Eesti heliloojate suur aruandlus on sedapuhku ajalukku läinud palju muusikat, mis kõlas 12-l kontserdil 11.-st 16. novembrini. Jõgust enamikule teostele tahaks soovida ilusat pika kontserdielu. Kaks kongressi päeva, mil vaadati tagasi läbi käidule rohkemaga, suunati pilk tulevikku. Oli ju iseseisvumise kongress. Õhkkond oli asjalik. Ega me ei püüagi selles saates refereerida kõike. Palju oli küll väga olulisi, kuid nii-öelda kitsalt tsunftisiseseid probleeme. Katsume teieni tuua ülevaate sellest, mis peaks pakkuma laiemat huvi muusika kuulaja seisukohast. Uut muusikat hakkame tutvustama nooremast põlvkonnast Tallinna konservatooriumi üliõpilane Toomas Trass eleegia flöödile ja klaverile esitava teelt sukki autor. Eesti nõukogude heliloojate liidu juhatuse esimees Jaan Rääts oma aruandekõnes võttis kokku möödunud viie aasta töö ja meenutas head, mis selle aja jooksul juhtunud. Ta mainis, et 1988. aastal vaapi laadale esitatud teostest leidis vähemalt kolmandik tähelepanu ja sealt on loota eesti muusika, kuulajate auditooriumi märgatavat laienemist. Et loomist jätkavad väsimatult vanameistrid Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks et vaikimisi on lõpetanud Heimar Ilves, et juurde on tulnud aktiivne noor põlvkond, mõistagi on, siis loome meetoditki õige erinevad. Taas on hakatud tähtsustama muusika ilu üldist kõlapilti mõjustab elektriline instrumentaariumi. Paljudel uue ärkamisaja lauludel on olnud oluline ühiskondlik roll. Kahjuks võib levimuusikas kohati täheldada ka Isamaalise teemaga spekuleerimist. Muusikateadlastele püütakse luua heliloojatega võrdseid tingimusi kultuurikomitee, ostad ka nende töid. Kahe kongressi vahel on juurde tulnud üks NSV Liidu rahvakunstniku tiitel Veljo tormisele. Lepo Sumera, Eino Tamberg ja Ingrid Rüütel on saanud Eesti NSV riikliku preemia ja 20 heliloojate liidu liiget. Eesti muusikaalase aastapreemia. Väga hästi on töötanud folkloorikomisjone Ingrid Rüütli eestvedamisel ja muusikateadlaste algatusel on juurdumas ilus traditsioon Karl Leisteri mälestuspäeva tähistamiseks. Ka on muusikateadlased piiri taga mitmeid loenguid pidanud. Heliloojate liit on 80 kaheksaliikmeline loominguline kollektiiv. Paraku jääb ka miinuspoolele nimetamisväärset trükiste ja noodikirjastamisega on olnud alati suuri raskusi ning võib-olla läheb veelgi raskemaks. See oli lühike refereering Jaan Räätsa ettekandest kõne lõpuosa, kus ta vastab neile, kes on heliloojate liitu süüdistanud ühiskondlikus passiivsuses toome kuulajateni tema enda suu läbi. Lindistatuna kongressi saalis. Mõnikord on üks või teine kolleeg minu poole pöördunud, tuleks teha hetke tähtsas küsimuses liidu poolne avalik kiri, pöördumine on midagi sarnast. Nii peaaegu palun aidata teksti sõnastamisel jääb asi ikkagi katki. Arvan, et heliloojate liit, mille koosseisu kuuluvad parteitud ja kommunistid, kristlased, mitmete liikumiste parteide pooldajad üldjuhul organisatsioonipoolseid avaldusi üldiselt tegema. Asjal oleks rohkem mõtet ja kaalu, kui sa teeksid telerite liikmed, kui isiksused omal vabal tahtel. Muidugi pole me kõrvale jäänud tänasest poliitilisest elust, mõistes, et üksi kaugele ei jõua, koondasime kultuurinõukogusse helinaid Tiit oli üks selle organi asutajaliikmeid ja me osaleme seal aktiivselt andise kultuurina väga olulise impulsi poliitiliste sündmuste arengule Eestis. Tänaseks hästi teadaolevas suunas. Heliloojate