Kuuleme kirjutamata memuaare. Aeg juunikuu nädal punaarmee tulekuni. Ajalehed avaldavad Euroopa sõjakaarte ja Miki hiire nalju. Meie riigipiirilt ei midagi muret, ei mingit. Tõde, teada on vahel valus. Olen minagi hoidnud väga kaua, vaid enda teada ühe vanamehe jutu helikandjal, mille nüüd käivitan. Kui vanamees te praegu olete 86, kuidas tervis on? No kuidagi ei saa, palavik. Ja aga nüüd räägime noorusest. Mis aastal te teenima läksite? Oota, mul on siin paber ka olemas. Ega ma nüüd päris kuupäevapealt ei tahagi teada, öelgem üle aasta lihtsalt. Nii mees otsib raha tasku vahelt. Omad vanad dokumendid välja, see on see piirivalves ahah, ahah, värk on siin sees ja, ja see on riigiarhiiviteatis. Nii siin on öeldud nii. Vahur endina parabrits Eduard Heinrich Augusti poeg. Sündinud 27. juulil 1910 Vao vallas Virumaal nooremseersant vastu võetud Harju kaitseväeringkonnas 12. mail 1931 ja määratud teenistusse 10.-sse üksikus jalaväepataljoni. 29. juunil 1931 ilmunud pataljoni teenistusse ja arvatud teise kompanii sõjaväelaste nimekirja. 27. mail 1932 vabastatud tegelikult sõjaväeteenistusest sundaja ära teenimise tõttu ja arvatud reservi. 10. märtsil 33 võetud reservist tegelikku sõjaväeteenistusse piirivalvesse kaadriallohvitser määratud Petseri jaoskonda, kividee rajooni valvuri ametikohale. Edasi esimesest veebruarist 1935 määratud teenistuskoerajuhi ametisse kividee rajoonis. 31. augustil 1940 vabastatud tegelikult sõjaväeteenistusest ja arvatud reservi. Kas see piirivalvesse minek tuli siis vabatahtlikult või vastu tahtmist teil? Vabatahtlikud. Ma olin ka nii. Emal ja emal oli palju lapsi ja ja meid oli väga palju ja tööd oli vähe ja siis ma läksin lihtsalt. Kuna ma sõjaväes lõpetasin alavitsee kooli ja siis läksin piirivalves. Toona tulid ka jah. Kuidas teenistus oli, kas oli raske või kerge. Ega ta kerge ei olnud. Vene piiri. Kerge. Sisse tuli, iga oli, seal, on mäletada kuupäevaga, mis sõjalise jõuga ultimaatum venelane esitas. Jaoskonna ülem helistas mulle, meil on niisugune asi, et meil olete kõik need abieluinimesed viidi ära vene piiri äärest veidi Läti piirile kus oli, kus oli ohutum, ohutum ja see ja siis kordoni ülem läks ka minema, see oli teine nimeline vältlejevel. Serveriga abielus oli kohaliku Naisega abielus ja siis need läksid Läti piirile ja mul vend läks ka Läti piirile, siis tema oli ka abielus. Siis siis oli niimoodi, et meil jaoskonnas tuli üks seersant oli siin, et tema olukord on määratud kodune ülemaks hästi maitsnud. Vaatame, kuidas siis olukord väljast paistab. Ja läksime Vahitornimäel Vahitorni 200 meetrit kordonis eemal. Läksime Vahitorni ja vaatasime. Sest see oli juba vaevalisest ette, seal oli terve suur tankikolonn, oli see ükskord on, kus meil külas läks, läbi tee läks Venemaale. Seal piir oli muidugi vahel. Ja. Ema tema oli sara, imestas mis pärast senise masinad, et võib-olla tulevad siiad. Küsisin, kus abielus oled teinud oma abielus ei ole üsna, siis on head, siis ei ole kellelegi vaja. Käisid käisite seal, kas te jäite sinna kauaks vaatama? Lihtsalt üks paar tundi, olime seal paar tundi ja binoklitega või paistis pallis ohvritega Finovski, aga seal oli