Head kuulajad. Me oleme rändajad teel, mis algab meie lapsepõlvest ja kes teab, kuhu see tee meid viib. Aga kas maksab Me teekonna pikkust, mõõta aastatega või elatud päevadega, kas maksab seda hinnata õnnestumiste või ebaõnnestumisega? Ehk mitte, kuigi ka sellel kõigel on oma koht ja kaal. Ehk kõlbab mõõdupuuks paremini meie elamuste rida, septik, värviline kangas, sest kirjutatud on? Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu. Need read pani kirja meie poeet Artur Alliksaar pimeduse aastatel. Ja me vajame hetke. Pool sajandit on möödunud ja rohkem kui kaks inimpõlve üles kasvanud külma jõulurõõmuta või on see siis päris poolikuks jäänud. Ning jõuluvalgus on meis elanud vat mingi valulised tunde või vaevumärgatava küünlakkumana. Hoolimata jõhkras survest aga poldamist siiski olemas. Ja täna õhtul kärbse vaevumärgatav tuluke puhkema uueks löögiks. Ja seepärast head sõbrad. Meie vanemate elatunumad pöördume tagasi noorusse, et tuua sealt kaasa imeline jõulutunne. Aga neid, keda nende noorusaeg jõulurõõmust ilma on jätnud, ootame seda tunnet jagama. Ehk lisavad meie mälestused kasvõi killukese rõõmu teie rõõmudesse. Teejuhiks meie teekonnal kunagistesse jõuludesse on vaike lap paramuselt. Jah, mina mäletan, et jõululaupäeva hommikul tõusti hästi varakult sest sellel päeval oli palju töid nagu ette nähtud. Viimased toimingud, viimased toimingud vanaemal oli alati palju tööd, tema oli meile jõulud, saiavalmistaja, temal oli taigen pandud hakkama juba. Ema vahetas pesu voodis, küüriti põrandad liivaga puhtaks, need olid valged põrandad. Tookord ma mäletan, et et põrandad, tekid, klopiti lume peal puhtaks ja kui need puhtaks klopitud tekid laotati niiskele seda endale, siis see oli niisugune eriline armaslõhnalise tuba oli kuidagi väga-väga puhas baas ja väga-väga eriline sellel päeval ja muidugi olid nende lõhnade komplektis olid kindlasti ka piparkoogihõng ja ja kuuseokste lõngi hõng ja natukene küünlalõhna ja muidugi saiataigna lõhn ja see need söed, mis vanaema oli ahju koldele tõmmanud ja ja lapsed jooksid nende seas nende tubades ringi niisuguse hea tujuga ja hea Rõõmsa olekuga ja, ja siis, kui vanaemale Me ette jäime, siis vanaema ütles, et minge nüüd kuuske ehtima ja siis me korjasime välja kõik eelmise aasta kuusekannid ja ja oli vääriskleebitud, see oli enne pühadeni tööga, laste jaoks, et neid ikkagi nagu eest ära saaks. Vanematel inimestel siis pandi kleepima kette niuksed, jõuluketid olid tehtud paberist. Panime need ketid ja, ja küünlad külge ja küünlaid tuli palju panna. Ma mäletan, et olid niisugused küünlajalad, olid, mis olid traadist keeratud ja ja kullatud käbid olid otsas, need olid ka siis nagu kuuseehted ja kuusk oli nii tore, et ega me sealt kuuse juurest ära tulla ei tahtnud. Aga kas te seda mäletate, millal kuusk ikkagi tuppa tuli? Ma ei tea, kuidas teistes peredes, aga meie peres oli niimoodi, et meil toodi kuusk tuppa jõulureedel ja siis tema seisis ja jõululaupäeval tema ehiti ja siis ta seisis kuni kolmekuningapäevani, siis viidi kuusk välja. Ja me oleme erinevatest maakohtadest. Te olete. Teie olete tartumaalane, eks ole minuga võrumaalane. Meil oli kombeks Võrumaal niimoodi jõulukuusk tingimata raiuti jõulureedel. Aga ta oli juba suvel valmis vaadatud, sest ta pidi tingima tuttav olema üks kõige ilusam puu. Mõnikord oli isegi mitu aastat teada, millal see puu jõulukuuseks kõlbab. Jõulureede varahommikul raiuti ta ja siis ta toodi kõigepealt õue. Õues tuli ta lõpuks tuppa ja öeldi selle kohta