liidu esimehe allkiri, mis antud teie kõigi volitusel seisab kultuuri nõgub igav senisel välimisel. Tahaks loota, et ehk ei ole erilisi pretensioone ka minule kui ülemnõukogu saadikule, samuti Tambergile Nõukogude liidu kongressi saadikuna. Oleme nii istungjärk pelgukomisjonides ikka demokraatliku uutmismeelse tiiva esindajad olnud märkimata jätta Sumerat edumeelse kultuuriministrina ja rahvarinde eestseisuse liikmena. Ühiskondlikes aktsioonides on tegevad Vardo Rumessen ja veel paljud teised kolleegid. Eestile saame kasulikud olla mitmedd oma loominguga, aga kõigepealt väike rahvus suudab maailma kireva üldpildi taustal end külvaid kultuuriga märgatavaks teha. Kui see tänases kohalikus kultuurisituatsioonis siis maailma mastaabis tasub ikka üritud. Kõige hullema saatuse korral jääb rahvuslane vähemalt meenutatavaks. Viitamise taktika pole hinnatav ei poliitikas ega muud. Kõigi ettevõtmiste efekti kindlustab parimini hõigata ajastatus. Tõsi, efektsem aeg meie põhikirja vastuvõtmiseks ja Moskvast eraldamiseks olnuks siis, kui samadenti sõsarlehtedes vähemalt poleks ütlemisi tulnud, nagu püüaks me loomeliidust, Alliku mudelid kangekaelselt elus hoida. Kuid kas tasunuks üksnes väli säraveriski julgusega eputamise pärast taolist saama maastuda olnud mingil määral selged edasise eksistentsi majanduslikud tagatised? Kõigil liitudel on selles osas täiesti erinevad võimalused. Millised meile horisondid vastu vaatavad? Jahmas olgugi suur reorganiseerimine juba üleliidulisel toos. See samm olnuks ilmselt tollal vastutustundetu. Lõppeks ei tea me ju praegu üldse, mis saab meie majandusasjades ja selle tõttu isegi neid põhjalikumalt ju oma ettekandes ei käsitle. Vabaduse alahinnata põhikirjade tähtsust väljendavad ju põhikirjades iga organisatsiooni taotlused, tegevused, demokraatlik suunitlus, kohustused ja õigused. Samas ei kirjutame oma teoseid põhikiri ühes, pliiats, teises käes, ei jäänud seisma. Looming. Demokratiseerimise protsess on kaks põhilist, et asja, mida igaüks meist vajab loomet, sõltumata ideoloogilistest ettekirjutustest ja materiaalseid võimalusi tööd teha. Kumbagi suuda loome ning tagada iseseisvalt lahus oludest kogu ühiskonnas, seda ka parima põhikirja korral. Aastakümneid osalesime tahtmatult ajalooliselt uue inimese omase vetikuse aretamises kirjutas selle jutu ketas ülla eesmärgi nimel keisri kantaate muusikaliselt sageli mitte halbu, kui saali reaktsiooni paljudele neist meenutada ja keisrirahakott avanes. Muukski loominguks avanes nendegi tarbeks, kes täna ütlevad, et hoidsid end kõigest kõrvale. Totalitaarses riigis jäävad kõrvale vaid need, kes vangis. Ja nüüd katkenud Kuldar singi maarjamamissast esinejad on Eesti Raadio segakoor ja löökpillid. Mare Põldmäe Gazauanne muusikateadlaste töömailt oli üpris pilvine. Senised nõudmised liitu vastuvõtul on muusikateadlastele olnud palju rangemad kui heliloojatele. Seetõttu on noori vähe lisandunud. Muusikateadlaste keskmine vanus on 54 aastat. Aastakümnete taha ulatuv mure, mis käib kongressist kongressi, on avaldamisvõimaluste piiratus. Raamatuid ilmub vähe ja jääb vist veelgi vähemaks. Ajakiri, teater, muusika, kino töötab suure kahjumiga vaatamata 20000-le isale teraažile. Ajalehtede honorarimäärad on naeruväärselt väikesed ja kui heliloojad said ka stagnaajal luua teoseid, mis on klassikaks muutunud, siis muusikateadlastele oli see aeg väga ebasoodus. Eesti