Kuulus Grand Opera kummitus, millest avalikkus sai teada 1911. aastal on oma rännaku teedele jõudnud muuhulgas läbi Londoniga Rootsi. Stockholmi kallihinnaline kummitus, teatrilavastus mille lavale toomise hind ulatus vaatajaid üle 50 miljoni krooni ületades seega kuulsete kätsidega tekkinud kulutused. Ooperifantoom, mille esietendus raskete piletihindadega toimus 27. oktoobril. Olgu see siis veelkordne näide ja hea näide selle kohta, et fantaasia toob maailmas rohkem sisse kui tehased. Nädal aega enne esietendust toimusid nii-öelda proovietendused publikuga ja olid tasulised. Ühel nendest etendustest istusid siis teatrisaalis härra Georg Malvios ja antud hetkel esimesed viiulid. Helgi Sallo, Jüri Krjukov, Tiit Tralla, Neeme kuningas ja ülla millist ver? Seal nähtust ja kuuldust ja sellest, missuguseid mõtteid Need teatrielamused äratasid räägivad Helgi Sallo tiiter alla ja Neeme kuningas Ooperifantoommuusika, mis on neid inimesi saatma jäänud, kõlab meie saates plaadilt mis on pärit Londonist ning plaadistatud 1987. aastal. Viiuldaja katusel leidis Eesti. Oli see saatus või ei? Aga viiul heliseb edasi. Estonias ja Eston lastes härra Georg Malvise katkematu poogna tõmbega. Meie reisil, mis oli siis nädal aega Stockholmis Georg malmise kutsel, kes meil siin viiuldaja tegija siis tänutäheks mõningate inimesed meie trupis sinna kutsus? Mina ütleksin niimoodi, et selle reisi nagu kolmeks, nagu põhiliseks märksõnaks jäigi minu jaoks Georg malmis. Stockholm. Valvest meie inimesed ilmselt juba natukene teavad tema töö põhjal siin ja, ja meie lugupidamine selle lavastaja vastu tõusis veel ka selle reisiga kohutavalt, sest et see, kuidas ta meisse suhtus, kuidas ta üldse Eestisse suhtub, see tuli kõik välja sellest, kuidas ta kuidas ta meile oli korraldanud seal mitmete teatrietenduste vaatamine, me arvan, et selle nädalaga saime küll võimaliku sellise parima läbilõike sellest, mis Stockholmis momendil toimub. Kui me juba lennuväljal ka valmis ei suutnud oma erutust varjata, kui ta meile kohe teatas seda, et Tal on meie jaoks vapustav elamus ees. Et kohe juba järgmisel päeval on tal ostetud meie piletid Ooperifantoomi-le siis noh, tõtt-öelda ega ei teadnud küll, mis meid seal ootab, olime üht-teist lugenud, kuulnud ja loid. Seal on ju selline mees, kes selle loo on kirjutanud, et teame, et, et tema, selline ka lavamuusikakirjutaja karjäär on juba nüüd siis juba kuskil 18 aastat võiks hakastiivsus Crais superstaarist, kui ta oli veel väga verinoor inimene, meil mäletatavasti oli see lugu keelatud. Ma mäletan ise oma noorpõlvest, kui me ühes kirikus kinniste uste taga selle kontsertesitust kuulasime ja siis häbelikult kõik laiali läksime ja keegi ei tohtinud sellest midagi rääkida. Siis aga vahepeal tema ei viita, see siis oli juba natukene niisugune avalikum lugu ja seda sai ka siin kuulda ja siis kõmu tekitanud käts ning paljudel oli võib-olla võimalus ka vaadata, kui Soomest anti üle tema reekviemi siis domingoga ka peaosas. Ja nüüd siis kõige viimane hitt siis Ooperifantoom kõvasti, tal on nüüd jälle eelviimane, jah, kuuldavasti tal on nüüd üks lugu jälle juurde tulnud, millest me mitte midagi veel ei tea. Mille muusika siis siia ka meie maile levis ja mida me muusikaliselt olime palju kuulnud, veelgi, võib sellest rääkida, kuidas ta vist juba aasta aega oli temal üks niisugune kodulaualint niimoodi, mida ta pani peale. Aga nüüd siis seda sellises elusas ettekandes näha ja muidugi ka see, et esimest korda kogesime, mismoodi saab teatrit