Ütleb maris Johannes, salongis ja rongis võiks olla meie järgneva kaheosalise saatesarja pealkiri, kaunis keel ja kole keel. Luule ja släng, poeesia ja roppused. Ehk teisisõnu süveneme keele äärmustesse. Alustame ikka kauniga. Stuudios on mari tarand, et rääkida luulekeelest ja keelest bluules eesti keele teema luules kui üks. No iseseisev mõtlemisaine on ju ikkagi tunginud sellesse luulesse, sellepärast et see keele areng, keeleline võitlus, võitlus oma keele kultuuri eest on olnud mingitel eluperioodidel rahvale tähtis. Näiteks Betti Alveri rida ja tema väga kaunist luuletusest noorus. Kui elujõele viis meid kerge vene siis kordades kivikesi kalda teelt üks niiskarne karja poisikene, ta rääkis helisevat eesti keelt, tähendab, eesti keel ei ole, selles mõttes on muidugi peategelane, sest luuletuse pealkiri on noorus ja teatavasti see lõõts lõpeb umbes nii, et mis luges meile kurblik metsamüha või mõni toriseja habemik päev oli pilvitu. Me pill, kar, pikk Me laulud, lapsikud, mis oli meile püha, ei midagi, ma olin õnnelik. Ühesõnaga, õnnelik nooruses oma selles helges elus ja selles luulelises poeetilises maastikus, mille ta seal selles luuletuses loob, kes seda luuletust tunneb, teab, see on üks vägev luuletus jällegi. Aga ikkagi see helisev eesti keel on ka üks selle õnne osi ise, näiteks kui me mõtleme selle peale, et Kristjan Jaak, kui ta 19 või 20 võis, kui vanade ska oli aastasena kirjutas need read, et kas siis selle maa keel laulutuules ei või. Ta ei võinud kindlasti iialgi arvata, et paarisaja aasta pärast, ühel teatud kuupäeval, tema sünnipäeval, 14. märtsil emakeelepäeval sama lauset 100 ja 100 korda korratakse üle Eesti kui suure süvenemisega. Millise arusaamisega, see on iseasi. Aga ta kujuneb niisuguseks terviklikuks, sõnade kombinatsioon, üks umbes nii, nagu meil on, ütleme aeg tuli maa ja mere pääl või minu pärast, kas või kui Arno isaga koolimajja jõudis. Me teame kõik, kogu rahvas teab, mida see tähendab ja täpselt samamoodi loodan siiski, et väga paljud meist teavad, et kui öeldakse, kas siis selle maa keel see tähendab ikkagi mingisugust rahvuslikku uhkust iseolemist ja usk oma rahva tuleviku kõige laiemas mõttes, kes see on vägev, vala niisiis, Kristjan Jaak. No aga edasi muidugi rahvusliku ärkamise ajal. Koidula Mu eesti Vainud jõed ja minu emakeel, eks ole, teid kõrgeks kiita tahan. Või siis edasi ka jälle mitmekordselt viisistatud kui kuninglikult kõlad saamu kaunis emakeel, mis väikses saunahurtsikus ma kuulsin eluteel, sel keelel, ema kiigutas ja nii edasi. Kuigi see on, ütleme keeleliselt ise on need luuletused meile praegu noh, eesti luule lapsepõlve, eks ole, sel keelel rääkisin eluaeg ma armsa isaga ja nii edasi. Keel on veel kohmakas ja luulevorm on kohmakas. Aga siis näiteks Mihkel Veske pood päikesele. No ma mäletan, et seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel oli raadios luule soovisaade pealkirjaga seda luuletust tahaksin kuulda ja no nagu ikka soovidega üks havi siis teised sedasama jälle ka, nii nagu kuuleme, iga pühapäevases õnnesoovikontserti said peale valgete punaste rooside ja midagi muud ei osatagi välja mõelda, ma ei ütle sugugi halvustavalt. Aga seda luuletust sooviti ikka mitu ja mitu korda. Ja arvatavasti ikka ainult sellepärast, et selle oodi kaks viimast rida teatavasti kõlavad päikese poole pöördudes. Kaob kord eestlase keelega kõla ära siis sinagi tõuse ja ela, ühesõnaga kogu eksistents eksale, päike kegaa ei tõuse, kui meie keel selle maa keel enam laulutuules ei või. Eks ole. Aga praeguse aja vaateveerul kõlaks väga aktuaalsena ja sobiks lausa