Naised on astunud välja oma meeste kaitseks nende meeste kaitseks, kes sõjaväe kohuslastena on saadetud tööle Tšernobõli aatomikatastroofi tagajärgi likvideerima. Mida me sealsetest oludest peale kuulujuttude teame? Keerulised asjad küll, kuid need peaks siiski olema täiesti avalikud asjad. Esimese sammu selle poole tegid kaks naist, kes tulid oma meestelt saadud kirjadega toimetusse. Kuuleme neid. Mehed on veel koju tulemata. Nüüd olen siin paika pandud ja esimene nädal möödas. Bussidega sõitsime Riiga, kui jõudsime hommikul Pärnu maanteel Kanama peatuses, ühinesid ka harjuga Lenini ja mererajooni omad meiega. Ja saigi viis bussitäit kokku. Riias anti meile vormiriietus ja pandi öise rongi peale. See oli Simferoopol rong ja sõitis küll vahetpidamata, lastes jaamades vastutulevaid ronge mööda. Aga ikkagi jõudsime alles kella kaheksa paiku korrasteni jaama, kus olid juba väeosa masinad, vastas veel kaks tundi loksumist ja olimegi kohal. Sai veel poole ööni passitud, ülemused kirjutasid kõik uuesti üles ja päriti erialasid, nii nagu kaasasolevaid pabereid ei olekski. Rongisõidu ajal vaatasin seda Valgevenemaad. Ühtlaselt madal lame soine maa sest veel ei ole ju kuhugi voolata, kus ongi kõrgem vähe, seal tolmab tuhataoline liivaga segi muld. Kahel päeval käisime väikese jõuguga puidutöötlemiskombinaadis, abiks sääsub vilts linnas. Mehi õieti näha ei olnud, ainult pensionieelikud, mõned ka naised, kohalikest on enamuses vanemad. Eks noored oled plehku pannud. Pärast tuli välja, et lapsed saadetakse minema suveks maalt. Võid ise arvata, mille pärast karjaloomi ei ole. Ühte lehma olen küll näinud mõne rõngassiga ja kanad. Piima saab talongide eest ja 3,5 protsendilist keedupiima maitsega folkeeritud tetrapakis. Samuti on muude toiduainetega talongide eest, kõik veetakse sisse. Kohalikud saavad 30 rubla iga kuu, iga perekonnaliikme peale abiraha ja pluss 25 protsenti tervisekahjustuse eest palgalisa. Viina ega õlut ja veini ei ole. Pidi kuiv seadus siin kohapeal olema. Kohalikku veteid tarvitate joogiks käime puhvetist, mineraalvett ja limonaadi toomas. Söögipuudust ei ole, aga kõik on konservidest ja kuivainetest. Ainuke on veel vahel kartulid ja hapukapsa-peedisalat. Puhvetis on paar korda kohvilurri saadud. Nii nagu kuulda, on meie väeosa ülesanne 30 väiksema küla maha tõmbamine ja pinnase äravedamine peale selle paar 1000 katust maha jätmata majadel vahetada ning äraarvamatu hulk pinnast ja piirdeaedu vahetada. Teel väeosast Vilniusse. See on seitse, kaheksa kilomeetrit on neli piirdega buuti ääres. Mets on saastunud üksikutes kohtades tugevasti, nii nagu vihma sadanud. Sellepärast ei tohi metsa minna. Kõik teede sihtide otsad on kinnid tõketega. Mets on läbi kammimata tosi metal ristide poolt, sellepärast ei tea midagi ette ja parem mitte minna. Saastunud koht ei erine millegi poolest muust ümbrusest. Küll on, aga mõnedes hullemates kohtades puud vähemate lehtede või okastega või päris kuivanud. Territooriumil pestakse kastmismasinatega iga natukese aja järel, et masinat tolmu tõstaks. Masinapark on üle poole asutustelt võetud üle terve Eesti. Kohtla-Järvelt, Elvast, Tartust, läimelast, Tallinna autovedudest, spetsbaasist. Aiatagune on juba eelmistest meestest jäänud masina frakke täis. Remondibaas on nõrk. Masinamehed käivad pulki maha tõstmas ühelt teisele, et liikuma saada enda oma. Ja kui mõni Paris paljaks jääb, pannakse tross taha ja aia äärde jalust ära. On masinaid, mis on korras, kuid ei saa kasutada