Rokibeerida külaline on Hardi Volmer. Mina olen saatejuht Tiit Karuks, tere tulemast Half-Tiit. Ma loeksin ette ühe väikese uudisnupu, 25. mai õhtulehest. Täna õhtul annab riiklik laulu- ja tantsuansambel Singer Vinger selle hooaja viimase kontserdi rock Cafes, kus esitusele tulevad ainult bändisid lood. 80.-te keskel saavutas noorte hulgas populaarsuse neurorocki lipulaev turist Kultuuriministeeriumi rahvakunstiosakonda limineeris sundnimevahetuse abil plahvatusliku olukorra kuid oleks pidanud välja vahetama ka isikkoosseisu, kirjutab bänd pressiteates. See oli ideoloogiline viga, rahva armastus ei hääbunud. 27 viimast aastat ongi see kultuskollektiiv oma õõnestustegevusega jätkanud jampsliku pseudonüümi Singer Vinger all. Nüüd õhtuleht on refereerinud siis Singer Vingeri pressiteadet sele. Selles uudise jah, aga pressiteate tekstiline põhimass rist pärineb mõnelt plaadilt. Tundub niimoodi. Kuidas kontserdid läksid, sa ütlesid, et andsite koguni kaks kontserti ühe reedel, teisel laupäeval. Ja eri kohtades muidugi, reedene kontsert oli meil Pärnus. Ja kummaline oli see, et ma ei tea, millest lähtuvalt küll, et mis põhitegur oli, et Pärnus oli tüki rahva rohkem kontsert. Tõsi, ka paljusid publikut oli noh, võrreldes näiteks Pärnut ja ja rokafed No ma kujutan ette, et poole rohkem vähemalt oli Pärnus Ja rahvakollektiivi kontserdid kulgesid kui kasutada nõukogude aegset terminoloogiat soojas ja südamlikus õhkkonnas. Jah, küllaltki intiimses õhkkonnas seekord kuigi kuigi väidetavalt on ka selle rokikohviku publikurekord meie käes või noh, me nagu jagame seda Ultima Thulega kuidagi keegi ei ole isiku pealt seda lugenud, aga enam-vähem et see oli jah, kuidagi väga sellise, noh ilmselt tõelised fännid. Sa mainisid Pärnut, sa oled ise Pärnust pärit. Ja sa elasid Vana-Pärnus. Just su isa oli Omar Volmer, kes oli pikka aega Pärnu muuseumi direktor ja suur indiaanihuviline. Temalt on ilmunud isegi üks raamat indiaanlastest ja kultuuriinimene oli ka ema. Küllap jah, kui noh, ma ei tea, vanasti löödi kuidagi lahku, et kas võid, töölisperekond, teenistujad, eks ole, siis sedapidi küll leidnud on tegelikult issi-emme mul mõlemad Tartu kunstikooli haridusliku taustaga ja on olnud pedagoogid ja, ja nii-öelda ka Decureerivad kunstnikud, kunstigeenid on, kes sealt sinu arvates jah, ega geenel nüüd raske uurida, et kas, kui geneetiline seal, aga, aga kui sa selle sees lapsest saati oled, eks ole, et ju siis seal midagi külge jääb ikkagi, nii või teisiti. Millist osa mängis teie peres muusika ja millist muusikat kuulate? Jah no ütleme nii, et pill ei mängitud küll isapoolne vanaisa vanaema, küll nad klaverit mängisid ja nii edasi. Ja pill oli majas, aga meil oli isa tegi tegijast vask pajast väga uhke aafrika trummi, meeldis trumme põlistada. Et muud sellist muusikalist tegevust otseti nagu lapsepõlvekodus eriti ei olnud. Poisipõlves laulmist ka proovisid kuskil välja arvatud kooli? Ei kus ma mujal ikka koolikoorid kuidagi see see nagu iseeneslikult ja võib-olla, et mul on ka see tüüpet, kes peabki tutatuma seal tõusma aeg-ajalt lava peale tuulutama. Et ma mäletan, et esimeses klassis juba oli mingi lauludega selline etendus näitemäng ja, ja siis tuli poistekoor ja siis tuli segakoor ja koolibänd ja nii edasi. Sa oled filmi beer, kunsti beer, teatri beer, muusika, Beer, ütle, kuidas jõuad kõike. See on ju meeletu lai valdkond. Kus sa tegutsed ka natuke siit ja terake, teisalt tuleb jõuda, need on sellised. Kui sa nüüd hakkad tähelepanelikult analüüsima, siis need on sellised alad, mis ei ole niimoodi, et iga päev teed millal sa saad filmi jaoks raha, eks ole. Võib-olla kaks aastat valmistad ette vaikselt seda et see ei ole nagu selline tükitöö, et igapäevast, et kaheksa tundi seda, et kuidas sa nüüd jõuad, et nad kõik kuidagi jaotuvad ja jääks neid, tuleb ise seal