Tere hommikust, lumi ja märtsikellukesed, aeg on käes, aga alati vähemalt minu jaoks on see aeg, kus iga metsa äärde visatud pudel või viinerikile valusalt eriti valusalt pilku riivab. Ja võib-olla on see üks põhjus ka tänase jutusaatekülalise valikuks, aga ma loodan, et tegelikult tungis see mees minu alateadvusesse hoopis teisel põhjusel lihtsalt sellepärast, et ta on väga vahva mees. Tere hommikust keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek. Ringlust. Me alustame tegelikult, et oma saadet enamasti muusikaga ja nii ka täna. See lugu, mida te kohe kuulma hakkate, on sinu jaoks tähenduslik, aga tähenduslik vist mitte nii palju nende laulusõnade pärast, kui. No ikka laulusõnade juures ka, ma arvan, et see sobib siia igati hästi, aga lisaks muule seal selline tore mälestus, et see oli esimene CD-plaat, mille ma ostsin ja selle nimi ongi siidiplaat. Siis mul ei olnud isegi veel siidimängijat. Siis ma arvasin, et ma kunagi ostan selle juhtumi, see nii ongi läinud. Et sul on vähemalt üks CD-mängija Ja noh, küllap neid on mitu, täna aga ma ei mäleta, mitu plaati mul siis enne oli, kui ma selle sideme ussina hirm oli, plaadimängija. Jaa, tänast hommikut alustab kiigelaulukuuik väga tähendusliku looga. Märtsis algas mai. Kui palju sa üldse muusikat kuulad? No kuna ma sõidan päris palju, siis ma kuulan päris palju muusikat sõitmise ajal, kas siis autos või sõidan rongiga kuulanga rongi sõitmise ajal tänapäeval seal kõike taskust kasutaja ilusti kuulata ja et ega otse öeldes jahetsedasi muul välisel ajal ka ei ole sellist aega lihtsalt seda nii palju kuulata, aga. See ei ole siis niisugune mees, kes rongiga sõites teeb lahti laptopi ja tööd teeb. Jällegi, et kuidas nüüd nagu parasjagu jõuab, eks ole, mõnigi kord ma loen muidugi rongis, eks ole. P olen kuid lahti teha, aga olen näinud, et ega see kõikuva rongi peal, kus küll pakutakse internetiühendust, mis on ka üsna kõikuv. Et ega see nagu suuremat asja nagu ei anna, aga küll lugeda saab rongis jah, aga noh, nii või teisti vahel lihtsalt on kõigest nagu päevadest, nii palju Viljandit siis ida ka lugeda, siis lihtsalt kuulad muusikat, näiteks. Et me peame nüüd inimestele seletama, miks Peeter, kes töötab Tallinnas keskkonnaministeeriumis, nii palju sõidab, ta ei sõida nüüd tingimata sellepärast, et see on tema tööga seotud, aga see on seotud sinu koduga, mis tänase päevani asub sellises armsas Eesti väikelinnas, nagu seda on Türi. Kui kaua sa seal elanud oled? 89. aasta augustist, et 20. aasta hakkab paistma juba mägede taga. Ja kui kaua sa oled sellest ajast Tallinnas tööl käinud? 2001.-st aastast saab nüüd seitse aastat lupsti. Ära pole veel tüüdanud. Jah, et see on hea küsimus, et ma arvan, et kas see nüüd on hea, Valbaga töö on selline pulbitsev, et ei lase nagu igavus nagu tekkida, et kui oleks mingi natukene tavalisem töö, kus tuleks nagu rutiin võib-olla kiiremini. Et praegu hetkel, jah, ma ei saa veel öelda, et oleks nagu selline igavuse tunne, et praegu on kogu aeg selline tunne, et öeldakse hommikuse kohvikeetmise juures, et vesi keeb kuuega. Aga Türi vahet sõitmine, ma mõtlesin tegelikult küll seda kujunes hea küsimus ja, ja sina vastasid ka, aga ma tegelikult mõtlesin, et sind ei ole ära tüüdanud see, et sa pead. Kui mitu korda nädalas siis Tallinna ja Türi vahet. Kaheti tõlgendatav, et kas töötamine või sõitmine, eks ole. Et sõitmine on nagu selline asi, et eks inimene ju harjub paljude asjadega, et päris alguses võib-olla see oli mõned kuud, siis see kuidagi tundus küll selline kummaline ja raske, aga aga ma ei saa isegi öelda, et ma oleksin selle pärast nagu eraldi kuidagi väga palju mõelnud, et ja, ega selle kohta kui neetile mitu korda siis nädalast ei olegi ühte arvu, et see on nagu üsna erinev, et sellist päeva nüüd, kus ma käiks viis päeva edasi-tagasi, sellist nädalat peaaegu ei ole. Olen mõned päevad, kui on võimalus ja vajadus, siis Tallinnas on selline koht ka olemas, õnneks ja, ja teiseks, et kus ma olen nüüd, et noh, viis päeva tinguts jällegi kas siis Tallinnas ma käin ka, seisis ringi või Eestist väljas ringi, et eks see liikumine ise nagu juba hajutab seda. Mis sind seal Türil kinni hoiab? No vot see on selline hea küsimus, et kunagi vist Ultima Thule laulis sellist lauljat, inimene pole kala, et minu meelest, et inimene pigem taim. Et inimesel tulevad juured alla kuidas koha peal, natukene vähemasti osadele inimestele, et on juuretud inimesi täiesti olemas. Ma olen nii tundnud, et kunagi, kui sinna sai mindud, siis küll ei olnud sellist mõtet, et siin on nüüd saaks, ei peaks aga pikaks ajaks jääma. Aga mida aeg edasi, seda võib-olla natuke. Jällegi raskem on tundunud äraminemine või edasiliikumine või täpsudes motiiv, miks