Rokibeerida sarja kuuenda saatekülaline on Viktor Viki Vassiljev. Mina olen saatejuht, Tiit Karuks. Tere tulemast viki. Tere. Räägi, mis ajast sul see hüüdnimi vikis? See on vist päris lapsepõlvest, ma arvan, ma nüüd täpselt ei mäleta, aga, aga bändis on mind bändides, ütleme, on enam-vähem kogu aeg mind kutsutud, nii. Väga meeldib. Siin vahel selle teise Viktor Vassiljeviga, kes on arst ja poliitik on segamini ajada. No nägu ei saa segi ajada, aga nime poolest tõesti jah, on mõned korrad olnud. Sind võib nimetada kitarri heeroseks, ütleme nii. Räägi, kas muusika ja kitarr, leidsid sinu või sina leidsid muusika kitarri? Ikka vist mina leidsin. Pead niimoodi vist ütlema küll, jah. Mul tegelikult päris varajases lapsepõlves nagu muusika vastu vist erilist huvi nagu ei olnudki, ma ei ole laps laste muusikakoolis näiteks käinud ja kuigi Läti panna, aga mul olid muud huvid nagu poisikestel ikka. Ja kuni ütle Mäguni biitliteni, mida õnnestus siis kuulata, Ta võib-olla, kui ma olin 14 või umbes nii 13, võib-olla isegi siis tuli muusikasime just täiega. Aga millal saab kitarri mängima hakata? No minu isa mängis seitsmekeelset tarri ikka sünnipäevadel võttis selle kätte ja mingeid lugusid mängida. Seda ma kuulsin ja nägin ja teadsin, eks ole. Kitarriga saab selliseid hääli teha küll. Aga kuni biitliteni ikkagi ma ei võtnud teda niuke nagu kättegi või noh, erilist huvi ei tundnud, aga kui biitlid juba jõudsid minuni, siis ma hakkasin vaikselt seda näppima. Muidugi see häälestus oli seitsmekeelsel hoopis teine. Koolis hakkasid liikuma hispaania häälestuse tuuri tabelid, akordi, tabelid ja neid siis hakkad sealt nagu sai alguse, tegelikult. Aga võib öelda, et sa oled iseõppija ja ikka ise ja muusikani ma jõudsin tegelikult ka siis juba, mõtlesin öelda, Viljandi kultuuri oli. Kuna koolis hakati tegema esimest ansamblit härra Kersten pekiga, tema oli päris noor poisikene veel, me oleme siis mingid 15 16 osa, tema oli niisugune 12 13 ei lastud teda nagu pidudele mängimadi salaja pidi käima, nii et koolist direktor või keegi teada ei saanud kuskilt jõudnud. Sinnani see jutt, et aja niimoodi käidi täis riski. Kui palju läks aega, kui sa tundsid, et sa oled juba kitarrist selle sõnani, kusjuures noh, tõsises tähenduses. Et siit kui teid edasi minna muusika juurest, enne kui mingit päris kitarismini veel jõuame, siis on nooruspõlve ansamblid nagu ikka neid paar-kolm tükki sai tehtud Elvast, nagu ma pärit olen, Kärstimek samamoodi siis seal kultuurimajades sai nagu alustatud mingite puntide tegemist, isegi tantsuõhtutel saime juba mängitud ja ja siis mul õnnestus. Rõngu kultuurimaja on nüüd üks tähtis verstapost minu jaoks. Et sealt lahkus nii-öelda töös olev ansambel, vist läksid poisid sõjaväkke ja avanes võimalus minna sinna kultuurimaja alla, nii-öelda, eks ole tegutsema. Muidugi, kool jäi kohe sellepärast plaanile. Hakatigi bändi tegema ka puhtjuhuslikult. Eelmise ansambli kitarrist töötas seal poole kohaga kunstilise juhina. Ka see koht pakuti siis nii-öelda mulle, olin isegi palgal seal juba poole kohaga nii. Ja samal ajal tegelikult tahtsin ma minna kunstikooli õppima Tartusse, mul oli, joonistamine, on ka päris hea, vaata kõige parem koolis. Aga see oligi see hetk, kui tegelikult muusika sai nagu võimust minu üle, et oli ainukene variant siis minna Viljandisse, orkestrijuhtimist õppima. Sisseastumiseksamid olid, noh, laste muusikakoolibaasi mul ei olnud, nooti ma ei tundnud, aga mul oli kodus tiibklaver kingitud üks, ma ei tea, paar-kolm aastat tagasi enne seda, siis nimetasin klaverit ka natukene kuulmise järgi. Õppisin ära ka mõned lood. Ja selle baasil huvitaval kombel sain ma Viljandi