nüüd ta hakkab sulama. Ja siis ta pandi lihtsalt nurka seisma. Risti peale, see tähendab keset tuba tõsti pandida jõululaupäeva varahommikul. Mõnikord nii vara, et oma lapsepõlves ei märganudki, millal kuusepuuke oli nurgast keset tuba jõudnud. Jah, see oleks üks väga ilus moment laste jaoks ja see oli rõõmus moment. Ja kui ta ehitud oli, siis oli muidugi see siis olid juba jõulud käes. Me oleme praegu Palamusel mis te arvate, kas praegu Palamuse rahval, noh, jõulud ei ole päris käes, kui me seda saadet lindistame. Kas praegu Palamuse rahvale on juba oma kuusepuud välja valitud? Ma arvan küll, et osa rahval on valitud sellepärast, et kolhoosi metsavahid kindlasti liiguvad mingisuguse mõttega ringi juba suvel, milliseid kuuski oma kolhoosi rahvale tuua ja, ja nad on väga kenad inimesed olnud, siin nad on ikka alati hoolitsenud selle eest, et kolhoosi kontori juures oleks kuuskede valik ja, ja, ja need on nende väljavalitud kuused. Selle peale ikka mõeldakse, kui mitte kõik inimesed, siis mõned nendest kindlasti. Aga mis te arvate, mis teie naabrite pool toimub jõululaupäeva hommikul umbes sel ajal, kui meie saade eetrisse läheb mis nad toimetavad, mis nad teevad sel ajal? Oi, perenaised teevad kindlasti viimaseid ettevalmistusi jõuluõhtutoitude osas, siis kindlasti mõeldakse sellele kuidasmoodi minna surnuaiale, et sinna viia kuused ja küünlad põlema panna seal, sest jõuluõhtu surnuaed on väga kaunis ja väga kena. Enamusel eriti sellepärast neil on surnuaia vahelt on tee läbi. Kui seda teed mööda sõita, siis kahel pool see tulede sära on ääretult kaunis ja, ja Soest soe tunne tuleb südamesse, mõeldes sellele, et need inimesed on olnud heade inimeste seltsis, kes sinna manalateedele on läinud sest need, kes on maha jäänud, peavad neid ikkagi kalliks ja omastakse tuletavad neid sellel väga ilusal õhtul meelde. Mis te arvate, kas peredes saia lõhnaga tundoul? Mina oma peres olen ikkagi püüdnud teha ühe jõulupärja või väikese saiakese. Tema oli ka või ilma kardemonita. Mul on see õnn olnud, et mul kardemoni on tänu sugulastele, aga jah, on ka neid õhtuid olnud või neid jõululaupäeva õhtuid, kus ei ole kardemaniga saia olnud, oman nüüd piparkoogid olnud ja, aga need on niisugused ajutised juhuslikud momendid olnud, nii et meie pere traditsiooniks on ikkagi. Et jõulusai on olemas. Ja kardemoni temani mina arvan ka, et kasvõi aastas kordaga ta nagu peaks olema, sest see lõhn ja see sai ise ja see ahjukütmine ja nende saiade imetlemine võib-olla täiskasvanud inimesele või vanemale inimesele mõjub see kõik ainult natukene nostalgiliselt, tuletades meelde lapsepõlve, aga lapsele selle eest on jällegi terve elamus, eriti meie nii kiiresti edasi ruttaval. Millal me ikkagi rohkem nagunii saia kui saia, kõrvase poest toominet aastas ühe korra võiks ikkagi olla. Ja, ja huvitav on see, et lapsele jääb lõhn ääretult meelde. Me oleme tervete lõhnade kimbud, võtnud kaasa oma täiskasvanu ellu. Vahel me isegi ei tea kuskohalt, see lõhn on pärit, aga ta tuleb meile väga tuttav ette ja kui niimoodi oma mõtte ratta tagasi minna, siis võib-olla kaugelt kaugelt kusagil tuleb meelde, et vot seal ma seda või, või midagi niisugust tundsin ja vot sellepärast on just jõuluõhtu niisugune väga meeldejääv, et seal on väga palju lõhnasid väga suur, suur. Aga osa inimesi on ju tänapäeval sellisel tööl kus mitte kuidagi ei ole võimalik olla kodus ja mitte kuidagi ei ole jõuluõhtul võimalik vältida omi igapäevaseid toiminguid, ei saa seda paratud karjujata lüpsmata ei saa