Algab teine saade sarjast tenorid, kuhu küll peidate end. Vestlusringis on taas Arne Mikk, Vello Jürna ja Mati kõrts. Saade algab stseeniga tonitseti ooperis Armujook. Solistensiin, Mati kõrts. Vello Jürna ja Mati kõrts võivad kindlasti tõdeda seda, et ainult ilusast kaunist looduse häälest ei piisa. On tarvis kooli asjaliku kooli. Kui nüüd tuleb siia teatrisse kena häälega noormees ja tahab laulma hakata siis millist nõu te võiksite temale anda, kui jah juba vanemad kolleegid ja teisalt, millised probleemid praegusel hetkel teie meelest on eesti vokaalpedagoogikas? Siis ma annan kõigepealt nõu, mitte kohe kõige raskemaid teoseid võtta. Et mitte kohe kõige kõrgemaid noote laulma hakanud. Paljud hääled lähevad just sellega alt, laulad ennast kohe ära. Seda võis ka konkursil näha, paljud tulid ikka kohe kõige raskemaid aariaid laulma, kusjuures nad ei olnud võimelised neid laulma ja siis on tast rohkem kahju kui kasu sellest laulmisest. Probleemid praegusel hetkel. Ma arvan, et õpetajatega ma arvan, siiski on raskusi. Kuigi konservatooriumis hakkab see laulukool natuke juba liikuma. Vahepeal oli päris suur auk sees. Aga siiski peas, meie õpetaja pead ka käima kuskil samamoodi stažeerimas. Ja kuskil, kas ma ei oska öelda, kus pool? Kas välismaal vees, samal näiteks võib-olla kuskil kuulsate lauluõpetajate tunde kuulamas. Ja paistab, et nemad ei käi kuskil väljas? Saan aru, et meie, õpilased, peame minema õppima nagunii nemad võiks ka veel temaga lõpetavad kaua, palju aastaid. Kuluks neilegi enamast midagi. Mina arvan, et laulmine ei ole mingi eriline amet, laulja nõuab lihtsalt erilisi eeldusi, tähendab head häält, musikaalsust, mälu ja oskust kontsentreeruda. Kui alguses siis need noormehed, kes nüüd siia tulevad, kõik tulevad ja teada saavad, et nendel tõepoolest on perspektiivi lauljaks saada, siis kõigepealt soovitaksin, kelle asi see tulevane amet siis endale korralikult selgeks teha, mis ta endast kujutab. Millised lauljad on üldse olemas, mismoodi lauldakse, mismoodi peaks kõlama, ütleme tenorihääl ja väga oluline on pühendatud üldse, tähendab kui sa oled endale midagi eesmärgiks valinud nagu igal muul alalgi, eks kui sa teed palju asju korraga, siis ei jõua kunagi tegelikult teha, tähendab, kui tahad ikkagi midagi saavutada, siis nähtavasti tuleb unustada need, need muud vähemtähtsamad asjad ja jälgida igal pool ainult seda üht eesmärki. Kindlasti on see jutt võib-olla natukene tähtis minu poolt, aga ma olen just nimelt läbi elanud, kõik need muud nüüd proovinud nagu muuseas teha kõike laulmise õppimist ka võib-olla alguses. Aga tänaseks oleme jõudnud tõepoolest selleni, et, et võib öelda, et laulmine oleks nagu elustiil, tähendab, terve päeva hommikul oled teatris, mõtled kõigepealt, eks ole, kuidasmoodi sa selle prooviga saad, et lõunat rajal käin koolis, katsun teha häält nagu paremaks. Õhtul jällegi proov. Mitte sellepärast, et see oleks raske, vaid et ma töötan tegelikult terve päeva selle nimel, et, et ennast just niimoodi võiks julgelt nimetada lauljaks. Praegu ma seda veel päris ei saa. Kes on teile suured lauljad suures tähenduses teie eeskujud miks? Ja võib-olla ka lähemalt muusikast? Just milliseid teoseid, millised aariad? Suur laul ja minu jaoks on see laulja, kes interpreteerib. Seda teost, mida ta esitab, ta lihtsalt ei laula, vaid ta samas elab seda läbida annab erinevaid Sõrve oma sellised lauljad, kes lihtsalt karjuvad ühe loo otsast lõpuni ühe tugevusega ja ühe värviga. Minu arvates suured lauljad võiksid olla sellised, no ma ei tea, need muidugi minu niuksed, väiksed rohelised mõtted, aga aga selles mõttes laulja on tegelikult nagu nagu mõni instrument