Inimene ellu aednik. Oma saatesarjas, kus oleme rääkinud inimesest, oleme rääkinud ka inimvõimed, sest eelmisel korral lõpetasime mõttega, et tänapäeval ei saa me tõesti öelda, et inimvõimetel oleksid piirid. Meid ümbritsevad usume või mitte väga paljud kummaliste ja seletamatute võimetega inimesed. Tänane saade on lindistatud ühes kodus neljapäeval, miks just neljapäeval? Sest perenaise ütlust mööda on just sellel nädalapäeval salapärane jõud ühes vanas ümmarguse lauas kõige suurem või hoopiski perenaises. Siin on üks selline laud, mis seal roheliseks peitsitud, tal on läbimõõtu plaadil ümmargune on ta läbimõõt on vast pool meetrit. Tal on siis kõigepealt üks jalge all ehk tuleb veel kolm jalga. Siia laua all on siis kirjutatud niisuguse tindiga või vanaaegse pliiatsiga, ma arvan, et see on isegi tisleri pliiats. William Kangur, tehtud 1927. aastal, viiendast maist jaanuarini. Ja huvitav on vast see, et näiteks minul sünnib, võiksime praegusele laua omanik olen, on ka viiendal mail. Võib-olla siis ma sain niimoodi sellepärast selle laua omanikuks tehtud on ta ühe küla tisleri poolt oma pojale, see poeg sai Soome sõjas surma. See mees ise jäi Siberisse, see naine, kes selle laua mulle andis selle tõttu, et sinu juures käib palju noori inimesi ja sa oskatega midagi nagu teha vä. Siis selle mulle on praegu vanadekodus. Ta on täiesti üksik inimene, tal ei ole kedagi. Ja siis mida see laud siis kõik oskab? No mina arvan, et selle laua kaudu saab kontakti selle nähtamatu maailmaga ja nende inimestega, kes enam meie hulgas ei viibi. Neid saab nagu siis välja kutsuda ja siis ta vastab niimoodi koputamistega meie küsimustele, aga seda ma muidugi ilmselt mina pole see inimene, kes võiks nende käest nõuda selliseid vastuseid, mis on niuksed ennustusliku tähendusega ja ja mis midagi ette ütlevad ka lihtsalt see fakt on ise huvitav, et ta liigub, jäetavastab ja ma arvan, et on inimesi, kes saavad sellega niisugust tõsisemat tööd teha selle lauaga, Audub Ma vaatan, et te olete mõlemad seadnud juba oma käed lauale. See tähendab, et kui mina neid osalen ka selles ringis, siis mina peaksin ka mõlemad käed lauale, pane nemad käed, paneme lauale ja alguses paneme niimoodi, et peopesad toetuvad nii, nii, mitte kõvasti, vaid kogupinnaga vastu lahutamine peame teda soojendama. Niikaua, kui me tunneme käte alt, on soe laudise ütles, et ta on männipuust tehtud, kui me kunagi uurisime, mis puust on ja niimoodi ühel kenal momendil on selline tunne et see laud nagu võdisev või tudisev isegi praegu on juba see tunne, kui me ainult kahekesi teda proovima ja minu meelest on juba kohal ja liikumisvalmis see lauda, aga siis on inimesi, kes saavad ilma kontaktita seda laua liikuma. Kui aga käinud käsi vajavad ainult käsi kohal, aga me võime proovida nii ja naa, aga üldiselt vot selline nõrk kontakt peaks vist olema, kui me ei ole väga võimekad, aga mulle tundub, et me vist saame ka täna ilma kontaktita. Aga kui mina tahaksin ikka ka osaleda ja samas hoida mikrofoni, et see ühe käega kas selleks abiks need mul parem või vasak käsi täiesti ükskõik. Ma võtan siis nii, et paremaga hoian mikrofoni ja vasaku panen lauale toetanud päris vastu plaati, minu meelest on ta täiesti kohalikest ei tunne, et alt tuleb natuke sooja, kuid isegi kohalejate käed krõbisevad, aga solvub erutuses teiega, kas ei tunne Dalton sae tunnetajat juba õhkab sooja, aga muidu peaks laua pinduleme jahe. Aga võib-olla minu enda käsi, mis on üsna soe, annab seda sooja, prooviti teise laua peal. Ma lähen proovin, mingi prooviti, täitsa külm