jätta neid söötmata. Aga lautajata jõulu öösel päris valveta, sest ei kõnni ju ka sellel ööl ainult headus mööda maad, vaid ka kurjus on meie külavahe teedel aeg-ajalt liikumas, eriti siin Jõgeva rajoonis, nagu kuulda on olnud. Ei tea, kuidas nende inimeste jõuluõhtu võiks mööduda või mis nemad asjast arvavad. Okei, aga ma usun isegi, et, et need inimesed, kes karjalaudas, on ja, ja küllap nemad oma tööd seavad ikkagi niimoodi, et see päris jõuluõhtu tuleb selliselt nagu oma tore on seda ette kujutanud ja nagu perenaine on seda mõelnud võib-olla et see on natukene raskem kui, kui nüüd ütleme linnainimesel, aga tänavu aasta on ju see tore aeg, et noh, on nagu mitu pühapäeva, mitu puhkepäeva järjest ja siis on võimalik natukene nagu ette teha. Karja juurest on muidugi ääretult raske ja sellepärast peab ütlema, et need inimesed on muidugi väga tublid ja väga-väga head inimesed, kes seda tööd teevad ja, ja, ja püüavad oma niisuguse raske töö juures ikkagi oma perele seda jõulurõõmu ja seda õhtut teha niisuguseks, nagu ta olema peab. Jah, ja ärme siis unustame Ki sellel hetkel, kui me võib-olla saunas käima ja juba mõtleme küünlasärale, siis ärme unustame ka neid, kes momendil veel tõesti teeb sellest osa ei saa, sest et midagi ei ole parata, elu on elu ja igapäevased kohustused täita. Kui mina nüüd meenutan oma lapsepõlve jõululaupäeva ja kuidas oli siis köeti ka sauna, saun pidi olema juba lõunaks pidid olema kõik saunas käinud. Ja need, see oli saun, pandi hommikul varakult kütt ja selle töö tegi alati isa meie peres ja sauna esikus olite õlleankrud, õlu oli siis nii palju valmis, aga need, need ankrud olid niimoodi, et kui sealt natukene sellest kraanist lasta, siis ainult puhas vaht tuli. Ja siis jah ja kõvasisin ja mehed tahtsid siis muidugi proovida seda õlut ja janu kustutada, siis oli üks niisugune suurem nõu võetud, kus siis natukene sai selle Vungiga tuli see õlu ja siis natukene natukene seisis ja siis sai juba janu kustutada, nii et see oli, seal oli niisugune jõululaupäeva jõululaupäevatöö ja siis viskas, ma mäletan, esimese leili viskas ja siis sellega tuli nagu niisugune ving tuli saunast väljevat, jällegi on need lõhnad, mis tuletavad meelde seda, sest meil oli viidute sauna, esikusse oli õunad olid viidud siis esiku trepi ette, olid kuuseoksad maha pandud, kasevihad olid liiku pandud ja, ja kui siis see esimene aur sealt saunast välja lasti, siis too tulid, niisugused toredad lõhnad, et selles oli kevade, kaselõhna ja selles oli suvesoojust ja selles oli sügise, õuna lõhna ja, ja talvekuuselõhnad ja, ja see oli, see oli niivõrd meeldiv ja nii tore ja kui siis isa hüüdis, et nüüd võiv võib juba esimene sauna minna ja kes läheb, see tehku kähku, et kõik jõuaksid käidud. Ja ma mäletan, et alati oli tädi, see, kes esimesena sauna läks ja ütles, et no kui ma nüüd natuke olen vihelda saanud, siis tooge lapsed järgi ja ma mäletan, et meid, viidigi siis sauna väikesed vihad olid tehtud ja, ja tädi pani meid siis lavale, kuhu me kuidagi minna ei tahtnud, sest seal oli ikka väga kuum, meie arvates aga tädi tasakesi soputas ja ütles, et lapsed lähevad kõik pahad vaimud välja sellel päeval ja et küll on hea, kus abistada, näed, sa saad puhtakeseks ja kõik ja siis ja me ootasime siis natukene aega veel saunas, tädi käis õue hüüdmas, et tulge nüüd selle järgi. Ja kui me siis olime pingi peale pandud ja, ja linase rätikuga natukene kuivaks tehtud, siis tuli onu ja pani meile ümber villase teki või oli see mingisugune suur kasukas, kuidas