Täna Tartus ja muu kaks vestluspartnerit on doktorid Tartu Ülikooli õppejõud, teadlased, keeleteadlased Liina Lindström ja Ilona Tragel. Mina olen saatejuht, maris Johannes. Ja esimene lapsesuine küsimus teile. Kas keel on selleks, et meid varjata? Väike viigileht meie kavatsustele või vastupidi, on keel, see, mis meid reedab? Selline võib-olla ka pisut ilukirjanduslik küsimus, aga tõsised keeleteadlased, ootan teilt tõsist vastust, kuidas kellelegi nii lina, kes varjab ennast ja kes väljendab ennast, ma arvan, et meil kõigil on ikkagi omad sõnumid öelda ja see on kõige tähtsam ja teine inimene peab sellest sõnumist aru saama. Vastasel juhul see meie suhtlemine ei õnnestuks sugugi, et keel on tegelikult hea vahend. Kui oskad teda hästi kasutada. Öeldakse, et keel mingil määral kirjutab ette meile meie mõtlemise. Kui nüüd mõelda eestlase mentaalsuse peale, selline veidi uimane ja ebamäärane ta kipub olema, siis kas see väljendub ka keeles, näiteks ei taha olla hästi konkreetne, ei taha vastutust võtta, libisen tegijana sealt nii-öelda võrgust või püünisest välja. Samas ei saa aru, kes on midagi otsustanud, kõik jääbki kuidagi sellise ümmarguse mullitasandile selline pall teile. Selles mõttes tore pall, et, et see on asi, mida me oleme vaadanud ja mida, mis on keeleteadlasi huvitanud tegelikult paljudes keeltes. Ja võib-olla alustaks ühe näitega, mis kuulajale ka natuke lähemale asja veebel tooks sellise igapäevaelu situatsiooni, kus näiteks mees ja naine on kodus. Nende kolmas seltsiline on täis prügipang ja ütleb ja siis, kui ma pidin, et peab ütlema, et ei oleks ministlikega teisipidi mees ütleb naisele, et prügipang tuleb välja viia. Tavalises, ütleb naine. Naine ütleb mehele, prügipangas tuleb välja viia. Nüüd, kui me selle keelelise osa võtame välja sellest situatsioonist, siis tegelikult ei ole seal ühtegi tegijat, see on selline kolmandas pöördes, tuleb. Ja ei ole öeldud, et mees, vii prügipang välja, kui kumba pidi see nüüd oligi? Ei selget käsku, aga selgelt isikut just ei ole, ka käskiva kõneviisi ei ole seda, mis võiks olla tegelikult tavaliselt ikka öeldakse, et mul tuleb midagi ära teha, et ei ole ka seda sellises vormis tegijad mitte midagi ei ole, aga ometigi enamasti siis teine osaline sellest teeb selle asja ära. Et see on nüüd niisugune pehme käskimise viis. Ja teine võimalus, kuidas seda keeles tehakse, selle asemel, et näiteks öelda, et ma olen artikli kirjutanud, ütlen ma, et mul on artikkel kirjutatud, et seal on nüüd ka midagi teistmoodi, et see, see tegija ei ole enam enam selline noh, vähemalt kui analüüsitakse, siis ei öelda, elab, et see on alus. Või siis või siis subject, et midagi seal on nagu teisiti. Et mis on hästi oluline on see, et millegipärast arvatakse, et et see, et ma olen artikli kirjutanud või ma viin prügi pangi välja, et see on selline nagu päris või tavaline, aga võib-olla nii ei olegi, et võib-olla keel pakubki pidevalt neid võimalusi mängida selle tegijaga, nii nagu selle konkreetse eesmärgi saavutamiseks vaja on. Seda ongi huvitav uurida seda palju uurika, Tõite juba mõned näited, aga kuulajale teadmiseks võib-olla ka pisut seda seletada, et kuidas käib üldse selle keeleuurimine, milliseid andmebaase te kasutate või lihtsalt korjata õhust, mis sugulased, sõbrad räägivad, noh, keelt uurida saab mitmeti. Üks väga tuntud soome keeleteadlane Toomas huuma kasutab näiteks siiamaani ainult sellist meetodit, mida nimetatakse intro spektsiooniks, see tähendab, et ta mõtleb oma lauset ise välja mõtleb oma lauset ise välja ja analüüsib neid ise ja ütleb, et see ongi keel ja see päris kindlasti ongi keel, sest tema kui selle