Tänases saates maailma tenorit ja maailmas kuulame muusikat, mis on valitud Arnemiku heliplaadikogust. Kuid Arne Mikk, küsin teie käest, kes on teie jaoks praegusel hetkel tenor number üks tenorite maailmas. Ma ei oska sellele üheselt vastata, sest elavalt ma olen kuulnud nendest tippmeestest ainult passidodomingot. Aga kui plaatide põhjal võin ütelda, siis mulle tundub, et et tipus on kolm meest. Verdi lauljana on number üks kindlasti Luciano Pavarotti. Putšiini loomingut hoiaks esitab kõige paremini plassiido Domingo. House Carreras laulab võrratult prantsuse jaga itaalia ooperit, eriti sellises erilises ja väga hingestatud kontekstis, nii et et see ei ole maailmarekordite püstitamine, kus üks on kindlasti parim. Tipus on alati kitsas, aga ometi sellekteeruvad välja need mehed, need nimed, keda publik ja asjatundjatest igal pool üheselt vastu võtavad. Meil muidugi käsutada fantastiline plaatide valik ja, ja tunnistan, et olen täiesti püsti hädas, et siiski tänasesse saatesse mahutada. Parim. Sellest valikust sellest suurest valikust, mis me nüüd välja valisime, aga kas on ka plaat või plaate, mida te üsna sageli peale panete kodus tenoritega just seoses? Varasematel aastatel olid minu lemmikuteks Benjamin tšilje, Jussi pöörling. Ja Perling on tegelikult ka tänase päeva, sest tema laulmises mingisugune eriline põhjamaine kargus mis itaallaste niisuguse üle keeva temperamendi ja natuke vahel liialdatud Nuksumise puhul võib-olla vaieldav on. Aga no aga biorlincon üks üks eriline niukene tämber mis, mis nagu kratsib südant ja tundeid. Ja seetõttu seda mulle väga lähedane. Millal te heliplaati kuulata, kas siis, kui pea on puhanud või siis, kui pean raske teatrimuredest ja laulmistest ja lavastuste ettevalmistustest paljudest külalistest? No kahjuks ma ei jõua viimasel aegadel vaatilised plaate kuulata, ma olen neid kokku ostnud palju rohkem, kui ma neid olen kõik jõudnud läbi kuulata tervenisti akuma ühe plaadi sans ma mingi lõigu kindlasti tahan sealt kuulata, praegu ma mõtlen tervet ooperit ja kui ma tegelen mingi konkreetse lavastuse ka või mõnede ettevalmistusega, siis ma üritan muidugi ka nende puhul võimalikult erinevaid koosseise ära kuulata. Ja ikkagi mulle tundub, et, et ka heliplaat alati ma mõtlen just klassikalist muusikat peab kuulama puhanud peaga, sest siis sa võtad teda nii sügamani vastu, muidu on lihtsalt nagu pinge mahajahutamiseks ja selleks sobib kui natuke teistlaadi muusika ka väga hea operetimuusika nende maailma tipplauljate ettekandes, mida nad teevad ka võrratud, näiteks Elizabeth Schwarzkopf laulab Viini ooperite sama Sharma. Me kuulame tänase muusika vahele, sekka ka naljakaid lugusid. Heino Pedusaar oli lahke ja otsis välja oma kodusest rikkalikust kultuurikihist. Mõned šarmantsed tootenoritega seotult. Järsku on teil ka midagi? No kohe võib-olla ei tule meelde, aga male vahel noortele kolleegide ööbistele seade kuidas ikkagi meenutanud ühtelugu. Et kui noh, kas troska või aida proovis. Režissöör oli tenori käest küsinud, et kas te siis elus tõesti mitte kunagi naist armastanud Te hoiate teda siin käte vahel nagu puutüki lamal sisse, tenor vastas häbelikult, et olen küll armastanud, aga siis ei olnud õnneks vaja laulda. Kuidas teile tundub, kasvõi oma teatrilauljate põhjal missugused mehed on suuremad vembumehed, tõsiseid rolle võivad nii passid kui baritonid, tenorit laulda ja nad laulavadki. Aga niimoodi eraelus, kas see on ka karakterilt vahe tenorit ja baritoni vahel? No ma ei oska öelda, on erinevaid inimesi, aga, aga mulle tundub, et et passid on natuke rohkem nihukesed. Huumoriharrastajad, kuid Hendrik Krumm oma saarlase karakteriga oli ka siin niisugune natuke teistlaadi isiksus. Aga veel on, tuleb meelde selle nalja. Soone seisukohad, üks niisugune artikkel Soome ajalehes kus just passide kaitseks aastate välja, kuna publik armastab alati tenoreid laval rohkem ja seal oli selline ütelus, et et kõike seda, mida