on küll. Mina võtsin vahepeal käed ära, et seal teise laua veel proovida ja praegu ma siin tunnen ka nüüd jahedust, aga hakkab jälle tekkima nagu su käe järgi. Teil on kõigil sellised võimed, nii et minu meelest peaks meie laua kopsimine täna täiesti õnnestuma. Kõik inimesed on sellised, kes saavad, te panite küünlaga põlema, ma arvan, et elavat tuld on niisuguste asjade juures vaja isegi mitmel põhjusel võib-olla ka sel põhjusel, et nad mett hiljem ei segaks, kui me enam ei taha ja et nad kiiremini tuleksima, muide, võin öelda, et seda sooja tunnet nii kiiresti ma pole selle lauaga kunagi saanud kui täna. Niimoodi, kui me neid proovime, hästi õrna kontaktiga. Natuke keeran seda lauda sellepärast, et iga inimese pool peab olema üks jalg. Kui ma nimesid õigesti menetlenud jalgade vastergis nüüd toetage, siis oli Elme ja Reet, eks ole. Ja noh, tähendab, tuleb öelda lauale alustatakse seda asja niimoodi, et ma palun näiteks tal tõsta kõigepealt minupoolset jalga. Et palun tõsta minupoolset jalga, ma arvan, et me peame väikest kontaktika praegu pidama, muidu meil ei ole jõudu. Palun tõsta minupoolset jalga, laotust ta palun minupoolselt jalga. Sa oled ju siini jaksate hästi kõrgele tõsta, palun minu, kust jalga tõsta, palun Reeda poolset jalg, üks jalg on tal parandatute seda täitmist säästytoostadestajateste julgestiteste kõrgele kohe atoostaabamuleeda poolset jalga vahest võtad 10 vahest 20 minutit aega, et selline tunne tekiks, paneme tabel magnetofoni seisma, proovimata seisma sa tahad või siis meil on aega, siis ta tundide kaupa võib siis noh, niimoodi hommikul kella neljani ja siin on olnud selline juhus, et üks naine, kellel ilmselt need võimed olid väga tugevad, tema tegi siis täiesti ilma kontaktita, niimoodi sentimeeter-poolteist oli vahet ja siis kui ma ütlesin, et et lõpetame nüüd ära, et kell on neli, naabrid panevad pahaks. Et pane see laud sinna nurka, kus ta käib siis tema kui see laud, kuhu sa tahad minna, tema tõstis kordamööda oma jalgu ja läks, mis teisinurk? Teeme siis praegu lindistamisel väikese pausi. Umbes 10 minutit lasi salapärane laud perenaisel end paluda. Ja siis äkki tundsime kõik kolm enda käte all. Kuidas vana laud hetkeks kergelt nagu õpetas. Ja siis küsimusele, kas oled nõus meil täna saates esinema koputas laud ühe jalaga kolm korda vastu põrandat, mis oli kokkuleppeliselt jaatav vastus. Poolne jalg on õhus, tõstke nüüd nii, et mina näen, teie käed on üleval. Nonii, ma vaatan, kas ta sulab. Ta viskab nüüd sülle ennast Reedale. Rakov võib-olla ka raskused on, mulle seal ei ole, ta ei viska ennast niisama külili. Minul on need täiesti tubli sentimeeter vahet. Ja nüüd on niimoodi, et Helme töötab üksinda, Helme, küsi ta käest midagi, laud, ütle siis mulle, kas sa jagad neid muresid, mida kogu eesti rahvas praegu üle elab ja, ja loodab, kas see on ka sinu mure. Kui on sinu mure, siis koputa nii mitu korda niivõrd hea küsida, kui on sinu mure ka siis koputa kolm korda ja kui sinu mure ei ole, siis ükskord tuleb kohe kiiresti tagasi minu poole, nii üks-kaks kolm niimoodi nüüd on, nüüd on, minul on ikka kergelt eriti hästi kergelt küll, mina ei oska, ausalt öeldes selle lauakäsna esimest korda näen niiviisi küsida. Küsige teie võib küsida niimoodi puhtisiklikke asju ka, ju see huvitud naisi väga tihti ja sellepärast siis nähakse niimoodi palju vaeva. No näiteks võiks ju küsida? Et noh, et ilmas on üks meeter rahvas, kes mind väga huvitab. Kas minagi taga, huvitav, mina küsin, seda, võib niimoodi küsida ja kui see meeste, kui soovida küsida skuma, mees