Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere, head kuulajad, juunikuu esimese pühapäeva hommikukülaliseks siin jutusaates on rahvusvaheline mees, ÜRO lastefondi Unicef esindaja Eestis Toomas palub. Tervist. Tere. Tere. No tööülesanded on meid ammu tuttavaks teinud ja sina peale üle 10 aasta. Neljapäeval sai siis kõvasti pidu pandud. Veidike tööd tehtud. Pidutsemise põhjuseks on lastekaitse asjaolu, et ÜRO lastefondi Unicef tegutsenud 60 aastat ja Pika Hermanni laed oli kutsutud tähtsaid mehi naisi sünnipäevale. Ütle meile alustuseks, kas Unitzeffi esindus Eestis on see Eesti? Ma organisatsioon tähendab, ta on kindlasti suure rahvusvahelise organisatsiooni üks osa, aga kuna meie asume oma geograafilises asendis niisuguses kohas nagu Ida-Euroopa ja meie ajal on natuke teine olnud, siis meie senini oleme ikkagi Eesti laste jaoks tööd teinud ja teeme seda ka edasi. Ja vast siis niisugused, ütleme, ülemaailmset katastroofid, mis puudutavad paljusid, ütleme, nakkust tsunami ja vaat siis me oleme öelnud välja, et vaat nüüd me korjame selle või teise mure jaoks raha. No nii 12 aastat tagasi, eksju, kus Eesti rahvuskomitee loodi, kas see oli toona ka hädavajalik samm eelkõige selleks, et Eesti riik selline tsiviliseeritud välja näeb, et noh, et kõik korralikud organisatsioonid peavad Eestiski Tulema nüüd sa tahad, kindlasti ma kiidaksin ennast ja kõiki oma sõpru ja vabatahtlikke, kes seda selle selle asjaga alustasin, sest me kõik ju alustasime tegelikult vabatahtlikena. Oli küll. Ja Eesti oli Ida-Euroopas kõige viimane, kus unisseffi rahvuskomitee moodustati, sest niisugune unistusest esindus on ainult 37. riigis ja see eeldused rahvuskomitee oleks, on, on see, et see on kuidas öelda, hästi arenenud riik. No võtame siin Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Austraalia, Austria, noh, Euroopa Liidu riigid ja nii edasi. Kuid tollel ajal oli just nagu unisseffiport surunis poolt siis just niisugune mõte, et aidata Eestil nagu kiiremini sellesse uude ühiskonda sisse Minnad, areneda ja, ja, ja aidata. No ma võib-olla siin tooksin lihtsalt mõne näite, et mitmete aastate jooksul siin said Eesti lastearstid ämmaemandad sõitsin spetsiaalset koolitust, mitte ühepäevast loengut, vaid, vaid ikka kohe korraliku kooli, just uute metoodikate ja võtete ja üldse niisuguse ütleme laste noh, ma nimetaksin meditsiini filosoofia osas, et kuidas suhtuda ja nii edasi, no ilmselt naiskuulajad, kes teavad, emad Sist jäävad võib-olla vahet selles, mis oli, kui nõukogude ajal laps toodi võib-olla mõnikord isegi teisel Päeval ema juurde, siis praegu on ju kogu Eestis niimoodi, et laps tuuakse praktiliselt kohe ema juurde, et see kontakt ei kaoks ja nii edasi. Ma ei ole ekspert ja seepärast ma nüüd detailidesse ei laskuks, aga igal juhul meie meedikud küll on hindanud seda koolitust peale selle kaks suurt koolitust viidi läbi ajakirjanikele mida viisid läbi siis unistav ei tegele selles mõttes isetegevusega, et ta ise koolitab ajakirjanikke, vaid meil on olnud ka siis ikkagi eksperdid ja spetsialistid, ütleme Guardiani juures Timesi juurest ülemaailmsete ajakirjandusorganisatsioonide juurest ja, ja see oli siis Eestis jah, w pikka nädalast koolitust ja nüüd ma ennetan ühe sinu küsimused. Ja, ja, ja mis siis veel, et ja ja vot siis meil oligi nagu mõtet, kust me peaksime alustama ja kuna kogemus puudus meil kõigil, nii rahvusvaheliselt kui ka kui ka Eestis ja minul ka, sest ma polnud kunagi tegelenud heategevusega või niisuguse tööga sotsiaaltööga siis me hakkasime lihtsalt uurime küsima õpilaste käest, õpetajate käest, lastevanemate käest ja siis neile nagu tundus, et Eesti lastel siis oli kõige suurem häda oli, et nad ei saanud kõhtu korralikult täis. Ja me tahtsime teada, kui palju neid on, kuna me siis juba hakkasime nagu öelda kella lööma ja rääkisime sellest siis meie noortele poliitikutele noh, noortele ka kogemus puudus, eks ole, selles mõttes noortele nii Riigikogus kui ka kui ka valitsuse ametnikele. Nad kehitas muidugi õlgu, ütles, et aga see teie arvamine lihtsalt ei, meil häda nii hull ei ole ja vaevalt ja siis me tegime nii, et me saatsime kõikidesse maakondadesse osadesse koolidesse noh, niisugused lühikesed küsitluslehed, kus me küsisime, et, et kui palju on teil lapsi ja kui palju on neid lapsi, kes söövad koolis ja kui palju neid lapsi, kes, kes võiksidki saaksid süüa koolis, aga kellel perel ei ole võimalik maksta ja siis tulin välja niisugune number, et see oli kusagil 30 protsenti lastest, kolmandik kelle majanduslik olukord ei lubanud seda, noh üks vanem või mõlemad vanemad, töötud ja nii edasi ja nii edasi. Nii et sealt siis algas nagu meil niisugune, võib-olla see töö. Aga Toomas, seda kui palju lapsi on täna aastal 2006, tänasel pühapäeva hommikul näljas. Näljas jah, see on niisugune küsimus, millele ilmselt ei ole üldsegi kedagi, kes oskaks Eesti vabariigis vastata, kuid ma kahjuks pean ütlema, et minu tunne või arvamine on, et neid ei ole nüüd nii suur protsent, aga ma arvan, et neid on päris päris palju, kes ei saa lubada omale võib-olla kõige tavalisemat hommikusööki, on küll, aga siin on põhjused juba võib-olla niivõrd, et koolis koolisöökla võimalustes tere majanduslikus olukorras kui, kuid vast väga sageli just vanemate hoolimatusest, saamatuses