Vikerraadio. Hei, mina olen Arp Müller ja minu kõrval istuv Tarmo Tiisler ja me tervitame teid palavast viljana lossimägedest, kus juba eile algas 22. Viljandi pärimusmuusika festival. Meie oleme siia pärimusmuusika aidas otsa juurde püstitanud välisstuudio ja läheme siit eetrisse kuni kella kolmeni pärastlõunal. Tänases saates me ei räägi poliitikast ja probleem teemadest. Me tahame teieni tuua hoopis emotsioone ja festivalimelu intervjuusid korraldajate, esinejate ja külastajatega. Ei, mina olen Tarmo ja minu kõrval istuv Ark Müller, tõepoolest, me oleme Viljandis ja, ja ma arvan, et Viljandi folk on paljude Eesti inimeste jaoks selline aeg, mille ümber ehitatakse oma suveplaane ja võib-olla isegi terve aasta plaane, ehk siis teada on folgikuube. Siia paljud inimesed tulevad ja siis vaadatakse, mida enne ja mida pärast teha suvel annab ehk siis ajaarvamine käib folgi järgi. Sina oled üks tüüpiline folgi külastajaid, tundub mulle. Räägi oma eilsest ja tänasest päevast. Ööst folgi eest. No kas ma just väga tüüpiline olen, aga jah, mulle meeldib siin olla, minu eilne päev algas selliselt, et jõudsin kohale, siis käisin kuulamas mitut kontserti. Siis saabus õhtu, siis käisin niisama ringi, ma arvan, et folgil on väga paljud inimesed kogunud hulgaliselt käimiskilomeetreid, sest ei pea ju vist ei ole ka võimalik ühe päeva jooksul kuulata ja vaadata ära kõik kontserdid, mida, mida pakutakse, on lihtsalt tore käia ühe koha juurest teise juurde saada kokku näiteks inimestega, kellega sa ei ole aasta läbi kohtunud, aga sa tead juba ette, et kui mujal ei kohtu, siis siis folgil ikka saanud kokku ja siis õhtul kuulasin. Nüüd ma ei mäletagi, aa, ma käisin torupilli jussi triot kuulamas ja siis veel üht ja teist. Siis oli plaan minna sussi sahistamisele, kus ma iga aasta olen käinud, sussi ahistamine on siis selline. Kuidas nüüd on, ta ei ole ju, kontsert on tantsujuhtuda ka päris ei ole, ehk siis ta on aida suures Jaapanis toimuv tantsimine. Aga eile õhtul ma sinna kahjuks ei sattunud, sest mul lapsel tuli kodus kurb tuju, jama, eelistasin last sussi sahistamisele, ehk siis eile jäi mul sinna minemata ka täna lähen kindlasti täna hommik algas minul silmade pesemisega ja siis ma läksin meestelaulutuppa. Meestelaulutuba on jällegi kogenumad mees folk ja teavad selline koht, kus tullakse kokku ühte ruumi, kus on ainult mehed ja lauldakse laule, need on umbes 100 aastat pluss-miinus natukene vanad laulud. Aga, aga ta ei ole selline kontsert, et me nüüd kellelegi esinemised on. Noh, mina julgeks vist öelda, et on selline meditatsioon, ehk siis me otseselt ei laula, aga, aga laulukeeles räägime mingitest tähtsatest asjadest, mis olid tähtsad asjad 100 aastat tagasi, aga noh, on ka nüüd, võta või jäta, ja nüüd ma siis olen siin. Aga me ei tulnud siia ju ainult juttu rääkima, folk on ikkagi ju muusikafestival. Ja festivali teema on mäng. Kuulame pillimängu, viiulit. Balthasar Montan àra. Vikerraadio otse-eetris mikrofoni ees-il lossimägedes musitseeris siis lausa omatehtud viiulil oma lõigus. Valdasar Montonaaraga. Meie mikrofoni ees on nüüd ka festivali programmipealik Tarmo Noormaa. Räägime festivalist. Festivali teema on tänavu mäng. Milliseid mänge tänavusel Viljandi pärimusmuusika festivalil lisaks pillimängule? Mängida võib tervist kõigile, jah, mäng tõesti ja mäng on väga hea teema, mulle väga