muusikaajaloo kolmas osa oli trükivalmis kuid praegustes oludes tõesti enam trüki ei kõlba. Rõõmustavat oli märkida kolm kaitstud väitekirja need maris Männik, Urve Lippuse ja Jaan Rossi omad. Eesti NSV riiklik preemia Ingrid Rüütlile ja regulaarselt toimuvad balti muusikateadlaste konverentsid, kus on väärikalt osaletud. Muusikafondi probleemidest kõneles Jüri Reier ja autoriõiguste kaitsest taimi ooberg. Mõlema jutust jäi kõlama, et seoses imele üleminekuga on kõik finantsasjad väga segased. Nii et järgmise aasta kohta ei tea veel midagi öelda. Aga head oodata ei ole. Rahamure läbis punase joonena ka Eesti Kontserdi direktori Oleg Sappoosneni sõnavõttu. Ja nii või teisiti jäigi see teema kongressil domineerima. Kohta ütles väga kenasti Aarne Mikk. Tuleb tänasel kongressil nagu meeldis Tšaikovski väljendused, kui tema käest küsiti, kes tema kõige paremad sõbrad on siis ta vastased kaupmehel. Vastus oli hämmastav, küsiti, mispärast ta ütles, et kaupmeestega võin alati rääkida kunstist või muusikast kolleegidega Modenaadi rääkima rahast. Ja tõepoolest, see mure on päev-päevalt üha tõsisemaks muutuv probleem. Nüüd kõlab Renee eespere oratooriumist vaikuse sümfoonia katkenud ja esinejad on Tiiu Reinov, Mati kõrts Tallinna konservatooriumi segakoor noorus ning ERSO Arvo Volmeri juhatusel. Valter Ojakäär teatas, et seoses kirjastus Eesti Raamat likvideerimisega muutub uuest aastast küsitavaks ka populaarse väljaande laulge kaasa edasine ilmumine. Teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna mured on olnud samuti kongressist kongressi päevakorras. Aastatega need aina kasvavad. Seekord Neil kurbadel teemadel, Tiina Lõhmuste muuseum on pankrotis. Paljundusaparaate ei ole, nii, tuleb intebeetidele või autoritele laenutada originaalkäsikirju. Ja kuigi see on keeruliste lubadega seotud, ei saa siiski garanteerida, et käsikiri kaduma ei lähe. Käsikirjade hoidla on pilgeni täishoiutingimused, viletsad aga restauraatorid muuseumil ei ole ei paberi ega pillide tarvis. Ja kuskil ei valmistata ette rahvapillide tundjaid. Praegu on Eestis ainuke tõeline spetsialist sel alal Igor Tõnurist Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudist. Läti muusikateadlane Arnold Sclootins tõi naabritelt tervitusi ja tegi mitmeid koostööettepanekuid eesmärgiks luua ühtne niinimetatud balti muusikaturg. Leida võimalus omavahelisteks otseülekannetega, mis edaspidi võiksid haarata ka Poola ja Soome. Oluline on ka infolehtede vahetus ja kõigile oleks kasulik, kui saaks mingi ühisegi kirjastamisvõimaluse. Rõõmustavat oli öelda Leon ametil Eesti muusikateadlaste sidemetest teiste maadega, eriti koostööst Rootsi kuningliku akadeemiaga. Lootusrikkalt vaatas tulevikku Eino Tamberg. Mitmed festivalid on kinnitanud, et Eesti muusika on vägagi konkurentsivõimeline. Oleks vaid noote ja partituur, mida jagada. Eesti saab tõenäoliselt järgmisel aastal olla Helsingis Põhjamaade noorte muusikute festivalil ametlik osavõtja. Kõnekas on fakt, et käesoleval aastal oli Erkki-Sven Tüüri teine sümfoonia 10 parema teose hulgast Unesco rahvusvahelisel heliloomingu ülevaatusel Pariisi tribüün. Ja veel. Kui vanemaid heliloojaid või fonoreerida vastavalt tehtud tööle siis noorte puhul on vaja enam maksta, et stimuleerida ja võimaldada üldse edasisi loometöid teha. Ja nüüd kõlabki katkenud Erkki-Sven Tüüri teisest sümfooniast mängib NSV Liidu Kultuuriministeeriumi