kultuurikooli siis mängides seal ette üht-teist kondor, pasa ajamine, mingid niuksed, naudi tundmata nooti tundmata just nimelt siis nüüd, kui alustasime õpinguid, ütleme, tuli hoolis, siis hakkasin ma kohe kokku puutuma igasuguste solfedžo, õde ja minu jaoks niuks niuks müstiliste asjadega. Aga ju siis ilmselt bändi tegemised olid tähtsamad kui mingi solfedžo õppimine ja ühesõnaga, kultuurikool jäi ka pooleli, kuigi mitte õpingute pärast, sest et õppeedukuse poolest ma olin üks tublimaid seal aga lihtsalt aega jätkunud noorel inimesel nagu ikka kas tollal, kui sa bändi tegi, ta oli juba mingi kindla nimega bänd kas oli midagi vist oli kyll aaa, võib-olla mingid deemonid või nagu tollel ajal ikka pandi nii äge äge nimi jaja ja nüüd siis 74.-ni, kuna kultuurikool jäi mul pooleli, kimbutas kohe meid sõjavägi. Ja sattusin mina Minskisse. Jumal tänatud. Saatus on ikka väga tähtis selle koha pealt, kuhu sa satud, kuigi alguses jalaväemingisugusesse roodu ei olnud seal nagu tulevikku mingit näha muusikalises mõttes. Aga seal kõrval oli muusikapolk, kust Läks just poole aasta pärast ära ansambli kitarrist, soli kaabeeveeoo ansambel A Le pagoonias oli Valgevenes üks tuntumaid muusikaga tegelevaid sõjaväeosi. Seal oli suur tantsijate plejaad, neid oli seal mingisugune 100 inimest, koorid, solistid, sõnakunstnikud isegi, ja need andsid siis seal kontserti igal pool mööda Valgevene vabariiki ja ja siis oli iga iga aasta nii-öelda ülevaatus Valgevene ansamblite ülevaatus, noh, umbes nagu meil ala Tarifitseerimine või midagi sellist ja meil õnnestus kaks aastat see nii-öelda kinni panna, seal oli ka, ütleme, siil, elanikest moodustunud ansambleid ja meie olime vist sõjaväelastest vist oligi ainult kaks või kolm ansamblit, neid oli kokku seal vist 50 umbes. See aeg oli siis sõjaväes nagu oluline, et seal oli hästi palju vaba aega, esinemisi oli nädalalõppudel ainult ohvitseridele mängisime tantsuks, ütleme salaja muidugi käisime ka erariietes pulmades mängimas ja nii edasi. Et vaba aega oli ikkagi palju ja siis ma mõtlesin, et ma tuletan selle solfedžo nüüd täpselt meelde, mida mu püüti õpetada ja siis kuna need kvartfindi ringid nii-öelda, mille baasil see kõik ehitatud üles on hakkasid mulle väga loogiliselt nagu kõik meelde tulema need asjad. Ja siis ma nagu arendasin ennast pisut. Ja kuulsin ka juba sellist asja, kui mul oli pool aastat jäänud vist teenida. Et Evald Raidma fiksist on huvitatud konkreetselt minust siis, kui Evald oli Elvas, laste muusikakoolis õppejõud pärast Elleri muusikakooli lõpetamist ta sai suunamise sinna. Ja siis me olime mõned korrad kohtunud juba enne sõjaväge ja isegi musitseerinud Elva restoranis küünlavalgusõhtu Evald Raidmaga. Selliseid õhtud olid moes seal ja siis me saime koos modifitseeritud ja võib-olla Ewaldil oli ka meelde jäänud, et niisugune mees tuleb sõjaväest poole aasta pärast. Ja oligi koma 76, tulin sõjaväest, siis ootasid mind perroonil kolm meest. Evald Raidma muidugi, Tiit Koppel ansamblist suveniir, Andrus Kerstarbek, kes oli juba Tallinast tegija, inkognito monstrumi inkognito, sellised ansamblid, teravik tuli vist siis tuligi teravik kuskil 70 kuusist ja jutt oli muidugi männimetsa all väga uhke niuke. Väike-Napsutamine pärast kahte aastat rasket teenimist sõjaväes. Ja Evald Raidma rääkis mulle siis, no muidugi suveniirilaulja ära, Koppel oli nii purjus, et tema jäi sinnasamma kohe magama metsa. Kersnbek oli niisugune mees, kes ei võtnud tilkagi suu sisse, ei suitsetanud. Aga eraldi ka niimoodi mõnus istuda ja valitsuses väga kuldse lause, et vot see on jälle niuke pöördehetk, võib-olla elus veel väga tähtis oluline moment, ma ei tea, mis, mis