palja silmaga näha. Terve tankikolonn oli ja siis oli mingisugune ratsa. Ratsaüksus oli ka seal ja siis. Tulime tagasi ja siis ta ütles niimoodi, et raskele. Proovin selle asja sobis ja läks ja kadus, enam tagasi ei tulnud. Ja siis ma jaoskonna ülem oli kolonel, viilib temale, helistasin siis. Niisugune asi on, et, et seda meest ei tule kartma ja lekkartma lase jalga kohe. Ja sa ütlesid, et ei ole viga. Ei ole viga, rahuneme maha. Ja siis ütlesin, tead ma olin noorem, töödeldud tänasest päevast. Tead, ma mõtlesin, et hea küll, et ma olen seda õppinud ja ma ütlesin, no siis on hea. Ärge seda tonni mehi sinna kuskile välja kaugele katked, hoidke seal rohkem kordoni juures. Paljud ei tunni mesi, õli meestid oli neli mees kokku teelt viies mina olin neljas apteerite neljas kokku neli meest, lõbu neli ja jaja. Ja siis ta seal jaoskonna ülema ei leib oli väga huvitav, tema iga nõksa seal öises, kuidas olukord on, kuidas solvurd meil oli, üks kergekuulipilduja oli lüüs. Ja siis iga mehe jaoks oli granaadid kaja. Et võtta vastu ja kui kiireks läheb, et siis Vana-Irboskas saate kokku teiste korrunitega, siis sealt siis Petseri peale. Taganemise juures tsunami. Minagi seal täitsa täitsa lahtine maa võiks kuusk, kuskile polnud minna ju. Mingeid kaitserajatisi mitte mingisugust. Ja nelja mehega palun väga lasta. Teine oli tankikolonn. No ja siis ainult traataeda Li vahel rattaga sõidab läbi seal midagi. Ja siis iga peaaegu iga viie minuti tagant jaoskonna ülem kolonel viirib, helistas, kuidas olukord, kuidas olukord on? No ma siis kandsin ette, mis seal oli ja ja siis nüüd tuli, noh kui see kuradi ultimaatum esitati, siis ma võtsin kõik mehed sealt kaugemalt ära, panin ühe mehe, panin koeraga ümber ümber kordoni teise küla otsa, sinna. Läks mööda siis jaoskonna ülem hommikul helistas. Et nüüd on rahu majas, et venelased on lubatud sisse tulla. Minge piiria, võtke tankikolonn vastu. Mina vene keelt ei osanud, ma. Ta ei tahtke õppida. Siis läksin, võtsin ühe, reamees, mina võtsin selle kaasa ja läksime kaheksaseid spiril. Meile tuli siis vastuks kella 11, maal. Tuli üks politruk tuli vastu, viisnurk oli Köder ja kaks neli, nurkalisin. Et vaat meil on niisugune asi, et meil on ühte valitsusega. Et teie kordoni kohad tuleb üks tankikolonn, tuleb läbi välja läbi. Noad. Ma ütlesin, no hea küll, kui on, niisugune kokkulepe on. Et vot mulle võtke piiluma, mõtlesin, et minul seda võimu ei ole. Läks, helistas sinna kordoni, sealt tuli sapöörirühm suitsuaugu sisse, sinna piiri peale. Kelle sapöörirühm oli nende oma? Panid omad unime sinna valvesse. Külas käis juba tramburai, juba punased lipud olid väljas ja juba. Kõva kõva haiges meelatsioonides tagasi kahekesi, see oli vene küla veneküla jah, täitsa mine küla, aga ühtlasi ka eestlasi eesti keelt ka rääkisid. Ja, ja. Ma arvan, et niisugune on natuke külm tunne oli küll, et nende kuradi pätid õllest läbi ja ja hüüdsin püstolid, võtsin puuri lahti ja tõmbasin padrun rauda, panin uuesti taas ja. Et nii lihtsalt see asi ka ei lähe Mis punkt see oli, kus teie olite? See oli haru hordon, aru, kordan, see oli külamajas. See ei olnud Riima riigimaja oli väljakordonis