ja muus, aga loomulikult ka majandusküsimused on need. Aga, aga noh, ma tahan jah tulla selle juurde tagasi, et et üks positiivne tulemus sellest alguses siiski oli. Et me nii tugevalt selle võtsime ette. Eraldati algusel riigi raha pärast, siis nii riigi kui ka munitsipaalraha ja noh, praegu me teame seda, et vähemalt algklassid saavad igal pool koolis süüa ja, ja noh, see on, see on väga tähtis, sest ma mõtlen, et mittespetsialistina mul oligi just see küsimus, et millest alustada ja kuna ise ma tean ka, mis on, kui on, kõht on tühi, noh mul ei ole olnud nüüd päevi tühi, eks ole. Aga ma tean, mis see on ja ma arvan, et, et see on väga tähtis ja loomulikult laste tervis ja nii edasi, nii edasi. Unitseb oli tollal siis nagu Eesti organisatsioon, siis oli tollal siis nagu survegrupp, ega ta siis ju väljas ma raha ei toonud. Ei, see söögiraha oli muidugi see oli eesti raha aga kuna siis kuna unis effi vapp ja nüüd mõne sõnaga ütlema ka seda, kuidas, kus, kus me siis see raha tuleb, eks ole, meil ei ole niisuguseid rahapuid, kasvatame aias ja, ja, ja me ei ole saanud ka Eesti vabariigi valitsuselt raha selleks oma tegevuseks, me oleme kõik selle raha ainult ise teeninud ja inimesed on niimoodi, et müüme nüüd heategevuspostkaart, et ja siis annetatakse kas siis eraisikud või siis ka firmad. Aga muidugi näiteks noh, võtame kas või kõige lihtsama koolituse igaüks, kes on natuke sellega kokku puutunud, siis ütleme näiteks seal 50-le või 100-le inimesele teha nädalaga koolitusse, maksab päris mitmeid tuhandeid. Ja loomulikult selle raha andis kõik suurunis samamoodi päris algust, algusaastat, seal tulid siin saadetised vaktsiin ja vitamiine, mis maksid tollel aja meie ütleme, keskmise inimese ostujõuga võrreldes tohutult palju. Need olid ka tasuta kõikulisesi poolt, et meie meditsiinisüsteemile. Nii et tegelikult see nimekiri, kui ma nüüd siin võiksin ette lugeda, noh kuidas öelda oma meie organisatsiooni saavutusi, mis me kõik teinud, olema väga pikk, aga meie ülesanne ei ole nagu seda poolt reklaamida, et vot kui uhked ja mis me oleme toredad Me oleme, sest me tahame alati rõhutada seda, et mis on veel tegemata. Toomas pigem on see nagu teleuudiste dokumentaalfilmide teema, see, kuidas Unitsev on aidanud Aafrika näljahädas lapsi ja toonud ravimeid, mis sa tahad öelda, et, et kõik, see on Eestis ka olnud või et unid Stefan Eesti jaoks olnud vitamiine ravime ja vaadanud, et lapsed oleksid söönud. See see on täiesti õige õige ja, ja mitte ainult söönud ja mitte ainult, et nad saaksid, et nende tervis oleks korras. Aga ka nende õigused oleks kaitstud ja, ja vägivald ja nii edasi. Edasi. Et tegelikult on need küsimused küll, sest näiteks kas või sõna lapse õigused tekitavad siiamaani paljudes allergiat, sest paljud vanemad ütlevad, et peaks võtma vastu seaduse, mis kaitseks vanemaid. Ja paljud räägivad, et kus see piir jookseb ja, ja noh, ja nii edasi, kui sinna ütleme Ameerika või, või stereotüüpide juurde, siis me teame ka seda, et eks ole Ameerika büroodes, eks ole, peavad uksed lahti olema, kui on kaks inimest ühes toas, sest kasvõi pilguga või ma ei tea, kehaasendiga võid ahju seda kedagi, eks ole, näiteks liialdused, et väga sageli jah, mõned niuksed, ütleme, sõnad või mõisted, mis ütleme, demokraatlikus ühiskonnas olid arusaadavad, need meil olid täiesti uued jah, seda küll. Nii et, nii et see võrdlus, mida sa tõid täiesti õigesti, et kas nii nagu meie võib-olla praegu vaatame, ütleme neid jah, häid uudiseid, ütleme jah, arengumaadest, et, et kas see meil oli, tegelikult oli küll. Me ise võib-olla ei tunnetanud, sest me ise tulime vanades riietes samamoodi sellest ühiskonnast, eks. Aga tegelikult ikka oli küll ja, ja ja ütleme, minu kolleegid ja, ja meie eksperdid, kes, kes tollel ajal siin käisid ja me käisime ju väga palju ringiga väikestes linnades ja igal pool Maal ja külades ja nii edasi, siis, kes nad nüüd on uuesti käinud, siis muidugi ikka näevad tohutut vahet. Mitte ainult nad ei näe neid uhkeid peenbeeside Mersusid ja hooneid, vaid nad tõepoolest näevad ka ka muutusi inimestes. Eile, mul oli näiteks just rääkisin Ameerika suursaadikuga Eestis ja kes samamoodi väga aktiivselt muide taga ei reklaami, seda käib väga palju ka maal ja väikestes kohtades käib lastekodudes, käib lihtsalt tutvuks selle olukorraga, nii et tegelikult ma arvan, et see välissilm on meil päris hea, et on olnud peal ja, ja ta on, võib-olla vahel ei ole nii meeldiv, eks ole, kui näidatakse teie-meie puuduste peale, aga ta on vajalik. Kui nüüd rääkida sellest suurest Unitzefist sellest maailmaorganisatsioonist, siis mingisugune ideaal või mingisugune filosoofia on olemas, eks ju, et millal siis tuleb sekkuda laste hüvanguks, kas, kas, kas kõik see suur ideoloogia, mis selle suurorganisatsiooni kohta käib, käib? Teda, või põhimõtteliselt küll jah, sest no võib-olla üks niisugune põhimõte on, on selles, et noh, et on kokku lepitud, et kõik alla 18 aastased on lapsed, eks ole. Ja loomulikult, et sa mäletad isegi, sul pole ju sellest väga palju aega möödas, kui sa olid 17 või 16 siin. Et kes see siis tahtis olla laps, talle öeldi, et laps, eks ole. Aga oma emale sa oled ilmselt eluaeg oled laps. Nii et see ÜRO ja unisseffi põhimõte on see, et need, kes ei saa veel ennast kaitsta, eks ole, kes