Päris masurka rütmis looklevad näod, kitsad kõrvalteed siin Kirde-Poolas, kunagisel Ida-Preisimaal. Siinsed teed on pigem küll alleed kahel pool kõrguvate vanade puudega, mille oksad tekitavad koha lähema ära tunneli. Ja see võit kujutleda, et kunagi, kui puud olid hoopis madalamad ja teed kattis asfaldi asemel kruus sõitsid siinsamas tõllad, kui mõisades pidusid peeti ja Poloneesi tantsiti. Selles maamõisas tantsiti pigem masurkat. Nende Vorgalliski on tore mõisahoone kirdepoolses Poolas seestpoolt suur sugusem kui väliselt pikk lumivalge punase katuse ja kolmnurkse ukseviiluga hoone, mille ruumide seinu katavad armsad lillelised tapeedid. Tube täidab ehtsena tunduv vana mööbel ning ilmatu suur peo ootuses söögisaal upub kristalli ja küünla särasse on kõvasti vaeva nähtud, et siin mõne öö veetvad külalised end eriliselt tunneksid ja tunnevadki alla Need ootavad ja kutsuvad, et juhtides end kunagise Preisimaa iidsetesse teotooni ordu linnustesse. Euroopa suurim punastest telliskividest ehitatud ordu kindlusloss on malborkis endises Mariemburgis ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja algastaažiks Pajo jälg. Midagi väga salapärast on neis vanades vaimulikes rüütleordudes. Ladinakeelne sõna Ordo tähendab korda. 12.-ks sajandiks olid ristisõdijad vallutanud püha maa Nende alade ja sinna suunduvate palverändurite kaitsmiseks hakatigi vaimulikke rüütli ordusid moodustama. Selliste rüütlite sõjaliste vennaskondade liikmed olid andnud mungatõotuse, milles rõhutas Patty vaesust oma juhtidele tumist, abielus loobumist ning pühendumist ristiusu kaitsmisele ja selle levitamisele relvade abil. Niisiis risti ja mõõgaga. Kõige suuremad ja võimsamad olid Johan niitide ehk hospitalid tede ordu, templiordu ja teotooni ehk saksa ordu. Neisse kuulusid julged usklikud, pühendunud aadlikud, kes moodustasid koos oma sõjasulastega väga tugeva sõjalise jõu. Pärast ristisõdijate pühalt maalt väljatõrjumist tegutsesid vaimulikud rüütliordut edasi Euroopas. Ja me teame, Läänemere ääres elavate rahvaste alistamise ja ristimisega tegelesid saksa ehk teotooni ordu, mõõgavendade ordu ja Saksa ordu Liivimaa haru Liivi ordu. Kõike seda loen bee Premieri uurimusest. Keskaeg. Saksa ehk teotooni ordu ordu teotoni koorm asutati aastal 1190 pühal maal Ako linna piiravate ristisõdijate laagris et hoolitseda haavatud ristisõdijate, palverändurite ja vaeste eest. Selle liikmed olid rüütliseisusest ja pärit Saksamaalt. 1198 kinnitas paavst saksa ordu vaimulikuks rüütleorduks. Ordu tunnuseks sai mustrist valgel kilbil. Kui alguses kuulusid Saksa ordule vaid mõned alad pühal maal, siis õige varsti asusid orduvennad juba Sitsiiliasse ja ka Ida-Euroopas basse. Juhtus nii, et aastal 1223 saatis Ida-Poolas asuva ma soovia hertsog teotooni ordu kulmima. Poola Chalm, noh, et ordu alistaks praeguses Põhja-Poola piirkonnas asunud paganlikud Preislased. Selle preisi ristisõjaga, vallutas ordu tollase Preisimaa ning rajas sinna tugeva saksa orduriigi. 