Tere taas. Saatejuhid Arp Müller ja Tarmo Tiisler veavad Viljandis aida otsas kompromissitu heitlust Viljandi päikesega. Seni juhime veel meie, sest saade läheb edasi ja saade jätkub veel tunni aja jooksul. Ja esimesed kontserdid algavad siin Viljandis, esimesed tänased kontserdid Madrid muuseumi hoovis just nendel minutitel ja petenfetten Hispaaniast alustab nendel minutitel kirsimäel, ehk jõuame kirsimäele ka väikese lülituse teha selle saatetunni jooksul. Selles saatetunnis räägime veel mängust meelika Hain sooga, samuti käime mikrofoniga ringi, võib-olla saame Ahto Raudojaga meestele lugudest rääkida, kuna tänavuse Viljandi pärimusmuusika festivali teema on ju mäng, aga praegu kuulame taas pillimängu, kuulame mäeotsa kapelli, kes on ennast suure kontrabassi ja väga suur Kandle ja natukese väiksema kitarri ja veel väiksema viiuliga meie mikrofonid ette siin rivistanud. Olge head. Nõnda kõlas Mäeotsa kapell elavas esituses ja kirjeldame kuulajatele. Meie ees ei ole hallide peade habemetega vanad mehed, kes seitsmekümnendatel aastatel Eesti raadio kapelli muusikatunnis oma lugusid esitasid, vaid täitsa ka noored mehed ja kaks ansambli liikmetest, Martin Kandle oss, Arakkuja Ragnar Toompuu. Palusime siia mikrofoni juurde ka rääkima. Tere tulemast tervist. Külakapell just nimelt, see kõlab Orkhailiselt. Miks teie, noored mehed, hakkasite küla kapelli tegema, mitte mingit raju, rokkpunti või räpibändi. Võib öelda niimoodi, et mõneda, ütleme, viis aastat tagasi, siis kandlus kolis maale, saiumal talu oli sinna ja seal Rõngu lähedal Rõngus tegutseb ka hotell. Hakkas meeldima jusse nagu nimi kapell. Et mis asi see on? Ja otsustasime, et kuna ise olen ma ka juba. Me oleme koolist saati koos pilli mänginud, et hakkame kapelli muusikat tegema. Just selliseid tantsulood ja laululood, et põhiline muidugi tantsulugu, et me ei ole kontsert, ränded Śaksa alati tantsu vihtuda. Rahvatarkus ütleb, et kõige ägedamad mehed on kidramehed ja siis on siis on võib-olla bassimees ja siis on trummar ja, ja kuidas siis sina selle kandle otsa komistasid? Kandle otsa komistasin niimoodi, et minu vanaisa on ise õppinud pilli mängima ja isa mängib rahvakannelt ja siis isa õpetas mind ka. Ja siis noh, eks seda pole kogu aeg mängitud, pole populaarne väga ja siis ükskord, kui sain juba 100 kiloseks, siis hakkasin uuesti mängima ja ühesõnaga, ta on nii haruldane pill, mingis mõttes mängijaid on vähe ja siis seda on palju lihtsam mängida kui kitarri ja paljud Isama sellega silma paista. Kas olid kooli ajal väga popp poiss, kui sa mängisid kannelt, noh, võib-olla gümnaasime, olin. Kas ma õigesti mäletan, et eelmistel aastatel teil oli kandle trio või midagi sellist? Või jah, mina, isa ja vanaisa ühe loome, mängisime niimoodi, et kolmekesi olime kannelt, ega muidu vanaisa ikka viiulimees või isegi ta mängib mitut pilli, lõõtsa ja akordionit ja mandoliin, et saab hakkama kõigega. Pinorace, kust tuleb see lisanimi, kandle oss? Sellele peaksin vist vastama mina, kes ei ole uss, kes ei ole uss. Aastaid tagasi, kui ma õppisin Viljandi kultuuriakadeemias ja siis Martin käis sõjaväes, aeg-ajalt käis mul külas ja siis olete kestnud, kes see kiilakas tüüp oli, et kas see käis, aga kui sa ütled, Martin, see ei ütle mitte midagi, mis Martin, kes Martin vaid siis ongi sihuke ossi välimusega selline jõrm tüüp, kes oskab kannelt mängida Songi kandleost ja sealt edasi sai siis mõeldud välja müüt, mis on nüüd muidugi tegelikkus, et Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti parim kandlemängija, Oskar Kannel ehk Kandle uss. Mitte poiss tuleb see s seal lõpus on nagu lätipära. Jaa, seda küll, aga paljud on küsinud ka, et kas ongi nimi Oskar kannel, et ei ole, Martin Arak olen ja Astrid Kannel sugulane ei ole? Ei ole. Ma tean, et teie jaoks on hästi oluline Chnja mees Pärni säde, kes