tenorid laval lubavad ja teevad armastatule teevad passid lava taga veel paremini kui tenorid. Nüüd hakkame kuulama. Aaria tunitsiti ooperis Tarmo jook, laulis jussi Perling, kes oma hääle tämbrilt on kuulunud Arne Miku püsivamat sümpaatiate hulka. Saadet maailma tenorite maailmas ei saa ka kuidagi alustada ka ilma Enriko karusata. Vittorio tortarilli alustab oma karusooraamatut nii. Karusoo oli suur, võib-olla suurim tenor, maailma ooperilaval. Kordumatu võluga, tugev ja keerukas isiksus. Lillede aroom, kirelõõm, pettuse küsimus, võitluse raskus, armastuse piinad, taeva õndsus. Kõik see kõlas karuselaulus. See oli elu enese hääl. Nii iseloomustas suurt karuusot Vittorio tortarelli. Uus ole Mio, kui palju kordi on kõlanud üle maailma? No. Ta oli Nägu. Kuid suured lauljadki on ikka samast lihast ja luust inimesed. Ja kas ikka on, kuid muidugi omade nõrkustega oli seda ka suur karusoo, anname sõna Eno Pedu saarele. Enriko Caroosa oli kirglik suitsetaja. Sellega seoses kõneldakse järgmist lugu. Külalisetendustel Berliinis jälgis kuulus tenor etenduse ajal lava kõrvalt oma kolleege. Ja muidugi ta osutas vahetpidamata sigarit. Valves olev tuletõrjuja juhtis ta tähelepanu niisuguse toimingu lubamatusele. Teatri sisekord ei luba ju laval suitsetada. Kui siiski, siis vaid lavastuse käigus. Karusoo kostnud selle peale poolnaljatades. Hüva, sellisel juhul ei jää mul üle muud, kui pean teatrist lahkuma. Tuletõrjuja võttis kuuldut puhta kulla ana ehmus ja tõttas sellest teatri juhtkonnale ette kandma. Jalamaid anti Caroosale ja ainult temale eriluba suitsetada, kus ja kui palju tahes ning määrati teda alatiselt jälgima. Üks veeämbriga varustatud tuletõrjemees. Kuni külalisetenduste lõpuni võis selles teatris näha pentsikud vaatepilti oma etteastet ootav ja suitsu pahvliv Caroosa nagu vedur ees ning tema iga liigutust altkulmu piidlev mehike järel. Karuse armastas ise edasi kõnelda jutte ja lookesi, mis tema kohta ringlesid. Erilise mõnutundega rääkis ta kuulsa tenori John Mc koormaki pojast. Kui see Caroosat esmakordselt nägi, olevat jõmpsikas lauljat vea laest jalatallani põrnitsenud ja siis põrutanud. Sa võid küll olla maailma parim tenor, aga minu isa on Šotimaa parim tenor. Kuulsite Don Carlose ja Rodrigo toete Verdi ooperist Don Carlos Enrico Caroosa kõlavlis koos kuulus bariton Antonio Skati. Võttes aluseks filmi suur karusa, saame kuulata ka marjolandsat pearollis. Laadonna Emmopile, Verdi Regoletust. Heino Pedusaar jätkab. Sajandi esimesel kolmandikul oli kuulsaimas ooperi- ja opereti tenoritest Euroopas Richard Tower. Ta oli kõigepealt saanud laitmatud ettevalmistuse dirigendina ja alles seejärel laulmisse sukeldunud. Muide, hiljem kogus ta loorber ka menuka operetiheliloojana. Lennuka karjääri tipul olles sai temast kõigi dirigentide hirm. Tal oli fenomenaalne muusikaline mälu ka orkestratsiooni detailide osas, samuti üliterav kuulmine. Nii sai tema meelistegevuseks külalisetendustel avalike dirigente kimbutada. Ta kuulis ja kuulas välja teatrites juba ammusest kasutusel olnud orkestri nootidest. Sinna ümberkirjutamisel sattunud vigu tähendab just neid, mida päevast päeva aastast aastasse keegi märganud, Polnud isegi Nendest nootidest, mida olid kasutanud kuulsaimad dirigendid. Kartulikuulsa tenori Jossiviorlingi juurde. Keegi noormees esitles ennast algaja helilooja Ruijena ja näitas kaht mahukat noodimappi. Maestro ütles ta, olen kirjutanud kaks ooperit, kuid paraku ei tea, kumba nendest teatrile pakkuda. Noormees istus klaveri taha ja mängis üht-teist esimese mapi sisust. Varsti tõusnud biorling üles hakanud rahutult toanurgast nurka sammuma ning siis sulgenud noodid ja patsutanud autorile õla, lausunud. Too teine on vaieldamatult parem. Benjamin Tšiili esituses kõlab nüüd aaria bankil ooperis tšakonda. Kuulus tenor Jaan piirs, New Yorgi Metropolitan Opera kauaaegne juhtiv solist jutustas ajakirjanikele toreda loo. Olgu inimene saanud kuitahes