Täna meil mehi Narva rindelt ja Grenovery mäelt koguneb Võrru. Meenutagem möödunud kokkutulekuid, Viljandi. Esindajal aga Jüri Kase Austatud, Eesti vabadusvõitlejad ja külalised tervitan teid Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse Eesti reservohvitseride kogu, Eesti muinsuskaitse seltsi, Tori kiriku taastate ühenduse ja tohib Püha Jüri koguduse nimel. Meie seas on ka need vabadusvõitlejad, kes algatasid okupatsiooni tingimustes Eesti sõjameesteliikumise. Esimene Eesti vabadusvõitlejate kokkutulek pidi toimuma täna 11 aastat tagasi Pärnumaal Toris ja Taali mõisas. Aukülalistena olid oodatud Eesti vabadussõjas ja teisest maailmasõjast osa võtnud eesti mehed kellele on püha Eesti vabariigi eest langenute mälestus. Praktilise sammuna oli plaanis hakata üles ehitama varemetes torigeeri. Meie vastastel aga olid teised plaanid. Okupatsioonivõimud paiskasid tori ruumi meie rahumeelse kokkutuleku takistamiseks. Pihkva dessantdiviisi motoriseeritud üksused. Nii olid lood lühidalt. Tankid on läinud tori kirikuna äratatud elule. Räägivad peategijad haaralt Nugiseks ja Jüri Kask. Kõik see asi sai alguse seal tori ruumis, vabadussõja ausammas, ma käisin mihkli kalmistul vabadussõja samba taasavamisel ja, ja peale seda, kui see oli avatud, võtsin auto ja sõitsin Torisse, sest ma teadsin, et ori kalmistul asus ka vabadussõja sammas, mis oli hävitatud ja ja küsitledes inimesi, noh, sain ka inimestega seal nagu väikse kontakti, üks juhatas ühe juurde teineteise juurde. Ja siis ma mõtlesin, et kuidas hakata praktiliselt tegutsema, et no olen selline, see oli sellise iseloomuga, et mul mulle ei meeldi eriti rääkida, aga mulle meeldib rohkem teha. Ja siis mõtlesin, et kuidas saaks nagu kohalikke inimesi nagu kaasa tõmmata. Ja olid tulemas seal kodu-uurijate päev ja see oli Tori-Jõesuus. Ja ma lasin oma sõbral Üllar Kalloul teha selle vabadussõja samba, ütleme korjanduslehe nagu näidise. Ja rääkisin vile Pärnu muinsuskaitse seltsi esimehe Eduard rajale ka, et et mul on selline plaan, et tahaks seda tori sammast taastada. Et ehk ta tuleks kaasa jõesused nagu, et inimesi veenda. Ja Eduard rajali tuligi, tuli kaasa ja ja siis ma nagu sain seal sõna ja tutvustasin seda, seda, seda, seda ideede plaani. Ja Eduard Rajari pidas ka seal isamaalise kõne, kuid kahjuks kaks inimeste viisakuse pärast tegid juttu ka kõik ajusid laiali. Ütlesid see on natuke vara, on selle asjaga tegeleda. Ja siis ma olingi nagu päris nõutu, et, et kui ütleme selline vaimne eliit nagu nagu ei tahtnud, ma nägin, et nad sain aru, et nad lihtsalt kardavad. Ja ma saan ka sellest aru, et need kannatuste kanalid see 60 aastaga oli oma töö teinud. Ja ma ise omas mõttes mõtlesin, et kui inimesed saaksid, saaksid sellest hirmust üle, siis olekski see kõige suurem võit. Ja mõtlesin oma oma pead, et kuidas minna siis edasi, et ju ei saa hakata midagi tegema võõras kohas, kui, kui ei ole kohapealt nagu toetust. Aga kuna turi kalmistu oli tol ajahetkel üsna võssa kasvanud, siis tekkis ideed, hakkaks sel kalmistul talguid korraldama, teeks kalmistu korda. Ja selle läbi sain ka kohalikega tuttavaks ja ja nii see asi alguse sai. Ja kui vabadussõja ausammas avati 30. septembril 89. aastal siis