must oleks saanud ükskõik millise mehe oleks valinud, kuhu minna. Evald Raidma ütles väga ilusti, et kui sa lähed suveniiri, sa teenid palju raha muusikast ära unistadagi, see, mis sulle vajalik, ma ju tean, mis muusikat sa armastad ja tahaksid mängida. Kui sa lähed Kersten plekiga Tallinnasse sinna kuskile teravikku või inkognito, mis iganes sa hakkad Niukest õiget musa tegema, mida sa tõesti tahad, aga aga taskud on sul tühjad. Tule parem fixed, siin on kõike, seal on mõlemad olemas tasakaalus. Ja ma jäin teda uskuma ja tõesti, nii see oligi vist võib-olla õige valik. Nii et sa kahetsed, sa absoluutselt absoluutselt, oleks võib-olla Tallinnasse tulnud, oleks uhkema tuvat, kui teaks nüüd, mis ees oleks, kas ma istuksin siin laua taga sinuga praegu, kui ma oleks läinud Kersten pekki kuulates sinna ja ei tea, ei tea jah, aga praegu tuleb rahul olla. Mängin esimese muusikaloo ka, see ongi fiks. Ja loo nimi on kuninganna, võib-olla sinupoolne kommentaar, enne kui muusika hakkab kõnelema. No ja see kuninganna sündis meil küll pisut hiljem, kui me olime fitsiga juba paar aastat koos vist lindistanud nii mõndagi lugu, aga kuninganna oli võib-olla pöördeline selles hetkes, et et Queen ja Brain, meie nagu oli minu jaoks tollel ajal nagu noh, ja väga huvitavat. Brain Mein kasutas just niukseid mitmekordseid salvestusi kitarripartiide puhul. Jälle muidugi tuli kasuks sellisel juhul sõjaväes meelde tuletatud solfedžo, eks ole. Seda oli kindlasti vaja. Ja Brain May lummus oli täiesti meil meil paljudonile Queeni lummus fiksis sellel sellel hetkel, et see oli niisugune periood lihtsalt elust. Kuulame ära. Kui sa oled Fixi aastatele tagasi, vaatad rikki. Siis kui hästi kokkuvõtlikult sellele perioodile vaadata, kui oluline see sinu muusikuteel oli, et sa olid ansamblis nimega fiks? No võib-olla ehk isegi nendest ansamblites mingil määral kõige tähtsam, sest see oli noorele inimesele kõige õigemale ajal nagu tekkinud võimalus. Rosta aknad ja, ja need teised asjad tulid kõik hiljem. Rostast on eraldi jutt, eks ole, see on, see on nüüd see, millest ma tegelikult võib-olla kõige rohkem unistasingi, aga ei olnud nagu võimalust. See võimalus avanes alles sellisel moel, kui Volkonski härra tuli Tartusse elama. Ja siis ta ütles, et vot nüüd iki, et paneme pundi kokku ja hakkame siin tegema, vot siis vaatasin, et nüüd nüüd on vaja midagi tõsist küll ette võtta, et eks sellest Tiksist kõigest oli ka juba kõrini saanud. Aga, aga ikkagi, tulles tagasi Dixi juurde, et ta on olnud olulisel kohal just õigel ajal ta on nagu, nagu mingiks stardiplatvormiks olnud selle edaspidise, kas sa valisid täna üheks muusikalooks ka sellise kooslus nagu psühhoch loo nomina, sund odiooso ja ütle, miks sa selle loo valisid? Seostub midagi Johanna Glavliniga väelaseni nimelt noh kui hakkasid meile esimesed plaadid liikuma 72., kolmandal, neljandal aastal juba järjest rohkem neid liikus, kuigi salakaubana nii-öelda kuskilt toodi neid. Ja kui ma olin ja alles siis Kersten peks saatis mulle praktiliselt iga kuu paar linti, mis on maailmas juhtunud muusikamaailmas, Led Zeppelini, iga järgnev plaat tuli kohe mulle sõjaväkke tiib. Ja seal oli ka siis maha vis Nookestra, eks ole, mis oli minu jaoks täielik müstika. Ja kunagi ma mõtlesin, et kui Eestis oleks ka midagi taolist, saaks, saaks mängida tantsuõhtutel muidugi seda esitada ei saa ja kontsert, palju neid rokkansamblite kontserte ikka korraldati, ainult mingid festivalid, kui midagi taolist, eks ole. Aga kui kui tulised psühhov nomina sunnitud osa välja siis määrimine Spylapi Priiduga muidugi täitsa põrmus. Et lõpuks ometi on meil ka midagi taolist tegema hakatud. Just, põld, raja