Tere, kallid raadio, kahe kuulajad, kuukene juulikuist, puhkust on omadega otsas ning taas on aeg põnevateks. Audio rännakuteks. Algab saade hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Augustikuuga algab ka saatesarja hallo kosmos uus juba viies hooaeg, mis toob teieni kindlasti palju põnevaid tegelasi ja huvitavaid teemasid. Tänases saates kõlab hiljuti Viljandi pärimusmuusika festivalil purki püütud vestlusring. Juba teist aastat toimus folgi raames väga lahedas Koidu seltsimajas sündmuste sari välk kus lisaks õhtustele bassimissa ja bashment FM meeletutele ja ägedatele pidustustele oli tänavu ka välkromaani kirjutamise võistlus, kirbuturg ning saate hallo kosmos. Avalik salvestus kõige selle eest. Suured tänud välgutajale Madis ligemale Kosmose vestlusringi teema oli sama nagu kogu festivalil mäng ning sellest, mis see mäng siis on, kuidas ja kellega ning mis jaoks me mängime, kes kehtestab reeglid ning palju muud huvitavat mängu teemal rääkisid folklorist Anzori Barkalajal elukutseline elu uurija Erki kaikkonen ja antropoloog Marie Ermel. Erki kaikkonen on saate hallo Kosmos kuulajatele juba tuttav. Soovitan soojalt raadio kahe kodulehe arhiivist järelkuulata saadet temaga, kus me räägime sotsiaalsest disainist ja paljust muust väga huvitavast. Erki väga hea kõneleja. Ta on üks väheseid noorema generatsiooni muinasjutuvestjaid, keda on mäng kui sotsiaalne fenomen alati huvitanud. Eluaegne õppur Todeerib Tallinna Ülikoolis ühiskonnateadusi ning on täiendanud end Tartu Ülikoolis ja Viljandi kultuuriakadeemias. Talle pakuvad huvi pedagoogika, antropoloogia, semiootika, kommunikatsioon ERKI õpiska, Taani kuninglikus mereväe allohvitseride koolis ning Rootsis tuitiiv pedagoogikat ja mentori koolitust. Koos mõttekaaslastega on ta vägivallatu suhtlemise maaletooja ja edendaja. Mõttemängus osalenud Anzori Barkalajal on folklorist ning viljandikult tuuri akadeemia direktor, kelle teadustegevuse põhisuunad on ühiskonnateadused ja kultuuri uuringud. Rahvaluule teadlase doktorikraadi sai ta Tartu ülikoolist. Lisaks on ta end täiendanud ka Helsingi ülikoolis. Barkalajal ema poolt, eestlane, isa poolt Megrel ning uurinud Siberi šamanismi. Jään ise naljatledes handi hingeks nimetanud. Tan antropoloogilisi filmide nõiatrumme ja Pimi jõe Handid. Uus põlvkond, autor, valgetähe kolmanda klassi teenetemärgi omanik on muide ka poeet ja džuudukas. Antropoloog Marje Ermel oskab mängu teemasse sisse tuua ka põlisrahvaste tarkust. Hetkel on tal käsil doktorikraadi õpingud Eesti humanitaarinstituudis, kus ta töötab ka sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia lektorina. Kõrghariduse esimese astme omandas ta Viljandi kultuuriakadeemias Marian end täiendanud Šotimaal Aberdeeni Ülikoolis ning Kanadas Regina ülikoolis ja Kanada põliselanike ülikoolis, kus süvenes indiaani kultuuri olemusse. Magistritöö, mis muide pälvis humanitaarteaduskonna parima magistri tunnustuse tegi ta haare Krišna liikumisest Eestis ning nüüd jätkab ta selle teema uurimist Ida Bengaalis Indias. Muide, kes endiselt kurvastab, et legendaarne tarne Indiaanilaager tänavu kahjuks ära jäi. Kuna Jaani rahva põhitegijad ei saanud siia tulla siis ehk lohutab teid see, et järgmisel nädalavahetusel, kaheksandast 10. augustini pannakse seasammas Juminda rannas ikkagi tippi püsti. Tehaksegi jaanisauna, lauldakse, jutustatakse lugusid ning indiaani tarkust toob Arizonast vend Karl habet. Kõige selle kohta leiate infot Kosmose Facebook'i lehelt aadressilt Indiaanilaager. E. Enne aga, kui asume kuulama, mida räägivad mängust Anzori Barkalajal, Erkki kaikunen ja Marje Ermel, kuulame ühe mõnusa muusikapala minu lemmikkontsert. Viljandi folgil oli Maarja nuudi imeline, fantastiline ja lummav esinemine. Maarja nuut on Virumaalt pärit viiuldaja ja laulja kelle jaoks on pärimusmuusika väga hea viis arendada oma intuitsiooni ning keda võlub vanade küla pillimeeste mäng. India palgad ja pärimustantsude peadpööritav, kuid ometi korrastav mustrite joonis. Maarja lugudes kulgevad käsikäes nii looduse hääled, vanad laulud kui ka viiulimängu tuhanded helinüansid, mis viivad kuulaja meele rännakule läbi aja ja ruumi. Tema stiil on täpne, minimalistlik, ent samas omati rikkalikult energiast heast tunnetusest laev. Lisaks oma muusikale teeb Maarja nuut kaasaga ansamblis knihv ja rahvusvahelises koosluses etnoin transit mille esinemised on viinud teda üle kogu maailma. Ta on muide ainus eestlane, kes on esinenud mainekal ja väga kõrgelt hinnatud maailma muusikafestivalil Vumeks. Marian uudil ilmus mullu kevadel debüütalbum soolo kuulamegi, selle pealt tema versiooni rahvalaulust veere veere, päevakene. Siin oli sinna kuus suu, veeli riisi. Ta on see Kui ta see ebaspaad Tere, kallis, lihtsalt siin Koidu seltsimaja saalis, kus siis ürituste sari välk teeb oma välkuvat etteastet Viljandi folgil ja tere ka kõik raadio kahe kuulajad. Sest et käimas on raadio kahe saate hallo Kosmos avalik salvestus, mille teemaks täna on nagu festivalilgi mäng. Ja mul on hea meel näha, neid on siia väga kihvti saali kogunenud paras ports, mõnusalt jahe on siin ka. Ja mul on väga hea meel tutvustada tänaseid külalisi mõttemängukaaslaseid Anzori Barkalajal, Erki kaikkonen ja Marje Ermel, tere. Mäng on väga intrigeeriv teema, et sellest võib lõputult rääkida, äkki ta mõttemänge mängida kõikvõimalikke erinevaid selliseid konstruktsioone ja kontseptsioone, ehitada iga nurga alt seda vaadata ja puurida. Aga me võiks võib-olla alustada sellest, et mis on mäng, et kuidas me defineerime, mis on mäng meie jaoks meie kui inimeste jaoks, milles see seisneb? Kus on selle alguseots, mis mängu roll inimese elus võib-olla Ansoorisin, alusta, lähme temiseks väikse ringi, aga kõik tundke vabalt, kui ta üksteise mõtteid toetada ja vastanduda, et arutleme ikkagi, mis sa arvad, mis see mäng on? Tegelikult mängu sisuinimesed tõlgendavad väga emotsionaalselt ja mäng, isane emotsionaalne nähtus ja on eriühiskonnas on erinevad nagu lähenemised, et mõnes tõsimeelses ühiskonnas eriti protestantlikud, näiteks Euroopas eriti osa see ju pikka aega mäng oli nii sellist, millega täiskasvanul tõsisel inimesel ei sobi tegeleda, sest tuultega, tööga töödepõhiseks ja, ja pühaks ja tööeetika ja kõik see, mis Max Weber on meile nii toredasti ju kõnelenud ja et see mäng on siis ainult laste asi. Ehk on seda, et erinevad kultuurid nagu nagu tulevad mängu erinevad, aga kui me läheme funktsionaalselt siis võib-olla kõige lähedasema eesti keeles kättesaadava sellise puutata kaudu, kirjeldaja on mul vaatamisaasta, akadeemias oli, aga ka raamatuna on ilmunud siis acinga homo luudens mänguelementidest kultuuris. Kas see näitab ära, et, et mäng on ka nii-öelda jutumärgid, algavad suurte inimeste juttu, mäged lõppevad põhitegevus ja selle järgi on võimalik mängu defineerida funktsionaalselt kindlate tunnuste alusel ja selleks on ju mängu välja piiride kokkuleppes ei ole materiaalne, mänguvälise vaimne mängu, äri neis olevate mängureeglite kokkuleppimine ja nende käitumine. Need on kolm peamist tunnust, mis on mängul olemas ja kui nüüd minna, ütleme, tajupsühholoogia juurde selle pealt, siis inimene juba sünnib mängu. Sest meie taju piirid on piiratud, seal on kindel mänguväli piiritletud ühiskondliku inimesena ühiskond loomana inimene ju tegelikult ju jälgib mingeid mängureegleid. Mängu sisenemine toimub sünni kaudu ja mängust väljumine toimub surma kaudu. Et selles mõttes, kui olla range mängu funktsionaalsus seisukohast, siis elamumängus just nende tunnuste tõttu. Solki lühikene sissejuhatus. Jah, ka mina tahtsin rääkida hingast jah, et eksis oma luudan sekk mängiv inimene ja Mulle meeldib, kuidas ilulõikuse tammuda fenomeni mõista, siis vaata, mis ei ole ja hinga, juht kirjeldas siis vastandus mängu tööle, eks ole, selle kaudu nagu defineeris täna hakkasin ise mõtlema selle peale, et et noh, ma proovisin seda nagu laiendada ja jõudsin selleni, et noh, töö on selles mõttes nagu rohkem fikseeritud, et kui võtta elu kui mängu, siis siin on sisse kirjutatud seal nagu see mängu üks printsiipe, et kõik muutub kogu aeg ja kui me seda ei aktsepteeri, siis meil on raske kaardistada kogu aeg reeglitemuutuste rollide muutust, mis on igas kontekstis erinev. Ja et võikski öelda, et, et mängus paati teatud rollid. Et reeglid ja teatud teatud lugu üle seitsme mängsis toimub. Sid käis mitmes lauses läbi, see justkui mängu võiks vaadelda kui elu, et konsooli ütles, et me siseneme mängu läbi sünni ja väljuma mängust läbi surma, et see otseselt justkui näitaks, et elujaan mängu vahel võiks võib-olla panna võrdusmärgi. Aga ma ise tahaksin võib-olla mängu vaadelda kui olemise seisundit. Ja seda võiksid siis iseloomustada teatud omadused, mis inimestes selles seisundis valdavad. Et kahtlemata see põhiline on, on huvi, huvi tekitab inimeses avatuse ja ühtlasi ka usalduse, et selleks, et mängida. Me peame tundma huvi, me peame olema avatud ja me peame usaldama seda keskkonda, milles me mängime. Tegelikult samamoodi on ka eluga, et raske on elada, kui, kui meil ei ole huvi ja kui meil pole avatust Et kui me ei usalda, kas siis on raske elada, et selles mõttes on võib-olla elu ja mäng väga analoogsed, aga teisest küljest ma arvan, et kõik inimesed taas sellises seisundis, et väga paljud elavad, mis tegelikult hirmu ja suletuse seisundis ja enamus neist, ma arvan, liiguvad pendaldavad nende erinevate olemise seisundite vahel. Et selles mõttes see piir elu ja mängu vahel on õhkõrn, aga ühelt poolt võttes on võib-olla olemas, aga muidugi ma olin küll niivõrd lai mõiste, et seda võib väga mitmeti. Natuke täpsustada, et väga tihti mõtlemise täpsuse juures meid ajab segadusse või ähmastab mõtlemist. Ettekujutus, et mingi asi, mis on noh, härra sõna defineeritud, ütleme noh, teaduslikul moel muudeldatud sellise definitsiooni kaudu, et, et see asi ongi olemas. Et täpselt nii nagu mänguga on tegelikult ka identiteedi ja kultuuriga, et, et kultuuril defineeritud mingil moel, onju, aga see definitsioon on sisutühi niikaua kuni sinna ette pandud epitati, kelle kultuur kas mingi organisatsiooni, mingisuguse klubi, rahvusriigi Ülikooliliikmelise grupiga sõnast määratlenud vähemalt ühe ühise tunnusega kultuur ja siis me saame rääkida päris asjast ja mängu on samamoodi. Et kui ma ütlesin, et mängul on need tunnused, elu on seetõttu defineeritav ka mänguna siis sa nagu abstraktne näidet, reaalne sisu tuleb sellele siis, kui me hakkame ülimalt, mis mängime, mängime sedasama elu sisse mahub tegelikult üheaegselt väga palju erinevad mängijad, et inimesed mängivadki samaaegselt vähemalt kümmet mängu. Kas nad järgivad mingisuguseid erinevate gruppide erinevate keskkondade, erinevate rolli ootuste kaudu täidavad korraga mitut asja. Soo alusel. Meestel on omad mängureeglid, naistele on omad mängureeglid siis, kui tänasel päeval on stereotüüpide pealt juba hakanud juba mitme kesistuma sedasama ametiseisundi kaudu, et kas saad õppejõud või õpilane või kes iganes on ja kohe pannakse mingit mängu mängima ja need, kui sa mängureeglid rikutus, alanesid, käitub teistmoodi. Et kohtunikud on kohe platsis ja pärast jääbki teinekord mulje osa mängija nagu, nagu mängude osas mängija ei ole näiteks laps, kes mängib varsti ju või, või kasvõi loomaarsti või minugipärast hobuse talitajad. Et sa lootsid, et, et ta mängib, on ju sama tegevust, et täiskasvanud inimene siis ta kohe mängivaid vaid teeb tööd. Kuigi väliselt vaates on ainuke erinevus, on, on see, et üks tegelane väiksem kui teine Väiksem tegelane, võib-olla isegi siiram, kui see täis. Just, aga, mis puudutab seda mängulist seisundit, mul kohe haakis kunagi Juri Lotmani kirjeldatud olukord, kui ta pidi kirjeldama seda Loovio momenti ja seda mängu mängumoment väga lihtne näide lihtsalt elusat tiigrit elusa tiigriga olla ühes ruumis, et siis me teda tiigrid lihtsalt kardame. Patrioot, olles ühes ruumis tiigri Tobisega seda topist me lihtsalt ei karda. Pole põhjust, aga tuurile visatud triibuline hommikumantel tulla, selle peale vaatame ja ta mängud, tiiger, siis ei ole kumbagi, et mitte lihtsalt kartmistega, lihtsalt vita kartmist vadis natuke pelgama. Ja vot selline see bailatsioonilise hall tsoon, kas inimene ujub nagu harjumuspärase teadvusseisundite vahel? Ongi see koht, kus otsutadzeni loovust kui ka, kui ta seda mängulisust kui ka uute mängude loomist, et selles mõttes lihtsalt see minust Lotmani näide on geniaalne, seda anda kujundlikult edasi seda, seda mängulist seisundit mida tihtipeale sellised tõsimeelse rutiiniga nahk kiputakse inglise tapmani, aga, aga noh, siis kaotab kogu inimkond jälle ühe ühiku võrra oma oma ellujäämisvõimekust. Ma mõtlesin, on sorry, sõbrad, mis sa ütlesid ja siis mul tuli esile nagu see teine aspekt, et et mis on siis nagu lapse ja täiskasvanu vahe, et täiskasvanu on nii-öelda sotsialiseerunud läbinud millegi millalgi nimetada siis hariduseks. Eks see, kuidas ühiskond siis sotsialiseerib inimesi, valmistab ette teatud kindlal viisil defineerima oma keskkonda. Ja laste puhul on, eks ole, see, et lapsed suudavad millest iganes anud laadakselt selle tähenduse, mille nad ise otsustavad ja siis täielikult sinna sisse elada, ehk siis vaatavad seda triibulist hommikumantlite otsustavad, et see on tiiger ja siis kas siis kardavad seda või mida nad parasjagu teevad, pelgavad, pelgavad jah. Ja see on asi, mida me laste puhul nagu näeme, aga täiskasvanutele me kaotame selle selle võime ära, sest me hakkamegi pidama südameid näeme selleks, mida me arvamusel olevat arvata seda, et, et see on noh, see lihtsalt on jagatud mingisugune norm, kuidas me seda defineerime, liikudes erinevates kultuurides muutub minu arust nähtavaks just nimelt kultuur kui mäng, aga kui me oleme kogu aeg ühes kultuuriruumis ühe mängu sees, siis me peamegi seda tegelikkuseks ja mitte seda, et ta nagu ei oleks, et selles kokkulepitud mängust ongi see mäng nende reeglite järgi ja ja kui me sellega ei arvesta, siis me kannatame. Või me õpime seda mängu piisavalt tundma, oleme piisavalt tundlikud ja suudame seda mängu tegelikult ka ise luua, neid tähendusi, muuta rolle ja. Või erinevaid mänge, siis ma mõtlesin, et me oleme sunnitud erinevate rollide erinevate klientide tõttu mängime erinevaid mänge, kusjuures isegi sama identiteedi sees me võime mängida mitut mängu, kusjuures võib-olla sellist, mida ühiskondlikult meile proovitakse normeerida mingi tõsise tegevusena ja ka selliseid seda surmtõsidust kuidagigi leevendada, et ikkagi olla elus. Siis me mängime, kas rollimängija, kas ütleme olgu siis laua taga või mängime mõned suitsu panid, mängivad ju ka ühiskonnas. Väga huvitavad rollimänge tuleb meelde aastatetagusest lugemisest, Castaneda rääkis sellisest mõistest nagu kontrollitud narrus. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis selle osa oligi nagu see, et sa valid ise rolli ja siis mängid seda mängu ja, ja siis kogenud seda nii-öelda keskkonnareaktsiooni sellele ja, ja nii-öelda osaled selle keskkonna nagu loomises. Kus on see moment, kus te kontrollitud narrus muutub kontrollimatuks, ehk siis sa arvad, kontrollivad seda mängu, aga ühel hetkel see mängutab süle ja sa tegelikult oled mängu poolt mängitav. Jah, võib-olla ma ei tea, kas on päris see näide, aga on niisugune noh, võib niimoodi öelda, et näiteks, et mõni inimene võib olla näiteks mõni mees võib-olla oma töökeskkonnas võib-olla juht, niisugune karmi ja kindlakäeline juht, aga kodus on ta võib-olla naise sussialune ja kui need kaks keskkonda kuidagi puutuvad kokku, siis tal tekib rollikonflikt ja kuidas. Kui sul oleks lahendanud, noh, see on igaühe isiklik väljakutse aga kuidas need rollid üldse jaotatakse, et ma tahan jõuda mingi hetk sinna, et kes on mängujuht, eks kuidas valime oma rollid, kas me saame neid valida, muuta, kas mõningaid rolle saab valida, teisi ei saa valida. Ja siit edasi ka see, et kui on juba mäng, on rollid ja on reeglid, et kes kehtestab reeglid. Aga vahepeal Maren eelmised Fungi kohta öelda Ma tahtsin, lihtsalt tekkis see mõte, et nagu siin oli võrdlus täiskasvanute vahel ja siis me rääkisime teadvusseisundite muutmistest ja rolli sisenemisel. Mul ei ole vastust, aga mul lihtsalt tekkis selline küsimus, et kui lapsed mängivad, siis see kõik tundub kuidagi tuleb spontaanselt sisenevad mängu Nad väljuvad mängust või nad on kogu aeg tegelikult sellises mängulisus olemises. Aga tihtipeale suurtel inimestel noh, see kehti kõikide mängude puhul aga igasugused rollimängud ja teraapiavormid ja nii edasi, et et on oluline neid sellesse mängu sisse viia ja nad sellest mängust jälle välja tuua, nii et nad ennast nagu ära ei kaotaks. Ma lihtsalt nagu mõtlen, et huvitav, et et millest see tuleb, et lastel toimub see kõik spontaanselt ja loomulikult, aga täiskasvanutel nagu vaja, mingisugust nii-öelda Sa räägid õhtumisest kultuurist, kus on minetatud mängimisvõime põhjusel või teisel ja siis tuleb hakata talutama kättpidi erinevates mängudesse ja sealt välja kaania, olgu ta siis simulatsioonide mängu mudeldus, ringi troopilised mängud või niisama meelelahutus, Keenia. Et on väga palju kultuure, kus see omadus nagu mänguomadus säilib nende omadustega muidugi teeni raha. Mis on peamine patt, selle domineeriva kultuuri mõttes on ju, et kui ikkagi sinu tegevus ei too lisandväärtust, mida ei saa konverteerida, kasumiks on ju siis on see suhteliselt nagu teise kolmanda neljandajärguline asi, selles ei tohi rohkem aega ja muud ressurssi kulutada kui Vajalik võib-olla mingi lõõgastuselemendile on, ju, tuleb toota kasumit kogu aeg. Aga kuna niisugune töö rügamine väga mänguline tegevus, õlega luu siis inimene kaotab kerast, rutiin määrab ju närvikava kaudu ära, meie kinnistab ära teatud teadvusseisundi tonni ja mänguline teadvusseisund sinna kindlasti ei kuulu, kuigi nüüd ollakse jõudnud teise äärmusse, sedasama õhtumaine kultuur, tikutulega jõukonnas pataljon aru kaotanud kuskil on ja otsib taga loovust ja aga see ongi ära tapetud sellesamasuguse kasumil, kui seal toetuva ühiskonnasüsteemiga, millel on arutatud ka haridussüsteem, on jätnud suhteliselt jäigalt. Me jõuame sinna juurde, et kes selle mängu reegli määrab, on ja siis ongi, et peab alati tagama, milline mäng, mis mängureegleid ära pea enamasti on setete, mängu reegli kehtestab ja kontrollib sanktsioneerida see, kellele selle konkreetse mängu ressursside üleval võim. Me ei pääse võimus mitte kuskile, see mängib, on selle mängu nii-öelda peamine kandev aja jub küsimused, et kuidas mängu juhtis seda võimu kasutada. Kui ta kuskil keerab vindi üle, on ju, läheb liiga jäigaks, mäng on ja siis see inimestele eriti fänn ei ole ja kui asi on vabatahtlikkuse alusel sisse ja mängujuht üksi arsti. Aga, aga noh, selleks mõnikord kasutas võimu ka, ütleme sellise jõuna, et hoitakse mängus väga paljud ühiskondlikud mängud nagu kas rahvusvaheline korporatsioon või rahvusriik või ütleme noh, mingi organisatsioon asutuse näol tegelikult kasutad üsna palju sellist jõudu osa võimust kulutatakse inimesi mängus hoidmiseks kogu vägisi. Aga kui on juba poolvägisi ehmatatud, siis tekib see tunne, et, et kas ma tahan seda mängu mängida või kas ma halva mängu juures head nägu või mis, nagu ma üldse teen. Aga võimust me ei pääse üle ega mööda. Jällegi, kui me hakkame vaatama, et kuidas see realiseerub ja mida ta endaga kaasa toob, onju ja mis ülesanne ta võib-olla siis me peame alati võtma konkreetse mängu, et ei saa öelda abstraktset, et elu on mäng, onju, ja siis hakkame otsima seda õhus rippuvat püramiidi tippu selle silmaga ja seal kiirgas keskel, et sellega kaugele ei purjeta. Praegu isatasin tulis sõnamängulisus lahetama esimestes dokumentaalfilmides väga teravate, näitas, kuidas lapseda algusest peale jäljendavad kõiges vanemaid, kuid nii jäljendamised viidi läbi mänguliselt. Et siin on meil ka võimalus mänguliselt läheneda, näiteks poliitikale. Et me mängime poliitikutega seda mängu, mis nemad mängivad meiega trumbakas neid üle, näiteks nüüd, kui teatakse balti raudtee teha, siis me mängida seda mängu. Meil on vaja omale raudteed, mitte teile, euro Eurole ei ole vaja. Raudteemängulise üks põhilisi trumbiks peaks olema see, et praegu tohutult kasvab kuritegevus gängid liikuvatele piiride ja me võime rahulikult ütelda, et see raudtee ehitatakse gängid saatsid võimalikult välkkiirelt ühest tiigist teise liikuda. Meelis üks moment ja just seetõttu, et lapsed ei saa tihti jäljendavad ja teevad seda mängulises vormis õpete, et mäng on tegelikult kõige efektiivsem mõõtmisvahend karjuvad mänge mängides ka täiskasvanud tegelikult õpivad uutes olukorras toimetulekut maailm jõudu niivõrd kiiresti, mis paratamatult teadvusseisund muutuma. Vastad sellele muutunud olukorrale ja tuleb omandada uued, elus olemise viisid. Ja mäng ongi kõige tõhusam vahend lihtsalt laste puhul me näeme seda, sest seda, kui niivõrd intensiivselt toimub nii suure progressiga, sest noh, lapsed ongi ju tohutu õpimootorid. Mul tuli meelde üks. Me tegime kunagi Lääne-Siberis tegime ühe väiksema toki just handi lastest, uuest põlvkonnast, et kas on väljasuremisele määratud rahvas ei või kultuurišokist üldse. Andid on, on välja tulnud see, mis naftatööstusega on peale tulnud mis muudab keskkonda ja kõike muud ja siis ükskord, kui ma läksime, filmisime sellest ülespanemisena toki sisse, hästi lahe metsa. Allawi. Andi lapsed olid teinud liivast, niimoodi olid nagu teed. Üsna hästi, see, see imiteerib seda, selle piirkonnal seal surgutist põhja poole, selle piirkonna teedevõrgustikku ja siis kõik need nafta pumpamise jaama toiteks, ütelda seal nendest konservikarpidest ja siis täiesti adekvaatselt paari pulga koolised pumpamise, jaamad tehtud ja väiksema selle konservikarbiga siis need loovuse, need suured virsikukonservi, millest oli tehtud need, need vahejaamad, kus seda, seda naftat hoitakse, lasi, kuumutatakse, ja siis nad väikeste kaluritega sõitsid seal isegi hääldan ja ja mis seal salata, et lapsed olid juba kohanenud selle uue olukorraga, nende närvisüsteemi ei viinud ennast välja. Tõenäoliselt neid enam selline keskkond ei bana jooma. Niisugune nende vanemaid, näiteks. Et see mäng on väga efektiivne õppimisvahend ja puhandumis, vahend. Ja see ei ole mitte ainult inimestele oluline, vaid tegelikult Jul loomad mängivad jube palju, et see mäng nähtusena tegelikult palju vanem kui inimlik. Loomade samamoodi kasvõi igasugused, kuidas nad vaikselt peale imiteerivad oma vanemaid kutsikat ikas jahtimisel selles mõttes samamoodi loomadel ja inimestel, et et see on nagu imiteerimine hakas on imiteerimine turvalises keskkonnas selles mõttes päris elu on juba nii-öelda natukene ohtlik. Mõnikord, eriti kui minnaksegi teismeliseks on ju siis, kui on vaja laduda, olen narkomaan noh, viide natuke laiendada, et adrenaliinilaksu saada mudasse siis ju teismelised lähevad meelega mängima ohtlikesse kohtadesse. Kaevalmer käisime ehitusplatsidel luurakate ja kas muid asju, tingimused ja just see, see ohumoment, et sa võidki kuskil pudeneda või sa oledki sunnitud hüppama kolme meetri kõrguselt alla mingi liivahunnikusse, seda otsitakse nii et selles mõttes ei pea alati ohutu olema, niivõrd kaugelt otsitakse meelega. Teadvusseisundi muutus on võimalik ju ainult tänu tugevale emotsionaalsele vahetusele. Mõtlesin sellele, et et on üks asi, mis seostub mänguga kultuuriga märgiga, on siirderiitused. Et seesama rollidest üks asi, mida õpitakse mängides, mida lapsed õpivad, on tundma rolle ja rolle vahetama ja nendega nende rulli erinevate rollidega, suhestuma ja käima sisse-välja nii-öelda rollide seest. Ja ütleme, see, mis on nagu, ütleme siis sellises Lääne kultuuris nagu juhtunud, et me ei teadvusta enam siidiriitusi selgelt etega siidiriitused on üks, viis seda kirjeldada võib-olla nii, et et see, kuidas kommunikeeritakse ülejäänud sellele kogukonnale, et keegi nüüd siseneb nagu teise rolli tal on uued õigused, uued kohustused ja tema teab läbi selle, teised teavad ja tal on kindlam olla selles rollis, teised on tunnistajaks sellele siirdumisel teise rolli rolli laiendamisele. See on nagu see jalgpallis mängijate vahetus ja üks kohtunik näitab, et see number välja see number sisse ja, ja saab õiguse koha peal toimetama. Ma tuleksin ikkagi selleteadvuse ja teadvuseseisundite juurde, et kas ütleme siis oma isikliku inimliku mänguga, mitte nagu niivõrd võib olla suure ühiskondliku mänguga. Kas siis üks asi, mida me soovime või taotleme, ongi muuta oma teadvuse seisundit. Et kas kõikide nende mängudega püüame kuidagi teadvuse seisundit muuta või nihutada, painutada, või hoopis teistpidi, me püüame seda kogu aeg hoida läbi selle mängu, ütleme rutiini rituaalsuse hoida seda samas punktis. See on, nagu sõltub inimeste teadlikkuse astmest, on ju. Kui mõelda juba antiiki välja, siis sedasama sõidetud otsi iseennast erinevates vormides, kas arvates õhtumalaskid omada nii välja on ju üsna palju, sõltub sellest jah, et milline teadlikkuse astmega sa võtad enda ümbritsevat. Aga enamasti vähemalt läänemaises ühiskonnas eriti ei teadvustata endale seda tehakse pigem kuidagi ebateadlikult. Aga seesama ebateadlik vajadus teadvuse seisundi muutuste järele on, on meil juba sisse noh, DNAga sisse kodeeritud kunagi tehti avalt, kus lääneranniku ülikoolis Vidoronikud katse tähendab korratud mitmel pool, et inimesed pandi tudengid pandi siis kehatemperatuuriga võrdsesse vette ja pandi neil kinni, silmad, kõrvad, nonii, toru koduseid hingata loomulikult, ja siis nad pidid viibima seal tundide kaupa. Ja alguses võeti niisama vabatahtlike siis vabatahtlik enam ei olnud. Hetk siis hakati maksma raha. Ja lõpuks läks selle tunnihind, kas oleks 50 dollarit mingi asi ja, ja ikkagi suured enam ei olnud, algus oli päris palju suured. Ja tagasi see oli selline, et, et kui sa olid seal ikkagi mingi aja reetnud ilma ühegi välisärritajata siis imestatakse õudusi, kosmore ja mitte ainult nägema, vaid, vaid ka taluma läbi. Lõpuks kui füüsilise valuni välja, et inimese närvisüsteemil on vajadus pideva sihukse muutuva voolu järele tühja, liiga äkiline on ju teine äärmus, aga infot peab tulema, teadvusseisund peab pidevalt liikudes olema ja kui ta ei saa seda, ütleme selle tõttu, et tal on igapäevane rutiin, on ju no siis ta hakkab manustama keemilisi abivahendeid. Paneme alkoholi, polnud kanepit, on ju tablette, no mis iganes, mis keemiliselt aitab selle kiiresti teadvusseisundite ühtegi teise ulatus on ju selles mõttes ka need igavesed rituaalsed, eriti pidustused ju ju kujunesidki välja ja tihti ka võimu erinevate võimukandjate poolt ka toetatud. Just sellepärast, et võta need rutiinist muutumatusest, tulen samas teadvusseisundis viibimise pinged võtta