Kiira kääreline oli see tee, mis mööda sõitsime. Õpetusi oli antud, aga eksimisvõimalusi on alati, kui on üks maatee, mis teeb kolmneli käänakut ja kui on põllud ja metsad ja kui orientiiriks on üks kuusk või või üks bussipeatus siis võib ära eksida ja nii juhtus ka Ülo Sarapu. Aga kui me juba hakkasime lähenema teie majale, siis me nägime, et autosid tänavatel palju ja teil oli külalisi üsna palju. Ja mis sageli Jah, seda ikka juhtub. Põhiliselt on siin tuttavaid, sõpru käib ja on ka muudel igasugustel põhjustel inimeseni. Koos aga teisipäeval, mis see päev, mil on kõige rohkem siin masinaid? Teisipäeval ja ikka on hädalisi oma muredega ja teisipäeva maksimaalne ikka rahva liikunud kui nüüd mitte inimesi siis autojuhi kuskil võib-olla 20 30. Ja noh, igasühes võib-olla kakskolm inim. Öeldakse ju nii, et häda ajab härja kaevu ja eks neid haigeid ajab ka teele nende haigus ja leitakse vast kiiremini Ki üles see teie maja uus ilus maja metsa sees, kui meil see õnnestus. Jah, noh, muidugi, eks inimesed ju teavad ja kuulevad teiste käest ja juhatatakse ja see on nii keeruline, ei olegi leida. Nüüd on juba kuulaja, ma usun, üsna uudishimulikuks muutunud. Me oleme siin tõepoolest tohtri jutul, aga sedapuhku diplomeeritud arsti juures vaid inimese juures, kellel nii nagu viimasel ajal räägitakse, on suuremad võimed kui võib-olla sinul, minul teil kellelgi, kes te praegu raadiot kuulate inimese juures, keda nüüd on hakatud kutsuma sensitiiviks. No tundub nii jah, sellepärast et eks see tegevus, millega ma siin tegelen, ise ma olen suhtunud sellesse maksimaalselt kriitiliselt ja tuginedes nüüd tagajärgedele ja saavutatule võidab ja tõesti niimoodi öelda. Millal te umbes hakkasite märkama, et teil on erilised võimed? No teate, see on nüüd niisugune asi, et seda ma märkasin ju võrdlemisi pisikese poisina, sellepärast vaatasin lähedasi inimesi. Siis ma võisin väga selgelt öelda, kes on terve, kes on haige tookord muidugi ei osanud öelda haiguse nime. Aga niisugune oli noh, ilmselt ta peab olema ikka kaasasündinud, ega see ei ole nii, et me kuskil neid mingil juhul poolel teel hakkame. Nüüd kujutame ette, mingisugust ei tea, mida. Teie abikaasa meile just enne rääkis, et kui teile näidata fotot, millel on 40 inimest peal, et siis te võite öelda isegi foto järgi, et see inimene on surnud ja see on haige. No sellist proove on tehtud muidugi seal võib ju eksida, aga, aga need mõningad katsed, mis on, sai siin tehtud, on, on läinud täppi küll, jah. Kuulge, kuidas te seda tunneks, aitäh? No vot seda nüüd öelda, kuidas on, seda retsepti ei oska öelda, aga midagi on, mis ütleb ära pildi või näiteks kui pilti vaadata. Tunnetatud see olevus ei ole elus. Lihtsalt teda ei ole olemas. Aga kuidagi nii täpsustada seda ei oska. Tähendamine. Nonii lapsest peale te tundsite, et te olete natukene teistsugune. Aga millal te võtsite omale esimese patsiendi ja proovisite, et kas tuleb midagi välja? Enne olin ikka ise sellepärast, et minul oli selline suhtumine hädades alati, et kui mul midagi oli viga, siis ma läksin välja kas seal päikese kätte või proovisin mingil teisel teel saada hädast lahti, kui nüüd kasutaks tablette või arsti juures, ei ole olnud