sümfooniaorkester Paul Mägi juhatusel. Kõnetooli tõusis Gustav Ernesaks. Laulusalm ütleb niimoodi, et ei hõbedat, kulda ei leita, mema. Viljakandjal põld on. Ja nõnda edasi seda küllaltki vist, kuigi, millega nende mulda jääb vähemaks. Ja kuld ei ole üldse. Aga meil on siiski üks niisugune väljaveoartikkel, mis toob sisse. Ja seda on viimastel aastatel viimasel kolmel neljal aastal väga palju välja veepudeleid on olnud, aga igatahes nii palju kui mina mäletan on selle aja jooksul käinud välismaal rohkem koore kui endisel ajal kokku. Kulla ja hõbeda kogumise viis. Nii et ei maksa alahinnata. Koorilaulu ja lipp tahaksid just noortele noortele heliloojatelt ärge, see ei ole kõige tarbetu muusika või ta ei ole alamõõduline muusika sugugi igal tasandil on eluõigust. Aga palun, veel kord juhiksin tähelepanu, et. Laulul ühele helistan, laulu võib olla väga suur läbilöömise või ja. Laulutaat rääkis veel sellest, kui vajalikud on olnud laulupeod meie rahvale igal ajal eriti just kõige raskematel aegadel, kui on tulnud laulda ka palju keisrilaule. Nende sekka on ikka poetada ka neid omi ja armsaid, mis on rahvast äratanud ja koos hoidnud. Nii oli see 1869.. Nii oli see 1947. ja kõigil järgmistelgi. Jõulupildid on alati tarviski käikama, kui neid ei oleks olnud. Kas me siis täna siin oleks koos olla? Ma ei tea. Ka Tiit Koldits EKP keskkomiteest ei saanud oma jutus mööda rahapuudusest. On väga palju kultuuriobjekte, mida tuleks kiiremas korras ehitama hakata, ent on selge, et kõiki korraga ei saa. Pärast rahvuslane raamatukogu valmimist näeb tema esmajärjekorras konservatooriumi uut hoonet sest selle taga seisab kogu meie muusika tulevik. Praegu on üldhariduskoolides muusikaõpetajatest kõrgharidusega vaid 58,6 protsenti. Veel rõhutas ta, et senisest palju enam vahendeid tuleb eraldada meie kultuurielu jäädvustamiseks tükki sõnas filmis helilindil. Kultuuri nimel peab pingutama, sest midagi muud kui kultuuri meil maailmale pakkuda pole. Ja kui piirid lahti läksid, meil oli, mida pakkuda. Ja nüüd kõlab katkend Raimo Kangro missast süütult hukkunud eestlastele. Esitajad on Annika Tõnurist Eesti Raadio koor ja orkester Toomas kapteni juhatusel. Estonia peanäitejuhi Aarne Miku jutu intrigeerivat algust me juba kuulsime. Edasi kõneles ta muidugi muusikateatriprobleemidest. Käesoleval hooajal tuleb välja Kuldar singi ballett maarjamaa missa. Sügiseks on kavandatud Lepo Sumera ballett, kuid seda veel ei ole. Kui nii edasi läheb, peavad nii Estonia kui Vanemuine loobuma traditsioonist tuua igal hooajal välja üks eesti helilooja uudisteos. Teoseid ei tule, sest heliloojaid pole aega ega raha. Siin on Aarnemikul konkreetne ettepanek. Ma arvan, et heliloojate liit peaks valitsuse ja kultuurikomitee kaudu taotlema sihtstipendiume nagu näiteks Savonlinna linn tegi oma linna 350.-ks aastapäevaks, tellis kolmelt soome helilooja tellimustöödena koos firmade rahadega kolm ooperite parim nendest lavastati möödunud aastal, teised ootavad järjekorda. Ma veel kord ütlen, kui kammerloomingut on võimalik teiste ülesannete kõrval teha siis sellist suurt töökas inimene peaks olema loominguliselt puhkusel muudest kohustustest, aastaks või kaheks ta peaks saama kuupalga, nagu ütleme, kas voi piltlikult kupar kunagi eraldas Hando Runneli ületavaiks Uku Masingut uurida ja nii edasi, et inimesel on üheks teatud pikaks perioodiks garanteeritud normaalne sisse tuletada