kunagi kord. Ja siis hakkas meid tuppa viima seal niisugune pimeduses soojus nii lõpmata hea olla, et me arvasime, et kui kaugel me nüüd saunast võiksime olla ja siis küsisime onu käest, et kas on juba kaevu juures oleme onu ütles, et jajah, kohe siis oli teada, et natukene aega läheb veel ja siis olemegi juba toas ja ja seal võttis siis vanaema vastu, kuivatas meid kammis selliseid ja ja oli ise nii väga rõõmus, nagu oleks selle lapsekesel leidnud alles alles äsja saunalaval ja niisuguse rõõmsakese puhtakese nagu kingituseks jõululaupäevaks saanud ja, ja kui ta meile siis neid Pilku nööpe kinnipanija ja juukseid kammi, siis ta ise jutustas vaes lapsest, kes oli väga palju vaeva näinud jõululaupäeva õhtul ja kui võõrasema oli ta saatnud hilja alles sauna ja mis temaga seal saunas kõik juhtusid ja seal oli nii huvitav kuulata ja see oli nii tore olla. Ma imetlen Vaike, te mäletate imehästi jõululaupäeva ja sellega kaasuvad. Kas te suviste kohta ka mäletate või lihavõttepühade kohta sama palju jaanilaupäeva sauna kohta või on siis jõululaupäeval mingisugune eriline tähenduseta, nii kirka mällu sööbinud? Jõululaupäev see talvistepüha, see, see on minu arvates üks kõige ilusam püha juba lapsest saadik tab ta hinge, täidab nii palju ilus, aga nii palju heaga, inimesed olid head üksteise vastu. Terve tere tuli koju kuidagi, see oli tult eriline, olid ilusad muidugi ka jaaniõhtut. Ka seal olid omad traditsioonid, seal pühiti õu puhtaks alati ja palju-palju kõike muud veel. Aga need ei ole nii eredad mälestused, kui on just jõuludega. Võib-olla siis oli inimestel rohkem aega. Võib-olla see oli ka mingisuguse pühalikkusega seotud, sest eks jõuluõhtul käidi valetada tiga kirikus. Kui oma Jutuga, kes need olid, ära räägitud ja puhtad kleidid keset selga pandud siis välja nagu ei lubatud minna, aga see oli vaadata, kuidas isa pani lindude toidulauale teri ja pekki tükikese, kinnitas sinna ja, ja seda, mida köögis tehti ja, ja magamistoas oli ja kõik toad joosti langu laste poolt läbi, igal pool oli midagi huvitavat, sest keegi kusagil millegiga tegutses küll seati toitu lauale ja, ja, ja siis tulid juba varsti väljast mehed, õlu oli kaasas, kõik olid saunas käidud ja siis hakati sööma. Ja vot siis, kui see hiline lõuna nagu läbi oli, siis hakati tasakesi mõtlema selle peale, et kuidasmoodi nüüd kirikusse saab, sest kirik ja tulebki, tuleb minna ja. Kirik oli tavaliselt nii, et kas kusagil õhtul poolikul, kas kella viie või kuue paiku või niimoodi oli siis kiriku algusagana minna, oli ka ja vaja lapsed riidesse panna, nii et see toiming hakkas peale, kus siis otsiti välja kõik karupüksid ja vildid ja ja soojad sallid ja mütsid ja, aga kõige lõpuks keerati ikkagi lapsed v suurrätiku sisse, nii et ninaots ja, ja silmad jäid välja ja onu oli õue peal juba hobused välja toonud ja rakendati üks saani ette ja teine reete. Ja kodus oli kokku lepitud niimoodi. Rees sõidavad isa, ema ja tädi ja lapsed siis nende jalgade ees, seal nende jaoks oli rees regi, oli suurem saanitekk suur saanitekk peal ja ja onu ja vanaisa sõitsid saaniga, aga seda ma tean, et saan, sõitis alati ees ja, aga külge oli pandud aisakell. Nii et see meie pere sõitis siis kirikusse, saani saan, saan ees regi järel ja saani ka oli siis ka aisakella helin, mis siis kaugele kõlas ja neid kellasid oli paljude paljude teede peal. Kirikusse jõudes oli muidugi väga huvitav seal ringi vaadates kirik säras juba kaugelt palju hobuseid ja lasipuude külge olid seotud saanid ja otsi