tahtmist ega, ega vajadust olla. Ja eks ise ise olid endale esimene protsenti ja siis läks oma perekonnaliikmete peale ja noh, ja siis tulid sõbrad-tuttavad, eks ta nii läks, eks rääkis teisele ja teine, kolmandale. Aga siiski, kas tuleb meelde, kui natukene pingutada, kas oli isa või ema või, või keegi lähedastest, kes oli esimene patsient selles mõttes, et keda te saite aidata? See oli üks vana mängukaaslane, lapsepõlvekaaslane oli, tema oli peavaludega. Tema oli esimene tegelikult, kes siis niimoodi teadlikult tooli kohale. Kas teile tuleb öelda, mis mul valutab või oskate ise öelda? Ei ole tähtis muidugi ja on ära kuulata, mida inimene räägib, aga enda jaoks ma olen alati pannud ikka diagnoosi ennem et vaadata siis kui palju see ühtib inimese jutuga. See on huvitav ja, ja noh, see on ka teatud niisugune enesekontroll. Kas te jälgite inimest vaatate teda või tunnetate te tema, ütleme peo välja näiteks oma kätega või kuidasmoodi teie teadmisi hangiti sellest esialgu teile täiesti võõrast inimest. Tegelikult piisab ju selleski, kui inimesest räägitaks, küsitakse tema koht. Muidugi lihtsam on variant siis, kui inimene on ise kohal. Aga näiteks vaimuhaigus, need paistavad välja väga kaugelt. Et noh, seal ei olegi vaja otse inimesele otsa vaadata. Kindlasti esitame me teile teie enda arvates väga lapsemeelseid küsimusi, sellepärast et me olemegi tegelikult rumalad kõikides nendes asjades, mille kohta on kogu aeg räägitud, et see ei ole tõestatav, seda ei ole olemas ja kuskohalt me peaksime käisid neid teadmisi saama ja nüüd ma esitan järjekordselt rumala küsimuse ja see on see, et kas te sõna otseses mõttes näete teise inimese läbi kohe füüsilises mõttes. No nii otseselt ei saa öelda, nagu väidetakse, et näed nagu ekraani peal, aga lihtsalt kui esitad endale küsimuse, et mis tal nüüd viga peab olema, siis tähelepanu pöördub selle elundi või koha peale, kus nüüd põhiline haiguskolle on. Ja noh, sellest piisav ja sealt siis juba edasi ja tooge, on võimalik. Võimalik, seda aga peab lihtsalt tajuma, tunnetama ja esimene informatsioon peab olema, et mis on temal põhiline häda, milles kõik muud asjad ja haigused ja viletsuses algus on saanud. See tähendab siis seda, et te paratamatult peate olema juba nende aastate jooksul ise ennast ka üldmeditsiinis üsnagi harinud, kas või anatoomiaski. Noh, seda muidugi, see on möödapääsmatu selle pärast lihtsalt kaudselt sõrmega näidata, kus, mis on, pead ikka teadma, lund seal on või mis seal toimub, näeks niisugust enesetäiendamist omal käel, seda on tehtud ja see on möödapääsmatu. See peab olema sellepärast, et noh, muidu on ju niukene, tuumade keel, keegi ei saa kellelegi aru. Kas on ka haigusi ja haigeid, keda te ei saa aidata? Teate, see on niisugune asi, et aidata peaks saama kõiki. Ma olen selles täiesti veendunud, et kõiki saab aidata, aga vot võib-olla lihtsalt ei õnnestu see minul millegipärast võib-olla kellelegiga. Aga näiteks vaata inimene surnust üles see minu arust ei tohiks see olla. Ei tohiks üllatada kedagi. Aga kas õnnestub minul või kellelgi teisel. Aga põhimõtteliselt peaks olema võimalik ja mina ei üllatuks absoluutselt. Kas teil on sidemeid ka üsna tihedaid sidemeid