kõrval, vend oli seal riigimaja, see on oli küla majalist. Ja selle küla nimi oli Aruküla Aruküla. No ja siis tuli hobusumis värgi järgi, siis viidi need seal, sest me olime seal rooli. Majas viidi meid ära rajooni kordonisse kividele. Olime kividel, no oli, võis seal tükk aega, elasime seal kivi sellise enne kui tuli keskelt ära viia, minna koju minna. Kirja järgi, see oli augustikuus augustikuus ja. Ratas sõitsin mootorrattaga, sõitsin koju ja ema elas mul pudiveres, väike väiketalukoht oli. Ja teised lapsed ja olin seal, noh, mõne päeva ja siis vaatasin, et mis on endiselt, pean minagi tööd vaatama, et ei saa elada niimoodi. Ja siis sõitsin Tallinna, müüsin mootorratta ja ostsin omale selle erariided. Ja siis mul onu töötas tallinarkonduktoriteri sorry, ülemana ja läks siis onu hõred, muretse mulle tööd. Ja ma tahaksin nende tankide tuleku kohta veel pärida teie käest, kui palju neid oli umbes, ega ta nüüd ei lugenud. Meie lugu ma ei lugenud, aga neid oli ikka mitukümmend, oli seal? Jajah, ikka tükk aega tulivad, enne kui hõredalt ei olnud kindlasti elus varem korraga nii palju tanki näinud, ei olnud. Meil niisuguseid hankes ei olnud üldse sellal agooniat, ratsamehed jäid lademed, jõudusid seal ringi, jäid sinna teisele poole poolne, no need olid mõeldud selleks, et kui oleks, mis sul siis nüüd alles hakanud haaranud ja vaadanud selle ümberringi ära ja kuskil ei pääse kiiristavad igalt poolt läbi minna ratsamehed. Et kõik oli läbimõeldud, läbimõeldud ja, ja see oli nii, et meie polekski üks luuratset eluga pääsenud. Ja ega see kerge ei olnud, seal oli väga-väga raske olukord. Jah, ja see oli tookord Eesti riigi lõpp, oli. 40. juunit meenutab Sven ise. Mina olin just sel ajal. Noh, meil oli, kool oli lõppenud riigikaitse eripäevad olid lõppenud, spordivõistlused olid käidud siin koolidevahelised ja, ja igal pool ma olin nii-öelda, kuidas öeldakse ninapidi juures ja seal muide, nende Rigas eripäevade ajal. Meil oli niisugune eri eriprogramm ka kindlustööd ja pioneeripioneeritööd, mis meile demonstreeriti, oli Männiku polügoonil ja sinna tuli ka Laidoner. Ja sellest oli minul säilinud foto, mille keegi minu koolivendadest ilmselt tegi. Ma ei tea, kes, aga see foto. Ma leidsin ta Ameerikast oma ema ema asjade hulgast. Surnud ema asjade hulgast, keegi ei osanud sellega midagi peale hakata, aga praegu selle suurendus on Laidoneri muuseumis. See on vist viimane foto, kus Laidoner oli veel veel täies ütleme vormis ja, ja kindral lina, sõjavägede ülemjuhataja, ta käis meid seal vaatamas riismeid kohale, nendes nende neid kindlustusi ja mis seal oli õppeotstarbeks ehitatud, näidata, kuidas neid asju tuleb teha ja selgitas meile põhjalikult kõike, mis seal on ja kuidas kasutatakse. No aga, aga nüüd mõned päevad hiljem, oli ju see kuulus 16. 