kohta seal, kus all siis lõpuks selle hobuse sidus siduda saab. Ja kui me siis lõpuks kirikusse läksime, siis minu jaoks oli nii huvitav see, et kuusk oli väga suur kirikus ja mingisuguseid ehteid küljes ei olnud, olid ainult valged küünlad ja see oli väga pidulik. Ja siis rääkis õpetaja jõululapsest ja sellest, kui palju tema head tegi. Ja millelegi minule just see jõululapse headus jäi meelde et headus ja jõululaps need oleks nagu olnud. Üks. Rahvas laulis ja, ja siis on tunne, nagu see kõik võiks kesta igavesti ja ja hea ei kaoks kunagi elust ära. Palamuse koguduse hingekarjane Margit Vergi. Mis te arvate, kas see suur pühakoda, mis seal varem kui 750 aastat, millest nii palju põlvkondi Palamuse inimesi läbi käinud, kas ta saab täna õhtul rahvast täis? Jah, ma usun, et saab, see kirik on alati jõulude ajal täis olnud, nõnda et osa inimesi on pidanud ukse tahagi jääma. See kirik on olnud igal jõuluajal täis noori inimesi ja lapsi. Aga mida te kogudusele räägite tol õhtul? Ma võtaksin seda sõnumit kokku. Toomas Agemplise sõnadega, kus ehk jõulusõnum kõige selgemini ära öeldud, on ühes tema palves. Taevane isa, sulge olgu kiitus ja austus igavesti. Sest nõnda oled sina maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja oled andnud ja lasknud teda inimeseks sündida ning meie vennaks saada. Sa saatsid igavese elu meie keskele, et meie elaksime. Sa läkitasid oma valguse alla meie pimedusse. Et meie saaksime valgustatud. Sa lasksid oma poja saada vaeseks inimlapseks, et meie sinu lasteks saaksime. Minu issand ja jumal. Kui imeline oli sinu tarkus ja arm, et meid ära päästa. Palvetan alandlikult sinu poja sõime juures. Ära põlga minu nõtra tänu ja kiitust Jeesuse Kristuse pärast. Ja kui me siis rees istusime ja hakkasime kodu poole minema, siis on mul väga meelde jäänud see kodutee. Millegipärast üks õhtu justkui kuu oli niisugune väga selge ja suur taevas. Ja hobune tegi head sõitu, sest tal oli külm hakanud. Ja jooksis nii kõvasti lumetükid tema kapjade alt free otsa lauda puudutasid ja isegi kabjaga lõida vastu reie otsa lauda, nii et meie natukene õpatasime. Aga kui metsa vahele SAISis reejalased kri juuksusid tasakesi ja hobune hakkas sammu astuma. Puudelt aga pudenes härmatist ja potsatasid lume mütsikesed. Ja niisugune vaikus oli ainult kusagilt kaugelt metsa tagant, paljude paljude teede tagant kostis aisakellade helinat. Ja kuu tuli meiega kaasa ikka hobuse sammu astudes. Ja kui ta siis risk teel natuke puristas, mõtlesi saateid jagas, mõni loom oli, kes teda ehmatas. Aga siis ma teadsin, et nyyd varsti jõuame metsa vahelt välja ja siis paistavad juba kodutuled. Ja koju jõudes oli niisugune hea tunne. Et mõtled, et et ei saagi paremat olla. See oli õnnelik tunne. Isa jäi hobuseid talli viima, rege korrastama, meiega läksime tuppa, kus vanaema juba toiduga tegeles ja varsti lõhna oli tunda ja praelõhna oli tunda. Ja tädi ja ema asusid kohe appi lauda katma, meiega hakkasime riidest lahti võtma ja, ja läksime siis kuuse juurde vaatama ja olime ikka kindlasti veendunud, et meie kuusk oli ilusam kui see, mis kirikus oli, olgugi et kirikukuusk oli suurem ja, ja valgem. No ma mõtlen, et lapse jaoks jõuluvana ootamine missugune missugune pikk ootus see oli, kui hakata mõtlema, et kuna juba hakati neid salme õpetama, kuna hakkas vanaema juba laule õpetama, et sul peab ikka selge olema, mine tea, mis jõuluvana su käest küsib. Siis siis oli pikk ettevalmistus ja vaat kui sellel sellel õhtul, siis kui sa teadsid, et ta peab tulema