saastumise tõttu. Pesemine ei aita. Tööl käimiseks anti täna välja teine riietus. Arvatavasti lähematel päevadel hakkavad pihta. Meie väeosa pole üksi. On teistest ringkondadest ka. Vähemalt neli on vahetus läheduses, aga pidi olema üle 10 kaheksa kilomeetri kaugusel elektrijaama katlast konteiner Baltikumi väeosa. Ja vist ainuke pole kuulda, et seal oleks teiste ringkondade omasid. Need masinad, mis seal on enam tagasi, ei tulelaevad kõik auku. Ja arvatavasti osa meie omasid ka. Seal pidi meestele iga päev vormi vahetatama. Eraautod, mis maha jäid inimestest on sõjaväe ohvitseride käest sõitmiseks, kas aga hullemini saastunud nagu enamus lahtiselt seisnud autod olid, viidi hiigelauku ja trambiti tankiga sodiks. Aga küll nad kõik lõpuks sinna jõuavad, sest kattelpussab veel. Ilmad on ilusad olnud. 29. aprillil läks juba päris soojaks. Maipüha ajal oli kolm korda päevas kinovahtimine ja söömine magamine. Kui sa viitsid, siis pane mulle palun back tulema. Söögiasju pole vaja. Küll aga oleks vaja. Esiteks vitamiinid, pan Heksavit, teiseks trussikud ei saa nende pikkade pükstega käidud. Kolmandaks lugemist, mida ei ole vaja tagasi saata, aga mitte ajalehti, sest nad on vanad kui jõuavad ja siin on seda ideoloogiat küll. Teine mai 88. aastal. Sain mõlemad pakid ilusti kätte. Esimene tuli siis, kui ma sulle helistasin, sain õhtul kätte. Alates 10.-st vaist on ilmad soojad ja viimane poolteist nädalat 25 ja 27 kraadi varjus olnud. Sellise palavusega katusel koperdamine jama. Hommikuse jahedama aja munevad ülemused maha rivistust ja tööde jaotamisega. Nii et palju kära, vähe aru. Oleme praegu Pollecies Ševtšenko tänaval katuseid vahetamas. Mul oli lubatud sõjakomissariaadis ja ka siin lisaks keskmisele 100 protsenti tariifi maksta. Aga nüüd on teine laul, et ainult 25 protsenti. Kõik on vihased, aga mis ikka aitab. Rivistusel said juba osa aukirju ja öeldi, et kõik peavad eeskuju võtma, eriti sellepärast, et vabatahtlikult olla paljud tulnud ja peavad oma kohust täitma. Vilistati muidugi välja ning kohusekohta panid venelased mitmed kordseid mate. Linnas on enamuses madalad eramajad, haned jalutavad asfaldil, kanalisatsiooni ei ole. Rahvas muidugi õnnelik, et saavad hoovid puhtad, eks. Vanad katused, mis on sammaldunud, on eriti saastunud, sest sealt ei pese, viska tolmu maha. Ära pane pahaks, et nii kaua peab vastust ootama, sedagi kirja kirjutan mitmendat päeva. Kui õhtul kuue paiku tuleme, siis läheme sauna ja pool kaheksast sööma ja kaheksa häält kinna. Aga kümneaeg on juba rahu. Ega polegi viitsimist sind tuiata, õhtul kisub vägisi magama, iseenesest. Uudist pole siin midagi erilist. On võimalused, saadetakse edasi Pribjati linna, see pidi olema inimtühi, ainult sõjaväelased. Noh, aga sinna on veel aega. Ja võib-olla jääb kaera, kui komissariaadis mehi juurde saadavad. Tšernobõli ümbruse tsooni raadius on 30 kilomeetrit. Aga nüüd on välja tulnud, et mingi Vladimirov, küla kah rahvast tühi ja päris tugev radiatsioon pidi kaks purjus võmmi seal olema ja samakat kaanima. Küla kaugemal tsoonist väljas. Selle küla saastuse lõigu läbimõõt on kaheksa kilomeetri ringis. Ise olen näinud paar päeva tagasi katusel 2,5 milliröntgenit tunnis. Polnudki nii eriti vana katus. Looduslik on 0,02 kuni 0,05. Pole, sa oled tükk aega kirjutanud, sain panderolli ilusti kätte, enne jaanipäeva, veel. Eile sain ka kirja sinult, Jaarnelt. Sündmused on teil muidugi ägedad. Aga ega siin rohkem ei tea. Kui kirjadest teada, saab võinädal aega vanadest