kuulab. Kahju, et sa lauden meil praegu vaiba peale, kui nüüd oleks parkettpõranda peal, kas siis oleks kuulda ka seda krõpsudeleks kuulda, aga ta libiseb parketi peal, oleks niisugune ja värvimata põrand või midagi sellist, natuke kare tal on, tal on libedentsis all ja siis tema oli piisavalt kummaline küll, tõepoolest seda jalga niimoodi üles tõsta meiega käte jõul ei oleks, ei ole võimalik ja nii sujuvalt langetada ei ole mingil juhul võimalik, et ta langeks raskusjõu mõjul või et me keegi vajutaks, siis ta läheks ju võbinalisest. Ühesõnaga, ja nii kui ta on vastanud koheselt ta langeb jälle Reeda poole ja minupoolne jalg, eks ole, kolmel jalal ta on, jääb kahe jala peale, püsime minupoolne, jalg on siis ülevas ja isegi ilma küsimata, nii et talle meeldib meile tänavast. Kas me nüüd teame, kuidas ta liigub ja kes või mis siin lauas siis nüüd on? Mina arvan niimoodi, et see on kontakt selle nähtamatu maailmaga, mis on meie ümber iga päev ja kogu aeg, kui meie ükskord siit maailmast lahkume, siis me võime siin käia ja liikuda ja meie neid ei näe. Ja ma usun, et iga inimese toas on seda nähtamatut maailma ja õues ja seda on palju. Enamus vist on nähtamatu, minu arvamist mööda tavaliselt inimestega kontakti ei otsi ja ei võta, aga seekord me laua kaudu tahtsime seda kontakti ja meie selle saime. No näed, nüüd sa hakkad ise kohe jalga tõsta. Me võiks küsida, et kuidas sina sellesse suhtud, et kas ma räägin õiget juttu või valed seda? Me jõuame küsida ka sinu käest. Ja Ma arvan, et seda võivad julgesti teha selle nähtamatu maailmaga kontakti võtta, need inimesed, kes teavad, et nad ei ole üksi omaette olles ja täiesti mõttest tigedat teiste vastu nende inimestega, ei juhtu midagi halba, kui nad selle teise maailmaga. Aga kui juhtub nii, et keegi teab, et tal on kalduvus õel olla ja ja tige olla ja teiste inimeste kohta debati mõelda ja siis paremaks. Ja nende asjadega võivad kõige rohkem minu meelest tegeleda need, kes on noh ja ise päris head inimesed või vähemalt ei ole näidata teiste vastu ja kelle esimene vanematel ei ole ka niisuguseid suuri inimsusevastaseid apsakaid hinge peal ka need inimesed, kellel eellaste hulgas on olnud mõni selline Nendel ka eriti ei maksa püüda selle teise maailmaga kontakti võtta, see mõjub nendele endale. Aga teie saate võtta, no mina suurte raskustega ikkagi. Ja mul on kuskilt mingi ütlesid, et mul läheb veel paar aastat, enne kui ma oma vanemate pahandused saan heaks oma eluga ja siis ma vist võin julgemini. Aga kes teile on sedasi öelnud, kas see on ka niisugune ette ennustatud? Mingi ma ei oska öelda kuskohalt, siis seda on nähtud. No on ju kuskilt kuulda olnud ka, et iga inimene oma praeguses elus maapealses elus maksab karmavõlgu, need on siis need võlad, mis vanemad on ilmselt halba teinud ja see läheb siis järglaste kätte seal peeglis taiele, karma võlgadele kirjas, aga seal on ka öeldud, et seitsmendasse põlve saati pahateod nuheldud järglaste kätte. Ja mina olen püüdnud kontakti võtta selliste inimestega, kellel on võimed kas teise maailmaga kontakti võtta või mõne inimese saatusega kontakti võtta, et nad näevad inimesel igal inimesel on oma eluaeg selles ajas nii minevikku kui ka tulevikku. Üks nendest siis üks naine mulle ütles niimoodi, et miks teil ei ole kunagi elus kaarti pandud? Ma ütlesin, mina ei tea, aga teie juurde ma tulin küll sellise sooviga, ta vaatas mulle niimoodi otsa hästi teravalt, niuksed huvitavat värvi silmad, mudavärvi ma ütleksin. Ja see naine ütles niimoodi, et et te maksate v karmavõlgu, aga kahe aasta pärast