teha sellel pinnal. Et kui Harald prints, selle lavastas Londonis, siis sellele lavastusele samuti ka kunstniku tööle rääkimata, siis muusikast on võetud autoriõigus ja kõik soovijad tahtjat, kes seda lugu siis oma teatris teha tahavad, et peavad esitama taotluse, tuleb kohale kompetentne komisjon, kes vaatab selle teatritrupi üle ja siis nädalas ütlevad, kas seda lugu võib teha ja kas seda saab teha seal selles majas Nimite see ooperifantoom, tähendab, ta ise on ka ju traagiline nähtus kes ta ära tunneb ja kes mitte, kes temast ära pöördub, milline suhe seal fantoomi endal siis pärast seda on, et noh, need on kõik väga huvitavad teemad ja tegelikult see kogu see teema iseenesest noh, mina ei ole veel päris lõpuni isegi suutnud seda kõike enda jaoks teadvustada, et see, see mõte või see teema ise on nagu sellisesse põhjatusse kaevu vaatamine. Ja, ja kui on piisavalt pime ja kui tähed taevas paistavad ja kuu paistab, siis kui see hästi kaua sinna põhjatusse kaevuvaatelise kaev on väga sügav, siis võib-olla juhtub, et ühel hetkel sa näed seal midagi seal kaevu põhjas. Kogu see rootsi sõit, ma ei uskunud seda kevadest peale, toimub, kui sa Telegram tuli, siis ma võtsin seda noh, nii väikest naljana valgusel, tundes teda selle pooleteist kuu. Tal on tohutult fantaasiat, tal on tal kogu aeg midagi liigub, nokib ta silmad, nagu ta ütles, et tema sekretär ettevõtjal pidavat pistriku silmad olema ja tõepoolest kogu aeg ta räägib sinuga väga viisakad, aga ma näen tal juba mõte liigub mujal ta silmad, keda haarab kõike, see on üks väikene, noh ta on niisugune idee, fix tuli, aga see kõige hääbub, see soigub kõik, see jääb sinnapaika. Ja nüüd, kui sügisel selgus, et see kõik saab tõeks, tõesti, me läheme, väga tore, ma olin ükskord Rootsis käinud juba teatriga, kui me olime. Et võiks ju käia veel. Aga kui me sinna kohale jõudsime ja said tunda seda, kuidas tema oli selle ette valmistanud, vot siis hakkas mul minutiga iga minutiga järjest maksin naha käki tundma, et mis asi on üldse inimlik. Kes on inimene? Ja nüüd tagasi tulles, nüüd ma ütleks, et ma ei ole ikka veel välja sellest saanud, et issand, missuguses mülkas me tegelikult elame ja kohutav kogu meie elu on. Ta ütles kohe algul lennuväljale, et ma tahan, et teil on Teil on häbi täis, noh, et te oleksite õnnelikud need päevad. Ja tõepoolest noh, Me olime. Sest kontsert oli meil see, et ta meid soovisid, me väliseestlastel esineme ja kõik see, see oli ka no erakordselt. Et ta üldse võttis vaevaks mõelda, et Rootsis elavad eestlased ja äkki neid tahavad ka kuulda kodu Eestist, kuigi ta ei teadnud üldse, et kodu Eesti on nüüd juba väliseesti ära tüüdanud, sest seal igav päev toimub, midagi, mitu korda päevas toimub, eestlased ei jaksa, see on nendele nagu sokk praegu ei olnud, ei olnud ja äkki on iga päev mitu asja ma vaevlen selle käes, mis on inimlik, et alles nii vanast peast saan ma teada, mis tähendab olla inimene. Ja, ja miks me elame nii hirmsat, nagu me elame ja mida teha, et me hakkaks, tunneksime ennast jälle inimestena. Me saaksime jälle inimesteks. Vaat see on mulle praegu, küsimuste küsimus. No ja vot nüüd meil lähebki see jutt nagu Maljusest, aga, aga ta on seda väärt muidugi temast rääkida, seda enam, et vaata tavaliselt ikka, kui me räägime ühest inimesest, kes on meid puudutanud. Ega me siis ei räägi mitte ainult sellest inimesest, nüüd me räägime endast võib-olla isegi rohkem sellest, mis meis on liikuma hakanud ja võib-olla tunneme ennast ära kuskil rohkem või saame