jõudumööda omavahel niimoodi lepitada, ühitada kõike seda värki. Kas füüsiliselt juhuslikke bändi bändivärk on ka, see ei ole minu teha, millal bänd välja läheb, eks ole, mis õhtul ta laulab, kui see minu teha oleks, ma ei elades ei teeks kahte kontserti järjest, eks ole. Siin ma nüüd olen oma häälega. Aga nii ta satub ja mõnikord on pikem paus, eks ole, olen kuu aega ja, ja nii edasi. Praegu Monteerin filmi vaikselt kiuriga veel ammune võlg on vaja ära õiendada ja see, ma loodan, et mingi kuu kuu jooksul peaks valmis saama film. Ja nii ta vaikselt läheb ja siis ma olen poole kohaga koolis õpetan ja lõppkokkuvõttes siin Eestis elades on see paraku ka ühest otsast sundus. Et oma mingisugunegi elatisraha välja teenida elatudairaja perekonda. Eks me eidega kahekesi katsepere ei ole, teab mis suur, õnneks, aga aga jah, et aitame siis abikaasa ja mina vana rokipeer, eks lõikeid. Ei, eks ma niimoodi ja katsume ellu jääda. Sa oled öelnud ühes intervjuus järgmist inimesele antakse eluks kaasa teatud reisisid. Pakett, mida ise valida ei saa, tahaksin, et sa natukene üritaksid selle lahtisele. Miks sa ise valida ei saa? Jah, loomulikult ühest hetkest, eks ole, me kõik hakkame valikuid tegema, oleme sunnitud tegema valikuid ja vastavalt sellele, eks ole kui nutikas oled, kuidas sul aju toimib, noh, et sa vastavalt olukorrale suudad teha võib-olla siis võimaluste piires optimaalselt võimalikult suure hulga õigeid valikuid justkui noh, ma ei ole nüüd kindel, et ma väga õigeid valikuid elus olen teinud, aga üks osa on ju täiesti fataalne niikuinii vanemaid ei saa valida paraku noh näiteks küll, aga saame valida mõningui mõningaid selliseid sammukese oma eluteel, eks ole. Et mida saatus sulle välja pakub? Kui lai see nii-öelda see võimaluste osa on seal, eks ole, ja teine asi on see, et sa mingi mingist hetkest hakkad tajuma, tähendab, et ise noh, et mis su võimed on, kuhu suunda või. Näiteks noh, mul oli üsna varakult sell, et mul ei ole mõtet reaalainetega rinda pista nii-öelda noh, kõige selle valdkonnaga, eks ole, mis puudutab seda maailma kui palju sa sellistele asjadele mõtled? Millest sa just praegu kas siin selles intervjuus rääkisid, noh, ei ole mõtet ennast väga, väga sagedasti õnneks piinata selliste selliste mõtetega, aga, aga see on huvitav teema Isalasest, sest seal on lõpuks ikkagi meie aju, elektroonika nii-öelda või Need närvilõpmeid, mis keegi õieti ei tea ju tegelikult, mismoodi need toimivad ja see on sihuke aju-uuringute ala tegelikult. Et miks mul näiteks on nagu suhteliselt hästi ruumitaju ja ja visuaalmälu nii-öelda ja nii edasi, samal ajal abstraktne mõtlemine, kui see puudub. Ta peaks ole verbaliat, ainult kõik, mis on kirjutatud või või see see maailm, aga samal ajal, et arvud kui see abstraktsioon, eks ole. Sümbolite maans arvudega. Ma olen kimp pus, näiteks igal inimesel on see aju kuidagi nagu noh, ei ole väga universaalne, eks ole, üks ukse lahti, teine uks on kinni ikkagi. Sa ütlesid, et sa oled arvudega kimpus, kas tähtaegadega kimpus oled, kui me räägime, noh, ütleme filmist või? Trist või plaadist ja eks ikka juhtub muidugi, et asjad kipuvad kuhjuma ja, ja noh, see ei ole nagu isegi endast pahatihti ära rippuv, vaid see on lihtsalt olukorrad kujunevad tõesti, kui sa noh, nii-öelda mitu rauda tules on, siis see on täiesti tavaline asi. Et vaatad õudusega, et kohe-kohe on nii-öelda kellad käivad. Et kuidas ma jõuan. Aga sellega harjub ära, et su elu ongi koolist saati kogu aeg niimoodi olnudki, et selline tsükliline, eks ole, siis katsud nagu kuidagiviisi nii-öelda optimeerida sa tahad sa veel suudad hallata ikkagi. Et siin on see asi ka, et kui sa ikkagi oma töödega hiljaks jäänud, eks ole. Ja, ja see niuke retsitiivseks muutub siis ühel hetkel ei pakuta enam. Paljud asjad on ju lõpuks ka minusugusel veniks kõne võtma. Mõju sõltub