päris arstidega tegutsevate meedikutega? Jaa, on küll väga palju, näiteks laul karuga on mul väga head sidemed, oleme sõbrad ja noh, terve rida on veel teisi arst maarjamõisast ja Tallinnast, jaa jaa. Arstid on kaugel sellest, enamus nendest, et nad ignoreerivad sellist sellist ainekäsitlust ja ega mina olen kaugel sellest, et ignoreerida meditsiin, need peavad käima käsikäes. Nii et patsiendid, keda arstid ei ole suutnud ravida, on teinekord teie juurde saadetud. Neid juhtumeid on olnud ja, ja on olnud ka juhtumeid, kus mina olen saatnud näiteks inimese lõikusele, kus on lihtsalt selline olukord, et on vaja meditsiinilist vahelesegamist. Jah, aga täna torkas meile küll silma siin, et väga palju oli väga väikseid lapsi ja teie abikaasa ütles ka, et kui juhtub keegi tulema väga vara hommikul või väga hilja ja teie olete väsinud ja pere tahaks juba rahu. Aga väikest last isadeta siit ukse tagant küll ära. Nojah, seda ei luba juba südametunnistus teha, sellepärast et pisikene laps esmalt minul on selline arvamus, et ta on väga vastuvõtlik. Ja noh, väike olevus ta kannab, tähendab ju vähem igasuguseid eriolukordi ja tuleb ikka püüda midagi ette võtta, siin ei saa nii-öelda, et tulge nädala või kahe pärast ja kui on näiteks neid kahte asja ei saa võrrelda. Kui on seal täiskasvanud inimene mingisuguse kroonilise tõvega, no tal võib olla tõesti tähtis, kas ta tuleb, tänavu tuleb nädala pärast lasteaeda tuleb suhtuda lastesse teistmoodi. Väiksed lapsed on saanud sil, liikuma, kes on olnud. Võib öelda, siis sünnitrauma tõttu halvatud. Kui ruttu sellised võib öelda, imed juhtuvad ikkagi, see on ju ime. Teate, siin aega on võimatu öelda, siin on olnud näiteks peetusega lapsi, kellega on saanud ühe korraga hakkama ja on olnud selliseid, kes on pidanud vaheajaga käima mitu kuud. Nii et siin ei ole, ma ei tea isegi selle kohta midagi konkreetset öelda, kuidas kellelgi milline on tema vastuvõtlikkus või mis seal veel vahel segab, see on teaduslikult ei oska siin öelda, sellepärast et see ilmselt ei allu need Need toimingud mingisuguses teaduses. Aga kas te annate siis ainult energiat või mida te annate sellele lapsel endast ära? No oma arvates ei anna endast mitte midagi aga ma püüan, lihtsalt minu tahe on, et tema süsteem hakkaks normaalselt tööle, et ta saaks tagasi tasakaalu. Ja ma tegin ainult oma tahtega. Ja kust see tahe tuleb väljadest kätest, silmadest? Seda ei saa niimoodi võtta, sellepärast et on ju siin katsed tehtud ilma, et inimene, keda ravitakse, üldse teaks sellest midagi ja annud ka tagajärg. Muidugi võib nimetada seda, et no see on olnud juhus. Aga kui neid juhuseid on ikkagi piisavalt palju, siis võib arvata, et paljas juhus ei ole. Järelikult inimese enda soov või inimese enda püüdlus ka sama teed pidi minna ei olegi siis oluline? Ei ole ka nii on võimalik terveneda inimene, keda ravitakse, ei tea sellest mitte midagi, sellepärast ma kujutan ette, et pisikene laps teadlikult vaevalt saab aru, mis taga tehakse, aga võib-olla siis alateadvuses on mingisugused kontaktid, mis võivad olla. Kui on otsene kõrge, kui on vastuseis oletame, et keegi lähedastest väga soovib nüüd seda ravimenetlust kasutada, aga patsient