ta on ja miks ta on teile oluline, rääkige raadiokuulajatele, ka tema on oluline sellepärast, et temalt on jäänud päris hulga lugusid arhiivi. Polgi pealiku Tarmo Noormaaga saime jutule ja mõtlesime ka, et kust saaks uusi lugusid ja siis Tarmo soovitused, uuri sellist meest nagu Pärnisade. Siis hakkasin kuuri, ma tean, et untsakad on neilt leidnud päris mitu lugu. Ja siis oligi, et Tarmo ise elab ka seal Haanja kandis ja Pärni säde elas ka Haanjas oli kandlemees lõõtsamees ja siis tema sugulased elavad veel seal ja siis läksimegi külla. Hakkasime otsima, siis oligi nii, et Lähme ukse taha, üks mees natuke rääkis, võtsid diktofoni välja, salvestasid, läksime teise mehe juurde, kes ütles ka, et ei, mina ei tea mitte midagi, et ei, mina ei mäleta, et ma olen nii vana mees ja aga siis natuke istusime, ajasime juttu ja lõpuks sain diktofoni peale üle nelja tunni materjali ja mees leidis ka siis ühe kasseti, mida ta oli salvestanud Pärnist. Et ta oli selline legendaarne. Tõenäoliselt oli munamäe torni tornivaht ja seal tervitas inimesi kandlega ja. Paljud pillid on ju noh, inimestele kuidagi seostuvad mingisuguse nimega on Mel Gibsoni kidra ja, ja siis on meil Stradivariuse viiul ja Teppo lõõts ja kandled ka kuidagi või on nagu mingis kategoorias, et kui seal on mingi nimi juures, Istan kuidagi ägedam pilv. Tollele küsimusele on küll natuke vastuse võlgu, ma tean, et minu kõrval külas pühastes elase Väino maa-ala ja siis tema peaks olema leiutanud tolle grammatilise kandle aga rahvakandle kohta ma ei oska öelda, et selle konkreetse pilli on teinud üks kadunud mees Osfalt rosman ja ta on tõesti võimsa häälega pill, et rosmariin kaneel sees ja rosmanni kannel, aga nad on võrdlemisi vähe Eesti peal. Kui palju Te nüüd üles astute? Viljandi folgil, kas ainult see laupäevane esinemine, ole kooki laual või, või on oodata ka selliseid spontaanseid? Esinemisi on oodata kindlasti spontaanseid esinemisi, sest ainus kontsert meil tõesti on, siis laupäeval kell neli Alekooki laval astume üles ka tänavatel, rõõmustame inimesi oma muusikaga, ma kujutan ette, et teil peaks minekut olema ka kõikvõimalikel rahvapidudel jaani, lõketel, pulmades käite mängimas, käime väga, oleme üsnagi menukad. Väga tore, et külastagem. Internetiaadressil www. Punkt kannellee. Peaaegu aga mitte päris aadressi meil ei ole. Mäeotsaga belli mehed olid meil siin välisstuudio mikrofoni ees külas Martin Kandle-Juss, Arak ja Ragnar Toompuu, aga, aga nüüd läheme taas välismaise muusika juurde, kuulame rahvusvahelist kooslust, kus muusikute Tšehhist, Slovakkiast, Sloveeniast kui ka Venemaalt ja seal Fekete Seretlik. See ansambel taaskasutab, lõimib ja muudab maailma muusikamotiive. Ja nad kasutavad ka väga palju teatraalsust oma esinemistes, kuna nad on lõpetanud ka kõik Praha teatriakadeemia. Niisiis ka nende esinemistes. Keedeeesseretlekki esinemistes on ilmselt palju teatraalsust, kuulame. Oleme nüüd kuuldel, siit Viljandi aidast veidi eemal, aga üldse mitte palju. Me oleme kiriku juures lossikraavis ja siin mängitakse mängijatest. Kui festivali tunnussõna on mäng, siis peabki mänge mängima. Ahto raudoja, sina juhid, mängija juhid, just nimelt meeste mänge, mida siin mängitakse. Tere aasta kõigepealt tervist. Mida siis siin õigupoolest tehakse, mis, mis mäng, son? Traditsiooniliselt on olnud niimoodi, et mehed on võistelnud. Võiks ütelda kahes kategoorias, kas osavuse või jõu peale ja meie püüame mõlemaid traditsioonilisi mänge mõlemas stiilis mänge propageerida, tutvustada lasteaia inimestele, võistelda, kes need meie on? Mina ja Ain Raal oleme eestvedajad ja osalised on kõik, kes tahavad osa võtta folgikülalised. Noh, selline klassikaline mäng, mida ilmselt kõik teavad, on vägikaikavedu või siis sõrme kogu tõmbamine või siis kuidas seda nüüd nimetatakse, mida praegu tehakse? See on