keele emakeelena kõneleja on täiesti pädev selliseid lauseid tegema. Aga kindlasti ei tule niimoodi välja see, et kuidas siis noh, inimesed üldiselt räägivad või kuidas nad veel räägivad või ei tule välja need olukorrad, kus midagi räägitakse ja selleks, et me saaks paremini uurida. No mis olukorras mida, kuidas väljendatakse, selleks on tõesti korpused, keele korpused, selline suurepärane suurepärane abivahend. See on muidugi suur töö, meil on Tartu Ülikoolis on päris palju keelekorpusi, on hästi suur kirjakeele korpus, mis kus on ka sellist ajaloolist perspektiivi ja vana kirjakeele korpus. Aga nüüd meil on, aga oleme kõige rohkem tuginenud suuliselt, korpusele. Kuna meid huvitavad igasugused keelemuutused, siis suuline kõne on ikka see, kus see kõigepealt välja tuleb, mis on noh, igapäevases suhtlemises primaarne, mis on kõige tavalisem ja mis on kõige vanem suhtluse liik, eks ole, kirjakeel on täiesti paljudes keeltes siiamaani puudu. Kuidas see korpus on kogutud? Selle korpuse kohta ma tean palju. Ja ma tean palju öelda ka murdekorpuse kohta. Suulise kõne korpus on kogutud niimoodi, et on, inimesed on lindistanud algatuseks kõigepealt oma sõpru-sugulasi selliseid vestlusi, nagu meil siin praegu võib-olla pisut vabamas õhkkonnas, eks ole, et mitte selle mõttega, et keegi kunagi raadios kuulama ja ta oli ikka nii teadmises, et see on, läheb kuhugi ja keegi võib-olla kuulab, võib-olla ei kuula ka, eks ole, et koolitöö jaoks ja, ja selliseid vestlusi ja, ja siis on ka mõnevõrra lindistatud igasugustes sellistes ametiasutustes sellist suhtlust, kus ametnik ja klient näiteks omavahel vestlevad telefonivestluse telefonivestlusi on palju. Nonii ma sain aruhunnikud, linte, faile on olemas, aga no ütleme, sellest veel suurt teadust ei tee, raadios on ka terve suur fonoteegi aga ühtegi keeled ja noh, ma ei näe ja ei raadio fonoteeki oleks tegelikult täitsa tore kasutada. Et ikka tahaks kuidagi kirjalikult dokumenteerida asja, et teda edasi analüüsida, et nende suulise kõnekorpustega on jah see, et nendele kujuvad litereerinud tuleb täpselt maha kirjutada ka igasugused hingamispausid ja sellised, et saaks aru, noh, et mis inimesed plaanis oli, kui ta sellist lauset ütles, et me kuidagi jõuaksime nende väikeste signaalide abil lähemale, mida ta kavatses öelda või mis ta mõte oli? Või miks ta sellise lause ütles? Sest keel ja grammatika, see kõik on öeldud millegi jaoks midagi öelda mitte lihtsalt noh, ma ei tea, kasutada siis ütlevad käänetakse. See on pigem ka keeleuurijad on sellest juba aru saanud. Nii, materjal on siis lindistatud litereeritud ja siis peab ta olema kuidagi vist ka nii-öelda grammatiliselt määratletud või kuidas ta seda asja nimetas, suulise kõne korpus veel ei ole eriti palju ei ole ja noh, ega ta ei pea ka olema saagi ilmaga jaagu ilma õuna kohta midagi ja uurida, siis see pole oluline. Tootsid ühte sõna ja saad selle sealt kätte, aga on küll ka selliseid korpused, seda nimetatakse näiteks morfoloogiliselt märgendatud korpus, buss, kus siis on sõnad niimoodi lahti analüüsitud, et seal on ka olemas grammatiline info, mis seal sellega on võimalik uurida ja väga-väga huvitavat, saab teada ja need ei ole küll veel väga mahukad, mis Eesti käekoht kui, kui mahukas, mahukas. Psühholoogiliselt märgendatud võtmenutel ja viimase seisuga kas oli 500000 sõna suurusjärk, ma arvan, midagi niisugust jah, ja seal võib olla 100000 juures need aga umbes 500000 sõna, see on vähe ja need sõnad ei ole seal nii, nagu oleks nad sõnaraamatus, et ühe sõna kaupa vaid nad on ikkagi nii-öelda lauset konstruktsioon, ikalikult tekst, tekst, millele on lisatud siis märgendid