sellest ettevõtmisest võttis osa ligikaudu 2000 inimest ja see oli minu jaoks selline üllas hetk. Ja sealt siis tekkis see mõte, et kui taastaks ka sama kiriku, mis oli 1944. aasta 22. septembril põlenud Ehk saab selle kirikuhoone katuse alla. Ma mõtlesingi, et, et kuidas tuhast tuua ka need mehed välja, kes tegid 1944. aastal meeleheitliku katse Eesti riiklust taastada. Kuid olid 60 aastat olnud nii-öelda peksupoisid. Me teame väga hästi, kuidas suhtumine oli nii-öelda riiklikult ja, ja nii-öelda mitteametlikult. Ja kes need, kes olid need siis võimumehed ja need hinnangu andjad. Ja, ja ma ütlen, et see kõik oli nagu, ütleme, hinge peal ja siis mul tekkis mõte, et kui taastaks selle pühakoja Nende meeste mälestuseks, kes on teise maailmasõjaohvrid ja ja mõtlesin, et kuidas seda asja nagu käivitada, et keda võtta kampa. Ja kuna ma tundsin haarald, Nugiseksin, kes mu kõrval istub siis ja kuna Haarald oli ka Tori kihelkonna muinsuskaitse seltsi liige rääkisin haaradel, et mis tema sellest mõttest arvab. Ja Harald arvas, et see on väärt mõte ja see tuleb ära teha. Mina mõtlesin ja et see on väärt mõte, et see tuleb ikka teoks teha ja mitte niimoodi, et ta mingisuguse osa teedeuttik üldise täie täie rauaga. Ja ega ei saa, Eesti oli öelda, et rahvas ei tulnud kaasa, olgu küll, et kiilulööjat oli palju ja, ja algus oli ka see asi, et võib-olla nii suur ette. No kus see raha tuleb, aga noh, v8 saame. Austraalia mehed olid vist esimesed, kes toetasid taks. Kanadas tuli ja vaata, niimoodi algus hakkas ja ma ei tea siis oma karpi korjandus, et ei käis ju ka seal ja siis oligi. Algul oli teisi mõttekaaslasi veel. Jah mõte oligi selles, et, et tehase kokkutulek ja tõmmata nagu ütleme, rahva tähelepanu sellele pühakojale. Ja, ja sellesse mõte oligi, et, et seda kirikut hakata taastama, teeksin ühe ülemaailmse Eesti sõjameeste kokkutuleku. Ja, ja see ajastatus oli meil mõeldud niimoodi, et, et see kokkutulek toimub seitsmendal, kaheksandal juulil 1990. aastal oli, oleks Polnud siis täpselt nädal aega peale üld laulupidu. Et väliseestlased ja on ka siin, et, et siis me saame öelda omad mehed kokku ja vaatame, kuidas siis edasi minna. Ja selle, selle päeva ütleme naelaks pidigi olema kiriku taastamisest sisseõnnistamine ja mälestusplaadi avamine. Kokku siis ukse kõrval ja selle mälestusplaadi teksti. Me panime kokku kadunud professor Rein Helmega tema tema kodus õunapuuaias, istusime õunapuu all ja, ja, ja siis kaalusime neid variante, et, et mis, mida sinna plaadi peale panna. Ja nii see nii see asi sündiski. Olin saanud sõbraks sellise mehega nagu Tori näidissovhoosi direktor Peeter lutt, kes pani õla alla vabadussõja samba taastamisele ja TTL luti ütles, et et tema omalt poolt kõik, et, et seda seda sõjameeste kokkutulekut siis nagu materiaalselt toetada. Peale, kui me kolme mehega olime kokku leppinud selle, et me sellise asja ette võtame siis me tahtsime nagu seda natuke seda toimkonda laiendada ja võtsime neli meest veel kampa kes oleks seal toimkonnas, kuid kahjuks selles toimkonnas üks mees ei olnud sõnapidaja mees ja ta rääkis selle asja liiga varakult välja ja, ja vastased said nii-öelda trumbid oma kätte napsata, hakkasid meile vastu tegutsema ja