Ma tervitan tänases saates Vello Salumetsa, kes on üks Eesti piitja rokkmuusika pioneere ja Vello Salumets on neljanda rokibeeride saatekülaline. Suur rõõm sind, Vello, näha stuudios. Suur aitäh kutsumast. Me oleme enam-vähem ühe põlvkonna mehed. Sina oled sündinud jaanuaris 1950, mina juunis 1946, seega meie vanusevahe on kolm pool aastat. Ja ma usun Vello, et me vist võime öelda, et oleme ühest põlvkonnast. Kindlasti oleme ühest põlvkonnast, kuigi selles vanuses noored ütleme 13 14 15 On see vanus ette tulnud siis isegi pool aastat loeb väga palju. Kui on vanem poiss, siis kõik vaatavad alt üles, kuivad noorendis öeldakse, et sina hoia ennast eemale, nii et isegi pool aastat mängib. Aga ma arvan, et praegune neli aastat ei mängi mitte midagi. Meie vahel. Sul on keegi öelnud, et sa oled noor, hoia ennast eemale. Jah, kindlasti on öelnud siis, kui ma alustasin popmuusikaga tegelemist ja, ja kuna mina olin oma hamblis kõige noorem, ma olin 14 ja näiteks Eiko Merka oli minust kuus aastat vanem Toomas Kõrvits aastat vanem. Et see oli ikka väga suur vahe ja mina olin poisikene, aga nii otseselt näkku ei ole öelnud, et kuule, poiss, hoia nüüd sina oma suu kinni, las nüüd meie teeme oma asja siin, ajame edasi ja kuula. Et mind võeti nagu sinna kampa, et see oli, see oli üllatus. Optimistidest me veel räägime, aga räägiks esialgu sellest, kuidas sa leidsid enda jaoks rokkmuusika. No minule tuli piitja rokkmuusika kahe raadiojaama raadio noordi, mis oli teatavasti piraat ja ja mis teatud ajahetkel suleti ja raadio luksemburgi kaudu loomulikult ka saated Soome raadios nii palju kui neid oli. Aga kuidas mina leidsin biitmuusika või leidis biitmuusikarindel? Vist peaks ütlema, et biitmuusika leidis mind, ma olin kolmeteistaastane ja Valklas oli lastelaager ja Ma ei tea, mis ime läbi toodi sinna tsirka 16 17 last Rootsist, kes olid samaealised ja ühel poisil kaasas niisugune noh, ütleme tänapäeva mõistes reporter makaga, see oli lintidega. Ja kui sinnamaani olin ma kuulanud raadiost Heli Lääts, Kalmer Tennosaar, Georg Otsa, kõik, mis tollel ajal Eesti raadiost tulid, siis ühtäkki kuulasima sealt lindi pealt nii imelikku muusikat, mis ausalt öeldes lõimulika ninast vere välja ja just kolmeteistaastane. Ma olin just vastuvõtlik sellele, just et ta oli õigel ajal õiges kohas, seega mitte mina ei otsinud seda muusikat, vaid muusika tuli minu juurde. Ja muidugi pärast seda oli minu maailmapilt segi ja kui ma jõudsin sealt laagrist tagasi, siis kukkusin kohe ega raadiot kruttima ja loomulikult raadio nuudia ja raadio, Luksemburgi ja BBC, ükskõik mis sealt läbi kohina tuli südama kuulasin ööd ja päevad niipalju kui oli võimalik, vahepeal muidugi see raadiojaamad kadusid sealt ära, aga aga niipalju kui kõrv sisse ahmis ja nina ka muidugi. See kõik jäi mu sisse ja sealt sai see kõik alguse. Aga huvitav küll, üks lugu, mis sind vapustas, võib-olla esimesena vapustas, ei olnud teda biitlusi lugu, tegemist oli hoopis teise bändiga, räägi palun natukene sellest ja, ja miks, miks just see, miks, miks mitte piitus, sest ikkagi väga paljudesse meisse tuli see muusika sisse noh, ütleme, kes minustki vanemad on võib-olla Elvis Presley kaudu, aga üldiselt ikka ansambli rebiitlus kaudu. Ja ma pean siin tunnistama, et mina pidasin ka seda esimest lugu, mida ma kuulsin ansambliga piidus, kuigi ma ei teadnud tükk aega veel, kes biitlus son, kuni ma nägin pilte. Aga sellel rootsi poisil oli seal maki peal just selle ansambli lugu, mis oli mu esimene ehmatus ja pärast seda tal oli seal peal ka näiteks biitlite distants raudtee ja mida biitlid nüüd tõesti mängisid. Aga, aga see lugu oli esimene ja mul on see väga hästi meeles, et kui kõik ütlevad minuealised, pillimehed ja kõik, et esimene oli piidus, siis minu jaoks ei olnud see piits, vaid oli Swinging, Blue Jeans. Ja logo oli hipi, hipi šeik, räägi, mis pärast vapustas sind. Tähendab ta oli nagu teisest maailmast tulnud rajukude, võrdlete Georg Otsa mingisugust isamaalist laulu, mis raadiotes kuulda oli ja, ja muud estraadimuusikat. Sest noh, kui te seda lugu kuulata, siis nad lausa karjuvad seal, aga mida siis sellele noorele veel vaja on? See vapustas ja lõi vere nii kihama. Noh, see oli nagu kosmoselaev oleks maandunud mahlai ninast