16. juuni ultimaatum õhtul hilja, ma tulin, just, vist olid spordivõistlused Kadrioru staadionil, tulin õhtul hilja koju, kedagi kodus ei olnud, mul, omaksed olid läinud. Ühesõnaga linnast ära maale. Ka mina olin üksinda veel linnas. Valmistusin ka ärasõiduks, aga õhtul kuulasin uudiseid, seal oli siis uudiste lõpus teade, et toimub valitseja istung, eriline eri eri erakorraline istung. Ja äge aparaatide juurde tuleb selle kohta eri Teale. Ja tuligi eriteade ja sellega, kui ma ei eksi, tuli ka sellega koos uluotsa siis selleaegse peaministri sõnavõtt, lühike sõnavõtt, kus ta teatas, et. Nõukogude liit on esitanud sisuliselt ultimaatumi sisu. Me teame vägede piiramatu sisselaskmine Eesti alale. Mitte enam piiratud kontingent, aga varem nimetasid 28. septembri 1009 39 sõlmitud lepingu alusel, kust nad tulid baasidesse, eks ole seal piiratud kondeni inimesega arvuliselt formaalselt piiratud. Meie neid ei saanud ju lugeda, kui palju sinna tuli. Aga siis oli piiramatu hulk, mis tähendas okupatsioon, see tähendas sisuliselt koguma okupeerimist, tulid robinal üle piiri. Nad tulid hommikul, seitsmeteistkümnendal, seitsmeteistkümnendal hommikul oli see tähtaeg, tähtaeg oli väga lühike, mõned tunnid, üks öö tegelikult ja valitsus pidi selle aja jooksul selle asja asja siis otsustama. Valitsuse otsus oli, et ei ole muud võimalust. Tuleb siis sisse lasta. No see on eraldi teema, ma hüppan sellest võimalikult kiiresti üle sõbrast. Päev hiljem toimusid teised asjad, mida ei ole, mida ei ole minu arvates üldse puudutab siis ma ei näinud midagit kunagi. Kunagi ma mingistuses saates või kirjutises leidsin või kuulsin mingisse viite sellele asjale, et noh, see oli mulle tõendiks, et see asi siiski toimus, et ma ei kujuta ette Asi oli selline, et ma olin 21. kuupäeval selle kuupäeva tähendust teavad kõik eestlased, see oli see päev kui Tallinnas toimus sisuliselt riigipööre. Eesti seaduslik valitsus kukutati, asemele määrati nukuvalitsus ja tehti igasugust muud tingeltangel, et mis, mis muidugi tekitas väga suurt ärevust. Mina olin sel ajal, mul oli üks üks koolivend, kes oli, kes oli Võsul oma perekonnaga. Ta oli seal üüritud mingisugune suvituskoht ja meil oli. Sõitsime temaga sinna, oleme seal mõned päevad ja siis ma sõidan edasi. No õhtul olime seal Võsul kusagil poes endale toitu ostmas ja poerahvas rahvast tuli sinna palju igast suvitajaid, need kõik väga ärevil. Et Tallinnas on toimunud midagi väga hullu. Ja ma täpselt ei teadnud keegi, mis seal, mis seal toimunud oli, seda teadjad riigipööre oli toimunud. Ja järgmisel päeval siis see oli 22. hommikul ma sain ühe ühe veoautoga Tallinnasse, kõik need bussiliiklust ja need olid sassis ja segamini. Mingit mingit noh, niisugust ütleme regulaarset regulaarset ühendust ma ei leidnud ja sain ühe veoauto kabiinis siis nii-öelda päästsin Tallinnasse, no Tallinnas oli pilt niisugune, nagu ta oli. Kõik kasarmud ja koolimajad ja kõik olid hõivatud vene vägede poolt, igal pool seisid vene sõdurid, kiivrid peas ja vintpüssid seal oma vene tädiga seal. Jalal ja soomusautod seisid siin ja seal igal pool tänavanurkadel. Ja vene vene vägesid liikus küll jalaga autodega, küll hobustega, igal pool. Nad olid alustanud liikumist, nagu me teame hommikul ennetähtaja lõppemist veel. Mäletatavasti see on nüüd olnud mitmetes saadetes. Laidoner pidi kohtuma Vene vägede seal juhtidega Narvas. Aga kui ta sinna sõitis, siis juba tee peal kusagil paarkümmend kilomeetrit Tallinna poole, juba väed tulid. Tulid vastu ja pikid piki maanteed. Mitte enam