juures, mille abil saab siis otsida erinevaid asju sealt tekstist kätte, lihtsamini, seal noh, tegelikult see on ju vajalik ainult selleks, et keeleuurija elu natuke lihtsamaks jää, värgendamineta leiaks, midagi üles öeldakse, on võimalik otsida. Kui me uurime eesti keele alalütlevat käänet näiteks, siis me saame automaatselt selle 500000 sõna hulgast üles leida kõik sõnad, mis on alalütlevas käändes. Nii noh, kui me seda artiklit kirjutasime, mis, mis meid siia kokku tõi, nii, ma arvan, et kui selle pealkirja lugemisega oleks alustanud saate alguses, oleks meil lugeja ja kuulaja kadunud nagu tuul. Ja pealkiri ütleb eesti keele impersonaal, maalija seisundipassiivi vahekorrast adessiiv argumendi kasutamise põhjal. Põhjal on täidetud ja eesti keel on ka tuttav sõna, keel on ka ja, ja vahekord on ka arusaadav, aga siis tulevad siia sisse sellised mõisted nagu impersonaal seisundi, passi ja adessiiv argument, jätkame siis sealt, kus see näide pooleli jäi, kas ma kirjutasin artikli artikkel on kirjutatud? Asi on otsustatud, raha on jagatud, rong on läinud, kuidas me siis nimetame sellist lausekonstruktsiooni? Asi on otsustatud, see on seisundi passi. Kui nüüd seletada, et mis need impersonaali passi, mis loovad, need on, et siin peame alustama ikkagi sellest, et sellest kujutusest, et, et mingisugune alglause kõigepealt on, et näiteks ma kirjutasin artikli. Ja kui nüüd me tahame selle asja puhul seda tegijat kuidagi ära kaotada, me ei teaks, kes kirjutas artikli sinna võime, kasutades mitut strateegiat, noh üks võimalus on siis see artikkel kirjutati või siis keegi kirjutas artikli. Sellisel juhul meil jäetakse mulje, et me ei tea, kes kirjutas, aga kui me ütleme, et artikkel kirjutati, siis me võime teada, aga see pole tähtis, see artikkel kirjutati, oleks siis see impersonaal muutuv persoon, kes persooni selle on teinud? Täpselt nii. Aga passiiv on siis selline asi, mille puhul siis see tegija teda reaalselt ei väljendanud, aga see, mida tehti, see tuuakse niimoodi esile, et rõhutatakse seda, mida tehti, mis valmis tehti. Et artikkel on kirjutatud. Et artikkel tuuakse esile ja see tegi ja me võime teda kuidagi väljendada näiteks, et artikkel on minu kirjutatud. Või siis, et artikkel on kirjutatud professori poolt. Ei, mina ei ole professor. Ja see on nagu põhiline vahe, impersonaali puhul on eriti tähtis see, et ei öelda, kes tegi. Aga passivi puhul siis võib öelda või mitte öelda, aga tõstetakse esile see, mida tehti või selle tegevuse objekt siis see just see, mille kallal töötada, mis, mis on tulemus, ma ei tea, kas neid on uuritud, kui sagedasti neid keeles kasutatakse, aga mulle küll tundub, et sedalaadi lausega seal järjest rohkem ja rohkem, mida väiksema kogemusega on toimetaja, seda rohkem ta sedalaadi lausekonstruktsioone harrastab, armastab, väidate vastu kiidate heaks. Minu sellise empiirilise väite siin uuritud on, aga nii niimoodi ei ole uurinud nüüd keegi, et kui sageda võrreldes näiteks seal aktiivsema konstruktsiooni aktiivse konstruktsiooniga on tegija, on olemas sõltub kindlasti sellest, kes, kus keskus, mida, mis eesmärgil räägib. Aga kindel on see, kui me oleme seda rohkem vaadanud, siis me Liinaga arutasime, et me juba ise oma keeles ja oma lähedastega suheldes lihtsalt, kui me kogu aeg seda kuuleme ja kuule mehed juba selline tunneme ta nagu ise oled üks katsejänesed, sa pead kogu aeg valmis, oleme registreerinud keerima selle vormi, et kui sa oled ise kasutanud või keegi lähedastest seda kasutad tundub küll, et päeva keeles väga sage. Aga no siin tegelikult rohkem oleme vaadanud just nimelt seda tüüpi, et artikkel on mul kirjutatud