on see aeg möödas, et eile vist juba võib panna kaarte sellel ajal, kui te siin rääkisite, on muidugi laud jälle Rida sülle, lausa trügib trügima sea ja iseseisvalt ta toimetab ja seisab, nii ootab küsimust, aga muidugi tegelikult on küsimusi kuhjaga. Teile veel. Kust te üldse avastasite enda niisugused võimed täpselt laua kaudu käiski see asi, ma töötasin kunagi maakoolis, on, mul oli niisugune väga aktiivne klass, kes tahtis väga tihti õhtuid vähedaksid minema üks luiseteks ja siis üks seitsmenda klassi neiu, need lapsed olid siis seitsmendas ütles, et võib-olla klassijuhataja toome klassiõhtule sellise laua, mis koputad, mina ütlesin, et sellist lauda ei ole olemas. Muidugi. Ja siis ta hel veel tuli mulle koju külla ja ütles, et õpetaja, lähme siis seda lauda vaatama, et ise näeksid, et on olemas ja siis me läksime selle vanainimese juurde. Vana inimene tõi selle laua tagatoast välja, see oli kütmata ruumi, õpetas seda siis, kuidas kasutada. Ja peale käis laul meil klassiõhtul ära noortega, ta saab väga kergesti kontakti ja kuulab neid hästi. Ja noh, ikka nii naljategemise mõttes ja mina ei teadnud nendest tagamaadest siis midagi ja võib-olla see, mis ma praegu kiusu see arv on, see ei ole ka õige. See lihtsalt mina arvan niimoodi ja mulle tundub niimoodi, alguses käis, et ma teen seda lauda vanainimese juurest laenukese, viisin jälle tagasi ja see vanainimene ütles lõpuks niimoodi, et mul ei ole seda lauda sugugi vaja ja ma olen täiesti üksi, mul ei käi keegi külas. Et sõnul on palju noori inimesi ümber, et ma kingin selle laua sulle ja siis ma sain selle laua omanikuks. Nii palju jõudu ei ole, et ma üksi temaga töötada saaksin. Ja muide ma veel väsin väga ära, kui ma selle lauaga töötel hästi kiiresti väsinud, nii et võib-olla see kõige õigem inimene ei olegi. Aga mul on niimoodi juhtunud, et ma olen selle laua omanikuks saanud. No laua te saate niiviisi käima, aga kas te olete märganud enda juures veel mingeid selliseid üleloomulikke võimeid? Ma ei tea, kas iseloomulikud on ja mind huvitab muidugi palju vot see ennustamise mehhanism, et on olemas võib-olla meie laiuskraadil iga viies inimene, kes saab kontakti teise inimese ajaga. Ja noh, kui ma olin õpilasmalevas kunagi, siis ajaviiteks ja vihmasel päeval tegin oma meelest nalja ja püüdsin kaarte välja panna. Ja praegu on siis kuidagi asi niimoodi läinud, et kolleegid, alguses nalja pärast ja tuttavad täitsa paluvad, et eelmine kord läks sul väga täppi, et kas sa ei teeks seda veel. Aga kui tõsiselt ja mismoodi? Me ei tea, mis, mis selle taga on ja kas siis saab, aga nemad väidavad, et väga kiiresti kuskil kahe nädala peale ma oskavad, kaart on. Aga kas te ise usute nende asjade sisse? Mina ise, usu nende asjade siis see väga, ma usun rohkem neid asju, mis kajastuvad meie folklooris. Mis meil on noh, ebausuks tembeldatud viimasel ajal kogu minu eluaja jooksul. Noh, ma usun näiteks sõna jõudu täiesti tugevast, et minu meelest need tere päevast head ei ole viisakussõnad vaid nad on täitsa maagilised sõnad. Ma usun sellesse, et puud ja taimed saavad meid aidata ja ma tean seda, et näiteks sõnajalg nii kapriisne kui ta, Ta ei talu tülisid peres, kui teil on olnud elus Sõnajalgu, mis viskab ühel heal päeval lehed maha siis teil ka närviline õhkkond. Ma tean seda, et kui meil on füüsiliselt väga väsinud, siis ma saan tamme vastu toetudes, no nii palju, kui meil seda ihupinda sinna vastu tamme mahub väga ruttu jõu tagasi ja kui mul hinges kassid kleebivad, siis aitab mind Pärn ja ma saan siis palju rahulikumaks ja ja kahjuks