seda teha? Mis Türi linna puhul sind võlub? Ma usun, et kõik teavad, et seal korraldatakse lillelaatasid, et seal on palju väikseid, väga armsaid korras majapidamisi, üks neist ka sinu oma. Aga midagi peab ühes kohas olema, mis tõmbab. No kui alustada sellest viimases laadis Türi elanike jaoks see ilmselt natukene nuhtlused, see on ainukene tipptund liikluses siis on Tallinnas kell viis liivalaial iga päev, eks ole, Türil, muul ajal sellest ei ole, aga lillelaadaajal ei ole võimalik linnas liigelda, eks ole. Nüüd noh, esiteks see, kuidas ma sinna kunagi sattusin, oli pigem selle juhuse tahtel. Nii, nüüd teine pool on see, et Türil on oma positiivset pooled olemas, et ta on Eesti keskel, mitte geograafiliselt, aga ma arvan, et ta võtab kokku päris palju seda, mis, mis, mis on Eesti täna hetkel kõige oma hea ja halvaga, eks ole, ja, ja kuna ma enda jaoks ka üllatusena, et ma viibin seal ju väga vähe, viibin seal vahel õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel, eks ole. Meil on mõnus magada või? Täiesti rahulik. Hästi rahulik kõiges mõttes hästi rahulik ja kõik on käe-jala juures vajalik arv inimesi, tuttavaid olemas, kellega suhelda ja selline kodune, lihtne. Sinu kodu Türil on jõe ääres. Kas sa oled jõe-järve-mere- või metsainimene? No ma paneksin kokku, et mulle meeldiks need kõik korraga, et kui võis olla, aga vähemalt mingi vesi, jõgi või ja tegelikult mul ju kodurs järv on ka mingi mõnisada meetrit kaugele suvel ujumas käia, on täitsa rätik kaela ja järve äärde. Aga siis meri on minu jaoks selline, võiks öelda element, et ma ei ole kunagi mere ääres otseselt elanud olnud, aga meri mulle meeldib küll tegelikult aga mets jällegi on jälle hästi oluline küll, et ma ka siin praegu talvisel ajal ikkagi üle nädala või, või vahel sagedamini ikka käin küll metsas. Ja see on selline väga hea tunne. Noh, ma käin seal päriselt kohe, töölised lasi, võib öelda, et eks nagu väga paljud Eesti inimesed, eks minu isa ka taotles ja sai tagasi siis minu vanaisa talu ja me käime seal siis vennaga suisa nagu metsatööd tegemas. Ja kui osad inimesed käivad kuskil jõusaalis ja maksavad suurt raha, eks ole, siis mina käin seal nagu justkui ilma rahata, selles mõttes ei maksa midagi, aga tulemus on sama, et ma olen nagu tavaliselt sellise päeva lõbus nagu, nagu täitsa läbi. Hästi õnnelik. Kas sul on Eesti metsadest noh, seoses sinu tööga ühelt poolt ja seoses siis sinu metsa armastusega mingi niisugune ülevaade kujunenud, et ma tean, et on terve hulk inimesi, kes on arvamusel, et Eesti metsast tühjaks raiutud ja koledad sellised augud haigutavat Eesti metsamassiivi, siis kuidas see olukord sulle tundub? Väga metsanduslik küsimus, et ma ei taha siin hakata kuidagi mingi metsanduslik seisukohti võtma. Et kui palju peaks nüüd raiuma või mitte raiuma, aga on nagu küll näha ja sa nagu positiivne, aga ütleme puhtalt statistikanumbrist tuleb välja, et Eesti on palju, palju metsarohkemaid metsasem, kui ta oli näiteks kas või 50 60 aastat tagasi ja kas või jällegi, kui ma vaatan seda siis nagu oma isa või vanaisa metsa, siis sellest suur osa on maa, mis oli alles 50 statel tegelikult karjamaa ja selles mõttes on väga palju, aga teisalt muidugi isegi mitte olles metsamees, siis hakkabki silma. Ega need metsad sageli ei ole heas korras, et seal nagu vajadus, vähemasti sellise kuivanud metsa ja haige metsa väljaraiumise järgi on kohati täitsa karjuv. Ja see tuleb sellest, et metsal pole peremeest. Ma ei oskagi öelda, sest et tegelikult kui ma vaatan seal kas või piirinaabrina punasega riigimets, eks ole, riigimetsal joon peremees olemas, aga seal riigimetsas ka sageli see pilt ei ole mitte väga ilus. Et siin nüüd on see asi läinud ju väga palju rohkem sellise suure hankepõhise mingi lepingu peale ja, ja ma arvan, et isegi kui keegi külamees, kellel täna hetkel endal, siis metsa ei ole võib-olla 10 15 aastat tagasi ta läks metsaülema juurde ja ütles, et kas ma võiksin sealsele langenud puidu ära koristada ja ilmselt metsaülem sai talle seda suhteliselt lihtsalt lubada. Siis kui ma olen nüüd jällegi õieti aru saanud, siis täna selline asi väga hästi on võimalik? Ei olegi. Ja võib-olla see on osa protsessist või põhjusest, ega ma ka ei tea seda, aga noh, sellisena see pilt avaneb tegelikult. Kui me selle Türil veel natuke aega püsime, siis sul on seal naine ja kaks last või õigupoolest ma ei teagi, kas nad enam on Türil, et kas nad juba sirutavad tiibu ja tahavad sealt jalga lasta. Üks vanem on juba Tartus, pigem, eks ole, et käib ka nii vahel nädalalõpul vahel üle nädala suisa ja vahepeal saadab sõnumeid, et võiks rahalist toetust anda. See asi käib ja nii on, me ikka näeme vahele. Aga nad tegelevad, millega lapsed. No vanem poeg siis