lehtedest, teinekord. Normi pandi veel juurde, aga kedagi ei huvita. Teeme, kuidas jõuab. Peale lõunat tavaliselt läheme õlut või veini otsima, sest materiaalset huvitatust rohkem tööd teha pole. Erainimesed, kellega koos töötame, on ise kah selle poolt. Et mitte pilli lõhki ajada. Täpselt ei tea, aga oleme kuulnud, et teenivad hästi 200 rubla hoovi pealt maja pluss kuur. Või siis 80 kopikat eterniitplaat paigaldada, mis Nelviga? Meie ajame vana eterniidi või kivid alla ja korjame ära uue, tassime katusele ette. Nii et ole, mees paneb paika ja löön kinni. Tähtajaks on nimetatud mitut kuupäeva. Kuid esimene september on kõige reaalsem tööde lõpp, Polleezies ootavad siin mingit käskkirja. Räägivad, et üle 40 aasta vanad saavad varsti võib-olla minema. Puhkusele pead üksi minema. Meid selleks ajaks arvatavasti lahti ei lasta. Kõigepealt asendatakse need, kes on oma doosi kätte saanud. Katel podiseb muidugi veel pidi nagu kellavärk olema. Buss saab kindla vaheaja järgi. Puusärk kujutab endast suurt katet üle selle värgi. Pole seal mingeid filtreid ega midagi. Kui see pasapilv jälle välja lendab, siis sarkofaag surub ta vastu maad servades ja seal kondensaat korjatakse iga kord ära ja veetakse matmisele. Kohal on kaks Lääne-Saksa 1000 tonnist vanad ja sellega tõstavad nad sarkofaagi üles tükikaupa laiali lõhkuda. Jahustavad vedela lämmastikuga tõstavat natukeseks ajaks ja proovivad jälle midagi teha. Venelaste raadio teel juhitavad buldooserid läksid, esimene aasta rünnakule. Olid pannud vastu seina otse, sest juhtimine lakkas töötamast. Jaapanlaste robot oli kah üles ütelnud kohe. Radiatsioon on nii tugev, et pooljuhtidel seadmed ei tööta. Kel olid numbrilised, kellad jäid nendest ilma. Seda rääkis meile pol ESS elav elektrijaama insener. Ütles, et oli kah tahtnud plehku panna, aga ei lastud. Naine suri eelmine aasta ära, tal vaatas pealt mitme kilomeetri kauguselt tulekahjukuma jaama ja korstna vahel olla alla kukkunud üks helikopter. Tundub, et päris töö on kõik seal veel tegemata. Kui asulates lõpetavadki, siis jaama ümbrus jääb kauaks suletuks. Need on väga tõsised kirjad ja te arvasite, et on parem, kui nad saavad ka teistele ette loetud, et nad ei seisa ainult kodus kapi peal. Ja kindlasti sellepärast, et olen neid lugenud, olen temaga telefoni teel rääkinud mõned korrad, mis ta mulle koju helistanud. Siis ma juba tunnen tema häälest ära, ta on äärmiselt erutatud, ta, ta on väga närvis. Tahaks säält kohe-kohe, kui vähegi võimalik, saaks sealt tulema. Kui kevadel kordusõppuste kutse tuli, siis ei olnudki teada, kui pikaks, kas peab minema? Ei ole teada küll, et 180 päeva. Aga algul, kui saavad oma töödega ruttav valmised, saavad rutem ära ja muist inimesi juba, kes temaga koos läksid, vahetati välja juba augustikuus. Ja see muidugi tega inimesel nüüd lootust, et nüüd saab juba kiiremini koju, saab kiiremini koju. Saatis mulle veel telegrammid, meil on pakki, saadakse ka midagi, tuleb kojutulek aga hoopiski mitte koju, vaid nüüd nad viidi reaktori juurde siin. Sest et fotod, mis ta saatis, need on juba reaktori juures tehtud. Aga kuidas reaktori asinud üldse mõjub, sest enne nad olid nagu kaugemal tsoonis juba siis oli kiirituseni suurem ja ja tervisehäired olid ja ka ma arvan, et, et see reaktori juures on asi veel hullem. Psühholoogiliselt on ju raske seda koormat kandev aeg on nagunii pikk ja ta otsib oma kirjadega kodust tuge. Väga loomulikult, igaüks otsib koduntuga. Ja peale selle, kui meil siin meie väiksel