Mul on nüüd väga hea meel siin suveraadio stuudios tervitada näitlejat, lavastajat, lauljat, meremeest ja tänases kontekstis ennekõike bändimeest. Tere, Marko Matvere. Sinu ansambel, väikeste lõõtspillide ühing on selleks aastaks või selle aastaga tegutsenud 25 aastat järjest ja suundute tuurile, milliste emotsioonidega sa teele asud? Ausalt öeldes väga-väga heade emotsioonidega selles mõttes, et meie jaoks on see väga oluline, väga tähtis sündmus, et me oleme nii kaua järjest suutnud koos püsida või meil ei ole ühtegi sellist mõõnaperioodi olnud sisuliselt. Me oleme kogu aeg mänginud sellel ajal, kui ma merel oli sellel ajal isa, aga siiski sellel ajal oli meil üks esinemine. Saatsin nii-öelda oma fonogrammi koos videoga vaiksest ookeanist ja, ja bänd mängis siin. Siin Viimsis rannarahvamuuseumis selline ikkagi üks esinemine meil oli ka sellel ajal, et need noh, me oleme väga nii-öelda kuidagi üllatunud ise ka, et me oleme suutnud nii kaua mängida ja püsida püsida siis lavadel ja tundub, et sellele lõpupagan teab, kaua me välja veame. Et kunagi me ikkagi meil ei olnud, kui me alustasime 25 aastat taas, meil ei olnud plaanis Bändi tegemisega seoses siis noh, selle tähendamisele bändi abiga ütleme, saada rohkem naisi, rohkem sull ja rohkem feimi ja ei olnud sellist asja tunud meil pähe, me lihtsalt mängisime oma lõbuks, meile tundus lõõtspilliga Äksutamine nagu täiesti fantastilise tegevus, on midagi, midagi, mis on täiesti täiesti nagu erutav ja põnev. Aga on need seim sulle, naised tänaseks päevaks tulnud on läinud nagu karjääri jooksul. Tundub, et on jah, et see vastab tõele, siiski ikkagi bändimees saab nii naisi feimi sulli noorte keeles rääkides, eks ole. Et need tulevad kaasa. Kui sa, kui sa neid igatsed, siis tee korralikult õppi pilli mängima või laulva ja tööta korralikult ole usin. Siis saab neid kõiki asju. Kas on teil mõni konkreetne bändimees, kes on saanud, ütleme, mõnelt tuurilt just oma siis tänaseks päevaks, võib-olla seadusliku abikaasa? Seda, seda küll ei vist ei ole kahjuks seda, seda mitestina. Pagan teab, ma ei ma seal teistest rääkida, tegelikult liiga liiga suuri sõnu teinud. Mina ei saanud tuurilt. Mina sain, mina sain mujalt. No aga igal juhul soovitan, soovitan väga soojalt, kui sa võrdled bändimehe, elu eluga näiteks teatris, teatrilaval või siis näiteks seriaalinäitlejana, et millised siis need suurimad sellised plussid-miinused võrrelduna nende teiste teiste kohtade teiste elualadega olla võiks. Suurimad miinused bändimehe elus, kes töötab nii-öelda raskelt nagu meie seda raskelt töötavad meelelahutajad, kelle jaoks nagu suvi on väga kurnav kõik suved meie 25 aastase tegevusaja jooksul väga väsitavat sügiseks. Me oleme täiesti kutud. Õnneks on siis september peaaegu tühi ja oktoober ka siis oktoobri lõpupoole hakkab jälle tulema esinemise üld üldiselt. Me esineme keskeltläbi kaks korda nädalas, nagu tavaliselt ansamblid nädalalõppudes, kõrtsides, pulmades, juubelitel igasugu muudel pidustustel, suvepäevadel jõulupeol peavad olema kus iganes. Ja selle juures kõige juures on ainult üks miinus pidev sõitmine autos kitsas autos kokku litsutud, kuna koos asjadega koos teiste nii-öelda bändikaaslastega väikestes autodes lõputu Tartu maantee edasi ja tagasi edasi-tagasi, siis meil on põhimaantee Eestis, eks ole. Et see on nagu kõige kõige