jalasurumine. Kahjuks ongi niimoodi, et kas kuna inimesed tänapäeval mängivad kas jaanipäeval või siis üritu mingi firmaüritustel. Aga, ja levinud ongi ainult kaks asja, mida teatakse, vägikaika vedamine, sõrmega hoogu tõmbamine, tegelikult on rahvalikke mänge ja võistlusi oi-oi kui palju ja seda me propageerimegi näiteks jalasurumine koti, võitlus, Looganud läbiminek, Teo mehe ja noh, neil kõigil on omad nimed muidugi Teo mehe proov puudas koti tõstmine, et selles suhtes propageerime erinevaid erinevaid mänge. Ma arvan, et sa pead nüüd väikest tõlget ka tegema, et looga alt läbi minemine tähendab siis seda, et loop pannakse nende otstega vastu maad, inimene peab sealt alt või siis mees peab sealt alt niimoodi läbi saama, et ükski kehaosa ei puudutaks. Õige õige, väga õige, niimoodi ongi. Niisiis, mis, mis veel oli, mis see maadlus on, räägi sellest, see on jala toomine, surutakse küll kätte, aga see, et ka töölisel peavad olema tugevad jalad, et siis et muidu ei jõua tööd teha. Metsas käia põllul, et jalad nurka tugevad olema, sellepärast ongi jalasurumine olnud väga levinud. Ehk siis mäng käib selliselt, et kaks meest heidavad kõrvuti maha külge pidi koos pead samasse suunda ja tõstavad sisejalad üles ja hakkavad sisejalaga suruma teise. Me jalga. Ratas vastassuunda ja kes ära surub, teise, teise jala on nii, mis sa ütlesid siis vägikaika vedamine on, tavaliselt on see isteistes asendist tõmbamine aga samamoodi on levinud olnud ka tõukamine ja selja tagant tõmbamine, et selles suhtes propageerime erinevaid variante, kuidas tõmbamine või tõukamine on kaks, sest on vastastikku seisavad püsti puidust kepp või pulkade vahepeal siis tõugatakse, kes teise jõuab ära tõugata, seal võitnud. Paljud muusikud ja, ja need, kes lauluga tegelevad ja need, kes pärimustantsuga tegelevad, nad käivad. Lisaammutamas kas siis kogumisretkedelt või käivad kirjandusmuuseumi arhiivis ja saavad sealt midagi välja kaevatud, kas kas mängudega on samamoodi? Kui minult paluti folgikorraldajate poolt meeste mänge teha, siis ma võtsin tegelikult päris tükk aega mõtlemisaega. Et kust saada ja kuidas seda läbi viia. Ja eks jah, kirjandus ja küsisin ka inimeste käest, et mis, mis mänge on tehtud nende lapsepõlves vanematele inimestelt ja ta sai päris päris palju, palju ideid ja sama voodi. Olles liikunud soome-ugri maades Vene aladel, kus ikkagi külapühadel mängitakse, siis ka sealt olen ideid ammutanud. Mis need mõned klassikalisemad ugrimängud või Venemaa piirkonna mängudel? Seal ongi sellised nagu võitlustüübid, et et see kotivõitlus on sealt sealt pärit ja sellised võitluslikud asjad, et seal on nagu rohkem sele võitlusliku, siin on niisugune rahulikult täpselt surumised, tõukamised, taktika, aga seal on nagu agressiivsemad mängud. See on umbes siis nagu ka tantsudega mõistet, nagu lõunamaades on sellise isase eputamine ema see ees, et näidata suuri värve, ilusaid, jõulisi samme ja siis mängudega samamoodi ja täpselt ongi. Meie mängime neid mänge siin keskpäeval kell on natuke pealt kaht kas üldiselt mänguaeg, vanal eestlasel, kuidas iganes teda siis ei defineeriks, oli mänguaeg kogu aeg või või siis, kui oli õhtu käes või oli peoaeg. No ikkagi ikkagi pidude ajal ja, ja pühapäev ja on ka olnud neljapäev, selline saunapäev on olnud küla saunad, kui inimesed tulevad kokku, et sellise pool pühade pool pool tööpäevad, et siis õhtupoolsel ajal, sest et kes kallil heina nagu praegugi, kes, kes see oleks patju sellisel kallis päev raisata mingi mängu peale, kui on loog laiali? Seda ikka traditsiooniliselt ei ole, aga aga kuna folk on meie jaoks pidu, siis ma arvan, vei tee pattu, et täna mängima. Just aga oli see mängimine, võtame jällegi noh, umbes 100 aastat või, või natuke rohkem tagasi, oli ta noh, teistele näitamiseks ka või mängiti pigem sellises intiimsemas. Mina olen aru