1237 ühines saksa orduga mõõgavendade ordu. Selle baasil loodi nagu öeldud, saksa ordu Liivimaa haru. Liivi ordu vallutati praeguseni dialad aastaks 1346 aga juba ka eesti alad. Teotooni ordu suurmeistri residents asus algselt pühal maal koos seejärel Veneetsias ning aastal 1309 toodise üle Marjenburgi. Siinne ordulinnus sai saksa ordu keskuseks kuni 1457. aastani. Siis kolis suurmeister Königsbergi. May park on väike linn Poola põhjaosas medanski lähedal. Jussi, jah, noogati jõe paremale kaldale rajasid teotooni ordu rüütleid 13. sajandil tohutu linnuse, millest kujunes pikaks ajaks ka ordu suurmeistrite residents. Minose nimeks sai saksa keeles Maarja nime järgi Mariemburg Poola Marlboro. Linn tekkis ordulinnuse ümber ning arenes kohaliku piirkonna tähtsaks hansalinnaks, mis kontrollis liiklust ja kaubavedu Nogati jõel. Jääkogus ka tollimakse kuid kõigepealt oli linnus teotooni, rüütlid valisid selle ehitamiseks kolmest küljest kaitstud ala. Ühel pool voolas lainogati jõgi, teises küljes kitsas poogen Grabenjoya kolmandas laius ulatuslik soomaa. Ehitustööd algasid 1274. Kogu ilmatu suur linnus pandi püsti spetsiaalselt selle jaoks tehtud punastest tellistest ning savist valmistatud keraamiliste detailidest. Väravate portaalid, uste raamid ja muud detailid, mis vaenlase rünnakutes kõige kergemini kannatada said, valmistati graniidist. Ordulinnuse müüride pikkust sai kokku 350 meetrit. Need olid kolm kuni kolm ja pool meetrit paksud ja umbes viis meetrit kõrged. Juba üksnes graniiti läks ehitusel vaja oma 12600 tonni. Kivi tuli kohale tuua 20 kilomeetri kauguselt läbi paksu metsa, kus polnud mingisuguseid teid. Sellised katusekivid puust ja metallist detailid, aknaklaasid, kõik tuli kohapeal valmistada. See oli määratu töö, mida alustati 13. sajandi lõpuveerandil. Tulemuseks oli Euroopa suurim punastest tellistest ehitatud gooti stiilis kindlusloss. Neutooni ordu uhkus, jõu ja võimu sümbol. Vägev, keeruline ja sopiline, paljude tornidega oranž punane hiigelehitis keset suvist rohelust imetlemas oma peegelpilti, rahulikus Nogati jões. Malburgi loss tänases Poolas. Selline ta on. Hommikuudus tundub kunagine rüütlilinnus peegelselega jõe vee kohale tõusnud hiigellaevana, mis viib sind läbi pikkade aastasadade neisse aegadel, sest see, kui siin elasid ja tegutsesid oma eesmärke Viilsaks pidanud aadlikud, kes kandsid metalisetel rõngas särkidel laiu valgeid musta ristiga rüüsid ning vööl mõõku Nonii ordu, saksa vaimulik, rüütliordu tohutut Mariemburgi ordulinnust, ehitati kaua, sest kui linnuses elavate rüütlite arv kasvas tuliga linnust ennast suuremaks ehitada igatahes tuli sellest kõigepealt vägevam kindlustatud gooti ehitis Euroopas, mis mahutas kõrgaegadel ligi 3000 relvavenda. Mitmekordsete kaitsemüüride vahel seisab tegelikult kolm erinevat ehitist. Kõrge loss, keskmine loss ja madal või alumine loss. Need eraldab hulk kuivanud vallikraave ja väravatorn. 1274. aastal alustatud ehitusest rajati kõigepealt kloostrihoone, mida hakati kõrgeks lossiks kutsuma. Ordulinnuse kõige vanemas osas kõrge lossi põhjatiivas olid ordu munkade eluruumid jumalaema kabel ja söögisaal ning siin elati kloostri reeglite järgi. Riia tiivale järgnesid lääne ja lõunatiivad lossi nelinurkne, sakilise, ääre ja akendega. Peatorn tõusis ehituse kirdenurgas kah kõrgele, linnuse kohale nelinurkse siseõue rajati tore katusega kaev. Põhja- ja läänetiivas võib imetleda kauneid punastest