sobiks lausa emakeelepäeval ette kanda. Võib-olla näidet sel keelel rääkisin eluaeg, need ei ole nüüd koolilapsele väga mokka mööda enam. Aga köögis seisab, miks mitte, kus Anna Haava ikkagi väga kindlalt? Jaa, karmilt suhtub nendesse haritlastesse või poolharitlaste, see, kes on eesti keele kööki jätnud ja ei lase teda saalidesse tubadesse. Et kui see nüüd praegu tagurpidi pöörata, siis oleks see umbes nii, et vana haava, laske köögist välja esilaske. Aga meie peame nüüd ütlema, et et ärge jumala pärast teda nüüd toast välja kööki ajage, sest et isegi see väljend köögikeel, see on ju keele olukorras puutuvates arutlustes täiesti kujundiks võetud, et kui meie oma teaduse keelt, kõrghariduse, keelt ja terminoloogiat ei arenda, siis jääb eesti keel köögikeeleks, aga see ei olegi sugugi nii ammu, sest et anna haavaga olen mina ikkagi kaasaegne olnud. Noh, meie olime ikka Anna haavat koolis Pilvega põhiliselt oli ikka see tohtrihärra, ma olen haige vist ja rohtu kuluks mulle vist. Kõik valutab, minul liha ja luu ja nagu tubak on Võrumaa suu meil luges seda, kui ma õigesti mäletan, Tõnu Aav vist koolipeol ikka Krimmi sõjas, ma olin küll ka, kui ingland käis Riia laevaga Suurtüki mees, mina seal andsin suurt häält, kui tagasi tulin, mõistsin mitut keelt. Nii et keele teema sealgi. Aga päris oma elu eal neid, kui noh, algas juba uus modern luule ikkagi teistsugune kui see luule lapsepõlv siis see keele teema sellisena, vähemalt mina ei oska teda kohe niiviisi välja õngitseda. Need rahvusliku iseolemise teemad, need tulevad muidugi küll luigel, küll Kaplinskile, küll Runneli, kõigil ju väga vägevalt on see sees, aga see ei ole enam nii otsesõnu kuigi näiteks kui nüüd jälle seda otsida kohe lausa niimoodi. Kui see ei mõju nüüd liiga kirurgi moosiluulele kallaleminekuna. Et näiteks Kaplinskile on küll, tal on ka üks väga kaunis luule selles oranži kaanelise väikses kagus tule tagasi helmemänd. Ja seal on üks luuletus, mis algab sõnadega, kui ma õigesti mäletan, uni, uni suur ja puhas voog jõgi ja jõe kaldal pilliroog. Ja läheb edasi sinna, kus siis kas siis teispoolsusesse või kuskile teise paremasse maailma une või surma maailma, ükskõik kuhu rahusse armooniasse Se luuleline mina suubub. Ja mis sind kaugus viib kaugusesse, kus ei ole muud, kui päike, mesilased ja puud, unerohi katmas kallasmaad, kus olla ja puhata saad ja nii edasi, kus Kõitmis ahistas su meelt, äkki räägib sinu emakeel? Et vot, siin on ta niimoodi kujundina toodud, et see rahu, harmoonia heaolek on seotud ka sellega, et kõik on nii lähedane ja emakeelne ühesõnaga. No ja kui võtta siit veel veel lähemalt siis Juhan Viidingu lon keelega mängida sõnade kurni oli mõtet mu meelest ja Juhan Viidingu ühe kogu pealkiri kogunisti on selges eesti keeles. Ja ma mäletan, et sellest oli kord temaga juttu. Et kas seda peaks tõlkima, kui see nüüd teise keelde tõlkida. Et kas siis peaks olema umbes, et noh, ma ei tea, selgel suomen, kielen või kuidagi praegu ise midagi siin moodustasin, aga, aga see mõte ei ole mitte selles, et selges eesti keeles väidet, et noh, kui kellelegi ema pahandab lapsega ütleb, et ma räägin suga selges eesti keeles. Et see ei tähenda, et noh, arusaadavas keeles või ma räägin otsesõnu või lihtsalt või ühesõnaga emakeeles tegelikult nii et järelikult selle kogu pealkirja tõlkimisel võiks küsimus tekkida, aga sinna see vestlus tookord jäi. Minu meelest on luule selleks salapäraks või võlujõu, kas ikkagi ka selle emakeele, milles ta loodud on muusika või kõla, line olemine ja võib-olla mitte mitte kõikjal ja mitte alati, aga üks väga tähtis