vere välja just nimelt. Just nimelt. Aga kuulame selle loo ära, hipi, hipi šeik ja esitaja svingi ludin. Niisugune see lugu siis oli, aga Swinging Johnson üks kummaline ansambel, sellepärast et nad küll tegutsesid ja nad olid päris edukad. Aga ega nad teist selle kaliibri hitti enam ei tootnud, kui oli tibi šeik. Ma olen korjanud peale kõik Swinging bloginsi, kogu materjali diskograafia ja kuulanud neid lugusid. Nad tegid seda väga korralikult. Ühesõnaga väga hea bänd oli, nendel oli, mis mind võlus alati, nende juures olid niukene kajaefekt, mis seal kõikide lugudel taga oli. Aga seda arvan mina ja, ja seda on ka öelnud teised. Et Swinging Plutšincil oli see viga, et nad ei kirjutanud oma muusikat, vaid nad tegid kavereid. Nad tegid neid väga hästi ja see sai saatuslikuks paljudele teistele dollastele 60.-te keskel tekkinud Briti bändidele. Et noh, võtame kasvõi ja nii edasi ja nii edasi, kõik, kes seal olid, et nendel oli paar-kolm hitti, nad mängisid isegi aastaid, aga nad ei kirjutanud oma muusikat, millega biitlus lõi, oli see, et poisid viskasid algul proovisid, kuid viskasid oma repertuaarist välja siis kiirelt kõik kaverid ja kukkusid ise muusikat kirjutama. Ja nii sündis fenomen. Ja eks see oli ka Rolling Stonesi fenomen ka algul tegid kavereid, aga pärast oli ju ikkagi lugude autoritena suures osas kirjas Charger Richards just nimelt, või võtame loetakse jälle viie suure tollase briti ansambli hulka ka näiteks ansambel King's ühe mehe kirjutatud lood, aga lihtsalt nendel oli põhimõte, et algul proovivad paari kaverit ja tulevad kohe oma lauludega välja. Ja just sellepärast on nad jäänud muusika ajalukku ja need ülejäänud, kes seal kõik võisid olla, palju tugevamad ansamblid mängud tehnilise poole pealt ja isegi laulu poole pealt. Aga nad tegid kaverid ja muusikaajalukku nad ei ole jäänud. Aga Eestisse jõudsid tegelikult need biitmuusika, noh, ütleme algusaastad üpris kiiresti, üllatavalt kiiresti, arvestades seda, et me elasime ju tegelikult raudse eesriide taga. Jah, see oli võib-olla tänu just Soome raadiole ja Soome televisioonile, mida ka siin eriti põhjarannikul ja Tallinnas, loomulikult, kellel olid antennid, said selle muusika kätte samas ülejäänud eest ei ole ju täielikus põuas, sest alates Raplast edasi võis kuulata ainult võib-olla BBC taga, aga ei näinud pilti, aga Soome raadiost võis juba puhtalt saada loo kätte ja kellel esimesed makid olid? Need said salvestada seda ja sealt ta tuli, et just see aken sa just ütlesid, et oli raudse eesriide taga, olime, aga just see põhjarannik nagu ei olnud ja seda ei saanud keegi ka ära keelata, sellepärast kui lükkasid ikka korraliku antenni üles, siis ei saanud ei valitsus ei, ei partei mitte keegi ära keelata seda, et inimesed tulevad mingisugust väikest akent. Aga tänu sellele aknale hakkasse muusika siia Eestisse levima edasi ühest ühe käest teise, teise käest teise, ma mõtlen, Eesti rokkmuusika ja popmuusika. Ja, ja nii ta arenes terves Nõukogude liidus, kuhu me dollalejal kuulusime. Me olime pioneerid täielikult alles aastaid viis kuus tagasi sõitsid siia Tallinnasse Leningradist inimesed, kes tahtsid nagu jäädvustada rokkmuusika algust Venemaal. Ja Ma andsin nendele ka intervjuuga nadolid, loomulikult nad sõitsid siia selleks, et kuidas Eestis sai nii vara hakata seepeale ja juba bändid mängima, kui Venemaal. Nad kuulasid küll muusikat, aga neid ei lastud isegi sinna, rääkimata raadiojaamadesse, vaid ei lastud ka saalide lähedale. Ja nendel tekkis muusika alles kümmekond aastat hiljem. Sinust sai muusik, mina jäingi, muusika huviliseks. Ei kippunud lavale, ei jõudnud lavale. Millised olid need hoovad, mis viisid sind lavale? Kindlasti pean ütlema, et uhkus, poosetamine, need on selles vanuses 14 15 16, need on selles vanuses, ma arvan, iga inimese, nii poiste kui ka tütarlaste niisugune eesmärk, et näidata teistele. Et ma olen teistest natukene üle ja mõni näitas oma rusikatega, seda mõni näitas, ma ei tea, millega õppeedukusega kuid oli ka neid, kellel olid siis nii-öelda elevanti olnud kõrvadel astunud. Need üritasid kohe kiiresti pürgida lavale. Et noh, poisid, näiteks tüdrukud neid alt üles vaataksid ja tähele hakkaksid panema. Et see oli see, see ahnus, uhkuse, ahnus või kuidas öelda