nendest asjadest äärmiselt vähe. Mina arvan, et selle lauaga sees käib see laua kaudu, võta meiega kontaktis laua omanik, mille me nii nagu harjunud isegi kutsume teda siis niimoodi seda lauda Villemiks. Kõik küsivad, kuidas Villem elab ja millal temaga koputatud on. Kui te lauaga olete saanud kontakti, siis tavaliselt küsiti tema käest midagi ja nendel küsimustel on ka Vaike ennustamise maik man. Kass, see tähendab siis seda, et teie näiteks oma igapäevast elu mõningaid probleeme, kõike neid saate paremini klaarida laua abiga. Ma päris hästi isegi sellesse ei usu. Mina arvan, et vastust võimetuselt nähtamatult maailmalt saada ja päris tõepärast ja ma usun, et lähevad meie maakera palju paremini kui meie ja teavad sellest asjast kõigest meie elust ja olemisest tulevikust rohkem. Aga neid peab oskama kavandada. Mina saan asjast niimoodi aru, et kontakti võib nendega saada, aga selleks, et mingit tõtt või ennustust saadav võib olla märksa targem ja võimekam, kui mina olen, mina saan niimoodi aru, et neil on ka igav ja kui keegi nendega kontakti tahabki võtta, siis nad tulevad meiega kontakti küll, aga nad ise ju vahest vastavad, et et ma valetasin, laud vahest vastab ja. Aga kas te olete saanud midagi ka niiviisi kontrollida? Tõepoolest on nii läinud nagu lauditas sellesse nende vastustesse väga ei usu, minu jaoks on huvitav see fakt, et ta liigub ja noh, väga paljud eriti meesterahvad üldse ei usu seda, et see laud liigub ja nemad on olnud siis niimoodi kohe päris kõhuli põrandal ja mõõtnud, kaalunud seda lauda ja ja arvutanud tema raskuskeset joonistundiga, sööd vektoreid paberi peale ja ja enne nad ikkagi uskuma ei hakka. Kui nad üksinda laude liigute vennad teavad, et ise nad sohki endale idee. Te olete väga mitmel korral rõhutanud et meid ümbritseb nähtamatu maali. Kuidas teie seda näete ja mõistate? Mina mõistan seda niimoodi, et kõik need inimesed, kes sellest elust lahkuvad nende hinged ei lähe kuskile nemad ümber meie maakera, see nähtamatu maailm on siin meie ümber, mismoodi nad liiguvad, kui kiiresti, seda ma üldse ei taipa, aga ma tunnen, et see tuba võib isegi Kubinal täis olla, seda nähtamatut maailma tihtipeale on nii, et küsid midagi sellist selle laua käest mida ei olnud olemas kuskil kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, näiteks televiisor või raal või siis tema jääb jälle niimoodi seisma. Liigu, kui sa natuke seletad ja ütlevad, et kas sa leiad selle üles. Natukese pärast ta hakkab jälle liikuma, mulle tundub, et ta on täiesti õpivõimeline, tema otsib selle üles, mida me küsime, tutvub sellega ja siis oskab vastata. Meie eelmises saates, kus me rääkisime inimvõimetest ja küsisime, kas inimvõimetel on piire ütles psühholoog Tõnu Ots, et on arvatud, et inimene tänu telefonile on väga palju kaotanud oma telepaatiliste võimete, sest ma arvan küll, et tal oli täiesti õigus, sest varem ei olnud ju mingit võimalust võtta teise inimesega kontakti. Praegu on, milleks ennast pingutada, me võtame telefoni küsinemistki, ses linnas toimub, teeme raadio lahti ja kuuleme, mis toimub seal, kus mu poeg on sõjaväe siis või kus tal on raske või kõik nihukesed asjad on meil tehtud need kättesaadavaks. Aga millegipärast usume praegu inimesele, need saladused ei ole avalikuks tehtud sellepärast, sest me oleme aidanud ennast järgi tehnikaga ja kõige muuga, sellepärast et inimene võib seda just nimelt kurjasti kasutada. Me ei ole ju lõpetanud ära pommide tootmist ja lõhkeaine tootmist ja see kõik on meil olemas ja seda on nii kohutavalt palju, et kui saladused