Meenutame mullust pikerit number 14, see ilmus juuli lõpus. Avaleheküljel on ajakirjanikud Ilmar trulli, Mart Juur avaldanud kirja Vändrast kirjutab ARNO-s. Loen selle kirete hea toimetus, mul on mure. Asi on selles, et olen küll tuline isamaalane, kuid üsna raske unega. Jah, mis seal salata, olen paras unekott. Teinekord lõõgan lausa keskpäevani välja ja on nädalaid, mil ma üldse lakast alla ei saa. Aga hiljuti tekkis mul üks küsimus, tahaks kangesti teada, kas Eesti raadiohommikuti saatepäeva alguses ikka hümni mängib ja kui mängib, siis missuguse riigihümni tsitaadi lõpp. Et pikeri toimetus vastust ise ei teadnud, siis küsitlesid Nad kahtekümmend seitset ajakirjanikku, kes aga paraku samuti vastuse võlgu jäid. Siinkohal võiks märkida, et lugupeetud Arno Esson küsinud oma küsimuse vähe kompetentselt toimetuselt. Öösel püüame meie asjasse selgust tuua ja öösel sellepärast et öökulli tüüpi inimesed võiksid ka teada saada, mis sünnib Eesti raadios varahommikul, kui nad magavad. Aga enne küsitleme kõik 27 ajakirjanikku uuesti üle, sest pikeri arvates olid nad Eesti ärkamisaja lihtsalt maha maganud. Ette rutates olgu öeldud, et mulle küll sellist muljet ei jäänud. Kõik Eesti ajakirjanikud tundsid siirast huvi, mis toimub meie ärkamise ajal. Ükski neist ei läbenud jääda vastust saatest ootama. Aga nüüd ajakirjanike vastused? Juhan Haravee ajaleht Meie meel. Eesti Raadio saatepäev algab viis 30. Sellel kellaajal magan mina. Täiesti õndsa und. Millega raadiosaatepäev algab, seda ma tõesti ei tea. Arvatavasti mingisugune linn, laul või mõne riigi hümn. Mart Juur kirjatüki autor ei, paraku ei ole. Paraku ei ole õnnestunud seda teada saada, sest mis teha, uni on endiselt väga tugev ja ei lähe üle enne keskpäeva. Vladislav Koržets, ajakiri pike. Ei, ega mul pole praegugi veel aimu, mismoodi saatepäev algab ja mis sealt tuleb, ma ikka veel ei tõuse. Nõnda vara union. Gunnar Press Päevaleht ei ole sellel ajal mu endiselt magan, aga ma loodan, et see ei ole mitte Nõukogude Liidu hümni. Malle Aleksius ajaleht, Eesti Ekspress. Ja ma arvan, et ta laseb eesti kümneid. Rudolf Rimmel, ajakiri noorus. Loodan, et optimistlikult, ainult et sel ajal, kui Eesti Raadio alustab, mina veel magan. Minu äratuskell heliseb iga päev täpselt ühel ajal. Kuus 25 ja raadiot hakanud kuuluma umbes seitse 15. Raivo Lott hansapress. Kalle Müller, ajaleht Postimees. Mina ärkan tavaliselt kas kell kaheksa või kell pool üheksa ja minu jaoks algab saatepäev raadios hommiku käega. Tiit Lehiste, Rahva Hääl ei ole kunagi sellele Peral vajalikult suurt tähelepanu. Ka Päevaleht, kui ma sel kellaajal pool juhtumise üleval olen veel siis nagu ei kuula enam raadiot ja kui ma juba olen üleval, siis ma teen raadiotööd ja kuulan muid jaamasid ehk siis BBC Ameerika häält või, või midagi sellist. Ja kuma raadiost on uudised ja kui ma olen lehes tööl, siis tööpäev hakkab lihtsalt niimoodi. Kell 10 11. Silja Lättemäe ajakiri poliitika. Ma küll kuulasin vahepeal ja mulle öeldi, aga kas see ei ole mingi raketilaule? Marika Lillemets, Eesti Ekspress. Kohutavalt piinlik, aga vastus on endine edesteedia. Mariga, kus on Päevaleht? Ma ei tea, ma magan. Hallar linn, ajaleht Äripäev. Kell viis 30 teatega, et kell on viis 30. Rein Kruus, ajakiri Looming. Päris algusest ei ole kordagi juhtunud viimastel kuudel kuulama, paremal juhul poole seitsmest kolmveerand seitsmest haka hakanud kuulama ja kas 10 mängitakse või mitte, ei tea. Vahur Kersna, Eesti televisioon. Küsimus on endine, kuidas alustab Eesti raadio oma saatepäeva, vastavad ajakirjanikud Annely sauna puuajale Äripäev? Ei, ma ei tea seda ikka veel. Ma olen raske unega. Märt Müür, ajakirjanike liidu juhatuse esimees. Ma saan aru, millest tuleneb see küsimus möödunud aastal jah, isegi olin ma nagu kusagil vastanud sellele küsimusele ütlen ausalt, et minu poole keegi põleb pöördunud selle küsimusega ja seega ka vastus ei oleks minu suust tulnud. Aga või see kõiki nüansse tähele paned, aga oletan siiski, et seal täpse aja kuus