suurem miinus, et sa pead öösel kuskilt tagasi sõitma jälle selles autos unise peaga seal kuidagi konksus. Ja kui sa koju jõuad, üldjuhul on hommik juba varahommik ja, ja sa ei jõua nagu järgmiseks päevaks välja puhata või sa järgmine päev oled tegelikult audis või noh, sa ei ole teovõimeline. Ja rohkem ma miinuseid ei näe. Kui sa oled, ütleme tragi, kui sa oled usin, innukas mõtled muusikale ja armastad muusikat ja teed seda südamest, siis on võimalik sellega ennast ära elatada. Rikkaks muidugi ei saa, aga on võimalik ära elatada. Ja mitte närutades, eks ole elada isegi kui sa oled andekas ja plussid plussid, on ikkagi muusikat. See hetk, kui sa mängid ansamblis, kui kõik on hästi, kõik on õigesti. Lugu on käima läinud, kõik pillid on hääles, kõik on heas tujus, heas vormis publik on just sind oodanud. Ja pidu läheb käima täie mungiga, et sa jõuad sellesse voo seisundisse, nagu psühholoogid ütlevad sellesse nii-öelda Flow inglise keeles seisundisse siis see ütleme, on selline määratu kaif mida ma ei oska teiste kassidega, ütleme kõrvutades mida ma olen kogenud, et noh, see on nagu metsik, metsik kaitse, ütleme niimoodi musitseerida. Et sa ütled, et teatrilaval etendades mingit rolli, mis sulle endale väga korda läheb, siis sa ei saa sellist kaifi. Nii nisu karati, saajad ei ole kunagi sõna, on, on olnud tugevaid, sügavaid nii-öelda kaiste olen püüdnud teatrist ja kindlasti ka edaspidi seda saab, aga, aga, aga ütleme muusikaga, et asjalik giid. Ja näiteks alkohol on täitsa täitsa tühipaljas. Noh, ütleme selle, sellega ei saa üldse võrrelda, see on niivõrd Ale No seda on hea kuulda. Aga kui nüüd rääkida üldse muusikast, millal sina üldse nagu muusikaga kokku said sina muusika, millal ta. Kui väga järsult. Ma ei olnud üldse muusikaga kuidagiviisi seotud, aga minu pinginaaber õpisse võib, õigemini vanemad sundisid teda õppima klaverit Tallinna muusikakoolis, aga tema oli tegelikult hoopis reaalteaduste mees või nii-öelda reaalainete inimene, talle meeldis elektroonika, jootmine, kitarriplokkide kokku, meisterdamine raadioskeemide järgi ja nii edasi. Mulle meeldis rohkem mürgeldamine, sport, tagaajamine, jalgpall, rattasõit ja nii edasi. Junsudena, mõistagi poisikesena ja mul pea matemaatikat absoluutselt ei võtnud, selle tõttu ma pidin sageli tema käest abi paluma ühe korra, kui ma tema juures kodus olin siis ta, tal oli klaverikaan lahti. Kaasa oli nagu avatud, eks ole, ja ta ilmselt pidi järgmiseks aknaga harjutama või muusikakooli jaoks ja ja ma puudutasin seal nagu klahve, seal tulid nagu mingid helid selle matemaatikaülesande kõrval mis ta mulle ette näitas ja, ja siis ta näitas mulle polka esimese osa, eredam, tamp, eredam, pumpantellideontantan, pam-pam-pam-pam. Ja siis ma nagu panin oma käed ka nendesse asendisse nagu tema. Muidugi, kui ma koju läksin, mul öösel enam und ei tule, ma elasin kõrvaltrepikojas. Seal on siis ma läksin uuesti tema juurde jälle järgmise matemaatikaülesandega, ta näitas mulle selle üle käevõtet kääna, tank, tanta, tara tankus, vasak käsi hüppab üle parema käe, eks ole. Ja paremale poole. Et see oli juba nagu keerulisem. Kas kombinatsiooni selgeks sain, siis ma olingi nagu lõplikult sees omadega või noh, ütleme millal sa, Li mitmendas klassis, ma arvan, see oli kuskil kaheksandas või seitsmendas klassis, ma täpselt ei tea. Ühesõnaga, see