Eestimaal on omad rahvarinde asjad käimas ja ja seda enam tal tekib lootus, et me saame teda aidata ja tema viimane telefonikõne, mis oligi, et et kindlasti rahvarinde poole pöörduda ja tehke ainult midagi rutel. Ta ei saa millegagi enam aidata, aga et vähemalt need, kes Järgmistena planeeritud sinna, et kasvõi järgmine põlvkond, kes ei jääks sellest ilma, mis seal toimub, aega vähendada, seda ei oska, ei tema ega kuidas seda üldse, need, kes radioaktiivsus ja asjadega tegelevad, need peaks seda teadma, aga see lihtsurelik inimene tema ei tea sellest midagi. Kuigi jah, tema nüüd küll lugenud hästi palju ja aidaa ühte teist võib-olla teab, aga see oli ka niivõrd võõras asi kõikidele, seda ei oskagi teha, mis seal teha ja kuidas seda teha. Võib-olla tema arvab, et noh, nagu võib-olla võiks selle asja hoopis maha jätad, mille siin üldse peaks inimese minema. Sest et teada on ju see ikka nii kaua aju kiiritagi annab piiritust juurde ja kas need, kas need teised energiaplokil, kas need üleüldse peaksid töötama need aatomielektrijaamad minu meelest ei õigusta ennast ikkagi ära, sest nemad on ikkagi ohtlikud, igasuguse väiksema avarii korral võib ikka väga suur katastroof juhtuda. Oli teada, et läheb, tal? Ei öeldud, küll mitte, ta läheb Tšernobõli liini, talle öeldi, et läheb haamrutšisse aga kuna kaardi pealt ikka vaatad järgi, kus kohas on, see oli näha seal Tšernobõli lähedal siis sellele järgnes kohutav joomine, inimene juba ette teadis, et sealt midagi head loota ei ole õnneks tervise rikkumine. Ta hakkas kohutavalt jooma. Kuni selle ajani lihtsalt ta jõi oma palgad kõige ennem, seda ma Kanada 35 aastat. Armees ja oleks kuna siiamaani tal ei ole oma perest nagu ei ole ja nüüd me nagu teineteist leidsime ja oleks võinud pere lõuaga nüüd vaevalt selles enam midagi tuleb välja. Kõige rohkem kardad sellele järgnevat, et ta lihtsalt kui ta sealt veel tervis on kuigi palju säilinud, siis ta lihtsalt joob end surnuks. Kas mõnda võimalust siiski oskate arvestada, mis elu nii psüühiliselt päästaks? Ainuke mis ma loodan, praegu on meie rahvarindele Berliinis, et kui ta saaks, kata nendega koos töötama ja, ja ta saaks oma võitlusvaimu, saaks tagasi siis võitlev inimene. Ja kui ta hakkaks meie ime eest võitlema, et see võib-olla tooks talle mingi elu mõte tooks tagasi ja sellega ta suudaks ehk järgmisi sinna minejaid kuidagi päästa või, või vähemalt nendele toeks olla. Seitsmeteistkümnes mai tervis hakkab tasapisi taastuma, kuna adaptatsiooni aeg hakkab täis saama. Igal inimesel on see erinev, peavalud kaovad ja ka köha koos kurguvaluga väheneb. Loodan, et varsti olen terve nagu alati. Haigeid on metpunktis väga palju ja tööd on ohtrasti. Töötan koos hambaarstidega. Olengi korrapidaja igal kolmandal päeval, aga vabadel päevadel valmistan arstidele ette tampoone ja muid nipet-näpet ja pesen ning kuumutan spetsiaalses ahjus näpitsaid, tange konkse, pesen põrandaid ja pühin tolmu, aga ka terved Sambuncti põrandaid. See töö on muidugi parem, kui käia tsoonis tööl kus saab kiiritust ja täie. Olen käinud paar korda ka rajooni linnas, kus ka meie omad teevad tööd ja pole seal head midagi vaadata. Poed on tühjad. Toidupoes on ka meie Eesti juust ja Tallinna vorst olemas. Võttis südame soojaks. Üks päev proovisime San punktis beetaosakeste läbivus tõhus ja saime umbes kolme, viie sekundi vältes 25 26 osakest. See muidugi ei rõõmusta kedagi. Aga loodame ette ideega suurt paha. Kõik ülemused räägivad nagu ühest suust, et meie asume puhtas tsoonis ja karta meil ei ole vaja midagi. Täna sain teada, et polgud on formeeritud täies koosseisus ja on valmis ükspuha missugust valitsuse ülesannet täitma. 