element ta ju on, sest juba rahvalaulust, kes on ju näiteks alliteratsiooni assonansse, teatud kõlalised kordused on nii tähtsad, et järelikult on inimesele loojale see meeldinud. Miks ma ütlen, salapära, ma ütlen salapära sellepärast et seda seletada praegu püüan. Aga sellest ei saa. Ja tuleb võtta näited, et näiteks kui me ütleme, Pedak, heleroheline, kask, kuldkollane, siis ma arvan, et iga eestlase jaoks on selles selles, mis ta nüüd kuuleb niimoodi Pedak, heleroheline, kask, kuldkollane, see kuldkollane, selles on midagi, et kui ma seda sõnun või ütlen siis see tundub mulle eriliselt ilus, õige ja selle sõnaga ajus või südames on, ma ei tea, kuskohal toimub mingisugune niukene, kasvõi mingi elektrilöök või asi ja ma näen korraga, kas seda sügisest nõmme tavaliselt millegipärast mingit Peipsi-äärset kohta, kus ma olen olnud tegelikult ja kõik see korraga mingisugune mure ja kurbus, kõik tuleb selle, selle paari sõnaga, need mahutavad nii palju, sest et see on juba nagu selle keeleliselt või kujundina kuidagi nagu kätteõpitud ju. Ja ma ei tea, ma praegu proovin, kas annaksin midagi selle tänapäeva arvutimaailmaga seostada, et kui sa mingisugusele klahvile vajutad, siis jooksevad sealt lahti, avanevad teatud faili siis nii, või siis jälle seal mingisugune viis näppu või mõõdamisel üle kodume kumera kupli suve sumestav valu. Noh, see luuletus oli ka niisugune varases lapsepõlve, seda lugesin ilmselt no mina lapsena ei saanud aru, miks suvevalus peaks olema, sest lapsel ei ole suve veel kus seal täiesti kaua väljas olla, et nad magama ei ajaks tuppa. Aga teatud aastatel on suvevalu see igatsus ja teise inimese otsimine-leidmine kaotamine. Ja hilisematel aastatel on soe selles valguses ja valus see möödunu leinamine või et aeg läheb mööda ja kõik noh, selles on nii palju, aga et see valgus ja valu nagu lähevad kokku miljoniga. Kuulge, valul need sõnad iseenesest kuidagi liituvad ja, ja segunevad, aga see kodume, kumera, kupli suve sumestav valu. Selge see, et niimoodi saab öelda ainult eesti keeles. Ja sealsamas, kui Juhan Liiv on pannud siis, et on elu, ilu, valu nii palju ilma sees siis tekib tõesti niisugune tunne, et kas looja ise lõi need sõnad niisugused meie keelde, et need kolm niimoodi kokku läheksid, et saaks tulla üks liiv ja panna neid niimoodi esitada, tõsta välja ja esitada meile ühiseks tunnetuseks. Ja siinkohal ma küsin, et eks proovige seda nüüd niimoodi telkida. Et see oleks sajaprotsendiliselt tõlgitud. No kuidas siis on? Žüriin Grassotaa Voll näiteks aga võtame siis soome keele, mis mul oleks kõige lähem. Eleme, kauneus, kibu, kibu, no mis asi, elu, ilu, valu, miski puu. Ja ometi kogu maailmas on iidsetest aegadest peale püütud luulet tõlkida ja tõlgitud ja tehakse seda. Mul on kõige suuremad kokkupuuted, võib-olla on mul Puškini ka ja venekeelse originaalse puskiniga samas Puškini luuletõlgete raamatu seksikas, 40.-te lõpus ilmus ta selle kinkis või tõi meie majja Betti Alver ise ühel külaskäigul ja seetõttu oli see meile kohutavalt tähtis meile tüdrukutele, kes me olime, täiesti väiksed koolilapsed, ikkagi siis. Ja me lugesime seda nii palju, et õieti võib olla Puškini armastama, tundma õppisin mina eesti keele kaudu või kuidagi Alver ja sanga kaudu. Ma arvan nüüdki ikka koolis vene kirjandust mingil määral õpitakse, ma ei tea, kui palju luule originaaliga kokku puututakse, Gümnaasiumi eas võib-olla siiski, no ei tea. No igatahes meie õppisin seda puuriam Kloojunjee backroojat, vihrysnierneegrüptsja dokkaks verre Nazavojet Platšetcactitsia ja äkki tuli mulle pähe, et see on eesti keeles