. See on ilus, hea, väärtuslik muusika, mida meil kõigil on tarvis kuulata. Ainult et selle taga on aastakümnete praktika, kus oli kõigepealt lausa keelatud neid tekste ladinakeelseid või mõne muukeelseid lahti lugeda, seletada, isegi tõlkida ja nad on sellega harjunud, me oleme muusikat, öeldakse, et ah, mis see sõna seal vaata pealegi kordub. Aga ometi ei saa laulda surmtõsist traagilist lased lauldakse näiteks kreedot või lauldakse osa reekviemi või maailm variseb kokku. Mäed kõiguvad, inimesed väikeste surmani, hirmunud Tambukestena püüavad leida teed kõrgemale, meie laulame seda kauni vokaaliga ilusti pianost. Fortesse ei ole ju see, aga ma mõtlen, et isegi kõige algelisem teksti värskendamine ka nende meie tuntud kontserdikooride juures oleksid päris asjaks olnud. Seda enam, et ka vahekord kirikuga on meil olnud aastaid. Külm, passin lihtsalt pole kontakti olnud. Neid allu, mis kohal see muusika on, kasvõi teenistuse käigus kõige muusika osas me olime palju kontaktsemad. Tähendab, ma ei räägi mitte sellepärast, et ärgem võtkem seda vaid, kui me võtame seda, siis tehkem sellega eritööd. Laul ei ole mitte üks 19. sajandil olnud meie hinge valgustaja ja meie ühendaja Daniel, seda olnud ka nüüd. See laulev revolutsioon on yks asi, poliitilised asjad tulevad ja lähevad ja me loodame, et me saame vabaks. Aga me peame see muusika iseendast sõltumatult aerast, milles me elame, on ju siiski meie kõikide hingerõõm. Mul on nii hea meel sellest, et et meil on noori inimesi, see oli ju valik veel palju rohkematest. Valikes võiks õhutada ka teisi edasi pürgima, leida veel paremaid kontakte inimestega suhtlemiseks meie ummikusse jooksnud. Sihukese üldrahvusliku siseelu avardamiseks. Usalduse süvendamiseks või taasleidmiseks peaks ütlema, ma ei tea paremat vahendit kui muusika. Ja äsja lõppenud üritus oli kindlasti üks üks hea ettevõte sel teel. Sel pidulikul õhtul ütles maestro Gustav Ernesaks temale omase kujundlikkusega. Nii nagu eesti kirjanduses siiamaani räägitakse, ehk 60.-te aastate kassetipõlvkonnast. Nii hakatakse edaspidi rääkima 90. aasta koorijuhtide kassetist. Täna on hea meel maestro-le õnne soovida. Pideva kingiks üks parimaid esitusi konkursil Franz Schuberti laulu ööbik esitab rahvusmeeskoor Hirvo Surva juhatusel. Hirvo Surva lõpetas käesoleva aasta kevadel professor Ants Üleoja terrigeerimis klassi. Töötab õpetajana Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, juhatab poistekoori Revaalia ja Teaduste Akadeemia meeskoorikonkursi esikoht. Lisaks Eesti Meestelaulu Seltsi eripreemia edukaimale mees või poistekoori dirigendile ja Eesti raadio segakoori eriauhind. Niisiis Hirvo Surva ja Schuberti ööbik.