sellest, et mida pakutakse, olgugi et ma üritan nagu oma oma tegemisi sättida sedapidi, et ma ikkagi nagu nii-öelda varustan iseennast oma töödega. Ütle, kas sina Kui rokibeeri tegevus algas kunstiinstituudi ansambliga päratrust See ollus praktiliselt üheaegselt filmi tegemisega ja kuskil niimoodi algkooli lõpus keskkooli alguses isegi pigem algkooli lõpus räägime kuskil kuues, seitsmes lihtsalt jälle kuidagi sattus, eks ole, see on ju puhas puhas saatus tegelikult, et et ma sattusin koolis klassi, kus juhtus olema selline kodanik. Mu sõber Mart, kes nagu pinginaaber ja kellel oli, oli see fotohuvi hästi suur ja samal ajal oli, elas ta ühes majas kahe vanema üks aasta meist vanema, kui teil on seal tekkis nagu selline sõpruskond. Et me neljakesi nii-öelda moodustasime selle tuumiku ja mardi. Teine Mart, tegelikult kaks marti ja selle teise mardi vend juba mängis bändis ja siis olid kitarrid, isegi mina sain endale lõpuks kitarri ja mardiema ostis talle kaheksa millise kaamera, Nietne? Plönn? Kitrite noh, see käis nagu tol ajal või noh, ilmselt ka praegu käib asja juurde. Vähegi ärksamad inimesed ikka üritavad ju kitarr kaenlas, eks ole, muusikat teha laulukesi, laulda see noorusaegade, selline romantism ja see on ju selline igipõline nähtus. Aga et samal ajal ikkagi jah, oli väga aktiivne huvi ka filmi tema me tegimegi. Kaheksa milliseid filme pioneeride palees oli veel isegi? Mäletan selline kata out ehk välja lõigatud piltidega selline lamenukk tehnikas. Vanem härra õpetas isegi animatsiooni, nii et eks ole küllaltki vara nagu aku sai proovitud neid asju ja peale selle, et mul isa, kellel muuseumis oli ka juhtumise aparatuur just nimelt kaheksa, milline systeem ta tegi ka üht või teist, võttis üles isegi proovis animatsioonitehas, mäletan kodus ma olin õige pisik kui ta nikerdas lihtsalt puhtalt huvist. Kaamerale. Meelis meil on esimene muusikaline näide. Kõige vanem muusikaline näide on just pära Trustist ja loo nimi on Jakovlevi punk. Räägi, kuidas sa jõudsid päratrusti juurde, nagu me seda lugu mängima. Noh, kuidas lühidalt nüüd lühidalt kirjeldada, et see on ka see muusika tegemine ja filmihuvi kuidagi käsikäes, et kunstiinstituudis 79. aastal, kui ma sinna astusin, siis üsna üsna peatselt selgus, et on ripakil bändiriistad mida ositi kasutati ja mitte väga aktiivselt mingisugused elektrikitarrid ja trummid. Ja üksiti oli seal ka 16, milline kaamera ja projektor. Nii et need võimalused olid aparatuuri näol, tähendab, olid seal nagu suisa nagu kutsuvas olekus, et tulge, poisid, andke valu. Ja siis astusime niimoodi kuidagi kunstiinstituut. Koolivend Jaak Arro, eks ole, tuli Pedagoogilisest Instituudist üle, samal aastal sattusime ühel ajal nagu justkui nagu esimesel kursusel, kui tema tuli teisel, eks ole, ja siis siis oli meil seal veel sõbrukesi, kes kogunesid nagu Rao Heidmets tegelikult, kes, kes tegelikult oli hoopis tehnikaülikoolist tol ajal. Aga kuna kõik need vidinad seal olid ja, ja oli ruumi Konskateedris, oli ka Jüri Germik ja siis me tutvusime seal võledalt Veljo, mingis saraga, tegelikult kooli poolt, nagu ta ei olnud üliõpilane, tema haldas nagu kogu tehnikavärki sele. Ja, ja siis kuidagi niimoodi kujunes iseeneslikud, et oli, oli vaja seal hakata neid pidusid, orgunn lima ja ja, ja sai hakatud filme tegema ja ühtlasi ka ühtlasi ka muusikat. Nimetagem seda muusikaks ideelt suurt pullitegemine, lihtsalt et keegi seda üleliia tõsiselt ei võtnud. Nii need bändid tekivad tegelikult ja selles mõttes, et kui paari aasta pärast juba tegelikult toimus mingi lahknemine, seal tõsisemad inimesed asusid rohkem nagu eriala tööle. Ja siis lülitus mängu ripakile jäänud kitarrist Roaldi Orlov tegelikult keda mina tunnen isade kaudu. Et tema isa, minu isa ja Heinz Müller olid omal ajal selline nagu kolm musketäri suurel lapsepõlvesõbrad. Ja