kiik, tähendab, kui mul on hääl selline et ma suudan temaga teha, mida ma tahan. Siis ma suudan teha seda, mida on tahtnud helilooja ja siis ma võiksin ainult jälgida heliloojapoolseid nõuandeid ja noodimärke, mis ta on kirja pannud. Laulda see asi lihtsalt niimoodi ära. Ja ma usun, et hääle valitsemine tähendab seda, et ma nagu draamanäitleja valitseb oma häält, liigutusi, et väljendada tundeid siis lauljal on ainult ainult hääl selleks, et, et väljendada kõike, rõõmu, kurbust ja kõike muud, tähendab, et see peab olema üks tehniline võte, mis toob kuulajas esile sellise või teise tunde, mida on helilooja kirjutanud sellesse teosesse. Peaks olema ideaal, aga, aga muidugi selliseid ideaalmaailmas üleüldse väga, väga vähe ja, ja ka mitte nii absoluutseid minu arvates on ooperikunst üldse on võluv tänu sellele, et ta on ainult vahel sünnib ühesõnaga see see, mida nimetatakse kunstiks kuidagi nii suurelt ma ise kuulan hea meelega Bovorotit, Placido Domingo. Põhiliselt just tenoreid, kuna hääleliik ennast kõige rohkem huvitab. Kas mingisuguseid teoseid paneksite kasin ritta? Praegu näiteks ma kuulan Ernaanid ja minu arvates väga huvitav lugu. Ja üldse verbi on, on, on minu jaoks momendil nii pärsia võib-olla sellepärast, et ta ei ole sugugi omas loomingus nii tüüpiline, et võiks nüüd iga takti järgi kohe ütelda, see ongi Verdivaid, et minu arvates kõik tema aaria mis tenori aariat näiteks on, on just hästi erinevaid hästi erinevad karakterid, ei ole selliseid Verdi tenoreid söönud kas mingi kangelastena roiete, ta peab olema lüüriline tenor, seal on väga erinevad. Rääkige, kuidas üks professionaal jälgib teisi professionaali mängulaval, mida kõike ta tähele paneb enda jaoks. Sest ma kujutan ette, sellist annab väga palju, kui teist vaadata. See annab väga palju tihti väga palju just annab see, kuidas ei peaks tegema sea, seda saab ka väga palju õppida. Sest see, mis hästi on, seda püüad teha, temaga õppust võtta. Väga seda ei õnnestu alati teha endale ma mõtlen päris mitte päris järgi, aga sellest lähtudes et alati ei küündi selleni halvasti, seda tuleb igal juhul vältida. Et mitte enda peal seda viga kunagi korrata. Kui näiteks juhtub selline asi Minu arvates tuleks üldse ka algajatele lauljatele kasuks, mitte ainult lauljatele, kindlasti ma ütlen, et minu jaoks on kõik kogu maailm nähtavasti nüüd viimastel aastatel vaadeldav läbi laulja pilguga kui inimesed saaksid käia seal kaunil ja heal välismaal nagu kõik tahavad kangesti minna, ära vaadata just oma eriala puudutavad asjad. Et ei oleks sellist juttu, et vot mis seal on, kas, mis meil ei ole ja, ja kõik see, see on minu jaoks on andnud tuge näiteks. Laulsin, viis aastat rammis ja viimane reis, mis oli enne kui teatrisse tulin Ameerikasse orgist tänu oma sugulastele käisime vaatamas masin Evertorit. Et ma sain seal seal teatris käia, millest räägitakse siin lausa nüüd, eks ole, on asi, mis annab noorele kindlasti tuge, julgust ise üritada. Ja kui sa näed, inimesed ei ole tehtud millestki muust kui, kui sellest samast verest ja lihast nagu me kõik siis natukene lähendaksinud, võib-olla sellele sellele suurele ja müütilisele metile. Ja annab tõepoolest natukene rohkem julgust, olen näinud ka Helsingis Cosi fan tutte, et ja seal ühte lasteaiad endast siis, no ma ei oska nii üksikasjaliselt praegu sellest rääkida, aga üldiselt on niimoodi, et ega vist kuigi professionaaliks kindlasti ennast ei peaks, aga, aga väike rikutud on juba olemas. Kas ei vaata enam mitte seda, mida pakutakse, noh, nagu üldiselt publikule vaatad ennast sellest või teisest osas või mida sina oleksid teinud seal niimoodi või teistmoodi või miks see on just niimoodi tehtud ja