saanud sellest, et kui ikkagi väga paljude mängude nimed ja harjud või ongi sellised, et kes, kes mängisid, Theo mehed, sulased mängisid selleks, et näidata, kes on osavam. Põhimõtteliselt sinu aktsiad tõusevad sellega, et kui sa oled osav, tugev mehed vaatavad, keda palgata, et selles suhtes ei ole ainult ainult lõbustus vaid see on ka näitamine, et ma olen turuväärtus, on hea, täiesti täiesti õige, et see seal mitmetasandiline. Peremehed mängisid selliseid mänge või kas nad katsusid ka sulastega jõudu? Väga palju teateid ei ole, ma ei ole kahjuks seda ka seda ka uurinud, et ja, ja ütleme, et ikkagi siin 1860.-test alates, sellest kui, kui talude päriseksostmine ja ja, ja see aeg, kui rahvas oli rohkem võrdne sellest ajast selliseid üleskirjutusi ja on vähe, aga vabariigi ajal juba ei tea jah, et oleksid siin veel üleeile õhtulgi, kui me seda seda harjutasime ja, ja uurisin siis siis öeldigi nii palju, kui mina teada sain, et ikkagi saali ikkagi sulaste ja niisugune töölisrahvale. Kellel midagi kaotada ei olnud, sest peremees kui ei näiteks sulasele alla, siis olid silmad häbi täis. Just, ja mis seal salata, ikkagi, Kui sul on ikkagi natukene syya Kõhu peale kasvanud just et siis sa enam looga alt läbi ei mahugi. Aitäh sulle, Ahto, kui sa nüüd peaksid siin raadio kaudu ühe mängu, et tema, millest me veel ei ole juttu teinud ja mis ei baseeruvaid, mis ei ole internetipõhine mäng, ehk siis niimoodi näost näkku, hammas hamba vastu, siis, siis kirjelda üks mäng, mida võiks proovida ka, mida me ei ole veel mis, mis ei ole ohtlik ka, ehk siis ma kujutan ette, et kui niimoodi hooga peale minna treenimata inimene nagu näiteks mina, siis võib juba viga saada. Need ongi osavus osavusmängud, et selles suhtes sellised näiteks looga alt läbiminek, et sa pead minema Loogalt läbi niimoodi, et sa teda üles ei tõsta ja ta kehaosad vastu maad ei puutu. Et see, seda, mida me juba siin korra mainisime, siis erinevad nöörimängud, et kohe siin näitame ka puudase koti tõstmist, et sa paned üle õlasilmuses oleva köie, hoiad sellest kinni niimoodi, et üks jalg on vastu tagumikku, siis püüad püsti tõusta ja sellega ei tee kellelegi viga, endale ka mitte. Kui sa lihtsalt ei jõua, siis sa ei jõua. Kas selline klassikaline kolhoosipidude ja õpilasmaleva köievedu ka sinu silmis mänguks kvalifitseerub? Ja kindlasti kindlasti see eeldab ju meeskonnatööd, jõukatsumist, et ka see on väga levinud, aga meie siin oleme rohkem nagu individuaalsete jõukatsumise ja osavusmängude peale. Ühesõnaga, kõik, mida me ise tahame mänguks nimetada, ongi mäng. Põhimõtteliselt nii on suurepärane, aitäh sulle, Ahto, ja mine siis juhenda. Mängi edasi, vaatad, keegi viga ei saaks just, ja paar sõna ka sellest, mida me siin lossikraavis näeme. Need, kes on folgil käinud, teavad, et selle kraavi aidapoolses otsas on alati lava ja ka meie jutuajamisest on käinud nim jäi läbi roheline lava, ehk siis ongi roheline lava, kus saab minna pillimees ja mängi või ta praegu näiteks on seal Margus Põldsepp, kes mängib kolme. Ma arvan, et need on tema õpilased, keda ta siis on mängima õpetanud ja nüüd nemad saavad siis kolm õpilast, esimese kogemuse olid aegu kui folgil. Roheline lava oli syyte aidapiirkonnast eemal, vaated lausa kesklinnas, aga nüüd on need kõik siia kokku kogunenud. Lava on siin vallikraavis ja see on näiteks ka koht, kus saavad inimesed mida ja, ja proovida pärimustantse jällegi mitte esinemise vormis, aga lihtsalt et kui pillimees mängib, reeglina on ka tantsudel õpetaja, näiteks Kristiina Kapper õpetab siin mitmel korral päevas erinevaid seltskonnatantse, mis on umbes 100 aastat vanad. Ehk siis võib tulla lihtsalt astuda liigi natukene vaadata, soovitan, et kuidas teised teevad ja, ja kui siis juba oskad tantsusamme, siis on see tantsumõnu hoopis suurem. Nii et seda kõike pakub Viljandi