Tere, hea vikerraadio kuulaja üks suum, Kuvinana suvine nädal hakkab läbi saama ja rahvaseemnetel aeg teha nädalast kokkuvõtet töid ja täna on mul suur rõõm olla siin stuudiosse kahe noore daamiga, Heidit Kaio ajakirjast pere ja kodu ning Saksamaa avarustelt on tagasi jõudnud ka Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juht Külli-Riin Tigasson. Ja mina olen saatejuht, et vikerraadiost Lauri Hussar. Ja täna loomulikult räägime siis Vene sanktsioonidest, sest käesolevat nädalat võib siis ka vene sanktsioonide nädalaks tituleerida ja kuna kõik uudised on, on seda teemat täis, siis kas saates selle natukene tahapoole, aga, aga võtame sellest nädalast ühe värske teema, mis tõsi, on juba üsna habemega teema, sest artikkel, mis kogu protsessi käivitas, ilmus üle poole aasta tagasi, misjärel käivitati ulatuslik dopinguuurimine ja nüüd on siis ka komisjon. Kes seda uuris, on jõudnud järeldustele. Tegu on siis spordiarst Vitali Bernatski juhtumi Komisjoni kokkuvõttega. Kokku on seda siis 29 lehekülge ja, ja komisjon on koosseisus Kristjan Port, Kristel Berendsen, Üllar Lanno, Peeter Mardna ja Märt Rask, kõik teada-tuntud nimed. Ja, ja siin on nii meditsiinilist ekspertiisi kui ka juriidiliste diisi, loomulikult siis Kristjan Port ka ka spordifüsioloogia ja, ja antidopinguvallas Eesti kõige suurem ekspert, nii et seda diisi ja seda, seda võimekust on, on siin raportis palju ja olles selle raporti läbi lugenud, ma peaks ütlema, et see on üks kõige põhjalikumaid käsitlusi Eesti spurdi ühest sektorist või üksikjuhtumi põhjal siis üldistusteni jõudmisest, mida mina olen viimasel ajal lugenud ja ja, ja see on üsna mõtlemapanev. Kirjutas sellepärast, et, et ta juhib tähelepanu mitmetele probleemidele, selgub, et ka meie seadusandlik seadusandlus on auklik. Peale selle on selle raporti põhjal välja tulnud väga palju uusi nimesid, kes on siis Vitali Bernatski ka võimalik, et koostööd teinud. Alates siis Mati Alaverist ja, ja lõpetades siin ka on, on välja toodud, et ka Andrus Veerpalu ja Jaak Mae nimed on sees, nii et et see pilt, mis raporti põhjal meile vastu vaatab, tähendab see küll ei ei kinnita ajakirjanduses olnud väiteid sajaprotsendiliselt, aga ei lükka neid ka ümber. Seega nende laiemate kahtluste põhjal ma, ma väidan raporti põhjal see dopingupilt Eesti tippspordist on saanud pisut selgemaks ja kahjuks see pilt on muutunud ka meie jaoks kurvemaks, sellepärast et et me, me peame selle raporti põhjal tõdema, et doping on meil Eesti tippspordis kohal see on olemas ja see on reaalne probleem. Ja see on väga tõepoolest Bernatski juhtumi kokkuvõte on huvitav lugemine, mida ka raadiokuulajad huvi korral saavad leida Eesti olümpiakomitee kodulehelt ja ja huvitav on see lugemine just selle võrra, et tegemist on väga analüütilise ja faktipõhise materjaliga, et see ei ole selline, et ütles, üks ütles, teine ütles vastu, et see ei ole, see ei ole jutt, et sõna sõna vastu vaid siin on täiesti tegelikult näited kasvuhormooni kogustest, mis on läbi Vitali Bernatski majapidamise käinud ja need ei ole väikesed kogused, need on tõesti tõesti kuupäevaliselt määratud kuupäevaliselt jälitatavad kogused, mis mis on läbi Vitali Bernatski siis, kuidas öelda kontori või, või tema kaudu Eesti sportlastele jõud jõudnud. Ja samuti on ka siin välja toodud suisa ka summasid, missugused summad on liikunud nende dopingu dopingute ees, nii et tegemist on tõesti väga faktipõhise materjaliga