10. juuni. Nüüd ka meie halvemast küljest, mitu päeva tagasi hakkasid tööd neljandal reaktoril ja suurem osa tuule suunast on meie poole. Ja radiatsiooniaste tõusis. Tuleb vastu pidada, olla tugevam, sellest kõigest. Neljanda reaktori katus võeti pealt ära ja suured kraanad on paigal ja tahaks, et asi jõuaks rutem lõpule ja kustuks ootamisel nähtamatu surm. Tööd on palju ja jätkubist järgmisele põlvele. Tahaks väga, et minu poeg ei satuks siia, kuna tema on noor. Ja pered ka veel ei ole. Mitte kellelegi ei soovi siia sattuda ja saada nähtamatut kiirgust. Püüan oma tervisliku seisundi heaks teha kõik, mis minust endast oleneb. Olen ehitanud mitmeid huvitavaid sportlikke konstruktsioon mis väga teistele meeldivad. Olen tuntud mees polgu siia saan palju tänusõnu, lubatakse puhkusele koju. Aga mina arvan, et pole mõtet sõita viis viletsat päeva, mida antakse koos teel olekuga rikuvad inimese ära ja tagasi on uuesti raske ära sõita. Teiseks Need päevad kirja ei lähe ja komandeeringurahasid ka ei saa, nii et kuidagi ei tasu see ennast ära. Viieteistkümnes juuni oli kuulda, et septembris hakatakse vägesid vähendama, kuna töö ümbruskonnas on kõik mõttetu. Sest et neljanda reaktori sarkofaag tehti pealt lahti ja hakkavad sellel likvideerimistööd. Radiatsioonifoon tõusis palju ja oht saastada uuesti kogu ümbrus ja kõik hakkab otsast peale. Kuid nüüd juba seisatatud reaktoriga. Muidugi kui midagi väga tõsist ei juhtu. Aga kui juhtub, siis me asume küllalt lähedal ja kogu hoop võib meile sattuda. Oleneb kõik tuule suunast. See on muidugi kõige halvem variant. Ja loodame kõige paremat. 13. juuli. Kaalust alla võtnud ja näost olend kõhnemaks muutunud või see ainult minule tundub. Arstid lubavad head rohtu minu vasakule jalale muretseda, ta maksab seitse, kaheksa rubla, pisike tuub. On juba esimesi surnuid ja väga palju haigeid on purjus peaga raskeid õnnetusi, infarkt ja psüühiliste häiretega haigeid, kes viiakse Kiievisse. On ka ülemuste vastu nugadega vehkimist siia Desert tööle. Need kõik lähevad tribunali alla, selle asemel, et teenida kuus kuud. Nad tulevad tagasi kuue kaheksa aasta pärast rikutud paberitega. Tööga on meil plaanist jäämist ja see on ka halb asi. Muidugi kõiki vigu ei saa meie kaela ajada, vahel on katusematerjali puudus, pole õigel ajal toodud, nüüd on aiaposte puudu ja kõik see halvab tööd, aga tähtajad on samad. Eesti poisid oskasid rääkida, et Eestil on nüüd uus lipp sinimustvalge. Kas see on ka tõsi? Kaheksateistkümnes juuli, nüüd elust endast siinkandis olen juba neljanda mehe hullumajja ära viinud ja nüüd neid hakkab järjest rohkem tulema, kuna elu siin on raske toit üksluine ja kodustelt tulevad kehvad sõnumid. Palju juuakse puskarit, mis on valmistatud, ei tea millest, ja see teebki ogaraks. Aeg on veel väga pikk ees, kahju on neid vaadates, aga ise võid ka kunagi edaspidi samasugune Ki olla, kuna kõik see kokku, mis siin on, mõjub väga halvasti tervisele ja suur koduigatsus rõhub kõige enam. Söön minimaalselt, kuna midagi ei lähe kurgust alla peale supi Ati võileivaga. Tunnen, et jalad hakkavad nõrgaks minema ja värisema ka. Elan kuidagi sellegi aja ära, kui ei satu kusagile haiglasse. Raha varastati ära 80 rubla. Keda kahtlustada, ei tea, kuna mina pole esimene mees, kelle rahakott tühjaks tehakse. Meid on 36 inimest telgis ja öösel võib nii mõnelgi raha ära võtta kõik magavad rasket und. Minu närvid on siin päris nahka läinud. Kuna oleme juba kaheksa inimest Kiievisse ära saatnud ja nad kõik jäävad pikemaks ajaks haiglasse võib-olla ka eluks ajaks. See kõik mõjub väga halvasti ka meile, kõik on ära tüüdanud, jäid taha enam midagi teha ja tahaks ainult koju omaste juurde normaalsesse ellu. Veebruar ja märtsi poisid hakkavad juba koju minema. 