pühendust sellel hetkel täielikult ühe suure teose tegemisel. Ma arvan, et seda on vaja ja sellest mööda minna ei tohi. Aarne Mikk andis veel teada, et tänavu märtsis otsa päevadel toob teater kontsertettekandes publiku ette Adolf Pedro ooperikaupu ning antakse ka kontsert väliseesti loomingust. Mis puutub Eesti lavateoste viimist piiri taha, siis siin takistab Eesti teoste kavva võtmist välisesinemistel see, et neid ei tunta. Meil pole neist heliplaate, videokassetist rääkimata. Heliloojate Liidul peaks kindlasti olema oma infokeskus. Ja võimalikult ruttu on vaja inglise keeles välja anda raamat eesti muusikast. Eeskujuks kinkis Aarne Mikk teatriliidu kulul välja antud inglisekeelse raamatu Eesti teater. Ta kinnitas, et on nii paberit kui rahas, kuid need liiguvad valedes sfäärides. Ja kindlasti pani ta heliloojate liidule südamele koos teiste loomeliitudega tingimata nõuda valitsuselt maksusoodustusi. On siiski üks eks muusikaline lavateos eesti klassikalises pärandis, mis vajaks elustamist, mitte taaselustamist, vaikselt see esimest korda elustamist seal Eduard Oja lunastatud vanne. Järgmise aasta algul möödub 50 aastat esimese eesti ooperilooming loomingukonkursist, kus mise operzai peapreemia ja tunnistati. Kui mitte paremad, siis vähemalt võrdväärseks senist Eesti parimat päritega. Aga kohe peab ütlema, et selle ooperi restaureerimine on sama suur töö või või isegi suurem, kui oli Tobiase oratooriumi Joonase missioon taastamine. Ei kujuta ette, kes, kes oleks see, kes võtaks ette selle töö. René eesperel oli õige palju praktilisi ettepanekuid, kuidas haiguste kasinate võimaluste juures leida siiski teid heliloojate liidule, raha tegemiseks. Muidugi oli ka tema südamel noodikirjastamine ja meie noodipoe kehvad tingimused millest sel päeval oli juba korduvalt juttu olnud. Kurikuulus, nootide, plaatide ja, ja lintide müügipunkt, ühesõnaga et kõige esmased me saame ausalt öeldes mingisuguse müügipunkti avaldada meie omas majas, kui ma seda väga tahaksime. Selles mõttes on meie Suht täiesti ideaalne, me elame praegu, asume ju suure hotelli vastas selgelt välja palju päris väliskülalisi inimesi. Nii et rääkimata sellest, et me peaksime. Lihtsalt mõtlema ka juurdeehituse võimalust, ühesõnaga heliloojate liidu maja parempoolne külg on täiesti võimalik taotleda sinna juurdeehitusluba, kus me saaksime avada lõpuks normaalse plaadi noodipoe. Nüüd kuulajate lõiku Igor Karsnek teisest sümfooniast esineb ERSO Arvo Volmeri juhatusel. Sõnavõtud said läbi. Ühehäälselt võttis kongress vastu otsuse, mis oli õige lühike ja koosnes vaid kolmest punktist. Esiteks, ENSV heliloojate liit muudetakse Eesti heliloojate liiduks ja loeb oma tegevuse alguseks Eesti akadeemilise helikunsti seltsi asutamist 1924. aastal. Teiseks, Eesti heliloojate liit hakkab tööle käesoleval kongressil vastuvõetava põhikirja alusel. Ja kolmandaks, Eesti heliloojate liit taotleb vabariigi valitsuselt maksusoodustusi. Uus põhikiri hääletati läbi punktide kaupa ning 15. novembril kella 18-ks oli seegi vastu võetud. Eesti heliloojate liit oli sündinud. Selle eestseisuse ja esimehe valimine jäi järgmiseks päevaks. Pärisime senise liidu juhatuse vastutavat sekretärilt Alo Põldmäelt. Mis see siis nüüd sisuliselt uut tooma? Me oleme nüüd omaette iseseisev helile Ta liit. Ja meil on nüüd õigus sõlmida lepinguid teiste Te organisatsioonidega, kaasa arvatud ka kõigi