välja paistmise niisugune kirg. Sa olid üks optimistide asutajaliikmeid, kindlasti ütle, kas me võime optimiste nimetada esimeseks eesti supergrupiks, sest enne seda oli ju ka ansambel juuniorid, kuhu kuulusid siis hilisemad optimistide liikmed Toomas Kõrvits, Henri Kersbuga, teiste seas. Ma arvan jah, et see oli esimene superansambel, kui siia üldse sõna super sobib, aga enne seda olid veel ka teisi ansambleid, kes tegutsesid võib-olla aastakene poolteist aastat varem, kui optimistid sinulgi oli eksansambel, kus tegutses ansambel Kings ja et ma olin siis 14 aastane, katkuma optimistidega kokku sain või õigemini terve see bänd kokku sai siis ma olin juba ligi 16 ja et ma tahan seda öelda, et et see super olid natukene liialdusega öeldud, aga optimistid olid esimene bänd, kes pääses salvestama Eesti raadiosse. Esimene bänd, kes näitas nägu Eesti Televisioonis ja sealt tuli see plahvatus, sest teistel oli need majad ja need kohad olid kõik keelatud. See oli õnnelik juhus ansambli jaoks ja ma arvan, õnnelik juhus ka eesti popmuusika jaoks, sest muidu oleksid vastavalt nii nagu venelased venelastel oli seal, Venemaal oleks põrandal Me istunud veel 10 aastat. Ma usun, et ajaloo huvides tasub veel kord meenutada optimistide koosseisu ja sina tee seda. Basskitarrimängija meist kõige vanem ja ka nii-öelda teatud mõttes vaimne liider oli Heigo Mirka, kes praegu mängib rock hotellis. Siiski soolokitarri hakkas mängima sundkorras. Kuigi ta ise oli väga vastu, aga ei olnud kedagi teist võtta, hakkas mängima Toomas Kõrvits, kes praegu mängib kupperwillides. Mina mängisin ka basskitarri ja klaverit, et kui meil oli niimoodi, et Heigo Mirka laulis, siis mina mängisin bassi ja kui mina laulsin, siis Heigo Mirka mängis bassi ja samal ajal jälle siis teine mees, klõbistad klaverit. Et me jagasime selle passimängu nagu kahepeale ära siis kitarri mängis Neeme linnas, kes praegu ei ole muusik ja ei tegele muusikaga. Trummi mängis Harri Kõrvits juunior, kes oli siis kolmeteistaastane või 12 aastane, algul pärast seda aga lihtsalt vanemad, keelasid tal nii-öelda seal bändis tegutsemise ära, kuna ta oli liiga noor, aga tuli ette ka alkoholiga pidusid. Ja tema asemele tuli Henri kirstus. Ja bändi mänedžeriks sai Reinhard Christian sena. Ja ta oli tõesti täpselt mänedžeri tüüpi kuju, kes käis, jooksis, organiseeris ja meie nimetasime teda kohe prajaneps taineks. No tegelikult optimistide algne nimi oli Reval ja Revale all mängis bänd ka 1965. aastal Moskvas, kui tegemist oli ühe kergetööstusmessiga ja te olite siis taustabänd mängisite instel, ilmselt siis instrumentaali. Sel ajal, kui Tallinna moemaja mannekeenid ennast näitasid mode Moskvas näitasid jah, jälle kui me tuleme SÕNA superbändi juurde, siis ma ei kujuta ette, et oleks tollel ajal mingisugused kitarristid, kes siin ka tegutsesid, neid juba oli, oleks pääsenud Moskvasse, kus olid tuhandeid inimesi vaatamas seda moe-show'd ja siis mingisugused kitarristid virutavad seal Shedusi instrumentaalmuusikat taga ja kaunid neiud käivad lava peal. Nii et ma arvan, et venelastele ikka suud lahti päris pikaks ajaks. Aga sellest ebameeldivusi ei tulnud seda tüüpi muusikast, mida ta Moskvas mängisite, sest noh, Moskvas oli see ikka välk ja pauk, sellist tüüpi muusika. Ei, ma ei kuulnud, et pärast sõda oleks siin nüüd rahanduse tuld, et et kuna me ei laulnud inglise keeles ei laulnud üldse, vaid mingisugune tavaline instrumentaalmuusika ja see kitarristid seal mängivad kitarrimuusikat ja meie olime kõik moemaja oli meile valmistanud korralikud ülikonnad, saapad tegi kommunud armeele jalga ja nii et me oleme ise ka nagu mannekeenid, seal seal lava ees mängisime. Et sellest ei tulnud mingisugust pahandust. Kes selle avastas, et Reval on ebasobiv nimi, et sellenimeline SS-diviis on eksisteerinud? Oli aasta 1965 lõpp. Ma võin nüüd eksida, vabandust, aga, ja Eesti televisioon korraldas konkursi instrumentaalansamblite ülevaatuse nii-öelda ennem seda loomulikult kõik, kes siin olid, noh, seal olid saksofoni, tega ansamblid ja kanneldega ansamblid, kõik instrumentaal ansamblid ja äkki ilmus sinna ka kitarristide ansambel, kuigi need tõe huvides pean ütlema, et need olid kolm seal üks oli Haapsalust, üks oli Rakverest. Aga olid ka optimistid