selle vastu tegutsemise tulemusel. Neljandal juulil hõivasid hõivasid tori ruumi Pihkva dessantdiviisi soomukid. Oli 28, kergetanki 13 soomustransportööri, BTR ja Riiast lennutati Pärnu lennuväljal üheksa lahingkoptereid ja peale selle siis dessantväelased, kes olid siis hambuni relvastatud, kes patrullisid siis seal Tori alevikus ja, ja praeguse valla territooriumil juba neljandal juba neljanda taipas, et miks nad saabusid. Jah, ega, ega seal eriti selles mõttes nagu ega teile ju keegi öelnud, et me tuleme sellepärast siia ei, nemad väitsid, et neil on hoopis manöövrid ja nad lihtsalt jahusid, mida neil pähe tuli, mis hakkas nagu silma, et nad tahtsid nagu üritasid nagu saksa keeles nagu teatud seal nagu lauseid väljendada. Mis oli siuke päris koomiline. Vaat sa räägi seda vormivärki, mis olid vormid seal ja sa tead seda parem. Ühesõnaga, kui need tankid siia sisse vuras viis, oli selge, et siin plaanitakse midagi tõsisemat ja ja kuna see see ettevõtmine oli tol ajahetkel meie kontrolli alt väljunud, siis me pidasime õigeks, et teeme ühisavalduse ja jätame selle kokkutuleku hoopis pidamata, sest me ei tahtnud oma inimesi löögi alla. Sellest on palju räägitud ja on öeldud, et see keelati ära ja mida iganes sellist asja ei olnud, et keegi keelanud seda ära ja seda ei saanudki keelata tolle ajahetkel selle tõttu, et siis oleks rahvas lihtsalt sinna tulnud nii-öelda jõuga inimestel selline vabaduse, ütleme vabaduse vaim oli juba hinges ja südames, et ärakeelamisest ei oleks midagi välja tulnud ja selle tõttu see oli meie üritus ja me ei tahtnud seal mingisugust provokatsiooni ning veel vähem seal mingit verevalamist. Siis me ei taha neid trumpe vaenlasele kätte mängida ja me tegime ühisavalduse, et see kokkutulek lihtsalt jääb ära. Tankid sõitsid neljapäeva varahommikul sõitsid turi alevikust läbi ja reedestest lehtedes ilmus teade, et et kokkutulek jäetakse korraldajate poolt ära ja laupäeva hommikul oli siis kuskil üle üle 40 ajakirjaniku, sel lori sovhoosikeskuses kõik ootasid, et mis nüüd, mis nüüd saab ja mis nüüd toimuma hakkab? Meil oli kokkutulek, oli plaanitud niimoodi, et oleks nagu kahepäevane olnud, algus pidi olema. Seal kiriku juures on mälestusplaadi avamine peale sedapidi toimuma pärgade asetamine Vabadussamba juurde. Ja üks meie partner oli klubi uunik pidi muuniku autodega sõitma siis samast Torist, Taali mõisa ja Taali mõisas pidi olema sisse peopidamise paik. Aga see jäi loomulikult olemata ja mida tegid 40 ajakirjanikud? Niimoodi kogu aeg kihelesid seal, et mis nüüd ikka toimuma hakkab. Me ütlesime, et ei toimu midagi, et see kokkutulek jäi ära. Ja ja kahjuks tolle ajahetkel ma ei teadnud, et, et seal samast tori tori ruumis oli ka üks buss. Sellest me saime mõned päevad hiljem teada, kus rippusid ka saksa freensid ja seal olid poissi vussis Hussi, flip ja noorepoolsed mehed olid seal laagris. Aga need ei olnud mitte eesti mehed. Ja mees, kes seda seda märkas. Noh, ta ei tulnud selle peale, et tulla sellest nagu kohe teatama, sest ta nendega juttu ei läinud ajama, aga ta ühesõnaga pani seda tähele. Ja üks teine huvitav fakt, mis on nagu hiljem välja tulnud Riiast siis punaveteranid pidid tulema pärgi asetama sinna Tori