tundus niivõrd noh, ütleme niivõrd hull. Hull joovastav seisund oli see, kui ma suutsin seda koerapolkat mängida. Esimest osa. Et pärast seda, ma arvan, läksidki, hakkasidki asjad. Aga sa läksid, ometigi, tähendab ei läinud muusikuks õppima, vaid hoopis näitlemist, et miks siis selline valik? Kuidas öelda, tegelikult ma ei plaaninud üle üle pää hakata, ei näitlejaks, aga muusikuks kellaks valmistasin ennast ette saamaks kunstnikuks. Õppisin keskooli kõrvalt laste kunstikoolis ja käisin ettevalmistuskursustele Tallinnas siin igal pool näitustel. Ühesõnaga oli noh, nii-öelda mõttes saamas siis nagu kujutavaks kunstnikuks. Aga, aga siis mind korraga värvati kooli teatrisse. Pärast mingit tobedat maleva isetegevuskava 10. klassi suvele. Ja siis kadunud Aare Laanemets oli selle põhiline juht, selle kooliteatrijuht ja ja ta lavastuse, Viidingu Rätsepa näitemängu, mille nimi on olevused. Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep on kirjutanud sellise näitemängu nagu olevused, selline küllaltki abstraktne, sürrealistlik, aga sügava sellise mõttega ja lihtsasti loetav lugu kooliteatriga ja, ja see näidend, kooliteatri näidend võeti siis Pärnu teatri nii-öelda püsirepertuaari väikses saalis ja me mängisime seda mitu korda nädalas ja meile maksti selle eest raha ehk siis, kui see lõpuks nagu maha läks, kevadel mul 11. klass läbi sai, siis ma ei osanudki muust enam mõelda kui teatrist nii-öelda automaatselt ma olin juba värvatud, ma läksin sinna sisseastumiskatsetele ja ja noh, nii vana kala annan mitte nagu vana kala, vaid noh, ikkagi ütleme juba juba jah, vilununa mingil määral. Aga veel muusikast palju, palju sa oma päevas kulutad muusikale või no mis kulutad pühendad muusikale? No päris palju, ütleme ma vajan iga päev ikkagi suures hulgas muusikat. Ükskõik, kas ma kuulan seda autoraadiost või või siis mängin, harjutan pilli või siis valmistan ette mingisugust lugu, uut lugu, näiteks otsin sellele võimalikult head, mingisugust helipilti arranžeeringutes või siis või siis lausa loon mingit uut viisijuppi kuskile, kuhu tarvis on. Et ma pean seda nagu kogu aeg saama, et see mul nagu selline esma esmavajaduste hulka kuulub. Tarve, eks ole, nüüd miks ma nagu rohkem sellega ei tegelenud mitte tegeleda kaheksa tonni muusikaga, sest mul on selline tunne, et seda teeksid, siis ma. Võõrduks sil tavaelust või et ma kaotaksin, kui see on, mulle tundub see nii suure, musta ja sügava kuristikuna see muusika, et kui ma võtaksin selle asja nagu ette, teen selle õige endale selgeks. Siis ma kaon sinna sisse ära ja enam välja või tagasi saada. Sa sa ei pelga siis seda, et äkki läheb siis just igavaks, kui sa liiga palju asjaga tegeleda. Ja see on ka võimalus. See on ka võimalus tõesti, aga näiteks kui ma ma olen, pean ennast professionaaliks siiski teatri alal. Ja, ja, ja võib ka ju niimoodi mõelda, et kas seal läheb ju igavaks lõbuks? Tippprofessionaalidega neil on enamasti nad tunnevad ikka sügavat igavus Eesti tippprofessionaalsed, näitlejad ja laval, lavastajad enamuse ajast, nad tunnevad jõledat igavust. Nad otsivad võimalust teha midagi, mis ei oleks igav. Ja kui ma teatris töötasin, siis ma tegin väikest statistikat iseenda jaoks. Mul oli huvitav, umbes iga nelja aastaga. Iga nelja aasta tagant juhtus mõni näitemäng või mõni roll. Särama peab, mis silma särama, mis