maha, et ikka leiva kõrvale tsirkust vaja. Inimesed vajavad seda muutust juba sellepärast on, on kõik elusolendid on oma loomult narkomaanid. Siis kui me defineerime narkomaania siis teadvuse muutunud seisundi tarbimisena, siis tarbimisühiskonnas, Nolani, narkomaanid a priori, onju. Sest me ei oska ise seisundid enam luua sellesama mängu kaudu, nii lihtsalt kui. Maria, sina oled uurinud indiaani kultuuri, et neil on see muutunud teadvuse seisundi esilekutsumine tegelikult täiesti normaalne ja tavaline, läbi nende pühade tseremooniate läbinud Jaani kirikuni. Kahtlemata, mis ma tahtsin öelda, ma tulen veel indiaani kultuuride juurde tagasi, aga selles mõttes hästi nõustunud võtta, mina ikkagi arvan, et mängu olemus ja mängu eesmärk on teadvuse seisundeid muuta ja arendada teadlaste seisundi muutus ei pea tingimata tähendama. Ma ei tea nagu transsi minekut mingisse väga teiseteadvusseisundisse, kas või kurbus ja rõõm on erinevaid teadvuse seisundeid, aga et selles mõttes, et see on see mängu nii-öelda arendav kasvatuslik element, et me kogu aeg arenema ja Me laiendame avardama oma psüühilist ruumi, et ma arvan, et igaüks on kogenud ka siis enda peal või võib-olla on näide mõnest oma sõbrast või lähedasest, et kui inimene jääb pikaks ajaks nagu väga ühekülgse elu juurde siis ta hakkab kartma seda, mis ümberringi on ja seda raskem on jälle nii-öelda välisesse maailma minna nii-öelda tundmatuga kokku puutuda. Et selles mõttes ma arvan, et on mängu üks eesmärke on oma teadust kogu aeg avardada, aga siinkohal on kahtlemata inimesi, kes nii-öelda on hästi uudishimulikud ja pidevalt katsetavad igasuguseid erinevaid mänge oma teadvuse arendamiseks ja ja avardamiseks. Ja, ja noh, siin on juba ka see oht, et mõned võivad liiale minna, et kui, kui sul nagu puudub kontroll selle üle, et selles mõttes mingisugune eneseidentiteet peaks ikkagi säilima, et kui sul totaalselt puudub lõpuks kontroll selle üle, noh siis võiks võib-olla halvasti lõppeda ka mõned inimesed lõpetavad psühhiaatri või psühholoogi juures kilode hullumajas. Aga ma arvan, et et mängu üks eesmärk on ka nii-öelda sihuke ego lahustamine, et et mida rohkem me oleme kinni oma väikeses maailmas ja nii-öelda mänge, elu, mänge ei mängi seda tugevamaks muutuma yhe tugevamaks ja jäigemaks muutub ka inimese ego ja, ja seda raskem on on elada sellepärast et me ei ole enam paindlikud indiaani kultuuri juurest sellele mõeldes siis noh, nende koolides, tseremooniatel seal on muidugi väga põhiline osa on šamaani teadvusseisundi muutmisel selles mõttes, et tema on nagu inimene, kes pidevalt pendeldab erinevate teadvusseisundite vahel. Tal on selleks väga konkreetne eesmärk ja kahtlemata võib seda ka mänguna vaadata. Aga mis puudutab indiaanikultuure laiemalt, noh, eriti kui me räägime vanadest aegadest, et loomulikult on nende kultuur nende ühiskond, tänapäeval ka muutunud. Aga kui me mõtleme nagu nende mängude peale tagasi, mida nad just mängisid nii-öelda kasvatusliku eesmärgil, et kasvõi lugude jutustamine, et kõik nad tegelikult nii-öelda aitavad lapsel tasapisi, samm-sammult natuke oma teadvust avardada, et selles mõttes, et noh, öeldakse, et kasvõi vaikus sõnade vahel lugude jutustamisel on see ruum, kus laps saab siseneda mingisse uude maailma ja, või selle uue maailmale võiks ühest küljest vaadelda selle lapse enda teadvuse ruumi selle avaldumist. Erki teab kindlasti lugude rääkimisest rohkem, kuidas see meid mõjutab? Ma jõuan siin lugude juurde, Kaaga. Tekib palju mõtteid. Mul endal läheb korda, see on surm, sa ütlesid, see öeldakse nimelt inimteadvus vajab kogu aeg stimuleerimist ja see tähendab seda, et kogemus Ring tikib erisuste Pealtteadlikkus tekib siis, kui on üks tsükkel nii öelda läbitud selle kohta on niisugune kvant lühikeseks või kuidagi niimoodi, et igal pool, kus on porteks, on teadlikkus. See on niisugune ring seal sees. Aga Viljandi kultuuriakadeemias oli kunagi üks kursus. Kas ma tean, et Ansoori, sinul ikka kirjas yanglappessiis seda läbi? See oli üks umbes peaaegu pool aastat ja kui me eksameid Austrias teda oli selline multidistsiplinaarne teadlane, kes küsis meie käest mingi hetk. Ta õpetas mängude loomist ja küsis, et et mis asi on reaalsus inimese jaoks. Vähemalt selle distsipliini seisukohast, milleks on mängude loomine. Siis ta lasi meil arutleda selle üle mõnda aega ja kuulasime vastused ära ja sistes, nii et mina olin seda, et inimeste jaoks on reaalsus see, mida nad tunnevad, sest ainult see, mida nad tunnevad, paneb muutma nende väärtusi, hoiakuid, hinnanguid ja käitumist. Ja siis pärast seda kõike kogenud siis tuua seda kogemust nende teadvusesse, teadvustaksid seda ja siis sealt tekib see pind, mille pinnalt midagi muuta. See oli siis muutuseks keskkondade loomine. Ja see on väga uin aspekt, ma arvan, üldse elu kui mängu mõistmiseks üldse mängu vaatamiseks, sest et lastel on samamoodi või igavesed, et kui me võtame nagu mängu sellena, mida me tavaolukorras mänguna mõtleme, siis kujuneb välja, et inimestele meeldib mängudes mingit kindlat rolli kanda või kindlat funktsioone täita, siis nad tunnevad ennast selles kindlalt, nad on saanud selliseid emotsionaalseid kogemusi, positiivset tagasisidet nii-öelda enda sees ja nad tahavad seda taas korrata, juhul kui neil on negatiivne kogemus, siis nad pigem väldivad seda. Aga selle jutu kestmise poole pealt noh, jälle see on just just selle elu kui mängus toimima õppimise seisukohast. Et singleid, kes tuleb Eestisse jälle stan indiaani jutuvestja soovitan kuulata või jälgida, et ta on jälle tulemas. Tema rääkis sellise loo, et kui tema oli väike, siis nende siis sellises kogukonnas on olnud selline komme alati, et kui laps teeb midagi sellist, mis täiskasvanute arust ei ole päris õige, siis nad ei ütle sellel lapsel midagi halvasti või siis ei, ei suuna oma sellist etteheitvalt tähelepanu talle otseselt, ehkki vigasta tema sellist isiklikku kogemust iseendast vaid ütlevad talle, et tahate, kulutatakse lugu, milline lapsi tahaks kuulda seda lugu, ehk me kõiki vaatame filme, me kõik armastame lugusid siis mingis mõttes me mängime ühes teises teises mõõtmes ja, ja siis noh, räägitakse talle, see lugu. Aga selles loos selles loos on alati sees seesama käitumismuster, mida tema praegu Kuressaare teised tegijad, tema jääb sealt ise nagu välja, aga tal on võimalus ennast ära tunda selle sees. Ta näeb põhjus-tagajärg seoseid, ehk siis arengupsühholoogias Ta nagu see, et eks isegi kaussaaside põhjuslikke seoseid põhjuslike seoste taju tekib kuskil selgemalt 14.-ks eluaastaks, loomulikult see kõigub ja inimeste on see erinev, aga nii-öelda keskmiselt. Ja see on see viis, kuidas selles kultuuris inimese töö õpetasid lastele kiirendasid nii-öelda seda seoste nägemise võimet läbi lugude. Nii et kui Cheimblik oli kolmeteistaastane, siis ta teadis 200 lugu. Nii et sa mainisid siin selle Jan kobersid, tonge Tollola. Austerlane on risk, kes siin just hiljuti viis läbisele saabasele rahvusvahelise simulatsiooni ja Mulledus mängu siis konverentsi, kus ka Eestist inimesed said osa, seekord oli mängu disain oli teemaks, aga see Simotsiooni ja mudel mängu, mudelduse ala või, või suund, et on midagi samade mänguprotsesside ja üldse meie isenesest arusaamisprotsesside jaoks on sama nagu on semiootika keelte jaoks. On ta siis loomulik keel või ütleme, sümbolkeeles mingeid muhedat semiootika aitab meil mõista, ta kirjeldab, ta on sekundaarne modelleerimissüsteemi ja ütled, et ta neid esmaseid nagu modelleerida kirjeldab, et et simulatsiooni ja, ja mängu muudelduse valdkond on samamoodi, see modelleerib süsteem meie esmaste mänguliste tegevuste suhtes ja sellepärast teadlikkus sellel alal võimaldabki omada nüüd teadmiste kaudu oma olevat võimu, et seda realiseerida kas koolitamiseks teraapiaks erinevat sorti analüüsiks korvorganisatsiooni analüüs või, või ütleme no mis, mis iganes, mingi protsess. Et me paratamatult, kuna me loome simulatsiooni juba esmaselt oma teadvuses, mis asendab tegelikku reaalsust, meie peas on ja mida on väljendanud erinevates sõnastustes erinevad inimesed, noh sama Lotmani teema on ja ja põhimõtteliselt juba selle tõttu, et meie oleme esmases simulatsioonis, siis neid järgmisi tuletis simulatsioone, millest paljusid me tajungi nagu mängudena on väga kerge, tekitades fraktaabed, meie topsete mindi paiskub ja ütleme, sellises vabas õhkkonnas ja turvalises keskkonnas suhteliselt nagu ta ei tohi täiesti turvaline olla, siis on jälle Stasamatute null impulsi on ja aseks piirialadel võib neid siukseid, mängulisi seisundeid ja ka mänge ja, ja sellest tulenevaid uusi olekuid tule plahvatuslikult. Tihti, ütleme luuaksegi, need nii-öelda simuleeritud mängu olukord just sellest sedasama seisund tekiksid sportmängudes päris tihti tegelikult ka pillimeeste võistulaulmises või need poetess lämmid kus on just seesama kunstitegevuse kaudu on tegelikult mänguelement juurde pandud sellele emotsioonile lint juurde. Tegelikult genereerubki, seda, seda ütleme, footamis päikeselt tuleb, on ju meile siia on ju ja kuidagi hakkab seal matrialiseeruma ja, ja osaleb veel infoks, on ju, et see nagu saabki oma ülima nii-öelda astuses loovusoleku sellised lood, olekuid on võimalik luua traditsioonilised ühiskonnad on neid asju erinevate institutsioonide kaudu, on alati ka Saksamaa LV jutuvestja või meis, meid või mitu ühes võrgustiku kaudu neikultiveerinud aegade jooksul just selle jaoks, et kogukond oleks elujõuline, et tema elus oleks piisavalt tugev, et toime tulla keskkonnaga iseendaga ja õhtumaises keskkonnas. Ühiskond, kus me oleme üsna palju kaotanud, tegelikult see sinna ise geimi kese, samades emotsiooni ja usaldusmängu metoodika ja suund ongi nüüd seda kompenseerima seda puudujääki, mis oma kaotust traditsiooniliste kultuuridega võrreldes nüüd ma olen, lõpetame ära selle pika tiraadi on, jätan testi ka, ühesõnaga, aga mäng ei pruugi ainult rollimäng olla, et tegelikult ütleme pillimäng, tantsumängijad, et nad oma loomult tegelikult on sama funktsiooniga, et nad aitavad meil pingestada emotsiooni vallandada emotsiooni selles olevas alandava energia kaudu muuta teadvuse seisundit stega. Muidu ei olnud juba läbi aastatuhandete pillimees, tegelikult ju preestri ja ravitseja distanud olid ühes isikutel on ja olid pühade isikute hulka kuuluv, tähendab, et ükskõik millise konflikti puhuliga pillimest isegi Venemaa ei puututa siiamaani. Et selles mõttes noh, rääkimata veel iiri kultuurides indiaanikultuurides, et nad ongi nii-öelda püha momendi toomine, võtab mängu, on kaks komponendiks on profoniseerukest. Me peame mängu lihtsustama, kiire omandada ja lihtne mängida on ju. Aga teisest küljest on selliseid mänge, mis vastupidi, toovad pühitsuse sisse, mis annab meie elule nagu erilise tähenduse, Anodellised pingestas on ju ja mis võimaldavad, keeritasin kõrgetel laiuskraadidel, kus on enamasti ei ole sellist ilma nagu täna. Aga mis sa pime ja vastik ja tervistkahjustav, et annabki selle elususe siin keskkonnas ikkagi inimväärselt nagu olla, ja mängus rituaalne komponent annab sellele päris tugeva nii-öelda panuse. Pillimäng on selles mõttes väga huvitav koht, et et pillimängu ka ma ise olen nagu vaadata, Rootsis õppides, nagu kuulsin päris palju põnevaid asju selle kohta, kuidas nii-öelda sellise nagu vanema skulptuuri, sest on väga selgelt olnud pillimängijatel see, see roll luua inimeste tundeid läbi selle, luua nii seisundeid, ehk see on ka see, miks me mingit muusika esitajat ehk siis autorit või selle, et miks me seda väärtustame, seepärast, et need seisundid, mida me kogeme, need meeldivad meile. Ja noh, mingis mõttes võiks öelda, et muusikamaag kui palju ta sellest ise teadlik on. Aga, aga see on see, mida ta teeb. Et ja miks inimesed teda kuulavad, sest et neile meeldivad need seisundid, millega nad kohtuvad juures aitab neil kuidagi siis edasi elada täpselt nagu indiaani kultuuri, selleks et jutuvestja ülesanne on aidata inimestel ilu armastada, aidata taastada seda suhet sellist jaotavat ja avatud suhet elusse ja usaldad. Ma arvan, et muusikamängu puhul on ka hästi oluline see mis tegelikult laieneb ka mängule laiemalt, aga on see ühenduse tunde loomine, et muusikud omavahel inimesed, kes seda muusikat kuulavad, aga, aga ka ütleme nähtamatute tasanditega ühenduse loomine tõesti paljude rahvaste juures on, on see just tegelikult muusika puhul väga oluline. Kahtlemata see kogukond inimesi endid lühendada, aga siis noh, kasvõi indiaanlaste juures trummi mängimine, et ühest küljest see nii-öelda ühendab seda kogukonda. Aga teisest küljest see trumm ühendab inimese enda südamerütmi, südamelöögid, maa südamelöökidega maarütmiga ja siis teisest teiselt poolt tähendab see siis inimesed ka kaloojaga? Ei, ma tahtsin korraks veel indiaanlaste juurde tagasi tulla, mitte selle muusika mängimise koha pealt, aga ennem rääkisime teadvusseisunditest, et ma tahtsin mainida seda unenägemise, kultuuri, indiaanlaste kultuur on hästi tuntud selle koha pealt, et see on nii-öelda unega, vaadeldakse seda kuunana kultuuri, sest et nad nende jaoks et me rääkisime siin ennem ka loo nagu loovusest, et unenägusid vaadeldakse kahtlemata min-mitte ainult indiaanikultuuris, aga paljudes teooriates kui selliste tugevate loovuse allikat, ega siin õhtumaises kultuuris, unenägudele niivõrd ei ei pöörata enam