alevikus on ka punaväelastele mälestusmärki ja mälestusmärk oli praktiliselt nagu mahajäetud ja täiesti räämas. Aga vahetult enne seda no meie sõjameeste kokkutulekut siis ilmusid seal punaväelased välja, kes siis hakkasid seda mälestusmärki just nagu korrastama. Kõigepealt värviti viisnurk punaseks ja siis taipate lilli polegi kaasas, kus sa võtad, siis mindi naaberkrundi peale ja Jeselt see maja aias Sist varastati lilled ja istutati need siis sinna siis punakalmu juurde ja see näiteks, et siis nagu ütleme välismaa ajakirjanikele oli see siis nagu kõige kirevam kui ütleme, et nad ei jõudnud seda nagu ära imestada, et kuidas, kuidas saab üldse võimalik olla. Tuleb armee, tulevad sõdurid lähevad võõrasse aeda, varastavad lilli, viivad need lilled sissi kalmul mehi hakkas ju ikkagi Pärnu poole tulema. Oli nii, jah. Oli igatahes, ma tean, paljud mitmed mehed on rääkinud seda, et nendel oli, püüdsid autodega tulla ja aga Santori tee otsas, issand, liiklus suunati seal, oli jah. Et mitte ei tekiks segadust, kuna ametlikult oli see kokku tuleb korraldava toimkonna poolt jäi ära, siis võivad inimesed ju rääkida, et me tulime, pidasime ikka ära ja olime julged ja vehkisime lipuga ja mida iganes, aga ma räägin, et see on ametlik osa. Loomulikult olid meil külalised ja ja me oma külalisi jätnud ju ütleme nii-öelda kuskil saatuse hooleks. Tegime laevareisi näiteks Pärnu lahel ja, kuid kummaline oli see juba KGB nuhk oli enne laeva peal, eks see, nagu meie sinna jõudsime. Ma küsisin laeva kapteni käest nüüd aastaid hiljem, et kuidas ta sinna sai, et kas ta oskab seda seletada. Sest mõni päev tagasi käis veni, käis mul külas Rootsis lehmi tuletas ka seda meeled. Nuhk oli ennem juba, kui nemad said laeva peal alles. Kuidas ära tundsite? Meil oli lihtsalt kapteniga kokku lepitud, et me tuleme oma seltskonnaga selle selle laeva peale ja me võõrad ei võta Ta ja me maksame selle selle laevareisi ise kinni. Lihtsalt sellepärast, et me saaksime ka siis juttu ajada ja, ja ega pole ju saladus, saba oli ju kogu aeg taga eksene ja sinna laeva peale tahtsid nii-öelda võimude esindajad trügida, aga nad lihtsalt ei pääsenud sinna. Ja seesama seesamasugune onukene tulika ilusti pildi peale ja, ja ja see oli päris naljakas, kui üks, üks üks härrasmees ütles, et viskab selle tüübi üle poordi sistel jooksis suure hirmuga sinna trümmi. Ja seesama ja seesama tüüp oli siis kadunud Peeter lutti ühesõnaga ehitusobjektil juba järgmisel nädalal, eks, ja tõstis tsemendikotid, et nädal aega siis oli ära tõstnud ja siis peremees tuli palka maksma, mees oli ka seal järjekorras ja Peeter lutti ütles talle, et sina saad ju palka teistelt meestelt, et mina. Tööle võtma. Vaat huvitav on see, kus seal Savisaar kirjutab oma raamatus peaminister, seal on siis muidugi see rõhk kõik, tema oli see mees, kes siis selle ära jättis, otsustas käike, siis oli juba kõik jäetud, kui tema või juba ära otsustanud, kui tema alles tuli Soomest tagasi. Nii-öelda teaduskultuuri kuskil välismaal ta oligi, vastas. Ei, no see oli arusaadav, et laavasti saanuks ta viia, seal võib tulla igatahes arusaamatusi ja rahvas on rahvas ega tema, kuulasin juttu kõike, rindemees ei oleks Estankijate jooksnud, aga nojaa, rindemees Stankijate jooksnud, aga noh, seal olid lapsed ja naised ja kõik oleks tulnud sinna kokku, aga see oleks küllaltki ohtlik olnud. Ega kui nendel oli käsk antud, et tuleb tori oma valdusse võtta, siis ei ole, eks meie jutt midagi tähendanud seal ja õige otsus, et ära jäeti. 