tellistest ristikäik. Neid katavad kõrged teravad gooti võlvid. Terav kaarelisi aknaid ehivad viimistletud gooti raamid, väikest nelinurkset siseõue ääristavad massiivsed ümarad graniitsambad. Ristikäigu värava kohal valvab ümaral kivist madal reljeefil. Kristuse nägu. Massiivse kõrge lossi saledates nurgatornides valvasid linnuse vahid lossi ja kogu ordulinnust ümbritsevad keerulised mitmekihilised, kaitsekraavid, kaitsetornid ja tõstesildadega väravatornid. Linnuse üht poolt kaitsvas Nogati jõest jäi rüütlitele väheks. Kõrge lossi väärikaim kunstiteos on unikaalne kuldne värav mis viib idapoolsest ristikäigust kabelisse. Umbes aastast 1280 pärit rikkalikult kaunistatud üksteise sisse suubuvates terava ürgsetest kaartest. Värav on värviline ja kuldne, selleni viib väike rist võlvidega käik. Risti keskel paikneval päiskivil on värviline Kristuse kuju. Käiguseintel on stseenid Kristuse ja Maarja elust. Värava kaartel võib näha kuldseid ornament ning targad ja rumalad neitsid seisavad samuti sellel mitmekihilise portaalil. Keskaegses usundis olid targad neitsid need, kes teenisid Kristust ja nende hinged päästeti, rumalat hukkusid. Vennad kõndisid läbi selle värava kabelisse jumalateenistusele kaheksa korda päevas. Ja küllap süvendas see teekond ikka ja jälle nende usku ja pühendumust. Et mõista teotooni ordu suurmeistri Sigrid on fosftwangeni otsust tuua ordu peakorter Veneetsias, Preisimaal tollasesse Mariemburgi. Selleks peaks pisut kuulsa templiordu saatust meenutama. Templiordu oli tugev ja rikas rüütlite ühendus, isegi Prantsusmaa kuningas Felipe, neljas ilus oli sellele ordule võlgu ja kellele siis meeldiks võlgu olla. Niisiis keeles Philip 1307. aasta 13. oktoobril reedel templiordu tegevuse. Paavst oli asjast teadlik ja nõus, sest mõjukad templirüütlid olid saanud ohtlikuks ka temale. Rüütleid süüdistati nõidumises ja ketserluses ordujuhid vangistati ja tapeti. On olemas arvamus, et just sellest ajast peale on 13.-le kuupäevale langenud reedet õnnetuks päevaks hakatud pidama. Mõni ordu ei tahtnud templirüütlite saatust jagada. Oma ristiusu levik olemise emissioonil tantsigi praegusega. Danski vallutanud ordu suurmeister Feuchtwanger otsustaski 1309. aastal kõige halvema vältimiseks oma peakorteri tantsigi lähedasse Mariemburgi üle tuua ikka kõrgesse lossi ja see tähendas veel tugevamaid kaitsemüüre sügavamaid kraave ning ka vägevat kapiitlisaali, kuhu orduvennad ja nende juhid pühapäevastele, palvustele ja nõupidamistele kogunesid. Kapiitlisaal on Mariemburgi kõrge lossi kõige kaunim saal. Seda katvaid pikki käid, terav kaarealisi rist võlve hoiavad ülal kolm saledat saali keskel seisvat sammast. Saali seinu ehtisid rüütlite ajal teotooni ordu suurmeistrite portreed. Terava gooti kaare all paikneva sissekäigu kohal on ka praegu värviline seina Maal oma troonil, istuvast madonnast, lapsega. Kapiitli saalist viibuks õnnistatud Maarja kirikusse, kus kõrged värvilisest klaasist gooti aknad ning seinte ääres seisavad 12 apostli elusuuruses kujud. Lõunaseinal on säilinud Maal viimasest õhtusöömaajast. Kiriku kõige väärika mehe oli aga kaheksa meetri kõrgune värviline kuju madonnast lapsega, mis paigutati umbkaudu aastal 1340 keskse