siis kui vanemad inimesed ajasid niisama tühja juttu ja, ja võib-olla et rääkisid oma keeliku muljeid seal söögilauas ja võib-olla ehk oli veel midagi, millega seal tegeleti, siis see oli kuidagi niisugune tühine, milleks nad ometi sellest räägivad, kui kõige tähtsam see kõige parem? Ta on ikkagi veel tulemata ja küll oli, küll lauldi Paul leia küll, küll korrati salme ja kell oli palju kõike muud, enne kui ükskord onu ütles, et et peab loomadele minema leiba viima ja sest meie meie peres oli niimoodi kombeks mitte ainult uusaasta öösel maika, jõulu öösel viidi loomadele. Kas seal siis lastele kaeru ja, ja, ja lehmadele leiba seal või lambad käib, kõik pidid midagi saama. Puutud hea ja igat looma tuli puutuda talle mõni hea sõna veel öelda, sest loom pidi jõuluööl kõigest aru saama, nii nagu vanaema rääkis, et tema mõistab kõike seda, mis sa talle ütled, et kui sa ütled talle seda, et anna mulle rohkem piima, ole nüüd tubli ja, ja, ja toida meid ikkagi niimoodi, et siis sellega sellega loom, sellest sai tema aru sellel ööl ja sellel ööl pidi temale ütlema, et teda silitama, tänama teda selle eest, mis ta meile andnud on juba. Ja nii siis läkski teie olu sellel õhtul tükiks ajaks kaob. Sophia läkski kaotsi ja meie ootasime, ta tuleb tagasi, aga selle asemel kuulsime, kuidas ukse taga on juba kobinat ja niisugust kahtlast kobinat tümba tümba ja ja siis, kui uks lahti läks, tuli välja, et oligi jõuluvana habemega ja vitsakimp ka vahel sest see tõmbas oma pilgu või pilgu kohe enda peale, nii et kingikott oli suur ja vaadata oli palju. Ja muidugi hirm oli ka natukene nahast, sest vitsakimp oli üsna suur juhtum. Ei, oli hirm, et kui see sall nüüd meelest ära läheb, et siis võib-olla tõesti, et ikkagi võtab selle vitsa. Niisugune asi juhtus muidugi tädiga, kes oli salmi ära unustanud. Ikka tuleb ette, aga lõpuks ta ikkagi laulis pääsesse, jõuluvana määratas ja vits jäi võtmata ja kõigil oli lõpmata hea meel. Minul veel eriti. Tädi ära pääses ja siis oli niisugune tunne, et nad jõuluvana ikka ääretult hea ja ja, ja, ja tema tulekut ootasid ikkagi kõik ja see oli üks niisugune niisugune rõõmus, rõõmus olek, et kui ta ükskord ära läks siis oli nii kahju, et onu, kes siis natukese aja pärast tuppa tuli, oli sellest rõõmust ilma jäänud ja, ja tema jaoks oli siis pakk. Talvede, kus on kuskil läks küll, ei tee seal igal sammul. Ja tal on soesoo sellele ümbernurka sinna leegi meile kalleid inimesi seal tulla enam ei see. Nalja tuisu seeni tänavu on nagu läks. Ainsa teeksin Ivana muinasloos. Ega söö, leidsime ka iiri busse pääle. Tõugu lõudve talus ei saa selle ümber olla. Ja tal on soesoo selle ümber käia, olla ka eluta. Asi ei vii meid seile. Aga ei ole ma vist rääkinud veel sellest, et kui kuusel küünlad süüdati siis kui jõuluvana oli ära käinud, siis need küünlad olid peaaegu ära põlenud. Aga vanaema oli väga hoolas, temal olid pandud juba uued küünlad valmis ja kohe kiiresti panime uued küünlad põlema ja siis hakkas vanaema omasoo väitlema, tema hakkas rääkima niimoodi, et et nüüd jõuluõhtul soovin mina, head teile, naabrid. Ma soovin head neile, kelle süda on kurb. Ma soovin head nendele, kes ei suuda jõuluõhtu küünlatulest rõõmu tunda sest nende südant vaevab mure. Ma soovin head neile, kes teise inimese mure suudavad enda kanda võtta või osagi sellest enda kanda võtta. Ma soovin head neile, kes tahavad head teha õnnetule, lastavad vaesele või viletsale nendele head, kelle hing on haige või kelle ihu on haige. Tarkust õppijatele ja jõudu