1991. aastal toimus Toris ka sõjameeste kokkutulek aga see oli teise nime all. Toimus mälestuskivi avamine endisele Põltsamaa linna peale georcoldile ja ühtlasi toimus Stahli mõisas ka ikkagi sõjameeste kokkutulek. Tuletan meelde, et see oli ka juulikuus, kui ma ei eksi, kaheksandal juulil. Ei, on 91. aastal, me ei olnud siis veel vabad. Me saime vabaks 20. augustil. Ja ja üks piirivalvemees oli minu kõrval. Õigemini sel ajal oli kodukaitsemees küsis, et Jüri, kuidas ei julgenud küll sellist asja siin tehakse ja kuna see oli see noh, põhirõhk oli sellele mälestuskivi avamisele, siis ametlikud ta jooksis niimoodi läbi, aga sõjamehi oli üle riigi ja, ja ka välismaalt. Ja ja ma tean, Kanadas ka Kanada mehi oli, Austraaliast oli just. Ma ei tea, kus, noh, Saksamaalt oli ka, ma tean kes Stahli nimesid Ja niimoodi on see asi edasi läinud ja, ja, ja, ja siis Doris oli siis nagu ametlikult oli sõjameeste kokkutulek oli 94. aastal, see oli laupäevasel päeval ja ja pühapäevasel päeval oli siis sinimägedesse, et oli nagu kaks kokkutulekut ühel aastal ja ja 94. aastal võttis sellest osa ka kindral Aleksander Einseln, kes selle päeva märgiks istutas katuurisse tamme. Ja veel üks kokkutulekust oli, see oli vist 2000 veel vahepeal oli veel 96. aastal, see oli selline selles mõttes, et ütleme selline selline nagu suur sündmus, et sellest võtsid osa riigikogu esimees Toomas Savi, siis oli kaitseminister, võttis öösel oli, oli sellest võttis osa Kerti ja kaitseväe juhataja Johannes Kert võttis osa, siis olid siis ja USA sõjaväe atašee ja nii edasi ja see oli selline selline viimane ilus kokkutulek, kus olid ka siis nagu riigivõimu esindajad kõik olemas. Need olid alles, tuleme siia, siis oli teada, et Vene tankid liiguvad, tead, kolonnis liiguvad siia tori poole. Muidugi mõista meil ei olnud, tead, torusid ei olnud kaasas, on, muidu oleks vastu võtnud, aga aga siis liikusime vaikselt ärasena Dahli poole, seda metsa Harr tegelema, tule ülesse ja tegime ikkagi oma. No enam-vähem tead selle kokkusaamiseni, aga meid on siin väga palju on neid otra, kelle pool siin midagi ei olnud, mina sõitsin filisega, tead selle koha läbi ja mind lasti ilusti vabalt läbi, sõõrime ainult. Läksime medali sinna surnu taha, seal tegime üles ära elada, tegime seal tule ülesse ja siis istusime maas tankeri tulemas, siis neid lugeda keegi ei läinud ja meid ei huvitanud üldse see koossesse swed ei olnud need vastu sõbralikud pesad neid vastu võtta oleks olnud, millega vastu võtta, siis ma oleks ära lugenud, palju maha jäi, aga need ei ole nii, viis, kuus tankeri, aga nad läksid sinna ja seal Pärnu seal masina, raudtee uue, uue silla juurde sõna sõitsid siia silla taha välja Tori silla taha välja ja siis keerasid ära ja miilitsapatrullid. Ega jõe äärt mööda olid, teadsid raiped, komeetrime, tule siis hiilisid mööda võsa, minust ei saanud aru, mina tulin, mul oli see vene villis ja millisega, ta oli see, et mööda