ja nagu rohkem seda köögipoolt näed. Kuulame vahepeal ühe itaalia laulu China Becki metsateel esitab Mati kõrts. Arne Mikk, ma arvan, et koolituse hulka käib ju ka see, et Estonia teater ja konservatoorium hoiavad käest kinni ooperistuudio näol. Meil teist võimalust ei ole, siis Tallinnas pole mingisugust stuudio teatrite stuudio lava konservatooriumi olemas aga seega igavesti nii kesta ei saa, sest senini kume veel üürisime matkamaja või mõnda teist ruumi vanalinnas, siis nüüd iga taolise asutuse üür on nii kõrge, et üks õpilasetenduse korraldamine toob nelja-viiekordseks kahjumi teatrile konservatooriumi seal õhtu näol. Siis kui meil ikkagi ehitajad ja rohelised ühele nõule ei jõua ja konservatooriumi teatrit ei hakata ehitama. Mul hiljuti oli Soomes võimalik olla uue ooperimaja sarikapeol. Ja 93. aastal see teater avab ukse. See tuleb Euroopa mastaabis kõige viimase tehnika järgi tehtud ja ja see on juba praegu kogu Soome rahvale lauljate suur stiimul, tuleb üks niisugune. No uus institutsioon maale ka nemad on aastakümneid unistanud, uued, teadsid, nad on veel väiksemal laval kui meie senini. Aga nad on elanud selle nimel, seda on kuidagi kauanice, soojendavad seda mõtet ja nad tahaks siis ka üle maailma oma staarid kokku kud, mõneks etendus, karitamatelemmati salminen või või paljud teised, kes on Tom Krause mööda maailma laiali, sest väikese ooper pole võimatanud meile ei majanduslikku ega kunstist selliseid ülesandeid. Aga nad on ikkagi olemas kõik soome lauljad ja uus maja, see on uuele põlvkonnale juba niisugune stiimul, sest see muutub niukene tähenduslikuks. Et selle asja peale nii palju raha ja energiat kulutatakse ka riiklikult. Mul on hirm, et praeguses liikumises omariikluse poole kunst ja kultuur jääb pikkadeks aastateks vaeslapse ossa. Siis see öeldakse, see ju käib küll, mis meil iga iga koor võidab medaleid välismaal, kes eestimaalt väljas käid ja nii andekaid kunstnikke, dirigent ja heliloojad seal kõik OK. Aga see sügavuti mineku puhul nähtub, et, et meil on veel palju probleeme igal alal, aga me ei kahjuks ei pühenda neile väärilist. Tähelepanumajanduses on oluline, ilma selleta ei saa midagi teha. Aga kui me majanduse kordasaamise nimel unustame ära needsamad valupunktid siin kultuuri vallas, kus me praegu nagu hädade kiuste inimeste kunstis ja spordisena teostajad nõukogude režiimi kiuste, sest see oli ainukene kanal välja pääsemiseks paljudel ja ennast nagu teostamiseks. Praegu sõidavad ärikad ja lõbutüdrukud soome, neil ei ole vaja olla mingisugune rahvakunstnik või tunnustatud heliloojana sees stiimulid ainult välismaa ja nii-öelda kuskil näha ja vaadata, see ei ole peamine. Aga meie kultuuri niuke püsivad väärtused, kui me nendele ei pühendab pidevalt ja rohkem tähelepanu, siis siis võetakse inimestena nagu stiimul nendega tegelemiseks. Ja, ja ma ütlen veelkord just laulmine, muusikateater on väga kallis. Iga, aga igalmaalgi igal kultuurimaal pannakse alla üha rohkem raha, riiklik dotatsioon on seal palju suurem kui meie süsteemis, palgad on suuremad. See ei ole mitte ainult kuningas või peaminister, tuleb sinna vaid see ooper, teater võtab kokku omalaadselt ühe maa laulu, muusikakultuuri arhitektuurisaavutusega, uue teatri ehitamine ja ka kujutava kunsti lavakujunduse mõttes oma ideaalist, ta annab tööd ja stiimuli väga paljudele aladele erialadele. Aga meil vaadake selle peale natuke lihtsustatult praegu pole, aga paneme teised asjad korda. Aga ma veel kord ütlen, me võime inseneri politsei paari aastaga välja koolitada kunstnikke, lauljaid, heliloojaid ei saa nii kiirelt teha. Ja seetõttu meil on vaja kõikidel väga tõsiselt mõtelda selles suunas, mis siin