kõlar, müts maha. See on siiamaani minu arust Eesti üks tippu kuuluvaid rokkmuusika, kui nii võib öelda, siis tippinstrumentaalpalasid üldse. Kuulame ära sellegi loo ja siis läheme jutuga edasi. Psühhaa ja nominaalsundosa. Üks eeskuju sul oli Jon Mclavlil, aga räägi, millistest kitarristidest sa veel oma karjääris oled püüdnud? Natuke natuke šnitti võtta ja kelleltki võib-olla mingi väikevõte oma tusse. Noh, esimene võis olla Rowan Risi bläkk moorus, see võis olla ja mingi 70 kakskolm itaatorist. Jimmy Page oli võib-olla natukene noorele inimesele natukene veel mõistma tema juurde ma tulin hiljem alles võib-olla kaheksakümnendatel hakkasin tsiviilReitsi fenomenist aru saama ja Leetseebeedinist üldse. Sinnamaani oli ta võib-olla pisut liiga raske äkki, või et mööbli laod olid nagu nagu rohkem nagu meloodilise, ma tean nagu meeldejäävamad ja ja võib-olla tõesti Blackwoodi niuke hästi meloodiline improvisatsioon, mis oli tal nagu väga omapärane temale just ja tema, need rifid nii-öelda, mis olid hästi mõjuvad noorele kitarristide oli tõesti Black, mul vist esimene, siis ma ei mäleta, kas meid oli teisena võidulik, LAPD on üks nendest, nüüd Clapton oli ka minu jaoks nagu mingil perioodil väga tugev tarist, ütleme nii. Aga millal saad Zeppelini, nagu mõistma hakkasid, millises vanuses see võis olla mingi 81, kaks või siis 28 aastane, võib-olla siis ma hakkasin nagu pöörama, kuulasin kõik need sebi plaadid, mis ma olin võib-olla kuulanud Ma läbi, aga nii mõnegi loo näiteks võib-olla edasi kerinud või igasugused mandoliinidega lood, mis peitsid, olid seal need tundusid nagu väga igavad, aga mida vanemaks saades hakkad järjest rohkem sellest aru saama, et et see seisund tegelikult ongi väga õige, mis tekitati Zeppelini plaatide just nende lugudega. Kas sa oled juhtunud vaatama Peeveedeed Zeppelini kontserdiga detsembris 2007, kui trummide taga istus Jon Bon. Mul on see plaat olemas. Alles kuu aega tagasi vaatasin, ma olen kolm korda vaadanud, kõigepealt üks kolm kuud tagasi, kui ma sain selle, siis ma vaatasin vist poole peale, mõtlesin, et ma lõpuni ei kuula. Et seda headust on siin nii palju, et ma teen väikse pausi ja siis teist korda kuulasin algusest lõpuni ja kolmas kord ka algusest lõpuni ja, ja see on muidugi müstika, noh mis me räägime. Poeg on Bonzal naba asjast me ei räägi üldse. Kõikide trummimeeste surm, nii-öelda hirm, surm, verstendati, armastas, aga seisan, oli ka päris, seisan, Nad sulandusid Zeppelini sisse ja miks mina Zeppelini algkoosseisu mehi hindan? Nad on üle 60 ja nad on endiselt head ja et nad ei hakanud tuuritama, vaid otsustasid anta ainult ühe kontserdi, minu meelest oli seal väga-väga kõva sõna, tähendab see, see ongi heade bändide puhul üks üks nii-öelda trumpe või kui nii võib öelda, et tegelikult inimesel saab igast heast asjast ükskord kõrini. Sellepärast ongi vaja anda väikestele portsude kaupa seda kõike Zeppelini on see elu jooksul nende eksistentsi jooksul täiesti õnnestunud ja seda kõrgem on nende hind ka muusikaliselt. Kas sa Mclavlinit nägid, kui Mclawryli andis Pärnus kontserdi? See oli siis seda tüüpi muusika, mida ta tegi? Jah, see see oli, kas ta oli mingi 86 seitse või kuskil sealkandis ja, ja käisime Pärnu rannas loomulikult. No see oli muidugi väga kihvt jälle. Muidugi oleks tahtnud ikkagi bändi ja täiega kõike ikka. Aga minu arust see trio mõjus ju minu arust ideaalselt või nad olid kahekesi kolme ei, minu meelest. Kolmekesi kolmekesi olid jah, jajah. Nii et väga-väga hea kontsert, loomulikult see oli jälle. Noh, ma muidugi pean ütlema, et nüüd esimene kontsert, välismaa artistide kontsert, mida ma ihusilmaga nägin, oli ju 80 kas oli 