niimoodi mööda musta laotud Dust raev, lepp, tuisu huilgav, ründav rutt. Kord kui hunt, kes surmas, vaevleb kord, kui lämbub lapsenud. Ja lugesin seda kellelegi nooremale või tsiteerisin või ta ei ole niimoodi, et see on Sompamates maa ja taeva vihisime, vingub tuul kord, kui loom täis surma vaeva kord, kui laps kelnutton suul. See ei olnud mulle või ei ole muidugi mingiks üllatuseks, et powskinite ühena esimestest tõlkis Ants Oras ja Jaan Kärner ka muidugi palju eakatsioneeginid tõlkima ja ja arvatavasti oma poeemi Bianka ja Ruth. No mingid teatud oneegini, jäljendus või mõju selles on nagu võidakse, või on öeldud ka, et valges varesed on mingisugune aimdus või läige oneegini Isavlevast no naisoneedin, eks ole, Barbara lahe, võiks niimoodi lihtsustatult käsitleda. Aga üllatas mind see selle mööda mustalaotust raievleb puhul, et see oli mulle kuidagiviisi päev, see on tõesti orase tõlge ja nii on mul mõne teisegi Puškini luuletusega, nii nagu ka Puškini muinasjuttudega, millest on ka meid, tõlkeid, sellest samast Saarseltanistki, noh kord kolm neidu akna all, ketras õhtu hämaral või kord kolm piigat õhtu eel, ehavalgel ketras veel ja nii edasi. Et need on peened asjad ja võluvad asjad või näiteks siis ütleme, võtame pättusi. Ungari keelt õige vähe olen nuusutanud ülikoolis, aga kuna Paula palmeos meie tookordne ungari keeleõpet Ta leidis, et kõige parem keeleõpe on väikeste luuletuste ja rahvalaulude pähe õppimine ja muide, see on hästi õige. Näiliselt sa nagu ei õpi grammatikat ega lauseid, vaid õpid mingit erilist keeltest loeta, keel on natuke eriline. Aga kui need sulle pähe jäävad, siis hilisemas elus äkki saad aru, see väga toe tab võõrkeele õppimist. Nonii igatahes meie õppisime seda, et hulla levela vira krool. Mis on siis peterselli luuletus, mille Ellen Niit tõlkinud niimoodi, et tuul viis õielt lehe ära. Kui minusse hull on midagi, kas kukkuma ja selle väelamist Lehtja viraakon vist õis just nimelt, et õielt kukub leht, aga see tuul viis ja teise oli hull? Ei oska, ta tahtis ikkagi sedasama kõla natukene nagu ka jäljendada ja minu arust on see väga õnnestunud. Nojaa, aga kui on tegemist luulega, mis ei ole enam niisugune luule, lapse oli maade jutustav, no ütleme, mingis ballaadi sa tõlgid ära, luuletad ümber. Aga kui on selle luuleime eriliselt kokku pandud sõnades endis, nii et seda ei saagi niimoodi tõlkida, et sa ütleme, teeksid reaaluse, mis annab teise keelde selle asja edasi, no võtame näiteks ühenise rea, ei ole lõpul raamatute riiul, luulet saab edasi muidugi, aga kui selle lause ära loed, siis kaevandad ja ei ole lõpuraamatute riiul. Raamatus riidlevad omavahel, raamatutes kohtuvad, põrkavad kokku kokku mõttemaailmad, vaated elule, filosoofiasuguseid tõekspidamised, aga tegelikult ei ole lõpuraamatute riiul ja sealt läheb kuidagi sealhulgas niimoodi edasi. Ja sa saad aru, et seal raamatute riiul on tegelikult ka sinna sisse pandud, millel ei ole lõppu pikal lõputul raamaturiiulil. Või siis näiteks seal, et vett vedama ei saagi minna keegi. Esimene mõte loomuliku keele valdajale emakeele tundjal vett vedama, teame küll, mis see on, see asi läks mul vett vedama ja kui siis järgnevaid vett vedama ei saagi minna, keegi vett lihtsalt pole, see on Juhan Viidingu luulet, see, see lõpeb sellega, et, et noh küll, toon ka veepealsele päriselt, aga sellesse luued nagu see keeleime sisse võetud, et on kohapeal nii kõnekäänuline või juba metafooriline keelend. Ja siis ka selle tõlge. Ja selle võrratu sõnade kokkupanemise meister oli muidugi Artur Alliksaar. Aga tagasi Alveri manu ikka tahtsin Alveri juures