folk aida selles osas, kus ei ole meie stuudio. Aga nüüd sõnajärg jällegi sinna, kus on meie stuudio. Jah, meie välistuudio on siin aida otsa juures, aga ma ei räägikski pikalt, kuna ma kuulen, et siinsamas kõrval kirsimäe laval on käima läinud päeva esimene kontsert, Hispaania ansambel fetennbeeteni. Lükkame heeblit nõnda palju peale, et saame ka raadio kuulajatel seda vahetut kirsimäe lavalt tulevat meeleolu ja, ja muusikat pakkuda. Nüüdseks oleme taas kuuldel, siit aida otsas, stuudios Me oleme Arbiga kohad vahetanud ja mina olen jäänud stuudiosse Orphon läinud inimeste sekka, keda kuna päev edeneb, siis on siia juba kogunenud oluliselt rohkem kui siis, kui me saatega pihta hakkasime. On ehk kuskil ja proovime, et kas me saame teada, kus ta on ja kellega ta on. Mina olen siin pärimusmuusika aida ees ja jalutan toidutänava suunas ja tõepoolest, inimesi on juba rohkem kui mõni tund tagasi. Rahvas koguneb Viljandi folgil. Tülitan siin ühte toitlustajad, ma loen vist õigesti. Henry Beckman on kirjutatud siia särgi peale. Nüüd on põlluõige. Festivali teema on mäng, mida teie viimati mängisite? Iga päev ma arvan, mida ma arvan, et kogu elu on üks mäng, et nii nagu on iga inimese töö ja kogu elu on üks suur mäng. Nii võikski olla. Kuidas Toidutegijale festival on, kas eilne õhtu oli juba nii-öelda tramme? Ütleme nii, et viis aastat kogemust lähtudes eelmise aasta sellistele müükidele ja kõigele muule siis see aasta on üle ootuste on, võiks öelda, et läks trammiks. Et väga hea, et inimesed söövad ja ja oskavad lugu pidada heast söögist ja kodumaisest söögist. Mida teie siin pakute siin tegelikult tõepoolest valik on, nii lai aasia toitu on siin mõnes kioskis, siin on mehhiko toitu kebabirulli aga, aga teil meil on, lähtume kodumaisest lihast, et eelkõige muidugi sealiha ja veiseliha ja kana kohalikega ka talleli Aadria haug on meil Võrtsjärve Võrtsjärvest pärit ja sellist suitsust liha katsume hoida, et see on viimased aastad näidanud head trendi, et et nii, nii ta on ja kukeseni kaste muidugi ka see on rahva lemmik. Oi, peaks tulenema. Aga aga aitäh, jaa, jalutame mikrofoniga edasi, tülitame järgmisi inimesi. Tere, Viljandi festivali. Folgifestivali teemal mäng, mida teie viimati mängisite? Mina viimati mängisin äkis lauamängu mõni nädal tagasi. Mis mäng see oli? See võis äkki olla alias juhtub, juhtub seda sageli. Et malevamänge mängin, naasike eksin, folkfestivalil on ka natukene aega ikka mängida ka siis, kui parajasti tööpostil ei ole. Aitäh. Nii tülitame järgmisi inimesi. Tere, vikerraadio otse-eetris lülitab festivali teemal mäng, mis mängu teie viimati mängisid? Aitäh. Ma ei oskagi öelda. See võis olla mõni kaardimäng, näiteks. Äkki tõesti arvutas midagi? Kõige viimane, aga räägime, Mikk näitab, mees räägib neid mingisuguseid suud, akoside, niukseid, mänge. Aga mina mängin vähe. Millist laulumänge viimati mängisime? Pulmas olid mingisugused mängud seal aga aga mängimine on teil ka ära kolinud rohkem arvutisse või? No põhimõtteliselt küll, jah. Ta on lihtsalt niivõrd palju kättesaadavam, et ei pea teiste inimeste olema. Jah, nii on. Et ja, ja kui tekib, tekib vaba hetk ja midagi teha ei ole, siis võtad kätte ja natukene mängid. Võivatad uudised. Aitäh teile, head festivali. Jalutame edasi, vikerraadio otse-eeter tülitab, mida teie viimati mängisite? Festivali teemal mäng? Sellepärast ma küsin. Midagi sellist mida. Nagu mida mängin jalkat. Viimati väga hea vastus, aitäh. Head festivali jätku ja jalutame edasi toidutänava poole ja direffic raadio otse-eetri lülitad. Mida teie viimati mängisite festivali teemast tulenev küsimus? Mida ma mängisin, mängisin luurekat rannas ja läti rannas eelmine nädal lastega. Kell mäng oligi väga hea. Edukat folgi jätkub, niisiis inimesed ikkagi mängivad, kui, kui jalutada ja niimoodi juhuslike vastutulijate käest