ei suuda enda eest seista ja kes ei saa enda peale vastutust võtta. Et neid peaks keegi teine kaitsma, see on siis eeskätt, eks ole, kõigepealt vanemad, see ring hakkab niimoodi peale. Ja siis muidugi riik ise. Nii et noh, niisugused põhimõtted eksisteerivad kogu maailmas, nad on aktsepteeritud, hinnangu inimõigused, eks tegelikult laste õiguste konventsioon ka, kui võeti vastu, see on alles vähemalt 15 aastat vana, võeti just sellel põhimõttel, et oleks hästi selge, et nad on põhiliselt kõik Inimõiguste põhimõtted, mis seal kehtivad. Sama, mis puudutab vägivalla kohta keha kohta, näiteks. Noh, kuna mis seal parata, globaliseerumine käib hoolega, eks ole, et ühes ühiskonnas skulptuuris meeste naiste vahelised suhted, inimese keha, puudutused. Ütleme araabiamaades naisterahvast, kui vaatad, siis võidu väga kurjalt naha peale saada, et neid ühtlustada, et neid arusaamu teha selgemaks, vaat siin võeti jah, terve rida niuksed punkte, kus last ei tohi eksitada või last ei tohi viia valele teele või ahistada ja nii edasi edasi. Et need on niisugused asjad, mis tasapisi ka meil hakkavad selguma, sest et kuna Eesti on niisugune väga kuidas öelda, kinnine või introvertne ühiskond, eks ole, kus eriti pereasjadest ei saa ka kolleegid ja midagi ja lapsel on üldse omane ju kaitsta oma vanemaid. Ükskõik millised on aga ta minu emaga minu isa, eks ole, et neid ei tooda eriti välja ja sellepärast on, on vajalik nendest asjadest rääkida. Ja kui te olete nüüd võib-olla jälginud ajakirjandust, siis paljud just niisugused väga drastilised asjad on ju meil on tulnud ka ette, kus siin siis küll lastepoolsed, üksteise ahistamised või vägivald või ka või ka kodune vägivald, mis on ja eks varem ka olnud, aga meil lihtsalt ei kuulnud, me ei osanud niimoodi mõelda isegi, et see võib-olla võib-olla vägivald kui selle stereotüüpide juurde tagasi tulla, siis kui ka mina olen kasvanud, eks ole, ühiskonnas, kus, kus jah, ma olen ka saanud tutistada ja korralikult naha peale ja, ja ma ei tea koolis joonlauaga mööda sõrmi, eks, aga tagantjärgi mõeldes isegi pole solvunud, sest et ma teadsin, mille eest ma sain ja mina ja minu jaoks oli okei. Aga nüüd Unitzefis olles muidugi pean, ma ei tohiks niisugust asja aktsepteerida loomulikult, ja ma pean ütlema seda, et, et vägivalda ei tohi kasutada ja ja loomulikult aktiivse inimesena on mulgi tunne, et paneks mõnele täiskasvanule vahepeal ühe korraliku kõrvakiilu või annaks too, kes, kes midagi valesti teeb, aga loomulikult tsiviliseeritud ühiskonnas peame ennast ohjeldama ja peame suutma veenduma. Kas siis ongi nagu suur osa sellest Unitseti tegevusest Eestis ka see, et, et kulutatakse raha või ressursse nagu mõtteviisi muutumisele? Just nimelt ja, ja kui ma nüüd mõtlen siin tagasi ja ma olen püüdnud jälgida meie ütleme niisuguse avaliku elu, nii, nii kirjutavad pressi kui ka kui ka raadiot teleet, siis noh, niisuguseid ütleme arr, rassilised, erinevuste teemad, ütleme, võtame siin kas või noh, ma ei tea, mehe naise teemad, blond, brünett, et puudega erivajadustega inimesed ja nii edasi, need olid ju kõik niuksed, ütleme ootamatult või tabuteemad siin mõni aeg tagasi, nüüd räägitakse päris palju ja, ja tõsiselt ja nii edasi. Et ja noh, ütleme sõna demokraatia, eks ole, see on, see on tegelikult noh, kuna me tuleme sellest ühiskonnast, eks ole, siis meile tundub, et kõiksugused, loosungid, eks. Aga tegelikult ju selle demokraatia taga on hoopis hoopis palju rohkem, eks ole. Ja ma tahan öelda seda, et ma olen näinud ka Eesti ühiskonna nihukest muutumist selle, selle perioodi jooksul kindlasti teadlased oskavad seda põhjendada, uurida paremini, aga ma näen seda näiteks. No näiteks, kas või see see fakt, et järjest rohkem on inimesi, kes keda huvitavad maailma asjad eriti noored, helistavad, küsivad, saadavad meile, tahavad minna välismaale vabatahtlikuks ja nii edasi, nii edasi või siis seesama raami või Pakistani maavärin mille puhul inimesed meile helistasid ja küsisid, kas me saame kuidagi aidata, kas te tahate seda, et see näitab ikkagi ühiskonna muutumist? Aga kui rääkida sellest, et Unitseb fon püüdnud mõtteviisi muuta, kui palju on selliseid asju, mida sa võid reaalselt näidata, et näiteks Tallinna linnas on tänu Unitsiifile reaalselt olemas, kas selliseid asju kaane kätega saab katsuda? Kattega saab, kas see soovitav on? Esiteks ma arvan seda, et juba juba see, et Tallinna lastehaigla ja lastekliinikud nimeta ainult eks ole ühte lastehaiglat vaid lastehaiglad ja lastearstid ja koguse medpersonal, kes seal töötab, Ta töötab hoopis teistel põhimõtetel, kui, kui nad töötasid siin 12 15 aastat tagasi. Loomulikult alati saab teha midagi paremini ja teistmoodi, aga, aga juba need põhimõtted, et on, on teistmoodi ja, ja ilmselt tuleb ka see põlvkond teistsugune. Loomulikult Ta on mul hea meel kuulda seda näiteks, et Ida-Tallinna keskhaigla taotleb lapsesõbraliku beebisõbraliku haigla sertifikaati, mis on ka väga hea märk. Ja kuna meie ei ehita hooneid või ei jaga tänava peal kuidas öelda leiba, eks siis niisuguseid asju jah, ma ei saa näidata. Aga loomulikult see, mida me näiteks teeme siin, ütleme, niinimetatud lobitöö, mis on uhke sõna, eks ole, mida me teeme vaikselt iga päev survena meie valitsusele kui ka riigikogule ja, ja erakondadele meil on väga