piiksu. Ralf Parve Eesti raadio Mul pole õrna aimugi ana, suved seal sel ajal magada, ma olen hea unega, kui ma ennast hommikul niiviisi vara üles pean kohe ennast püsti ajama, kui juhul, kui mingit hümni mängitakse või midagi taolist. Maarja Kivistik, ajakiri põhjanael. Madis Jürgen ajaleht Eesti elu Estonian Life. Mingisugust rõõmsat laulude seal laseb. Tiit Matsulevitš, Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud. Seal on minu puhul kolm võimalust. Teiseks, ma kas juba magan. Või kolmandaks olen juba üles tõusnud ja kodust välja läinud. Jüri Kerem, ajakiri pike, kas või öö läbi ei olegi, siis. Verner Puhm Päevaleht kahjuks ei oska küll. Sel ajal tavaliselt magan või? See, mis Tagrotecryszerali ka minu nimi vist ära märgitakse erigrupp, minu meelest ei ole, seda käikesin. Räin lauks. Kunstnik. Ei, mina ei tea. Kuulame huviga tundnud mitte. Keskel seal seal kuus, viis 30, magan mõõdult. Norskab päris põhjalik. Herkki Merila ajaleht Eesti Ekspress. Ei tea Marko kodanik, ajakiri noorus, nii palju kui mina, maraton peaks olema laul jumala hoialist. Viimane vastus on tõele üsna lähedal ja nüüd huviline, pane tahe kohe kõlab õige, vastas Eesti Raadio alustab saatepäeva kell viis. 30. Nii. See on siis motiiv Juhan Aaviku koorilaulust, hoia jumal Eestit. Selle orkestreerinud variant ja selle on orkestreerinud eesti raadiokontsertorkestri peadirigent Peeter Saul. Maestro Peter Saul, miks on Eesti raadio avakujunduseks just see melu? Mul on seda raske nii-öelda, sest ilmselt see oli toimetuse toimetuse seisukoht. Mind lihtsalt paluti see hästi kiiresti orkestreerida. Mulle tundus see koorilaul niisugune põhjamaine rahulik teatud ülevus, teatud pühalikus on selles selles laulus. Ja niimoodi ma siis püüdsin, püüdsin teha ühelt poolt, et ta oleks niisugune niisugune väga rahulik ja väga kindel, väga-väga püsima kasvatasin, mäletan algusel keelpillikoosseisu ja hiljem siis viisin ta läbini traditsioonilises, nii nagu maailma seemne argestreeritakse, hea hea kõlalisena nisukene Vogarone. Aga tema olemusest sain aru. Teate möödunud aastal, kui oli Viljandis Viljandi teatris kontsert, millega lõpetati siis ülemaailmselt siis mulkide päevad või meie kontsertorkester oli palutud selleks lõpukontserdiks sinna. Ja me kasutasime selle kontserdil siis kõiki. Tähendab, esimeseks palaks ma mõtlesin, et kui see nii on, siis Johan Aavik on Viljandi mees mängimuse, seda teate, kui ma seda mängisime, kuse terve saali tõusis püsti. Aga siis ma mõtlesin, et selles muusikas peab siiski midagi sellist olema, sellepärast, ega me ei kuulutanud, võrrel algab kontserdil esitamisele selle palagani, need inimesed üle üle maailma laiali nagu pillatud ja kokku tunud sinna Mulgimaa peale ja selle muutuda muusikat kuuldes tõusid püsti siis siis mingisugune ülev liigutus, nende hinges toimub mingisugune läbielamine ja pühalikkuse pidulikus ja side Eestiga, siis ma sain aru, et selles selles, kes on täiesti midagi sellist, mis nagu me millest me nii palju on nagu elus puudu Alt, kogu see nõukogude elulaadis ei ole midagi püha, ei ole midagi ülevat. Aga meil, Meil on midagi, eks ole ja siis ma sain aru, et see on niisugune püha püha laulja ülemlaul. Kui võrrelda seda nüüd eesti rahvushümniga, Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, selle on teinud ju Touchi saatius, kes on saksa päritolu Soome helilooja. Kumb neist kahest palas, siis on rohkem eestipära? Mul on tunne, et see Juhan Aavik on nagu võib-olla Ta on lõpupoole väga võimas, eks ole, need need lõputa p Padan, pam-pam, pampa, aga säält ikka kostab ka natuke Haydenitia ja Peeter või mitte midagi välja, eks ole, tähendab meie meie muusikas nagu seda ei ole. Ja tähendab muidugi ma kujutan ette, et rahu sellega peaksid olema ikka oma oma. Nii et kas või sellest aspektist. Praegu ei ole ametlikult Eesti riiki, on ülemineku Eesti, siis peab Eesti raadios olema avakujundus ka üleminekumeloodia. No eks nagu öeldakse, elu elu näitab midagi, alati läheb elus üle ja midagi alati elus jääb.