aru, kes me võiks olla. Mind on kogu aeg võlunud see moment deta, ei varja olla lihtne inimene kõigi oma vigadega. Jumala pärast ei oleks inimesed, kui meil oleks vigur, temal on ka vigu ja yks nisugune vigasid trotsi või niisugune joon on tal see, et ta nagu on lahtine oma taotlustes ja oma niisugustes unistustes kas või võite esinemisega läbides, vastupidi meile, kes me istume oma urus ja ütleme välja selle, mis tingimata meie meelest lööd, millele ei saa tingimata saba peale astuda, saad aru, botaat taan, vot sellest mentaliteedist, sellist pisikesest alalhoidlikkusest on ta minu meelest vaba. Ja juba kui inimesel on niisugune lend, et ta vat saab sellest alahoidlikkusest, julgeb sellest alalhoidlik kusest vaba olla siis ta näeb ju vaid ka maailma teistmoodi ja joo sealtkandist on kuskilt ka see tema lausa mina sain Rootsis küll niimoodi aru, lausa vajadus. Vot meile need häppi töid teha. Ja üldse nüüdse Georg Marius kui meenutada, et kui vähe aega ta tegelikult siin oli ja kui niisuguste täht ja niisuguste või noh, niisuguste väga huvitavate sündmuste osaline Ta oli mis toimusid Eestis märtsikuu, sest kui ta siin oli õudse pommitamise mälestuse õhtu või kui need küünlad süüdati terves linnas üritasime nii palju, kui me suutsime oma inglise keelega talle selgeks teha, milles asi, oli muidugi läbi tõlkikaalia, ta sai kõigest väga valuliselt aru. Augustikuu sees oli ta siin siis toimus kogu maailma šokeerinud oma niisuguse võimsas ilus ja valus Balti kett ja ta seisis meiega seal. Ja ise ta ütles ka siis, et huvitav, et kaks korda, mis ma siin Eestis olen olnud ja mõlemal korral on toimunud sellised sündmused. Tema on ju ka immigrant ja ja ta algas nullist, kes on tõusnud siiski Rootsi, ütleme, juht lavastajate sekka, see on väga raske töö olnud ja, ja see väga raske tee, töö tee ütleme, eks ole. Tähendab, ja see selle ära käinud on ta jäänud, vot selliseks inimeseks see on muidugi see on näitaja üldse, mitte selle kohta, et ta elab nüüd Rootsis. Võitja. No ja me ei taha öelda seda, et meil siin ei oleks ja tuli seda ma ütlengi, et kui me eredalt niimoodi ma tahangi tulla selle juurde tagasi, et rääkides Meie räägime haridusest, vaid me räägime inimesest, me räägime üldse võib-olla endaski, eks ole. No tuletame meelde, missugused meie kaudu momendil oleks võinud olla, aga ei julge nad kindla peale. Et keegi saba peale ei astu. Ma, ma tulen, ma tulen jälle uuesti selle juurde tagasi, mis mind tema juures on nagu ja tegelikult. Nii et tegelikult kogu meie ühiskonnas tähendab, inimesed ju häbenevad olla, tema ei ole seal kogu aeg olnud kasvatatud kuidagi sa pead ühiskonnale meeldima ja kõik üritavad öelda just seda, mida sinult oodatakse, et sa ei ütle mitte keegi. Seal on palju öeldud, enamus ei julgegi öelda, nii nagu tema tunneb, et talle nägemine, seda on ju eluaeg materdatud, sul ei tohi oma nägemust olla siis ma pean, nii nagu kõik need Me kõik ühesugused. Aga seal võib-olla tõesti, et selle nagu ta ise ütleb, et see on 1000 võimaluse maa. Ja see, kui ta alustas, eks ole, see oli mu meelest nii liigutav, mul tuli, naisterahvad on üldse need silmad märja koha peal. Ja üldse see, et ta meid oma koju kutsus kõik, ja näha seda, kuidas ta kui õnnelik ta oli, et tal ei ole lõpuks omale saanud, ta ütles, et ta oli nõus ükskõik mis andma, et saada seda kodus, oli endiste kunst, tähendab kunstnik, endine ateljee ja, ja see, kuidas ta selle oli sisustanud. Ja kui uhke ta oli, ta ei häbenenud olla uhke. Et see on tema kodu nüüd ja ta on selle