tähelepanu, et indiaanlaste jaoks on munenud peaaegu vähemalt traditsioonilised, peaaegu sama olulised, kui, kui see reaalsus siin ja võib-olla palju tugevam ja palju usaldusväärsem infoallikas, kui see igapäevane elu, mida me siin nii-öelda tavateadvuses näeme. Et ma ise osalesin seal mingi skulptuuri programmiseme. Mingi pool aastat valmistuti ette, et minna grupi noorte indiaanlastega Lääne-Kanadasse ühte ravitsejate laagrisse, kus pidid üle terve kontinendi tulema šamaanide ravitsejad kokku ja kõik olid nagu elevil ja ootasid, seda ma ise kaasa arvatud ja kõik olid juba valmis minema ja paar päeva enne enne laagrisse minekut teatati, et me ei lähe sellepärast tüütuks. Indiaani vanem oli näinud unes, et seal juhtusid ebameeldivad sündmused, mingeid võimumängud ja nii edasi ja kõik oli sellest sügavalt šokis, aga keegi noh, selles mõttes ei, ei võtnud sõna, et see näitas nagu seda, milline usaldus on meil unenägude vastu. Ja siis tehti laagi, et noorte kuplex lihtsalt omaette vaiksesse laagrisse, kus siis indiaani vanemad õpetasid neile oma tarkusi, aga sinna suurte laagrisse jäi, jäi minemata. Et see on lihtsalt näide sellest, et, et ka tänapäeval una mängivad nende jaoks väga suurt rolli ja just nimelt, et see on, see on selline teadvusseisundis, kus kus tegelikult loovus. Siis on meie selline loose inspiratsiooniallikas, tänapäevaselt tegelikult transpersonaalse psühholoogia teooriad räägivad palju sellest, kuidas sellest tavaseisundis. Me ego struktuurne hästi jäik unenägu on see seisund, kus, kus täiesti lahustub. Mis võimaldab meile sellise seisundi, kus igasugused erinevad isiksuse enda psüühikaomadused on meile kättesaadavad, millest me saame hakata midagi uut looma. Aga see tähendab seda, et meil peab olema kontakt nende unenägudega. Nõlge. See alge, millest tõuseb loovus, loovus omakorda ammutab pühast ja olgu see illustratsioon oleks jõuline, siis ma toon esile tuhandendat aasta paiku. Vene kirikutes olid kõlapotid laes, kus helivõimendus ja sinna oli siis peale kirjutatud tekstid, mida sooviti täide minevat ja väljendati pühalt sugu, elude väljedega, sellele lähenema, siis me ei saa ütelda, et et püha visk, vaid see peab meis kerkima üles nagu püha ei saa siis tampi. Ja seetõttu siis teistpidi me läheme kohe tagasi, kui me näeme mingisuguseid võimatut kauneid kunstiteoseid või Weimatut kaunist muusikat, siis me teame, et see ei ole selle inimese tehtud, Roshoitleb mina ikke ühtegi sõna läbi, kõik tuleb valgustatud läbi tema Ta on ise tühi. Siit me jõuame selleni välja jälle, et inimesel ei ole mina või 650 raamatut on Washington, kus ta räägib, et otsige oma mina, kus seal seda ei ole. See tähendab, kui ei ole mina, siis saab midagi teist läbi tulla ja see on püha ja see loob. Ennist mõtisklesin selle mängu teema üle ja sarnase, sellise mõtteni, et et mis siis nagu toimub, kui me elame, eks ole, meil on kogu aeg mingi kogemus, ringe, mida rohkem elame, seda rohkem meil tekib, tagasi vaatate, meil tekib olenevalt, et inimese nagu sellisest huvist elu vastu võime märgata, et eksisteerivatele tsüklid, tsüklid on erinevaid, erineva pikkusega ja nende tsüklite sees liigume läbi erinevate rollide, lisaks sellele, kuivõrd me tunneme rõõmu elust, kuivõrd meil tekib sellist vastandumist või konflikti, kuivõrd me suudame seda protsessi nautida, on see, kuidas meil on võimetest, adopteerimisvõimet, et noh, on üks uskumus, mille kohaselt stabiilsus on, on selline jätkusuutlikkuse alus, aga üks, teine, mida ma just hiljuti Inglismaal kuulsin, oli see, et Ataktiivsuseks selline kohanemisvõime. Ja see tähendab seda, et seda teadlikkust märgata, seda, kuidas erinevates kontekstides kus on sellised reeglite piirid, rollide piirid ja võime neid nagu kokku leppida igas situatsioonis, see võib öelda, et see on siis selline nagu maag, kes suudab igas situatsioonis leppida uusi kokkuleppeid rollide ja nende nii-öelda noh, reeglitasest, kuidas liigutakse selles ruumis ja mis selles juhtub protsessi selliselt, et kuskil nendega erinevate kogemuste sees liikudes läbi erinevate rollide just ka eriti liikuda läbi erinevate kultuuride siis see nagu samas hakkab välja pesema midagi, mille kohta võiks öelda kogemus iseendast. Eks see on see, mille kohta müstikud ütlevad, et tõde on midagi sellist, mida me sõnadega ei suuda kunagi sõnastada, aga mida me kogemuslikult võime läbi elada. Ehk siis kogemust iseendast. No kas on siis see asi, millele see vikeseni napp osutage või see koht, kuhu Hidgeseni redeliga ronitakse pärast redeli jala kõrvale lüüakse? Jah, et alguses me ütleme oma elu alguses, me samastame ennast väga tugevalt oma rollidega ja ka hiljem me võime väga tugevalt kiinduda oma rollidesse ja seal öeldakse nii et alati, kui me defineerime ennast väga kindlalt, on meil midagi, mida kaitsta. Ehk me samastame ennast täielikult rolliga See ego ongi, nagu see rolli võtta on ju, siis erinevad filosoofid ja mõtlejad, on siis komisjon neile nagu erinevaid nimetas nagu maskid ja, ja mis iganes on ju, et et need ongi need mängudega kaasnevad rollid, mille, milles võib olla teinekord liiga upume. Ja sellepärast mängu teadlikkus ongi nagu oluline sai, klammerdub oma rolli ja ei hakka seda, samastame iseendaga, et sa oled suuteline paindlikult lahti laskma ja ja võib-olla vahetama tegema käiguvahetust lihtsamini. Teised mängudest. Võib-olla see on see, mida indiaanikultuuris mõeldakse, sellise, nii palju kui ma olen seda vaadanud, seda Shomonistliku surmal, et seal on just maskid, lasen see maski kohta ja et see koht, kus me samastame ennast täielikult selle maskiga ja me kardame selle maski, eks selle rolli surma Nende surma ja siis ühel hetkel on see, mis juhtub sotsiaalse keskkonna peegeldusena või, või survena muutusena. Ja siis me avastame, et me oleme ikkagi alles elame selle kriisi läbi, avastame, et oleme alles, hakkame otsima uut uut rolli, millele toetuda, mille kaudu olla siis nii-öelda olemas või suhtes ümbritseva keskkonnaga. Et see ongi nagu selline teekond ja jah, võib siis öelda nii, et kui me ütleme nagu pigem seda, et ma mitte ei ole see võit, ma teen seda, kui armastan, teha seda, et siis alati mul säilib nii-öelda see, see distants sellest oma rollist ja ma saan sellega palju vabamalt suhestuda, kui ka keegi peaks seda nii-öelda väljapoolt ründama. Ja samas kui sa selle oma ühe rulli hoidmisega sattunud nagu nurka, noh, kriis on ju, tegelikult on vaata väljendandaaridel lolli mängima lollimäng, et mõnikord sa hakkad veiderdamine. Ja, ja see ongi väga mänguline mängulisus tuksisse just sellise positiivse huumorivõi, ütleme mingi satiiriline kogusid Dexteri majandus indiaanlastele tegelikult songitud aetud nagu piiride poolt nurka, mäletad, sa, sul pole hingatagi, ruumi on ja siis hakkad veiderdamine, mängid lolli ja siis sellega nagu libised välja sellest surnud olekus, et sa tahad ju väga loogiline ja loomulik sihuke inimeste käitumine. Ja ka igapäeva rutiinist hallist, nii-öelda armi rutiinist ütleme selliste mingist rituaalsete pidustuste kaudu, kus mängitaksegi Saturnaalisest seal roomlastele tänase päevani välja jaanipäevad ja on erinevad tähtpäevad, organisatsioonidel on ju kõik, mis seal juhtub, onju et muudatuse piiridest välja just ja kõik on nagu naljaga pooleks veeretades lolli mängida. Nagu on nagu oluline komponent auru välja lasta või libiseda natukene turvalisemasse olekusse. Mulle tundub, et see on nagu söövad sina Marju rohkem karnevalikultuur, eks ole, et seal nagu ühest aspektist nagu Euroopa kultuurilise koostajad, karnevalikultuur, kui see see on nagu see koht, kui see päev see aeg, kus tohib reegleid rikkuda kus kõik on nii-öelda maskide taga mängitakse teisi mänge, mängitakse teisi mänge ja teisest küljest see see triksteri mõista, mis, millest Hasso Krull palju rääkinud on ja millest on ka üksjagu kirjutatud, võib-olla laiemalt seda väga ei teata, eks ole, aga et noh, meie enda vanemas kultuuris on ta see vanapagan. Ja noh, räägitakse looja paarist, et vanaisa ja vanapagana sõprusest Ütlesin, et hiiud kick sellisena ainult vanapagan, vaid tegelikult Suur Tõll ja, ja Kalevipoeg kaugemal kombele Leiger kestnud. Et nad on kõik sellised vembumehed. Nad on siis nagu mingis mõttes nagu muutuse, nagu stimuleerivad, kui see koht, kus me nagu läheme sellisesse mugavustsooni et see on see koht, kus nad meid nagu välja tõmbavad, et nad nagu tekitavad selle stimulatsiooni, et me oleksime justkui ärksaks, eks on see, mis toob esile meie sellist ärksusest oma keskkonnas. Eilsel avamisel panite tähele, et kui Trad Attack mängis selle oma Sandra paniust seda parmupilli ja, ja siis seal üleval selle, selle lossi seina nii-öelda, mis on praegu püsti seal koguma lava eheda taustaks, et seal jalutas välja kaheksonova vanad suured kase tohust, maskid ees ja mõnel olidki habe. Mõned ei märganud, aga seal maatiliselegi kahin tuli ainult parempoolne pidi mauh. See on jälle seesama küsimus, eks ole, et kui me räägime siin triksiteriste, räägime sellistest noh, see on üks selline kultuuriline arhetüüp või mis on üldse arheotüüpide roll nagu mängus ja miks nende teadvustamine on oluline, et kui me vaatame erinevaid selliseid noh, meie jaoks siit vaadates tagasi nii-öelda nimetame vanemad kultuurid et seal on väga selgelt palju erinevaid arhetüüp, meile tundub see nagu niisugune millekski vajalik on, aga need arheotüübid esindavad erinevaid aspekte ja jõudeelus, millega ma võin arvestada. Ja kui me teadvustame triksterite lugusid trykterites, siis me siis me oskame nagu neid nende jõududega ka ilus suhestuda ehk näiteks muutusega ootamatusega suhestada. Sama mängust mängu kaudu mängu õppimine on ju suuremat mängu õppida, siis me võtame väiksemaid mänge ja mängijaid läbi ja nende kaudu õpime seda suurt mängu. Tundsin ka nende indiaanlaste viitega klounid tänapäeval väga palju, isegi indiaanlased ise nad ei tea nagu selle viitega sellist päris olemast, et et paljud neist ei taha sellest midagi kuulda ja kardavad ja ta lihtsalt inimesele ja nii edasi, aga aga need, kes teavad rohkem, siis nad tegelikult ütlevad, et et viitega lihtsalt nii-öelda presenteerib või näitab meile seda maailma pahupoolt. Et ta on nagu selle maailma selline pimeda poole esindaja ja see pime pool ei tähenda siin sugugi nagu negatiivsust aga väljendub selles viitega klounid teevad kõike nagu nii-öelda pahupidi või vastupidi, et ükskord näiteks kui oli üks šamaanitseremoonia, siis noh, lühidalt öeldes indiaanlased usuvad, et vaimud tulevad ja sisenevad šamaani kehasse ja siis läbi sellesama ravitseb ja kuulab inimeste palveid. Ja ma osalesin päris paljudel nendel tseremooniatel ja kõige viimasel tseremoonial enne mu Eestisse sõitu. Noh, see tuba on täiesti pime, et sa ei näe midagi, aga sa kuuled nagu neid erinevad vaimud, kes selle šamaani kehasse sisenevad, et teevad siis erinevaid hääli ja, ja nii edasi, aga siis ühel hetkel hakkas toas kohutav märgamine, karjumine ja kõik ehmatasid ära. Indiaani vanem ütles, et seal on viited ja nad olid kõik üllatunud, et viited sinu tuli ja, ja siis šamaani Sis viitega istus nimetaja trumpi seal lõugas ja karjus ja ma olin üsna hirmunud. Ja siis mulle öeldi, et ta tahab, et sa palvetad, aga palveta tagurpidi. Ma tõsiselt ei osanud välja mõelda, mis tähendab tagurpidi palvetamine, et et kas ma siis palvetan, et ma ei tea, mu lähedastel läheb halvasti või et ma kuidagi ei paindunud seda tegema, aga tegelikult mulle öeldi, et jah, et sa pead nagu kõike tagurpidi tegema. Mingis mõttes see näitab ka seda, kuidas me oleme kinni selles õigetpidi ja valepidi maailmas, et meil on nagu raske aru saada, et tegelikult need ei ole kindlasti positiivne mustvalge, lihtsalt nende erinevad maailmad eksisteerivad koos ja, ja loovad harmooniat, kui me sellest nagu õigesti aru saama. Mängulises kirjanduses Lewis Carroll Alice peeglitaguses maailmas näiteks konkreetne lugu. Aga kas sa mõtlesid välja, kuidas on tagurpidi palvetada? Ta ei mõelnud selles mõttes, et ma, ma olin lihtsalt vait, sest ma, ma sel hetkel ma sain aru. Ma peaksin tagurpidi palvetama, et siis, kui ma soovin kellelegi head soovin halb, aga kuna mulle tundus, et ma ei saa seda teha, siis lihtsalt toit. Aga siiamaani ei tea tegelikult, mis õige siis oleks olnud. Mulle tundub, et tihti sellistes kontekstides on ju, me tahame sellest noh, mingid sellised kogemused, me tahame väga tihti inimestena defineerida, et noh, et, et see ongi see, mida tuleks teha. Aga tihti need sellised asjad omavad tähendust ainult antud kontekstis selleks, et elada, midagi läbi, ületada mingit isiklikku piiri, kohtuda sellisel viisil nii-öelda iseendaga. Aga jätkame võib-olla natuke ka tryksleri teemal, et seal on alati hästi põnev, intrigeeriv võime arutleda vahest täiesti hoomamatu, et kas trikster võib-olla mängujuht või mitte, kuidas võiks olla näiteks ütleme, mängujuhi Brixtoni omavaheline suhe? Võtame ükskõik mis tasandil mäng, et kas on suur sotsiaalne mäng või on see inimese isiklik, mingi rollimäng. Mul on niivõrd erinevad dimensioonid, et nad võivad olla ühes isikus ja nad võivad erinevates mängudes olla ka erinevates isikutes, et siin täiesti suvaline, nii nagu antud situatsioon või win mängu kood või mingi asi eeldab, on ja mida ta tahab või? No põhimõtteliselt küll jah, võib-olla ka mängujuht, aga võib olla ka nii, et mängujuht