või mullon, artikkel kirjutatud, kus on siis gaase alalütlevas käändes tegija ehk siis adessiiv argument, mille võiks siis tõlkida siin see osaline, mis on alalütlevas käändes. Ja meie uurimuse puhul, sest ta siin on, ütles, et ta peab olema elus ja tegelikult ta peabki olema inimene. Niisugused piirangud on olla kohvril nurgas seistud, et nii ei saa eesti keeles öelda. Võib-olla kunagi saab juba 200 aasta pärast näiteks et keel võib niimoodi muutuda, kui mingi asi keeles on väga sage. Aga et, et päris niisugusi arvulisi tuleme passiivis, siis tõesti jah, neid arvulisi asju me ei oska öelda. Ütleme ka suulises sellises igapäevases koduses keelesesse impersonaal on ilmselt üsna sage küll sagedasem ilmselt kui näiteks inglise keele passiivi konstruktsioon, varva, aga tema tema sagenemine, see on seotud keele arenguga, Need, need muutused, mis, mis võivad neid tingida. Impersonaal on eesti keeles niisugune väga vana kategooria või väga vana nähtus. Seda on peetud selliseks tõesti eesti keele erijooneks, et siin on just selline tegijat väljendavad verbivormid, et jooksin, nägin, sain, eksju, ma jooksin, ma nägin ja, ja siis ilma tegi. Jäta verbivormid, et joosti, nähti, saadi, on on joostud. Ning passiiv on eesti keeles ilmselt oluliselt uuem konstruktsioon ja see on kindlasti Euroopa keelte mõju, kus passi on varem olemas olnud, eesti keel on niimoodi oma vahenditega kujundanud täiesti sellise analoogilise konstruktsiooniga, et artikkel on kirjutatud, nõud olid pestud. Siin me võime siis tõesti näha kasvõi sedasama inglise keele mõju, eks ole, kus need ajad ja ma olen üsna veendunud jah, et kogu selle ütleme üldise meedia pealetung ütleme nii, et inimene tegelikult oma päeva jooksul eriti enam meediast välja ei pääsegi või see jälitab igal pool. Ja see, see tugev mõju, eriti inglise keele mõju kindlasti mõjutab selle, sest eriti passiivi kasutamist kindlasti passivi kasutamise sagenemist, aga see eelnevalt puudutatud impersonaal, et mune tegijate ei oleks ole inglise keele mõju, aga kas me saame tuua paralleele teiste keeltega, millistes keeltes seda veel on eesti keele sugu Keenias soomlased Soomes seintes soome keeles, see on mäng, kus tal on veel eriti huvitavad arengud, näiteks on teada, et soomlane mitte siis ei taha kasutada mitmuse esimest pööret millegipärast kui midagi koos tehakse, ei ütle, et me oleme me, aga mul on isegi naljakas mõelda vaid, ütleme Holland, mis on tegelikult ju impersonaali vorm või oldiinsejala juht, lihtsalt see on ju tegelikult. Me olime, see on juba asendanud, et selle kohta on soome keeleuurijad ka oletusi, Bernard, et miks see nii on ja seal on ka pakutud seda keele ja mõtlemise seos tõesti põhjenduseks, aga aga jah nii-öelda see vana vorm, see impersonaal, selle kasutamine ja nüüd siis selline uuem seisundipassiiv, kui nad kokku saavad, mis siis juhtub. Siis need segunevad, nii et me tegelikult ei saa aru, kumb on koom, päriselt ja mina ei saa üldse aru, aga liina vahel saab. Seal on teatud süntaktilised kriteeriumide reeglid, mille alusel neid eristatakse grammatikates, grammatikates on eristatud ja ühes varasemas etapis 10 koosluste. No tegelikult alustasime sellesama artikli ettevalmistamist, siis Liina võttis ette terve portsu lauseid ja tõesti süntaktilist kriteeriumite põhjal, siis üritas lahus hoida süntaktilised kriteeriumid, mis vormis on siis tegevusobjekt, et see töö on tehtud või tööd olid tehtud, see on siis ütleme kõige olulisem võib-olla et, et kuidas ja käiski, kuid võtame minevikus siis tööd olid tehtud või tööd oli tehtud. Et kui tööd oli tehtud sisse oleks impersonaali vorm, aga tööd olid tehtud oleks siis