eelda akna ette. Selle kivist raiutud figuuri katsid Veneetsia meistrit 1380. aastal säravam osaiigiga ja ta seisis omal kohal üle 600 aasta kuni teise maailmasõja lõpuni, mil kuulipilduja tuli suure osa kirikust hävitas. Kohe, kui teotooni ordu kõrgeim juhtkond Mariemburgi linnusesse oli kolinud, asute linnust laiendama kõrge lossi kõrvale tõusva kesklossi. Ehitustööd olid juba alanud, kui ordu juhtkond otsustas rajada ka suurmeistrite krüpti. See kõrge lossi kaitsevalli ja keskmise lossimüüri vahelisele alale paksude kiviseintega kivisesse krüpti maeti esimesena ordu suurmeister Dietrich von Altemburg 1341. aastal. Ühtekokku leidis siin puhkepaiga 12 ordumeistrit juba pühal maal kehtestatud teotooni. Ordu matuseriitus järgis Kristuse matmistalitust. Suurmeistri keha mehiti surilinasse ja asetati katafalgile, mis kaeti metallplaadiga. Kui suri suurmeistri järglane, paigutati eelmise meistri keha katafalgi alla kaevatud tunnelisse. Selle põhi kaeti mullaga, mille mungad pühalt maalt kaasa olid toonud. Neljateistkümnenda sajandi keskel oli kõrge loss valmis neli tiiba, nende vahel siseõu põhikorrusel majapidamisruumid ja laod, köökia leivaküpsetusahjud esimesel korrusel, juhtkonna eluruumid ja munkade magamiskambrid. Teisel korrusel asub konvendil söögisaal, mida kutsuti ka seitsmesamba saaliks, sest saali terav kaarealisi gooti võlve toetab seitse saledat ruumi keskel seisvat sammast. Suurtest kaar akendest langeb päikesevalgus keskaegse mosaiikmustriga põrandale seintele, kusjuures kahel pool ruumi keskel seisvat sammaste rida on pikad, puulauad ja lihtsad puupingid. Flaami gobele läänil küll juba 18.-st sajandist on kujutatud Saalomoni pidusööki. See on üks kaunimaid saale kogu Mariemburgi praeguse malborki ordulinnuses. Aga juba kerkis linnuse kõrge lossi kõrvale uus päratu ehitis. Keskmine loss. Kolmest vägevast tiivast koosnevas trapetsikujulises keskmises lossis on kloostri linnuse kõige tähtsamad ruumid, nende seas ka uhke suurmeistrite palee ja kogu tollase Euroopa ilmik vaimuliku gooti arhitektuuri kauneim banketisaal, suur refektoorium, keskmist lossi järeldavat kõrgest lossist lai ja sügav, vallikraav ning madal kaitsevall ja keskmise lossi suur siseõu avaneb kõrge lossimüüride poole. Keskmist lossi ehitati praktiliselt kogu 14. sajandi jooksul. Hoonel on viis tammepuust metallnaastudega ust ning pikad kaarjad. Lange võredega väravad. Põhikorruse idaosas on majapidamisruumid ja köök esimesel korrusel ordu suurmeistri ning tema abiliste elu- ja tööruumid. Vanade ja haigestunud rüütlite jaoks ehitati keskmisse lossi omaette haigla tiib oma kabeli ja söögisaaliga. Selle tiiva välisseina ehib ilmatu suur kolmnurkne neljast uhkelt dekoreeritud gooti piitsilisest korrusest koosnev efektselt sakiline katuseviil. Keskmise lossi idatiiba sisustati 1300 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel hulk külaliste ruume Mariemburgi saabuvate ordu ründeretkedest, osavõtjate ning teisi Euroopa riikide saadikute jaoks läänetiivas, kus asub linnuse uhkeim tseremoonia, saal, suur refektoorium ehk söögisaal, mis hämmastas kõiki lossi saabuvaid külalisi oma avaruse, vägevate võlvide ja kaunite värvidega, suure refektooriumi, kõrgeid