Härra Kelam, milline on tänase päeva tähtsus Washingtonis, ma arvan, et see on suurem tähtsus kui andke Washingtonile, sellepärast et esindatud olid ju üle maailma paljud rahvad, et kes on kommunismi all kannatanud ja, ja ka need, kes mõistavad paremini kommunismi olemust, ma usun, see oli tegelik tähelepanukeskus. Asjaolu, et president Bush tuli seda oma maa, on muidugi väga oluline ja Ameerika tuntud kongressi liikmed. Kuid olgem ausad, see monument. Ta võttis peaaegu 18 aastat, et ette valmistada. Ta maksis kõigest üks miljon dollarit. Eesti valitsus, nagu ma kuulsin, andis 5000 dollarit ja nii ka teised valitsused, aga ta on kodanikualgatus. Ma usun, et ta on esimene samm. Ta on õieti nurgakivi selleks üks, et esiteks saavutada rahvusvaheliselt autoriteetne hinnang totalitaarsete kommunismile. Midagi niisugust, nagu kolme aasta taguse kongressi otsusega võttis vastu Euroopa Rahvapartei, Euroopa kristlikud demokraadid ja konservatiivid ja teiseks oleks minu meelest järgnev samm rahvusvaheline kommunismi uurimiskeskus. Kolmas ideaal oleks holo koosti taoline muuseum mis näitab Totalitaarse kommunismi kuritegusid. See on hariduslikult äärmiselt tähtis, ma mõtlen just näiteks kas või Ameerika ka noortele. Ja muidugi ajaloo ajalooraamatud ajal uurimused me oleme alustanud Euroopa Parlamendi Rahvaparteigrupis praegu koondteosega, mis peaks valmima tuleva aasta alguseks, kus kajastataks 10 praegu Euroopa Liidu liikmesriigi endise kommunismi riigi kogemusi kommunismi all, vabanemisprotsessi, vastupanuliikumist, reforme ja ühinemist Euroopa Liiduga, seistes selle vabaduse jumalanna või demokraatia jumalanna ees ja lugedes seda arvu 100 miljonit inimest on, on kuidagi raske isegi mõista seda haaret, mida see mälestusmärk väljendab. Ma arvan, et Washingtonis, kus on palju mälestusmärke, ei ole ühtegi teist memoriaali millelegi nii suurele millelegi, nii traagilisele. Jah, võiks öelda ühtegi, ühtegi nii tagasihoidlikku memoriaali, nii tohutule kannatusele, seda võib-olla ongi raske väljendada hiiglaslikest mastaapides. Olgem rahul sellega, et on praegu nii kaugele jõudnud. Ma arvan, et kõige tähtsam on arusaamine, et, et ohvrid ei ole kunagi statistika, nii nagu ütles ka president Bush. Ohvrid on iga inimene, iga nii, inimesel on oma väärikus, oma vabadus, oma ainulaadne võimalus oma elu realiseerida inimlikes tingimustes ja meie tegelik lugupidamine nende ohvrite vastu. Meie tegelik suhtumine avaldubki selles, mida me teeme, et tulevikus ei oleks need ohvredena maja, kui seda mälestusmärki vaadata, see meenutab Tiananmeni väljakul 89. aastal tudengite käes olnud demokraatia jumalanna kuju ja Monjutiga USA vabadussammast siis läheb mõte ikkagi sellele, et miks on kommunismiohvrite mälestamine niivõrd selline takerdunud protsess ütlesid, et 18 aastat kulus selle mälestusmärgi rajamiseks maailmas on ilmunud kommunismi must raamat. Selle mälestusmärgi taga seisvad inimesed siin Washingtonis ütlesid, et nemad näevad seda mälestusmärk nagu teise sammuna pärast seda musta raamatut selles raamatus olevat statistikat rõhutatakse ka siin kuid siiski seda kõike on ju niivõrd vähe. Ja see on üks põhilisi 20.-st sajandist pärandatud küsimusi. Arvatavasti üks põhjus on selles, et kommunism oma ideoloogiat on universaalne, natsismi lühinägelikkus oli see. Ta tõstis ühe rahvuse teistest kõrgemale ja sellega määras ennast vähemusse. Kommunism toimib stimuleerides inimese kõige madalamaid instinkte. Need instinktid, kid, leiata igal pool, kasvõi edevus, kas või enda välja elamine oma ebapiisavate saavutustest oma kodumaal. Nii nagu lääne intellektuaalid näiteks jooksid Moskvasse Stalini ajal sulgedes silmad, mis seal tegelikult toimus. Ja teine teine väga oluline argument lääne jaoks on see, et, et Stalin oli Teise maailmasõja lõpul nende liitlane natuke kannatavad siiamaani oma tänuvõlal nagu punaarmee sõdurid ohverdasid ennast selleks, et läänearmeed kuidagi kergemini oleks välja tulnud ja mis seejuures ignoreeritakse, on fakt, et paraku Stalin ei hoolinud omaenda sõduritest ju ja faktist, et sajad tuhanded punaarmee sõdurit, kes elasid Hitleri vanglas üle sõjasaadet, otsekohe Siberisse, kuna neid peeti reeturiteks, neid ei võetud tagasi oma kodumaale. Nii et see, see asjaolu on väga tugevalt komplitseerinud kommunismi hindamist läänes. Kuid ma ütleksin, et see pole mitte lootusetu, kui me vaatleme näiteks Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni, kui me monen