ise on väga saanud Lintsutada ja tal on kadunud usk juba peaaegu kõiges kaasa arvatud siis ka selles nüüd teie poolt antavast abisse, kuidas siis? No minu arvates see on nisukene tegur, mis võib segada, kuigi ta ei tarvitse ka olla määrava tähtsusega mis on halvim selle juures, ma arvan, et on see, kui mul on inimene ebameeldiv ja kui ta on oma jutuga ja ja olemisega teinud, teinud niisuguse distantsi loonud, et tõesti on tegemist ebameeldiva inimesega võib-olla siis. Aga noh, selliseid olukordi ei mäleta, et oleks olnud. Kas te soovitate ka looduslikke vahendeid, Ma mõtlen, raviteesid, võib-olla toit võib-olla midagi muud, mis loodusest endast saaks võtta või välja noppida? Igal juhul ravidee, et nendega on ju väga paljud, kes tegelevad nendega ja nad igal juhul on head. Aga millises hulgast kuidas võtta? See on juba niisugune, noh, maitse asi. Sellepärast et siin ei ole ilmselt ranged reeglid, kuidas kellelegi, mis mõjub aga head, et nad igal juhul Me teame küll, et on olnud selliseid ime ravijaid, kes ütlevad, et ma näen sinu otsa ees risti, oled ristitud, ma saan sind ravida või ütleb kohet, saad, tarvitab liiga palju alkoholi ja suitsetasin ma üldse ravikas. Teie teete ka niisuguseid valikuid. Puutuv risti või selliste asjade nägemise, seda ma ei näe ega ei saa selle kohta midagi öelda, muidugi inimese iseloomust on näha, kellega on tegemist. Aga kui ta nüüd tugev suitsetaja ja alkoholitarbija, no siis tuleb talle teha selgeks mis ta peaks kõigepealt tegema, et oma tervist mitte rikkuda ja nüüd hävitada. Ja kui on ikkagi alkoholi ja tubaka vastuseis, on siis sellist inimest ma ei ole ravinud ennem kui ta nüüd tõesti n oma tervisest nii huvitatud olnud, ta jätab enda hävitamise otseselt Aga on olnud ka selliseid ütlemisi, kui inimesed on aastaid pikki aastaid ravimeid tarvitanud, ka üsna raskeid ravimeid tarvitanud. Et seda inimest ma ei soovi või ei taha ravimise aluseks võtta, sest et arstid on teda juba niivõrd rikkunud. Samas on see psüühiline trauma topelt sellele inimesele, sest et ta on ju tegelikult ravinud ju kõigest hingest ja soovist enamasti küllaltki tõsisest haigusest vabaneda. Kuidasmoodi te niisugustel puhkudel käitud? Teate, ma ei ole ära öelnud mitte kellegile kes on huvi tundnud, et nüüd omal püüda oma tervist parandada, sellepärast et kõik need ravimid ja, ja mis ei ole nüüd mõju avaldanud ja no üks kuidas nendega on olnud ja mis seal on juhtunud. Aga mina ei saa endale võtta niisugust õigust öelda inimesele teieni mingiks minema, tee neid abi ei saa, ma ei tea seda. Ja palju kordi on olnud selliseid, kus on näiliselt lootusetu olukord, kus oleks olnud väga kerge öelda inimesed, minge ära, et siin ei ole midagi teha. On andnud positiivset tulemust, neid näiteid on küll ja küll, sellepärast ma ei julge öelda kellelegi. Teie ei saadel, seda näeb hiljem. Sest et lootus ise on ju see, mis annab positiivset tulemust sageli. Lootus muidugi peab olema inimesel. See peab olema sellepärast, et kui inimene on veendunud, et temast ei tule mitte midagi ei tule ju kasuks, ravimise osas ta peab, temas peab äratama sädemed, siiski on võimalus. Ja tihti see on kani. Võib-olla mõned ilmekad näited või mõned juhused