meie ajal veel ja pärast meid hakkab toimuma. Sest ainuüksi entusiasmi najal ikkagi üle ei hoia. Ja kui mõni mõtleb, et et no mis seal teadsike üks orkestriauku, üks lava, siis ma ütlen samuti, et aastakümneid tagasi kõik tegid ju poes ja kontorites ju arvutustehingute arvelauaga maailm kunagi tegeles sellega ame tegemike arvelauaga edasi mujale kombuuterid ka ka teatritehnoloogia läheb meist üha kaugemale. Seda ei ole võimalik siin vanas majas ära teha. Aga see tähelepanu, mida sellele pühendaks sessioon, nendele tegijatele ka tunnustus ja selle kunstialale suur stiimul. Aga me vaidleme, vaidleme ja kõik löövad, ka noored löövad käega nagunii, et see ei olegi ilmselt prestiižne, kuna riik või pööronit Eesti vabariik peaks hakkama seda hindama. Neid ei saa ära lahutada ja neid tuleb paralleelselt riigi majanduse eelarvekunstikontseptsiooni koostamisel silmas pidada. Me oleme praegu maailmaturu tasemel oma kultuuriga kõrgemast seisusest oma tööstustoodanguga enamuses. Ja kui me selle taseme laseb, nii et, et see pole ju viga, laseme tähelepanu orbiidist välja, siis siis muusikat või kunstieksportida on aastate pärast palju raskem, sest konkurents tiheneb ja turg on igal pool üle külastavad. Aga Eesti rahval olnud, mida pakkuda läbi aegade? Ja see seetõttu ka ikkagi jälle see saate alguse juurde tagasi tulles. Tenori mure on kogu eesti ooperikultuuriks üks nurgakivi, üks põhimuresid. Ja ma arvan, et kogu rahvas peaks ja ta tuleb appi. Joseph Haydni uuriliaaria oratooriumist loomine, Mati kõrts. Ja nüüd läheme mikrofoniga Ivo Kuuse laulutundi konservatooriumis. Õpipoisi rollis on Vello Jürna. Söödaga. Ja et jääks Nii. Ei ole. Üldiselt kitsad. Esimese ma võtan ülevalt alla ja mõnes mõttes olid need pagaja ei leia seda üles ega ei saa kasumit. Sama Ernani aaria Verdi ooperist Ernani kuuleme nüüd juba Fondi salvestusena. Ma mõtlen, et mitte ainult tenorid ei sünni raskelt, vaid üks õige hea laulja sünnib ikka raskelt. Ivo Kuusk, eks ole see niimoodi, ega see koolitus, see ei olegi niisama kerge mitteteedega suu lahti ja laulad nagu ööbik metsas. Aga on selliseid ka, kes tulevad ja laulavad nagu ööbikud metsas, aga aga et saavutada, ega vastupidavust ooperis laulda ja selleks on vaja ikka treenida ja harjutada ja valeradu minna ja selle Eyckide peale tagasi tulla ja see on elu. Missugused on praeguse hetke vokalistide kõige suuremad haruldasemad probleemid meil Eestimaal? Me siin eelmises saates hõikasime välja, et noored eesti tenorid, tulge teatrimaja poole, Arne Mikk palus ja hõikas välja teatud kuupäevad ja kellaajad ja nii edasi. Aga just see koolitussüsteem, kas see kõik rahuldab teid praegusel hetkel? Ei rahulda, tähendab küsimus on selles, et ma ei oska sellele ammendavalt vastata. Kui peaks ennast maailma nabaks ja kõige targemaks, siis ütleks, et ei, et ega, ega paremad, kui mina pole vaja ja paremat õpetajat kaku mina aga ei ole kuskil käia, saab midagi näinud. Ma ei oska selle koha pealt hinnata, aga kui kuulata neid välismaa lauljaid, kes siin on käinud, siis näeme, et meile väga palju vajaka ja mitte ainult laulukoolitusest, vaid üleüldse haridusest, intellik, intelligentsusest ja, ja, ja ütleme paljudest sellistest asjadest, mis seal ikka kuuluk loova kunstliku kunstniku juurde. Nüüd on nagu lugu paranenud oma vigu väga selgelt näeme, sest väga paljud on inimesed saanud liikuma ja sellega käib kaasas muidugi ka niisugune ärritav nähtused hakatakse kanna peale käima, et nad seal tehakse nii ja kolmandast kohastajaktsionaa ja miks meie ei saa ja see võtab kõik aega. Me peame järgi kasvama ja mõni ei söö kah, kui välismaal ei käi riides kah kui välismaal mujal. Ühesõnaga see asi