siis ma lapsepõlvest lihtsalt juhuslikult tundsin Jürlod. Ta käis meil Tallinnas külas ikka ja nii edasi. Ja siis tema oli just vallandatud sellisest ansamblist, nagu nagu doktor Friedrich oli. Seal näidati talle ust ja siis ta jäi nagu ripakile ja ja noh, tema oli meiega võrreldes oli kui olgu Brow tegelikult nii tekkis nagu jah sisse selline bänditseminemis tegelikult siis oli nagu rohkem juba hakkas nagu muusika moodi välja nägema. Kuulame ära selle esimese loo, see on siis päratrust ja Jakovlevi. Kevadel laulan oma maitse jaameritele partina la tari Süüria põhja ja. Välimine toodu, kui ta jobusid, juhivad vaikne, arglik ja palkade kodandiga suundade Haatori. Ja ja. Tere vaatile toas jookseb süüria puhta päike ja Janovel punktini. Kui kaua bänd selle nime all eksisteeris päratrust ja millal pära Trustist sai? Turist see siis kokku 70 984 aastat peaaegu et jõudis, jõudis õngitseda päratrust. Siis kuskil vist ma võin mööda panna, aga 82 igal juhul oli juba, oli juba turist suitsust meelde jäänud selle tõttu, et me käisime Vilniuse kõrgkoolide muusikafestivalil Eestit esindama lõppes meeletu skandaali. Ma ei tea, kas festival pandi kinni, päts mis seal, seal olid need filmid ka kaasas. Vaesed mehed, muidugi seal kohalikud komsomoli isakesed ei, osal kõige hirmsam osa õudusunenäos ette aimata, mis Eestist tuleb. Mis laadi muusika ja, ja millised filmid. Aga lasti lõpuni esineda või? Ikka nagu systeem pisut teine asi selles mõttes oli meil nagu me ei tohtinud ka igal pool laamendada ka oma koolis võisime, eks ole, aga noh, leedusele ilmselt see asi karmim. Nad said tõelise kultuurišoki Igaljuhul. Kargas keset lugu üles filmiga jamati midagi tehti nägu, et oi, et milleks, aparatuur läks nässu, eks ole seal tegelikult lihtsalt keegi hõikas, et pange see jama kinni. Kestempet kargas püsti, hakkas vene keeles valimatult ropendama. Eks ole, tohutud linna komsomoli komitee teeässad ja bossodgic istusid seal esimestes ridades. Seal see oli võimas. Päratrust teist sai turist, see vist ei olnud niisugune möödapääsmatud. Ei, see ei olnud, see ei olnud nagu pealesunnitud kohust pea, kuna, kuna seal toimuski tegelikult meil väga suur, väga oluline koosseisu muutus, et et läksidki, lõpetasid seal kooli palju teha ja ei viitsinud enam jamada mingite poisikeste bändi teha koolis. Aga kuna me olime koolis veel edasi, Eerik Olle, kes on ka, eks ole mu kursavend nagu esimesest kursusest peale ja on siiamaani mängib bassi meil Sisearhitekt. Et meie Eerikuga ja siis IRL au ja siis juba jur laugudsus, Kersten pekki. Ja siis ilmus ja ühel hetkel Ulvik. Ega ma täpselt ei mäleta, ja kes, kes, kunas ja mismoodi meil oli seal kooli kõrval ja Tartu maanteeotsas oli kuur. Selleks hetkeks oli kuur kuulus valuutapood mis oli selles mõttes kurioosum ja tekitas trotsi ja oli totrus. Et see oli, see oli üks tohutu suur ilus suur pood, eks ole, hoole on siiamaani alles kuhu, nagu nõukogude inimesel asja ei olnud tegelikult. Ja siis me vaatasime, et see nimi on niuke uhke, tegelikult turist pisut nagu tähendusväli, avaram kui tänapäeval. Minust jäi päratrust tollal nägemata, sest ma lihtsalt ei trehvanud kunstiinstituudi pidudele turisti, ma juba tean. Kui sale, aga sinuga seoses sinu ka nii-öelda kuulsusrikas eneseohverdus, mis tegelikult ju tegelikult oli mõeldud hoopis teistmoodi, aga lõpuks päädis sellega tegelikult ju samal aastal juhtuski palli matš nii-öelda kus oli ju peategelane propa, ansambli propeller 980 79 naistepäev oli ju kunstiinstituudi ajaloos Eesti kultuuriloos väga tähelepanu väärne päev, tegelikult kuna siis toimus ka propelleri esimene avalik väljaastumine. Me päratrusti propeller tegid selle kontserdi ühel samal päeval tamp, seal nad olid meil külalisesinejad kunstiinstituudis. Et me koos nagu mängisime seal lava pääl ja nii ta läks. Takkajärgi oleks tore