ja tulid ikka ilusti siia surnuaia juurde välja ja käisin ausamba juures. Ja nad arvasid, et ei tea, mis seal kesklinnas, aga tuleb. Ja. Kuus aastat, vaid kuus aastat tagasi saadeti neid vanu mehi hirmutama tankid, mis tulid Pihkva poolt ja muidugi ka eesti rahvast korrale kutsuma. Tänavu kirjutas tori kokkutulekust üks Eesti venekeelne leht, Ivoff nimi, jumal temaga, las meenutavad topka või paar hinge alla heitnud vanakesed möödunud päevi. Aga ajalehte ärritab see, et kokkutulekut austavat kohalolekuga Eesti ametivõimude esindajad, kes pealegi osavõtlikke kõnesid teha ja kellele. Pikki aastaid mõnitusi kuulnud mehed marsivad läbimärjad läbi vihma ja veeloiku te just neid kõnesid kuulama. Eesti vabariigi riigikogu ja riigikaitse nõukogu poolt tervitab riigikogu esimees Toomas Savi. Head kuulajad, sõda ei ole Eestile kunagi olnud ega saagi olema omaette eesmärk. Sõda on hädapärane, kõige äärmuslikum vahend oma maa ja rahva iga inimese vabaduse eest seismiseks. Ja kui Eesti vabariigil ongi tulnud sõdida, siis vaid agressioonile vastates oma kodu kaitstes. Kahjuks on eesti soost sõjamehe sunnitud sõdima ka võõrriikide armeedes, kuid ikkagi öeldes sõnasõda, mõtleme tegelikult vabadust, mõtleme õigust ja võimalust oma kodumaal rahus elada. Usun, et kui täna siin kokku tulnud ka kunagi on küsinud üksteiselt, kas ma tahan olla vaba ja kas Eesti peab olema vaba on kõik vastuses kindlad ja see vastus on üks, jah. Eakamad meie hulgast on vastuse andnud tegudega paljud oma verega juba vabadussõjas paljud teises maailmasõjas. Küllap on edasi mõeldes jõutud arusaamisele, et vabadus ei tähenda ainult ja lihtsalt lusti ja hõlpu vaid eeskätt vastutust ja kohustust vastutust oma vaba ja iseseisva riigi eest. Vabadust on võrreldud aususe ja headusega, mis iseenesest ei anna midagi, kuid kohustab paljuks. Vaid ori võib nõuda enesele ainelist heaolu ise millegi eest vastutamata olla, olgu siis traataia taga või võõrvõimu all olles. Vabaduse püüa on rahvuse eneseuhkuse tunnus. Eesti vabariik sündis tänu rahvavõimele mõista saatuse poolt antud võimalust tänu julgusele ja mehisusele see võimalus teoks teha, olla oma saatuse vääriline. Loodan, et me kõik ja eriti meie noored riigikaitsjad nõustuda meie vabadust püsib arusaamisel, et vabadus on vastutus. Teisisõnu meie haritusel, meie mõistmisvõimet, head kohalviibijad, soovin kõigile kokku tollele jaga Torisse, mitte jõudnud sõjameestele vabadusvõitlejatele tugevat tervist ja sirget selga. Seda oli öelda riigikogu esimehel Toomas savil Toris vabadusvõitlejate juulikuisel kokkutulekul. Teisena meeste poole pöördunud kaitseminister Andrus Öövel lõpetas oma kõne järgmiste sõnadega. Layer toonane võitlus oma vabariigi eest aitas oluliselt kaasa eestlaste kui Euroopa rahvuse säilimisele. Tõsi, selle võitluse Väga-väga paljudele liigagi kõrge. Langenutele. Lisandusid siin ellujäänute allasurutud lootusega püüdlused, jälitamine ja paljudele pikad vangla-aastad kodumalt lahkunud, töölt lahkunud tald tuli leida elujõudu võõrsilt kohanemiseks ning naasamis lootuse säilitamiseks. Kuid rabasta iseseisvusajaloos peaaegu alati nõudnud palju kannatusi. See EKG, et me ikka veel oleme, ei ole mitte pime juhus ajalookirjutus