või õigemini siis veel Reval. Ja kui me pidime siis televisioonis esinema siin kõrvalmajas ja me läksime sinna ukse taha ja siis me läksime ilusti lavale, mängisime oma lood ära, tulime välja, see läkski Revali nime all ja pärast seda mind ei kutsutud tookord välja, aga keegi ütles, et selle nimega enam esineda ei tohi. Aga see pidi olema ikka kuskilt Kultuuriministeeriumist, et nüüd peate oma nime muutma. Ja kui me pool aastat hiljem juba kutsuti meid salvestama siia Eesti raadio esimesse stuudiosse, siis öeldi, et Revali nimi ei kõlba kohe kuidagi, sest see on seotud teatud SS-tankirihmaga. Aga et mõelge uus nimi väljaga ja meil oli uus telesaade ees, need telemaja ukse taga. Minu meelest oli see Harri Kõrvits seenior, kes ütles, et noh, te näete nii optimistlikud välja, pange optimistid ja täpselt, et me saime ukse taga teada, mis meie bändi uus nimi on? Jah, sest nimi pessimistid oleks nõukogude ajal kõlanud vist halvasti? Ei jah, ega ei oleks tohtinud panna. Mängi väga ühe optimistide loo, siinkohal loo nimi on, mul on tunne ja Vello, sinu kommentaar selle loo juurde. Lugu on kaver ja selle loo originaali mängis sisse tollane Pop Briti ansambel nagu Hermann Schmitz. Ja ei oskagi öelda, mispärast see lugu äkki minule hirmsasti meeldima hakkas. Lugu nagu lugu ikka, aga ilmselt ta mulle sobis. Ja Heldur Karmo kirjutas sinna eestikeelse teksti. Kuna meil olid, vajas, ei lindistada. Aga mis selle loo puhul eriline on? See, et ma arvan, et see on üks lugu, mis sai võib-olla Eestis üheks üldse esimeseks hitiks. Sest seda lugu kuulasid raadios noored ja seda lugu. Me esitasime ja Eesti Televisioonis ja sellest sai nagu hitt mikspärast, ma ei oska öelda. Aga noh, nii ta on. Optimistid ja mul on tunne. Andres veel müüdi juba kella. Kella poole vaaris kuid mul ei tule. Ma kingin laevakell neli ka siin ja siin. Ja mul landi meenutavad seal. Ma ei tea, miks ta ei tule ja ei oska, Leila kui ei meenu üksindust, seegi kergemaks. Näha su silmi iga mees tahaks sinna kuid kahjuks ei täi. Suuna. Kui kõrva külmalt vaikses ja EVA, miks ta ei tulnud ja niivõrd ei oska leida ei meenu üksindus see kergemaks. Seinu bee teede keeva. Ja mul on Seal. Enne suunaeruga koituva külma vaikselt ja ei tea, miks ta ei too. See on just levila. Ei meenu üksindust. Järve käemakseid. Seeoo PPP teema ja mul on tunne et selle Hollandi homme. See, milline pöörane populaarsus saatis optimiste? See oli vist küll esimene bänd, mis selliste mõõtmetega nii-öelda tuntuse ja armastatuse saavutas, Eestis ei oska need siia kuskile piiri panna või, või mõõdulindiga mõõta. Aga ma usun küll, et optimistid oli bänd keda igale poole kutsuti ja kes võis juba tollal valida kohti, kuhu minna, mitte ei oodanud, millal keegi kutsub? Seda näitas ka huvi nii raadioinimeste poolt, nii televisiooni poolt ja samas ka näiteks Gruusia reisid Moskva reisid, et bänd pääseb mingisugune 1966. aastal pääseb Eestist välja nii-öelda mäletan seda küll popbändiks, mitte rokkbändiks, aga, aga et niisugune asi üldse juhtub ja näiteks Gruusias inimesed läksid sõna otseses mõttes hulluks, sest nad ei olnud ennem taolist muusikat kuulnudki. Nad kuulasid itaalia muusikat seal ja kukkusid toole lõhkuma. Mehed karjusid, kusid trampima, täielik hüsteeria ja meie laval nägime ja tunneme ennast, et kas tõesti biitlitega oli täpselt sama, et juba alam on võimatu mängida, sest inimesed hullusid. Aga see oli ka Tallinnas ja samamoodi, et noored lihtsalt tulid, kukkusid kiljuma ja trampima. Kas katus sõitma ei hakanud mingil perioodil? Kindlasti võib-olla hakkas aga väga lühikest aega, kui sai nina püsti käia, aga see läks ka väga kiiresti üle, sellepärast et mõistus jõudis koju. Ja kuna ma läksin õppima Tallinna konservatooriumisse, optimistid aeg sai mööda ja juba hoopis teistsugust muusikat kuningal enne muusikakoolis käinud, aga, aga hoopis klassikalise muusika peale. Samas rokkmuusika seal kõrval oli paralleelselt kogu aeg. Aga võib-olla siis tuli nii-öelda mõistus kiiresti pähe, et et see ei ole see kitarri plähmimine ja naistele meeldimine, et see ei ole elus kõige tähtsam. Optimistidel oli mingi eriline aura, ütleb, kuidas sina seda seletad, kas oli kuidagi bändisisene selline sõnadeta üksteise mõistmine ja ja nagu noh, nagu