olnud seal olla oleks olnud, loomulikult oleks olnud tore, aga paraku ei olnud, aga võrdle päratrusti ja turisti. Nojah, päratrust oli tegelikult nagu me ennast ise nimetasime, et kultuurijäätmete töötlemise trust. Eks me sellise tõelise postmoderni diskursuse valgusest seal tegutsesime. Me sokkerdasime, Sikerdasime, tegime paroodiaid. Ka need filmid olid ju tegelikult millestki lähtuvad ja alati mingisugused niuksed parodeeriva hoiakuga ja see muusika oli ka pillimänguoskused olid, noh, nagu nad olid, eks ole. Ja, ja sellel erilist rõhku ei pannud ja sellepärast ei põdenud ja selles mõttes oli, me olime me oma väljenduslaadilt jah, väga bum. Peaks olema laulud ja kõik ja me nagu nagu mõnes mõttes selles pungi järellainetuses, kuigi ta meil alles hakkas tulema, aga noh, mujal maailmas juba et tegutsesime jõu ja oli hea asja pungiks nimetusest pumpluse juurde, muusika nagu käiski see, et sa ei pidanudki eriti oskama pilli mängida oli vinge sõnum ja ja oli nii-öelda energeetiline laks ja nii edasi. Ja raevukas pidi see välja nägema, aga noh, me ei pidanud ennast keegi ju lõpuks punkideks kaugele sellest. Me ei rõivastunud nagu pungid ja et see liikumine ise on oma põhiolemuselt oli ka natukene oli natukene selline võõras või võõristust tekitav meie jaoks, et meil olid nagu muud asjad ajada, tegelikult aga muusikaline väljund oli, igal juhul on see ennekõike punk. Kuigi me tegime paroodiat, anne, väänasime ära ka selliseid tuntud rokipalu nagu, nagu Elvis Presley laami tender, eks ole, sellised asjad mida vaid tähendab, kaverid oli hästi palju, ütleme, turisti puhul hakkas prevaleerima nagu oma muusikat, Maxima isa omi laule tegema rohkem. Kuigi ei saa salata, et vähemalt kaks laulu on praegu Singer Vingeri repertuaaris igapäevarepertuaaris, mis pärinevad päratrusti aegadest. Meenuta neid, palun neid kahte. Tume üks on kasevete aeg. Ja minu teada ka see, Eva, kuulus massikommunikatsioon sai loodud enam-vähem veel päratrusti lõpuperioodil. Kes mõtles turisti nii-öelda stiililiseks väljenduseks välja sõna neurorock, kas on teie enese väljamõeldis või, või mõni mõni muusikakriitik? Ei no nagu ikka tahetakse asju lahterdada ja sahteldada ja et see noh, nii-öelda lihtsam oleks, sest tegelikult mis ikkagi tehti juttu, olgugi, et me olime nagu mitte üleliia lubatud, aga, aga nagu me teame, eks ole, lapsed nõudsid ja, ja sedalaadi sedalaadi muusikat nagu oli väga vähe. Sestap siis ka meie selline üleüldine populaarsus mis, mis noh, nii-öelda kõrgemal pool tõsist peavalu tekitas. Sest et see oli tõesti see situatsioon, kus õpetajad oleks meid hoidnud nagu koolidest eemale, kui vähegi võimalik. Aga kuna nagu õpilaskond ikkagi nõudis tuuristi, eks ole, siis siis tuli seal mingi kompromiss leida. Tohutu tohutu mure, ma kujutan ette ja nii-öelda kooli juhtkondades aga, aga see saia välja ma loen oma out autorlust antud juhul. Sest ma mäletan, et, et selle täiesti mõtlesin mina välja neurorock, kusjuures naljakas ongi jah, et see variant sellest, et selle nii-öelda n neuroet seal sõna euro sees on. Et too aeg ei olnud sellel nagu mitte mingit mingitki nii-öelda märgilist täht tähendust tegelikult, et ta mõtles, et ta oli ikkagi neurojah. Meil oli üks film ka neurootiline pärastlõuna. Et ta on selline võbelev ja närviline ja et nagu, nagu see punk peabki olema, eks ole, oma oma nii-öelda, sellelt rütmilt energeetiliselt laengut, et et mitte öelda neuros teeniline, aga, aga jah, et see oli ja sellest lähtuv nimi. Räägi natuke sellest loost, mida me tänases saates mängime. Turisti esitluses. Ruja rokk. Noh, see on jälle, eks ole, ainuke sõbralik Tügamine too aeg, noh, see oli praktiliselt ikka ikkagi Ruja nagu prevaleeris või püünedalat. Ruja Ruja hiilgeaeg ja, ja vaieldamatult oli, oli Ruja juu pikki-pikki aegu oligi Eesti roki lipulaev, nii-öelda bänd number üks