õpib Miina härma gümnaasiumis Tartus 11. klassis ja tütar alles õpib siis Türi põhikooli kaheksandas klassis üks aastasel põhikooli jäänud. Kas see Tartusse keskkooliminek, kas see oli teil niisugune perekondlik otsus või ta on lihtsalt selline helge pea ja tundus, et Türil on nagu maht jääb väikeseks? No see oli enne keegi tema enda soov ja otsus, et ei teda keegi väga selles suunas lükanud ega ka mitte takistanud, et ma olen jah, selles osas küll püüdnud mitte seada takistusi ja pigem nagu sedapidi, et kui sul on endal huvi ja kui sa tahad ja kui see on kas hariduse mõttes kindlasti hästi oluline ja siis mina pean tagama võimalused Sa ise õppisid ülikoolis, mida geograafiat? Täpsemat geoloogiat, see on küll teaduskond üks seesama, see on siis praeguseni vist veel on Tartu Ülikooli bioloogia geograafiateaduskond, kuigi seal nüüd ühendatakse loodusteadusteks füüsika, keemia kõik kokku. Et see on arenenud, aga jah, biogeoteaduskonnad seda kutsuti, geoloogia osakond. Ja kui sina olid noor, selline pikajuukseline uljas tudeng, siis kuidas sina oma tulevikku ette kujutasid? Kui ma nüüd ütlen geoloogina, siis kõik muidugi, kes vähegi naljast aru saavad, naeravad praegu. No võtame selle vildi, naeruväärne, sain aru, et see naerukas tähendab seda, et meil on üks selline tore, võiks öelda, siis jällegi pärimus või me oleme sellele nagu nõukogude kaasa saanud, kus keegi, kes tegeleb prügilas, nimetatakse bioloogiks. Nüüd me minu arust me keele mõttes sageli väga palju neid nõukogude aja päritoluga asju enam isegi heaks ei kiida, võime loom lihtsalt, see on üks nendest, mis on elav, aga näiteks ju mujal maailmas ingliskeelses maailmas, neid kutsutakse hoopiski skewanchers siis hoopis hoopis teine sõna neile mingit pistmist. Mina ei teagi seda sõna, aga mida see siis tähendab? Prügikolli? Põhimõtteliselt jah, seda see tähendab. No mina sattusin, ma arvan, mida mina, mõned kindlasti mu kursusekaaslased, sõbrad-kaaslased ka samamoodi sellise ala peale üsna vähe teada sellest, mis oli, et me seal viskasime nalja, oleme paralleelkursused, olimegi geograafidega, et kõik olid koolis õppinud geograafiat ja kõik ilmselt õppima tulles arvasid, et nad teavad, mis geograafia on enamasti kui nad ülikooli lõpetasid, siis nüüd enam ei olnud peaaegu õrna aimugi, mis geograafi on või, või mis tema ei ole, et kus selle piirid on, lõpevad või algavad selleks nii laiaks, kätte ära ideoloogia õppijatega oli ilmselt nagu märgatavat, vastupidi. Et alguses ei teatud sellest suurt midagi ja lõpetades saadi, ma arvan, päris konkreetne pilt juba, mis on või mis ei ole. Muidugi see aeg lihtsalt oli ju nii palju, teine et selles ma pean silmas siis 80.-te keskpaigas, mis oli selgelt selline nõu koguda, ajastu alles ja toona tundus täiesti vastuvõetav mõte igal juhul ka töötada geoloogina ja ma arvan, et töökohti toona oli ka päris palju ja ja küllap kui see aeg poleks muutunud, küll aga ma võib-olla töötaksin sellel alal täna. Aga sa oled sattunud nagu, nagu hoopis teise maailma. Kuidas inimene satub sellise asjaga tegelema, millega sa tänapäeval tegeled? Jällegi, et siin on nüüd aja muutumine selles mõttes nüüd toonud uusi asju, et ma arvan, et tänased ülikooli lõpetajad ei tarvitse enam hästi aru saada, mis tähendab, suunamine ülikooli lõpetamisel aastal 89, kui mina sattusin ülikooli lõpetama, siis oli suunamine veel täiesti aktiivne mõiste, kuigi kui ma ei eksi, siis ma arvan, et 89 vist oligi viimane Tartu ülikooli suunamine 90. aasta hiljem vist enam ei olnud. Aeg muutus sellisel viisil. Aga millal see oli ja igaüks pidi natuke selle peale mõtlema. Ja see tähendab natuke mõtlema selles kontekstis, et kui sa tahtnud jätsid, suunatakse päris tundmatusse kohta just nimelt sind saadetakse sinna, kuhu sa ei ole soovinud minna selle õrna aimu, sobisid selles osas natukene eeldud ise tegema. Sest lõppkokku suunamine nüüd päris selline tuled uksest sisse ja kuulad, kuhu sind saadetakse ka? Ei olnud reeglina ju ikkagi inimesed ise leppisid milleski kokku ja siis naisi väike sellepärast isegi sellepärast ja ka sellepärast. Ega ometi sina? No mitte mitte sellep pärast, ainult? Jah, aga eks see oli tõsi, et toona vähemasti siis ülikooli viimasel kursusel või natuke enne seda, siis abiellumine oli selline statistiliselt kõrgel tasemel et vältida seal üllatusi, ütleme nii, jah. Aga siis konkreetses tulles siis jah, et mul oli 89 kevadel suisa üks töökoht juba peaaegu kokku lepitud Tallinnas ja oleks siis toona peaaegu satun Tallinnasse, aga see oli mõningate lubadustega täidetud nagu ikka noorel inimesel elamispinnaga toona ju ju kinnisvara turgu kui sellist olemas ja enamasti elamine, kes läbi töökoha, aga, aga kas see pakkumine kuidagi langes ära ja siis