hea, ma pean ütlema tõesti väga hea koostööerakondadega ka maa, linnavalitsus ega, ja, ja see on tegelikult, mis väga paljuski muudab. Jaa jaa, kui nüüd on olnud siin väga palju ka juttu ja, ja mitmesuguste reaktsiooni näiteks sellele, et et noh, näiteks kas või Tallinn, kui Tallinnat küsisid, et Tallinnale manti lapsesõbraliku linna nimetus Ja selgus, et kas seal mitte Tallinna linnas see koht, kus lapsed hukkuvad liikluses ja, ja saavad juhuslikkust. Kuulist surma just et küsimus sulle hinge või tähendab, mulle läks hinge, just see Tallinn tuli sellega kaasa, meest kartsime, et Tallinn ei tule sellega kaasa, sest see ajakirjanikule vahel lihtsalt nii palju tööd ja nendele raske elu ja on vaja raha teenida, et nendel ei ole aega kuulata lõpuni. Sest tegelikult ka meie pressiteates oli väga selgelt öeldud, et see ei ole mitte finiši, et see ei ole mitte start lühikesele maale, vaid see on algus, seal on ühe pika protsessi algus ja see on kolmeaastase niisukese programmiga unised ei, ei taha eriti teha niukseid lühiajalisi projekte, vaid nimelt just niisuguse pikaajalised asjad. Ja ka siin on see, et, et see tendents, et see hakkaks muutuma, et linna parkidesse tuleksid laste mänguväljakud, et oleks turvalisuse küsimus, et oleksid võimalused loodud. Nii andekatele lastele kui ka ütleme, erivajadustega lastele ja nii edasi ja nii edasi, et see on niisugune ka linnakodanikuosa on selles samas, et avaldaks survet oma ametnikele, sest linnakodanik on ju see, kes seda linna üleval peab, eks. Et võib-olla veel lootust, et Tallinn ei, päris kindlasti tähendab, et ma arvan, et see on samamoodi nagu Tallinna linn, mis ei saa valmis, sest valvab Ülemiste vanake, eks. Aga mina ei ole nüüd siin ülemist, see vanake küll valvamas, et kas, kas nüüd Tallinn saab lapsesõbralikuks või ei saa nii et nüüd on, nüüd on paremaks, enam ei saa, seda ma ei taha ja ma ei usugi, et seda tuleb vaid see ta muutuma hakkab. Aga, aga samas ma tahan öelda, et tänu sellele, et me käisime väga tugevdatult niisuguse, ütleme, tähelepanuga ringi, siis Tallinnas ja me nägime, mis on ütleme, kasvõi siin viimase viie-kuue aasta jooksul muutunud ja juurde tulnud, siis peab ütlema, et tõesti tuleb silmad lahti teha ja öelda, et need on olemas. Ainult et võib-olla seda infot on vähe ja seda näitas näiteks ka meie Unitseeeffi sinine nädal, mis me korraldasime siukse suure teabekampaania laste ja noorte vaba aja ja niisuguse, ütleme huvitegevuse võimalustest, et siin Ülemiste keskuses see näitas ka seda, et kui palju siiski kui vähe noored teavad ja ka lapsevanemad teavad, millised võimalused on, ütleme alates siin mitmesugustest jaapani mõtte mängudest ja lõpetades ma tean mudellennundusega, mida kõik on võimalik, aga me lihtsalt ei tea seda. Nii et alati on võimalik öelda, et tehakse vähe. Et saab paremini ja, ja ma arvan, et nii kaua kui veel midagi teha on, nii kaua on mõtet survet avaldada ja ma arvan, et unisse ei ole siia tulnud ajutiseks, vaid me katsume siin ikkagi veel kaua-kaua-kaua olla. Aga kas see on ka Unitzefi teema, et lastekaitsepäeva öösel Tartu linnas sajab? Lapsevanemad olid lasteaiajärjekorras, et avatavas sõime ja jõuderühma last sisse saada. Noh, et ma arvan, et muretsed sa selliste asjade pärast, tähendab hammas üldse selle peale või ma arvan, et see näitab täpselt samamoodi meie ühiskonna arengutaset ja ma arvan, et see on alandav seista järjekorras, mis peaks olema loomulik, mis peaks olema selge. Kui küsimus on suutmatuses, et lihtsalt ei ole nii palju lasteaiakohti, siis on see teine küsimus, kui see on see küsimus, et noh, mis seal salata, meil on juba nüüd, millal niinimetatud eliit, et mis mulle tõesti ei meeldi eliitkoolide kõrval ka tekkinud eliitlasteaiad. Et kui on see küsimus, et ma pean panema lapse tingimata eliitlasteaeda, sest sellest tavalises normaalses korralikus lasteaias ikka ei ole nii kihvt vaat siis on minu jaoks küsimärk. Aga ma arvan, et unustame sageli ära siin oma väikeses Eestis, et esiteks meid on vähe. Me unustame selle ära, et kõik hakkab minust minu perekonnast. Malle samuti linnakodanik, ma olen samuti Eesti kodanik. Aga loomulikult, et mul tuli täna hommikul seda uudist, kuulsin, sest tuli kohe meelde see, kuidas minu algkoolipäevadel pidid ema ja isa seisma öösel õpikute järjekorras oldi kase meelde ja minu arust seal ka alandav. Tegelikult niisugused asjad peaksid olema paigas ja ma arvan, et ükski riik ei ole nii nii vaene, et ei suudaks neid asju paika panna. Aga, aga ma kardan, et selle lasteaiapoliitika taga on, on või tähendab selle lasteaiaküsimused, aga et see ei ole ainult Tartus, nii et see on ka, ma arvan, mujal nii, ma arvan, et selle taga on mingisugune saamatus või suutmatus või, või ma ei arva, et pahatahtlik, kus? Sest et kui me siin mõtleme tagasi kas või sinna kas või seesama 10 aastat, siis, siis paljud lasteaia suleti algsel kiiluga suleti, müüdi maha, anti ära. Selle asemel, et hoida teda võib-olla sotsiaalmaana sotsiaalhoonena korras ja oleks kui on lasteaiakohtade puuduseks. Et Ma arvan sageli, et seal lihtsalt saamatus või tahtmatus, sest et tegelikult ju riigiametis on mõnes mõttes väga mõnus, et kui ma midagi ei tee, siis ma millegi vastu ei eksi ja ma võin hästi oma tooli peal edasi istuda. Nüüd te saatekülaliseks täna Unitseifi