küsida. Siin inimesed on kõik tegevuses, räägivad telefoniga, aga tülitan. Tere, vabandust. Vikerraadio otse-eeter tülitab, mida teie viimati mängisite? Lauamäng ainult kaart, võib-olla lapsega mäng kui sageli seda juhtub? Päris tihti ma arvan, et kord paari nädala tagant. Aitäh head festivali jätku, aga minu jaoks tuleb see meeldiva üllatusena, et inimesed siiski mängivad täiesti juhuslikult valitud inimesed siin pärimusmuusika aida ees. Me hakkamegi mängust rääkima õige peamängude spetsialistiga inimesega, kes on lausa mänge uurinud meelika Hainsoga, aga, aga enne veel veidi muusikat. Oleme taas stuudios mõlemad tagasi Arpi Tarmo Külavälistuudio välisstuudios just nimelt külaline on ka tere meelika Hainso. Mis asi on mäng, seda tahame küsida. Kuna festivali teema on mäng, jalutasin äsja mikrofoniga aidas ringi, tuli välja, et inimesed siiski mängivad ka päris palju, aga mis asi see mäng on ja mille poolest mäng eristab sellest, mis on nii-öelda päris? Mhmh lai küsimus on sama sama kaliibriga küsimusega, mis asi on muusika? Et mäng on ju tegelikult ta on väga paljudes tegevustes sees. Ja mängu võiks kõige laiemalt minu arust iseloomustada sellega, et tema reeglid, tal on omad reeglid, eks ole, tema reeglid eristuvad siis millegi poolest nendest reeglitest, mis on siis nii-öelda tavaelu reeglid. Mängureeglid, tavaliselt on midagi muud ja siis nende mängureeglite sees toimetamine, see ongi mäng. Aga me peame mängima ka päriselt, eks ole? Jah, vot see on nüüd see tasand, kuhu siis võiks välja jõuda, kui mäng läheb päriseks, et siis näiteks kui keegi on Kirglik kabetaja siis tema samal ajal kui ta mängib kabet, siis ta teeb seda päriselt, eks ole, osa tema päristegevusest, et et see on üks huvitav teema, ma ei ole ise, ma olen ise üsna alguses selle teema üle mõtisklema. Jah, miks meelika on siia kutsutud, kuna Ma just oma magistriõpingute raames taga uurib mängu teemat, täpsemalt küll laulule tantsumängude teemat, aga ma tooksin oma isikliku aspekti või probleemi ka siia siia sisse, et oled sa kunagi kohanud inimest, kes üldse ei mängi. Mulle tundub, et mina olen see inimene, maa ei mängi korvpalli ega, ega jalgpallikaarte ka ei mängi, teatriringis ka ei käi. Õppisin kaheksa aastat klaverit, aga hiljem ei ole ka klaverit puudutanud. Mina olen inimene, kes ei mängi. Kas sa usud, et ma olen olemas? Ma ei tahaks hästi uskuda, et sa nüüd üldse ei mängi, ma arvan, et on mingid tegevused, mis on ka sinu jaoks mängulised, mida sa lihtsalt ei märka, kui mängu, mida sa oma elus teed, ma täpselt muidugi tunne sind nii hästi. Ma arvan, et sellised mängulised hetked ilma nendeta, inimene lihtsalt Kalestuks ära. Mul on see oht. Siis tuleb midagi ette võtta kiiremas korras. No õnneks õnneks on mul kodus üks kolmeaastane poiss, kellega ma nüüd olen hakanud aeg-ajalt eks mängu raudteed kokku panema, nii et mul on, mul on veel. Ja siis on väike lootus olemas veel. Aga me ju tegelikult praegu ka mängime, ehk siis me räägime juttu mingil teemal, me ei mõtle, et me teeme siin raadiosaadet, aga tegelikult see on ju raadiosaade, ehk siis me mängime vestlusringi, mida sidevahendite kaudu saavad teised kuulata. Just see teiste jaoks on selline passiivne kaasamängimine, nemad kuulajatena mängivad meiega kaasa, praegu. Räägime sinu laulumängudest, see, mida sa oled teinud. Noh, ma ei saa öelda läbi elu, aga, aga sa oled laulumängude sõber, onnile teda pikka aega. Kuidas sa sõbraks said, nendega? See on kõik käinud niimoodi spiraali pidi kuidagi, et ma olen lihtsalt pidanud tööd tema nii lasteaiaga kui kui noortega kui täiskasvanutega ja kuna ma olen õppinud folklooriõpetajaks pilliõpetajaks, siis ma olengi katsetanud erinevaid erinevaid asju, erinevaid laule, lugusid, tantse, ja ja see, et ma olen hakanud mänge armastama, on tegelikult tulnud tagasisidena sellest, kui