tuli leida kiire asendus ja ja siis oli, ma ütlen minu jaoks tegelikult suisa vist peaaegu poole tunni otsus. Kui ma tegin teise otsuse ja võtsin vastu selle pakkumise, kus siis oli töökoht, kus elamispinnaga ja nii ma sinna sattusin. Aga kuidas sa Türilt Tallinnasse sattusid tööle keskkonnaministeeriumisse? No tähendab, kuna ma sattusin toona siis algselt tööle nimetada, siis seal see nimetused muutusid, selle aeg oli selline keeruline ja seal Igasta vahetati ukse juures silti, eks ole. Mis iganes selle asja nimi oli, aga see sisu oli suures pildis kogu aeg üks ja samas oli tingutades see, mis nüüd siis aastast 2000 tänaseni on siis keskkonnateenistuse nimel. Maakonna keskkonnateenistus ütlebki seda, et selline ametkond, mis tegeleb siis maakonna piires keskkonnaasjadega sinna tööle sattusin ja selle teemaga tegelesin ja ja siis päris mitu korda ja ma arvan, see oli 90.-te teises pooles juba hakati kuidagi kutsuma Tallinnasse ministeeriumisse ja ma esimestes kutsudes nagu ei võtnud vedu, aga aga siis kordus ja siis 2001, siis kuidagi otsustasin, et võib-olla võib-olla nii nagu vis kaaluda. Ega sa iganes iialgi arvasid siis, et sa satud sündmuste tulipunkti, et aastaks 2006 2007 juhatad seda osakonda, mille ümber käib praegu Eestis niisugune meeletu trall. No ma tulin 2001 juba seda osakonda juhatama konkreetselt, et teisiti öeldes, et ma ei kandideerinud mingil avalikul konkursil, ma ei tea, kui oleks selline konkurss on, et kas mul oleks endal selline mõtegi tulnud, aga mind olulised inimesed siis toona siis väga jõulised veensid, et ma peaksin tulema ja siis ma lõbustada tulingi. Et selles mõttes see ametikoht nagu nüüd see, mis sellega kaasneda võib, nüüd üllatus ei tulnud, eks ma nii nii arvasingi, et lihtne see väga nüüd ei ole, eks ole, aga aga eks siin jah, aeg on tulnud nagu uusi asju ja, ja selles mõttes jälle ka öeldud, et, et kui vahel tundub, et võib-olla nüüd nagu korraks temperatuur langeb, siis kindlasti tekib uus skeemis kolle ja temperatuur lävele üles end igav ei ole. No sa sealt päris palju sellist negatiivset kriitikat ka tänu oma ametipostile ja ja ma kujutan ette, et inimesed, kes need tavalised inimesed, kes on pidanud sellest aastast alustama oma selle kuulsa prügi sorteerimisega, et et nad mõtlevad sinust küll umbmääraselt ja tänu tänasele saatele võib-olla ka väga konkreetselt, et see on see jube mees, tänu kellele peab mul olema neli prügikasti. Et kuidas sa sellise negatiivse suhtumise või ka teiste riigiametnike asutuste, poliitikute negatiivse kriitika, kuidas sa selle välja kannatad? No esiteks, õnneks see nüüd ei ole nii dominaatsedi, ainult eks ole negatiivne teeks seda positiivset ja mõistvalt poolt olla ka ikkagi ja, ja minu arust, mida aeg edasi, seda, seda rohkem kui seda tuleb. Aga tõsi on see, et seda negatiivsust on palju ja see see kõige meeldivam pool sellest tõesti ei ole, aga noh, tuleb, tuleb võtta nagu on. Ja ma arvan, et tuleb püüda näha nagu seda pikka eesmärki, mida ma enda jaoks ikka suudan nagu leida ja näha ja sõnastada ja võib-olla siin lihtsalt kui tulla selle sortimise märksõna juurde, siis tegi mulle nalja, aga rõõmu. Nädala sees Päevalehes avaldatud uudised Vatikan täpsustas pattudeni nimekirja ja nüüdsest on padus kuulutatud ka prügi, mitte sortimine. Pealkiri Päevalehes oli inimesed sorti käädnud või te lähete põrgu väga hea uudis. See on võimalik, sest et kirjeldus oligi selle uudise juures, et Vatikan kuidas iganes me siin oma mõtlen, siis Eesti tervikuna siin ühiskonna, sellise religioosse taseme juures täna Vatikanis tulenevad uudiseid võtame, eks ole, kui tõsiselt või mitte tõsiselt, aga seal pattude nimekirja vaadatakse üle ja mitmed asjad, mis varem olid olulised patud, nagu näiteks liigkasuvõtmine täna hetkel on täiesti seaduslik, auväärne tegevus ei ole patt, aga sinna tuleb siis uusi asju juurde ja, ja nüüd on siis motika leidnud, et jäätmete mittesortimine Kuna ma panen praegu tähele Peetrit Me räägime mõlemad kohutavalt kiiresti, et siis vaesed raadiokuulajad pühapäeva hommikul, neil pole aega minna võileiba võtma ka külmutuskapis, sest tulistame vahelduva eduga, et laseme neil nüüd kuulata ühe mõnusa kauni pühapäeva hommikuse muusikapala ja siis me jätkame pärast seda peet reegiga. Mismoodi on mu vaimu seis ei täida, nagu kastestab, peata üks kord meis kui väikegi. Kat tõuseb ta kui päikene tull. Ja olles suur või väikene vaimsed võile mustaks murre läbi läheb tuli nii, et on 1000 aastat häbi. 1000 aastat. Mis on see luuletaja, luule? See on, kui mõtled elule ja millelegi muule, mismoodi on mu vaimu seis? Ei seisa nagu kas tõstab peata üks kord meis kui väikedi. Kastuvused A kui päikene küll olles suur või väikene vaimsed, võitle saaks