saaksid kõik avalikuks siis võiks ju inimene teisele teha hirmus palju halba. Inimkond ei ole selleks valmis minu meelest. Aga ükskord, kui me läheme kõik paremaks millal see toimub ja mis põhjustel see toimub ja siis tuleb minu meelest kõik see tagasi, mida on aimatud mõttega võib sama palju paha teha kui sõnaga. Ja mõttega võib siis järelikult ka sama palju head teha. Kindlasti, aga head, me teeme vähem, hea on loomulik, nagu inimene ei keskendu heale nii palju siin nagu enne rääkisin, et me oleme kõik emad ja soovime oma lastele head ja. Meile meeldib 10 korda päevaselt läheks mu lapsel ikka hästi, kui on kriitiline moment eksam või midagi muud ees, siis võib-olla pikemalt. Aga minu meelest viha ja õelus on isegi tugevam tunne kui headus praegusel ajal veel. Ja minu meelest kuigi ma ühegi isiku vastu niisukest pidevat viha ei ole tundnud, aga ma olen näinud selliseid inimesi, kes ei suuda üldse päeva jooksul vist ära unustada, et ta kedagi vihkab. Ja see on nagu tugevam ja paistab nagu rohkem välja. Ma tean aasta tagasi Turkmeenias basaaril. Ma nägin seal müügil lõngast tehtud palakesi ja küsisin, et miks neid palakesi müüakse, minu jaoks olid nad nii tähtsusetud lõnga jupikesed. Perenaine, kelle juures ma seal elasin, oli väga imestunud ja küsis, et kas ma siis tõesti seda ei tea, et see on kurja silma vastu ja niisugust kaitset peab iga inimene sündimisest saadik kandma. Ta soovitas mullegi osta, aga ma jätsin siiski ostmata. Ma arvasin, et see islamimaailma kurja silma vastane lõng mind põhja oma inimest ei kaitse. Mina arvan ka, et sellised kaitsed on olemas, aga mina arvan, et neid isa osta. See on mu esimene arvamus. Ma ise pean teile tunnistama, et kannan ka teravates, et enda juures olgu see või haaknõel ja arvan, et kui see mul kogu aeg kaasas on, siis minule kurja soovida ei saa, see ei jõua lihtsalt minuni, vaid see kurjasoovija põrkub selle teravuse vastu ja ta ei tule mulle oma kurjasooviga, ta ei jõua minuni. Ma arvan, et meil on midagi muud, mis see kõik oleks. Ma pole uurinud mida maal pandi lehmalauta, kes oli pihlaka, oks või midagi muud. Olen seda pealiskaudselt kuulnud. Ma usun, et on teadjaid, inimesi, kes oskavad sellest öelda, et missugused olid meie maa, need Ohutised aga teravat eset, mis on kas leitud või nii need kui seal ei oleks kuskilt võetud ilma luba küsimata ja pärast kas või andeks palutud. Seda võiks kanda küll. Kindlasti on meie kuulajate hulgas praegu niisuguseid inimesi, kes naeravad ja varastavad ja mõtlevad, et küll on nüüd ikka kolm nõida kokku saanud ja ja niiviisi usuvad, meie ei ole lihtsalt valmis, kujutame ette, millal tuli meile elekter, millal tuli televiisor ennem sellest ei teatud mitte midagi. Et see on tuleviku küsimus, kui kõik inimesed saavad nendest asjadest teade, et see on kõik loomulik ja alati on inimesi, kes on, usuvad seda natuke varem, kui ta tuleb ja võib-olla meie oleme nende hulgast, kes me usume, et niisugused asjad on olemas, ükskord saavad nad niimoodi igaühel igapäevaseks. Ja küllap see usk ongi see kõige tähtsam, nii nagu te ütlesite, et teie kannate teravat haaknõela selleks, et ära hoida kurja sõna ja kurja silma ja sealsamas kuskil karakkumit kõrbes kannab keegi Turkmeenia naine seda lõngapaela. Järelikult see sisemine usk aitab ja kaitseb, see ilmselt ongi see määrava tähtsusega asi. See võib olla nii, aga võib ka olla täiesti teisiti. Võtame selle välja öeldud mõte meie saate lõpuks kõlama järgmises saates kahe nädala pärast räägime taas seletamatutest, võimetest ja salapärasest maailmast meie ümber.