heledaid tumedate ribidega, palmilaadseid võlve toetab ruumi keskel vaid kolm saledat kaheksanurkset tumedast graniidist dekoratiivsete kapiteelidega sammast ning ruumi valgustavad kõrged teravate kaartega gooti aknad. Kaarte vahel katavad seinu värvilised maalingud. Suure ja piduliku söögisaali lõunakülg oli ühendatud otse ordu suurmeistri paleega ikak keskmises lossis. Mariemburgi teotooni ordu suurmeistripaleed täitvat suurmeistri tööruumid, esindusruumi ja eluruumid on avarad ning rikkalikult kaunistatud. Need pidid lossi külalisi oma suursugusega hämmastama ning ning suurmeistri ülitähtsat isikut igal moel rõhutama. Juba 13. sajandil olid tooni ordu suurmeistril rohkem võimu kui Saksa hertsogile. Ordu sai eriti tugevaks 14. sajandil ja umbes 1382 asuti siis Mariemburgi kindluse keskmisse lossi suurmeistripaleed ehitama. Suurmeister oli tollal Konrad sõlmer von Rottenshedain ja peamiseks ehitusmeistriks tõenäoliselt treeni maalt pärit Nikolaus Fallenshedain nõugati jõe poole kalduvale künkale püstitatud hoone võimsal välisseinal on neli korrust, siseõuepoolsel küljel aga vaid kaks väga kõrgete gooti akendega korrust. Jõe teiselt kaldalt paistavad eriti hästi palee tornide kaunid gooti kaunistused. Kivi vici leiduma riienburgi siis praeguse malburki linnuse kaunistustest küll kuigi sageli Kütsemis on, on tõeline meistritöö. Leidub väga kauneid detaile, dekoratiivseid, ehisraame ning Sakmete ja laskepiludega varustatud kaitsegaleriisid palee jõepoolsetel tornidele. Kuid palee suurim majandus on peidus selle kõrgete punastest tellistest müüride vahel. Siin on suvine ja talvine söögisaal, kuhu pääseb läbi suure vestibüüli. Viimane kujutab enesest avarat kõrgete roid võlvide ja ootamatult nelinurksete, kuid gooti pitsiliste ornamentidega ehitud akendega piklikku ruumi, millest avanevad uksed suurmeistri palee kõikidesse tähtsates saalidesse ja kambritesse astugem suvisesse söögisaali ja on see alles üks üllatav saal. Suur, täiesti ümmargune ruum. Heledaid palmilaadseid, lehvik põlve toetab üksainus sale, tumedam sammassaali keskel rooman, harmooniline ja korrapärane. Pärast seinas vahelduvad väga täpselt paigutatud lehvik võlvide seina toendid ja suured algselt värvilisest klaasist aknad, tsiteerides arhitektuurilugu. See on visuaalselt erakordselt uhke interjöör, kus valguse mängija võlvide dekoratiiv aktiivsed ribid tunduvad pärinevat otsekui mingist teisest maailmast. Lisaks olid refektooriumi seinad algselt kaetud säravalt värviliste taimemaalingutega. Nende loojad olid Mariemburgist pärit meistrid. Johann ja Peeter. Suurmeistri palee talvine söögi seal pole nii avar kui suvine selle seintel selliseid kunagi teotooni ordu suurmeistrite portreed, palee põhjatiiba, sisustati, luksuslikud suurmeistri eluruumid ning magamistuba koos vannitoa ja avara garderoobiga. Ruumides on üllataval kombel säilinud hiliskeskaja värvilised seinamaalingud magamistoa seintel võib praegugi pühade neitside ja märtrite Katariina paar paranda Dorothea ja Mark Kreeka kujutise eraldada. Aegne kirik tõstis nimetatud neitsid pühakute hulka, sest nad ravisid katku haigestunud inimesi. 1393.