muu. Nii et on 1000 aastat hävinud. Õigus olla mässu. Õigus olla õnnelik? Õigus põhiseaduslik. Õiguspõli seaduslik. Jutusaate stuudios täna hommikul, siis teile meeldetuletuseks Margit Kilumets ja keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek. Me lõpetasime enne muusikapausi hästi toredat tsitaadiga Vatikanist, aga Itaalia, eriti Naapoli, on selle prügimajanduse pärast olnud võib-olla Eesti inimestele viimastel aegadel vaatet niisuguseks hoiatavaks märguandeks, mis kõik võib juhtuda ka arenenud riigis, kes peaks justkui olema meist palju, palju kaugemal ees, mis seal Naapolisse tegelikult, et lahti on sina, kui asjatundja seletanud inimestele Esiteks, ma pean muidugi ütlema, et ma olen küll itaalias käinud, aga mitte Napolis, et oleks, kunagi pole minna, aga nagu ma aru saan ja sellest on nüüd siin kirjutatud üsna palju, et ka Itaalias on väga selge põhimõte olmetavajäätmete käitluse korraldamine, kohalike omavalitsuste ülesanne, mida ta ka Eestis on ja seal nüüd põrkutud, siis ühtepidi suutmatusele veetud olulisi otsuseid ja noh, ajakirjandus väidab, ma ei tea, kui tõsi see on, et seal on mingid seosed siis sellised tuntud organisatsiooniga nagu maffia võib-olla ei tea, aga siis mis on küll selge, on see, et vanad trügid kinni pandud, uusi pole tatud alternatiivina, mis peaks olema, võiks olla jäätmepõletustehas, ka sellele ollakse vastu ja siis ollaksegi sellises situatsioonis, kus need nagu ollakse ja lõpptulemus on täna hetkel, siis suisa Euroopa Komisjoni poolt siis kurje kirju lähetatud Itaalia valitsusele, et seal tuleks nagu kord majja lüüa. Sa rändad, palju, ütle, Peeter, kas sa suudad oma reisiseiklustest välja otsida kaks niisugust riiki, üks, kus kogu see prügimajandus on korraldatud, nii et sul on tõesti olnud mõnus, turvaline ja hea selles riigis olla ja teine, mis on täiesti antipood, niisugune eriti negatiivne näide. Jäätmekäitluse kontekstis parimad näitajad enam-vähem ka suisa maailmatasemel tegelikult on meie kõrval Põhjamaad ja eraldi võttes võib-olla veel siis Rootsi ja Taani, ma arvan praktiliselt kõikide näitajate järgi maailma tipp absoluutselt kõiges. Et seal kui käia nüüd kasvõi turistina, siis paraku võib-olla ei taju seda näeme natuke kõrvalised või sedasi vaadates, kuidas süsteem toimib peaaegu veatult ja aga ega tavaline inimene muidugi ei tunne huvi ja ei peagi ehk et mis on need põhimõtted, mille alusel see toimib, miks see toimib ja ja muidugi selged ranged põhimõtted, millest lähtutakse ja siis see ka toimib. Et mida ma ka Eestis võib-olla näide on see, et me küll sageli näeme, et vot see kogu süsteem töötab nagu mingisugune selline Väike-kenasti disainitud masin vaikse urinaga ja toimib aga ei vaata nagu selle masina sisemusse, mis need põhimõtted on, me teeme nagu puust asja järgi ja arvame, et seal saab samamoodi toimima? Ei tarvitse. Muidugi andi poodina üks selline hästi vahva reis, mõned aastad tagasi, kui ma käisin Mehhikos ja Mehhiko oli selles mõttes nagu tõeline kontrastide maa, et ma arvan, Mehhiko City oli minust nii puhas, et seal oleks sokkides käia. Et see oli hämmastav, puhas, aga samal ajal Mehhiko kuskil maapiirkonnas väikelinnad ma tõesti ahetasin, kui linna taga olid sellised meetri-pooleteisekõrgused prügivallid umbes nii nagu meil suure lumesajuga aastal, kui kõigepealt sahk lükkab suure lumevalli, et neil oli selliseid prügi valida, oli seal kuskil maantee ääres linna või küla taga ja tundus see eriti kedagi ei häiri, et see oli päris õudne. Mul on üks, ma räägin nüüd ühe loo, lubad, mul on üks klassivend. Õigupoolest on mul neid mitu, kes koos purjetasid, et ümber maakera. Ja kui kapten Mart Saarso sealt tagasi tuli, siis ta rääkis palju vaimustavaid lugusid, aga mõned nendest olid ka traagilised. Ja millegipärast meenus mulle täna siia saatesse tulles lugu sellest, kuidas ta ütles, et Margit sa oled vaikse ja nii nii-öelda kõige tagumises tipus ja seal sõuab sinu poole kõige kõige viimane ookeanilaine ja mida sa näed selle laineharjal tühja Coca-Cola pudelit. Et ütle, kas asi on tõesti nii hull. Oleks unistusega muidugi reisiks sedasi siis ütleks, nii, on, aga aga no ju ta siis on ja ma arvan, et see nagu sümbolistlik longi. Jah, ongi, aga ma arvan, et ega see, see on, nüüd juba läheb sellise suurema ökoloogia ja globaalprobleemide peale. On päris selge, et see prügistamine ja sealhulgas eriti plastikuga eraldi esile toodud need kilekotid, mis satuvad ookeani kui palju noh, ütleme hävingut põhjustavad seal kalad, kes seda sisse söövad ja muud sellised, et ma arvan, see pilt eriti selles kolmandas maailmas. Jah, mul on tegelikult ka olnud võimalus käia Keenias ja see pilt, mis seal avanes näiteks selline iseenesest kui sinna minna turistina