ja seda, seda kurvem on see, et selle, see materjal on tegelikult praegu lihtsalt huvitav lugemine. Et selle põhjal ei saa kedagi süüdi mõista, sest et sellel komisjonil lihtsalt ei ole pädevust selliseks selliseks tegevuseks ja, ja nagu ka sellest komisjoni raportist selgub, pole tegelikult ka Eestis seadusi, mis, mis taolist tegevust kuidagi keelaksid või piiraksid ja, ja see oleks ka kuidagi karistatav. Jah, ma juhiksin tähelepanu siis komisjoni raportist mõnele punktile nimelt komisjon ütleb, et Eestis puuduvad seaduslikud vahendid dopingujuhtumite põhjalikuks uurimiseks, kaasosaliste tuvastamiseks ja karistamiseks. Peale selle on komisjon jõudnud ka järeldusele, et peale sportlase ei ole täna võimalik üldse kedagi dopingu tarvitamise juhtumisi vastutusele võtta, ehk siis kogu vastutus langeb ainult sportlasele. Juhul kui treener või või ka arst on on seotud, siis, siis nendele vastu jutus ei laiene neid nüansse, mis tõenäoliselt on siis Märt Raski uurimistööna siia sisse kirjutatud, on, on päris palju, me ei jõua neid kõiki siin ette lugeda, aga me me näeme ka seda. Et kui nüüd hakata selle probleemiga tegelema, siis ei piisa sellest ainult, et et spordiringkonnad juhiksid ühele või teisele konkreetsele asjale tähelepanu ja, ja sellele, seda ütleb ka komisjon oma raportis. Et selle teemaga tuleks tegeleda oluliselt laiemalt. Leitakse, et selle teemaga tuleks tegeleda lausa riigikogu avalikul istungil ja et tuleks hakata tegelema ka nende seadusandlike aukuda või probleemide lahendamisega ja siin on välja toodud siis ka see, et noh, tõenäoliselt siis ei saa see toimuda ainult ühe, ühe ministeeriumi raames, vaid see peab olema juba ministeeriumideülene ehk siis selleks, et me saaksime tegeleda dopinguteemaga laiemalt tuleb kaasata kindlasti sotsiaalministeerium, sellepärast et ravimid ja kõik ravimitega seonduv ja, ja ka kogu see seadusandluse pakett käib läbi sotsiaalministeeriumiga justiitsministeerium, sest karistusõiguse osas tuleb muutusi teha ja loomulikult siis kultuuriministeerium kelle alla spordivaldkonnale kureerimine käib, on, on sellesse teemasse kaasatud, nii et see peab olema selline laiemapõhjalisem diskussioon, kuidas selle dopinguteemaga ühiskonnas edasi minna või et kuidas, kuidas ühel hetkel me jõuame sellisesse seisu, et me, me saame öelda, et me, me, me oleme nii-öelda mingisugused ebakohad minevikus lahendanud ja saame edasi minna puhtama spordiga. Ja et selle raporti suurim väärtus on kahtlemata see, et ta näitab seda, et dopingujuhtumite taga on terve struktuur ja kuidas struktuur ja süsteem toimib. Et see, kui, kui kogu vastutus keelatud ainete tarvitamise eest langeb tõesti justkui ühele konkreetsele sportlasele, et see arvestades seda tänapäevast tippsporti, seda, kuidas seal, milline mõjujõud, on seal ülejäänud tiimi liikmetel, millist rolli seal mängivad suured rahad, tippmeditsiin ja nii edasi, et, et see, kui, kui kogu vastutus on justkui seal ühe sportlase ja, ja tema nimel asub, et see ei ole kindlasti adekvaatne, et sportlane ikkagi üldiselt ju kaldub usaldama enda tiimi enda treenerit, enda arsti. Ja, ja ma juhiksin tähelepanu ühele ühele sellisele detailile, mis mind selle raporti juures hämmastas, et siis sellesse sellesse samasse raportisse tõmmatud selliste tuntud sportlaste nimed nagu Raul Olle, Margus Kübar, Mati Alaver, tema kaudu Andrus Veerpalu, Jaak Mae siseHarri Lemberg, Donald Taixi Sild, vabandust, Aleksander