koondrivis, vaid avarivis või lahingurivistuses, eks liikusid mööda põlde ja heinamaid seal, ütleme Tallinna poole. Nii et protsess algas, olenemata sellest, kas tähtaeg oli juba kukkunud või, või Laidoner oli saanud kontakti nende vene vene tegelastega. Ei olnud, see oli lihtsalt okupatsioon. Realiseerus ja õhtupoole, nad olid siis jõudnud Tallinnasse. Ja hommikul, mina olin siis ka Tallinnas enne lõunat. Isa, mul oli ka. Tulnud linna ma ei mäleta enam täpselt, mis ta oli, ta oli eelmisel õhtul, ta oli ära, aga siis ta oli linnas. Ja linnas valitses täielik tohuvabohu. Need oli moodustatud niisugused arro Rahva oma kaitse niisugused ütleme asotsiaalsed elemendid tegelikult, keda värvati, siis sinna pandi punased lindid käiste peale ja ja anti neile relvad kätte. Osalt sõjaväe käest ära võetud relvad. Ja Nendega nad siis käisid mööda linna ringi ja otsimas Porfoisid ja, ja kes siis valvamas või formaalsed valvamas, teised jälle rüüstamas kauplusi ja nõnda edasi. Oli isaga sellest juttu, tema oli vene revolutsiooni ajal olnud Venemaal. Ta ütlesite, asi lõpeb mõne päeva jooksul. Nõukogude võim paneb korra majja, kui ta näeb, et võim on tema käes. Sellist sellist noh nagu venelased ise parrakki, tema ei luba, see on täiesti selge. Nii ta oligi. Et nõukogude võim pani ennast maksma seda teed, et tekitas korralageduse kõigepealt ja siis siis käis, takistas, takistas korra hoidmist, eks ole, ja mingisugust no ütleme, võimu kasutamist ja kui see oli siis sama tulemuse andnud, siis lõpetas asja enda kasuks. 20 teineteisel liikus ka liikust kohe jutud, olgugi, et ametlikult ei ajalehtedes ega, ega ega raadios kusagil sellest sellest juttu ei olnud. Et Tallinnas toimunud mõned kokkupõrked ja üks oli siinsamas, 21. siis ta oli algkool, keskkool ja siinsamas praegu meie raadiomaja kõrval. Seal oli, sinna oli majutatud meie sidepataljon ja seal needsamad Rootegelased, eks ole. Tahtsid sealt relvi ära võtta, neil oli omal juba relvi. Saab relvad ära võtta sidepataljonist. Raua tänav. Raua tänava kool, jah, Raua tänav algkool, seda nimetati pöörlemisega, noh, tal oli vist mingi number ka Eesti ajal, nendel oli, olid numbrid, aga, aga Raua tänavakoristaja kutsuti. Ja seal tekkis toitlustust, tulevahetus lasti maha siis vahisõdur, kes ei tahtnud tegelast sisse lasta. Ja, ja siis Taali väljas, temale tõttas appi, nagu siis räägiti, eks allohvitser, aga temagi lasti maha ja kuuldavasti vot seda ma ei tea, kas keegi on, keegi on seda kusagil rääkinud. Laskja aks seal üks naine, kes oli roninud ühe, seal olid viiekorruselised majad, suured kõrged majad, nelja viie korruselised majad siin ümberringi maja katusel lasi. Ja härrad juba need sidepataljoni mehed olid oma oma relvad ka käiku käiku lasknud ja. Mis selle tulemus siis oli, noh täpselt keegi neid lugenud ei ole, seal oli muidugi siis nendel punapartisani tal siis kindlasti kaotusi ka. Ja see naine olevat katuselt alla lastud. No mina seda, Ma olen ikka kuuldud juttude põhjal sel ajal kuuldud jutupäeva võin rääkida, ma ise ei näinud seda. Aga nüüd oli huvitav see, et mina ühe klassivennaga Roland Henrik soniga käisin linnas ringi tutvusime, tutvusime