juba mainis siin Euroopa Rahvapartei resolutsiooni kolm aastat tagasi, mis annab meile kohustuse võtta vastu ka Euroopa Parlamendi kui terviku resolutsioon kommunistliku pärandi kohta. Need on järjekordsed sammud ning minu lootus on ikkagi selles, et kui Colokoosti määratlemiseks rahvusvahelisel tasandil läks 15 aastat, me oleme selle ammu unustanud, aga nii see oli, see ei toimunud automaatselt pärast maailmasõda, siis kommunism on palju keerukam probleemistik. Ma arvan, et kui me 25 aastaga toime tuleme siis me selle sihiga saabuda. Kas te jagate seda seisukohta, mis on kõlanud, et 20. sajandi ohvripositsioon on juba võetud, et sinna on väga raske uusi ohvreid juurde kirjutada või mõelda? Holokausti ohvrid on nagu need 20. sajandi ultimatiivseid ohvrid et nüüd tuleb siis ajaloole anda uus hinnang ja seda on väga raske teha. Minu küsimus on, kes on siis maailma valitsus, kes ohvrite osas otsustab ja selliseid arvamusi on kõlanud, arvamused, arvamus, eks, aga tegelikult meil on kõigil ainult üks arvamus, on lugupidamine kõigi süütute ohvrite ees, me ei saa jätta 100 miljonit ohvrit teise klassi ohvrite kategooriasse, kelle suhtes pole tagatisi, et niisugused asjad ei kordu ja kelle osas me näeme, et needsamad meetodid korduvat Hiinas, Vietnamis, Põhja-Koreas, Kuubal ja paljudes teistes kohtades. Miks on see memoriaal Washingtonist jäävates, miks mitte kusagil mujal maailmas ilmselt siin alati kõige kõige selgem meie tugevaim on neid asju ja oli ka kõige tugevam toetus tegelikult Ameerika kongressilt, kes on ikkagi väga oluliselt abistanud ka Ida-Euroopa rahvaste vabastamise üritustes. Kas teie arvates võiks Euroopas ka midagi sellist kunagi tulla, kuigi Washingtoni monument ei kajasta otseselt Euroopa ajalugu, ei aasia elu, kus on nagu selline universaalne kommunismi hukkamõistmine kuid Euroopat on need probleemid see režiim ja niivõrd teravalt puudutanud. Oleme selle üle mõelnud ja ma arvan, et see oleks, oleks täiesti vajalik. Meie alustasime tagasihoidliku sammuga aasta tagasi, kui kolme balti riigi Euroopa Rahvapartei rühma esindajad kinkisid Euroopa Parlamendi presidendile mälestustahvli mälestamaks 41. aasta küüditamise ja mälestustahvel ripub nüüd Strasbourgis Euroopa Parlamendi sissekäigu seinal, nii et on kõigile nähtav. Niisuguste sammudega me peame edasi minema, aga oleme arvult olnud seda võimalust tõepoolest, kas näiteks Euroopa Parlamendi ette püstitada niisugune mälestusmärk ka poliitilist tahet, aga ma arvan, et selle tahte leidmise ja realiseerimisega ei ole tänapäeval enam probleeme. Kui ma täna selle monumendi avamisel olin, siis ma püüdsin uurida, kas ka Vene saatkonnast on, on seal esindaja, et kas te teate, kas ka Venemaa on kuidagi seotud olnud selle monumendi ka, milline on nende suhtumine, on siin kuluaarides sellest räägitud. Vene demokraadid kindlasti ja nemad aga siin esindatud. Ja, ja siin ongi see küsimus, et meie huvi on ju toetada ja see on loomulik, et me toetame vene demokraate ja vene ohvreid, kes on samasugused totalitaarse kommunismiohvrid täna õhtul siin kalal Jelena Bonner, Andrei Sahharovi abikaasa esineja mäletame kui toreda intervjuu Jelena punner andis Eestile kriitilisel ajal meie ajakirjandusele, kuid samas Vene saatkond see on nagu hoopis mingi teine maailm praegu jah, kahtlemata, aga ütleme, kui omal ajal ei osatud oodata Nõukogude Liidu lagunemist, siis dinee režiimi muutumist osatakse oodata ilmselt küll. Ja see hoiak, mis praegu vene saatkondadel on muidugi ametlik hoiak. Kuid ma olen sügavalt veendunud, et, et see on rassistlik ettekujutus mis on väga palju levinud nii Venemaal kui läänes nagu vene rahvas poleks demokraatiaks küps ja seetõttu tuleks rakendada autorit staarset. Valitsemisvorme. Varmas on vene eliidi eneseõigustus, et oma ebademokraatlike valitsemisviise õigustada vene inimene vajab inimväärikust, ta vajab julgeolekut miilitsaomavoli eest. Ta vajab seda, et tema probleemid jõuaksid kohtus õiglase lahenduseni. Nii nagu neid on vahendanud näiteks Strasbourgi Inimõiguste kohtule, Karinna Moskalenko, keda me oleme toetanud Euroopa Parlamendis kuna temalt tahetakse tema advokaadiõigusi ära võtta, sest on liiga palju kohtuasju võitnud Vene riigi vastu. Ma olen sügavalt veendunud, et vene inimene vajab seda, seda kõike, mida tema kraatia pakub täpselt sama palju ja, ja selle tõttu ma olen päris optimistlik, et see muutus, ta tuleb, aitäh, Tunne Kelam ja kena päeva jätku Washingtonis. Aitäh.