kulgemises vaid see tuleneb meie vaimu ja vastupanujõus, mille kindlakstähiseks ta ennastohverdav võitlus kodu pima. Ainult teie läbi raskematagi aegade murdumatu ja koondumatu iga loomu läbi on püsinud meelekindlus. Ja see meelekindlus on meie vabadusidee selgrooks. Aitäh teile, et teie elu ei ole olnud mitte ainult olemine vaid on olnud võitlus. Aitäh teile, et Larry, teie on seda võitlust krooninud. Võit. Kaitseväe juhataja Kolonel Kert. Lugupeetud vabadus, hoidlejad. Kes te olete, kõik Eesti sõdurid. Tänane päev on meie kõigi pidupäev. Tänane päev on tee laste, naiste sugulaste pidupäev. Ja täna on see, kus me see päev, kus me meenutame Meie kõrvaldana rivis ei seisa. Ja kes on läinud igaviku teed? Täna ei ole päiksepaisteline ilm nagu mõned aastad tagasi. Täna just sõduril. Selliseid ilmu on kaevikumudas ilmselt küll ja küll teie selja taga. Täna on paljud Eesti sõdureid, kes on ajateenistuses, tegevteenistuses samuti õppustel. Täna toimuvad kolme balti riigi ja Ameerika Ühendriikide ühisõppused Lätis. Järgmisel aastal on samad õppused Eestis. Neid sõnu kuulab 1237 meest, arv on meelde jäänud raportist ja neile kõigile annab kaitseväe juhataja koha peal käsu. See käsk kõlab nii. Tuleb teha. Noortele selgeks need arusaamad, mis viisid teid teise maailmasõja rinnetele ja panid, tõid võitlema Eesti riik ja iseseisvusmeelde. Kuuldud kõnedest on kulunud 10 aastat. Ajad muutuvad, tuuled pöörduvad. Aga ajalugu on ajalugu ja aumehed ei hakka vaikima. Ta ei ründa, mägi on meie hulgas neist saabuslikust laevades jutustamas veel umbes 5000 meest. Seda on suhteliselt väga vähe. Kui võrrelda suhtarvuliselt nende maadega, kus pärast sõja lõppu on elatud normaalset elu meie rahvale eriti ava teie põlvkonnale normaalset elu ei võimaldatud. Õigus ära, on öelnud üks prantsuse ühiskonnateadlane, et sõna on koletislik asi. Maailmas on midagi veel hirmsamat kui sõna, see on kommunistlik rahul. See nõndanimetatud rahu on mõrvanud ja suretanud teie hulgast rohkem kaasvõitlejaid, kui nõudsin ohvrist lai. Liis 1000 meest on siiski piisavalt palju, et kanda sõnum meie teisest vabadussõjas tänasesse päeva praeguste noorteni. Mina kuulun põlvkonda, kes seda ei ole näinud. Tõsi, ma olen ajaloolane, sõjaajaloolane ja lugenud läbi päris mitu raamatut. Ometi ei pea ma kohaseks teile täna siin hakata jutustama teie võitlusest. Tahaksin jagada teiega vaid mõningaid mõtteid, millest võib-olla teilegi kasu tõuseb. Kõigepealt võõras munder, millest te võitlesite ikka ja jälle võib kuulda ja lugeda küll sihilikult pahatahtliku, aga vahel ka lihtsalt rumalusest avaldatud mõtet. Et täievõitluse nimetamine vabadusvõitluseks ei ole õige, kuna te kandsite võõrast mun. Mehed ei teie ega teie saatusekaaslased teiste väikeste rahvaste hulgast. Viimases sõjas ei ole mingi erand. Pigem reegel Te esindate ajaloos tüüpilist tahtus. Kahjuks on alati olnud valitsejaid, kes ihaldavad alistada teisi rahvaid. Aastasadade jooksul on purustatud kümneid ja kümneid riike kuid riikide hävitamine pole enamasti suutnud hävitada rahvaste vabadusiha. Esimesel võimalusel on alla heidetud rahvad haaranud relva ja astunud võitlusse oma vabaduse taastamiseks. Reeglina On see võimalikuks saanud üksnes võõras mundris. Võõras munder ei ole aga mingi häbiasi, kui selle mundri all tuksub oma isamaale Gustav süda. Vastupidi, ka võõrast mundrit võib kanda uhkusega, kui võideldakse oma lipu all. Meie hõimurahvas soomlased austavad oma suurimate saldaritena jäägri kes esimese maailmasõja ajal salaja Venemaa poolt alla surutud kodumaalt põgenesid Saksamaale. Nad võitlesid Saksa mundris Soome vabaduse eest ja saidki Soome iseseisvuse rajajateks. 