igas oma väljenduses ja ütleme nii, et et tol ajal tundus meile natuke hillitsetud kõik see, mis Ruja tegija ja natuke punnitatult selline vaimline, noh, et, et see, see, et on Runnel ja üdi ja noh, et selline vaimupanemine. Et see oli kihvt bänd või igal juhul ja siiamaani ma olen veendunud, selles, aga tuli meile suureks eeskujuks ja nii edasi, aga aga kõik see tundus natukene liiga meie jaoks piisuut nagu punnitatult, selline intellektuaalne ja vaimutsev ja vaimu vaimupanev, sest et ka laulu loojala geniaalne Rannap. No ütleme nii, et tal on terve jagu neid lugusid, mis nagu pigem võib-olla estraadilaulud, kui rokk puhtaks rokiks liigitada, on natuke palju, aga nad on igal juhul originaalsed, omapärased ja ja mingisugust mõttetut jura ei ole mõtet parodeerida, eks ole, see on klassikaline mudel saab parodeerinud, ikkagi tasub parodeerida seda, mis on tipus. Aga meie siis tegime pilaluu, et mõnus meister Alender Meie siis turist ja loo nimi on Ruja rock. Nüüd jõuame olevikule natuke lähemale, aga räägi see pealesunnitud samm, et turist selline bändi nimi tuli ära kaotada ja tuli edasi minna, Singer Vinger, mina usun, et see lugu väärib rääkimast. Sõda on ikka räägitud, aga jah, tore lugu idast, toredaid lugusid tasub ju üle rääkida muidugi. Et eks me pinnuks silmas olime ja, ja ilmselt, kui me oleksime olnud nii-öelda piirdunud ainult kunstiinstituudi pidudel mängimisega või kuskil üliõpilaspäevadel vä või aeg-ajalt kuskilt ööklubis ja nagu me käisime või siis epa epo üliõpilaspäevadega seotud seotud üritustel, ei oleks see vast võib-olla jah kõrgemal pool sellist reaktsiooni vallandanud, aga aga kuivõrd tõesti tegelikult oli ju jõhker Brežnevi aeg ja kõik oli ju täiesti kinni kruvitud, nii kui vähegi võimalik, nagu me teame. Et siis alternatiiv oli vähe, eks ole, ja siis sellest johtuvalt jooksid meil sabas nii-öelda ja fännasid meilt ka suhteliselt juba algkooliõpilased. Ja rääkimata keskkoolist, eks ole, kogu see nii-öelda kooli noorsugu, et et ilmselt see tekitas tõsist tõsist murekortsu partei keskkomitee ja, ja seal võib olla KGB ladvikus, sest et ikkagi noh, otsiti võimalust, et et kuidas nagu ära summutada asi. Ja, ja me tegelikult olime ju sellel hetkel juba juba nagu kunstiinstituudi tiiva alt väljas. Ma nüüd õieti mäletan, siis me olime saapavabriku kommunaar. Liigas oli tegelikult naha, vabandust. Nagu me ise nimetasime naha- ja suguhaiguste disbanzer Linda. Et see oli hästi-hästi armas väike nahatoodete vabrik, samas ta oli seal kunstiinstituudi külje all, mäletan, mäletan ja tema võttis meid enda hõlma alla ja see oli väga tore, iseenesest ma ei prooviruum ja kõik värgid seal. Ja ennekõike oli meie kohustus muidugi vabriku pidudel esineda. Aga kuna meid nõuti esindusel, esinesime ju kõikvõimalikel pidudel ja üliõpilasja õpilasmalevasuvepäevadeni välja. Ja eks ta muret ilmselt tekitas selline nii-öelda ülalt vaadates haiglane, populaarsuselt kardeti ei tea mida, eks ole noh, nagu me teame. Sest ega, ega ma ei ole ka pädevate isikutega ka pärast saanud ju vestelda, mida, mida siis tegelikult kardeti, eks ole, ilmselt see oli sihuke kompleksne foobia. Aga, aga siis nagu jah, tuli, kas oli vist isegi leida ajend, noh nagu ikka, eks ole, ka suured sõjad vallanduvad ju mingis piiskoosna ikka leitakse selle põhjus, et keegi üliõpilane tulistas ertshertsogit. Asi läinud nii hulluks keegi veteran. Et me olime kuskil mingil peol, mis oli päevane pidu ja õhtul oli tants vist, aga seal olid vanemad inimesed ka saalis seal mingi sõjaveteran kirjutas kurja kirjas, avaldati õhtulehes imet, alles oli selline nii-öelda nurin. Et kuidas üldse selline nii-öelda noorte muusikakollektiiv tähendab ideoloogiliselt jama muusikaliselt tasemelt niivõrd jube asi üldse lubati lavale sellest vist nagu võeti kinni ja siis nagu jah keelata. D see inimene ära ja