80 81, kui meil õnnestus Lääne-Saksamaale saada ja meil õnnestus saada ka ühte minu arust oli ülikoolikontsertsaal või midagi taolist niuke sinna mahtus võib-olla 1000 inimest. Aga õnnestus meil saada pilet sellisele kontserdile. Ja Stanley klaas on see, see põrmustus jälle täiega, eks ole. Et niisugune väike elamus oli varem juba saadud. Pärast seda kontserti muidugi ei tahtnud. Ja kuu või kaks ei teadnud üldse pilliga kätav, eks ole, see oli, see oli esimene siiski niuke elamus, mida sa nägid kohe siinsamas ja kuulasid supervõimendusega meie meie oludes ja sellist võimendust või kuskil olemas, eks ole. Ja millised mehed, eks ole, see, see põrmustus täiega, aga paari kuu pärast võtsime jälle pillikat, hakkasime nokitsema, et noh mis me niisama ikka vahin. Sa tegid juba hakatust Rosta akendega, aga mulle tundub, et ka see projekt on olnud sulle äärmiselt oluline. Palun räägi sellest. Noh, kõigepealt, kui Volgi ettepanek bänd teha, see võttis väikse soki, kohe tekitas, ütleme, aga no see oli meeldiv šokk ja hakati kohe tegutsema. Folgil oli materjali noh, ikka päris palju arvan. Kuigi ta tuli jälle iga päev järjest, uuendas jälle mingeid oma uusi lugusid tegijale ringi tegime siis ta küsis mu käest, et kuidas kitarristid oleks mängimiseks, ta ju ei teadnud, mis diapasoon kitarril on, eks ole. Ja eks me siis mugandasime neid helistik ja, ja tegime ikka päris tõsist tööd. Bänd sai Tartu oludes kama, et on päris hea kokkuklopsitud sellel ajal, kes sealt võtta oli, eks ole. Peeter Jõgioja muidugi supermees, eks ole, kes tollel ajal oli, hoidis seda pulssi nii-öelda, sellist, sellist meest oligi meil vaja. Aga paraku tema läks ära Ultima luulesse mällu aastale paari pärast. Siis tuli Ove Maidla, kes on ka väga hea mees ja siis muidugi hakati tegema, eks ole, Volk iga aasta paiskas jälle uue programmi nii-öelda muusikapäevade tarbeks, eks ole, aga noh, me esitasime neid programme ka mujal, eks neid tika tulijat ja välismaalgi sai käidud Gotlandi saarel, kaks aastat käisime festivalil Soomes ja Rootsis mingites pubides mängimas, et see oli huvitav ja põnev aeg ja ei läinud mingid niuksed tilulilu tegema, vaid ikka tegid tõsist muusikat. See oli tõesti periood, kuidas raha kottilase periood mõjus. Vaata sellel ajal me nagu raha ei lugenudki siiski vaimselt võib-olla kaalus selle kõik üle üles, ütleme, et, et ei olnudki, kui sa midagigi sai, eks ole, natukenegi, et ära elada, siis oli sellest piisav minu arust kuigi noh, ütleme siin, kui eelnevalt käidi Fixiga Venemaal ja raha oli ikka päris paljuna. Ega, ega sellest rahast muidugi suurt midagi alles ei jäänud, eks ole, see nagu pillimehed ikka armastasid, kellelegi teisele raha ei olnud, siis tegid sina välja ja, ja vastupidi esimese rokibeerida saata tegin ma just Volgiga ja mulle tundub, et see Rosta akende periood on kartemale kuidagi väga hinge läinud. Ma arvan, et see läks hinge kõigile, kes selles projektis osalesid. Ma arvan ka jah, see on, sinna ei ole midagi teha. Ega seda, selle, selle eest peab nüüd iga ansambli liige nagu ise rääkima, kuidas, aga ma arvan küll, ma arvan kindlasti. Mis sulle Rosta akende loomingust nagu kõige rohkem südamesse on läinud Gazdasama paslushaite mille sa valisid välja või on neid lugusid rohkem. No ütleme, et ikkagi majakonski programm, mille Volk esimesena maja konskiga muutis, selle ühe tähesel jajaja Volkonski on enniga, vaata ja tema siis pani maja konski, jast ei oska kuigi tegelikult tegemist on Majakovski ja aga see oli ikkagi esimene programm. Ja eks ikka esimene vist mõjub nagu kõige teravamalt, ütleme nii, eks ta jätab vist selle kõige sügavama jälje siiski, et see oli nagu esimene lapsukene