öeldakse, laulsite ühte laulu ei, kindla parimas mõttes ei, kindlasti mitte. Need olid ikka indiviidide kokkupõrked seal, pigem vastupidi. Et proovid kulgesid suhteliselt küll oli kokku lepitud, mida me proovides teeme, aga kulgesid suhteliselt mitte valulikult, aga nii-öelda iga mees pakkus välja oma variandi ei olnud niimoodi, et, et keegi tuleb, ütleb, et nüüd teeme seda ja nüüd teeme seda ja ülejäänud hoiavad suumulgu kinni. Näiteks mina olin niisugune pehme muusika austajad, Clif, Richard ja biitlid, mida optimistid suht vähe mängisid, sest neil ei olnud nii-öelda jäi lauljaid ja biitlite muusikat. Me üldse üritasime nii vähe teha, kui saab, sellepärast, et meest, mina, kõrvits ja Heigo Mirka Michalini sobinud absoluutselt kokku kõigil erinevad. Siis Toomas Kõrvits oli niisugune folkmuusika austaja, kes tahtis teha Bob Dylanit ja Heigo Mirka oli muidugi loomulikult oli meist vanem ja, ja nii edasi. Võib-olla natukene ja niisugune peale pressid, aga tema tõi Rolling Stones i. Nii et kui ülejäänud Eesti bändid hakkasid peale biitlitega ja mängisid biitlite repertuaari kõik läbi ja võtsid nii-öelda seda pehmemat poolt siis optimistide võib-olla võlu teiste ees oli selles, et me algusest peale võtsin Rolling Stonesi niuksed karmima liini, kuigi mulle see isiklikult üldse ei meeldinud eriti. Ma ei ütle, et Rolling Stonesi muusika ei meeldi, aga tol momendil mina otsisin Niukest pehmemat noh, enda jaoks, kuna mul on ju ka niisugune pisikene hääl, et et ei ole, käriseb Rolling Stonesi või seal Mick Jaggeri niisugune impulsiivne hääl. Et selles mõttes ei olnud bändi sees niisugust, et, et me mõtlesime ühte, hingasin ühtemoodi. Aga loomulikult, kui lugu oli valmis, siis kõik teadsid, mida nad teha tegema, miks bänd laiali läks? Täiesti loomulikel põhjustel, sellepärast et Eestis kasvas peale täiesti uus põlvkond, ütleme nii, kuigi kuigi mitte vanuselt, aga kolm-neli aastat, vot siin tulevad jälle need aastad mängu kolm-neli aastat nooremad poisid, kes kukkusid tegema hoopis teist muusikat. Ja 1900 168 oli kinos kosmos. Ma nimetan seda esimeseks rokkfestivaliks, Nõukogude liidus oli kontsert ja olidki optimistid kutsutud ja siiamaani on paljud küsinud käest, et mikspärast optimistid seal osa ei võtnud, sest olime veel nii-öelda tipus ja ma mäletan väga hästi, me istusime koos ja ma ei mäleta, kes seda ütles, aga, aga keegi ütles. Meil pole seal enam mitte midagi teha. Ja see oligi lõpp, sest see muusika, mida me tegime, see muutus juba igapäevaseks, seda oli raiutud neli aastat. Midagi värsket sealt enam ei tulnud. Ja võib-olla teine põhjus see, et mina läheksin konservatooriumisse ja Heigo Mirka, leides oma töökoha hoopis mujal. Toomas Kõrvits hakkas tegelema arhitektuuriga. Et ühesõnaga oli aeg laiali minna ja väga õige aeg, sellepärast et oleks palju hullem, kui ei oleks läinud sinna noorte poiste sekka, kes tegid juba päris karmi muusikat näitama mingisuguseid nelja-viie aasta taguseid lugusid seal, et see oleks jama olnud. Veel üks lugu optimeistidelt, õu webi, vaata õnn. Kommentaar selle loo juurde. See võiks olla esimene lugu, mida üks eesti popansambel on inglise keeles salvestanud ja Eesti raadios ja televisioonis esitanud. Laulab Heigo Mirka, kusjuures pärast sõda ma tean, et enam ei lubatud suurt mitte kellelgi teha mitte ühtegi inglise keelset lugu, aga tookord läks millegipärast läbi. Kuulame ära. Nonii optimistid läksid laiali aga sina oled ju tegelikult veel ühe bändi initsiaator, mis tegutseb tänaseni, see on ansambel Kukerpillid, aga ometi sa Kukerpillidest ei jäänud. Räägi, mis pärast sõjavägi? Jah, nii nagu paljudel noortel tuleb üks kirves ühel päeval kaela peale. Nii juhtus ka minuga. Ansambli ideed tekkis tõesti minul luua niisugune folkansambel ja ma mäletan, ma kutsusin Toomas kõrvitsa enda juurde, saime kokku. Kuna Tom meil ei olnud ka tollel ajal veel või oli juba üks bänd oli nagu laiali läinud, mis, mida ta pärast optimiste tegi. Niisugune trio ja Toomas Kõrvits. Istusime maas ja mõtlesime temaga, et, et teeks ühe niukse folkansambli sellepärast et Raivo rokk oli Eestis juba üsna populaarne, see oli 72. aastal ja et noh, meie niisugust muusikat teha ei suuda. Et võib-olla niisugune folkansambel ja nüüd oleks vaja leida mehi. Ja siis