esindaja Eestis Toomas palu. Toomas, kuidas sa ise iseloomustab neid suhteid lastekaitseliiduga, lastevanemate liiduga, kas neid organisatsioone, kes Eestis justkui lastega tegelevad, neid on ju palju, kas teil on mõni monopol ka või või ma ei taha öelda tõemonopol, aga mõni tegevus, kui teistel asja ei ole? Oi, kindlasti mitte ja ma arvan, et mida rohkem on arvamusi, seda, seda, seda selgem saab see, see asi lõpuks. Ja me teeme kõigiga hea meelega koostööd ja meie poole tõesti pöörduvad, et kuidas ma ütlen, et noh, ma statistikat teinud, aga ütleme nädala jooksul, kes kutsuvad meid kas koostööle ühise laua taha alates riigiasutust, sest kuni kuni ühiskondlike organisatsioonide nädalas vähemalt 10, nii et me oleme altid, me tegeleme ka õpilasomavalitsustega, lastekaitseliiduga, lastefondiga ja nii edasi. Nüüd kas neid organisatsioone on palju või vähe, kas meil on monopol, siis üks asi on veel kindlasti pool, kus meil on õigus koputada valitsusele südametunnistuse peale, see on lapse õiguste konventsioon, milleks on meil ÜRO mandaati, see on meil seal ainukesena ühelgi teisel organisatsioonil seda ei ole, ka üle maailma ei ole ja aga muus osas ma ütleksin siiski seda, et. Ma olen selles päris palju rääkinud mitmesugustel ümarlaudadel, et mind pannud imestama seda, et võtaksime välja selle kaardi, et kui palju meil on mitmesuguseid ühiskondlikke organisatsioone, näiteks Tallinnas. Võtame. Mul on hea seda näidet tuua. Tallinna suur ja lai. Ja, ja siin on selgunud, et näiteks ühes väikses piirkonnas tegutseb neli, viis organisatsiooni täpselt sama asjaga, täpselt sama lastega teevad kõik sama asja, küsivad kõik sama asja jaoks raha, kõik projektipõhised asjad ikka ja, ja minu arust projektipõhiste asjad on väga segased selles mõttes, et kuigi see tundub, et see on nii väga lihtne, aga keegi ei ole sinna süvenenud ja mul on olnud kunagi ammu ettepanek, ei ole ikkagi seda meelt, et tuleks võtta kokku üks, üks seltskond, kes vaatab ära, ahaa, koplis on, vot need probleemid, siin on need probleemid, kes sellega võiks tegeleda kuidas öelda, nagu nagu tehakse riikliku hange hange, et just et vot see hakkab lahendama, see mittetulundusühing hakkab lahendama sellega, eks ole, selle küsimusega teineteisega, aga praegu nad kattuvad ja kusagil on augud mis ei ole prestiižsed, mis, mis võib-olla ei too kohe efekti, sellega ei tegeleta üldse ja see ei ole ainult Tallinnasse, on kogu Eestis niimoodi, nii et tundub, et neid pisemaid ja suuremaid organisatsioone on palju, sest neid on tõesti kümneid ja kümneid kümneid. Ja raha küsitakse palju, kui meil selle summa nüüd niimoodi kriipsu alla tõmbaksime ja arvestasime kokku, siis see oleks väga suur. Aga no ma ei taha öelda, palju kisa, vähe villa. Aga ma ütleksin nii, et, et resultaat oleks parem, kui igaüks teaks konkreetselt. Ahaa, näiteks Lasnamäel, vaata need probleemid, see ühing tegeleb sellega, see ühing tegeleb sellega, mitte see, et nad on kuidagi ära hajutatud. Vaat see on nagu põhiline probleem. Rääkides rahast, ma ei tea, kas Unitzefi Eesti eelarve on saladus või et kuskohast teie raha saate, kas see raha, mis te siin teenitud postkaartidest, et kas see tõesti katab teie kulud ära või jääb üle ka või välismaale tagasi? Ei tähendab, kuna need postkaardid ja need annetused ongi just need, mida, mida sina ja ja keegi teine eraisik meile teeb, siis see ongi tegelikult see raha. Ja me oleme üritanud, et alati teha niimoodi, et inimesed saaksid ka teada, mis me selle rahaga teeme. Toon, tulen tagasi selle tsunami või Pakistaniga, et kui me korjame näiteks tsunami või mingiks muuks õnnetuse puhuks või on ka siis mingi maavärin või, või ükskõik mingi muu asi, siis me sellega ütleme välja, et me kogume selles, et seda selle jaoks, et me oleme korjanud nii palju seal nii meie koduleheküljel üleval, kui me oleme püüdnud ka pressiteadetes seda öelda. Aga muidugi meie summad ei ole nii suured, ma ei tahaks seda lihtsalt summana selles mõttes välja öelda, et meie, meie eelarved on kindlasti palju väiksemad kui meie suurtel lastekaitseorganisatsioonidel kordi väiksemad. Ma võin seda öelda tütremehe opereeri riigi rahadega. Noh, riigi raha on teatavasti maksumaksja raha, eks ole, ükskõik siis, kust ta tuleb, meie rahad on suhteliselt tagasihoidlikud. Ma ütleksin niimoodi, et see raha, mis läheb heategevuseks, mida korjatakse heataguseks, see läheb kõik Eestile ja see, mis korjatakse spetsiaalselt mingisuguse aktsiooni käigus kuskile mujale, on ta siis Aafrikasse või Aasiasse. Siis inimene teab, et annetab selle jaoks nii, et meil on selles mõttes nagu noh, väga selge, et me tahame. Esiteks, Eesti inimene tahab teada võib-olla mitte seda, kui ta paneb meie kasti viis krooni, mis selle rahaga tehakse, aga kui me selle selle korjanduskastiga korjame spetsiaalselt mingi asja jaoks, siis meil on seal alati silt peal. Aeg-ajalt uudistest käivad läbi teatud selle kohta, et kuulus välismaa filmistaar saab esimese nii-öelda isikliku lapse peale selle, et tal on kaks adopteeritud last juba peres. Sele õnne juures teeb ta suurannetuse Unitzefile miljonites-miljonites. No kas Eestis ka selliseid juhtumeid on, kus eraisikutest suurannetajad tulevad ja ütlevad, et ma lihtsalt Tahan teile anda raha. Ma usun, et kui sul on nii suur, mingi õnn oleks