hea on olnud minul endal mängida ja eriti just noorte täiskasvanud inimestega koos mingisuguseid laulumänge ja ma olen kogenud mingeid väga eredaid hetke oma elus ja see on pannud mind asjade üle järgi mõtlema, on pannud mind uurima ja on pannud mind selle materjaliga süvitsi tegelema. Et see on puhtalt kogemuslik nauding, mis ma olen saanud ja ma olen püüdnud aru saada, mis see on, mida mäng sinus tekitab, kui sa päriselt nendesse sisse lähed. Ja see on see, mida ma nüüd kuulutan ja õpetan ja püüan ise edasi viia. Tegeleda sellise maailma parandamisega praegusest me ju selliseid laulumänge, mida, mille mängimist 100 ja rohkem aastat tagasi peeti täiesti loomulikuks tegevuseks, siis meie neid ju nüüd igapäevaselt eriti ei mängi. No vot seda meelt ma nüüd ka ei ole, et seal on mingi maailma parandamine on ja ma ei arvagi, et nüüd kunagi hakatakse jälle igapäevaselt mängima, aga aga kui on inimesi, kellel on väikegi huvi selle vastu, siis ma tahaks nüüd aidata küll. Sellepärast et ma tean, et see on, eks kullaauk. See on eesti pärimuse, kulla ukse laulumängumaailm, nii pedagoogiliselt kui psühholoogilised. Kui igasugustelt, muudelt väärtustelt. Mängufunktsioon on ka ju sajandite ka muutunud. Kunagi oli mängule ikkagi ju ka religioosne või, või maagiline tähendus. Kas mingil hetkel siis? Kas, kas ja kuidas ja miks kaotas ühel hetkel siis mäng oma funktsiooni? Kunagi oli mäng ju ikkagi mingi otstarbega või vähemalt osa mänge. No algselt ja need kõige vanemat tüüpi mängud on tõesti religioosse taustaga, nad on siis seotud meie endiseaegse usundiga, mis, milleks siis nimetame seda siis maha usuks, mis oli enne kristluse tulekut. Ja kuna siis inimesed siiralt tegelesid sellega, et suhelda loodusega, suhestuda loodusega, siis mäng oli üks vahend, mille kaudu siis püüti loodust mõjutada. Et ja nagu suhelda temaga, et annaks siis paremat saaki ja seegi kõigest, millest inimene oli sõltuv. Eks praegu me ei ole sõltuvad sellest, vähemalt me arvame nii. Aga siis siis oldi nagu otseselt seoses. Aga kuna religioon vahetusaastasadade jooksul siis need mängud olid noh, piirkonniti olid keelustatud need mängimised. See oli pinnuks silmas ikkagi inimestele, kes püüdsid seda teist usku ikkagi väga selgelt kuulutada. Kas ta oli oli aegu kui ka Eestis näiteks mängimise pärast võis tuleriidale saata? No ongi esimene regilaulu üles kirjutas üldse Eestimaa pinnalt on aastast 1680 nõela mängu üleskirjutus on siis pärineb kohtuprotsessist kohtutoimikust, kus siis peeti kohut inimeste üle, kes oli metsiku riituse käigus seda mängu mänginud eest. Et sellest võime järeldada, et tal ikkagi oli selline noh, vägi sees, et ta ei olnud aga väga hea meel, kui inimesed mängisid kogu regilaulu, maailm on tegelikult kogu sellel maailma, mis käib regilauluga kaasas, on selline noh, kristlikes mõttes olnud väike taak seljas kogu aeg. Millel oli Eestis see aeg, kui mängus sai selline lõbustustegevus? Ja siis saigi enamvähem, kui olid need rituaalsed mängud nii-öelda põlu alla pandud, siis ka inimestel meelelahutusest on ju ikka vaja, kogu aeg on olnud meelelahutusi üks osa inimese inimeseks olemisest. Ja pärast seda rasket pikka töönädalat taheti ikka enne Meet lahutada ja neid mängutubasid siis noh, on teada, et 18. 19. sajandil peeti päris ohtrasti Eesti kihelkondades, kus siis saadi kokku noorrahvas siis enamasti selliseid mehelemineku eas tüdrukud ja poisid, kes olid valmis naisevõtuks, said kokku suures mass kõrtsitoas ei, rehetares mängisid seal oli täpselt niimoodi, et kõik need mängud kajastasid siis enamasti seda, mis külaelus toimus, kõiki neid töid, toiminguid, sotsiaalseid vahekordi, mis olid inimeste vahel. Ja, ja see oli tohutult lõbus, sest et noh, me ei tohi ära unustada, tollel ajal ju veel selliseid meelelahutusvormi, nagu meil siin praegu ei olnud, et raadiot