meeldib mäng ja seepärast, et mäng annab vabad käed minule kroomipealikule vanimaks siis esinejaid, sest kõik muusikani seotud mänguga sängi pillimäng aga see mänguteema tegelikult tuleb rohkem välja sellest kõrvalprogrammist, õpitubadest ja igasugustest õue mänguplatsidel näiteks seal, kui te vaatate üle lossimägedes Vilosoofi talleel seal õuemänguala, seal on puude pealegi tehtud siis õpetused ahtrippa selgeks üksnes kolm, kõik sellised mängud ja tuleb ka mängujuht sinna varsti ja Lotasid inimesed hakkavad seal siis mängima, näiteks selline koht on, mis mängu sina ise viimata tee, mängisid ahima pokkerit. Aga õuemängu ja ma mõtlesin, et pilli tilli kindlasti tilli kogu aeg aga lastega peitust mänginud seen ja see on meeste mänguplats näiteks rohelise lava kõrval, et meeste mängud on siis tavaliselt juutmised või osavuse mõõtmised, et seal on siis Ahto Raudoja kamandab mehi. Et need mängud, mida sa nimetasid, on kõik sellised noh, ikkagi võib öelda vanamoodsad mängud, ehk siis tänapäeval neid ju igal pool ei mängita. Kas selline 2014. aasta inimene hea meelega tuleb mängima mänge, mis noh, võib-olla sellised Nende jaoks lasteaiamängud või eesti lihtsad või äkki väga elementaarsed, mida ei saa Aipäädis mängida? Keegi just rääkis, et oli vist kellelegi sünnipäeval poja sünnipäev, porgandit 18 sai ja siis tuleb koju niimoodi kella neljal hommikul ettevaatlikult. Ja siis mõtleb, et mingi ohutul läbu ja tüübid nagu seal tantsivad, möllavad ei tükistasid laua taga. Ei mingit lauamängu. Kell neli hommikul täiesti hasardis. Tegid nalja, väitlesid seal mingi, see oli seotud sellega, sa pead kuidagi väljendama ennast veel. Et see mäng on tegelikult veres, aga ma arvan, nendes vanades mängumängudes on ka väga ägedaid aspekte, mida ei maksaks ära unustada, seepärast me tahamegi neid välja tuua, eriti et meil on siin igal pool näiteks keksu joonistatud rahvas tõesti tõepoolest mängib neidki. Ekslesin. Räägime artistidest ka, kuidas käis siis muusikute valimine? Tänavusele festivalile kuusikute valimine on selline hästi põnev protsess, see on mitut moodi, see on soovituste kaudu, see on siis ise on käidud festivalidel ja muidugi Youtube'is Survatud meeletult palju, et Youtube on minu põhiselline infokanal. Ja muidugi vanad kontaktid, vanad sõbrad, kõik sai läbi helistatud, küsitud, et mis te soovitaksite, me tavaliselt piirkonnad paika umbes, et kust me tahaksime tuua ja siis vaatan, mis seal kultuuris on põnevat ja pädevat midagi, mida tasuks kutsuda. Me tahame, et see muusikast siia tuleb, ollakse oma kultuurist tunnustatud tegija, et ta oleks nii-öelda ehe tüüp. No millised maailma regioonidekultuurid on tänavu esindatud? Regioonidest noh, loomulik Euroopa, et me oleme väga, meil on väga tähtis lähi- kultuurid nii-öelda, et meil on Soome, Rootsi, Norra, meil on, mõtlen edasi, Iirimaa, meil on Belgia, meil on Prantsusmaa. Meil on Itaalia, Hispaania, Euroopa on selline, see peab lihtsalt olema meie festivalil. On teil mingisugune nagu piir ka, et see muusika peaks olema piisavalt arusaadav Eesti inimesele, et kui ta on nagu väga võõra helikeelega, siis äkki tekib tõrge. Et seal on jah, peab vaatama seda, et ta ei oleks väga sürrealistlik, et siis peab midagi kõrval olema, mis tasakaalustab seda, et ma võin tuua ühe tagada Ägeda mingisuguse lõõtsamehe, kes mulle väga meeldib kuskilt