passivi vorm, aga see, mida me nägime, oli see, seda impersonaali vorme ei kasutanud. Ta ei ole, seda, on ainult grammatika raamatut ta selles tabelis, kus vorm et inimeste teadvuses on need segunenud ja, ja, ja siis see, mis nüüd formaalset oleks pigem passiiv on siis see on üldine. Nii mitmedki on üritanud seda tähenduse järgi jagada kuidagi ühe puhul oleks justkui olulisem mingisugune tegija varjamine ja, ja siis mingisugune minevikku lisus seal enneminevikku tähendus. Aga meie ei tundnud ka sellega toimed, meie väidame küll sisuliselt seda impersonaali. Seda vala vormi, seda enneminevikuvormi ei ole olemas enam või, või ei ole lihtsalt selliseid olukordi, et ikka lõppude lõpuks keel ju elab kasutuses ja kui puudub olukord ja vajadus mingisuguse konstruktsiooni mingi vormi kasutamiseks sisend, selge, et, et seda ei ole lihtsalt ja see, et ta on ühe grammatika raamatu ühe tabeli ühes augus. Tegelikult ei muuda teda veel keeleks jõu olemas ja see tuleb välja tegelikult korpusi kasutades, sest kui me ikka sealt seda vormi ei leia, siis muidugi me saame teha järeldusi siiski ainult selle korpuse materjali põhjal, et me ei saa öelda, et seda vormi ei ole olemas. Võib-olla mõni toimetaja kusagil ütleb, et tema räägib nii ja noh, siis on tema õigus väita vastu. Aga sellepärast me püüamegi tegelikult teha uurimusi võimalikult suure materjali pealt, et, et see pilt oleks usutav, tavam kõigile. Aga nii jah, nii välja tuli ja noh siis muidugi, mis meid veel huvitas, oli siis alalütlevas osaleja selles selles konstruktsioonis ja rääkisime siin alguses ka, et, et keel läheb nii-öelda passiivsemad poole või me ei taha nii väga öelda, et kes tegi ja, ja kuidagi seda varjata, siis millegipärast ei kehtinud siin ka see reegel, et nendes tuut-partitsiibi konstruktsioonidest uut kesksõna konstruktsioonides seal ikka oli see tegija ja ta oli just nimelt see alalütlev, et siis see mullune artikkel kirjutatud et selle sisu on ju tegelikult see, siin ei ole midagi keegi Maria. See läheb ka vastuollu sellega, et, et peaks nagu olema kuidagimoodi ära peidetud ja varjatud seda tegijat ja hakkasimegi mõtlema, et ju ikka siin on hoopis midagi muud. Ja vaatama siis, et mis on ja nii nagu ma enne ütlesin juba, et siin olid need kaks selget piiranguta, siis elusus, et see agent pidi elus olemas tegija ja, ja tegelikult ka tõesti eesti keeles ka loomadega seda ikka veel ei saa, kuigi üldiselt on uuringuid ja näidatud, et teistesse keeltesse areneb ja areneb kuni lõpuni välja, et siis kase kohvril nurgas seistud. Võib-olla, ja, ja mõnes keeles on see võimalik kardiloniir söödud, kas siin on hiirsõidud ja, aga kas on siis kindlasti tegija, kes meelega sõi kiir. Aga see konstruktsioon, millest me nüüd räägime, seda me nimetasime juba oma aja perfektiks siis ilmselt, või see on ka selline ütleme koopakeeltest mõjutatud konstruktsioon, mille järgimisel vajadus on tekkinud, sellepärast et Euroopa keeltesse on ja siis on võetud see baas, mille järgi seda tehakse, siis seal on see omamiskonstruktsioon, kassil on hiir või kassil on hiir. Ja on võetud siis selline verbi vormis seostub passiiviga kus see tuut partitsiip eesti keeles. Kuidas see näide oli kassile hiir söödud ja söödud. Ja need on pandud, kui jah, siis on saadud selline konstruktsioon, mis pole ei siis päriselt impersonaal ega päriselt see passi vaid, mis on midagi muud ja mis väljendab siis praeguses etapis eelkõige siis mingisugust tegevuse lõpetatust või tulemuslikkust. Kassil on hiir ja hiir on söödud, on olnud kaks kaks lauset, eks ole, või siis ütleme lihtsamalt, kaks mõtet, mis väljendasid kahte sündmust keelel on olemas