eest, noh, ma ei tea, mis ei kandnud, et ta on selle saanud tema magamistoas On ju need aknad, mis on otse taevasse ja kujutage ette, kui seal tähistaevas on ja oled sa selili ja vaatad neid tähti või vaatad kaevu põhja, tähendab noh, sul on mõtted, liiguvad kõik, et sa oled nagu ühenduses mingite kõrge. Klaasist katusega. Ja siis, kui ta nägi, võib-olla noh, meil minu silmades tõenäoselt ma olen selle koha pealt, kes koera saba kergitab, kui see, et ma julgen ka vahel olla mina ise ja võib-olla mu silmades oli natuke kadedust ja, ja sellist niisugust imestust, et kuidas võib inimene elada ja miks ja ta ütles, nüüd ma tean, et sa ei sallinud mind sellepärast, et ma tõin, näitasin, kuidas Melania siis. Mul tuli nagu natuke nutt peale, et kui ja üritasin selgeks ennast teha, et mitte selles elasin, ma ei ole mitte Kadevaid, ma lihtsalt mõtlen, et kui palju meil Tallinnas vanalinnas või, või ka sajandi alguses ehitatud majades, kui palju on võimalusi, et ma saaksin omale ka sellise kodu ehitada. Aga me kõik teame, et ma ei saa seda. Me teame, mis meil Toompeal toimub ja üldse vanalinnamajades Vaata kui ilusti kriisi organiseeritud, ega ta ei surunud peale, meile tal oli, tähendab iga õhtu ja köha panime, olime bändi kontsert, aga teised õhtut, tal oli igale poole muretsetud meile piletid. Ja ega ta ei sundinud, et sa pead sinna minema, ta küsis kohe, et kas te soovite, võttis lehed ja aitas otsida, et kui keegi soovib kuskile mujale minna, siis ta organiseerib sinna selle mineku. Aga mulle kohutavalt meeldis see, et ta nagu ta ise ütleb, et tema armastab teatrit mitte ta armastab ainult muusikateatrit või sant, armastab teatrit. Ja see oli väga tore, et ta oli meile organiseerinud. No mitmesugust teatrid. Me vaatasime, minul oli väga ilus nostalgiline hetk, ma sain vest, said storyt vaadata. Mis muidugi pani teistpidi jälle väikese haamriga. Kui mõelda, et inimesed mängivad mitu kuud järjest õhtust õhtusse siis võiks arvata, et etendus on väsinud ja kui me vaatasime Vaitsekid seal, no see oli ju täitsa lõpp. See oli niisugune täpsus näitlejatehnikas, puht siis ka selles lavatehnikas. Ja siis ma mõtlesin jälle ja ma tundsin, kuidas ma punastasin Taistes mu ees just et jumal, jumal, kui raske tal pidi olema meil siin töötada. Sellele vaatamata ta tahtis meid tänada tõenäoliselt mõistes, et kui sellistes tingimustes näitlejad on suutelised loominguks, sest see, kuidas nemad, Jüri Krjukov kahekesi koos töötasid, seal ma oma 25 aastases tööpraktikas ei ole niisugust asja näinud. Räägitu teineteisesse sulamine, teineteisest arusaamine, teine tegi ainult suu lahti ja teine juba sai aru, mida ta tahab. Tähendab sellist koostööd, seda, et nad varjatud kaameraga filmima. Mul jäi niisugune mulje, et see oli tohutult musikaalne lavastaja, kes selle Vuitseki olid. Ja temal oli koheneski eriline panus muusika peale, ma mõtlen kas või see, kuidas ta, kuidas ta valmistas meid alguses ettegi kohe muusika kuulamisest, kui orkester Trumpist, trampis, trampis su kõrvade hakkaksid muusika vastu hellaks minema või kuidas ta siis hapralt hapral kasutas? Mitte ainult muusikat, vaid vaid väikest eliigi, kõiki, ühesõnaga etendus oli läbinisti muusikast kantud ja ma ütlesin väga, musikaalne, väga musikaalne, isegi nendes kohtades ei olnud muusikat, oli minu meelest musikaalne etendus. Mesmeri Krukutegistusime malbuse teatris, vaatasime näpeti eksperimenti ja kuidas see eksperiment oli, see, see oli ka väga tore eksperiment, seal kolme kolm näitlejad mängisid