Lõuna-Prantsusmaa külast, aga ma tean, et 80-le protsendile või ma ei tea, ei, ei paku midagi. Siis ma pean kõrvale tooma midagi, mis sellele üle jäänule meeldib, et ma pean tasakaalustama kogu aeg seda promi valikut niimoodi. No kui rääkidagi kaugematest tulijatest, Seedriku ots on USAst kreooli muusik. See on väga põnev see, me oleme aastaid tahtnud kutsuda Louisianast, et kui keegi teab neid apelsini ja Kukerpillide lugusid selt Jambolaya ja sellised, et nad on võtnud eeskuju, siis sellest Louisiana Keysini deko muusikast ja see on nii palju mõjutanud meie nii-öelda estraadi, populaarmuusikat, mis ei tajugi seda. Siis oli ammune unistus tuua nagu originaal siia. Temaga kuulame selles saatetunnis hiljem ka intervjuud, mille ma eile salvestasin. Aga mulle tundus kuidagi Eesti inimesed eile kuidagi ei võtnud veel vastu või, või ei läinud piisavalt kaasa selle haarava Saidakama muusikaga, ei tea, kas varane kellaaeg oli süüdi või, või, või ei olda harjunud või? Ma ei teagi, ma ei oska öelda, ma arvan, et neljapäeval ongi niisugune hoovõtupäev, et inimestele väga meeldib, aga nad ei tea veel, et nüüd tantsivad, kas see nagu okei või kas see on nagu tore, et ma siin liigutan niimoodi, kõik vaatavad, et nagu sihuke sisseelamise päev, et neljandal päeval on või noh, pühapäeval, siis ei ole mingit küsimust, et siis kõik hüppavad ja kargavad, kus kuskil pilli heli on siin-seal ka rahvas, rahvas, tantsu lööb. Kuidas teil selle piiri tõmbamine käib, et, et ta ikkagi läheks niimoodi pärimusmuusika alla, et ei oleks mitte väga estraad ja, ja, ja liigselt ületöödeldud. Vot see ongi, see on noh, mitut moodi, nagu ma ütlesin ka, et see peab olema tunnustatud tegija oma oma kultuuriruumis, et teised ütlevad, et see on meie piirkonna parim viiulimängija või see tõesti tunne traditsiooni, et kohalikud peavad seda ütlema ise ka oma tausta pealt ja kogemuse pealt ja koolihariduse pealt suudame seda tuvastada, et seal on teatud tunnused, mis siis mis siis on pärimusmuusikale omased, et neid me jälgime, et see muusika on tavaliselt suuliselt pärandatav põlvest põlve või õpetajalt õpilasele kuulmise teel õpitud see on tavaliselt tantsumuusikas, biomuusikas on külamuusika, inimesed pidutsevad selle saatel see tavaliselt küla muusika võib-olla linna muidugi kultuurid. Et väga palju erinevaid aspekte. Tegelikult aga reeglina need, kes esinevad, on ikkagi professionaalsed muusikud ehk siis nad on saanud mingisuguse muusikalise hariduse õppinud seda pilli kuskil koolis või satub teil just nimelt niimoodi põhiprogrammi lavale esinema ka neid, kes on kuskilt vanaisa kõrvalt hakanud midagi sikutama. Tama või puhuma, kui ma praegu mõtlen nagu nende välisesinejate peale, siis ega ma ei usu, et seal on. Võib-olla mõni on, kes on kooliharidusega nii-öelda muusikat õppinud No mõelgem, kas või nende eilsete kõrbemeeste tran fina tava peale, kes on haarast pärit toreigid. Täpselt, et ta räägib odabed ja nemad on raudselt õppinud lõkkel lõkke ääres oma oma kompanjoni käest neid lugusid ja laule, et seal, noh, nad on professionaalsed muusikud selles mõttes. Nemad on muide muide, järgmise saatetunnis meile. Oliver ja nad elatuvad sellest küll, aga see ei ole mitte see, et nad on õppinud tegema, et nad on väiksest peale harjutanud, et nüüd saaks kuskil lavadel esineda vaid lihtsalt neil, neil nad on välja settinud seal