näiteks Nairoobisse, siis sind ilusasti seal enne valmistatakse ette, et et vaatamata sellele nendele üllatustele, mida aitäh, jätke endale meelde see viimane linn, kus see tõenäoliselt saate kasutada internetti Ida-Aafrikas kogu Ida-Aafrikas. Aga noh, see, mis on näiteks kasvane roobi, ütleme, eeslinn, eks ole, ja see on ikka päris uskumatu see asi Euroopa võrdlustes, vaata vinglites need mustlase mõtlesime. No viletsus, mustus, prügi laiali, kõik, mis on, eks ole, ja, ja. Osad on kaetud sellise paarisentimeetrise kilekottide kihiga, jalgsed trambivad seal sees. Et seal on ikka prügilademed, on ikka täiesti jah, et, et see on kolmanda maailma juurde, paraku täna hetkel käib, et et seal kohati sõnas, mõtlesin pööratud selle üldse mitte mingit tähelepanu. Ma ei tea, millega see lõpeb seal kõik, et kas solgisurma surrakse või või vastupidi, leiab tõendust, et inimene kui liik bioloogiline kohastub sellisel viisil, et on võimeline elama vööni sodi sees. Kaudselt, see jõuab ikka meieni ka ju. Või mis? No oma õue Belast mitte, kui me oma õuekorrale hoiame, aga, aga nüüd teine pool on muidugi see on juba jah, selle maailmateemade küsimused. Mis meist sõltub ja kuidas meie saame aidata ja praegu käib siin ju väga palju väitlus tegelikult sellist rahvusvahelist, et kolmas maailm on üle ujutatud elektroonikaseadmetega ja nad ei oska sellega mitte midagi teha. Ja siis me neid juba kogumeid ja, ja ütleme nii, et mitte väga halvasti ja neid ikkagi käideldakse ja midagi nagu väga halba, sest kindlasti ei tohiks nagu sündida. Aga kolmas maailma Aafrika täna hetkel räägib juba mobiiltelefoniga, kui sul aku tühjaks saab, akvarell lõpeb, ei oska sellega mitte midagi teha. Ja vana mobiiltelefoni aku võib-olla vabadusel mõnel mudelil isegi veel kaadmium, Maku raske metall, need kõik muu juurdekuuluv elektroonika arvutid, et kõiksugused, muud masinad rikki läheb, sinna ta viiakse võib-olla veel töötavas korras ja kui see seal rikki läheb, siis seda seal enamasti parandada. Ja käitumise mõttes nad ei suuda sellega teha, muidugi mitte midagi. Ja see on täna tõeline globaalprobleem, täna tegelikult. Kas sa oled palju ilmselt viimasel ajal esinenud Eesti inimestele käinud küsimustele vastamas kohtumas? Ütle, kas keskmine Eesti inimene on sellesama prügisorteerimise prügisse suhtumise poolest lootusrikas. Sa võid ka praegu öelda, et me oleme täiesti lootusetu, et sul on see võimalus vähemalt inimestele teha. Noom loom. Pühapäeva hommikul. Ei, minu meelest on lootus loomulikult olemas, pole üldse kahtlust, et selles võrdluses igasuguses mingite tunnuste alusel siin eestlasi paigutades kuskil, et ma arvan, et eestlased on päris keskmised eurooplased ja kui meil siin on ka president öelnud, et me peaksime nägema eesmärgina sihina ikkagi nagu, et me oleksime rohkem põhjaeurooplased, siis ma arvan, see niisugune siht, et jäätmekäitluse kontekstis ja ka suhtumise osas veel me seal veel kindlasti ei ole. Ma arvan, et me oleme just nimelt keskmised või isegi üle keskmise eurooplased ka suhtumise osas. Ega seda, ütleme siis hoolimatust sellesse küsimusse üldse tegelikult laiemalt keskkonnateemasse üldse laiemalt, see ei ole ainult tingimustele ida või uue ja vana Euroopa vahe või mis iganes, et see jookseb hoopis teisi liine mööda ja ja seda hoolimata väga palju väga paljudes riikides noh ei ole ise sattunud ja tuttavad on kirjeldanud olukorda Kreekas, vana liikmesriik, väga tuntud turismiriik ja, ja olen kuulnud kirjeldused olles Kreekas, oleks kasulik vaadata kõrgemale mäetippude suunas ja mäetippudel ütleme siis vanade antiikarhitektuurimälestise suunas, mitte jalgadega. Mis te, Peeter, mis sa siis teed, kui juhe kokku jookseb? No üks võimalus on see, et lähen nädala ootusele ujuma, see on üks võimalus ennast niimoodi ammendada. Just nimelt olla see püsikliendistaatuses väga hea meelega. Ja suvel järveäärne. Täpselt, ja, ja see on üks niisugune maandamise koht kindlasti, et ja teine võimalus praegu hetkel talve rüüti siis metsas käia. Et see on just nimelt sellise metsatöö tähenduses küll, aga minu jaoks on see ennekõike selline puhkus. Puhkus sellest tähendusest õhtul kukub peaaegu ümber, veidi väsinud, aga puhkus üllatus. Muidugi täiesti tavapärased asjad sinna juurde, et kasvõi muusika kuulamine või millegi lugemine, filmi vaatamine, kuskil kõik muud asjad, mis on tavapärased. Aga reisile, kui tihti sind lastakse küdisse iseennast lubada? Treidimine nüüd kaheti need tõsised, et eks ma ju pean ametialaselt ka reisima päris palju, et see pole, see pole see õige, see pole see, et tulles kahekümnendat korda Brüsselist kell pool üks öösel, reede õhtul jõudis koju kell kolm öösel, siis seal ei ole midagi rääkinud tegelikult reisimisega. Aga nüüd