Keelesäuts. Eelmisel nädalal rääkisime sõnadest, mille mitmuse osastavas Nendes on lubatud, nii see kui ka seisneb näiteks tõelisi tõeliseid raskusi raskuseid. Need sõnad on nii või s-lõpulised kolmesilbilised ja kolmandas vältes. Siia kuulub ka hulk rahvuse nimetusi. Eestlane, soomlane, lätlane. 1980. aastal, kui need reformid lubatuks kuulutati, käis sinna juurde üks klausel. Lone line ja mine lõpuga sõnades tuleks nõudlikumas tekstist seid lõpulist mitmuse osastavat siiski mitte kasutada. Nii et ei ole küll päris vale kirjutada eestlaseid tööliseid, lõokese idia, laulmiseid, aga see on ebasoovitatav. Kümmekond aastat hiljem ei leitud sel nõudlikuma teksti klauslile enam mõtet olevat, sest noorem põlvkond käänas rahumeeli kõiki neid sõnu seid lõpuga. Siiski on ka viimases õigekeelsussõnaraamatus kirjas, et mainitud sõnad käenduvad pigem siiga. Ehkki võimalik on ka seid. Lõpp. On aga terve hulk rahvuse nimetusi, kus see lõpp ei tule kõne allagi. Näiteks venelane, leedulane, ungarlane, sest need sõnad on küll nii-lõpulised, aga mitte kolmesilbilised ega kolmandavältelised sõnad. See jutt on filoloogile. Iga kõneleja peaks kuulma ja tajuma, et venelaseid leedulaseid ei kõla kohe kuidagi. Rütm lonkab. Eesti keeles nimelt ei saa olla rõhutus, silbis täishäälikuühendit. Nii et neis sõnades on ainuõige siilup venelasi, leedulasi kui rahvuse nimetusi tuleb loetleda, võiks kõiki käänata lõpuga, et ei tekiks sellist loetelu, eestlaseid, venelasi, soomlaseid, leedulasi. Samuti võib norida selliste fraaside kallal nagu tõelisi raskuseid või õhtuseid jooksmisi. Üht tüüpi sõnu peaks kääname ühtmoodi.