olnud hüppeline, ta ei ole ainult järgi järjepidev. Aga see, mida me praegu üle enam-vähem teada on tehtud kuskil. Kümmekond 15 aastat tagasi, see on, see on ka mu moes on praegu ju süsteemi süüdistada, noh ütleme, me oleme oma ajastu lapsed ja süsteemis elanud, eks see on ka neile mingi pitseri andnud. Aga väga sageli on ka sellist, nagu siin ajaleheartiklid on ja ja kipuvad kritiseerima inimesed, kes ei ole alati kõige õigema koha peale vajutanud või õigemini ei tee nagu kõige õigemat märkus selle, kui emotsionaalne ei ole, seda ei ole toda, aga miks ei ole seda nagu ei ei püütagi selgitada ja aru saada, miks ei ole üht või teist. Ja kui niimoodi võtta, siis on ka väga vastandlikke arvamusi peabki olema ka nendes artiklites, mis meie kohta kriitiliselt kirjutatud, samas artiklis näiteks üks ütleb, et, et on, on ääretult spetsialiseerumine, millega mina väga ühtel, sest üleüldse tänapäeval kui mingil tasemel olla ja kuskil hea olla, siis peab väga spetsialiseerunud, siis teisalt sealsamas kaks rida edasi kirjutab teine mees, et vastupidi, universaal Meil peab olema. Universaalsus on alati, see on nagu on midagi ja kõike, midagi, midagi natukene ja üldiselt pole midagi. Nii. Aga materjale meil on, meil on kannatust ja aega vaja ja meil on ka tingimusi vaja. Nüüd kursusele, seal on rohkem ja kuuleme rohkem, eks me püüame paremini, ka. Päevapealt ei muutu midagi. Mul on hirmus põnev ja tahtmine nüüd vajutada selle õige nupu peale. Te andsite võtme nagu kätte oma eelmises jutus, et ei ole osatud vajutada õigele nupule, mina ka ei oska. Aga mis on siis õige nupp, tähendab, millised on probleemid? Põhiline on see, et meil kõigil ka ei pruugi olla inimene ise teatist, laulja või väga silmapaistev lauljad, olla hea laulupedagoog, nii võiks saata ka neid kuskil õppima. Tähendab arukaid inimesi leidub. Ma mäletan, kunagi oma noor polekski ujumisega tegelesid siis oli näiteks esimene maailmadel finiuja kergelt, Umbek oli maailmarekordimees ungarlane, 56. aastal putkas ta ära peale seda suuri tapa, talgusid, mis Ungaris oli ja tema treener oli temast palju aastaid noorem, just kehakultuuri instituudi lõpetanud noor inimene, kes oli väga hea teoreetik ja teoreetiliste arvates välja, et inimene võib delfiini ujuda. Nüüd ujutatakse majandus ainult telgi liblikujumist. Ujumist kui niisugust enam ei ole. Et sealt ma julgen tuua näite siia ka, et, et ei pruugi olla Musta laulja ja võiks ütelda muster, lauljaid, kes on olnud, kes seal ise pole teisi suutnud õpetada ju seal on ka teised tingimused, teised asjad, mida teab, mida inimesel peab olema. Selle ise laulmise õpetamisega on muidugi veel see probleem, et kui sa ikka täiesti tahad tunda rõõmu ja suurt rõõmu sellest ise laulmisest, tulen ju siis väga suured rollid ja väga suur koormus kanda lauljana. Ma kujutan ette, et analoogset koormust nõuab ka pedagoogid juba iseenesest, selle kahe asja ühitamine on omaette väga suur kunst. Siin on mitu-mitu tahku, kunst on ta selles suhtes jah, kui, kui on, kui on tänamatud õpilased, tähendab, et ei ole materjal kõige paremini ja ta sind ei õhuta seda tööd tegema, sa pead tegema seda tööd, aga noh, sellist tööd ei pruugiks teha. Aga üldiselt ütlen seda, et kui õpilased, see aitab ka lauljal ennast vormis hoida seda ma juba panin tähele Tartus muusikakoolipäevil, kui ma päris rohelisena alustasin Tuudolphiaksi lauluklassikuma ülevad, sina alustasin laule õpetamist. Et kui ta mõõdukas ei ole üle jõu, tähendab jälle liiga palju. Neid õpilasi siis ta tuleb kasutada. Praegu ma ise tunnen näiteks Vello Jürna lõpetades siin ma olen natuke paremasse vormi, kui ma võib-olla siin enne teda oli s enne seda, kui mul siin