200 aastat tagasi jagasid toonased suurvõimud Preisimaa, Austria ja Venemaa eneste vahel Poola kuid poolakad ei alistunud. Poola leegionid võitlesid tervelt 200 aastat, küll Napoleoni armees, prantsuse mundris, itaalia mundris, Ungari mundris, isegi türgi mundris, ent alati Poola eest. Ja Poola leegionid on Poola sõduri aunurgakiviks ka tänapäev. Mitte munder ei määra võitluse iseloomu, vaid mehe, kes seda mundrit kannavad. Ja teil ei ole mingit põhjust häbeneda mundrit, mida te kandsite. Ja meil kogu eesti rahval ei ole vaja kelleltki vabandust paluda. Et teid sunniti meie vabaduse eest võitlema võõras vormis. Teine ikka veel korrutatav etteheide on see, miks te võitlesite Natsi-Saksamaa poolel on isegi nõutud, et meie rahvas peaks kelleltki vabandust paluma, et oli sõjas nii-öelda valel poolel. Kindlasti oleks ka meie rahvas tahtnud olla võitjate poolel. Kindlasti oleksime eelistanud võidelda koos lääne demokraatiatega. Ainult et keegi ei küsinud meilt, kummal poolel me soovime olla. Kui keegi peab kelleltki vabandust paluma, siis on need lääne suurriigid, kes meid 39. aastal Hitleri ja Stalini agressiooni ohu ees maha jätsid ja siis Jaltas ning Teheranis otseselt Stalinile maha müüsid. Kahjuks ei langetanud meie otsust, kummal pool olla. Selle otsuse tegi Londoni ja Washingtoni õnnistusel meiereist NKVD. Mille ohvriks ühe ainsa okupatsiooni aasta kestel langes 60000 Eesti vabariigi kodanikku. Pärast seda kogemust ei olnud eesti rahval enam võimalik valida. Meile ei olnud antud luksust filosofeerida poliitiliste süsteemide ja ideoloogiate ümber. Meil oli vaid üks eesmärk ja sihtlihtsalt ellu jääda. Ei tohi kunagi unustada, et väikerahvaste jaoks ei ole olemas häid ja halbu valikuid. Valida saab ainult halva ja veel halvema vahel. Tuleb endale, kainelt ja külmalt selgeks teha, kes on ohtlikum vaenlane ja liituda selle vaenlase vaenlasega. Seda tõsiasja tunnetas selgelt Eesti vabariigi viimane seaduslik peaminister, professor Jüri Uluots, kes oma raadiokõnes Eesti rahvale 44. aasta augustis ütles. Meie ainus tee on võitluse teel. Praegu ei ole mingit teist võimalust päästa Eesti rahvas ja kõike seda, mis meile kallis. Kui ainult üks võimalus hoida ära see, et bolševikud meie maa vallutaks. Ärgu olgu selles suhtes meie seas mitte mingisuguseid lahkarvamusi. Oma võitluse verega tõestab eesti rahvast tervele maailmale, et meie, eestlased ei ole Nõukogude Liidu osa. Et meie mitte mingitel tingimustel ei taha ka edaspidi nõukogude liitu kuuluda. Seda Eesti vabariigi seaduslikku riigipea selgelt juhtnööri jälgisite teie oma riigile ostavad Eesti vabariigi kodanikud teile, sõdurid ei saa keegi ette heita, et jäite truuks oma riigile ja selle seaduslikule võimule. Kes teile midagi ette heidab, on Eesti vabariigi vaenlane.