organisatsioonidega NSV Liidu piires. Samuti on meil õigus neid astuda otsekontaktides välisriikidega ja välisriikides tegutsevate muusk organisatsioonidega. Uus eestseisus valib ise oma töövormid, valib vastavalt sellele, mis on meile kasulik. Me muusika arengule kasulik kõik kontaktid, mis meil on siiamaani loodud, ei tohi neid kontakte kõrvale jätta, vastupidi, me peame leidma uusi võimalusi sõlmida nii isiklikke kui organisatsiooni tasandil uusi kontakte väljaspool Eestit. Ja loodame, et uus eestseisus siis tõesti paneb käed külge, et me pääseksime oma muusikaga veel rohkem laia maailma. Et me teosed kõlaksid väljaspool Eestit veel kaugemal ja et me kuuleksime ka rohkem teiste rahvaste muusikat. Nii et see muusikavahetus oleks ikkagi vastastikune, seal me üheks põhieesmärgiks muidugi peame oma majandusliku baasi parema paasi. Täna kongressil oli peaaegu iga sõnavõtja teemaks raha küsimus, see on muidugi ka loomingu tegemise juures tähtis, ma kujutan ette, et uus eestseisus saab karastuse uutes tingimustes ja peab olema valmis võitlema nagu lõvid, kusjuures eestseisuse arv tunduvalt väheneb. Eestseisuse arv on nüüd kaheksa eestseisuse liiget ja pluss esimees. Siin oli meil juhatus, 21 liikmeline, miks me vähendasime. Põhjuseks on see, et kui on väga palju juhatuses, siis ta ei ole nii töövõimeline, et oleks tõeline eestseisus. Deta oleks tööorgan selles mõttes, et ei oleks kõrvalseisjaid, kui on tarvis nende abi, nende nõu, kui on tarvis ka käed külge lüüa mõne asja organiseerimisel, nii nagu põhikirjas on öeldud, et eestseisus valib ise oma töövormid. Eesti heliloojate liidu põhikirjaga saavad kõik huvilised loodetavasti tutvuda järgmises reede numbris. Praegu vast ainult juhime tähelepanu paarile punktile, mis puudutavad liidu liikmeskonda. Eesti heliloojate liidu liikmeskond koosneb tegev välis ja auliikmetest. Eesti heliloojate liidu välisliikmeteks võivad olla väljaspool Eestit elavad heliloojad ja muusikateadlased, kes on nõus Eesti heliloojate liidu põhikirjaga ning vastu võtnud eestseisuse vastava ettepaneku või avaldanud sellekohast soovi. Eesti heliloojate liidu auliikmeks valitakse mis tahes riigi kodanik, kellel on erilisi teeneid Eesti muusikakultuuri ees. Ettehaaravalt ütleme, et teisel kongressi päeval esitati juba õige palju ettepanekuid selle kohta, kellele teha ettepanek astuda liidu välisliikmeteks. Eesti heliloojate liidu esimeseks auliikmeks valiti aga üksmeelselt Neeme Järvi säili kongresside meeldiv lõppakord, millele eelnes esimehe ja eestseisuse valimine. Mõlemad salajase hääletamisega. Esimeheks valiti Jaan Rääts. Eestseisusse kuuluvad René Eespere, Olav Ehala, Madis Kolk, Alo Põldmäe, Mare Põldmäe, Lepo Sumera, Eino Tamberg ja Helju Tauk. Kuulete katkendit Eino Tambergi kolmandast sümfooniast virsud dirigeerib Peeter Lilje. Jaan Rääts mitmendat aega vallavanem, nüüd siis tuleb juba neljandat aega. Nii et 15 aastat on selja taga ja sees kolm tuleb veel olla, neid on meil iga kolme aasta tagant uue esimehe valimist heliloojate liidu algus nihkus nüüd 24.