külaühiskonnas, kellele seda väga meeldib teha, kes mitte midagi muud ei taha teha ja neil on tekkinud selline võimalus, et nad saavad esineda. See on pigem nagu selline elu paradoksid või sellised kokkumängud. Sina oled ka ju professionaalne muusik, võib ju niimoodi osaliselt jah korraldanud just korraldad, aga ja Eesti need muusikud, kes siin esinevad, on ju ka, eks ole Viljandi taustaga ja seda pilli õppinud, et kas sul enda põhjal vahel tundub ka, et, et sa oled nagu midagi kaotanud sellega, et sa oled seda muusikat noh, nagunii professionaalsel tasemel õppinud, et enam noh, mustalt ei oska mängida, mis teinekord selle võlu toob asjale juurde. Mul on väga raske enda kohta kriitikat teha, võib-olla kiiks mõne teise inimese käest, et mis te Arv Tarmo mängust, et kas tundub Et ma pigem, ma arvan, et see kooliharidusse ma käisin Viljandi kultuuriakadeemiasse, õppisin pärimusmuusikat, et mulle väga meeldis see, et minu õpetajaks olidki küla meistrid. Et õppisin küla meistrite käest, kool leidis võimaluse kutsuda siia Aivar Teppo õpetajaks Ants Tauli. Lõõtspillikultuur on elav kultuur, et seda ei pea ellu äratama arhiivi näidete varal, et need mehed elavad, nende käest saab küsida. Ja seetõttu ma arvan, et, et see kool on lihtsalt selline koht minu jaoks, kus ma sain kontreeritud neli aastat õppida oma kirge. Ilm on väga selline tugev teema sel nädalavahetusel ja pillimehed üldiselt oma instrumentidega on üsna kapriissed, ehk siis kui sajab, nad välja ei lähe, kui külmunud välja ei lähe. Aga selline 30 pluss ilm kuidagi pillidele mõjub ka juba halvasti. Peaks küsima baldasari käest, et kas, kas mõjub Billyle Balthasar isid instrumendist sensitiiv tavalist, san vaid. Et. Et parem olgu vihkui kui päike ütleb Balthasar lumi loomulikult mõjutab liimimise kohta üles sulatama, siis jah, ilm mängib väga palju, ekstreemsed temperatuurid ei ole head. Ma küsiks veel uudiste kohta hästi, palju on folgi kavas artiste, kes on tuntud, kes toovad publikut untsakad või seatav atra ja nii edasi ja nii edasi. Aga nimeta palun artiste eesti kooslusi, kollektiiv, kes varem pole folgil üles astunud ja ja kelle pärast tasuks folgil tulla. Kindlasti mõni inimene mõtleb, et ma näen neid untsakaid ja seatavaatrat ja, ja kõiki neid juba Ma olen kuulnud küll Näiteks mõõdame kava ette sellepärast, et ma tõesti ei ole kõik need 70 kontserti niimoodi ei tule ludinal. Et täiesti uus koosseis on Trad Attack. Mis on siis Jalmar, Vabarna, Sandra sillamaa, Tõnu, tubli, niisugune uus power trio, nagu nad kutsuvad ennast. Tulevad ka meile mikrofoni emmedena. Mäe otsa kapell tuleb ka meile mikrofonid. Nemad on väga ägedad tüübid, et nemad on ka siukesed, külamuusika austajad, käisimegi koos nendega ekspeditsiooni, otsisin neid vanu lugusid ja tüübid on täiesti ehedalt kandlebänd, kannel, viiul, mandoliin, kontrabass ja kitarr, kapelvis kapell aga heas mõttes kapell, et tõesti hea tantsupoiss, et ma arvan, et kui, kes tahab teada, milline võiks olla Eesti selline peotantsu musseline kõige jahedamas vormis siis näod kapell on parimaid näiteid. Siis Vellijaid mulle kavas silma Äiu konter, pantnimed, mis, mida, mida mina varem kuulnud Angus. Jah, et Raio puhul on nii, et see on üks Eesti tudeng, kes õpib siis Oslo muusikaakadeemiasse pärimusmuusikat ja teeb siis seal bändi kohalike norra muusikate muusikutega, et see on siis Eesti