pakkus Toomas välja, et ootad taga Taivo Linna, et on ka praegu nii-öelda vaba mees. Võib-olla teda hakkaks asi huvitama. Okei, siis saime kolmekesi kokku Taivo Linna juures ja nüüd oleks vaja veel neljas mees, kes oleks ka nii-öelda kitarri mängib, kuigi me otsisime trummimängijat, aga mõtlesime, et okei, et aga teeme ilma trummita siis et et olgu siis kaks kitarri ja tantsu ja mina mängisin bassi. Ja siis ma kutsusin oma kursusekaaslase konservatooriumist, see oli Toomas Veenre. Ja siis tekkis hea juhus, kuna Taivo Linna töötas Eesti reklaamfilmis kunstnikuna, siis kutsus tollane Eesti reklaamfilmi direktor Peedu ojamaa meid kõik kokku, et tooted, et uut ansamblit, et äkki hakkaksite meie saadetes esinema. Ja niimoodi me salvestasime siis kolm-neli lugu, Toomas Veenre mängis veel kitarri. Ja siis, kui tuli esimesel aprillil, ma mäletan, oli just vist Ervin Aabeli šõu oli esimene show. Ta tegi need pärast veel mitu-mitu tervinaabeli Šosid Eesti reklaamfilmis ja me mängisime seal. Aga Toomas Veenre teatas üks päev ennem, et ma ei saa enam seal bändis olla, sellepärast et kuna ta õppis konservatooriumis ja tema viiuliõpetaja Vladimir Alumäe pani ta dialemma, et, et kas te mängitegi Harry või õpite viiulit kahte asja korraga teha ei saa. Et ma pean lihtsalt viiuli valima, muidu mind visatakse konsist välja ja siis ei jäänudki muud üle, kui kutsuda sinna Tiit Kõrvits. Ja niimoodi see tänud alguse kuulsa alguse sai ja esinemisi oli ikka vist, ma arvan, et kaks korda kuus. Nii et me pidime seal hästi palju lugusid tegema, nii et kui ma 74. aastal sõjaväkke läksin, siis mul on praegu kokku neid salvestusi olemas, sellest esimesest perioodist kuskil 40 ringis. Aga kui sa armeeteenistusest ütleme, nii naasid, siis enam bändis sinu jaoks kohta ei olnud? Jah, see on päris päris niisugune valuline küsimus minu jaoks oli. Jaa, kuna võeti sinna Ike Volkov sinna asemele, nad kõik olid ju kunstiinstituudis, õppisid koos. No ja siis lihtsalt seda viiendat mees sinna vaja ei olnud, kuigi nad pakkusid algul mulle välja, et tako akordionit mängima, noh, kuna ma olen lapsepõlves akordionit mänginud. Aga, aga mulle see kuidagi istunud ja lihtsalt mulle öeldi koht üles või näidati ust. Aga noh, missugune otsija tüüp, nagu ma olen ja natukene aega mõtlesin. Helistasin oma heale sõbrale Vello jurtamile, kellega me olime koos enne musitseerinud, juba. Teeme ühe bändi ja näitame kukritele koha kätte. Oli vaja leida veel kolmas mees, oli kolmas käsi. Ja mille Jurtum ütles, et Tarmo Pihlap jookseb siin linna peal ringi, aga ka nagu õiget seda kohta ei ole. Ja niimoodi tekkis ansambel, palderjan. Olid seal solvunud ka, et Kukerpillidest sulle praktiliselt ust näidati. Ma ei olnud, ma olen siiamaani isegi nii pikka aega. Jah, see oli päris valus haav. See on nii nagu nagu öeldakse, kui lapsult ära võetakse. Me mängime ühe Kukerpillide loo, aga see lugu on niisuguse pealkirjaga, et ta sobib paremini saate lõppu, aga läheme nüüd selle palderjani jutuga edasi. Palju on juttu olnud Eestis, et on olemas rokkmuusika ja on olemas niinimetatud süldimuusika. Et kuhu sa ise liigitaksid? Palderjani palderjan oli omal ajal üks sellistest bändidest, mis ikka raha teenisse, palderjan, apelsin. Neid kutsuti igale poole mängima. Ma arvan, et need kaks ansamblit olidki 70.-te keskel ainukesed, kes ringi käisid ja kes ringi sõitsid. Sest tollel ajal said kolhoosid kas 20 või 25 aastaseks ja üks pidu järgnes teisele. Nii et ausalt öeldes ega vaba aega eriti ei olnudki. Aga kuhu ma paigutaks palderjani, siis ei ole see süldimuusika päris ja ei olnud ta loomulikult mingi rokkansambel. Aga ma arvan, et oli kuskil vahepeal. Inglise keeles on sõna Entertainment ehk siis meelelahutusmeelelahutus. Andy Williams, võtame samamoodi, eks ole, või Tom Johns maailma muusikast, nad on ka meelelahutajad. Aga ma arvan, et palderjan võiks kuuluda ka sinna, sest me ei teinud odavat muusikat, aga me tegime muusikat ja see oli kindlasti läbimõeldud sihiga inimestele, kes olid nõus seda tulema kuulama, aga mitte, et me ise oleks häbenenud seda muusikat. Ja ma arvan, et me tegime nii, nagu me suutsime ja me tegime seda hästi, ma tean, olen siiamaani uhke selle üle, mis on silt. Ja kes teevad sõlti, kes tegid seal teie, kes