-sse aastasse. Loeme oma eelkäijaks seda seltsi, mis tollal ühendas Eesti muusikuid. Ja see on ajalooliselt ilmselt õige. Aga siiamaani oli meie liidu asutamise tähtpäev 44. aastal, nii et ümmargused tähtpäevad langevad ikka ühel aastal, nii et pidu saab peetud ühel ajal enam-vähem. Aga sisuliselt on ta muidugi uus liit. Liikmepiletit tulevad meil nüüd kohalikud ja eestikeelsed praegu muidugi oleme veel liidulise liidu liikmed sest Üleliiduline liit eksisteerib, aga mitte kaua. Juba pooleteist aasta pärast tuleb ka seal viimane kongress. Ja siis laguneb see suur liit, üksikud eraldiseisvad liidud ühinevad mingiks operatsiooniks või konföderatsiooniks, kui nad seda soovivad. Loomulikult, aga ma arvan, et võib-olla sobivad ja ma usun, et ka meie liit võib olla avaldab sellist soovi. Sest ta on nii palju ühiseid asju, mida tuleb ühiselt ka ajada. Eks meie oleme huvitatud meie muusikat, mängitakse üle liidu. Milline on olnud üleliidulise organisatsiooni reaktsioon selle peale? Kas ots? Praegu ei ole mingit vastuseisu? Ja see muutumine on toimunud väga kiiresti. Plaasane aasta jooksul on mõtlemises toimunud täielik pööre. Nii nagu kõigis teistes valdkondades, kui näiteks jälgime, kuidas mõtlemine muutub näiteks ülemnõukogus, kui palju praegu on neil iseseisvunud heliloojate liit? Enne meid jõudis seda teha Leedu ja need on praegu lepingulistes sidemetes NSVL heliloojate Liiduga. Nüüd siis meie ja meile järgneb juba kuue pärast Läti. Ja siis vist ka teised. Nii et siit hakkab mingi lõikeliidulepingu mudel välja kujunema ja ega meie võime ju seda teha, mis riiklikul tasandil oleks kasulik ilmselt, ja kes teab, võib-olla siis, kui kõik liitlased on juba ühinenud föderatsiooniks, siis selle aja peale on jõudnud ka meie riiklik korraldus selle tasemeni. Kõik on võimalik. Keelelate kongressid on ju ka loominguline aruanne. Milliseid teoseid tõstaksid eriti selle viie aasta vältel esile mis eelmisest kongressist on möödunud. Esile tõsta viie aasta loomingust midagi, on täitsa võimatu, et ma võiksin lugeda üles praktiliselt liidu nimekirja. Ja nimetada tohutult palju teosed, ma ei ütleks nüüd, et 100 protsenti kõik sellest, mis loodud on, on neid imehea. Seda loomiksuse sa kunagi olla. Sest selli looming on ikka paratamatult väikse kasvuprotsendiga nagu igasugune looming. Kui viis protsenti Ki oleks seda väga õnnelikku loomingut, siis see oleks juba hiilgav saavutus, minu arvates, kas sa seda viit protsenti siiski näed selle viie aasta hulgast? Ausalt öeldes ma näen rohkem kui viit protsenti. Ma arvan, et igal kolleegil, kes on üldse muusikat, selle perioodi jooksu kirjutanud alalt ilusaid õnnestumisi praktiliselt igal Üks asi, mis on nüüd viie aasta vältel väga tugevasti muutunud rehabiliteeritud on vaimuliku muusika ja seda on praegu hästi palju tulnud väga lühikese aja. Jooksul ja autoriteks on eakamate kõrval ja nende kõrval, kes nendel aastatel kogu aeg kirjutasid, sellist muusikat nagu metsa laia Leppnurm ja teisedki on nüüd noored heliloojad huvitanud vaimulikust, muusikast konservatooriumi üliõpilased ka. Ja näiteks praegu seisab mees väga austusväärne ülesanne. Kirjutada kantaat Halliste kiriku sissehelistamiseks tuleva aasta jõulude ajal. Ja meil kolmeli loeti, juba on asunud stagantaati kirjutama nii-öelda sisemise konkursi korras. Kui nüüd võtta laiemalt, siis minu arvates saab ikka väga suureks saavutuseks ka seda pidada. Et ka sõjaeelne vaimulik looming on saanud hästi suure kõlapinna. Ja, ja et seda võib esitada ilmad, oleks kohustus mingisse muusse keelde tõlkida, need rumalused muidugi teatavasti laid ajalukku juba, et nad enam tagasi ei tule. Ja selle tõttu on meile kättesaadavaks, on tõesti tohutult palju ilusat muusikat. Ja teiseks veel väga tähtis on see, et et