teeb mingisugust kindlat mäng, on, diktor hoopis muudab selle mängu mingi hetk. Et selles mõttes jah, need on täiesti erinevad dimensioonid neid vastandada see, kui me hakkaks ütlema, et, et kas mängujuht Viidriksteron ja sama tasandil ja see on umbes sama asi, nagu me liigitaksime kleite pikkadeks lilladeksoni. Jah, et Twikterit võiks defineerida niimoodi, et trikster eksisteerib nagu teispool head ja kurja ehk kultuurilises mängus mütoloogias on ta nii hea, nii nagu väga palju selleni toobised, selle allikas, mis, mis meil on ja millest me osa saame, millest ma rõõmu tunneme kui ka selle allikas, mis meile ei sobinud nii-öelda see keelte segamine erinevates erinevate rahvaste müütides šampaabeli Loone meile tuttava mets on ka nagu siis nagu triksteri kätetöö, mütoloogilised justkui trikster võib selles mõttes väljenduda milles iganes, aga ta võib ka väga ootamatult väljendada sellesama mängu luues või või seisva silitaatoris eneses mingil hetkel, et on ka ootamatu. Räägime mängust kultuurilises mõttes, et Erki, sina oled uurinud mängu kui sotsiaalset fenomeni, sellest palju mõtisklenud, arutlenud, et võib-olla tulebki meelde põhipunktid, millele sa oled jõudnud ja tahaks teada ka seda, et kes on ühiskonna skulptuuris, need, kes siis loovad, kujundavad, uuendavad, hoiavad kogu seda mängu elus. Et tänapäeval see on hästi põnev teema, üks on, ütleme, niisugune pehmem vaade, selle teine on selline vandenõuhambuline vaade, mis näha kõikjal manipulatsiooni mängu, ehkki kõik omavahelises seoses niikuinii manipuleerivad üks. Vot see, kuidas seda kirjeldada, on nagu palju, et selles mõttes ma ütleksin, et samamoodi nagu iga teooria on püüd kirjeldada reaalsust, ehk iga teooria ise on juba loovus, tehke efekt, on selline mänguinstrument ja me peame seda tihti, nad on suured, siis me peame seda teooriat tegelikkuseks, aga see on umbes sama nagu kaat ei ole territoorium ise, vaid see on püüd orienteeruda sellel territooriumil noh täpselt nii nagu liikuda, soovitaksime nendel tingimustel. Aga üks võimalus on vaadata läbi sellise institutsionaalse vaatepunkti, eksis mitte institutsioon kui organisatsioon või institutsioonid, mis tekivad inimvajadustest, ehk siis kui inimesed satuksid üksikule saarele, siis ütleme, et on lapsed mingi teatud vanuses näiteks ütleme, nad on 12 14 satuvad sinna ja siis lõpuks tulevad kärgesid, et seal tekib kogemus, kuidas selles keskkonnas toime tulla. Ja, ja selle kogemuse sees hakkavad tekkima institutsioonid, näiteks tekib vajadus anda edasi oma kogemust, eks on, haridus kui institutsioon, vajadus kaitsta siis nagu nii-öelda kaitse institutsioon ja nii edasi edasi. Ehk siis institutsioonid on, räägitakse, mõeldakse, mõistes nagu institutsionaliseerimine. See mõiste on see, kus hakatakse defineerima. Juuravaldkond, see on õigusvaldkonda, kus pannakse kirja teatud reeglid, teatud seadused ja sanktsioneeritud nende mittetäitmist, ehk siis, kui üks ühiskond on väga kõrgelt institutsionaliseerinud, noh, on niisugune teooria selle kohta, et kui üks tsivilisatsioon või selline suurriik jõuab ülimaid institutsionaliseerinud klaseni, kus kõik on ära reguleeritud et siis selle sees Ühest küljest võib, ilmselt on ta ennast turvaliselt, kui sa tead, kuidas asjad käivad, aga samal ajal hakkavad piirama vabadust ja et siis on selline käsitlus, et et kui üks ühiskond ülimaid institutsionaliseerimine, niisiis on ka tema lõpu algus, et seal sees tekib nii-öelda juba eos hakkab tekkima mäss. Mäng läheb liiga igavaks. Kui jõugu hoitakse selles mängus sees olles, inimene hakkab mässama, on täiesti arusaadav. Ent ainult inimene, iga normaalne elu sulanud, hakkab mässama või tal on igavene, hoitakse vägisi kinni. Kui ta on liigselt ära reguleeritud, ehk jah, sul ongi näit reeglid, reeglid, reeglid, aga noh, siit võib kiuga mõtiskleda seda, et kas riigid on siis rikkumiseks. Ei no miski asi on olemas, siis teda kasutatakse. Ja mingil olukorras vot see on jälle see, et me ei saa liiga abstraktselt nagu, nagu suu täis võtta, et kultuur on see lõikoni võidetud mäng on see kõik ja et me reeglina rikkumiseks õige ja iga kord on väga konkreetne väga selle olukorra spetsiifiline. Et mõnel juhul on, on Reilt rikkumine ellu ellujäämiseks ainuvõimalik. Mõnel juhul toob reeglite rikkumine kaasa hävingu mitt ainsale reegli rikku olevat võt kogu nii-öelda mängijate seltskonnale. Et selles mõttes on nii ja naa No mõtlen kurat jälle, kui räägitakse Ellenit müütilisi lugusid erinevatest vigadest, näiteks triksterist, siis räägitaksegi lugusid sellest, et hiljuti kuulsin just Indiaani šamaani poolt räägitud nagu lugusid nende kultuurist siis, et kuidas oli üks mees, kes tegi midagi, mille tõttu tekkis mingi kaos ja peale seda nagu ongi nende võt inimkultuur, nüüd ongi sellega silmitsi, peale seda juhtus see siis need lood räägivad sellest, et kui keegi rikub mingeid reegleid, siis sellest tõttu võivadki kannatada nii-öelda teevad nähtavaks lugude kaudu selle, ilma, et keegi peaks distlikud läbi kogema. Et aga reeglite rikkumine või muutmine, eks ole. Et kultuur on pidevas muutumises, ühiskond on pidevas muutumises ja, ja see, et reeglid muutuvad seal nagu osa sellest ja näiteks, kui me võtame loovuse kui fenomeni või selliseid väga andekad, loovad inimesed, siis loovus on on alati nagu balansseerimine sellisel nagu noatera peal. Ehk siis ta käib alati nagu reeglite sellise piiri peal. Ja et ühest küljest võib kalduda sellisesse ühiskonna jaoks nagu hälbivusse, samas sealt võib tulla välja midagi täiesti uut, ehk siis nii-öelda ka, et et loovus on nagu semiootiliselt seni tuntud märkide kokkupanemine täiesti uuel viisil. Aga selle eelduseks on see, et selleks, et ümbritseda seda vastu, võtaks selle eelduseks on see, et teistel arusaadav, et see on niimoodi kommunikeeritud, et see teistele mõistetav keegi võib midagi väga geniaalse peale tulla, aga kui see ei ole teistele arusaadavasse, tõrjutakse ärasused jälle täiesti märkamata. Ma arvan, et see, et nagu sa ütlesid, et kultuur on pidevas muutumises ja ühiskonda pidevas muutumises reeglid muutuvad, et see näitab, kui hästi seda, et kui meil on küsimus, et kes loob reegleid, kes mängu, et tähendab mingis mõttes kultuuri ja indiviidi või ühiskonna indiviidi ühislooming. Et et ühiskonda luua reeglid ja neid peale suruda. Aga tegelikult indiviid ei ole lihtsalt mingisugune nii-öelda algatusvõimetu sipelgas, kes struktuuris ringi ei siba, vaid tegelikult tegelikult oleme me ikkagi loovad olendid, isegi kui võib-olla meil teinekord loovus kinni pandud, siis mingites situatsioonidesse ikkagi avaldub vähem või rohkem, et selles mõttes. Ma arvan, et see on selline pidev dialoog, indiviidid rikuvad reegleid, muudavad reegleid ja niimoodi kogu see mäng läheb edasi ja muutub. Seoses selle reeglite rikkumise lugu meediast päriselt sündinud lugu jälle tüdrukud tegid katseid. Enamasti tahaks loomadega vähemasti rottidega väga palju tehakse iiliti ameeriklased ahvidega. Ja, ja see oli see nüüd. Sekundaar on tingitud reflekse jahedalt. Armun Pauli koerad on, ju, me teame sekundaarne vanade kindralikottide tuvid ained, mida õpitakse teistelt. Ja, ja seal siis oli, oli siis selline lugu, et arvuti seda katset edasi nutnud katset on kast, kepp, banaanid on ju lahe, siis akvaatab, hüppab ei saa kätte, on ju, lõpuks õpib ära toitmine varsti peale kepiga Allani. Aga sealt katsega mindi edasi, et mingi hetk, kui oli grupis, õppis väga ruttu banaanid sealt kätte saama on ja siis hakati neid surve all oleva külma veega hakati märjaks kastma, õla märg, vastik, ebameeldiv, valus. Iga kord, kui sinna banaani poole nagu kinnitasid, kohe said ja isegi isegi nii, et isegi kui vaatad sinnapoole, siis ka juba juba said. Ja lõpuks oli, oli siis nii, et ahvid õppisid ignoreerima ja, ja isegi kui katsetaja otsustasid veega ei lase siis tegelikult ahvid ignoreerisid seda banaanikimpu seal Burlaas veel hullem, võtsid ühe abi välja, panin uue uue sisse, uus vaatab, banaanid hakkas seal tegema katset, kuidas kätte saada, vanad andsid, tappa ei lubanud. Ja niimoodi tublisid noore väljas juhatad järgnevas. Lõpuks nad tegid täisringi, kus enam sellest esialgsest koosseisust ei olnud mitte ühtegi ahvi järel. Kõik väga visalt niimoodi, iga uustulnukas ignoreerisid banaane ja iga uustulnuk tappa, kui vähegi uudishimu näit üles näitas. Et see näitab see, nagu seda reeglite nii-öelda siukest saatanlike ookeanide jutumärkides öelda inimühiskonnale väga-väga iseloomulik. Teinekord me mängime nagu selliseid nagu tühimänge. Et see ei ole mitte nullmäng mängude juurimatele tühi mäng. Kulutame ressurssi Energiat mingitele rolli täitmistele mingitele reeglite järgi, millel ei ole tegelikult enam tegeliku reaalsusega mingit pistmist. Ja seetõttu, kui teadlikud me oleme sellest ja siin tuleb sellel loos mängida, et needsamad trikstrid loojad piiri peal käia tegelikult koht testivad, et kas vanad tingimused kehtivad, äkkinud muutunud äkki nüüd saab tuua mingi uue mängu kaudu mingit uut ressurssi süsteemi sisse. Ma arvan, et see on ka see, et kui me ennem rääkisime, et kas mäng on nii-öelda teadvusseisundi laiendamiseks või avardamiseks või, või ta on identiteedi säilitamiseks, siis siis see näitab ka seda, et ma arvan, et kui mängime muid mänge ja erinevaid mänge, siis aitab meil ka nagu teadlikuks saada ja näha asju kõrgemalt ja ära tunda need tüli mängud. Et muidugi me jääme ainult ühte mängu mängima, siis ongi see, et võib-olla me mängimegi tühi mängu, aga ma ise ei teatalistab. Et kui me näeme teisi mänge ümberringi, siis hakkame ka ära tundma seda, et milline on võib-olla see tühimänge ja, ja milline ei olnud. On üks lugu, natuke tunned, seda lugu teavad juba kõik eestlased, aga ma siin kontekstis nagu räägin temaga, lühike, et kuidas tütar küsib ema käest, et näeb, tema praekala lõikab kala, elab ära, pea saba küsib, et, et miks sa pöiasaba ära lõiked. Ema ütleb, et vanaema tegi nii kogu aeg, et seda on tehtud. Et mine küsi vanema käest läppisi panama käest ja et emalik ja saab ära, et noh, et oskad sa öelda, et miks et õppis sinu käest, miks sa lõikad ära pea saba. Vanaema ütleb, et, et nii on ka tehtud, et mine küsi vanavanemate eest läheb, küsib vanavanema käest ja vanavanaema ütleb siis, et noh, et meil oli selline väike pann ja kala ei mahtunud peale ära, et imelik mu pea, saba, see on see, mille, mille kohta öeldakse. Et on niisugune mõiste nagu emantsipatsiooni ja emonstipatsioon on mingis mõttes üks selline asi, mida teisme eas läbivad kõik inimesed erinevalt noh, enamasti mitte mitte teadlikult sellest, eks on see koht, kus hakatakse küsima neid küsimusi, mille peale võib-olla isegi teinekord trotslikult ja mille peale võib-olla vanemad ja esimene täiskasvanud põlvkond nagu vaatab pahaselt, et nii on ja selles ei ole mõtet kahelda hakataksegi nagu piir proovima. Ehk siis nagu see uus põlvkond, kes siseneb Nad, on see, kes on nagu täis sellist hindu öelda, muuta midagi ja uudishimu, mängulusti, just uudishimu, mängulusti selle käigus. Ja, ja eks on see koht, kus me hakkame küsima näiteks seda, et miks ma pean sünnipäev, aga mis see tähendab, miks ma seda teen või mis on jõuluminu jaoks või mis on erinevad tähtpäevad? Et miks ma teen mingeid asju ja see on see koht, kus ma defineerin enda jaoks uuesti need asjad ja teen asja siis nendel omadel tähendustel, nad hakkavad minu jaoks kandma nii-öelda seda uut rolli see, mille kohta võib-olla Rumi on öelnud umbes umbes sarnase sõnastusega, täpne, aga rumisi, seke suvimistik ja kunagi elanud üks tuntumaid ja, ja tema on öelnud, et et ärge nagu uskuge, liigselt kiinduge nendesse lugudesse müütidesse, mis on loodud. Enn teid, Vaide rullige lahti, Klooge omad müüdid, mis aitavad teil elada. Et igal ajal igal keskkonnal, igal konteksti, mis on kogu aeg muutuv, on, on omad müüdid, omad lood, mis seda toetavad. Et me võime võtta vanadesse inspiratsiooni, aga me ei pea nendesse kinni jääma juba enam selles kontekstis ei toimi. Fanfaari, kas sul on see luuletus valmis peas, mis sa rääkisid ahvidest definaanidest, äkki loed meile? Aga tselluloos seal, avad sisu, ma rääkisin selle jura. Jaa, aga me tahame kuulda luule. Okei, elas puuris 12 oksi, hoidsid ikka korda ranget, tegid vastamisi trahvi, haigistasid nisu, kanget isu oli tõesti kange, rippus laes ja kimp banaane kõiksest kiusatusse langeks kruttiks kättesaamisplaane. Aga meie Kaczysdafi hoidsid ikka korda ranget, tegid vastamisi trahvi. Vaigistasid isuganget, vahel viidi mõni ära, asemele toodi, teine seljas kohe tuisk ära puuri laest paistis eile. Seda ükski ahv ei tea, milleks hoida korda hanget 11 trahvima, miks peab? Aga ammu lasti, et vaigistada isu kanget kõigil kaela külmale. Aitäh. Kas see oli publikus kellelgil küsimus? Et ennem seda 50 dollarit tund, et kas see on pigem nagu peegel, siis nagu ühiskonnale, et kui inimene on enda sees korrased ilmselt talvel on seal vee all ka nagu okei, nagu tund aega nagu. Kihnu sellest, et minu poolt nimetatud 50 see võis olla ka 500 lõbust. Lihtsalt tõsteti nagu, nagu summat ja vabatahtlik ei tulnud, isegi, ei tulnud enam enam raha eest ka katsealuseid, sest inimestel ratastel paagis hakkas niivõrd halb, vastik. Nüüd hakkasin painajaid tundma valu, kas košmaar on vältimatu ja tuli välja, et on vältimatu, see esines kõigil. Laskus inimene, valgustatud