teevad setti? Ma pean tänama päeval, ma ei oskagi öelda, mis tollel ajal oli, aga, aga tänapäeval süldimuusika on see, kui tuleb inimene kohale. Lükkab süntesaatori käima, tal on põhja tehtud süntesaatori peal, kodus ma oskan ka neid teha. Näpp sisse ja muusika, tšellot tuleb USA, USA, USA ja siis on võetud kellelegi tuntud laulja, ma ei tea tuntud lugu, valged roosid. Ma ei tea, mida ja siis lauldakse, sai veel äärmiselt õnnetult maha. Aga noh, on selge, et kui inimesed istuvad kuskil seal, ma ei mõtle kontserditel ei käi süldibändid, aga ütleme kuskil alkoholiga pidudel võtavad seal juba väikese grammi sisse, siis need loomulikult hüüavad seal Jürgavad kaasa saalist. Aga sõjani tšilpil, et, et ma, ma näen, et see esineja, ta ei ole meelelahutaja, vaid ta tuleb lihtsalt sinna kiiresti odavalt pappi võtma. Ja samas mõned on niimoodi, et isegi ei laula, vaid kõik tuleb lindi pealt. Vot see on minu jaoks juba täielik jama. Eks lugu palderjani, miks mõistsid süüdi mind, sinu kommentaar selle loo juurde konkreetselt selle loo juurde. Aastal 1998, kui ma ei eksi, ilmus palderjani plaat ja ma ise koostasin, aitasin koostada, valida lugusid ja see oli natukene pärast sõda, kui Tarmo Pihlap oli surnud. Tarmo sõda, plaat üldse ei kuulnudki. Ma ei tea, kas tal oleks meeldinud see valik ja nii edasi. Aga sealt plaadi pealt jäid välja võib-olla maanteed, kolmveerand palderjani lugusid, mis palderjan üldse jõudis salvestada. Ja ma tegin valiku, ainult siis ma ei mäleta, kui palju seal oli 16 või mitu lugu seal plaadi peal. Ja, aga see lugu on need miks mõistsid süüdi mind, mis seal plaadi peal ei ole, et kui ma sinuga ennem just rääkisin enne saadet, et, et mis lugusid võiks valida, siis sa ise pakkusid välja, valin need, mida ei ole kättesaadaval plaadil, no las ta olla siis seal see lugu on siis miks mõistsid süüdi mind ja ansambel palderjan? Vello sinu kohta võib öelda, et sa oled mees nagu orkester. Sa oled olnud eesti rokkmuusika biitmuusika hälli juures. Sa oled mänginud Estonia orkestris, lõpetanud konservatooriumi, oled fagotimängija. Sa oled kirjutanud omatud rokrat, sood ja fikseeritud fiks. Oled teinud raadiosaateid, oled osalenud telesaadetes kirjutanud laulutekste, võib-olla räägime natukene saate lõpuosas just nendest laulutekstidest oma esimese laulu teksti just lauluteksti, mitte luuletuse. Või siin ma kirjutada just optimistide ajal, kui me salvestasime ühte lugu, millele ma olen kirjutanud ka muusika ja mis kandis pealkirja Beautiful. Aga kuna seda lugu ei lubatud mängida inglise keeles, ma olin kirjutanud inglisekeelse teksti, siis siinsamas Eesti raadio stuudios 10 minutiga pidin kirjutama eestikeelse teksti ja ma kirjutasin selle eestikeelse teksti, noh, mis ikka esimesena pähe tuleb oma pruudist ja panin pealkirjaks ülle. Muuseas, see võis olla jälle esimene laul, mis oli eesti popansambli omalooming ja mis kõlas üldse esimest korda Eesti raadios. Pärast sõda proovisin veel ühte ja teist teksti, siis jäi vaikus. Ja siis, kui tulid juba Kukerpillid tulid palderjan, siis oli juba lihtsalt kõik, ütlesid Velts, noh, sa oled ju kirjutanud, hakka peale. Ja niimoodi hakkasid need tekstid tulema nii tellimise peale kui ka loomulikult kirjutasin, teinekord mulle lugu meeldis ja juba kodus kirjutasin teksti valmis. Need olid küll tõlketekstid, aga ka olite ka omaloomingulised laest võetud, et mitte mingisugust eeskuju ei olnud. Aga, ja neid on neid kokku kuskil 300 ja ütleme tsirka 250 on need salvestatud kõikide erinevate Eesti artistide poolt. Aga mis mind laulutekstide juures minu käest on küsitud seda, et kuidas peab kirjutama laulu teksti, eriti kui see on mingi kaver. Et kas peab olema selle teksti lähedane või kirjutada absoluutselt hoopis teistmoodi. Ei sobi, noh, Ailavjuudiulamyyulam Miia elab ju? Ei saa ju eesti keeles, natuke tobe on aga palju taolisi laule inglise keeles. Aga mina olen ikkagi selle poolt, et kui tahad kirjutada laulule täiesti oma teksti, siis kirjuta uus viis ka. Kui on kirjutatud ikka Ailavjuu Juulav miit, siis sa pead kit ka eesti keeles olema küllaltki täpne, selle vähemalt sisu edasiandmises ei saa ju niimoodi, et näiteks ma kirjutasin vanaisa kell Valdereonile. Kui ma oleks pannud vanaema lehm, eks ole, no siis