87 inimest. Meid on siin aga üle 900 inimese, köökia, meedikud lahkuvad viimaste hulgas. Nii et arvestada tuleb septembri ja oktoobrikuuga. Ma loodan oma vanadusele muidugi varem lahti saada, aga see kõik on minu oletus. Ümberkaudsed koerad läksid marru ja tuli käsk nad kõik maha lasta. Ka loomadele mõjub radiatsioonifoon väga halvasti ja võivad kurvad tagajärjed olla. Meil kõrvalpolgus oli üks noor jänes ja ka koer oli meil olemas. Koer tegi jänkule liiga ja ta heitis hingemehed, tahtsid praadi teha ja kui nad lahkasid, siis tema liha olid täitsa kust. Rohi ja ka muud taimed on radioaktiivsed ja sellepärast liha oli mittesöödav. Hirmsatest asjadest vist aitab, oleks veel kirjutanud, aga ei taha sind ega lapsi häirida sellega. 26. august. Hirmsasti venib, koduigatsus kasvab ja kasvab. Käin toimkondade patrullis, sellega teen aega parajaks pidevalt, et mul silmade ees ja ka toad ja tubade asetus. Kui raske on minul ilma teieta, seda ei osanud ette kujutada. Korrarikkumiste hüpetes käimist. Tapmiste arv järjest kasvab ja kasvab. Ma katsun kõigest ja kõigest sellest kõrvale hoiduda, taan tervena koju jõuda. Kui jõuan koju, tahaks mõned päevad rahulikult puhata, kodust mõnu tunda. Olen sellest kõigest juba võõrdunud ja muutunud kalgiks. Vasak jalg teeb suurt südamevalu. Koju jõudes lähen kindlasti arsti juurde. Kui tuli teade, et teie abikaasa teeb tööd sanitaarüksuses võiks ju mõelda, et tal vedas. Võib-olla temal on vedanud küll etet töötab hospidalis ja meditsiinipunktis aga kirjade järgi pärast nagu selgus, on ka küllaltki raske. Ja siis selle kaudu ta näeb ka, et noh, millise ettevalmistusega mehed on. Millise psüühilise seisundiga mehed on, sest kuus kuud on liiga pikk aeg. No see on esiteks, et kodused asjad jäävad nii, nagu nad on, päevapealt. See on peaaegu nagu sõjaolukord, saadad ära ja vaatad, ei tea, kas tuleb tagasi või tule, millisena tuleb, sest meie informatsioon, mis ennem siia on kõik laekunud, see on kõik kuuldud juttude tõelist infot, kui sellist ei olnud, kui on niuksed avariid, siis oleks pidanud ka tõeline info ilmuma kõikidele. Et oleks ka teistel teada, et loomulikult noh, kirjades nii kui nad alguses kirjutasid, täidavad riiklikku tähtsat ülesannet. See on täiesti selge, et need asjad tuleb likvideerida, aga mitte sellise hinnaga, nagu neid praegu tehakse. Sest tegelikult on seal enamuse Nende meeste tervis on siiski hädaohus. Selles mõttes peaks meie sõjakomissariaat siiski sellega arvestama, et mingisugust eelinformatsiooni eelvalmidust meestele kas või sisendama või mingisugust ka kaitse programmi välja töötama ju kodus ja teise ka millegagi aidata, ainult kuid toetavate kirjadega. Mis puutub üldse nendesse töödesse, siis minu isiklik arvamus oleks, et see peaks käima siiski vabatahtlikkuse alusel. Kogu see avarii tagajärgede likvideerimine peaks olema mingil teisel alusel, mitte kohustusliku sõjaväekomissariaadi kaudu. Kordusõppused, nii-öelda kordusõppused tähendavad minu meelest siiski uue tehnika või mingisuguste asjade õppimist enesetäiendamist, aga seal seda küll ei ole.