teie tööst, mis te olete teinud? Muidugi, miks mitte noh, näiteks üks väga ilmekas juhus oli näiteks ühest poisist, kes on pärit põhjarannikult, temal oli luukasvaja Arstliku komisjoni diagnoos oli selline, et jalg tuleb maha võtta. Kas nad tulid siis minu juurde, nad olid mõnes kohas enne veel käinud, nii räägib isa ja seal tuli neid saadetud lihtsalt ära, öeldi, et siin ei ole midagi teha. Ja siis ta minu arust käis. Üle aasta. Diagnoos võeti ta maha. Komisjon leidis, et temaga on asjad korras, küsid, mis rohte te olete kasutanud ja muidugi isa rääkis seal ja milles asi on? Vaat see on üks kujukas näide, kus koha peal laps tõesti sai omale jala tagasi ja nüüd ta jookseb ringi ja käib koolis ja asi on täielikult normaalne. Üks näide, näiteks on veel üks Pärnu lähistel poiss, kellel oli arstide poolt diagnoositud peaajukasvaja. Ta oli läbi käinud paljudest haiglatest ka väljaspool Eestit. Ja siin minu juures ta käis kah üle aasta vaheaegadega. Ja nüüd on samuti temal võetud diagnoos maha, ta käib koolis ja üks kuu aega tagasi oli täis koos emaga siin ja asi on Norma. See on ka samuti komisjoni otsus, asi on normaalne ja vähkkasvaja on piirdunud sellega ei ole edasiarenemist mingit teol. Aga mulle tundub, et teie perekonnaliikmed on väga õnnelikud inimesed, välja arvatud see teisipäevane päev, kus kogu pereelu on väga teil häiritud. Aga et niisugune imeline isa on iga päev nende kõrval No kes teab, kas nad kogu aeg nii mõtlevad, eks siin on tülisid ja arusaamatusi ja nii nagu ikka igal pool ilmselt. Aga räägime nüüd natuke muskaat, mis te siis teistel päevadel ka teetasid. Teistel päevadel proovin talu üles ehitada ja teha ja muidugi siin on ka palju igasuguseid takistusi, mis ei olene tihti endast ära. Aga nii me oleme otsustanud Tallinnasse ära tulla. 10 aastat tagasi. Kas olete mõlemad põlised tallinlased? Ja sündinud Tallinnas elanud üle 40 aasta Tallinnas ja pere on kui suur, siis pere on neli last. Kõige väiksem on kolmeaastane, kõige vanem on 19. Ja nii üksiku koha peal, need siin pole ühtegi talu silmapiiril ka näha paksu paksu metsa sees, kui võib nii öelda. Kuidas laupäeva õhtu siin üksinduses möödub. Teate, meie ajal on haruldus, kui oled üksinda, sellepärast et kaasajalt Ans korda autod, kõik liikumine, nii et see üksindus, see on selline haruldused. Seda tuleb otsida nõelasilmaga. Linnainimesed ei saa olla üksi, aga minul on see võimalus ja kui juhtub nädalas üks selline õhtu, kus saad üksi olla, see ainult kosutav. Abikaasa ütles, et mets on teil tublisti ja põllumaad tuleb palju, jääte hakatigi, põhiliselt põllumaad harima. Aga mida te aiast ja aedniku ametist arvate? Noh, see on juba selline, et nõuab väga palju, et on väga palju erioskusi, aga muidugi üks õunaaed peab ikkagi suurel talul olema kuskil nii 100 pookese ümber ja no muidugi ka marjaaed, aga nii igat taimed, kes neid ise kasvatada, no selleks ei ole lihtsalt aega ja selleks ei ole mõtet kaasaja talus. Aga eks elu, aednik olete teie ikka küll, mulle tundub Eks, eks me peame kõik ju püüdma ja, ja oma mõtteid ikka püüdma realiseerida, oma tahet teostada ja, ja kui me tahe teostub, siis me võime öelda, et oleme õnnelikud. Inimene ellu aednik.