nagu oma tahtel ja ise valides. No eks paar korda aastas ega väga palju rohkem käia. Aga küllap jah, et on olnud võimalust ja kohe varsti jälle ongi jälle minek. Siis on talvel tavaliselt ükskord käia ja suvel kuskil. Nii, aga sa ju tead, kuhu sa juba lähed, ära nüüd vaata maha, midagi sellise näoga ei taha öelda. Kahe ütleme nii, et varsti siis üks käik Egiptusesse ei ole, veel, ei ole veel ette jäänud, võiks nii-öelda korra ära käia. Aga sa lähed sinna rohkem lebama ja päikest võtma ja ujuma ja kalu vaatama või rohkem lähed muinsuste pärast. No antud reisihull, ma arvan, ma vist sinna suurte muinsuste nii väga palju ei jõua, aga eks mul ole ka soomudega Kairo saarele ja puhtalt selline tõeline maailmalinn ikkagi ju tegelikult eks siis näis Kaeras peab seal hapnikumask olema, ütleme omast kogemusest olen proovinud ja sellepärast, et sellist ma ei tea, mitmeteistkümne reaga tänava liiklust, kus tõesti on hästi väike auto ja siis seal peal on hästi suur kast ja seal on noh, kõik kõikvõimalikke asju, inimesi kõige tipus on veel voodihaige vanaema oma voodiga on seotud sinna ja siis need sellised asjad, liigu mitmel real. No see on põnev kindlasti mul tegelikult, kui ma mäletan, kui ma Meigo citys käisin, siis ka ju kõik turismikirjeldused raamatud ütlevad, et Mehhiko City linnaõhk on üks kõige halvemaid nagu maailmas, eks ole, aga küllap see seal tuule suunast ja ilmastikust sõltuma, nii et igal juhul sel ajal, kui mina seal sattusin olema. Ma ei täheldanud seal küll kõige vähemalgi sellist ebamugavust või ebameeldivust või õieti õieti ei saanud. Bioloogia geograafia teaduskonna inimesed olid ülikooli ajal kuulsat, ma ei tea, kas nad enam on. Aga siis, kui sina seal õppisid, olid nad kuulsad oma selliste seiklusmatkade poolest igatsugu suuskadega ja küll siis käidi külmas kohas ja kõrbes, kes kõrbes polnud käinud, see polnud üldse inimene. Politsei ka niisugune matkamees vä? Tõepoolest oli nüüd see oli nii, et kuuldus, nagu võiks öelda, selle asja juurde ei saanudki muud moodi käsitleda, see kõik oli paketis, et käisin ülikooli ajal. Nii või teisiti kujunesid selliseid teatud sõpruskonnad, kelle kaudu pigem käid seal alati natuke väike vahetus oli aga kõik viis aastat ülikooliajasse käidud, et siis suusamatkal üldivad Siberis üks aasta käisime ka siis Armeenia mägismaal, täpsemalt öeldes praktiliselt siis seal, kus nüüd on toimunud hiljem Armeenia Aserbaidžaani sõda umbes selles piirkonnas, aga siis muud kurat Siberis ja kas need neli aastat vist käidud pärast kõrbes kevadet, et see oli ikkagi nagu kaks matka siis aasta jooksul pluss tavalistel suvel siis mingi käik kuskile Kaukaasiasse või oli see mingi praktika kuskil kaugemal. Ja toona sihuke kaks kolm matka oli kuulus nagu asja juurde. No kas see niisuguste äärmuslike matkade, telkide ja sõprade ja, ja, ja piiritusega sa sa selliste matkade järele igatsed? Tegelikult igatsen küll ausalt öeldes, aga nüüd on jälle see, et mis on nagu võimalik ja ma ei pea siin isegi silmad, mis nagu täna maksaks, eks ole, et ma tean seda, et mõned väga kiindunud inimesed käivad praegugi seal seal, aga tõsi küll, see kindlasti on üsna väikseks jäänud võrreldes sellega. Sest et esiteks muidugi maksab palju, teiseks see ei ole mitte alati väga ohutuna mõneski piirkonnas, ma mäletan, kui me vist käisime 88 kevad Turkmeenias kõrbematkal, siis seal juba oli nagu tunda, et õhkkond hakkas selgelt muutuma ja selline vägivaldsuse vaim hakkas hõljuma, et väga ohutuks muutnud ja hiljem seal keskel mõnedki käisid, seal ikka põrkusid päris tõsiste probleemidega juba täiesti reaalselt. Aga teine moment muidugi on see, et siin tuleb nüüd ka iseenda vastu aus olles öelda, et kõike seda, mida sai tehtud, siis kuskil olles ise seal 20.-te keskel no ei suudaks neid asju teha enam, et need asjad, mida seal toona, aga noh, ma võtan siis füüsiliselt, et need ikka kohati olid ikka päris päris tõsiseid ettevõtmised ja ja täna enam tervis sellele vastu peaks. Kas sul on niisugune olemate paik Kuusa tingimata tahaksid sattuda lähitulevikus mõni riik, mõni koht, mõni saar, mõni viis, kuidas sinna jõuda? Üks selline kohtilisetuks Island unistanud sinna minemist ja ikka usun, et ma kunagi lähen ka. Ei tea millal, aga muidugi mõnedes kohtades, kus ma, kui me siin nüüd just rääkisime nendest Siberi matkade, siis tegelikult ütlen ausalt, et on kohati suisa kas sedasi une piiril olles und nähes, siis siberi mäed on ikka ikka täiesti uskumatu ta sinna ka mõtetes, vähemasti kunagi tahaks tagasi minna. Olgu see Sisas, Altai või, või tasa, joonid või seal on ikka täiesti uskumatuid piirkondi, loodust, puutumatut, inimesest. Sellises ilusat võtab hinge kinni. Täna on pühapäev. Ma tean, salaallikad on mulle rääkinud, et