vahendid, et need niimoodi kokku panna. Et kassil on hiir söödud ja just nimelt, et nii nagu Liina ütles, et see lõppfunktsioon või see, mille jaoks kellelgi oli vaja, see lause öeldi, et kui me nüüd tõesti mõtleme, siis, siis see on see, et hiir on söödud, et see on, on otsas, on lõpetatud tegevus, eks ole, keegi ei varja seda kassi. Ja tegelikult ka ei rõhuta eriti seda söömist. Et siin jääb nagu terve selle kassil on hiir söödud, lõpp funktsiooniks kõige olulisemaks sõnumiks on hästi lihtsalt öelda, on see lõpetada. Et see on, see on tegelikult meil juhtus väga huvitav lugu, sellega me avastasime selle kõigepealt, et see on eesti keeles, niimoodi me leidsime tõesti, sellel konstruktsioonil on selline lõpetatuse funktsioon nimetame seda siis kas terminatiivseks aspektiks või aspekt näiteks vene grammatika Mõttes tuntud termin eesti keeles ta noh, verbivormidel üldiselt seda ei täheldada, aga siin nüüd on, on tõesti tegelikult koht, kus ta on seotud konstruktsiooniga, siis mitte puhta verbivormiga enamasti ainult, kuigi me kohe varsti toome näiteid, kus tundub, et see piisab ka ainult sellest verbivormist endast. Et see konstruktsioon siis kannab tegelikult nihukest perfektiivset aspekti. Ja siis läks natuke aega mööda ja ma sain ühe raamatu kingituseks ühelt, kuhu sealt maailma keeleteadlaselt ja ja siis selgus, et tegelikult on uuritud seda, selles on terve peatükk, kus räägitakse siis possessiivsest perfektist ja see on Euroopa keeltes, aga tavaline nähtus ja sees see muutumisaste ainult on erinevad, nagu ma ütlesin enne ka, et mõnes keeles, siis on see kohvrile nurgas seistud ka juba olemas. Aga, aga siis eesti keeles veel ei ole ja neid keel ei olnud väga palju, kus ta nii kaugele oli arenenud, aga neil oli terve rodu ja, ja neil on siis täiesti ühine. Aga mis lugu, et seal on olnud siis omaja kassil on hiir siis possessiivne konstruktsioon, nii nagu eesti keeles, väga vana või kui sa tahad omandisuhet väljendada, mul on vaja, eks ole, ja siis teine pool on siis passiivi kesksõna või on ehitatud, maja on ehitatud ja saad kokku, mul on vaja austatud ja kusjuures võime seda tõlgendada mitut moodi, see võib tähendada seda, et mul on mingisugune maja ja keegi on selle ehitanud, me võime seda tõlgendada nii, et mul on maja ja mina olen selle ehitanud. Me võime selle tõlgendada ka seda, et et Ma olen ehitanud mingi maja, mis võib-olla kelli, tekki teise oma on ka seal, aga me näeme, et siin on sellist varieerumist. Et ilmselt mingisugune muutus on toimumas tavaliselt varieerumine viitab sellele, et see on üks markeret, võiks mingisugune keelemuutus toimetada näiteks siintoodud, kui seal kolm tõlgendust, et üks nendest tõlgendustest hakkab edasi arenema ja laienema või teised võivad kaduda, võivad jääda samasuguseks, et see on nüüd niisugune keele muutumise lugu, mis on hästi-hästi tavaline. Ja tegelikult tuleb vist siin öelda veel seda ka, et, et kui nüüd keelekorraldajad ja inimesed, kellel õigekeelsus on oluline, kuulavad ja mõtlevad võib-olla nii, et noh, et, et nii ei ole õige ja nii ei kirjutata, siis meie eesmärk ei ole üldse olnud seda vaadata, et me vaatame seda, kuidas kasutatakse. Ja tegelikult vist ei saanud öeldud. Me vaatasime kirjakeele korpust ikkagi ka siin ja see ei ole nüüd niimoodi, et kirjakeeles seda üldse ei ole. Me ei anna hinnanguid, kas nii on õige või vale või kas neil on hästi või halvasti. Meid huvitab, mis sellega tehakse, mis on selle funktsioon, kuidas seda kasutatakse keelekasutaja eesmärk, mida ta on tahtnud sellega teha ja miks ta nii seda teeb kui saaks ka mitut moodi teistmoodi võib olla. Sest kui me enne rääkisime, et, et