Norra selline segu, käisin eile kuulama, siis tulemus on väga hea. Et ja konter point on siis kahest kaks lõõtsa seal südamest, Martin Müller hind ja nende kõrval on siis akustiline basskitarr ja on ka puhas tantsu muss. Et polka treilerit valsid, et neid võimalusi peabki olema, rahval lihtsalt lõbutseda ja eesti tuntud tantse tantsida. Me kindlasti kuulame ka mitmeid mainitud ansambleid siin eeloleva kolme tunni jooksul nii elavas esituses, vikerraadiomikrofoni ees kui ka helikonservina plaadi pealt. Lõpetuseks ütle veel kuulajatele, mis korralduslik poole pealt sel aastal uut on. Endiselt on pärimeeter, mis on siin korda hästi taganud ja, ja, ja hoiab õhtuid eriti sellist, kaklevad seltskonda eemal folgi jalast, mis veel öötilk on kolinud. Tähendab telk, mis oli muidu Vabaduse platsis, et see nüüd laululaval ja seal Vabaduse platsis telk oli, seal on siis festivaliportaal, seal on kõik need piletimüügi akrediteerimiskeskused ja sealt siis saab kõik kogu vajaminev info, et kuidas festivalil siis liigelda. Ja see me loeme seda laululava kasutuselevõtu kõige suuremaks muutuseks, et see on tõesti, me ei teadnud, kuidas see välja kukub, ei teadnud, kuidas siin töötab, et õpime siin iga kontserdiga, et kuidas saaks paremini jälle ja kuidas, kuidas oleks, kuidas oleks mõistlikum, et kui nüüd vaadata seda laululava lava, siis on tõesti nagu sihuke võimasse nagu täitsa nagu pealava mõõt või isegi selline, et endalegi üllatuseks tuli päris suur lava sinna. Inimesed, tulge vaatama, aitäh festivali programmipealik Tarmo Noormaa, meie kuulame praegu ansamblit Angus lugu nimega Armurege piitja. See kaheksaliikmeline rebend astus üles eile õhtul. Vaatan aknast välja. Taeva. Juab alla ei, mis, valetan. Tuule Ööba ainult taike poole. See oli Angus ja armurregebiit, aga nüüd ühest välismaisest artistist. Eile õhtul andis kaevumäe laval kontserdi noor saideco ja laulja siidrik Watson kes on muide ka mitmekordne Grammy nominent. Keegi on, see on Louisiana osariigi prantsuskeelt rääkiva elanikkonna muusikastiil ja reco on Louisiana kreooli keelset teekonna muusika, mis siis omakorda segab cationi ja pluusi. Ja seda siis seostatakse rohkem mustanahalise elanikkonnaga ja Saireco üheks märgiliseks. Muusikainstrumendiks on plekist laineline pesulaud, mis oli eile samuti laval. Kuulame ühe helinaid Seedrik otsani muusikast. Nii nõnda krapsis Seidrekvodson ja ma tegin temaga vahetult peale kontserti eile kaevumäel ka intervjuu, mängin selle intervjuu teile kõigepealt inglisekeelsena ette ja loen siis järgiga tõlke. Alustuseks küsisin, kuidas talle tundus meie Eesti publik võrreldes koduse Ameerika publikuga. Liddell ruut Bear Music. Tõlgin ka nüüd siis vahepeal seda eile õhtul salvestatud kärbivad sidrik rääkisete s Louisianas on publik palju palju valjem kui siin Eestis. Inimesed on Louisianas intensiivsemad ja karjuvad valjult kaasa. Eestlased on aga tunduvalt rafineeritum. Vaata aga samas ta komplimendina ikka ütles, et no tundub, et Eesti inimesed siis süvenevad rohkem. Oma muusika juurtest rääkides nimetas Seidrikat, et jah, see on Louisiana koloniseerinud prantsuse sisserändajate ja väevõimuga Aafrikast toodud orjade ja Ameerika põliselanike muusika sulam mõjutustega, aga Kariibidelt ja hispaania kultuurist. Tegemist on siis 300 aasta jooksul välja arenenud kreooli muusikastiiliga. Küsisin, kuidas