olukorraga ja. Mees meie juurde niisugune intelligentne noormees pikka kasvu. Ja küsi just Viru tänava nurgal seal Pärnu maantee Viru tänava nurgal, seal, kus see väike purskkaev on. Ja küsis, kas, kas Te olete ka meeleavaldusele. Missugusel meeleavaldusele meeleavaldus, meid, meid ei huvitanud meeleavaldusi, mida siis igal pool tehti, mine tea, eks ole, satud ka sinna punti, kui seal paneks ka punane lint käe peale. Küll, mis meelaval seda ütles, et kas te ei tea, et Kadriorus toimub meeleavaldus Eesti vabariigi toetuseks, mida ta ütles, no muidugi otsekohe, lähme. Ja, ja siis noh, sealsamas trammipeatus, hüppasime trammi ja sõitsime Kadriorgu. Kadriorus oli, kogunemine oli, oli siniaegsel kontserdiväljakul 100 kontserdil välja, kuid kahjuks enam ei ole seal üks risustatud ja lagastatud on ja seal toimust suvel igal õhtul või tihtipeale toimusid kontserdid, seal oli siis kõlakoda ja kõik oli kõigele nagu pidi, seal olid istepingid ja sinna mahtus terve kontserdisaalitäis rahvast kogunes alati rahvast ja sel päeval oli ka kontsert sinna. Me läksime. Enne kui sinna jõudsime, tuli, tuli vastu meie üks kuulsamaid spordimehi. Eesti parim suusahüppaja, Eesti parim, palume sõitma sonomist. Tuntud purilendur, tuntud karikaturist ja veste vestlete kirjutaja, seisugune afeletanist ja Eesti parim mootorrattur. Oscar väljemad OV vältima Veidemann ja Ove oli tema temaga ikka tuuride peal ja tema siis signatuur Rooli Ove. Oskab Ellemann. Ja no kõik tundsid teda, eks ole, tema, mind ei tarvitse tunda muidugi. Aga me teadsime, kes ta on ja tema otse pöördus meie poole. Ja ütles, et, et meil on praegu rahvast liiga vähe. Käige korraks linnastike tiir peale, kutsuge rahvast veel ja pistis mulle viiekroonise pihku, see oli küllalt suur rahasel. No minul seda tarvis ei olnud. Täitsa võtke takso ja kohe sõitke, sõitke linna ja tehke seal tiir peale. Rahvast siia. Parajasti tramm läks, läks mööda seal sellel Poska tänava Tänakul aeglustas sõitu ja suvel trammid sõitsid kolme vaguniga, viimane oli see niinimetatud Kont vagun. Täiesti lahtine. Vagun, mis nüüd on üks üks jäljend siin vist trammiaastapäeval, seda näidatakse ka vahest, mida need olid jäänud, sääski, hobused vedasid. Noh, inimesi. Kont, vagun, hobused vedasid, hobused vedas trammi, eks ole, ei olnud elektritrammi, ei olnud mootortrammi. Aga hobu hoburaudtee, see oli veel tsaariajal seal, eks ole öelda ja ülemöödunud sajandi lõpust Need, need vagunid olid säilinud nii Tallinnas kui, kui, kui Helsingis oli täpselt samasugust ja nad toimisid täpselt ühtemoodi kui tipp tipptunnid, siis need sõitsid ka eriti suvel, kui palju rahvast liikus talvel neid noh, lahtistena oli halb kasutada, sellepärast külm, eks ole, kes tahtis sinna istuda. Aga suvel Nad olid väga mõnusad. Ja hüppasin trammi peale astmelauale ja kohe sinna olin mõne minutiga viie minutiga linna linnas 10 minutiga. Tegin tiiru linnale peale vanalinnale ja vaatasin näo järgi, kes niisugust viisakamad inimesed olid, tegin, tegin juttu ja, ja, ja siis teatasin, mis sünnib ja kui vähegi aega on, siis minge sinna. Ja oleksin siis, ega, ja siis oli juba seal kontserdiväljakul, oli, oli, oli väga palju