Seksperimeketi maha ja niisugune väikene tore armas teater. Café teater kutsutakse, mis on tal kolm saali, on tema teatris ja see on siis üks nendest saalidest ja sinna oli pandud siis nagu tubateatrina niimoodi pingid kolmest küljes kolm rida, nii et kokkuvõttes 80 inimest, kõige rohkem istus seal ja vaatas. Näitlejad olid väga toredad, eriti see naine oli väga sümpaatne üldse, naisnäitlejad jätsid mulle unustamatu mulje Rootsis, need olid tugevamad kui meesnäitlejaid. Ja tollel õhtul ka see, see poiss, kes siis mängis nii-öelda Mäketite kõiki neid suuri asi tema tõmbles väga hästi õmblesin rabeles ja rabas ja aga vaat mõtet nagu ei olnud, naisel oli ka mõte olemas, aga see iseenesest oli väga huvitav eksperiment, kolm näitlejate siis niisugused kepi otsas maskid, mille sisse nad vahepeal nägu poevad ja siis teisi tegelasi räägivad. Rootslased naersid kui mitme koha peal päris südamest kohe ja siis oli kasutatud muidugi ära see nipp, et kui on vastuvõtt, siis jagati publikule kompvekke ja šampanjat ja siis mul oli kahju, et me istusime kolmandas reas, et oleks saanud ka maitsta ja sellest lõbust me jäime ilma. Aga iseenesest muuhulgas ei olnud ja mulle meeldis just see, et me alustasime teatri fantoomi etenduse vaatamisega ja lõpetasime siis selle, noh, sina viljaga meie närbetiga, et see eksperimentidega ja see oli väga tore, tähendab Me nägime tõesti mitmesuguseid etendusi väga head lavastust, nagu oli fantoomi head head, tugevat professionaalset lavastus, nagu hoidma siis väga toredat muusikali mässati lavastus ja niisugust eksperimenti, mis tore kõiksugust teatrit teha ja keegi pahaks ei pane. Ja. Me sellest pühapäeva õhtust siiski mööda viilida ei saanud, kus me pidime eestlaste ette välja astuma, esimene pool siis tuligi nagu Jüri pool ja teine pool tuli Helgi pool, kus Jüri luges asuv Rammo mälestusliku tagasivaadetes sõdurpoisi raskest teest. See on tal tegelikult kirjutatud siis, kui tal ise töö Pattis oli. Noor poiss pidas päevikuid, aga luuletuste vormis. Nii et see oli nagu esimene pool, kus me neemega seal siis natukene aitasime teda kaasa, muuseas Neeme mängib kitarri ja mina laulsin mõned eesti rahvalaulud ja see oli niisugune väga tõsine pool, mis, mis näiteks kui sellest siinkohal rääkida, mis näiteks meeldis nii sihukesele, meie toredale luuletajale nagu Kalju Lepik, kes oli, oli kontserdile, kes ütles, et noh siis väga õige ette niisuguse tegite, oleksite lugenud seal või oleks lugenud üldtuntud eesti luule, et see oleks nagu trahvaratsem olnud ja et see pool oli siis sellega olemas ja teine pool oli siis nagu, nagu ma ütlesin, nelgi peale rohkem. Ja kus tema laulis oma repertuaari ja me aitasime jõudumööda kaasa ja ja helgil oli väga tore idee, lõpuks valkuneni. Väikene rahvas, väikene maalaule, mis kuidagi tõmbas omamoodi kokku ja mis jälle ja mis jälle vältis niisukest paraadliku kontserdi lõppu. Mis puudutab just seda Jüri poolt, siis algul, kui me siin istusime ja ja, ja palusime, Jüri loeks neid luuletusi, noh, et saaks nagu aimu, et kuhu need laulud panna ja mismoodi üldse see tehase siis mind esimene hetk täitsa rabas, ma sain nagu kerge niukseid šoki, et, et issand kui jube, kui ropp, kui must, kui, kui vange. Kui jäle, et milleks sellega minna, et see on ju kohutav. Ja siis, kui me juba kohal olime ja poisid tegid proovi ja ma istusin üleval, viilisin küüsi ja kuulan seda kõike ja need muusikalised kuningas oli täiesti, see on minu jaoks seda kitarri ja laulis ka elu. Just nimelt teda ei laulnud, vaid