see trikk enda jaoks Keidyoni ja Saireco avastas. Ta elas ju lapsepõlves hoopis Louisiana naaberosariigis, Texases ta vastased suure depressiooni ajal. Paljud inimesed emigreerusid Louisianast tööotsingutel Texasesse aga nii liikusid sinna kakationiazaydeco tuur Sildrikon, noor vaid veidi üle kolmekümneaastane mees. Sestap on tähelepanu tarne, et kui paljud teised tema eakaaslased innustasid näiteks ingliskeelsest räpist, siis talle hakkas huvi pakkuma hoopis traditsiooniline kreoolikeelne muusika. Ja hiljem hakkas ta loomakaja juba oma muusikat ja nagu kantris pluusis, siis saidecos annavad tooni kurvad teemad. Naise kaotamine, joomarlus aga tantsimine ja pidutsemine. Sildrik kirjutab enda sõnul tekste ümbritsevast elust, mida ta enda ümber. 90 protsenti ta lauludest on prantsuse ja kreooli keelset vaid kümnendik inglisekeelsed ja ise identifitseerib tõend Reolide järeltulijana. Mitte päris kreolina, aga kuulame veel ühe lõigu intervjuust mustanahalise noore Saireco muusiku sidrik Otsoniga. Ma küsisin, kui palju tänapäeval üldse USA-s kohtab prantsuskeelset kultuuri? Tõlgin ka veidi seda eile õhtul salvestatud intervjuud sidegi. Otson ütles, et tugev prantsuse kultuur USA-s on Lõuna-Louisianas samuti Missouris, kus räägitakse palju koloniaalajastu, prantsuse keelt ja kreooli don Louisianast. On olnud ka teistesse osariikidesse, näiteks Texasesse. Californiasse. Ma küsisin tema käest, et kas mina saaksin Louisianas turistina hakkama, kui ma ei oska prantsuse keelt. See küsimus kutsus temas esile naeru. Ta ütles, et muidugi saaks hakkama, tegemist on ju Ameerikaga. Kuigi 70 aastat tagasi olnuks asi teistmoodi. Louisianas oli siis piirkondi, mis olid täielikult prantsuskeelsed ja siis oleks täiesti inglise keelega kätte jäänud. Aga nüüd on inglise keelekultuur võimust võtnud. Vahepeal lausa suruti riigi poolt prantsuse keelt alla, isegi koolides oli keelatud prantsuse keele rääkimine. Nüüd Ajad muutumas, prantsuse keel ja kultuur elavad Louisianas läbi oma taassündi. Ega koolides õpetatakse nüüd osaliselt taas prantsuse keeles. Nii rääkis oma intervjuus Sis Fedrick, Watson, tulge teda kuulama, seda said ecomeistrit. Temal on folgil ees veel üks ülesastumine täna öösel ööklubis ehk siis AleCoqi laval. Aga mõne hetke pärast on meil siin mikrofoni ees juba järgmine külaline ja teda paneme sisse juhatama ansambli Curly Strings. Loo kauges külas. Ja ma arvan, et mina ei aga noorel. Neis veidi jooksen randa. Koduküla randa. Saada. Recep ei tea kuid rannas on vaid üks. Paid. Siin kauge. Ansambel Curly Strings ja lugu nimega kauges külas teksti autor Kristiina Ehin ja viis Eeva Talsi ja see pärineb siis Curly Stringsi värskelt ilmunud plaadilt ilma plaadilt, mis sündis hooandja abiga ja ja noor viiuldaja ja lauljatar Eeva Talsi on meil nüüd ka siin mikrofoni ees, tere tulemast. Saastud folgil üles. Siis torupilli jussi Trio koosseisus Curly Strings folgil ei esine. Jah, tegelikult me plaanisime küll, et ei esine, aga siis ikkagi Jalmar esines avaldusega kaks nädalat tagasi, tegelikult ikka võiks väikse sellise sutsukese teha rohelisel laval lihtsalt üllatada, panna ja teha sellise pool tunnikest ja siis me mõtlesime ikka Curly stringsiga võiks ka väikese sellise settikese teha ja see tuleb. See on laupäeval kell pool kolm. Väga lahe, kuidas on, kas sa said tänavu pruuniks teiseks juuniks nagu