oli Riinaga ta ja Tiiu, Reinovja ja ühesõnaga, kui ette näidata ja mille kallal pead murda, siis nagu aju värske ja füüsis peab valmis olema, nendel ette näidata ja mitte ette näidata, aga kaasa mõtelda, sest ma ei kujuta ette, kui. Ja muidugi, mis ma räägin iseendale vastu näiteks ükskord enam ei laula, et kuidas ma siis õpetan, kui ma ei suuda näiteks ette näidata, et kui ma ei suuda mõtelda nendega koos, sest minu mõtlemine käib koos koos selle füüsilise pingega selle kontsentratsiooniga, mis, mis ma temalt nõuab. Kui ma nüüd ise seal selja taga kipun uinuma ja päris lössi vajunud, ma arvan ma siis enam ütelda. Et niikaua kui maga omal häälel on, mida näidata. Võib-olla see pedagoogitöö jah, võib-olla venib pikemaks, kui teatas laua peale, ma loodan seda. Aga üldiselt mulle tundub, et ega ega väljamaal ei ole ilmaasjata nii et juba ikka seal kuuekümneaastased mehed ja naised, ega nad paljudele, et need võivad olla konsultant, professor, konsultandid, kui kaasa elada noore lauljaga, siis peab ikka väga hea füüsiline vorm olema. Ma ei tea, ma võibolla, võibolla jah, 10 aastat hiljem oma sõjavõi tähendab, vaid tahan sellele vastu vaielda, näiteks kui mul näiteks seda tööd edasi teha ja nii edasi. Aga praegusel momendil olen ma selle arvamus. Te rääkisite eespool liikumisest ja nägemisest kuulamisest ja haaramisest ümbert nii palju, kui on võimalik. Ka Mati kõrts ja Vello Jürna rääkisid oma käimistest väljapoole Eesti vabariiki. Palju siiski, mulle tundub võib-olla et praegusel hetkel võib-olla ma eksin, kuidas need liiguvad rohkem kui õpetajat või oleme kuulnud nende liikumisest rohkem kui õppejõudude liikumisest. Kas õppejõud, kes teevad puhtalt pedagoogilist tööd, pääsevad nii kergesti kuulama ja vaatama ja haarama ka mujalt tähendab targemaks saama ka ise? Ei pääse vist, sest mina, mina näiteks ei näe mingit võimalustega ei ole neid tingimusi, selleks on vaja valuutat ja selleks on vaja tutvusi ja, ja ega, ega keegi ei pakkuma seda ei tulda. Ja ma olen üpris üllatunud, et meil küllaltki konservatooriumis palju pedagooge käivad õpetamas siin ja seal ja ka ise õpi ennast, sest ega see õpetamine teiste õpetamine aitab ka vajad endal midagi muud uut saada. Kas või töökorraldus, mida tasub ka õppida. Aga praegu laulupedagoogid küll, ma arvan, et kes, kes saavadki Minnaku nagu minna? Mina olen korra käinud Bulgaarias. See tuli, üleliiduline pakkumine, selline oli rohkem, neid ei ole olnud ja kes on käinud seal meie pedagoogilist Savonlinnas kuulamas? Need on puht humalal avanenud võimalused. Ei ole veel keegi, kes meie eest hoolitseks meile back selliseid asju. See peaks olema siis konservatooriumi konkreetne lähetus, kellelegi lähetus kuhugi ja mida rohkem, seda parem muidugi, aga loomulikult. Kus on konservatooriumi need võimalused? Ja, ja sellepärast võetakse siis ei olegi konservatooriumi lähetus, ei ole, see peaks olema meie vabariigi kultuuri juhtkond ja kunsti ja kultuurijuhtkond peaks nägema ära need valupunktid, kus kõige rohkem pigistab ja küsima konservatooriumi käest, keda te sooviksite saata, kus teil kõige rohkem king pigistab, keda oleks vaja saata, siis saaks vastused, konservatoorium muidugi ei saa saata. Ja ma arvan, et see oleks kõige õigem. Ma püüan siiski mingil määral idealiseerida seda kodalise aegset võimaluste presidendi stipendiumid ja sihtkapitalifond, mis oli, millega käsitika, lauljat tems. Nendest tulid paljudest hiljem pedagoogid ja praegusel juhul ma ei tea selle suure suure jõuka riigi all oleme oleme siis lauljat välja saanud saata ja vabariigi kulu ja kirjadega mitte ühtegi, kõik, ainult oleme kirjanud Moskva käest. Te rääkisite eespool spetsialiseerumisega, mis