ta jutustab jah, täiesti ja siis tuli mul geniaalne mõte oma teada, ma ütlesin, et ma, ma annan sulle oma mõtte, et ära laulagi täpselt taktimõõdus, vaid vaid laule vabalt muuda seda ja kõik ja ta võttis selle kohe silmpilkselt ja, ja väga hästi sobis. Ja siis Tiid kohati, kui ta jälle toetas teda, siis Tiit laulis seal ümina, ütleme viisi pidas täpselt laule, nagu üks instrument oli juures. See oli, see oli erakordselt sümpaatne ja sealjuures pärast ma hakkasin siis mõtlema, et kui õige valiksi oli, et ta võttis sellised luuletused sest muidu nendel väliseestlastel ma vabandan, et ma ei tunne, et ega mul ei ole isiklikke tuttavaid, aga mul on jäänud vahel selline tunne, et vaat kuidas, kui raske meil ikka oli ja mis teil ja kõik, et aga nüüd mustvalgel oma kõrvaga kuuled inimese suust, kes loeb. Inimene sõlmiti osa jah, sellest kohutavast õudses põrgust läbi käinud inimese sõnu, ma otsisin ikka kontserdi lõpu, lõpu lõpu, et mida panna lõppu, arvestades neid jõudusid, kes meil on. Ja äkki mul tuli meelde Andres valkunine ja ma helistasin talle Tallinnfilmi, palusin, et kas te olete nii kena, et ma kuskilt ei saa, kas te lubate, muidugi ta on väga sümpaatne ja niisugune natuke nagu häbelik mul on, mul on alati niisugune tunne, et tal on nagu ta nagu vabandaks ja tal on nagu piinlik, et, et ta on kirjutanud valu ja ja kuidas nüüd, et nüüd keegi peab laulma seda ja nüüd olen kohe südamest hea meel öelda. Kui ta juhtub ka saadet kuulama, et publikule, nendele inimestele see laul läks väga hinge, sest ma nägin, kui võeti taskurätikuid ja no inimesed nutsid ja palusid lõbusaid laulukesi. Sedasama lauludes laulaks, küsis, kas te tahate, et me laulame veel midagi laulda veel sedasama. Nii et tõesti neile väga meeldis, see on ütlemata armas killukene, niisuke. Ma vaatan, neid lehtesid, mul laps oli kogunud ja ma lappasin need lehed läbi ja uskuge või ei, mind ei puudutanud see nii valusalt kui enne, ma lugesin lehte ja ma olin ärritatud, ma olin närviline, kõik kannatasid selle all, ka minu töö kannatas, ma olin laval närvilisem ja nüüd see see ei puuduta mind tähendab sellise astmeni. Ma loen seda ja kõik. Kena, no tähendab, mida teha, nende välja tulla, mida teha, et leida endas ja teistes üles inimene? Me oleme ju see ja siis läksin poodi ja tõesti veerand tundi seisin järjekorras ära, liikusin vaevalt meeter ja siis ma väljusin, lahkusin sealt poest, sest ma ei suutnud enam seal olles, ma tundsin madikestun. Ja miks ma pean endale seda tigedust jälle ligi laskma. Inimesed on hullunud, kõigil on naised, tulevad kauplusse, nad on ju naised. Noh, nad on ju looduse ehe, nagu öeldakse, kõikidele on niisugune natukene hullumeelse paaniline pilk. Täiesti modior trükitakse, mis antakse, mis antakse. No ma ei tea, ma ei tea, kaua see minus, aga mind praegu no tõesti, leiba joon veel võid, on veel. No midagi muud peab siin elus ka olema, kui ainult rääkida sellest, kui halb meil on, me kõik teame, kui halb meil on, aga on ju midagi ilusat, muusikat veel, on? See on võib-olla tõesti, see on tobe, tundub paljudele, et mis asja ta räägib, aga tuleb siiski otsida rohkem seda, millest saada südamerahu ja hingerahu ja niisukest heleduse head tunnet. Ja vot minul on praegu küll. Mul on, hing, on nii hele ja mul on hea olla teistele, anda seda, see on see loomulik ja sellepärast see naeratus ei ole, mitte et see tuleb mul iseenesest. Kolmandal päeval oli natuke piinlik, võib-olla juba mõni mõtleb, et mida ma tahan tahan või ja miks ma naeran või midagi