seal, teeksid samamoodi ma ei ole sinu miljoneid lugenud ja ei peagi neid lugema, aga ma arvan, et see on inimlik ja see noh, ja loomulikult me võime vaadata seda enesereklaamile või millele tahes. Aga ma arvan, et kaks miljonit enesereklaamiks oli ka palju, eks ole, või kolm miljonit et seal teistmoodi seda teha ja kas tal vaja seda. Aga on küll ja kõige huvitavam on see, et Meil on väga palju tulnud niukseid anonüümseid annetajaid ka Eestis, kes ei taha oma nime avaldada. Need summad muidugi ei ole meil nii müstilised, meil ei ole miljonites ega sadades tuhandetes. Aga näiteks meil on olnud inimesi, kes just eraisikuid, kes annetavad näiteks 10000 krooni teatud kindla asja jaoks, kas see on siis liikumispuudega laste huvitegevuse arendamiseks või on ta siis väikekoolidele näiteks ta arendab selle konkreetselt ja ta ei soovigi, et tema nime üldse hõigatakse maha. Ma tean neid inimesi, ma tunnen, et inimesi ja ma ütleks, et nad on ka oma töös ja eraelus küllaltki tagasihoidlikud ja nad ei ole seda klantsfiguurid. Et jah ja, ja, ja see on ka üks uus, märkavad niisugusest, ütleme ühiskonna arengust, et et inimesed on hakanud nagu mõistma oma oma vastutust või sotsiaalne vastutus, eks ole, uhke sõna, paljud ettevõtted, aga mul on tõsiselt hea meel näiteks selle üle, kui meil on olnud mingisugused niuksed, ütleme, aktsioonid või, või päevad, unistusi, päevad, kus on väljas meie korjanduskast ja sealt läheb mööda tagasihoidlik pere, kes poetab sinna viis krooni või 10 krooni. Et see on ka märk sellest, et ta ei anna sinna huupi, ta ei pane igasse kasti, kus on, eks ole, raha põhjas ei pane raha sisse. Et ta siiski respekteerib meediat, ta teab, mis me teeme ja, ja tunnetab oma osanud osalust selles, nii et ma arvan, et need märgid on head. Nii et kui sa niisugust noh staari miljonite kohta küsid, siis ma arvan ja kusjuures see ei ole üldse haruldane, seal tehakse palju ja ja nii, kui ma siin enne saadet ütlesin, et näiteks British Airwaysi lennukis tegi keegi üks annetaja, tegi mitme mitme mitmemiljonilise annetuse unist dollarise arvet annetus unisse file, siis, siis need on iseloomulikult Eestis ja, ja, ja Eesti inimene tegelikult noh, nagu nagu me oleme, eks ole, häbenen olla, headme häbenema, vahel kiita, eks ole, mädanenud vahel ka teha head. Nii et ma arvan, et oleme täitsa eurooplased. Mõne aja pärast Neljapäev algas teie pardipere postmargimüük, üks kroonmargist läheb rahvuslike lasteprogrammide toetamiseks, nii et see on igalühel võimalik kroon siis nii-öelda kõrvale panna muudeks asjadeks, kui, kui postiteenuseks ütlen, et Toomas palu sinu isikust lähtuvalt, kuidas saadakse Unitzeffi esindajaks Eestis? No nagu väga sageli on, on selleks ja juhus või enda rumalus selles mõttes, et mul ei olnud mingisugust kogemust sellega. Aga kuna ma olin, tundsin väga paljusid õpetajaid ja kultuuritöötajaid ja võib-olla oma elu ja töö tõttu, siis paluti lihtsalt ka appi. Ja nii nagu see asi on, et kui sa teed, et kuule, ah sa juba tegid, tee veel natukene ja tee veel natukene, no ja siis nii maal, kui seal tegin pani õla alla ja pärast siis noh, nii nagu on, et siis jääd. No nii nagu algusel lähen saunameheks, seepärast olengi saunamees. Mõnes mõttes me oleme ju kolleegid ka, eksju, et ma küsisin neljapäeval ühelt telemaja raudvaralt Voldemar Lindström vilt, eks. Mis mees Toomas palu Eesti televisioonis kunagi oli, eks ju ta läks nägu naerule. Jaa, jaa, silmis süttis selline kelm tuluke. Sina olid seal Eesti telefilmis, olgu muld sellele kerge, eks ju. Siine Slikerd varustaja režissööri assistendina. Tema on jah, jah, ja ma olen hiljem isegi ma olin küllaltki noor, ma olin muide siis vist ma arvan, et koordi noorem kui sina praegu siin ma olen mingi 20 või niimoodi jah, ja, ja see oli ka niisugune koht, kus, kus ma sain ennast proovile panna, kuid see oli väga raske niisugune ja keeruline aeg, sest vene ajal, kui oli vaja lauda osta, aga tuli näidata kaks tooli, eks ole. Aga samas ma olin saanud päris hea koolituse ühes niisuguses toredas toimetuses nagu meelelahutustoimetuses, kus töötasid sellel ajal Valdo Pant ja Vihalemm ja Talvik ja, ja Hardi tiidus ja nii edasi ja nii edasi. Ja muidugi kui sealt edasi võtta, siis nad, ma võin kõiki neid nimetada natukene oma kasvatajat, eks, või siis ütleme Mark Soosaarega ma olen teinud, et näiteks filmi koos aidanud tal teha ja, ja, ja need on niisugused inimesed, kelle käest oli väga palju, mida ja noh, mul on, ma näen ka sinu juures märk, et sa oled ka sellest majast ühtegi teist külge saanud. Kuulge, kas sa tunned ennast nendesse toonastes filmides, kui sa nüüd neid juhtute ekraanil nägema? Tunned ära seal ka nii-öelda oma jälje või no ikka hea midagi oled sina sinna juurde muretsenud või oos selle asjaga oli ju niimoodi mõtle ainult kaks sekundit. Ära jamasin poisiks ikka ikka tollal ja loomulikult neid vanu asju kõiki. Pole võib-olla nii tihti näidata, aga noh, ütleme siin meie tuntud puril endale teda Laan ja ja Illar Link nendega käisin Moldaavias tegevuse, mäletan filmi ja päris tore tunne tuleb, aga või vanu telesaateid vaadates või või isegi mõningaid lõikusi reklaamfilmist vaadates, mis on alati stuudio oli vanasti, eks ole, ikka tuleb meelde ja loomulikult, et noh, telemaja oli vanasti niisugune keskus, kus, kus käis väga