kuulsaks, leidub ikka keegi, kes pole temast veel midagi kuulnud. Kord kohtasin tänaval seda vana muusikut, kellelt poisikesena viiulitunde võtsin. Vanake mäletas, et olin noormehena tantsuorkestrites mängimisega elatist teeninud ja küsis, millega nüüd tegelen. Vastasin, et olen Metropolitan Is meetis, hüüdis mu vana õpetaja. Siis on sul küll vedanud. Kindlasti on väga tore tunne mängida sellises esmaklassilises orkestris. Aga ütle, mitmenda puldini oled jõudnud? Ta võttiski hea naljana, kui selgitasin, et laulan juba 15 aastat järjest selle teatri laval Tenurite pehoci. Pakume nüüd muusikat kuulsate lauljate, tänasest päevast see Carreras esituses kolletaariat segama, putsin ooperis Tosca. Ja nüüd üks võrratult kaunis õhtune laul marja löönud tõsteni muusikalistest said story ja muidugi Kasi Carreras. Laulis José Carreras ja nüüd plasside Domingo tema esituses kulate festile juba. Laval võib juhtuda mõndagi, kord kukub ümber halvasti kinnitatud dekoratsioon kasvõi terve müür. Siis sajab kusagilt ülalt näitlejale suisa kaela mingi nöörijupp või vallandub kõige sobimatu omalajal ta kostüümis mõni oluline detail. Moskva suure teatri kuulus tenor suratsotki laava laulis ühele külalisetendusel muide Estonias Don Hosseed visee karm, siis esimese vaatuse lõpus on stseen, kus ülemus peab temalt Tegradeeritavalt pagunid ära rebima. Mõistagi on need protseduuri hõlbustamiseks ainult paari lõdva pistega mundri külge trahkeldatud. Kui too oluline moment kätte jõudis, oli tol Hossee oma pagunid. Kuulus karu seal ainult kord Napolis kauplusse, lipsu ostma. Leti tagant tunti ta muidugi kohemaid ära ja laulja teadaolevat jõukust arvesse võttes soolati tavalist mitmekordselt ületav hind. Laulja rahulolematu sele tuli kärmesti vastus mis loeb teile paar täiendavat liiri, kui iga teie lauldud noot on väärt vähemalt kümmet. Karu sõjai hetkeks mõttesse, avas suu ja laulis radamessiaaria algus fraasi Verdi aidast taevalik Qaeda. Siis esitas kaupmehele omapoolse arve. Kuulsite minult kuus nooti, igaüks nagu äsja kinnitasite, vähemalt kümmeli Rivert. Lips maksab 15. Seega olete teie minule võlgu 45. Nüüd aga kuulete aariaid Putšiini operistmanandlasko ja laulab Peterit Forski. See, et tenorid laulavad teinekord üht-teist baritoni repertuaarist näiteks Leonka vallabajatsete proloogi on veel mõistetav. Kuid ooperikunsti annaalidesse on läinud ainulaadne juhtum, kus tenor pidi etenduse päästmiseks laulma passi aariat. See lugu on garanteeritult tõestisündinud ja seostub Enriko kruusaga. Ühel poeemi etendusel kaotas kolleegium osas esinenud Vass ootamatult hääle. Ja ees seisis veel tema keskne mantli aaria, mille kärpimine poleks kõne alla tulnud. Karoso värvis oma hääletämbrit sügama vabamaks ja laulis kulisside varjust ning ehtne Colleen ainult näitles ja liigutas suud. Pettus olevat suurepäraselt korda läinud. Selle kuulmatu vembu õnnestumine viis kuulsa tenori mõttele, et mantli aaria tuleks laulda ka plaadile. Tõsi, ainult oma lähikondlaste lustitamiseks. Peatselt 1916. aastal nii tehtigi. Too plaat kuulus kaua nende hulka, mida karusoo ise polnud müügile lubanud. Palju aastaid hiljem juba meie päevadel kaotas see klausel juriidilise mõju ja maailma fonoteeki rikastus ühe küllap kõigi aegade kurioossema salvestisega. Kuuldud helilõik on seega topelt harutlus tenor bassi rollis. Helilint aastast 1916. Me oleme tänases saates kuulnud tõsiseid ja naljakaid lugusid maailma Tenuritest. Ja me oleme kuulnud palju kaunist muusikat. Estonia teater ootab noori tenoreid on ju palju ilusaid rolle ees ootamas neile, kes ei karda higilõhna enne suuri lillesülemid. Meie tänase saate lõpp peaks olema õpetlik nii tulevastele tenoritele, kuulsatele kui kah publikule. Meile. Luciano Pavarotti-lt saavad tenorid šnitti, kuidas laulda aariaid Toscastiaatorandatist näiteks ning kuulsat torna hüvastijättu. Too publik aga, kes teda kuulamas on, näitab meile kõigile, mis saaliski toimuda või.