rahvast, kõigepealt seal kontserdirahvas, terve see on, ma arvan, seal, kus korralikus kontserdisaalis, seal kindlasti üks 500 või rohkem inimest võis olla neid kontserdikülastajaid. Ja siis oli sinna kogunenud, no raske on ütelda, aga ma ütleksin niimoodi. Pluss-miinus 300 ringis nishi noori mehi, kes, kes juba teadsid asjast, kes olid sinna kogunenud, selle jaoks just meeleavaldusest osa võtta. Noorsugumehed, noored mehed olid sel ajal sõjaväeliselt välja õpetatud. Seal ei olnud muud midagi, välde tuli ette, seal oli paar meest veel, ma ei mäleta, kes need olid, temaga koos. Andis käsklused neljakaupa Joonale kogu läks paar sekundit nagu, nagu sõjaväes käib kogu see täiesti amorfne seltskond oli neljakaupa rivis. Ja näoga lossi poole. Keegi võttis sõna, ma ei mäleta, kas oli Veideman või teine tegi teatavaks, milles asi on? Sündmust oli teada. Ettepanek oli ainult seesama rahvas, kes seal oli, läheks kolonnis mööda Narva maanteed linna ja linnast siis tänavate ääres seal palju rahvast. Reus, linnarahvas liituks sellega ja tuleks niisugune suur demonstratsioon, manifest, statsioon eelmisel päeval toimunu vastu, ütleme nii. No kõik olid muidugi sellega päri selleks valmis. Aga enne seda siis viidi sõnum presidendile, president oli siis Kadrioru lossis, mitte mitte selles administratiivhoones, mida praegu lossiks kutsutakse, ikka päris lossis oli tema nii-öelda residents. Ja see delegatsioon läks sinna kaasas oli üks suur kimp liiliaid sinimustvalge lindiga kokku seotud. Hästi suur, suur. Ja. Ma mäletan, et mis hetkel, kui rivistati või kui nad läksid, arvatavasti kui nad läksid sinna presidendi poole. See oli ka korraldatud. Tähendab, kontsert pidi toimuma kontserdil väljakul ja orkester oli Nikolai Kolk Schmidti juhtimisel, juhatusel oli, oli valmis kontserti andma. Selles kõlakojas, tsiteeris muusikajuht ja kui ma ei eksi ja, ja mis te arvate, mis ta siis mis orkester mängis, orkester, põhjalaagrit laagrihelidega siis delegatsioon marssis, marssis sinna lossi poole. Kogu see rivistus kaks-kolmsada 400 meest, palju on, palju see oli, ei oska öelda. 300 ringis, ma ütleksin nii, noh, ütlen mälu ja tunde järgi on ikka nähtud neid rivisse. See seal antivabalt ja see seisis seal lihtsalt ootas. Ja kontserti ei toimunud, kontserdirahvas kogunes ümber, võttis ka nagu osa sellest sellest sündmusest, orkester ootas ka. Ja siis, kui nad tagasi tulid, olid jätnud siis need lilled presidendile. Peatsialises president. Andsin pääseda presidendile edasi. Meie kavatsused, tervitused, poolehoiu, noh, umbes nii. Aga president tänas meid, aga. Keelitas mitt minemast. Linna rivis. Tantsijatel on kogemusi ja see toob kaasa ainult täiesti asjatu verevalamise. Tähendab selline selline rongkäik ei jõua linna. Väed vastas ja löövad ta laiali nii või teisiti ja, ja seal on kindlasti verd, ohvreid ja muidugi paljusid, siis pannakse kohe kinni ka. Tegid ka otsuse presidendil presidendi soov ja seisukoht tuleb arvesse võtta. Teeme nii, lähme laiali. Ja, ja. Edaspidi siis näeme, oleme valmis. Siis lauldi, kaks laulu, ma arvan, nii, tükk ühte lauldi enne enne seda kogu seda asja algamist, kui rivistus oli kogunenud. Ja need