sul on hea kokk. Kas pühapäevad on niisugused päevad, kui sul õnnestub olla Türil omas kodus ja teha oma perele näiteks süüa? No enamasti see nüüd ka alati olete see, kui me seal metsas ei käi, nii et see on vahel, kuidas satub, et vahel pühapäeval ja jumal kaks päevaga. Nii nagu oleks mingi pööraselt suur Metsuse aastakümnete kaupa mograadede raadide valmis, ei saa. Kuna küsimus on see, et seal enamasti saabki käidud nädalavahetustel ja neid nädalavahetuse vahel satub veel mingeid pühasid sinna peale ja siis vahel satub ilma sellistest tuleb pussnuge taevast alla ja siis lõpuks ongi nii, et sa pead nagu üsna täpselt lugema, et sa saad oma asjad tehtud, mis vaja teha, on. Et nii on, aga noh, tõsi on nii jah, et ma nädalasel kodus olen, eks ma kuidagi söögitegemisega seotud olen küll. Aga mis on näiteks need asjad kevadel 2008, mida sulle näiteks praegu meeldib teha või katsetada või mingi selline värskem retsept, mille kohta isa on hinnatud peres lapsed karjuvad jeee, tee meile täna seda. No tegelikult on nüüd nii, et ega mulle sellist päris väga lihtsat tavalist toitu väga palju ei pakuta teha, et mulle meeldivad sellised natuke eksootilisemad Hiina ja India Mehhiko toidud ja muud sellised ja sageli ma lihtsalt võtan kus iganes ette jääb, mõne kokaraamaturiiuli pealt ja vaatan, mis seal siis põnevat olija üks kokaraamat, mis siin viimasel ajal olnud saanud leidnud tarbimist, siis pojale kingiti kooli lõpetamise puhul on üks. Toredasti kirjutatud asju ja mõned väga lihtsad ja toredad lihtsalt toidud. Täitsa tore teha. Kusjuures juba sellepärast tore teha, eks ju, et nendel hästi vaimukalt kirjeldatud, kuidas sa pead neid tegema ja millised sõbrad sa pead külla kutsuma ja milline muusika peab plaadimasinas olema, eks ole. Komplektis. Kuidas su elukäik edasi läheb, kas sa kavatsed siin Tallinnas ministeeriumis veel pikka aega töötada? Kui midagi erilist ei juhtunud? No ma olen oma kolleegidega niimoodi öelnud, et ma kunagi arva, et mind kabinetist jalad ees puusärgis kantakse. Aga mul ei ole kunagi olnud ühtegi põhjust selle üle nagu eraldi, nagu mõelda, et mul ei ole ühtegi selles mõttes täna hetkel kribedavad mõtet, et vaataks, paneksime Šiviisi sellesse ja rabeleks selles kontekstis üldse mitte seda, et üks päev korraga, et vaid, vaid pigem seda, et ma praegu jätkuvad, näen, et on päris palju asju, mis on pooleli, mida ma mingit pidi olen lükanud, ei käivitanud, või, või vähemasti siis kuskil keegi väljapoolt näeb, et et ka süüdistatud vormitset, vot see mees ja pani selle asja käima ja nüüd isenesest laseb jalga, eks ole. Ei oskagi öelda, ausalt öeldes, et õnneks või on veel nagu selle pensionijaani on veel piisavalt palju aega. Ilmselt ilmselt on veel uusi väljakutseid ka tulemas, aga. Et sul ei ole niisugust väikest mõtet, et sa tahaksid näiteks viimased 10 oma töist aastat enne seda pensioni olla kusagil õppejõud, mai tea töötada Võrtsjärve kalakasvatuses, olla keskkonnainspektor, käia vaatamas, kuidas siis tegelikult metsades lood on mingi töö, mis, mis on sind kogu aeg kummitanud, aga et see on tegemata. Ei sellist mõtet nüüd küll ei ole päriselt ja, ja mis on küll, vahel selline mõte tuleb peale, et parasjagu see, mida ma praegu teen, et seda kipub nagu liiga palju ja liiga intensiivselt olema, et lihtsalt nagu selline ettevaatamiseks ütles. Et võib-olla kunagi, kas see olukord nüüd natuke ise muutub rahulikumaks, asjad saavad natuke paika rohkem ja selle kaudu lihtsalt nagu töö muutub rahulikumaks või siis, või siis lihtsalt peaks nagu ühel hetkel võib-olla töökohta vahetama selle tõttu, et see siis teisel rahulikum oleksid. Seda pinget on ikka mõnigi kord natuke liiga palju. Kas tervis peab vastu meeste käest, küll ei sobi seda küsida, nad tavaliselt hakkavad keerutama, valetama ja lage vahtima, siis. Ma arvan, jälle nädala sees, siin oli raadiouudistes, kus teatati eesti naistele nende rasket tulevikku, et enamusel nende statistiliselt seisab ees pikk lese põlvkonna eesti mehed ei ela selle ajani. Et seal karm tõde tegelikult, et ma ei tea, ma püüan selles mõttes ka siis kuidagipidi hoida ja sellepärast seal kas või nädal seal metsas sellepärast käingi, eks ole, aga no kes seda teab. Hoia siis ennast Peeter Oja oma armast naist ja kõik me üheskoos üritame siis hoida Eestimaad sellepärast et, et tõesti, kui sa ikka kevadel autoaknast välja vaatad, siis vahel tuleb ahastus peale, aga, aga nii lihtne kui see ka ei ole. Tegelikult see sõltub kõik meist enestest ja lõpetame ühe looga, mis mängib Sageri peete reegi autoraadios siis kui ta läbib vahe Tallinnast Türini või vastupidi, aitäh sulle, Peeter, sa tulid jutusaate stuudiosse ja teile kõigile, armsad kuulajad, ilusat ilusat ja puhast. Pühapäeva.