on sügavalt õige, aga see spetsialiseerumine vist peaks tulema peale stuudiumit või kuidas? Peale stuudiumit kindlasti stuudiomäär saaks ta nagu endale kõige kuidas ütelda, oma ampluaa tunnetaks ära, mis tema hääl võimaldab ja miks mitte. Sest iga iga õpetaja oma õpilaste ellu saates annab tal enam-vähem juhtnöörid kaadvad seda laulast, sellest püüa hoiduda või seda ära laula ennem, kui sa oled juba 40 45. Itaallastel on selline asi väga selgeks tehtud ja on väga kummalised siis ju tulu tulnud ette, noh näiteks meil kasvõi siin kõigi kontraste, mida ja kõigil lähedasem on näiteks see, et noh, meil on siin ikka öeldud, et tra teatas näiteks Alfredo osade numbril. Et seda võiks kohe-kohe peale konservatooriumi lauda. Vastupidi. Küsimus on selles, et Sandra teatas Alfredo osa niisugune osa, mis nõuab täiesti hääle valdamist esimesest, kuni viimase vaatluseni vahepeal küllaltki dramaatilist laulu ja lõpuks selle väga kergelt laul, mis eeldab ikka täiesti meisterlikku hääle valdamist. Samas võiks hoopis soovitada mõnd lugu, mis läheb nagu loogilist järjekorda. Mina näiteks soovitaksin ennem. Ma olen kindel, et see, kellel õnnestub paremini lauda maskiball maski peal, on väga raske ooper, tegelikult tenor. Aga ta läheb oma loomulikku rada mööda, ta näeb algul kergelt, siis ta läheb pingelisemaks, pingelisemaks ja lõpeb küllaltki dramaatiliselt. Mis on niisugune loomulikult areng, mis käib nagu etenduse vältel väsimusega kaasas, väsimust vältida, noor inimene ei oska, etenduse lõpul ta ikka jääb jõu peale laulma, tal ei jätku tehnikatud laulda kergelt, aga Alfredo peab laulma kindlasti kärge. Nii samas on näiteks kui lugeda nüüd Itaalia suurte lauljate elulugusid, näiteks siilile soovitati alustada ja ühesõnaga spintodenoritel või lüürika dramaatiliste tenorit soovitatakse alustada. Jääb mõistetamatuks meile, paljudele võiks seal isegi Reebee valmistav sees doonoodide kõrged noodid, see asi teistmoodi, aga see on kirjutatud nii lahedalt ja nii mitte kurnavat, et kui tal need noodid on olemas ta laudov, siis tal see ei kahjusta. Ärme räägime nüüd ooperist, räägime laulukoolist üldse. Kuidas te olete sättinud siin praeguses oma elamise töös selle, et üks noor inimene puhta valge ööbikulehena nagu ta võib-olla et tuleb ükskord muusikakooli hiljem, siis konservatooriumi saab kätte selle oma aluse laulu laulmiseks oratooriumi laulmiseks, ooperiaaria laulmiseks? Vaata et need erinevad valdkonnad. Kuidas te olete just oma programmidest sättinud selle võimaluse tal saada ja ennast leida ja tunnetada nendes valdkondades ennast leida selles mõttes, et kes ta on, ta ei pruugi teada, kes ta on, kui ta tuleb. Niisugust üldist uut programmi meil ei ole. Veel möödunud aastal me lõpetasime, inimesed lõpetasid konservatooriumi, siis olid kindlad Aria, klassikaline aaria Lääne-aaria, eesti aaria, nõukogude aaria vene aaria ja nii edasi, no nüüd uutes programmides loodetavasti sellist diktaati ei tule. Aga analoogselt sellele nõudele, nagu nad riigieksamitega analoogset nõuded on ka üleminekueksamiteks. Nii ei ole niisugust spetsialiseerumist nüüd oratooriumi aariad või midagi muud, klassika on klassika ja niimoodi teda võeti ka see kuidasmoodi praegu ja siiamaani ja noh, loodame edaspidi paraneb ka see spetsialiseerumine võib-olla mingil määral leiab aset. Sõltub täiesti iga iga üliõpilase oma tähendab igast pedagoogilist antud üliõpilase suhtes, kes teda nüüd õpetaja ja, ja igaüks vaatab, kuidas tal paremini ei saa. Sest sellist ühtset kooli häbi tunnistada, aga tõsi ta on isegi nii nagu on, lätlastel meil ei ole. Meil on see asi nagu olema ja on olnud rohkem, niisugune igaüks töötab oma malli