kuulata ja televiisorit vaadata, internetis surfata, see võimalus inimestel puudus. Ja kuidagi need oma meelt argirutiinist välja saama. Oled sa enda jaoks mõtestanud, kuidas on arvutitulek, arvutimängud? Ai päev, kõik need arengud tehnoloogias mängu mängulisust mängu kohta meie elus mõjutanud või mõjutamas. Noore praegu mängitakse ju arvutis, see on minu arust juba suur näide sellest, et inimene vajab mängimist, ükskõik siis, missugusel moel või missuguseid vahendeid kasutades. On see kuidagi vähem väärtuslik mängimine, kui sa mängid arvutist Petrist või, või ussimängu või, või kui sa mängid. Füüsilises mõttes on see vähem väärtuslikese, liiguta ennast, sa ei saa tegelikult ka panustada päriselt, välja arvatud need mõned klahvid, mis seal on, aga sa ei saa nagu psühholoogiliselt, sa ei saa kogu emotsionaalsus panustada sellesse mänguarvutimängu, ma mõtlen, et see on minu jaoks väike tagasilöök küll kultuuriloos, aga noh, see on ainult minu väike arvamus, et see ei mõjuta. Aga see, et mängimist vaja on, see on ju selgemast selgem. Ega asjata, ei ole igasuguseid mänguteraapiad ja asjad tänapäeval välja töötatud, kus inimesed saavad lihtsalt minna oma tavarollist välja, korraks puhata sellest ja siis jälle tavaellu tagasi tulles. Sellevõrra erksamad. Võib-olla peaks ka siis rohkem mängima, hakkab? Igal juhul, mina soovitan mängige, mida sa käimasolevalt festivalilt just mänguvaldkonnast soovitaksid. Sa ei ole küll korraldaja? Vabalt soovitada, jällegi jällegi vabalt soovitan teile tulla minu kontserdile. Homme kell neli pärimusmuusika aita, me teeme seal ka mõningaid mänge ja mis koosseisus soikunud. See lepase reega ja see on täiesti täiesti uus koosseis, ehkki ta pole küll mitte väga uus, on kaheksa, üheksa aastat tagasi, ma tegin seda sellenimelist koosseisu koos Andre Maakeriga, Oleg Pissarenko ka vahepeal oli väike paus ja nüüd on siis Pauldaanile Kulno Malva minuga koos, mis te teete? Mängime muusikat ja, ja kõike, mis sinna ümber kuulub, laulumänge ja kaasa saab teha. Ma loodan, et saal on sätitud nõnda, et saab. Ma küll palusin. Merika Heinsoo, aitäh tulemast siia mikrofoni juurde ja aitäh tulemast täna Viljandisse, sest meil oli oht, et võib-olla ei saagi meelikaga rääkida, aga aga ilusat folgipeo jätku, kuulame ühte. Päris lugu sinu osalusel, ansambel, vägilased ja härrad vahetavad ka muuseas laulumäng. Rad vahetavad piibud. Jaa. Meie tänane otsesaatepäev siit Viljandi pärimusmuusika festivalilt hakkab läbi saama. Aga meil on üks võlg ka veel kuulajate ees, meil oli kuulajaküsimus, heli küsimus. Paneme mängima. Me otsime küsimust oma ammendamatust, helivarasalvest ja siis kuulajad, kes mäletavad. Mängisime teile veidi rohkem kui tund aega tagasi ühe meloodiajuppi ja küsisime. Küsisime, kust piirkonnast see lugu pärit on. Ja ütlesime, kuna Prantsusmaa on nõnda lai, et õigeks loeme vastuse, kus on nimetatud ka piirkond või, või ilmakaar ja õige vastus on siis Lääne-Prantsusmaa Pattoo piirkond ja see ansambel, tšak buum mängib 90 protsenti oma loomingust. Just oma piirkonna pärimusmuusikat, sellist ehedat talu, poegliku muusikat ja ja võitja on juhusliku valiku teel. Triin Saar, kes on meile õige vastuse saatnud ja ja võtame teiega ühendust ja saada teada, kuidas saatepäevapileti kahele pühapäevaks Viljandi pärimusmuusika festivalile. Aga festival ise läheb edasi, sõltumata sellest, et meie vikerraadiolülitus lõpeb ja teie kuulajad saate folgileheküljelt www. Punkt folk poee mitmeid kontserte vaadata interneeduse vahendusel. Kui teil mingil põhjusel ei ole võimalik Viljandisse sõita. Jah, aga nüüd me olemegi veel võlgu vaid tänusõnad ärakuulamise eest, siis. Nõrgedorma Tiisler olid teiega alates veerand ühest. Täname, et kuulasite helipuldis olid Rein Palo ja Virgo Mae ning Erki Telvar. Korraks lülitame veel, Kirsime lavale kooni uudistele.