jutud olid, olid räägitud. Ja see oli, see oli niisugune, sel ajal väga tuntud, teda ei ole enam kuulda olnud. Eesti rand ja saared, mis tervist, Eesti rand ja saared, vana vaba kodumaa ja nõnda edasi. No see oli kõigele tuntud inimestel laevaks laulda, see tuli nagu koorilt kõvasti ja siis, enne kui laiali mindi, lauldi veel ka sel ajal väga tuntud laulu, ilusat laulu. Me võitluslik sinimustvalge. See lauldi ära ja mindi laiali. Ja seda sündmust. Ma olen rääkinud paljude inimestega, inimesed mõnikord isegi on kuulnud või teavad midagi, aga nad ajavad segamini ühe teise sündmusega, see oli hiljem, see oli juba juulikuus, kui toimus Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus Kadrioru staadionil, sellest ka, et Kadriorus toimus ja seal toimus, toimus neist asjad ja, ja nõnda edasi ja Veldewan olevat olnud seal. Mina seal ei olnud. Sellest ma kuulsin hiljem. Noh minu tuttavatest seal minu treeningukaaslane see Anton Raadik, kes olevat olevat seal siis kõvasti nende punase käesidemega meeste vastu, kes alguses katsed korda majja lüüa olevat siis seda oma Euroopat kõvemat rusikat tarvitanud ja räägiti, et need olevat hirmuga isegi ruttu-ruttu oma käe silmad maha kiskunud ja katsunud niimoodi vältida seda karistust. Velda mannil muidugi, kuidas oli, räägitakse, et ta oli ja et olevat pärast seda kinni võetud, tema seal üks organisaatoreid oli temal naksis hiljem oma eluga seal ja Veidemanni kohta oli ka üks. Kas legend legendiks ta, võib-olla tal võib tõepõhi all olla, aga võib ka mitte. Ja ka legendid on niisugused asjad minu arvates. Mis. Tagantjärele räägivad tõtt rohkem kui mõni ajalooline dokument. Nimelt räägiti väga palju sellest, see oli teada, et Veideman vahistati sügisel, ta oli juba läinud suve jooksul ta kadus. Ta olevat olnud selle jutu järgi või selle legendi järgi ta olevat olnud Riias mootorrattavõistlustel veel suuremad võistlused, mis Riias toimusid ja muidugi seal ka vitud esikoha, nagu ikka. Aga tal oli tal olevat olnud siis oma selle mootorratturi nahk, nahk, ammuse nahkjope, selle alla oli oli seotud Eesti ESC sinimustvalge kui ta läks auringile, ta tõmbas selle sealt välja ja sõitis selle sellega siis selle auringi ära ja sealt ära viidud. Niisugune jutt sel ajal käibis, kas see on tõsi või rahva väljamõeldis, aga see näitab, mis mees ta oli, mida inimestest arvasid. Ja, ja ma arvan ka, kui see, kui sa isegi Ta on kellelegi väljamõeldis. Väljamõeldis näitas seda, mida inimesed lugesid lugesid õigeks, millest nad, nad noh, ütleme, selleaegne rahvaluule siis oli see, mis, mis tegi sellest mehest siis selle, selle sangari, kes ta tegelikult oligi. Temast on kahjuks väga vähe juttu olnud ja noh, kogu see teema on, on tänapäevaks ei paku enam kuigi palju huvi ja, ja need asjad on jäänud jäänud nagu no ütleme udusse. Aga mitte unustusse. Jah. Ma arvan nii, et midagi on jäänud. Ja praktika näitab seda. Et niisugustel juhtudel võib toimuda teatud koogile psüühiline tagasilöök, rahvusel, inimestel, rahval aga mingisugune üks või kaks põlvkonda hiljem lahvatab jälle välja teatud situatsioonis. Noh, meil ei ole tarvis väga kaugele tagasi mõelda, siin me nägime, mis toimus.