palju rahvast läbi, nii et selles mõttes just see võib-olla see niisugune inimestega suhtlemise ja võib-olla märkamise asi. Mul tuleb ka meelde ühe filmi puhul, oletaks oli kolaabrinioon või kus ma pidin ka abistama ja seal oli kurioosseid, asju oli vaja näiteks no ma ei tea, järgmiseks päevaks kolm-nelisada inimest muretseda. Eks ole, massis massistseenid ja, ja et need on niisugused asjad, mis panid nagu ise ujuma ja, ja siis võib-olla meetodi pidid ise mõtlen välja, mis on parem, kas siis krool või, või liblikujumine, eks ole, aga sa pidid selle ära tegema. Nii et nii ta niisuguse loomingulise või, või niisuguse eneseteostamise võimalust muidugi sellel ajal hästi-hästi toredad ja, ja ma arvan, et tänu sellele ongi meie Eesti televisiooni tee tase on suhteliselt hea võrreldes nii palju tegi teiste siin meie naaberriikidega, et et jah, meil on olnud, mul on olnud õnn olnud töötada väga toredate inimestega hauas. No ja mis siis juhtus, mis sind selle lastekaitseusku pööras? Tähendab, ega ma ei teadnudki, et joonistusega alusel ütles, et tegeleb sellega nagu, kui praegu tänava peale minna välismasinaid, huvitav ja huvitav kombinatsioon ja sõnakombinatsioon ja nii edasi. Sest ega kui meile tänava peale küsida, et mis asi see munitsipaalega ka iga inimene sul ei oska vastata, täpselt, eks. Nii et jah, ja see oli kuidagi kokkusattumus siit poolt ja sealtpoolt ka Genfis ja, ja tegelikult see, see otsene ettepanek tuli Mariansena päevikilt, kes on itaallanna, kes kunagi töötas itaalia Unitsephise, siis läks tööle Genfi meie Euroopa peakorterisse ja tema nagu oli see, kes jah, võttis mul hõlmast kinni, et hakkame tegema seda asja Eestis paneme käima, sest Lätis oli aasta varem ja Leedus oli kaks aastat varem see asi käima lükatud, nii et ma ei teadnud sellest elust mitte midagi ja ja minu lapsepõlv oli normaalne ja mõnus. Ma ei tundnud erilisi muresid, nii et. Nii et nendest ma olen hakanud aru saama ja ma ka olin algusel võib-olla lihtsalt rohkem emotsionaalsem kui vaja oli, sest minu jaoks oli see kõik väga uus. Aga muutused on jah olemas, nii et mul on selles mõttes hea meel, et et noh, mina ei ole selle töö tegija, eks ole, meil on tegelikult terve rida vabatahtlike alates siin, ütleme, õpilastest kuni lõpetades siin teaduste doktorite ja professorite välja. Kes on aga igal kõiki need, ma ei tea nüüd põhiliselt kõneleja seisukohad ja arvamused, need on ikka see, mida Unitzeffi tegevjuht arvab ja need on ikka sinu ette valmistatud. Nojah, tähendab selles mõttes, et mina olen ka sure, unisseffi kontakt siin Kell, kuidas öelda suuvooder ja ruupor, eks ole, et mul on õigus nagu seda öelda. Ja Elle Kull, kes teeb seda tööd, teeb vabatahtlikuna residendina presidendina siis tema on nagu selle rahvuskomitee teejuht, kes, kes seda ühiskondlikku organisatsiooni poolt siis nagu juhe juhatab ja selle eest vastutab. Aga me püüame alati oma tööd nagu selles mõttes jagada, et administratiivsete asjadega tegelen rohkem mina ja muidugi meile siis esindab kui Eesti rahvuskomiteed, kui me läheme näiteks kuskile nõupidamisele, mis toimub väljaspool Eestit, siis, siis loomulikult mina tõstan Elle kulli alati, et ja, ja, ja noh, nagu ma olen ka öelnud, et et Eestis loomulikult ma pean tegema siin häält, kui märkan, et midagi on valesti või, või midagi. Aga kui ma olen mujal riikides, siis loomulikult ma kaitsen eestit ja olen ka uhke nende asjade üle, et meil läheb hästi. Kui Eestis peaks mingil hirmsal põhjusel humanitaarkatastroof toimuma ja Unitsev ulatab käe, siis see Eesti organisatsioon, Eesti esindus ongi siis see kanal, kust see siis kõik laiali jaotatakse ja teil on olemas võrgustik, et see kõik siis nii-öelda õiglased ka kohale jõuab. Loomulikult, meil ei ole niisugust võrgustiku siin Eestis olemas, meil ei ole, tähendab, meil on oma vabatahtlike süsteem olemas, me teame, meie sotsiaalabi inimesi üle terve Eesti, tunneme, eks ole, teeme nendega väga palju koostööd, aga unistamine on olemas koolitatud inimesed, kes ütleme, seal siis arstid seal on kuidas öelda siis spetsialistid, kes oskavad ehitada mageveejuhet ja nii edasi, nii edasi. Ja meie kõigele vähem siin niisugune ütleme, keskus, kes humanitaarabiga tegeleb, on Kopenhaagenis ja kui näiteks ja toob näite siin ütleme noh, ütleme, maavärin või mingi muu asi, eks ole, siis noh, tavaliselt on unissephi abi kohal, kui mitte samal päeval, siis juba järgmisel päeval, sest et neid punkte on üle maailma päris palju ja need kolded on enam-vähem teada. Loomulikult, kui on sõjaprobleemid, siis on natukene teine asi. Aga need on, kuidas öelda. Nagu päästeamet, ütleme põhimõtteliselt niimoodi lähevad arstid välja, lähevad eksperdid välja, lähevad seal ka abi abitöölised välja ja nii edasi ja nii edasi. On unisse filogotteromisse peale need põhimõtted on väga selge, et kuidas neid asju jaotatakse, jagata, raha vaid jagatakse noh ütleme kui nüüd õnnetused olid seal tsunamid, muud katastroofid jagatakse pilke linu, ütleme neid asju, mis inimesel vaja, mida, mida ta just praegu ei ole, et ta saaks elada, noh, elementaarselt kaitstud. Siis on teatud toiduained, mida jagatakse, noh, mida võimalik säilitada, mida ei ole siis muretsetakse, kiidetud ütleme, joogivesi, riknevad toiduained ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see