-st 1407. aastani teotooni ordu suurmeistri ametit pidanud Konrad von jundingen lasknud meister Peetril need nelipüha neitsit oma magamistoa seintele maalida oma elu lõppu aegadel kannatanud suurmeister fonjungingen väga valusa haiguse käes ning pühakud tema toa seintel, aidanud ta kannatusi leevendada. Aastad läksid ja Mariemburgi ordulinnus pidi veelgi kasvama, sest siin, tollasel Preisimaal, seal paiknes 14. sajandil kogu vägeva teotooni ordu süda, et elu linnuse silma häireteta kulgeks. Selleks ehitati kogu aeg vähehaaval ka selle kolmandat osa madalat klassi. See asub kesklossi kõrval ikka mitmekordsete, nööride ja kaitsekraavide vahel. Ida poole suunatud müüritorn on tervelt kaheksa. Siinsetes töökodades ja relvakodades valmistati kõike, mida ordu rüütlid oma kõrgete eesmärkideni jõudmiseks ning ka igapäevases elus vajasid siinseisid ilmatu suured viljaaidad, laod ja tallid. Kõik eluks vajaliku tõid linnusesse kohale noogati jõel liikuvad laevad. Keset madala lossi suurt siseõue seisis pikk hoone, kus elasid linnuse teenrid. Kui ordulinnuses asus selle kõrgaegadel kuni kolmanda Rüütlit, siis pidi seal ka üksjagu teenreid olema. Teie jaoks ehitati keskklassi nurga lähedale Püha Laurentsiuse kirik, mille taga paiknesid teenrite haigla köök, õllekoda, pagaritöökoda ja veel keelumaju madala lossi kaitsetornidest. Kõigevägevam on karavan, kus leidus suur hulk igasuguseid lahingurelvi ja kuulipildujaid. Ei tohi unustada, et eutooni ordu oli väga tugev vaimulik ja sõjaline ordu välismüüri kaitsetornide nimede algupära ei ole teha, vaata nimed on ka olemas. Lisaks karavanile seisid siin veel näiteks püssirohutorn kolme müüriga torn, kaminatega torn ja, või piimatorn, saale ja silindrikujuline, mille kohta on olemas keeruline ja kummaline legend. Sulawi talupojad petavad ordut, Vend Deodori vägev hääl pani suurmeistri palee võlvid ohtlikult vibreerima. Korja või jõuavad alati liiga hilja kohale ja pole enam värsked. Ära karju end, ära karju, ütles Suurmeister tiitrifon Altemburg kartlikult saali võlvlage silmitsedes. Mitte keegi ei tohi ordu suurmeistrit petta või temalt varastada, raius tähtis ordu pealik Rudolf Köönik. Pahategude eest tuleb karistada rektoritest talupojad oma uude torni nii ja hoiame neid seal seni. Väepealik jäi hetkeks mõtlema ning vend Theodor lõpetas tema lause niikuinii, nende perekonnad toovad kohale nii palju värsket või piima, et torn saksa otsast otsani seda täis. Missugune suurepärane idee mulle maitseb või piin rõõmustes suurmeister tiitrich. Toodigi ordulinnust piimaga, varustavad talupojad kohale ja pandi torni kinni. Nende naised nutsid ja palusid paksude linnuse müüride taga armu, sest kust pidid nad võtma nii palju piima, et ilmatu kõrge ja põhjatu lossitorn seda täis saaks. Aga keegi ei kuulanud neid, siis otsustasid naised, et ainus, kes neid aidata saaks, on lehnovi tuuleveskis elav nõid. Kui naised tuuleveski juurde jõudsid, siis nõid juba ootas neid. See oli üks erakordselt inetu, kuri ja halb nõid. Ma tean, miks te siin olete, ütles ta võika naeruga. Te tahate palju värsket või piima, olgu, aga te peate selle eest maksma. Ma tahan teie poegade ja meestega ühe tantsu tantsida. Eks tants, see pole ju suur hind meeste vabastamise eest, arvasid naised süüdistas oma luua