on juhtunud, aga tegelikult. Ja on edasi rääkida. Palju juhtunud ja vaata, see on üks niisugune asi, mille juurde, vaat nüüd ka tulevad mõtted, kui niimoodi räägid. Sest et ma olen jumal tänatud saanud, võib-olla rohkem käia välismaal, kui, kui ütleme, keskmine inimene niimoodi lihtsalt elus vedanud. Ja noh, nüüd võib-olla vähem, aga varem oli see ju alati üks niisugune küllalt aktuaalne punkt nii ära sõites kui ka seal, no kas vargad ära või karga ära või kuidas seda niimoodi öeldi. Ja sellel teemal ma olen läbi aegade nii mõtisklenud kui ka seda arutanud paljude inimestega ja vaat siin ongi nüüd see asi, Ellegi räägib sellest hinge heledusest, mis ta sealt tõi. Tähendab Meie oleme sündinud siin sellel vaevasel pinnal. Ja meiega kuus on tuua ükskõik mismoodi heledust siiamaale siit ära minna või lihtsam. Aga vot see, et me nüüd hakkame niimoodi saama käia, et meie mõtted käivad, sest seda on ka öeldud kunagi, et kui liigud, siis ka mõtted liiguvad ja neid liikuvaid mõtteid on ju tänases päevas kõige rohkem tarvis. Aga tegelikult nüüd jälle edasi mõeldes sellest Ooperifantoomi etendusest ja kahtlemata see oli selle sõidu kõige huvitavam elamus teatrivallast. Ja nüüd edasi kodus mõeldes jälle mul järjest enam saab selgeks, et tõesti seda etendust annab mõista mitmeti ja üks huvitavamaid mõistmisi ongi just see, et see lugu ei ole niisugune reaalne ja ta ei ole mitte esmapilgul tundub tõesti väga lihtne Kolmnurk armastuse kolmnurk, kaks meest, üks naine, aga huvitavam oleks seda mõista tõesti eriti vaat meil teatriinimestel. Et see on nagu mõistulugu. Et kogu see tegevustik ei olegi reaalne maailm, see on, see ongi nüüd Kristjani, selle pea, naispeategelase täitsa ise karu, on see päriselt või on see tema kujutlustes, sest kui nüüd ma kodus jälgisin, lugesin, tähendab välismaaplaatidel on see tore omadus, et kui on näiteks niisuguse teosega nagu ütleme see Webberi ooperifantoom, siis on kaasas ka tekst, nii et sa võid rahulikult seda teksti uurida ja puurida. Ja nüüd ma olen seda teksti lugenud mitmeid kordi ja tõepoolest sealt oleme saanud selle mõtte kinnitust, et see on mõistulugu, sest Kristiina alguses ütleb kohe, et kui ma laps olin, siis isa mulle ütles, kui mind enam ei ole, et ma olen taevas, siis ma saadan sulle muusikaingli. Ja nüüd, kui ma esimest korda laval laulsin, siis ma tundsin tema puudutust, selle muusikaingli puudutust. Ja ma tunnen, et tema on minu mõtetes ja ta kutsub kude an fantoomi häält kuulnud, keda ta peab muusikaingliks. Et siis sa juhiminud. Tule, ole mulle teenäitajaks, kaitse mind ja vii mind oma võlude riiki ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi kuni lõpuni välja kui fantoom, kes tegelikult ei ole mitte ainult Ooperifantoom, keda võib laiendada, on teatrifantoom või muusikaingel või teatrivaim või vaimsus või no ma ei tea, me võime lõputult siin nüüd edasi minna. Kui kõik on lõppenud, kui fantoom on oma alusest riigist saatnud Kristjani ja tema armsama Rauli tagasi heleduse maailma ja viimased sõnades Kristiin ütleb, Tomile on need, no ma nii väga nii vabalt tõlgin, et sa vaene, õnnetu olevus, missugune on see maailm, mida sina oled tundnud, kuid looja on minule andnud julguse näha sind tõeliselt tähendab näha sinu hinge ja ma võin sulle kinnitada, sa ei ole üksi. Ja lähevad nüüd ära ja fantoomi viimased sõnad ta võtab oma maski eest ja ütleb, maskeraad, maskeraad, paberist maskide paraad ja sa pead kandma maski, selleks, et maailm sind ei leiaks, ei näeks sinu hinge. Aga nüüd tal ei