nendele, kes ihult nõrgad tublidust, töö tegijatele, rõõmu kurbadele ja oma peresse alati rahu ja hingeheadust, seda ta ei unustanud kunagi ütlemata rahu ja hingeheadust oma peresse. Ja, ja vot minu arvates just sellel jõuluõhtul sündiski headus koos jõululapsega. See kõik kokku headus ja jõululaps ongi jõuluõhtu. See ongi see, mida, mida hinge ülevaks peab. Ma unustasin veel ütlemata selle, et kui vanaema pani küünlad teist korda ja kui ta need head soovid oli ära öelnud siis võttis ta lauluraamatu pani silmad kinni ja näpuga, võttis ühe koha lahti. Ja see oli siis nagu soovi salm igale ühele. Eks need soovi salmid seal, lauluraamatus olid erinevad ja vanaema oskas need alati väga ilusasti lahti jutustada Nendele oma tähenduse ja seletuse anda, nii et laps ka sai sellest aru, mida temal uuel aastal oli oodata ja need olid ikka väga niisugused õpetlikud sõnad ja, ja neid tuli meeles pidada, sest vanaemale nad millegipärast jäid meelde ja vanaema tuletas neid veel vana-aasta õhtul või ka uue aasta sees meelde, et vaata, kas sul on meeles, missuguse tähendus salmima sinule võtsin. Nii et iga pereliige sai siis ka niisuguse soovi salmi. Ja kui see, see vanaemal oli, siis protseduur ära tehtud, siis ma sain aru, et see on tema on meie pere hoitja tema on selle suure pere igikestvuse edasikandja ja kui teda enam ei ole, siis peab tema asemele tulema keegi teine. Peab olema, mitte ükskõik kes perest, mitte see, et vanem tuleb tema asemele vaid see, kes kõige kindlamalt kõige paremini kannab edasi peretraditsioone, kellel on see vaimne tugevus, kellel on see tahtejõud, hoida oma peret koos? Ja kes teab, mida teha? Aga kas teile ei tundu, et terve jõuluõhtu oli kuidagi nagu oma sisult oma tähenduselt? Väga tõsine? Ta ei olnud pidu vaid kallites. Ja ma olen sellega nõus, aga ma mõistan ka neid tänapäeva jõuluvanasid või näärivanasid nii nagu nad olid. Et inimesel on elu olnud kuidagi niisuguse stressi all tööd alati palju kiire kogu aeg on mured ja vot siis see, kui see näärivana mingisuguse niisuguse helge või, või, või mingi repliigiga ütles, mis natukene naeratama sundis või oli seal midagi naljakat öeldud veli naljaga midagi soovitud siis see nagu kergendas kõike seda, mis olnud oli ja, ja, ja tõenäoliselt see on tänapäeva närivanalast vajalik. Jah, olen vahel kõndides aleviku vahel või mõnikord veel rohkem siis kui ma olen võõras linnas kusagil õhtul ja ma näen valgustatud aknaid ja mul ei ole võimalust minna oma koju siis ma olen ikka mõelnud, et, et ei tea, mis seal valgustatud akende taga tehakse. Missugused on selle kodumured, missugused on rõõmud, võib-olla seal on väga tore, hea ja soe parajasti olla, aga jõuluõhtul võib öelda, et see on kindlasti niisugune õhtu, kus igas peres on oma rõõm. Ja kahjuks me oleme ju surelikud inimesed ja kõik, mis siin maailmas juhtub, juhtub ju ka inimestega. Ja ikkagi juhtub ka nii, et mõnikord võib jõuluõhtu kurb olla. Ja. See hea, mida me ootame ja loodame jõuluõhtut, see kindlasti kindlasti meie südant kuigi kuigivõrd puudub. Ja nagu nõiaväel viivad jõulud oma lumetähtede ja härmas kuuskedega meid lapsepõlve. Ja kunagi ei ole me niivõrd lapsed kui just jõuluõhtul, kui me lapsega käega Ehine oma kuuse lapse käega kinnitame ja süütame küünlad lapse silmadega, vaatame kuusekanne, selle sära, nende sära. Ja lapse süda usub jälle seda jõuluöö, muinasjuttu. Ja vahel tuleb niisugune mõte, et kuidas see on siis täna. Kuidas võluda sinna seda jõulupüha, seda imelikku meest, keda usuvad suured ja väikesed.