selga ning lendas kõrgel pilvede all malborki poole. Hämaras koiduvalguses nägid ordulinnuse valvurid päris uskumatut pilti. Nad nägid silindrikujulise müüritorni ümara kiivri otsas seisvat kohutavat kuju, kes kiskus tornikiivri ülemise osa puruks, torkas luuavarreauku ja hakkas seal sellega vehklema, loksutama, kloppima ja pressima otsekui võhitünnis võit tehes. Ja kohe kostiski tonnist loksuva vedeliku molksumist ning torni kinni pandud talumeeste appikarjeid. Just enne koitu jõudsid ka lihnowist tagasi kiirustanud naised ordulinnuse juurde. Kuidas valged või piimajõed tornikiivri all seisvatest laskeavadest välja purskavad. Ja naised nägid ka seda, kuidas kohutav nõid oma käetorni auku pistab, sealt midagi kaasa haarab, luua, selga istub ja lendu tõuseb, tõmmates endaga metsikusse tantsu. Pika rea talumeeste kahvatuid, surnukehasid. Oma kohutava ja õudse partnerite reaga tantsis nõid tükk aega tehes ringe ümber torni tippu, kuni kadus lõpuks pilvedesse. Meeleheitel talunike naised ei suutnud ühtki häält kuuldavale tuua. Orduvend Theodor tuli aga keskmisest lossist välja ja käskis vahtidel torni värava avada. Paiskus raginaga lahti ning meeletu jõuga tormas tornist välja või piima ja ilmatu suurte või kamakate lõputu jõgi haaras vend Deodori kaasa ning paiskas ta vastu lossimüüri surnuks. Legendi kristlikuks. Ideaaliks on peetud tarkust, et ära astu kurjuse vastu kurjaga sest ka talunaine, kes nõia juurde teinud vaid palvetas, sai oma mehe elusalt ja tervelt tagasi. Aga sellest peale kutsutakse siis ühtmariemburgi alumise lossimüüritorni või piimatorniks ja torni tipus seisab tuulelipuna tünnis võid valmistava naisekuju. Iidsete linnuste losside kohta tekib nende pika ajaloo jooksul ikka igasuguseid lugusid ja legende. 14 10. sajandi jooksul valmis ehitatud kolmeosaline kaitsekraavid mitmekordsete müüride ja tornidega põhjalikult kindlustatud teotooni ristirüütlite linnus tollases Mariemburgis praeguses Poola linnas malborkis pole selles suhtes hoopiski mitte erand. Igasuguseid lugusid võib olla juhtunud linnuse arvukates tornides paksude kivimüüride vahel, leiduvatest salakäikudes, kitsastel hämaratel, treppidel ja peidetud kambrites. Kuid lood on lood. Ajalugu on hoopis teine asi. Šotaaniga sobib ajalukku sukelduda küll. Niisiis oma aja kohta erakordselt hästi planeeritud ja ehitatud kindlust betooni ordu keskuseks tollasel Preisimaal vaid 15. sajandi keskpaigani. Mariemburgi lossi piiras Poola-Leedu armee juba 1410. aastal, kuid kindlus pidas tervelt kaks kuud vastu ja kuningas Vladislav jällo otsustas piiramisest loobuda. Kindlus oli küll kõvasti kannatada saanud ja saksa väejuht Heinrich von Plauen tuli ordule bet. 1410. aastal sai fon Plauanist ordu suurmeister ning tema käsul ehitati Mariemburgi linnusesse veelgi kaitsemüüre ja torne. 1454. aastal piiras Poola armee Mariemburgi mitmel korral, kui kindlus pidas vastu. Edasi juhtus nii, et 1457. aastal ei suutnud orduvennad Mariemburgi kindlust kaitsvatele palgasõduritele enam palku maksta. Poola kuningas Kazimierz neljas nõus ordu võlad lunastama ning ostis Mariemburgi kindluse orduvendade käest tol ajal astronoomilise na tunduva summa eest ära. Summa oli 190000 Floriini. 