ole enam maski vaja, sest Kristiin on tundnud ära tema tõelise mina. Ja kui kogu etendus lõpeb sellega, et fantoom on, ta tõmbab nagu omale selle musta mantli alla poeb nagu peitu ja kui nende tagaajajad jõuavad sinna alla riiki ja arvavad, et nad leiavad eest fantoomi tõmbavad selle mantli sealt drooni pealt ja leiavad ainult selle väikese selle maski. Siis Ma ütlen, et see tundub võib-olla noh, et nagu lõpp on traagiline või nii, aga tegelikult ma tundsin kogu oma olemusega koguva nahaga, ma tundsin, et see oli tegelikult õnnelik lõpp sest see fant no oli läinud Kristiinis, ta oli lahustunud Kristiines, Kristiines tuli saanud küps loov kunstnik ja ta võis minna tagasi publiku ette, ta võis minna inimestelt ja sest tal oli, mida öelda. Ta hing oli avanenud. Ma veel mõtlesin, et vaata, oli jutuks meile, et kas meie teatris elavdanud toone ja ja ma usun, et ta elab siin. Aga võib-olla aegade jooksul ta on tõesti nii ära hirmutatud. Või ta nii tugevasti usu kaotanud sellesse, et kellelgi sinu hinge vajan ta ei julge tulla otsima nüüd neid, keda puudutada, kellele oma hinge anda. Kuid nüüd jälle tagasi tulles valguse juurde, see võib-olla tundub nüüd väga suurena ja mõnigi mõtleb, et no milleks seda juttu nüüd vajan, aga minule isiklikult oli valves ilmumine siia siiski minu jaoks nagu üks üks variant sellest teatri fantuunist. Sest me elame ise siin oma teatris, mille me, me elame siin Eestis praeguses Eestis. Ja me oleme kõigega nii harjunud, inimesel on see komme kohaneda ja me tihtipeale ei näegi, mis see tegelikult on. Ja nüüd, kui tuli malbius siis tema teisest ilmast ta nägu tõstis meid väheke kaugemale sellest kus me oleme. Ja äkki, kellel nagu öeldakse, kellel on kõrvades kuuleb, kellel on silmad, see näeb. Ja ma usun, et nii mõnedki meist hakkasid teisiti hindama kogu meie teatri olukorda. Ja nüüd juba sõltub meist endist, kas me tahame, suudame me kindlasti, kui me tahame, mitte ei mängi ainult tahtmist midagi meie teatris muuta. Laise vist rääkisid väga ilusti sellest, et igas inimeses on midagi, mis ütleme teatri inimeses peabki olema, tähendab üks lamp sinu sees, mis helendab, aga mõnel ta tõesti tugevasti Helendada teeb lähedal olijad pimedaks ja need ikkagi midagi ei näe. Ja vot need ülejäänud siis laulavadki, valguse pimestav jõud ja on pimestatud temale, kes ta töötab teises ühiskonnas ja teises maailmas teistsuguste professionaalsete nõuetega teatris on tema tõesti täiesti tavaline harilik. Väga hea professionaalne lavastaja. Aga meie oludes ja meie tingimustes siin, meie teatris. Meile oli ta midagi erilist. Ja mulle meeldib see ja mul on hea meel, et me ei häbenenud seda välja näidata. Sest see omakorda innustas teda. Ja ta sai aru sellest oma missioonist. Ma tahan, et sul oleks hea. Ja kui mul on siis see teadmine ja tahtmine, siis ei juhtu seda, mis meie laval praegu juhtub. Teine artist töötab, teine ajab kõva häälega taga juttu, kolistab raudade ja ma ei tea torude seal tal ei ole sooja ega külma, et sellel hetkel võib laval sündida ime, mida me igal õhtul läheme otsima oma etenduses. Aga ta ei saa sündida, kui juba ette Me surma meda. Ma tulen tegema lihtsalt viimasel hetkel, nagu ütleb mõni suur artisti, mul on see etendus on ainult väljatulemise vaev. Kuidas saab üks loov inimene üldse nii-öelda. Ja nüüd, kui me oleme ise ära käinud seal ja ma olen neid etenduselt kõik väravad, ma teadsin seda varem, see on ju tegelikult tõesti see kõik on väga lihtne. Aga miks mees on kadunud, see tahta teha teisele head?