mulle professionaalina pakkus nagu tõelist ütleme, niisugust väljakutset ja joovastav, mis need on olnud, ma ei mäleta ja ma ei viitsigi meenutada, et noh, üks oli Hamlet kindlasti jah, aga noh, need näitemäng oli palju, aga, aga umbes iga nelja aasta tagant juhtus midagi, et ülejäänud, see kõik, ütleme tipp-professionaalide, ta on lihtsalt nagu töö või niride nagu sa ei sa öelda nüri, eks ole, sest seal oli ka toredaid asju, aga, aga ta ei paku sulle kirgastest kirgastada. Nüri ürikson palju nimetada. Üldiselt nürisid näitemänge ikkagi meie teatris seal linnateatris, kus ma töötasin, ei kava repertuaari peetud, visati videol. Ja seda on hea kuulda, aga Marko vahepeal võiks kuulata natukene muusikat. Et siis jutuga jätkata, on sul äkki endale mõni soovilugu? Ja siis mängime väikeste lõõtspillide ühingu uue plaadi pealt miskit. Mängin lugu nimega Roosi Aafrikas sobib. Sobib see muideks Lõuna-Aafrika rahv vuslik, kuidas öelda, siis noh, selline mitteametlik noh, nii nagu meil on kuused ja pulgad, eks ole, ei kuuski, ei seedri tee, palm ei kasva me maal, et midagi taolist, et seda teavad väga paljud Aafrika riigi Aafrika riikide kodanikud igas siis riigis erinevas riigis on ta väikese variatsiooniga see laul. Mõnes on kuidagi selline akadeemilise, mõnes selline rohkem laiali valguvam rahvalaulu moodi. Aga selline süžee, nagu selles laulus on eesti pärimusmuusikas. Mitu korda tuleb ette, valge naine läheb Aafrikasse musta meest otsima, et seda eesti pärimusmuusikas päris mitmes loos ja vaatan siis oled sa tahtsingi. Seda nii-öelda ongi sellest inspireeritud, et päris palju on Eesti pärimusmuusika selleski külalauludes. On selliseid lugusid, mis räägivad sellest, kuidas valge tüdruk läheb otsima omale musta meest. Ega siis kuulamegi, kuidas käis Roosi Aafrikas musta meest? Võlli ja free ka meie kaaluma Eeva laega sa Uureagi ka ta nagunii ei. Saa ja oi jaa Kooliga Roosi rootseegaa briga Kaasas Väikse ja pakaga härra lennuk tõusis ta. Ta ja oi ja. Taeva kooniga Rootsis sajab lund ja ta roosi näärimees talle kuuluda džunglist välju. Ehkki ka ta erakooliga vurrid, kotid, põõsastes, oksad, kriiskas, linn kiiresti jagu Dogsus roosi, rin raagisee Taksatsi, ta vääris. Abin. Ilm läks äkki pimedaks, tal kurku tõusis see. Olla puudu, puudu see noore põlvel puudus neem, päästaaza Su päästasa free kaasof, veel poolodo zoo. Pood uus, veel voore. Mõlverbodosmeen, päästa sa, sovhoos meil päästa. Ma onu Olle ma voolu Olle, kuulun sulle kolme koolin. Kuulu soul. Head kuulajad täna suveraadios külas näitleja, lavastaja, laulja, meremees, bändimees Marko Matvere. Ma kuulasime just väikeste lõõtspillide ühingu uue plaadi pealt lugu roosi Aafrikas. Mis sind üleüldse seda uut plaati tehes inspireeris, miks sa tundsid üldse vajadust plaati välja anda? Tänasel päeval ju enam ei peeta seda väga mõttekaks. Siiski ei, ta ei ole, ütleme, majanduslikult sellel mingisugust mõtet ei ole, tõesti, see on, see on õige, aga, aga aga plaat on nagu mingisugune kokkuvõte. Mingisugune märk sellest, et organisatsioon, organism, ansambel toimib, töötab ja aeg-ajalt tekivad uued lood ja neid oleks kena kuhugi salvestada ja kellelegi pakkuda, kes sellest võiks huvitatud olla, et selle tõttu ikkagi ansamblid, kõik teevad plaate, kes tegutsevad, et ütleme noh, lihtsalt selleks, et Need oleksid nagu kuskil olemas, et