järgi, on nagu nagu paljudest erastuudiotest koosnev, sest tänavu aasta näiteks ma olen väga nördinud, pole veel toimunud isegi neid kontserte nii palju, kui neid on veel kirja pandud ja märgitud. Kuidagi. Vaat siin oli juttu enne, et üliõpilased kas käivad rohkem väljas, kui, kui pedagoogid ja üliõpilased käivad nii palju väljas küll laulavad koorides teenivat, et elada. Ja sellest tingitult on meie töö on küllaltki killustatud ja paremas olukorras on tõesti inimesed, kes töötavad, kas teadis solistina? Need on muidugi väga vähe, aga no ütleme teatri kooris või raadio segakoor, kes on paik, aga meeskoori ja muude kammerkooride lauljad, nendega oleme püsti hädas, sest Modiga puuduvad väga pikka aega. Ja siis on see ka niimoodi, et nende kooride puhul, kus on tase väga kõrge dirigendid on erudeeritud inimesed, nõudlikud kunstnikud. Koori käest saadakse kätte mingisugune nõudlikkusele vastav tulemus. Mis tulemuse ka ja mis, mis tagajärgedega? Laulja need tulemused saavutab seal dirigendi kurja käe all kuidasmoodi kõri pigistades, et kui tal on suur ilus naer, siis ta kindlasti kostab välja, kui tallab vabalt nüüd hakkab, ta pigistab omahäälse vormimisele dirigendi käejääki professionaalse kollektiivis professionaalses kollektiivis lauldes peate alluma sellele nendele nõuetele. Nii, ja nüüd siis oleme nii nokk kinni, saba lahti. Tuleb siia olen, olen samariitlase olukorrast tükiks ajaks niikaua kui ta hääl hakkab ilusti kõlama, tänast hakkab vabalt tundma, tuleb jälle mingisugune turneel ta tükk aega ära. Ta on siin näiteid ka mitme mitme mehe puhul, kus ta lihtsalt pidi kollektiivist lahkuma talakas ajal välja kõlama mitte see, et oleks halvasti lamma vaid vastupidi, kas professionaaliks muutuma lauljaks, originaaliks tale muutud, tekkis oma tämber, oma individuaalomapärane tämber, see ei pruugi alati sobida ju ütleme, kas meeskooriga kuskile mujale. Kõigil ei ole pehme, tähendab mõnel on kirjas täna hääl, mis tahes-tahtmata vabalt lauldes kõlab teistest üle. Ja nüüd kogu aeg vägistada, seda häält ei ole, kõik ei ole. Koorilauljad, on solistid. Ma mõtlen, et on ikka selle kooli juures veel sellepärast et te ütlesite, et lätlastel on ja meil ei ole, kuidas siis neil on laulukool ja meil ei ole. Või sain ma valesti aru? Ei seal on grupp inimesi, kes on nüüd ühtemoodi mõtelnud tüki aja jooksul. Ma ei tea, kas nüüd nii kaua, kuni nüüd on see kurjantiipov seal olnud kateedri juhataja, aga mingisuguseid ühtseid tõekspidamised seal olnud. Olles seal kolmel aastal järjest olnud Riigieksamikomisjoni esimeheks ma pean ütlema seda, et see on küllaltki küllaltki niisugune järjekindel, see nõudmine ja nii seal professoritele ja dotsentidele ja muidu pedagoogidele tehakse väga karm etteheiteid mitte nii siledat ega, ega kollegiaalselt leebelt ei püüta rääkida vaid öeldakse väga järsult ja otse, otse näkku. Mis neist arvatakse või, või mis arvatakse teise vigadest, need võetakse ikka ikka väga-väga suure luubi alla ja ja konkurents on teatris tihe ja võib-olla, et on lihtsalt järje peale saadud ka selles osas Ja kas meil on siis probleemistik väga palju seotud siis ka sellega, et meie pedagoogikumi nüüd õigesti aru sain, ei ole mitte ühte liini pidi, vaid on harali. Ja pedagoogid ei ole kõik võrdsete võimetega ei ole ühtsete põhimõtetega. See põlvkondade vahetus leiab aset ka pedagoogi tunud, mis teatris praegu toimub. Cavarodosjaaria tšakama Putšiini ooperis Tosca esitab Vello Jürna. Lõppenud muusikalises tunnis vestlesid Arne Mikk, Vello Jürna, Mati kõrts, Ivo Kuusk ja Ene Pilliroog. Tenorite teemadel jätkame ka reedeses muusikalises tunnis. Siis pakume kuulata kaunist muusikat heliplaatide vahendusel.