1457. aasta juunis marssis Kazimierz triumfi ka nüüd juba malborki kindlusse. Malborkist sai osa Kuningliku Preisimaa õuest Poola provintsist. Järgmiseks 300-ks aastaks sai heas korras tugevasti kindlustatud malborti lossist Poola kuningate residents endises Diotooni ordu suumeistripalees taas oma nõuandjatega. Poola kuningas. Suur refektoorium jäi aga ikka banketisaaliks, kus peeti vägevaid pidusid. Seitsmeteistkümnenda sajandi Rootsi sõdade ajal vallutas kuningas Gustav Adolf malborki Tallinnas sai tublisti kannatada. Pärast rootslaste lahkumist asusid poolakad kindlust üles ehitama. Peagi polnud riigil selleks enam jõudu. 1772. aastal läks malbork preisi kuningriigi valdusse. Linnus muudeti sõjaväe Barakideks ja siia ehitati suured sõjamoonalaod. Suurmeistripaleest sai puuvillavabrik, selle töötajad elasid lossi teistes tiibadesse. Suurest refektooriumist sai sõjaväe harjutusala mitmed väravad, müürid ja väiksemad hooned lammutati. Et saada ehitusmaterjali, oli isegi plaan kogu kindus lammutada, aga see oleks liiga kalliks läinud. Kuid 18. sajandi lõpus ja 19. alguses ärkas Euroopa kultuuris uus romantiline suund. Hakati huvi tundma minevikku ja ajalooliste ehitiste vastu. Mõjukates ringkondades asuti mõtlema kamalyborki kindluse taastamisele. Niisiis tuli Berliinist käsk ajalooline linnus kaitse alla võtta. Ta tantsigis elav ehitusmälestiste uurija Ferdinand fon kvast uuris põhjalikult malborkilos ja ajalugu ning kogu suur linnus otsustati taastada sellisena, nagu ta oli olnud oma õitseaegadel, kui teotooni ordu Preisimaad valitses. Arhitekt Konrad Schlinbreht pühendas 40 aastat oma elust malbarki ordulinnuse restaureerimisele ning selle keskaegse jõulise elegantsi taastamisele. Aastaks 1939 seisis enamus lossis taas selle endises hiilguses, aga kõik me teame, mis edaspidi juhtus. Edasi oli nii, et palved ei aidanud aegadel taas Mariemburgi nime kandnud linnust ja teotooni. Ordu põhimõtteid kasutati ära natside ideoloogias. 1900 kolmekümnendatel organiseeriti siin kokkutulekuid ja sõjapäevil andsid Hitleri Ugandi noored suures refektooriumis enne idarindele sõitmist truudusvande. Kuni 1945. aastani olime alborki hoolikalt taastatud loss puutumatuks jäänud. Aasta esimestel kuudel sai sellest sõjakindlus saksa jõu sümbol idas, mida Wehrmachti sõdurite juhtimisel kaitsesid Hitleri ugendi. Noored armee piiramine kestis siin, kuid pidev suurtükituli muutis kunagise ordukindluse taas kord varemeteks. Nii et kõik kaunis gootika, imepärased, ruumid, rasked müürid ja uhked tornid. Kõik see, mida praeguses malborki kindluslossis kunagises ajaloolises Mariemburgi ordulinnuses näha saab on üles ehitatud pärast teist maailmasõda. Ning see töö on nõudnud tohutult teadmisi, aega, vaeva ja pühendumust ja on tehtud nii täiuslikult, et võid kujutleda linnuse siseõuedes, saalides või vahitornides liikumas naid tõsiseid kõrgest soost. Rüütleid, kes kandsid valgeid, mustade ristidega, rüüsid ja olid kindlad, et teevad oma vallutustööd risti ja mõõgaga õilsate eesmärkide nimel. Mis siis ikka, aeg on kõik paika pannud ning rüütlite kunagist kantsi imetlevad tänapäeva inimesed praeguses Poolas kui kadunud aegadest jutustavat, väärikat ajaloo ja kunstimälestist.