nad ei ole ainult õhus eetris inimeste peades, vaid nad oleksid ikka kuskil helikandjal. Album siis nimega kolmas kell, et kaua siin selle plaadi puhul see loomeprotsess kestis? Kuidas võtta ikkagi ligi kolm aastat? Me ei kiirustanud sellega või noh, see plaadi tegemine iseenesest ei olnud väga tähtis sündmusega, mõtlesime, et sünnipäevaks peaks ikkagi see plaat valmis saama. Kui me plaanisime ta sünnipäevatuuri, nagu meil siin täna algab, eks ole. Et siis siis mõtlesime, et tore oleks seda tähistada ka ühe Konkreetse kettaga, mille peal on suurelt 25. Et see oleks nagu uhke ja vahva. Millised emotsioonid sa siia talletanud oled? Siin on kindlasti on siin peal, kui sa ütled kolm aastat, siis siin on ka midagi inspireeritud, sinu pikast merereisist ju? Jah, on küll jah, seal on isegi mõned viisikesed ja mõned tekstid on sündinud merel, et et seal ikkagi oli aega tõesti seal mere, noh enamasti mul oli seal merel ikkagi palju tööd või pidin töötama ikkagi laevatöötajaga, madrusetööd oli päris palju, et me seal liiga kaua ütleme, kuskil luuletada või Leelotada ei saanud. No aga lisaks veel ütleme siis, kui see jõudsid maa peale tagasi, jõudsid Eestimaa peale tagasi, et mis siis sulle nagunii-öelda, mis su hinge torkis või just paita, see, millest sa räägid siin plaadi peal. No võib-olla on mõnes loos seda igatsust selle avarus järgmis ookeanil tegelikult valitseb, et seda on raske ette kujutada inimesel, kes elab maal või, või kes on harjunud Eesti eluga, et kui erinev on elu mujal planeedil Eesti vabariigis, et see on täiesti uskumatu, ma tuletan seda endale iga päev meelde. Iga kord, kui meil on, ütleme, bändiga kuskil mingisugune raske esinemine, kuskile pikk sõit ja vaevarikas mingisugune veel mingid arusaamatused ja värgid ja, ja ütleme sihuke kurnav õhtu, tuletan endale iga kord meelde. Enamus maailma inimestest elab vaesuses allapoole vaesuse piir räpasuses harimatusest, mahajäämusest, tõlkluses, haigustes. Mingite kuradi väradiate poliitiliselt Ajal. Kui hea on meie elu siin Eestimaal sõites, uskumatu, sõidame bändikaaslase ilusas läikivas autos mööda siledat asfaltteed teise Eesti otsa, mis on väga lähedal. Ei ole kolmesadat meetritki tulemisel autost välja, võtame pillid, mängime Meile plaksutatakse, makstakse selle eest raha ja sõidame tagasi oma koju, mis on jällegi kena, puhas, vaikne puude all. Ja magame kenasti välja, et see on täitsa hämmastav, kui õnnelik on meie elu siin inimesed, kes ei, ei suuda elada ilma virisemiseta ilma ilma hõõrumiseta ilma Kadetsemiseta. Et noh mul on neist kahju, lihtsalt. Nad ei tea, mis on elu. Nad on vähearenenud olendid. Mina olen kusjuures sinuga väga-väga nõus selles osas, et elu Eestis on üld üldiselt ikkagi ilus aga kui millegi kallal norida, on midagi, mis nii-öelda sind häirib siin see rääkisid just tõelise nagu nii-öelda kiidulaulu ülistuslaulu siin Eesti kohta ette, aga kas on siiski mõni selline valu? Me kõik ma saan taandada iseenda isiksusele ehk siis iseenda, ütleme, konfliktile ühiskonnale, et ma, ma, ma ei saagi nagu otseselt kedagi teist süüdistada iga kord, kui ma tunnen, et praegu minu nagu huvid ja minu ego on ütleme, ütleme, on survestatud või on ütleme, allasurutud või kuskile teisele plaanile lükata, satub või iga kord, kui see südames kihvatab, siis ma saan aru, et tegelikult viga nagu minus. Et