laulusõnad nagu Kristiina Ehini laulusõnad ütlesid? Oh oleks see vaid nii olnud, kaugeltki mitte, et ei saanud, jõudsin küll ühe korra rand, aga siis hakkas äike tuli ja paduvihm ja siis ma pidin ära minema rannast. Muusika tegemine või? Pingut ei, õpingud on läbi oktoobris lõpetaja duubleid ja Eesti muusika ja teatriakadeemia ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ühisõppekava magistris. Aga muidu jah? Vanaajakirjanik küsib nüüd noorelt viiuldajat, et teil on mingisugune kooslus ja siis teil tuleb mõte hakata tegema midagi, et kuidas see täpselt teeb see kördi Stringsi kokkupaneku näitel, eks teil on mingit mõtet mingid inimesed ja siis hakata kuskilt pihta. Ütleme nimed, kaera lisaks eemale musitseerivad siis Kölist drinksis Zetodes tuntud Jalmar Vabarna, Taavet Liiver ja Villu Talsi. Ma arvan, et kõigepealt Charly Stringsi puhul mängis suurt rolli just need inimesed, et me õppisime kõigi, ka nende nende liikmetega koos Viljandis ja tegelikult siis me ei teinud veel seda bändi ja kui ära lõpetasime kooli, siis hakkasime just see kirg sellise ameerika bluugress muusika vastu, näiteks viis meid kokku ja hakkasime lihtsalt mängima neid lugusid koos ja üldse teeks mingi bändi nüüd. Ja siis see mõte tekkis, kui hakkas meil väga toredasti tulema välja looda, hinna repertuaar kasvas oma lugudega ja ja mõtlesime, noh, nüüd on võib-olla aeg, et, et, et võiks avalikkuse ette tulla selle bändiga. Mulle tundub, et sellega õlist ringson lausa selline sähvatus. Inimesed laulavad lausa seltskondades juba lugu kauges külas. Kas tänavatel juba väiksed poisid ja tüdrukud autogrammiga küsivad lahedalt teile lahedat videot ka video Youtube'is on ju see, mis teebki ansambli tänapäeval tuntuks. Jaa on küll tulnud ette tänava, veel tullakse ja küsitakse, et see on päris naljakas. Aga tore, ma ei olnud. Ma ei mõtle kunagi sellele, et, et see võiks nii populaarseks minna, see ei olnud meie plaan. Me lihtsalt teeme muusikat, mis meile meeldib ja teeme lugusid, mis meile meeldivad. Mu maailm heliseb, on video, mida ma soovitan raadio kuulajatel, kes ei ole veel näinud Youtube'i sisse toksida, see on väga uhke siinsamas Viljandi ümbruses, filmid. Just Viljandi kaunid toredad majad. Torupilli jussi Trio on jällegi vastupidi minu meelest selline friigi muusika rohkem või, või teen ma kuidagimoodi liiga või tituleerinud valesti, väga õigesti hääldad. Ja kuidas te selle torupilli juss on, eks ole teada, kes aga kuidas te tulite selle peale ja mismoodi see protsess käis, et võtsite vanad lood, mis ilmselt ka ei saa sellisteks poplugudeks, mida hakkavad inimesed ümisema või ka mängima, aga te lihtsalt tulete kolmekesi kokku ja. Just see friik briiklus on õige sõna. Me õppisime Karoliinaga koos magistris Eesti pärimusmuusika interpreedi erialal ja valisime Kätlini enda õpetajaks ja võtsime aasta projektiks, et õpime torupilli jussi lugusid ja tegime sellised hoolikad, analüütilised, noodistused, üksipulgi kuulasime neid vanu krabisevat, kirjutasime noodi ja vaidlesime akti takt taktihaaval, et kas me ikka kuuleme õigesti ja siis õppisime need lood ära ja hakkasime neid mängima, et me saime aastaga seitse lugu, mis on, tundub vähe, aga tegelikult selle taga on päris kõva töö, et kõik üksipulgi välja kirjutada ja siis neid esitada, sest need ei ole kerged lood. Ja jah, see on küll õige, et see ei