seda näidata, et mõni niisugune luuletus, mis hakkab sinus helisema, imeline on hea, on ilus kõik nii ja kui sa hakkad teda vaatama grammatiliselt või keele seisukohalt, siis seal on väga lihtne ja väga korralik, väljapeetud lause, kus ei ole väga palju ütleme, inversioone, mis on nii omased veel suitsu, Underi, miks mitte karvujate endi varasemale loomingule, noh väga tüüpiline eesti luulele on näiteks Alsinida, vaadata ta või all rohetava puude kupli lööb kärvis, pill vingub sääsk, see on Sütiste ja pähklid varjulistes tupist on välja pistnud valget pääd, noh, see on juba keeleliselt meil nagu võõras, aga ikkagi, et all millegi. No selles mõttes, et see rütmiliselt annab, no eesti keele ja rõhu ja värsi tehnilt annab see väga hästi välja. Aga neid inversioone niiviisi, et kus on ikkagi sõnad tagurpidi täiendjapõhisena? Neid on eestiloolasi väga palju. Võtan peti halverilt kohe paar niisugust lause näidet tema tsüklis üle sõnade serva. Ükskord algab näiteks nii. KÕIK vaimetu variseb viimaks hajahäälteks ja lendavaks liivaks, mida pimesi pillub tuul mõttetus mängus, kord siia, kord sinna ja lõputult loobib kord üles, kord alla. Aga loojate töödes ringlevad rütmi, Me pole turmad ja tormid surnud Sõmeraks muutnud. Nii, no mõte mõte ei olnud välja, kõik niisugune mõttetu, viletsa tühine, hajub, variseb kokku lendu maailma köiksesse, aga loojate töö jääb, on ütleme see mõte. Ja nüüd kuidas siis lauset on? Kõik vaimetu variseb viimaks aja hääldakse lendavaks liivaks, mida pimesi vindub tuul, mõttetus mängus, kord siia, kord sinna ja lõputud lol kord üles, kord alla. Aga loojate töödes ringlevad rütme pole turmad ja tormid surnud Sõmerakas muutnud. See lause on täiesti loogiline. Kui asjaoluga, nii siis see asi on nii. Aga ta on täidetud selliste sõnadega ja värvidega rütmiga. Etan luuleks, saanud selle pika jutu lõpuks rääkides ikkagi keelestki õlule ainest tuleks pöörduda selle kõige lihtsama, ühesõnaga sõnavara enda poole. See, mis oli nendes sõja päevil kirjutatud luuletustes nagu laul pojast puust valitu hilisema pealkirjaga või puskar või süda. Vaat nendes luuletustes sõnavaraline kirevus jälle iseendast lummas või pani mind vaimustuma. No näiteks, kas või see tusk, mina olen tusane, mina olen puskar, mul on plekist pudelis pahuruse puskar küpsi küüsi rahmeldanud. Kas rusikaid rakud, aga oma kidurad rukkileivaga, kui võtan ma mulla käest võõriti, vahin kõrgele köörit. Kõrred jäävad kängu, tera seisab tängus. Elu, haljaslatt, von leinapoole längus, mul ei ole see päriselt peas, aga igatahes kõrte vahel mingi kaduvuse kutsikas klähvib ja nii edasi. No ikkagi on sõnu, mis sõnavara kosele kahega selle lugeja tookord siis väga noore lugeja suunavad. Aga veel enam on neid muidugi näiteks luuletuses süda noomis, algab eile alles noor ja nõtke haljastapu väärikast täna kihisepsu õites viha, valge äädikas, homme tööriist meistri kätest tulukas Tarblane tunahomme õhus tiirlev, kergem varblane. Kord kui. Peidet Vaskneveering lehe naise pihikus, kord kui mustav salakiri taevatundja vihikus. No need vead ei ole, mul võib olla õiges järjekorras, aga hea kuulaja saab arvatavasti aru, mida ma mõtlen. Et neid sõnu on nii palju ja need ütleksid meile nagu seda, et eesti keeles on palju sõnu. Ja seda võiks siis ka mõnikord igapäevases elus ja rääkimises mõelda, et kui rahvalaule, Partsil olli palju sõnu miks siis meie kasutame ahel nii vähe sõnu. Seal südames on veel, et näiteks seda ma mäletan neid sõnu jälle mäletan, et lõpus siis kus mäss seal hakkab juba laabuma, aga juba künka varjust kerkib noorkuu veerandik. Virmaliste