meil, millega me välja tulime ja see läks kohe nii hästi peale, et me olime tõesti, meil oli väga uhke tunne. Ja kõik tänu Volgile muidugi jah, et ta üldse Tartusse sattus ja tekkis selline koos. Ja samas ka Vanemuise saalis oli jah, väga võimas tunne seda programmi kuulata ausalt öeldes väga vaid noorematele. Assoughite Rost aknad. See on uus Koolork. Kui ta tapaks Ütle Vicky, palju neid kooslusi on, milles sa oled tegutsenud, sa oled mänginud muusikalidest fiks oligi vahepeal Vanemuise ansambel oli, aga, aga neid koostöid on ikka palju olnud. Sven Kullerkupust, onu Bella, Ani nõnda edasi, nõnda edasi räägi-räägi Üllar Jörbergi, Üllar Jörbergi ja suveniir näiteks stuudiomuusikuna ma käisin helduril päris tihti, abistav palus, et sinuga saab hästi kiiresti 40 lugu päeva jooksul sisse mängitada. Tule treerija. Aga Elduriga oli väga tore koos olla, tal oli niisugune väga mõnus inimene ja tal oli elus ikka väga palju juhtunud kõike ja ta ei korranud ühtegi anekdooti selle aja jooksul, mil temaga kohtusime, võib-olla 10 15 aastat, 20 isegi võib-olla. Et ütleme siis suveniir jah, aga kullerkupp saabus ka samamoodi Tartusse elama pärast Avičennot, eks ole, 90.-te alguses ja eks ta ja nagu vajas midagigi, Tartus on vaja ära teha, eks ole, elada vajaja, elatada ennast. Aga no tema on küll suurepärane pianist, kellega ma olen mänginud minu arust jällegi paremat olemas olnud. Tõesti, müts maha, Sven. Aga koostia onu Bella, aga nojah, seda Bellal oli samamoodi väga kiiresti jälle mõned lood sisse teha ja ja siis me tegime kullerkupu või kahekesi, nagu tema tegi põhjad ja ja räägi natuke nendest muusikalidest ka. Näoled muusikalid olid, meil õnnestus Fixiga olla Vanemuise palgal lausa, eks ole, ravilima väga soosis meid ja palusutameid teatrisse tööle. Seega kummalisel kombel rahuldati meil muidugi väga hea meel, eks ole, olla olles palgal, seal tehti ka siis kohe üks üks revüü või kaks vist isegi Vello Viisimaa lavastas mingite balletitantsudega, selle oli vist Sikse revüü ja teine oli, räägin sinuga sinust ja siis tundus, et võib-olla, mis me siin, et kas tuleb nüüd kolmas mingisugune show programmikene, jälle fikse niuke. Aga ennäe imet, hoopis ära Kangro ja valdkonen saabusid Vanemuisesse, ütlesid, et nii nüüd põhjaneitsi lasta määra Nende muusika mis oli väga huvitav ja, ja siis me posisime sellega, me tegime ikka päris mitmeid etendusi. Mitme kümneid, isegi ma arvan, see oli huvitav periood ja enne seda me olime mänginud veel ühe lastemuusikali Bulgaaria üks helilooja, Vladigeeruv, hunt ja seitse kitsetalle ka Vanemuise orkestriga, samamoodi see oli nagu esimene nii-öelda komistuskivi siis orkestriga mängida. Aga see oli väga tore aeg. Sa oled pikalt teinud koostööd ka Jostamendiga, räägi mida tähendab sinu muusikukarjääris jõustamet? No lamenti sattusin ma niimoodi, et ma käisin aeg-ajalt ikka, Rosenfeld mängis seal enne mind kidrat, eks ole, enne seda siis veel Marderandi. Tema nüüd Ameerikas, aga Rosenberg tihti ei saanud, tal olid need õpingud ülikooliga päris tihedad ja, ja ikka Lunge ja kuula küsisid, et Vicky, tule jälle kehaks talle, et tule, käi PT jälle ära, mõned siin mängud. Niimoodi ma käisin ja see juba mingi 90. aasta oli Fixiga juba täielik niuke krahhi periood ja muuseas ütlesin, et aga mida ma siis nüüd siin käin tal kogu aeg kehakset. Ma tuleksin, ma tuleks täiega juba ja selle peale nad hakkasid kohe plaksutama, et ohoo, et me poleks uskunudki, et sa kohe nii nii nii saadaval oled. Ja sealsest, sellest hetkest nagu sai kiustamenti, tundub, et nüüd on, ütleme, kui Fixigagi ongi mõned mängud olnud siin, siis neid on nii vähe. Et, et see ei sega nagu justamendis oled