pruugi üldse igale inimesele peale minna, see muusikat on selline eriline, võiks öelda. Ma küsin võib-olla natuke asjatundmatult ja, ja niimoodi kõrvalt vaatava spordireporteri küsimus, eks ole, aga et, et kui te õpite pärimusmuusikat ja õpite seda noh, akadeemilisel tasemel ja õpite siis muusika ja teatriakadeemias, mida te seal õpite lisaks sellele, et oskate ju niikuinii pilli mängida. Jah, ma arvan, pigem õpimegi kuidas näiteks mina olengi õppinud, kuidas nende vanade arhiivilindistustega ümber käia ja mis on oluline sealt pealt pida, et seda siis taasesitada, et kuidagi olengi leidnud, tee nende läbi nende lintide, siis taaselustama mängima, esitama neid 100 aasta taguseid vanu väga erilisi ja lahedaid tantsulugusid. Mis minu meelest, et on väga, kuidas öelda, eesti rikud või need labajalad, need, need valsi, treilendrid, polkad. Et, et kuidagi tänapäeval on kõik segunenud, aga nende lintide peal on veel see vana külla pillimehe selline eriline mängustiil just stiilipuhas esitus ja see erutabki tahaks ka nii hästi mängida, nagu nemad mängisid kunagi seda muusikat. Komme laupäeval kell 20 kaevumäel on siis ka torupilli jussi, kuidas öelda tribuutkontsert siis? Jah? Ja mis te teete seal, meie mängime tegelikult koos Roodoro ja veel mõnede sõpradega, kes on samuti suured torupilli jussi, fännid ja ja üheskoos kütamegi neid torupilli jussi, lugusid, Asi, mida ma küsisin eelnevas intervjuus ka Louisianast pärit sidriku otsani käest, et et temaga on noor inimene, tiba üle 30, tema sõbrad, kõik kuulasid ja tegid hiphopi, aga tema järsku hakkas Sairekat hoopis tegema mingit traditsioonilist rahvamuusikat. Kuidas sinu puhul läks, oled sündinud aastal 1988, et et kindlasti ma ei kujuta ette, mis oli popp aastal aastal 98, kui sa 10 aastane olid võib-olla Britney Spears või Michael Jackson. Või miks sa ERSO sai pürginud? Juhtus nii, et ütleme, et selle Michael Jacksoni juures sa jõudsid hoopis eesti rahvamuusika juurde. Mina õppisin viiulit, olen klassikalise põhjaga tegelikult ja käinud läbi selle klassikalise klassikalised koolid. Ja siis ühel hetkel tundsin lihtsalt, et klassikaline muusika ei ole minu jaoks vaid et tahaks midagi. Kas on ka midagi muud võimalik viiulil mängida ja siis mu isa juhatas mu Indrek Kalda juurde tundi, kes näitas, et jah, on küll võimalik tegelikult viiuliga mängida teistmoodi ja siis ma olin sellest väga. Sain sellest nii suur kõva laengu astusingi Viljandi kultuuriakadeemiasse pärimusmuusikat õppima. Ja siis ma olin Issver, kui vana ma siis olin, kui ma lõpetasin? Ma ei tea, 18 vist olin. Aga kas oli ka võib-olla mõni polgi kontsert või, või artist, kus sa valgustatud soid ja sinu elu? Ma arvan, et Eesti etnolaager tegelikult isegi kus olid kõik, ma äkki sattusin sinna eesti etnolaagrisse 16 aastaselt avastasin, issand veel on minusuguseid, et kes huvituvad sellest pärimusmuusikast ja kes ei ole ainult klassikalise muusika mõttemalli ja vaadetega, vaid on ka sellised mõnusad, vabad hinged ja kellega on tore koos muusikat teha. Ja siis sealt kuidagi see, see vabadus ja see mingi energia, mis selles pärimusmuusikas on just see võlus. Ja seda ma nüüd ka mängin. Hea meelega. Mikrofoni ees oli Eeva Talsi ansamblist Curly Strings ja samuti torupilli jussi Trio koosseisus paar takti jõuame ka enne uudiseid kuulata veel torupilli jussi, Trio jätkame peale uudiseid.