kirjutan selle teksti peale, noh ei saa ju nii olla, kui ikka lugu käib vanaisa kellas, siis ta käib varase kellast. Et mina olen tekstide tegemisel selle poole tunnistaja, kes ütleb, et kui on laulutekst niisugune, siis olgu ka eesti keele tõlge sellel või siis sisu vähemalt sama. Et noh, siin peab olema austus selle loo vastu ja kui see laulutekst on tõesti täielik jama, ütleme originaalkeeles siis vali uus lugu ära siis seda lugu puuduta. See on, see on juba puudutab autorlust ja kõige, et ei maksa teha niisugust oma keemiat sinna juurde. Sa oled vabakutseline, räägi natuke vabakutselise elust. Kavas oled vabakutseline juba tsirka kaheksa aastat. Mida ma võin öelda, kõik kadedad. Minu käest on tihti küsitud mu oma head sõbrad küsinud, et Velts tööl ka käid. Mõtlesin, ei käi. Aga ma teen tööd. Üks asi on minna uksest välja, kaheksa tundi, istuda kuskil kontorilaua taga, nokkida nina ja mitte midagi teha. Lihtsalt, et oma aeg täis istuda ja palka saada. Teine asi on teha tunni aega kodus, kuna internet on kõik olemas, tehase töö, kõik seal tunni ajaga valmis ja ma olen vaba mees, võin jalutada uksest välja või minna magama. Tähendab, et ma ei sõltu enam mitte kellestki. Ja kui mul on inimesi, kellega ma suhtlen ja kellega Ma oma pakun midagi, mida ma oskan teha ja nad on nõus seda vastu võtma, noh, võib-olla ka natukene maksma selle eest. Siis ma tõesti, ma ei peagi uksest välja minema, et minna nina nokkima. Ma lähen panen, jooksen metsas selle asemel oma tervisest. Sa tegeled ainult asjadega, mis sulle meeldivad ja korda lähevad. See on tõsi, aga loomulikult sinnamaani peab jõudma ja sellepärast ongi paljud kadedad selle üle, et ei ole olemas niimoodi. Mul on öeldud seda aastaid-aastaid. Mis sul viga? Sul on see, sa oskad, sa teed seda saadet, seda sa mängid, seal bändi saadi, et seal teeb. Mõtlesin jah, aga mul ei ole keegi seda kandikuga kätte toonud. Ma olen ini säärega, alustasin jah, alustassile mul ei ole keegi toonud seda. Kui mul on mure, siis ma sügan, pead natuke aega ja panen oma ajud tööle. Nii et loomulikult mul on rasked ajad olnud ja on ka praegu ja noh, ega vabakutselise elu ongi taoline. Aga Mulle piisab täielikult, et elada rahulikult ja olla oma peremees ja sa oled vaba mees. Just nimelt see vabadus on. Me valisime saate lõpulooks Kukerpillide loo ja just selle pealkirja tõttu ajarong Vello, me kõik oleme aia rongis. Just nimelt. Ja ma kuulasin ühte sinu eelmist saadet, kui sa rääkisid Sven Grünbergi gram ja Sveniga oli seal juttu budismist ja et on noh, nimetame neid judo Aiki toob jaapani võitluskunstid, et see, too tähendab teed. Ja mul on meeles, sa küsisid, et kas me oleme teel. Ma ei mäleta, mida Grünberg vastas, kuid tegelikult see too jaapani keeles, see ei tähenda Teedvaid kulgu. Et pigem on ta kulg, mitte tee süsteet, võib-olla siiapoole ja sinnapoole. Aga siin kulg. Ja see ajarong võikski tähendada seda, et me kõik kulgene. Ja kõige tähtsam on see, et me kulgeme ühte suunda ka budismis. Paljud inimesed ronivad trepist üles terve elu, et leida eesmärk. Ja see eesmärk on see värav, kus sisse minna. Nad jõuavad sinna ukseni, nad ei oska koputada. Ja see värav jääb nendele avamata, nad tulevad tagasi. Et ka õige asi on, kui pürgid kuskile, kuhu me kõik pürgime. Ja kui sa jõuad sinna eesmärgini välja, siis mine koputasid, lastakse sisse, et see on see budismi eesmärk ja samamoodi on ka minu elule, et me kõik ühel päeval sündisime, paljad, lähme paljalt. Et anda nii palju, kui meil andan. Millisesse punkti sina, Vello oled kulgenud? Enda arvates? Ma arvan, et ma olen, kui vaadata vanust, siis olen kulgenud kuskile kuskile väga lähedale, sinna lõpule. Aga kui ma mõtlen oma vaimset poolt, siis ma arvan, et ma olen alles õpilane. Mul on veel palju-palju käia. Ja õppida. Just nimelt. Inimene õpib kogu elu. Jah, nii, ta on, teise poole jätame ütlemata. Aitäh, Vello, et sa tulid siia saatesse ja meie jutu jääb lõpetama. Ansambli Kukerpillid lugu aja rongson sellest perioodist siis Vello, kui sina olidel kukrites ja mina laulan ka. Tormab aeglane OV tuur läbi Dunchomova juba enne kui aru pähe panna. Omal. Ajal? Ikka. Looduse sund. Kui vedu uuri, suid, tasand. Mine sa. Rõõmu ja käegasaale üks, siis ei saanud VARA VBA suunised. On aeg oma.