ja siis me läksime, nurisesime, jalutasime ja, ja vingusime. Ma ei mäleta, kus me käisime ka aru, pärimused, mis värk on, ja siis kena inimene Kultuuriministeeriumist kes muidu töötab siiani seal ministeeriumis oli, oli siis mingi tore muidugi, et ta oli oma loomingu ja rahvamuusika peaekspert või a'la midagi sellist. Härra ojalootused on variant, noh, ta oleks võinud ju ka tegelikult selle asjaga maha matta, sest et seal oli põhiline klausel, mis on muide see on fenomenaalne. Et kui noh, üldiselt mujal maailmas üldse aktseptaabli sellise bändi, millest midagi räägid, kas sa üldse teeb see, ta esitab originaalloomingut seal nagu elementaarne. Et, et see on, see on see bänd, eks ole, eriti rockis, eks ole, millest nagu üldse juttu saab teha, siis meile pandi seda süüks just et seal on kirja omalooming. Inkrimineeriti oma loomingut meile põhikaasusena aga jah, et tema pakkus välja variandi, et ei ole hullu midagi, saate võib-olla edasi panna, aga nimi tuleb ära vahetada, et noh, selle nime all enam enam jätkata ei saa. Ja siis öeldi ka, et mis nimi panna. Võib-olla te oskate siis öelda, kes siin oskab, eks ole. Et mõelge väljana, mis nimesite taat võib-olla tõesti, et me anname nõu, et millise nimel tasub nagu välja tulla. Et nad juba kartsid ka, et, et sealt hakkab, ei tea mida tulema. Ja siis me leiutasime, nuputasime, istusime, võtsime õlled ja üks õhtu istumist ja sinna tekkis 12 nime paberi peale. Väga kahju, et see paber ei ole säilinud, et et nendest vanadest nimedest nimevariantidest on mõned üksikud ainult miskipärast meelde jäänud. Aga, aga selle kogu selle rivi lõpus oli ka Singer Vinger eks lastud. Et ma ei tea, kuidas mingis seoses sellega, et mul on ümmargused prillid, siis tuli meelde, et lastelaule Singer Vinger ninaprill meil oli kodus krokodill hirmus hirmus lugu. Ja siis võtsime Singer nagu natuke tähendab ka laulmist, eks vanima Singer Vinger, aga see oli kogu sellest nime nii-öelda sortimendist siis osutada kõige süütumaks Kultuuriministeeriumi ametkond, valitsusel. Nii sündis siis Singer Vinger ja mängime Singer Vingeri. Loomingust kõigepealt loo raha hääl. See on ka väga vana, ta on loodud veel turisti lõpuperioodis ka isenesest. Kas lool raha hääl on mingi seos Eestimaa kommunistliku partei häälekandja rahva häälega? Muidugi ega tal iseenesest ei ole ju muud seost, kui ainult see nimekõlaline. Paljalt puht foneetiline, tore, selline kokkukõla, aga jah, raha, eesti keeles saab Kalambuuritseda raha, rahvas, eks ole, rahva rahva tahe, rahva võin. Selles mõttes eesti keel on hea. Kusagil intervjuus oled sa öelnud ka, et kui Need esimesed bändid olid rohkem niisugused pungid et siis Singer Vinger kaldus juba tugevasti mainstream'i pool? Nojah, meid on püütud lahterdada muidugi, et et nagu noh, võibolla võibolla tõesti kuskilt otsast nagu klemm pulkadeks. Kui täpne on, kui täpne üldse antud juhul saabki olla, eks ole. Noh, mugav on alati, kui sa saad ikkagi midagi sahteldada, sooned sinna sahtlisse, kus on pealkiri see žanri määratlus nii-öelda, aga eks ole, usad laulud on ju vägagi sinnakanti. Et meid on isegi sõimatud, et et me veedame püha üritust, et meil on liiga, kuidas öelda, nüüd liiga konstrueeritud, komplitseeritud muusikapilt võiks olla palju, ehedam, lihtsam, aga no mis teha, noh, nii ta on ja ja suuresti on ta see, meie muusikaline üldpilt. Ta on see, mis ta on, on ta tänu your laule ikkagi suuresti, niiet teisalt, eks ole, on ka üks moment, millega me praegu on hea uhkeldada. On see, et me oleme Eesti kõige valem originaalmuusikat esitav, aktiivselt tegutsev bänd tähendab kõige pikemat aega koos olnud. Ei noh, tont, kes on jätkuvalt laval, eks ole, teised on juba, need vanemad on juba tegelikult ju kõrval. Ultima Thule on meist nõksa noorem. Ja me võime hakata oma nii-öelda kontinuiteet, luge mõjub äratrustis tegelikult vähemalt turistist, sest et lood on ju kattuvad ositi seltskond kattub poolenisti kui vaadata siin, et on bände, millel peale laulja on kogu aeg vahetunud kogu koosseis. Ütleme nii, et me võime öelda bänd, kes teeb et me oleme laval 82.