valul paistab tuttav kalda keerandik. Vikervihmas huba lumes igatsev, janune oled jälle kahvatuvad koidupunavanune? No ühesõnaga, vikervihmas huba lumes, vot neid sõnu ma imetlesin. Ma ei mõelnud siis vaataks järele, kust neid on võtnud või kas need on murdesõnad või mismoodi. Aga need jäid helisema, jäid pähe, seda sain ma muidugi alles hiljem teada. Betti Alveri seosest tavatsetakse seda kirjutada ja rääkida, et ta süvenes Saareste sõnaraamatusse väga sageli ja väga sügavalt ja ja uuris seda. Ja on ilmselge, et kui me täna allverist nii palju oleme rääkinud, võib-olla ka sellepärast, et meil on Alveri aasta ikkagi võiks öelda juba alanud nimelt novembrikuus käitub Betti Alveri sünnist 100 aastat, siis võiks võtta Ta üks tema luuletus, et püüdke nüüd siis kinni kõik need sõnavaralised üksikasjad, mis selles luuletuses peituvad nimelt? Kõigepealt on siin muidugi väga hea eesti keel. Siin on silmas peetud ka murrete olemasolu, näiteks siin on kõrvuti ühes lauses voodi, teises säng, siin on ka vanemat sõnavara, näiteks pöörus, seda enam tänapäeval keegi ei kasuta. Siin on võõrsõnu hästi palju. Näiteks terror, Võifooria siin on väga palju pärisnimesid eriti palju Eesti kohanimesid mida on ühest küljest küll alliteratsiooni assonanssi seisukohalt vali kuid millest igaüks tekitab endas terve maailma, selle taga on keegi suurkuju või mingi suur tegu nende nimede taga. Aga siin on ka teoste pealkirju ja nimesid, mis on samal ajal üldnimed. Te leiate neid üles, on siin ladina keelt ja siinsamas ka see Betti Alveri enda minu meelest geniaalne leiutis, et vihm räägib ladina keelt. Aga kõige selle koosluse mõte on ikkagi tõestada seda, et olgu ühe keele kõnelejaid ükskõik kui väike arv või olgu ühel maalapil elavaid inimesi ükskõik. Arv iseendast ei pruugi sellepärast see keel ega rahvas olla väike. Niisiis tuulelapsed. Must vari käib akna taga kes mulluga lagedel käis. Ta uitab siin alati, aga tuulelapsi, mu tuba on täis. Täna pilluvad pilve pallinas mu sängiga puiesteelt. Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt. Las ta räägib, ta sõnad on rängad. Juba mõistan ma mõndagi neist, kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb Koljatest. Ikka kutsuta kuhugi kaasa, kuid lukus on pööruse uks. Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutaks. Aga teie lennake sinna, kuhu siit aknast ei näe, laugelt lennake tuulelapsed üle Laiuse mäe, lennake riid maal ja rupsil rukkimerel ja metsadel Peipsilt lennake üle Võnnu, kus kõneles kerko Kell. Lennake Võrus Vändras jagarksis lennul vaadake üle vee, kuidas terendab sinine puri. Tehke tiir ümber piibeedee, tehke kaar üle Albu valla üle Kaarli, Muuga ja au üle aegade assa malla üled, kääpa ja künnivao. Lennake läbi kõik mandrid, las maha jääb leplik legend. Lennake möödaga menust kannul nihil ja neemo ta kaksikvend lennake ülem, merekannult, uurijad, kahtlus ja taud, kuni leiate kivise rünka. Kivi rünkal on kivine laud. Kivilaual on kivine raamat. Kivi raamatu nimetus kumab kaugele kumeral kaanel. Teegigantivus ikka peavad end raamatupärijaks, salamander ja skorpion, homonkulus, horror ja terror. Nende lahingunimi on leegion. Caveerivad raamatut vaevad ikka riivavad raamatut, verised hood. Ikka raiuvad sinna kõik rahvad oma Tõllude nimed ja tõsilood. Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, kui mina ei saa. Seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk Estonia. Nii mõtiskles Mari Tarand järgmisel nädalal hülgame salongi, et minna gongi teemaks släng ja saatekülaliseks Tõnu Tender. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.