meister, pannakse sinna vee alla, sest aga kus ma arvan, ega ma nagu keeruline Aga räägime siis nendest Himaalaja tarkadest, eelmine aastatuhandeid koopas. Nojaa, aga aga. See see võib olla seetõttu, et ma mõtlesin, et mängust väljumine käib surma kaudu, onju, et tegelikult on neid, neid variante on veel onju, aga lihtsalt meie positivistlikuks teadusparadigmast kantud lääne ühiskond ei tunnista neid, neid variante loomulikult on igasuguseid siukseid asju, mida tratsionaalselt kultuurid on nagu nahaalne institutsioonide trikke langeda, tegelikult sellisesse seisundisse, kus pulss on nii nõrk ja hingamine nii aeglane, et sokid elust väljaspool mängust väljas, sel ajal et jah, on on võimalik teha, sa, sa hääletad niimoodi, et su elutegevus peagu lakkab välimuse poolest nagu, nagu surve on jah võimalik teha. Aga siis see nõuab harjutamist ja enamasti meie tavainimesele. Kui seda tarvis, äkki siis järgmine küsimus, et mis on mäng ja mis mitte mängija, kuskohas see piir tegelikult siis läheb selle? Funktsionaalne mängude definitsioon oli siin saate alguses. Mäng on mängud, piiride seadmine ja sellega mänguruumi fikseerimine, mängureeglite seadmine, kokkuleppimine ja järgi toimetamine, enamasti mäng lõpeb siis ära, kui surm tuleb mängu siis nagu mänguväljalt kahkutakse ja, ja ma usun, härrased olekut näitab sedasama, et kui sa lähed sügavasse hüpnoosi ja kas on see ise suguleeritud või, või mitte, on ju siis ütleme, ülejäänud mängijate suhtes saavad mängust väljunud Donsertett UKouca mina prii. Et mingites olukorrast lihtsalt fikseerida ära, et noh, oma käitumisega. Tegelikult mingites mängudes nendes pühaduse ka puudutatud osatäitjad ongi sellest mängust väljas, näiteks kui on mingisugune sõjamäng või, või, või enesekehtestamise mäng on ja mis võib mõni olla päris vägivaldne. Samal pühameest ei puudutud pillimeeste puududa ja tema oli UKouca mina priiseisundis. Ja samamoodi mõne teise mehe elu mängu puhul näiteks pikaks ajaks ennast transsi viiv joogi, näiteks kau kaukaminabiil üsna üks eesmärk nirvaanasse vaibuda ja tõstan Saara ringist välja murda ja ma ei taha seda mängijana mängida. Et need erinevad praktikad, et näiteks kui inimesi hoitakse vee all või ka praktikat, kus inimesed matavad ennast maa, kas või ma ei tea, 24-ks tunniks et see mängust väljumine surma kaudu, et seda võib ka võtta mitte nagu päris sõna-sõnalt, vaid, vaid ka, et see on nagu selline, noh, see oli ka enne natukene jutuks, selline sisemine võib olla sisemine ego surm või sisemine surm, et minna uude mängu. Et võib-olla kõik need inimesed, kes hakkasid kosmore nägema ja, ja ennast kohutavalt halvasti tundma, et võib-olla kui nad oleksid suutnud nii-öelda huvi säilitada ja seda rahulikult jälgida, mis toimub, siis võib-olla oleksid nad suutnud edasi minna mingisse uude mängu ja nii-öelda elanud läbi sellise sisemise surma, mida ma arvan, väga teevad paljud joogid näiteks et, et see on selline ego surm, mis võimaldab sul edasi minna mingile uuele tasemele. No aga tavaline standartne lääne ühiskonna tudeng. No mida sa ratast saad? Ettevalmistustega, ega seda uski ei ole seal sees lihtsalt kompiin enamasti nähtavasti pisut fantaasiat nendel hakata ette puutult kujutatud maailma sinna looma ette mis on India puhul väga tratsiooni puhul tavaline. Et seesama see meditatsiooni ridades on, see ongi nagu tohutu maa loomine tihtipeale siis nüüd ükshaaval läbi torkimine need mullid jälle tunda sisemise puhastumise harjutusi. Kindel kultuur mulle tundub, on üksnes kultuuri, kus on inimenim alles lugusid, lugusid, mida inimesed nii-öelda suuliselt karistusega teavad, ehk siis need nii-öelda meie poolt defineeritud vaadates, et need 30000 Venom jumalusi Müüd müüa müüdud aparaat siia maailmasse suuliselt. Jah, just nimelt ja nende lugude kaudu noh, inimesed, kui Indiasse minna, lase, käid kuskil seal mägikülas ja siis seal on selline tänav, kus on nii-öelda niuksed, avatud nii-öelda poekesed või väga siuksed, lihtsad siis seal on näiteks televiisor, televiisoris jookseb film kus on siis lavastatud mõni selline selline jumalate niukene, noh, niuke lugu. Ja siis kohalikud vaatavad seda täiesti hardusega niimoodi, et nad ei pane sind isegi tähele, et ja sellest nagu mööda vahetes nende jaoks noh, meie vaataja mõtlema, et nad vaatavad mingit müüti ja mingit lugu nende jaoks see maailmapilt või see, mis nende teadmisväljas on ja, ja see, kuidas naad ümbrust defineerivad või, või tajuvad, see on hoopis teistsugune. Et seda on nagu hea meeles pidada näiteks Indiasse minnes, et nende maailmapilt on teistsugune, nendel on nende lugudega hoopis teistsugune suhe. Ehk need lood jälle õpetavad neile midagi elust, eks ole, ja sellest kuidas eluga suhestuda. Aga Ma tahtsin tuua näite sellest mängust, mängureeglite muutusest ja osadest, kes siis jäävad rataste vahele reeglite muutusega, lihtsalt reaalse näite. Et paljud on läbi elanud selle, milleks on ühe ühiskonna muutumine, teiseks nii-öelda kui see nõukogude aeg ehk siis sotsialistlik kommunistlik ühiskonnakord kukkus kokku või, või lagunes või muutus ja tekkis nii-öelda isemajandav Eesti hektariline demokraatia kapitalism, eks ole, see oli see koht, kus tekkis kogu endises nii-öelda siis Nõukogude liidus tekkis see fenomen, mida nimetatakse anoomiaks. Sotsiaalteaduste Sanoomia on see olukord, kus endised reeglid, elus toimetuleku strateegiad ja kõik see viis, kuidas on nii-öelda oma vajadusi rahuldada, enam ei toimi. Ja uued ei ole veel toimima hakanud ja on niisugune nagu kaose situatsioon, ehk need on ka situatsioonist, kus ütleme ka nagu kriis ühiskonnas, siis kehtestatakse teinekord nagu sõjaolukord, kui see olukord läheb väga kriitiliseks. Vanad reeglid ei toimi enam ja, ja uusi ka ei ole ja, ja see on nagu see koht, kus meil on eesti kultuuris niisugune mõiste nagu esimene Eesti ja teine Eesti ehk siis need, kes siis kohanesid sellega adaptiivne artistiga noorem põlvkond ja osad vanemad, kes kohanist sellega said pihta, kuidas uus mäng käib, õppisid neid tundma nii-öelda teadvustasid uusi mängureegleid, uusi rolle ja hakkasid selles toimima. Ja siis on teised, kes taru ja kes siis jäid nii-öelda nende etteantud mustrite sisse kuidagi mugadusid, mis olid olemas, on aastaid nagu toimima ja et siis ongi, et, et noh, võib öelda, et siis Eestis on, on siiamaani selle mõjusid nii-öelda tunda. Äris ja poliitikas ka. Et üheksakümnendatel oli peaaegu kõik lubatud on ju, ja kombati piire ja nimega sääst, mis 90. nagu linud normiks tänava vanasse kinni on ju. Ühest hiljutisest maadevahetuse mängus, nagu oleme kogeda saanud mõnikord muutunud olukorras Jakuid olnd, see oskas arvata härra tabada tegu nüüd teise mänguga on väga oluline, et sa oskad eristada ja sina, sulgpall on ju ja siin võite lihtsalt vahelduseks lolli mängida, natukene kõik sedasama Adult teha, see on niisugune väga kooslus, mida ta seni vangi selle oskuse süvendamine ja arendamine ongi võib-olla In kultuuri kui liigi siis see eludus, kohastumus ja selle mõju kahvlid, mispärast, see pole inimlik, ongi nii hulk rakulised organismidest kõige edukam maakeralaine. Et just sedasama mänguvõime tegelikult kiiresti omandada seda vajalike toimetuleku strateegiaid õppida ruttu. Aga kuidas seda võimet arendada, et kuidas olla teadlik mängijad, kes on meie ühiskonnas sellised kõige teadlikumad mängijad, keda me võiks näiteks tuua? Ei loomulikke andeid on muidugi igasuguseid, on kes intuitsiooni intuitsioon kui võimekus näha suurt pilti katkendlikku ja ebaväikesemahulise ja Gatendiga informatsiooni pealt on ju intuitsiooniga tüüpe on päris palju, aga, aga ma arvan, et lapsed ja võib-olla mõned tudengid ka veel, kes pole veel Mined tahab mängulusti. Uudishimu on võib-olla Eesti üldse igas ühiskonnas nagu need kõige ägedama potentsiaaliga. Iseasi on see, et kui jäiku niiskondliku palju nad suudad välja mängida. See nagu tõmmata paralleeli pritsiga, on ju, et see võib olla hea käsionni, aga kuidas sa selle välja mängid? Aga räägime natuke kosmilisest mängust, et praegu me räägime siin sellisest inimtasandi mängust, mängud, meie ümbermängud, meie ühiskonnas, suuremad-väiksemad mängud, aga kui me püüame fantaseerida või mõista, mõtelda, visioneerida suuremalt, et kuidas see kosmiline mäng toimub, et siin on nii palju põnevaid teooriaid, mis on ju ka inimese peas välja mängitud, eks ju, kas meiega mängitakse või siis hoopis meie universumi kõige võimsamad olendid, mängime siin mingit energiat ega, ja nii edasi ja nii edasi, et me võime sellest lõputult rääkida, aga kas inimene üldse suudab kuidagigi hoomata seda kosmilist suurt mängu, kus üks osa on näiteks ka looduseks ju, et me, kas me sedagi suudame mõista, rääkimata nii-öelda universumi tasandist? Mul oli hiljuti hästi äge kogemus, niisugune ahhaa-elamus tõeline ja see kuulub sellesse alasse, nemad meile antakse nii-öelda selline ettekujutus või, või, või pannakse meid uskuma sellesse, et inimesed vanal ajal elasid suust Felixi, selles maailmas on ja kus maakera lapik onju, ja siis ümber selle lapiku maakera siis tiirlesid tähed kuu ja päike ja kui väidetavalt jälle nii primitiivne see maailmavaade ei olnud, aga okei, vähemalt selline noh, geotsentristlik ehk maakera on keskpunktis, onju ja taevakehad käivad ümber selle on ju et see uskumus väga pikka aega oli ja siis, kui need astronoomia arenes ja hakkasid nende nii kinnist tähtuda kui ka planeetide trajektoorid, hakkasid Ma natuke teistsuguseid mustreid kui see esialgne lihtne pilt, nagu näitas sisukate loomale nii-öelda orbiitide orbiita ja kõik läks väga keeruliseks, nagu, nagu niisugune Šveitsi kell. Ja siis tuli kali Leonia materjalist müüti, me tahame uskuda, et te ütlesite, et ei, et tegelikult magan ümber päikese ehk kogu maja piitsaks helio seltsiliseks. Siis planeedid tiirlevad ümber päikese, tõesti, sõdalased tegid pildi jälle palju lihtsamaks ja vastas ka nendele andmetele astronoomia nii-öelda andmetele ja aga tegelikult tohutu murrangu nimetate mõelda kosmilise seal tasandil sa mänguväli muutub korraga, et alguses oli, oli kõik ümber maakera järelikult ümber sinuni, kui sa eriti tähtis maakera peal olid, on ju? Korraga võta näpust. Kihutate tohutu kiirusega ümber päikeseonju. Aga ma nüüd paar nädalat tagasi interneerudes sain ühe hästi laheda siukse lingi, et kuhu, kuhu vajutades ühtset kohta, kus Xindia tüüp oli võtnud vaevaks visualiseerida, et kuidas planeedi päike tegelikult liiguvad. Ja ta võttis Linnutee nagu tasandil selleks aluseks. Ja see oli lahe, mul ihukarvad tõusid taeva pistis tegelikult nii, et maakera kihutab järelmeid tohutu kiirusega ja need paneelid, mis ta ümber niimoodi tilgad, on ju veidi erineva orbiidi erineva kiirusega. Tegelikult nad moodustavad spiraal Fongis Vorteks ja see oli nii lahe, kuidagi hüpnotiseerida, au ja, ja mul kohe nagu tundsin, et see jällegi minu mänguväline mingi krooli võrrele avardasid, et korraga saad aru, et, et, et see, mis liikumisest saia siin oled, onju tundub kõik marozdaatiline liiga turvaline, ma olen tegelikult tõmbame niimoodi galaktika serval päike ees, uni, planeedid seal eraldi mini spiraanidena. Täiesti natuke hull, aga siukene mõnusa hulluse sisse samasid prohmakad pelgama, onju, aga, aga samal ajal ikka toob sellest igava rutiinist ikka ikka täiega välja. Soovitan soojalt seda guugeldada küll, väga niisugune hüpotiseerid, pilt. Siis ma kuulsin pool aastat tagasi sellest samast oli üks inglane rootslane, kes käis rääkimas lihtsalt nagu taimekasvatuse kontekstis ja et kuidas siis arvestati nii-öelda planeetide liikumist ja neid samu mustreid, et siis oli välja ostetud need mustrid, mida joonistavad erinevalt planeedilt, kui seda pikemas söötis vaadata, et kui see oleks nagu nii-öelda niidi otsas oleks nagu mingi pliiatsi mingi märki ja mis siis millised ornamendiga mustrid tulevad. Ja mulle tundub, et, et see noh, seesama, et siis on küsimus nagu kaoses ja korrasvõimes näha kaost korda. Ehk see on selle mängunägemisvõime teadlikkus ehk siis kas see, mida on, eks ole aina rohkem hakatud kirjeldama, et et ehk siis, et kui me vaatame lähedalt, siis meile tundub kaos. Aga mida kaugemalt me vaatame, seda rohkem me hakkame nägema, et, et selles on kord muster välja oli niisugune, et sama asi on nagu inimestel nende endi eluga. Et, et kuivõrd me võtame nagu aega vaadata omaenda elu nagu kõrvalt, et see toimib nagu kõikides mikro-makromustrites ja sellest tekib nagu teadlikkus näha mingisuguseid seoseid, põhjuslikke seoseid ja nende selle põhjal teha valikuid. Aga Müpa nagu nüüd nagulgemitoloogiasse Kabalistikast päri on nagu erinevatest kohtadest Sinaal suuri okkad isegi täpsemaks, aga et et noh, on selline nagu arusaam, et, et siis, et alguses oli nagu üks allikas, kes oli, oli üks, ei kusagil ja, ja siis ta nii-öelda otsustas hakata mängima ja et see, mida me nimetame eluks, ongi siis nii-öelda selle ühe mäng iseendaga. Eks see ongi jälle see küsimus, et, et kus me vaatame, siis on see vaatepunkti küsimus, et, et kas meil on nii piisavalt neid neid meeli, et tajuda seda piisavat suurt kogust nii-öelda kogemust, informatsiooni, et näha seda korrastatusti näha, näha neid mustreid, näha, mis toimub? Ma siin viimase aasta jooksul võid sinna päris palju aega, Lääne Bengaalis, üks on maja puris Krišna intide selline rahvusvaheline kogukond, seal sai kogu