-st aastast originaalmuusikat esitades. Ehk siis üle 30 aasta ja see on väga pikk aeg. See on hirmuäratavalt pikka aega. Aga ütle, mis on selle saladus, et Singer Vingeri nime all olete ka nii kaua koos püsinud ja ei ole, ei ole nagu üksteisest ära tüdinud. Ei tea ja see ka, et me ei ole ju mingi ainult muusikaga tegelev nii-öelda täisprofessionaalne kollektiiv, eks ole, kelle elu ongi see bänd ja päevade viisi ninapidi koos. Noh, kõigil on oma põhitegevused enamasti kui me hakkame nüüd vaatama, kes seal kõik on. Et, et see on ju tegelikult ikkagi suuresti on see üks tore hobi lihtsalt. Ja nii ta kipub olema ikka Kukerpillid on ju midagi analoogselt, eks ole, kui pikalt nemad. Ja see võib-olla ongi see fenomen, et ta lihtsalt ei ole üksteisest ära tüdinenud, vaid aeg-ajalt tuleb kokku ja tegelete rõõmuga oma hobiga laiust, et ütleme nii, neid juhtumeid on ikkagi harva, kus meil on mitu päeva järjest, nagu hiljaaegu oli. Tavaliselt on ikka mingi paarinädalaste vahedega või niimoodi vahest on isegi kuu aega vahe vahe sees ja siis siis on ikka tore jälle kokku saada. Kui kaua jätkuda. See nähtus nimega Singer Vinger, sest mina nimetaksin ikkagi Singer Vingerit ka meie rokiloos nähtuseks. Kindlasti. No küllap küllap vist, aga ei vihka, kes seda teab, ainult vanajumal taevas ja tema ei ütle meile seda ja ja teisalt, eks kui meil ikkagi vunki sees on, et me ikka jalg tatsuma, suu matsuga, niikaua kui publik, Meid tellib nii kaua me ikka tegutsema. Ma ei näe mingit nüüd seda enam ei ole küll vähimatki põhjust iseenesest niimoodi mõeldud poisid, et aitab, aitab, et kaua võib palale pilli nurka ja ütleme, et need perioodid on juba üle elatud, kus selliseid mõtteid võis tekkida, et need on nagu sportlik huvi, et just nimelt, et kaua võib. Aastal 2013 võin ma väita küll, et igal juhul riiklikul laulu ja tantsuansamblil Singer Vinger powerit Ma väga loodan jah, sest suvi tuleb tihe, ütleme Jaanikuni väljud jaanipäevani on on väga lahe, aga pärast sõda läheb, läheb päris tihedaks. Isegi võiks natukene hõredam olla, see graafik ei ole ka enam noored mehed, jah. Suvi on nii armas, et kuskil kas või kodus olla. Nii ta on viimaselt plaadilt. Jääb lõpetama tänast saadet. Lugu nimega tilulilu. Ütle palun. Hästi lühidalt paar saatesõna. Sellele loole noh, eks ta jälle kipub, kipub natuke olema sellise iroonilise alatooniga, aga teisalt on ka piisavalt piisavalt selline eleegiline lugu, et ma küll väga loodan, et et vaatamata sellele temaatikale ja pealkirjale, et ta iseenesest iseenesest lugu ise ei ole tilulilu, et väga-väga loodame, et see läheb rahva südamesse, seal lauldakse ju lõpuks ikkagi identiteedist ja eestlase identiteedist, millest ei saa lahti vabane ja ongi hea, sellest ei peagi vabanema, et mida vanemaks saad, seda teravamalt tajuvad, kui tähtis on tegelikult see, et sul on su nii-öelda identiteet ükskõik, et, et see võib tähendada kilu ja viina ja nii edasi. Mida vaid aitäh, Ardi, et tulid siia saatesse aitäh kutsumast. Ja saadet jääbki siis lõpetama laul nimega tilulilu Singer Vingeri esituses. Viilu viilu viilu viilu suvel soe ja talvel viilu viilu neelootinuli loo akna- ja uksepilu. Veelo Leeloodilul neelu paradigmade silu tilulilu tilulilu väike nii ja väike kiilu. Veelo leelo-leelo-leelo motika elu piilun leelo tilulilu farmas toode, arvutel. Velo leelo telo Leeloolitsee käes liiva õelu elul leelo-leelo-leelo veid liike. Teelo leelo-leelo silmarõõmu ja hingepalu teenu leelo telo leelo. Pala isa. Leelo-leelo teenoolee looga kola labi elu leelo-leelo, kääbiga. Bioloogia elu. Elu leelo-leelo. Elu eluloorahakott.