süsteem töötab ja paralleelselt punase ristiga võib-olla lumisseffex kõige professionaalsem organisatsioon, sest punasel ristil on natuke oma spetsiifika, aga, aga missifile on ka väga selge see, kuidas ta staabi teeb. Tal on spetsialistid ja siis on ka lihtsalt abilise, nii et niuksed huupi tegemist ei ole, aga valmis ollakse loomulikult ja ja no vot, üks huvitav moment võib olla, mis oleks kuulajatel huvitav teada, et et näiteks korjasime siin tsunami jaoks, eks ole, et et kuidas, kuidas abi kohale jõuab? No me ikka korjame ju kuue kuu aega, käisime. Ja neile oli väga tagasihoidlik kampaania, sest meil ei kulutanud eriti raha reklaami peale, inimesed annetasid meile niisama, meil ei olnud võimalust teha suurt reklaami. Tegelikult see abi oli juba teisel päeval kohal. Lihtsalt et ma ütlen veelkord pildid, meditsiinitarbed, need, mis see, mida, mida võimalik säilitada, need on ladudest viidud sinna kohale kohe järgmiseks päevaks, helikopteritega spetsiaalsete lennukitega ja, ja siis muud asjad siis ostetakse juurde. Aga nüüd see raha, mis me korjame, sellega täidetakse, kuidas öelda, asendatakse need need augud, mis sinna riiulitele tekkisid, et seal oleks, oleks jälle valmis, seal on teatud niukene, ütleme, riskikogus, arvestatud selle 60 aastaga on lihtsalt kogemusi nii palju. Ja see toimib ideaalselt, nii et nii et. Kui Eestis laekub 10 krooni, siis tegelikult maailma teises otsas on juba see ladu tühjendatud. Just nimelt ja, ja ka selles mõttes, et noh, kuna need kogused on väga suured, siis, siis noh, võib-olla mõned imestavad meie väljaannetes võib-olla sageli need hinnad noh, väga, väga madalad, aga põhjus on lihtsalt see, et neid ostetakse palju, noh, ütleme seal telke, linu patjumaid ja riideid, eks ole, et kui nüüd ostetakse niivõrd suurtes kogustes ja, ja see on jah, üldse tõsine unissephi põhimõte, on see, et see, see abi viiakse selle vajaliku kätte, kes vajab. Ma tean, siin on olnud probleeme, eriti maavärinate ja niisugust ütleme looduskatastroofide puhul, kus on väga raske ligi pääseda ja siis muidugi alati tehakse seda, mitte niimoodi tunnistamine ühesõnaga kamandama asja tehakse koostöös kohalike inimestega. Et, et see, see põhimõte on alati niimoodi ja UNIX tseb Unitsev alati ta ei lähe mitte nagu kuidas öelda vägivaldselt ise muutma mingeid asju, vaid ikkagi tahab seda teha koostöös oma kohaliku inimesega, nii et nii et see on olnud meie põhimõte. Aga loodame, et meil ei tuleõnnetusi Tomas valu jutusaateaeg hakkab lõppema, ütle mulle niimoodi. Kuidas öelda siis ilusa või vähem ilusa hinnanguna, kas Eestis armastatakse lapsi vä? Jah, ma, ma ei oska nii luuleline olla, kui sa tahaksid. Aga ma arvan, et küll meil lihtsalt võib-olla ei näidata seda võib-olla nii välja, meil ei, meil võiks, kui rohkem lapsi kallistada, paitada vanemad, tunnustada ta lapsed võiksid vanemaid rohkem tunnustada. Ja ma arvan, et ka nii koolis ma tea, poes töö juures oleks väga tore, kui keegi päeva jooksul ütleks kaks head sõna, noh, sina oled tuntud rõõmsa meelega inimene. Sinust tuleb seda head energiat, aga vahel on tõesti hea, kui ülemus ei pea alati tingimata panema 100 krooni palgale otsa. Aga kui ta lihtsalt märkab, et ahaa, et kuule, sa oled täitsa tubli, et sa teed, vahvad et siin ei ole ju tegelikult midagi leiutatud ja seda ei ole ionisse välja mõelnud vaid, vaid see on ju tegelikult meie peredes ja kõiges olemas. Et ärme häbenema see, et me oleme olemas ja oleme uhked oma laste oma vanemate üle ja ja mul on hea meel öelda seda, et näiteks järjest positiivsemaid niukseid laenguid ma olen saanud, et koolides siin käies siin just mõni aeg tagasi oma kolleegiga käisime Viljandis oli siin õpilasomavalitsustega niukseid koolitused ja ja ma olin täitsa uhke, et meil on nii toredad noored, mõtlevad nii vahvalt, nii värskelt mis nad 10 aasta pärast tahavad näiteks teha. Näiteks üks huvitav moment oli see, et tüdrukud ütlesid ja mees võib minust saada rohkem palka, aga ta võib saada vähem palka perset on hea isa ja hea mees. Et tegelikult need väärtused on meil olemas. Viimane küsimus, kui tihti sa ise? Toomas palu küsida endalt, kas ma olen siis nüüd maailma paremaks teinud? Ei ole aega küsida, aga üldiselt ma ütlen seda, et nalja pärast ma seda ei tee. Alguses ma lihtsalt võib-olla tulin selle töö juures ja mõtlesin, et ma vaatan, mis asi see on ja, ja ma üldse ei mõelnud, et ma nii pikalt siia jäänud. Ja tegelikult just see, mis siin hoiab, võib-olla mitte see mure või nüüd ma ei ole nüüd kogu aeg nutt nurgas, nutt ja aga need inimesed, kes meie ümber on meie vabatahtlikud, need inimesed, kellega ma kokku puutun, teed tegelikult annavad sama, ma võiksin küsida sinu käest, eks ole, et miks sa seda tööd teed, et sa ei tee ju seda ainult sellepärast, et sul oleks ainult, et leib oleks kapis ikkagi, seal peab midagi meeldima. Nii et tegelikult need aastate jooksul ma olen õppinud nagu ka paremini instituut Ma ja eesti inimest tundma ja mina võin küll selja sirgeks lüüa. Ma olen uhke, et olen eestlane ja ja ma pean lugu nimi eesti riigist, rahvast, keelest, lipust kui ka muudest väärtustest. Aitäh Toomas palu tulemast jutusaatesse lastekaitsepäeva järel, kui muuhulgas siin ürituste seas ka Unitsev oma kuuekümnendat aastat tähistas. Palju edu ja toredaid inimesi, sumer.