saarekestena liikumine alguse, et selles mõttes ma olen ka selle aasta jooksul elanud sellises suures kosmilises maailmas, sellepärast et nende jaoks on kogu nende jutud, on kogu aeg läbi imbunud sellest, kui kui väiksed me oleme ja kui tühine on lihtsalt see materiaalne maailm. Et kui me püüame nagu selle kosmilise mängu üle mõtiskleda, siis ma arvan, et ka siin on iseennast võib-olla raske välja jätta ja noh, võib-olla ei peakski, et me ikka uurime nagu enda enda suhet maailmaga, selle maailma käega lendas nagu kosmosega. Et ma kuskilt lugesin vist, et vaatan, on öelnud, et et inimene on jumala mängukaaslane, see maailm siin on, on jumala mänguma, siis ühest küljest viitab sellele, et tegelikult jumal ise on väga lustlik ja mänguhimuline tegelane. Ja noh, seda ta on ka tegelikult paljudel rahvastel olnud, aga Krišna on kuulus selle poolest, et ta on väga mänglev. Ta laulev ja tantsiv jumal ja aastatuhandeid on tehtud maale, skulptuure ja lugusid, räägitud tema üle annetustest mängudest, Indiast Swindaali niiskust. Kristina sündis 1000 aastat tagasi aga selle mängu koha pealt on huvitav see, et noh, ma tean, et tekib küsimus, et mis see tähendab, et inimene on jumala mängukaaslane. Et noh, pole siin aega sellesse väga pikalt minna, Kristjan filosoofiasse, aga põhimõtteliselt nemad usuvad, et jumal on iga inimese südames siis ülihingena mis tähendab seda, et tegelikult küll väiksemas koguses, aga meis kõigis on on needsamad omadused olemas, mis on jumala lendav ehk siis olla mänglev, tantsib ja laulab ja kogu nende Chrysnada praktikate ennekõike siis mantra lugemist, aga ka teiste praktikate eesmärk ongi siis selle ülihingega nagu kontakti saada ja leida see enda selline algne olemus, mida kutsutakse, sotsitan, andaks, mis siis tähendab et on täis, hing on täis teadmist ja õndsust ja igaviku nisust ja see tähendab ka ütles, et kui inimene on sellises teadmise seisundisse, siis ta suudab siiasamasse materiaalsest maailma tuua paiguta vaid konto, mis tähendab kohta, kus ei ole muresid. Ja selline inimene siis Chrysnade arvates on see, kes on vääriline võimeline olema jumalale mängukaaslased. Aga selle mängu teine külg kris näittidele on see tegelikult kris näiteid arvata, et tegelikult nad ei kutsu isand Krišna intideks, vaid Krišna pühandunuteks. Et nende arvates inimkonna suurimaid probleeme on see, et me oleme ennast siia maailma mängima unustanud. Me oleme võlutud sellest mängust ja nende maailmamängudest ja me oleme ära unustanud selle, et tegelikult jumal on meie mängukaaslane, et me tegelikult ei taha ta ta endale mängukaaslaseks, sest me tahame ise nautida. Me tahame ise kontrollida. Me tahame isa mängureegleid teha, me arvame, et me juhime mängu. Aga see põhjus Krišna intide arvates siis miks inimesed tegelikult kannatavad, on just nimelt see, et me ei saa aru sellest, kes tegelikult mängu juhib. Et me kogu aeg tahame ise mängu juhtida, reegleid luua, aga me kannatame sellepärast, et tegelikult maailm ei toimu meie mängureeglite järgi, vaid reeglid teatakse kusagilt ülevalt poolt, siis ehk siis nende nende arust. Krišna poolt. Aga selle kosmilistesse juurde veel, ma lihtsalt tahtsin öelda, et kui ma olen ise nendega mõnda aega koos veetnud tegelikult juba enne Indiasse minekust ma tegin oma magistritööd Tallinna Krišna intidest ja neil on templis sihuke suur kaart kogu sellest kosmilisest süsteemis. Ja ma mäletan seda esimest korda, vaatasin näiteks sellise niuke külmkoridor templise. Otsisin maad, kuidagi ei läinudki tohutult suur kaart, kõigepealt on seal üleval spirituaalne universum vainu universumile, tipus on siis planeet Colokabrindaavandus siiski üsna ise elab. Ja, ja siis on seal noh, nende sõnul ta materiaalne universum on meeletult pisike osa kogu sellest kosmilisest süsteemist. Suurem osa sellest moodustab võime, mateeria saab seal ja siis ma nägin lõpuks ma leidsin selle maa, see oli kuskil all pimeduses, mingi väike väike ringi käia, siis ma mäletan, mu esimene mõte selle peale oli, ma tundsin seda täiesti füüsiliselt sihukest surutuse tunnet ja ma mõtlesin Pole, ime, et nad tahavad siit välja saada. Aga lihtsalt see, et kuidas tegelikult kuidas see nagu noh, üldiselt teadvusseisundite remont toimub lihtsamalt nagu läbi kehaliste praktikatega, selles mõttes me ei saa nagu meil üksteisest eristada, nägemine ja kuulmine on mingis mõttes on see kõik sihuke sünesteetiline kogemus, kus kõik meeled nii-öelda teevad koostööd, aga lihtsalt puhtalt sellest nägemisest tekkis selline kehaline tunne, et et noh, et me oleme surutud kuhugi siia alla pimedusse tahaks küll sinna kõrgemale saada. Üks mu sõber küsis selle peale kõikide nende suurte vaimsuse juttude peale, et aga miks siis inimene siia tuli, kui ta siit kohe välja tahab, et miks me tulime siia planeedile maainimese kehasse, kohe tahame juba jälle edasi, see virguda väljasid maisest kannatusest inimese mängus. Erinevad kontseptsioonid on andnud erinevaid selgitusi, et ka ütleme, läbiv joon on, on, on selline noh, nagu Tammsaare põrgupõhja uues vana pahaseks tuleb inimesena maa peale sünnile õndsaks saada. Et see on nagu sellise kogemuse kaudu ütleme puhtuse saavutamine või noh, et seal on väga paljudes religioonides on nagu läbiv lõim. See ongi nagu selline inimeseks sündimine väga mitme religioosse süsteemi nägemuses või kirjeldades on eriline anud, kust inimesed on antud valikuvabadus ja tänu valikuvabadusele, ta saab teha samu valikuid ja kogeda ja tänu sellele kogemusele siis puhastada, tõusta kõrgemasse vormi või seisundisse või, või noh, mida iganes on umbes nagu liniku röövikust saab liblikas ja et see on hästi paljudel religioonil. Nii ütleme kirja religioonil kui ka sellisel, mis on suulise pärimuse kaudu No võib-olla nagu nurkapidi, vastan sellele küsimusele, et lähen nagu edasi ka selle mõttega, et mulle hallatud aastalt huvi ja muidugi endal sihuke haakuvus just Põhja-Ameerika indiaanlaste sellise maailmakäsitluse suhtes ja viimasel ajal on mul õnnestunud sellesse nagu rohkem kalduda mõningate inimeste kaudu, kes on sellega lähemalt kokku puutunud pikema aja jooksul. Ja siis noh, ma toon natuke kajastanud seda, mis ma sealt siis osalen, son, et nende kohaselt inimene on ainuke liik planeedil, kes siia sündides on, on konfliktis oma keskkonnaga, ehk siis kui ta ei saa naguniisugust. Kui piisavalt head ettevalmistust, ehk siis piisavalt head ettevalmistust mänguks, kuidas suhestuda iseendaga eluga iseenda sees eluga enda ümber, siis ta satub paratamatult oma keskkonnaga konflikti. Et ehk siis inimene sünnib nagu piisavalt sellise puhta lehena võrreldes nagu ülejäänud nelja või, või kahejalgsete ka. Ja ta vajab nagu suuremat ettevalmistust, ehk siis nende selline õpetus ongi õpetus kuidas toimida harmooniliselt jätkusuutlikult suhtes oma keskkonna iseendaga. Teisest küljest oli hästi huvitav, kuidas ma nendel on see meditsiin viil siis nimetame raviva tervendusratas ja selle ringi mudeli peale on metodoloogiliselt lahti mõtestatud, praktilised kõik fenomeni tahavad siis käsitlevad, eelistavad majandus, mis on olulised. Ja siis oli üks huvitav asina, panin tähele ja küsisin ka selle kohta oli see, et, et põhja sinna oli pandud loomad, inimene ja siis keskel oli ka inimene. Ja siis ma küsisin, et miks inimene on kahes kohas. Ja siis toodi esile seda, et noh, et inimene et tihti inimesed ei, ei, ei kujune, otsustatakse, et inimesel on vabadus olla otsustaja ehk oma teadvusseisundi otsustaja. Aga enamasti on ta kantud nagu loomad oma instituutidest. Ehk ta, ta nii-öelda järgneb inskimkile ja, ja ta arvabki, et tal ei ole nagu vabadust seda otsustada, teada pole seda kunagi kogenud. Võib-olla ja siis on teised selle saavutavad selle vabaduse. Ja siis nagu mingis mõttes inimese tee on subjoonide otsustajaks ehk siis olla nagu sõdalane, mitte kellegi teise suhtes. Seda tõrjudes võid olla nendes sõdalane iseenda valitsemises. Mitte jõuga, vaid teadlikkusega. Evansama eetilised konkreetsemas kultuuriruumis ja, ja konkreetsel moel on teinekord ma ei tea, kas see on nii mitu skulptuurid, onu kee, kes pole omal kontaktis olnud ja mul oleks hea tuttav, kes noh, mingi perioodiliselt ähvard kukkuda nagu skisofreenia, nagu sellises tsüklis sani ja aga seal enne lõplikku ärakukkumist on siukene lühike geniaalsuse nädalal selline ja tema eskord, kes ringe kinkis piibleid inimestele ja pühendus seal kirjutatud kosmosehuller. Aga siis tuli veel täiesti teadlik, lihtsalt tuli praegu meelde teatud selline sama tõttu küsisid, et mida teevad inimesed maa peal on ja et ka nii saab tõlgendada. Aga üks see allikas on mitte ainult religioon, aga, aga siis ütleme noh, tänapäeva šamaanide, kus nad annetate hullarisse minna varitsevad, ulmekirjanikud, ulmeraamatutes on, on päris palju sellist kosmoloogilist mõõdetatud toodud sisse niimoodi, et kui me räägime nüüd võimumängudest ja samal ajal ka seal võimuökoloogia mängudest on ju siis on tüür kindlasti selleks anima. Frank Herbert kirjutatud ütleme, ühiskondlikud mängud on vennad Strugatskite, onju kosmilises mõõtmes teevad Eesti keelde tõlgituna veel Doris Lessing, kastania nobelist ja kõik puha on ja aga tegelikult on kirjutatud ulmeraamat aine veidi hullemat sarja lausa kus on ka toodud, et seesama, see natuke Chrisid kris naiitidega ilusad asjad, et kõrgemad planeedid ja siis see maakera, kui, kui see sõlmkoht seal erinevate energiate ütleme, transiitvõrgus ja kõik see muu kraam on ju, kuigi ta tegelikult rääkis inimestest ja väga huvitavalt põhimõtteliselt tulevikku. Samas on noorte töötusega massilise töötusega kaasnevad probleemid hakkavad tulema välja, eriti ressurss hakkab vähem saama, et päris, kuna aga siis selle ulmeteemal kui rääkida sellest oma, see mäng ja mängis endaga jumal mängib iseendaga stiilid, onju. Et kunagi ühe sõbra matustelt tagasi tulles oli, tahtsime teda nagu, nagu rusuvast olukorrast välja tuulas Randergiga ja siis me hakkasime mõttemänge mängima ja niimoodi huvitavalt temast oli parajasti kvantarvutite nii-öelda väljatöötamine, praegusele tegeletakse intensiivselt, sest kvantarvuti peaks olema siis ülivõimas võrreldes praeguste arvutitega ja, ja võimalik, et konstrueerimise korral ta suudaks juba juba inimajuga nii-öelda võrdväärselt võimsusega panna, onju. Noh, et arutluse, need alguses toimub kvantolekute kauda väga võimas. Siis korraga mõtlesin suure paugu peale ja siis küsisin Strandbergi kastetud, mis sa arvad? Mitte noh, aine peab olema sellises olekus, kus need erinevad kvantolekud on, on võimalikud, onju, et saame nagu suunate lülitada ainet. Et kas saab tekitada nagu sellist aine olevat, kus nagu mis ongi nagu teadvust omav see aine ehk seesama see teadvuslike universum, onju, ja siis ta pakkusetatava kuule, aga suure paugu ajal oli, oli see aine niisugune, ta ei olnud mateeria ja energia, et tegelikult oli neid vaguneid kvantolekuid seal jumala teatud mingi kolm, esimesed kolm sekundit on ju. Siis ma ei kujuta ette, et, et kui on kogu universumi Ta on jah, võid seda poolainet ja ta on sihukses kvantolekus, ehk ta on nagu kvantarvuti siis on väga suur tõenäosus, et selle kolme sekundi jooksul jõudis tekkida teadvus kes oligi eneseküllane ja kes nägi ka mingite füüsikaliste parameetrite pealt, oskas ka arvutada hästi ülikiiresti välja oma oma saatuse ehk kolme sekundi pärast sa kukud nii-öelda surma või sellesse unne ehk nimetab teadvusest sa, sa ei saa enam nüüd siin sinu osad enam ei võimalda, neid kvantolekuid on ju. Ja, ja, ja siis samal ajal ka mõtled välja teed, et kuidas saavutada teadvus tagasi noh, sihuke mõte, mängi siukene, ulme Noviljas päris hea süžee, et, et kolm suure paugu aktikis eraldi ja siis ta pani maailma niimoodi liikuma, selliseid mänge mängima, onju et mingi kus kohas osa temast kus ta magab jumalana loob uuesti kvantarvuti, kust tema teadvus saab, saab elule äratada, uuesti üles ärgata. Et niisugune mõnus, selline tundus niivõrd lahe, aga, aga noh seda tegema jah, mingisugune hea ulmekirjanikele seal kirja panema, aga väga šeff idee tundus olevat ja kui selles ei olegi nii väga vastuolus sellise positiivse positiivistliku paradigmale. Teoreetiliselt on see isegi võimalik. Et kui nüüd tuua seda mänguteadvusseisundit ja, ja siis noh, samaga ulmekirjandust või kvantolekuid sisse. Ja läks ikka müütiline vaade elule, mis on Indiast pärit ja mis sinust, kes ise sellest on küllalt pilte ka siis Višnu, ehk siis nagu lugu on selline Kihnu siine jumalast, kes siis niimoodi pikutab, magab mõnusalt ja närbunud ja põhimõtteliselt siis kogu see universumi meile kujuteldav maailm, mida me suudame, kui siis ühel või teisel viisil haarata või suuda et see on tema unenägu. Ja, ja see on ka selliseid Tiibeti unenäojooga ka nagu kuidagi haakuvus öeldakse niimoodi, et, et meie ärkvelolu on tegelikult unenägu ime une nägemine ärkvel olnud. Ehk siis sellega kutsutakse meid üles, see olema nii-öelda oma näilise ärkvel olles sama ärkvel nagu unenäos, et kõik on võimalik. Ja see on üks asi, mida ma Indias liikudes panin hästi tähele, et kui seal inimestega küsida või teenindaja käest mida iganes, siis nad ütlevad, saab, kuidas, millega ja see tähendab, kõik on võimalik, kõik on võimalik, kui tõelised soovid. Eks see on asi, mida seal kultuuriinimesed kannavad endas endas nagu sees ehk sellist usku imedesse. Ja siis noh, kes nagu Indias