ühelt poolt on taotlus varjata tegijat siis siin me näeme tegelikult teisipidi võib tekkida hoopis vajadus. Võid ju mingi tekkida mingisugune konstruktsioon, mis tõstab jälle tegijat esile teisel viisil, mingil teisel viisil tuud partitsiibiga justkui ei saaks kasutada sellist, noh, tavalist tegija väljendamise vahendid, MINA. MINA raamatu lugenud, raamatut lugenud ja ikka mul on raamat loetud iga mentaalsust kaja natuke taga. Kas mingid väärtushinnangud ka mõjutavad keele kujunemislugu muutumise lugu, näiteks kui mingi asi on ihaldusväärne, prestiižne? Ma arvan, et väärtushinnangud on liiga konkreetsed keelega võrreldes, aga me saame küll öelda, et mingisugused grammatilised muutused keeles võivad tekkida just nimelt prestiiži tõttu. Mingisugune keel nagu inglise keel on praegu väga naisvõi nagu saksa keel oli vanasti väga prestiižne eesti keelega võrreldes, et selle tõttu ja need erinevad nähtused, mis on kuskil Euroopa keeltes levinud, on tunginud tulnud vaikselt ka eesti keelde. Et see võib-olla ongi üks oluline keele muutumise ele muutumise kur prestiižne ja teiseks muidugi see, et Eesti alal on, on ju kogu aeg osatud mitmeid keeli ja sellepärast, et on väga palju olnud ka neid kakskeelseid inimesi, kellel on, tekib vajadus mingisugust konstruktsiooni, mida ta ühes keeles saab kasutada, saab kasutada kuidagi samas funktsioonis kuidagi ka teises keeles kasutada ja siis ta tõlgib seda selgemad nihukesed mõjutaval positsioonil, see inimene on, seda rohkem ta võib ka mõjutada, sest teiste inimeste keelekasutust ja, ja siis üldse keele kujunemist. Kas poliitikast ka võib rääkida ja tuli meelde see, et ma lubasin rääkida sellest, et kui see tuut-kesksõna on üksi, et kuidas tal siis ka see perfektiivsuse funktsioon võib-olla ja tuleb meelde eelmine valimiskampaania, kus ühe erakonna kandev sõna oli ju tehtud ja mul oli täitsa oma seisukoht selle kohta, et miks sellel erakonnal pärast oodatust kehvemini, kas see oli just see, et kui sellel on perfektiivsuse funktsioon ehk need kõik on lõpetatud, mis sa enam roll, eks ole, lihtsalt tekkis selline, et selles mõttes siin ei ole teadusega midagi pistmist, esialgu veel ei jätkamine sel teemal, aga et võib-olla kuna tegelikult eestlase keelekasutuses sellel on lõpetatuse funktsioon ja talle tambiti seda lõpetatust tee korralikult siis kõik need asjad olid lõpetatud, ei ole ju enam päeviku, kui on, kõik on tehtud, eks ole, võiks otsida niisugu seoseid, kusjuures ja oli ju selgelt ikkagi selles lõpetatuse tähenduses ikka kõik olid need asjad olid tehtud. Et siin võis olla, et see hea kavatsus tegelikult mingis mõttes hakkas vastu töötama teadlane ei tohiks, nii et selleks peaks tõesti kuidagi täpsemalt ja selgemalt analüüsima kui tahta näitajad, näiteks on selliseid ka keeleteaduse teooriaid, mis põhjalikumalt niisuguste aladega tegelevad, see on lihtsalt nii-öelda laupäevane vestlusringi ja, ja seetõttu keeleteadlane võib laupäeviti vahel harva ka enne sauna natukene soojendada sauna. Tegelikult heietasime keelemuutuse teemal nii suure temperamendi ja kirega, et seda juttu jätkub ka järgmiseks saateks. Artikkel, millele me vestluse ajal mitut puhku oleme viidanud, on ilmunud Keeles ja Kirjanduses käesoleval aastal 2007. aastal juulikuu numbris. Nii et kes tunneb suuremat huvi eesti keele impersonaali seisundipassiivi vahekorra vastu, nendel on võimalik seda teksti lugeda, sest teada puha kõneldud jutustatud keel ei kanna seda informatsiooni, mida teadusartikkel aga täna keelemuutuse teemal arutasid siis Tartu Ülikooli keeleteadlased Liina Lindström ja Ilona Tragel. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.