põhikohaga Fixiga käid juba niimoodi aeg-ajalt, enne oli vastupidi kunagi kas on kuidagi võimalik võrrelda ka näit perioode, Vicky Vassiljev, Fixi kitarristi na Eavicki Vassiljev, kiustamendi kitarristid, kaks erinevat bändi loomulikult. Ma ise arvan vist, et, et ikkagi võib-olla minu tulek ikkagi natukene muusikaliselt mõjutas ka seda Justamendi nihukest, noh ütleme puhast kantristiili vä. Aga, aga poisid olid kõik sellega päri, et kui teha, siis teha ikka. Et unustame selle kantri nüüd täiega ja, ja teeme nii, nagu me tahame teha. Ja niimoodi me hakkasimegi igat lugu nagu võtma kõik need, ütleme omal oma loodud lood, et me hakkasime lähenema natukene natukene kitarri liikumalt ja ütleme natukene karmimalt võib-olla et mandoliinid jäid järjest tahaplaanile, bändžogi lahkus meilt ansamblist ja, ja stiil, kitarr. Nii et noh, kuidas selgule sellesse suhtus. Elgulani kantri Isamaa? Ei kuula käest, peab ikka seda küsima, ma ei ole söandanud vist, võib-olla ta mulle kunagi isegi öelnud seda, ma ei tea, ma ei mäleta. Ja sina ennast loed siis ikkagi kokkuvõttes rokk-kitarristiks? No eks ta kõige hingelähedasem Nicole jah, et, et ikkagi ma kitarriga ilmad, draiv pedaalid, ta ei tahaks nagu mängule minna kui, siis naturaalse kitarriga. Kas sa võid öelda, kui paljudel puhkudel sa oled olnud niinimetatud keha? Sa oled nii erinevates kooslustes olnud, aga just et muusikud armastavad kasutada seda väljendit keha? No kõige rohkem sellist kehandust tuleb siiski ette minu, ütleme laevabändide tegemiste juures, mul on laevas ka bänd, kus ma nagu võib-olla lõviosa ajast antud hetkel veedan, aga kui maal näiteks vaja mängida kellegi teisega siis läheb laeva keha ja samamoodi olen mina käinud ka laeva teistes bändides nii-öelda kehaks. Et viimasel ajal võib-olla seda kehandustandunud täiesti laevas kõige rohkem ette. Aga fiksis olen ma leidnud suurepärase keha minu poja näol siin paar-kolm aastat tagasi, kui ma talle tegin sellise ettepaneku, kidrata mängib, tal on niuksed omad trash metal mingisugune bänd ja siis on niisugune natukene popim bänd olemas ja pakkusin talle sellise võimaluse, et et mina käin Fixiga maisanud laeva pealt sellel hetkel ära, et, et need on niisugune olukord, et siis paar korda tegime proovi ja poiss käis ära ja saab ka selle eest natukene raha, ütleme et mis ta niisama käristab seal tasuta, eks ole, noh või mingite kopikate eest, okei. Aga eks ta ise teab, kas ta tegeleb nüüd tõsisemalt selliste sellise suunaga, et ta võib ka kedagi kuskil asendada. Peale minu veel. Räägi palun Vicky pisut ka laevamuusiku elurütmist. See on seal loksutav jah. No mis ma ütlen, see on noh, ütleme niimoodi, et õhtu töö on odav ja aga kokkuvõttes on palgapäeval täitsa normaalne tunne, sest et kui see kaks nädalat teed odavat tööd, siis ju palgapäeval peaks ikka midagigi olema. Mis sealt tuleb? Nädalat merel jah, umbes nii, ta läheb kaks nädalat merele, kaks. Vaba. No ma parem ütleksin pigem. Ma ei mäleta, kelle lause see oli laevamuusikutest, keegi ütles, et töö on meil siin naeruväärne. Ei kuule, see oligi ja töö on meil siin nutune, kui, sest palk on naeruväärne ja väga tore. Räägi, mida te mängite seal? No mina ükskord sõitsin Helsingist Tallinnasse, kui prii Pihlap oma bändiga laevas mängis ja eks nad siis mängisid seda, mida soome publik tahtis. Sest ma ütlesin Priidule, kuule, tehke ära. Progolhaaramine Vaithschweidopeil ka ja Soome publik oli pisut segaduses, et mida, mida nad nüüd mängivad Humpa taseme. Nad tegid selle ikkagi ära ja tegid raha ära ja no ega soomlast Soome publiku seas on tegelikult väga arukaid inimesi, kes seda muusikat armastavad, noh, ütleme noh, arukas oli siin