rohkem liiguvad, rändavad saavad igaüks kogeda, et tõesti, seal kultuuris võiks öelda, et on need imesid tõesti eksisteerib, mis meie jaoks on nagu imetavad, vaadates. Tõlgitud ka eesti keelde, seal oli, seal oli eksikume seen või niisugune näitate, et keegi leiutanud nagu nagu soovida mõõtmise masina. Ja, ja siis oli siis noh, a la nagu reality show, et olid mingid tüübid kohal on ja siis pakuti mingeid mingeid asju. Ja siis need asjad said sellele, kes suutis nagu kõige kõvemini soovida võid tugevamini soovides see masin siis nagu mõõtis niimoodi, onju. Ja siis Kaire Lauvad pärlendasid toodus soomise punnitamises ja mõned olid täiesti nördinud, et nad nadi nii kõvasti soovisid, kuidas seda masin on vale ja et deto kirjeldas selles OMON ras, noh Vene ühistu tolleaegse nii-öelda uusrikaste ja kogu sellesamase vanad enam kehti, uued uued veel ei kehti olukorda peegeldas natuke siukses ulmelised vormis, onju, aga aga ka just paralleeli taga nii-öelda selles teistes kultuurides kasutas seda väga hästi ära. Noh, kasvõi sellest, et kirjeldas näitust, kus inimesed said täiesti kunstilise vapustused, et mõned nõrgema äriga, vabavici, orgasmi mittepiltidest endist onni vaid spill solide loomulikult seisis. Aga eksponeeritud hindadest, mis on ka teatud nagu mängu nii-öelda mingi mänge lihtsutud äärmuseni ära, siis olid ju need vaheelemendid ära võtta. Muidugi selle kohta ta kasutas hoopis teistsuguse, selliste sellised nagu suu päratlased, et tongi kohe. Et ei ole mitte mingit seda muudasse tarvis, et noh, mis see tähendab seda, et mõnikord mõned inimesed lihtsustavad mängu üle. Ja see muutub primitiivseks, mitte mini mõistlikuks. Jah, sellega teema, alustasime sellest, et otsapidi sealt, et selleks, et mängul oleks mõtet peabki olema meie jaoks nagu huvitav ja puutusin kunagi kokku, hütis käis üks seikluskasvatuse selline guru, kes oli minemas nii-öelda pensionile ja ma sain ta ka Eestis oli nii-öelda konverentsile valdkonna rahvusvaheline konverents ja mulle pakuti võimalust viib teda ka kaks, kolm ööd-päeva metsas. Ja tema siis tema tegeles nii-öelda noortega, temal oma esimese osa elust oli, oli olnud inglise kuninglikus õhujõududes metsikus looduses ellujäämise õpetaja ja teisel pool elus tegeles siis nende noortega, kes keda ülejäänud ühiskond oli kuidagi, aga tegelikult keegi ei saanud hakkama ja ta aitas neil nii-öelda ennast taastada psühholoogiliselt ja inimlikult ja nende ellu siseneda. Ja siis tema tõi esile selle, et näiteks Inglismaal ja Saksamaal on, on väga raske aga selleks et teatud tüüpi mängu Expyksiks seikluskasvatus püsti panna väga lihtsal põhjusel, et on juhtunud õnnetus, mida ikka juhtub, aga kuna maailm on nagu niivõrd institutsionaliseerinud ehk nii kui juhtub midagi, siis püütakse kohe kaitsta. Ja tulemuseks on see, et kõik on nagu turvanõuded on nii suured, et seal ei ole mõtet. Ehk noh, piltlikult öeldes, et kui Saksamaal on niimoodi, et on, on nagunii-öelda purre ehk siis selline palk üle oja siis see peab olema muidugi, et kui käetuge ei ole, siis ta ei tohi olla ja siis ongi, et Saksamaal käiakse näiteks seda neid mänge mängimas, minnakse üle piiri naaberriikidesse, kus siis nagu tohib seda teha, kus siis on, sellel on nii-öelda elamus, saavutuse kogemusliku saavutuse kogemust ei ole, siis ei ole nagu mängul mõtet, et see on üks oluline element, motivatsioon. Meie aeg on otsakorral, lõpuküsimuseks, mis on teispool mängu ja mis ei ole mäng. Ei noh, sedasama minu toodud funktsionaalse definitsiooni rangelt võttes on, on teisel pool mängu, on kõik see, mis on meie elust väljaspool vähemalt sellest mudelist, mida ma ei ole sellest mänguväljak endale teadvusse olema saanud, kas ütleme, külge kasvatatud või, ja segatuna siis meie seal taju piirangutega, onju. Nii, see on. Ja see võib olla nii füüsiline kui vaimne, onju, et aga samas ütleme, kui meie sellesse meie maailma mudelisse meie maailma, meie reaalsuses tuleb midagi uut tunnistades siseneb, mängus on must komponent, võib olla uus, uus mäng või uusi mänge võimaldav uus ruum. Inimese elu on mäng ja kõik, mis jääb sealt väljapoole ei ole selle inimese mõtlesime ka võib-olla kellegi teise hoole nimel. Mul mul tuleksid meelde üks lugu, mida võiks sõber rääkis, kes õppisi Tallinnas esis istuvatele instituudis ja siis mingi hetk, kui ta oligi niisugust juba rohkem aru saanud, seda küsis Mihhail Lotmani käest, et noh, mis sinu jaoks on nagu teema semiootika ja Lotman siis oli tol hetkel vastanud, et et minu jaoks on kõige paeluv on see, et mis on teispool zima sfääri eksisteerimast, päranduse tähenduste väli mis on teispool tähenduste välja ehk et mulle tundub, et see on seesama. Me jõuame nagu kuidagi selle paratamatult nagu selleni, et kes on see, kes mängib. Ja mina nagu oma nagu kogemust tunnetuses jõuan nagu sinna müstikute juurde, kes, eks ole. Et kui sa siis hakkad vaatama seda, kes mõtleb, siis seal ei ole mitte kedagi nagu sa püüad, nagu mõtlevad, et hakata endases kaardistama, tekib vaikus. Ei, ei, see on midagi, mille kohta mis ütlevad, ei saa midagi öelda, aga seda on võimalik kogeda. Et mäng on ju, ütleme nii, mingis mõttes. Me oleme organismid, et meid, me, me kasutame sellist mõistet nagu egoism. Aga mul endal on hakanud meeldima kasutada mõistet. Pigem nagu et me oleme organismi täitsa organid, siis põhimõtteliselt me jäime kõike, mis me teeme, teeme omaenda vajaduste pärast. Ja niikaua, kui me, Me elame ja elamine, see juhtub igal juhul, nii kaua, kui see juhtub, toimub ja paratamatult organismi täna on meil kogu aeg meie kogu meie olemas, meie keha, psüühika annab kogu aeg tagasisidet erinevate tunnete näol meie vajadustest, mis on rahuldatud, rahuldamata. Ja see mäng, kultuuri, ühiskonnamäng on need teed, kuidas neid vajadusi rahuldada sellisel viisil. Et me individuaalselt või kollektiivselt kulutaks võimalikult vähe energiat ja see kõik ülejäänud ongi see viis, kuidas seda korraldada, ehk siis on see mäng. Et see on kuidagi noh, kui küsitakse ka seda, et kas need on, meil on võimalik teoreetilikestide inimest kultuuriinimeste ühiskonda nagu eraldi, aga fenomeni nad eksisteerivad igal juhul koos. Samamoodi ilmselt ei saa. Et me ei saa, ütleme, inimest võib-olla ei eksisteeri väljaspool mängu. Et samal ajal loomulikult tehakse küsimus, et need, kes on nii-öelda, kui me räägime nendest valgustunutest või ja need, kes on samuti seisundis, on ju kus nad siis on noh, eks sellest seisukohast, et nad võib-olla ei osale mängus. Aga niikaua, kui neil on keha olemas ja kontakt selle kehaga ja, ja mõju sellele maailmale, mida me teadvustame või teadvusta või vabadus tulla nii-öelda selle keha kaudu toimumas ja maailma ja olla toimija siis noh, mingis mõttes, neil on vähemalt potentsiaal osaleda mängus igal juhul Tõuga uga, mina prii. Churchill ja sul on? Ma arvan, et et see ei ole mäng, on see, mis on meie jaoks tundmatu, millega meil veel ei ole kontakti. Ja ma arvan, et et see on nii-öelda inimpotentsiaal läbi loose seda tundmatust enda reaalsusesse tõmmata ja, ja siis nagu on, sooja ikkagi ütlesid, sisse muutub, muutub meie mänguks. Ja kui me vaatame näiteks mängu kui elu elu, võib endas sisaldada mitmeid erinevaid mänge. Kui me näiteks ütleme, et kui me sureme, siis siis me väljume mängust, tegelikult me ei tea, mis peale surma juhtub, et me ainult kuuleme sellest erinevaid lugusid erinevatelt regioonidelt ja teaduselt ja nii edasi. Tegelikult on ka täiesti variant, et me Muidugi mängu täpselt seda tahtsingi öelda, siseneme uude mängu ja, ja mis puudutab veel seda teaduse avardamist, siis Erkki mainis sisemist vaikust. Ma arvan, et see on üks prantsuse helikunstnik Salomee Kogeri hääldanud nime võimalikult valesti, aga tema on öelnud vaikuse kohta, et vaikus ei ole helide puudumine. Vaikus on uue kommunikatsiooni suhtlemise algus. Ma just mõtlen, et kogu see mängimine võib olla mängimise erinevate mängude mängimise eesmärk on võib-olla nii-öelda ehmatada iseennast, ehmatada oma harjumuspärast maailma, et see hakkaks nimodi kõikuma. Ja ehmatumine tihtipeale tekitab meis hetkeks vähemalt sellist sisemist vaikust. Ja kui ma siis toetun sellele kogeli ütlusele, mis vaikus tegelikult on helide puudumine vaid kommunikatsiooni algsiis. Ma arvan, et see sisemine vaikus aitab meil tõmmata uut ja tundmatut oma mängu. Haagib nüüd veel tänase päeva katud folgil, onju, ja mille teemaks on ka mäng, on ju, et aga selle meie eelneva jutuga nagu haagi parajasti Kaplinski kunagi kirjutas keeles kirjanduses artikli parallelismi stringvisti pilguga. Noh, realism on siis meie rahvalauludes esinev nähtus, kus erinevad read nagu ütlevad sama asja nagu enam-vähem, aga noh, natuke teistmoodi jälle, onju. Kuna me teame, et meie ühiskond vähemalt arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal nagu trumme pole olnud, on külon, viiekeelsed kandled, onju, ja sama see regilaulu rütm Kalava nuruma. Et kui me mõtleme neid, neid ringmänge, mida lauldi ka siis selle üsnagi loitsulise regilaulu nii kaua ja kasutada Baronalismi. Selle jaoks tähendab Kaplinski väitele, et ma kunstiline võte on ja ega mingi siuksem mälumehhanism, mida noh, otsapidi see algviina kõik muu kraam on hoopis oli niimoodi, et see on midagi sellist, et rääkida asjast, mida otseselt ei saab puudutada mille otseselt puudutamine, noh, kas selle asja hajutab. Ja meie ja seda isegi kogeda mitte vaid vaid just puutujate kaudu, et sa mitte katsu näpuga vatsa kuidagi puutujate kaudu. Märgistad ruumi, millest ei räägita. Sa ütled, et sellest ei räägita, see tõmbabki nagu tähelepanu siis su tähele tõmmatud teadvuse seisundi oma ja siis sa saad tajuda, et noh, natukene jälle mulle meelde selle, selle vikessennisele loogilisega soositab traati, seda eriti seda viimasel lauseid, et kuule sa asjast rääkides tuleb olla vait, on ju, et see on nüüd seesama ridades, kõneleb vaikus või see osutamata jätmisega või osutamata jätmise markeerimisega esiletoomine, et et on ka teatud mängud sellised, mis võimaldabki nii-öelda seda teispoolmäng olevat maailma kogeda või reaalsust, et see on toiminud ka selliseid mänge on olemas ja selleks on oma need võtted, mis on ka meil endil nagu on nii-öelda pärimuses olemas on ja mida me näeme ka täna mitu kuud hiljem? Seal seal nagu mingis mõttes on kõik paralleel sellelaadseid õpetusega, kus ta läbi selliseid tekstilise mängu, kus ta mängib vastanditega, räägib olevast läbi selle, mis ei ole, sest oleva enda kohta ei saa midagi öelda. Või see ületab süda suutra näiteks mida meil tõlkes on ju sama. Vagunite kaudu antakse edasi midagit mis on sõnastamata, aga kuidagi tajutav mingil heal õhtul isegi teadvustatav. Seda nimetatakse valgustamiseks. On üks huvitav asi, mida ma hiljuti minu teadvusesse jõudis hiljuti. Kuigi ma olen seda nagu märganud, kogenud nagu pikalt, aga mõnda aega nimelt mandalad, mandalate fenomen erinevates kultuurides ja näiteks mina sa oled näinud nagu budismi kaudu ehk siis mida nad siis teevad, nad teevad maandalaid ja vaatlevad madalaid siis selline kult juhitud, muutunud teadvuse seisundis. Ja see on seotud sinessteesega mitmiktajuga, millest ka Valdur Mikita kirjutab või teeb selle kuidagi inimestele nagu mõistetavaks, läbi lingvistilise metsa raamatu, et neid madalaid vaadates, mida ka mina olen läbi elanud, on see, et need on nagu tekstid. Need on tekstid, mida sa ei saa haarata, sa võid proovida seda haarata mõistusega Jakata tähendusi, andmed, mis mingi element tähendab kultuuris. Aga sa võid sellega läbi elada, eks invest, teiseks mitmiktaju, kus sa koged vaadeldavad kui iseennast ja selle tulemuseks on see, et sa elad läbi midagi sellist, mida sa sõnadega kirjeldada ei saa. Pidajateks küll veedad ühel või teisel viisil ka püüavad kirjeldada, kirjeldavad aga, et see on miski, mida on võimalik nii-öelda läbi elada. Siis mandalad on nagu sellised tekstid, mis, mis kirjeldavad mängu kirjeldavat kosmilist mängu ja öeldakse siis olevat Kapliplomandalaid selle järgi või pärit või mõisteid ei mäleta, aga et on ühed, mis kirjeldavad seda, kuidas, et kuidas üks laieneb kõigeks, teist tüüpi mandalad, mis kirjeldavad seda, kuidas kõik, mis eksisteerib, koondub üheks. Ja, ja see on siis nagu selline sügav läbielamine absoluutselt nagu nagu mikro-makromaania vahelisest ruumist, nagu selleni kõikides mõõtmetes. Aga seda on noh, see on nagu mõistus, püüd seda kogemust kirjeldada. Kerkis mõte, et kui, et kus lõpeb mäng, et kui nagu oli mängu see nii-öelda surmaelement, sest nagu surmaga lõppenud mäng et siis tekkis mul mõte, et võib-olla see polegi nagu surm, vaid see on hoopis nagu sünniprotsess, et kus nagu üks mäng lõpeb, siis siseneb uude mängu, eks järgmine mäng, eestlased polnud suuremaks. Et kui lõpuks on mängitud seal viimane mängijat, siis ilmselt ongi uuesti need esimesed kolm sekundit võib-olla või. Minu arust see mõte on, nagu ma seda enne kuulnud sedasama ette, et surm ei ole midagi muud kui lihtsalt üleminek ühest keskkonnast teise, ühest olekust teise. Et lihtsalt seal vahepeal on see meie jaoks unustuselauas. Sellisel kujul toimub ikkagi religiooni valda, religiooni kaudu usu küsimusse ja usu kaudu siis selle sedasama sõnastamatustaniates, kus, nagu on juba juba suht ohtlik Põimime otsad kokku on olnud väga mõnus mänglemine teiega. Aitäh, Marje Ermel, Erki kaikkoneni, Anzori Barkalajal. Suur tänu.