meie muusika on neid muutumas, ikka terviklikkus eesti muusikaks ka need heliloojad, kes töötavad välismaal on neid ka ikka meie oma heliloojad kelle loomingut me võime kuulata, omaks lugeda, Tubinat teadsin, aga teisi lilled palju ei tulnudki, välja arvatud need üksikud, kes sellega tegelesid ja sai kätte partituuri ja plaate, linte. Muidugi, üks asi, mis ilusaid perspektiive pakub, on rahvusvaheline koostöö. Ja, aga selles osas oleme olnud siiamaani kõige abitumad siiski tähendab individuaal reaalselt, kontaktid on muidugi olemas ja väga palju on viimasel ajal sõidetud küll Rootsi ja Soome ja kaugemalegi kutsete alusel arvaga komandeeringutega aga nihukest lepingulist koostööd, nagu võib-olla teistelgi liitudel juba olemas, mingil määral. Ja suuremaid ühisettevõtmisi meil ikkagi ei ole. Ja häda on selles, et paljud liidud just välismaal on üpris vaesed. Nad sõlmivad hea meelega ühe lepingu näiteks Moskvaga, aga siin kolleegid sõidavad päris palju. Ja kui nad aitavad neid kontakte leida, siis me ka midagi teeme. Kõige kasulikum oleks muidugi mingi ühisfirma, meil on mingi tee olemas soomlastega, et me hakkaksime noote siin joonestama, nemad trükiks, sest joonestamise töö on seal väga kallis. Noodigraafika, siin on ta kindlasti odavam. Võib-olla sel teel saaksime rohkem ka loetu trükkida ja võib-olla tekib võimalus ka valuuta hankimiseks mis on meile lihtsalt hädapärast häbelik. Steli loojad vajavad tehnikat. Praegune näiteks on eriti tarvis meil saada kompuutrit koos ei kasutata lisaseadeldisega, mis võimaldaks siis näiteks kohe mängida noodipilti teoseid. Saatorilt, salvestustehnikat. Kõike muud muidugi seoses imega on veel väga palju paika panemata ja selle tõttu ei saagi vist prognoosida, milline periood leid ootab. Pärast esimest jaanuarit. Ei oska jah praegu seda ette näha, aga, ja nii palju, kui ma olen aru saanud, meil on ikka planeeritud teatud dotatsioon, aga samas on ka selge, et me peame leidma niisugusi, kindlamaid tuluallikaid. Et mitte ainult loota dotatsiooni peale, sest ega see dotatsioon ei saa ka lõputult suureneda. Sest majanduslikud raskused on suured riigil ja rahval kõikjale vaja. Ise peame aitama ennast ikka, kui me jälgime muusika ajalugu, näiteks, siis see raha küsimus on täiesti kõigil. On olnud, ega see süvamuusika ennast-is ei majandaja ja helilooming pole kunagisi majandanud. Samas jälle ma arvan, et et nii, riigikassa seisukohalt on need meie vajadused ja nii tühised. Et seda raha ikka leitakse, ega keegi meie kultuuri ja sealhulgas muusikakultuuri neid hävitama ei hakka, olgu riigi raskused, millised taas. Nii, ma arvan ikkagi, nii ebakultuurne ei ole meie valitsus kunagi olnud, ei ole praegu ka pealegi Eesti muusika ennast väga hästi siiski maailmas tõesti näitama hakanud. No ma arvan, Ta on Eestimaale küllalt head reklaami teinud ja meid heast küljest näidanud, seetõttu tuleb meie muusikat ka hoida. Muidugi mitte ainult muusikaloomingut, aga meie interpreet, kes on ikka väga säravalt esinenud viimasel ajal ja palju medaleid toonud ja au. Nii et kui meil on niisugune tugev külg Eestimaal nagu muusikakultuur, eks me siis seda peame hoidma, toetama, seda saavad vist kõik ka need aru, kes meie finantsasju paika panevad, ma siiski selle tõttu väga ei muretse. Ja lõpuks katkenud Jaan Räätsa klaverikontserdist number kolm solist Al Risto Laur saadab sümfonietta orkester Toomas kapteni avaldusele.