valesti öeldud praegu, mis, mis arukas ikka ütleme, muusikaline maitse on soomlastel ka igasugune, eks ole, aga tavaliselt need pensionärid, kes ülepäeval sõidavad üle nii-öelda, ega nemad tahavad ikkagi jah, põhimõtteliselt ikkagi Humpat ja valssi ja tangot, aga õhtupoole, kui, kui personal nii-öelda sõitev inimene, siis soomlane jääb laeva nii-öelda jooma sinna ja oma vaba aega välja elama, siis, siis ta tahab saada juba ükskõik karmi muusikat, ka rootsi laevades on nagu inimlikum natukene, seal võidi esitada maailmamuusikat rohkem. Soomes on see päevane sõit kõige nõmedam nagu kas ära ei viska vahelise laevamuusika värk, no ikka viskab jah, aga aga tuleb, tuleb kuidagi see aju piirkond välja lülitada ja meil on siin päris. Räägi endast kui kitarristist veel, kas sa oled valmis kitarrist või on veel arenguruumi? Oi oi, oi, oi ei, ei. Valmis valmis ei ole, ma arvan, et noh, ütleme Jon mat lahvlini taolised vennikesed või, või ükskõik mingi Malmstein või suusatriaani. Kadri Kõu on viimasel ajal üks suur kitarrist Emma, ma arvan, et nad kõik ütlevad täpselt sama moodi, et seda on vaja ikka ja ikka veel õppida ja, ja on veel saladusi, mida ei ole avastanud selle pilli juures. Me mängime, saate lõpetuseks juustamendi loo Chisas Grayst ja maarjamaa. Räägi natukene sellest, sa kirjapilt on tore Jeilsas kraistust selle kirjaga, see on pannud tekstimeister Villu Kangur, tema, just täpselt niimoodi kirjutas selle pealkirja ka selle looga on väga huvitav juhtum selline, et, et see pidi minema ühe jõulukasseti peale 90 ma ei tea, kas kuuendal, seitsmendal aastal vist. Ja kuna oli detsembri algus juba, Aivar Joonas oli meil Justamendi mänedžer, sellel ajal ütles, et nii, nüüd on vaja ruttu üks lugu, aga niuke viki niuke karmim lugu oleks vaja, aga, aga jõulumeeleoluga. Ma ütlesin, no jõulumeeleolu majoska muusikaliselt küll luua, et aga, aga teeme niukseid siisi, topi jälle üks minu lemmikuid. Kui lihtsate vahenditega mehed kolmekesi on võimelised tegema sellist Poweriga muusikatekste, eks ole. Ja teestiilimanniga valisingi nimelt siis, et okei, olgu siis karmim ja, ja Villu tegi siis ruttu teksti ja stuudiosse minek oli juba nii kiire, et ma lihtsalt ei jõudnud meestele seda lugu selgeks ka õpetada, et teeme nüüd proovisin mingi päeva, võib-olla kaks selle vormi vorm oli mul nagu peas olemas paberi peale ma võisin ka selle panna, aga, aga siiski aega jäi nii väheks, kuna Justamendile oli detsembris juba päris palju mänge ka, et ei leidnud seda vaba aega mitte kuskilt. Ja siis otsustasime, et ma mängin need pillid ise kõik sisse. Selle loo puhul siis muidugi metronoom järgi trummide mängimine trumme varem ka mänginud, aga, aga noh, see on, ma arvan, viimane kord, kui ma lähen niimoodi stuudiosse oli vaja ruttu ära teha ja kuidagi sai tehtud. Et ütleme, ainult lauljad olid siis meil siis ainsa ja ja Lunge trumme, muud pillid on kõik minu mängitud seal. Palju sa üldse lugusid olete näinud? Kuskil 20 või üle 20 natukene mitte palju. Sa oled juba sellises eas, kus saab natuke tagasi vaadata elule, et mis sa oma muusikuteest ja muusikukarjäärist niimodi tagasi juhatas, arvad? No see võtmekoht oli juba meil siin saates olemas, ma olen päris tihti hakanud viimasel ajal sellele mõtlema. Et kui kõik, kes seda poleks juhtunud, mis minuga 72 kuni 76, ütleme see sõjavägi seal vahel perrooni peal ootamine, kes, kes mu siis lõpuks nii-öelda sai. Et kui seda kõike poleks olnud, siis ma ei oska küll öelda, kes ma oleks olnud igal juhul me poleks sinuga siin praegu istunud. Vicky, väga tore oli sinuga siin istuda. Aitäh, et tulid saatesse, suur tänu ja lisas Grayst ja maarjamaa jäävad siis meie saadet lõpetama.