see on minu enda probleem, et see ei ole kellegi konkreetse isiku või konkreetselt mingi isikute grupi sil. Noh, et ja, ja niimoodi on võimalik tegelikult rahuneda või niimoodi võimalik talitseda liiklusraevu ja kõik muud seda sotsiaalset raevu, mis tekib, sest meil on nii palju rõhk õhku siin Eestis nii palju ruumi, nii palju vabadust. Et noh, et see, ütleme selline tühine kuidas öelda, närvitsemine, mis ütleme linnainimesele iga päev siin Tallinn eluga kaasas käib, et see, ta mind nii enam ei, ei halva, kui enne seda merereisi enne seda ütleme seda suure avaruse kogemist, mis seal keset ookeani ikkagi inimese pähe tuleb, et noh, et ütleme selline reis noh, ta, ta ei ole võrreldav turismireisiga selle purjeka, purjeka matk, eks ole. Nii et su teadvus muutub pärast seda paratamatult ükskõik, kas sa lähed sinna purjekaga ka või lähedase seljakotiga või rattaga või mootorrattaga, kui sa oled nii kaua ära nii kaua teed peatusi, eks ole, siis paratamatult pärast seda su teadvus muutub ja sa ei saa enam tagasi selleks, kes sa olid enne. Võimatu, sa pead ümber mõtlema, ümber arvestama. Et kõiki asju vaatad pärast läbi selle prisma Aga olles niivõrd suure muutuse isiklikul tasandil läbi teinud, oled sa suutnud nagu ikkagi kohaneda. Jah, jah, seda peab tegema. Sa pead seda jõuga tegema, muidu sa lähed lolliks, lihtsalt muutuks siukseks lollakaks või selliseks taimeks või mõned hakkavad jooma ja ütleme igaüks, kes kuidas sa pead lihtsalt olema tugev ja mõtleme asjad ümber. Ja vaatama, mis võimalusi on, ellujäämisvõimalusi on areneda. Mis võimalusi on perspektiivis? Noh, ütleme edasi olla, eks ole. Aga räägime siia intervjuu lõpetuseks veel sellest, et siin, nüüd, kuni kolmanda augustini oled sa koos väikeste lõõtspillide ühinguga teel tuuritanud mööda Eestimaad ringi mis saab siis? Siis siis me mängime jälle edasi. Ehk siis üks Tore ütelus on näitlejate kohta. Kindlasti olete kuulnud seda tsitaati, see on ühest briki näitemängust, kui ma ei eksi, Tom Stoppard lihtsalt kirjutas selle. Kus kaks tegelast Rosencrantz ja Guildenstern on surnud, on selle näitemängu nimi? Küsib üks tegelane teisest, mis teise käest, et mis saab vanadest näitlejatest, mis juhtub vanade näitlejatega? Küsib siis on pikk paus, see, kellelt küsitakse, mõtled pingsalt, ei tea vastust. Ja siis esimene, kes küsis, vastab ise, mitte midagi ei saa. Mitte midagi ei juhtu, nad mängivad edasi. Ja meiega täpselt sama. Pärast seda ei juhtu meiega mitte midagi, me mängime edasi täpselt samamoodi, nagu me oleme 25 aastat mänginud, mängime me kuni augusti lõpuni edasi siin ja seal üle Eesti nendes kohtades. Ja ainult sügis on natuke hõredam ja siis läheb jälle aasta lõpp ja niikaua kui meid tahetakse, soovitakse oma pidudele nii kaua, me oleme valmis üles. Aga näitlejana lavastajana missid? Ta näitlejana, mind ootab ees üks, üks roll ühes Roman Baskini lavastuses sel sügisel. Ja lavastajana mul praegu nagu tööd ei olegi pakkunud. Et aga ma mängin ka ühes oma lavastuses Vanemuise teatris. Ja mulle sellest täiesti piisab, et rohkem. Aga sellistel veel suvistel vabadel hetkedel, kui sul on need mõned üksikud harvad vabad hetked, on kuidas, kuidas sa siis veedad oma aega? Kui on tuult, siis olen lohega merel ja kui ei ole tuult, siis siis ootan tulla. Väga hea aga suur tänu tulemast Marko Matvere ja edukat tuuri, siis.