Tammet, Priit Soosaar, Ronald Lessing, et see on silmapaistev plejaad sportlasi ja nagu varem on nagu ajakirjanduses ka läbi jooksnud, siis nad tegelikult keegi ju ei andnud otseselt ütlusi sellele komisjonile pikemalt võitlesid, selle saatsid kirju emaile. Keegi neist ei ole teinud katsed pöörduda kohtusse enda hea nime öelda puhtaks pesemiseks, aga, aga see, mis on nagu huvitav, on see, et nende, nad kõik valisid tegelikult ühesuguse kaitsest strateegia ehk vaikimise, mis, mis minule tekitab mõtte, et et ehk oli neil nagu kamba peale keegi abis, kes, kes aitas seda, ütleme avalikkusega suhtlemise strateegiat välja kujundada. Tõesti vandenõu teooria, aga, aga tõesti, kuna nende kõikide ütleme, kaitsetaktika on ühesugune vaikimine siis siis selline selline uitmõte siit tõesti tekib. Ta ei üllata, aga, aga, aga natuke vihastab meie spordiringkondade reaktsioon sellele raportile ja sellele, et kuivõrd-kuivõrd tundetu või, või kuivõrd formaalne oli see reaktsioon ja kui me vaatame, mis on toimunud, et Eesti olümpiakomitee ja selle asemel et võtta väga räige selline jõuline tõesti olukorda lahendab positsioon selle asemel ütleb, et nüüd põrgatame edasi selle teema spordialaliitudele ja spordialaliidud ei ole jõudnud üleüldse mitte midagi või mingisugust seisukohta võtta või ei tahagi nad seda võtta ja, ja kõik see viib mind ka selle raporti valguses ikkagi ühe raporti lause juurde ütleb, et Eestis puudub tõsiseltvõetav diskussioon spordi puhtuse ja aususe teemadel. Ja, ja ütleb siis raport sinna ka juurde. Et selle põhjus on selles, et rahvas armastab sportlasi, kes on võtnud ja võitnud tiitlivõistlustelt medaleid ja seepärast kipub avalikus ruumis võimust võtma olukord, kus probleemid vaikitakse maha, info jääb rahvale ja meediale kätte saamata. No nagu ütleb tänases LP-s Peeter Mardna arst, et siis tema ütleb, et sellist päris täiesti puhast tippsporti tee. Et see on ideaal, milleni kardetavasti ei jõutagi ja et nii-öelda need ained, mida sportlased sisse söövad või, või, või nende organismi manustatakse, et need on alati nagu dopingukontrollist sammu võrra ees. Et no mul oleks hea hea meel, kui, kui selle juhtumi ajal nüüd ei hakataks seda võtma võib-olla veel rohkem surema niisugused paratamatusena, et et sporti ei olegi võimalik teha ilma et enda keha enda organismi allutata mingisugust mingisugustele kokteilide ele. Et selles mõttes mulle väga meeldis Erki Noole reaktsioon juhtunule, kes ütles, et igasugune dopinguteemaline diskussioon peaks algama nagu tõdemusega keelatud ainetele ei tohi olla tänapäeva spordis kohta. Ja samas sellele peaksid, et see nii-öelda see ainete kasutamine ei alga nagu pihta üksnes sellest nimekirjast, mis on praeguseks nende keelatud ainete nimekirjas, vaid tegelikult algab pihta juba veelgi nagu kaugemalt või veelgi varem. Ehk siis see nagu ütleb Erki Nool, et ka 90 protsenti tervisest sportlasi ei peaks tegelikult mitte mingeid toidulisandeid ega selliseid jooke tarvitama, juba sealt algab niisugune enda organismi manipuleerimine juba pihta, olgugi et et et need ei seisa seal keelatud ainete nimekirjas, aga tervislikuks ei saa ju pidada. Ma viskan õhku nüüd ühe ühe versiooni ja öelge, kas te nõustute sellega või mitte, aga aga kas ei ole ka praegune leige reaktsioon ja, ja seisukohad, mida me oleme kuulnud ka kultuuriministeeriumi spordiala asekantsleri käest, et, et et ärme tegeleme nii palju selle minevikuga vaid vaid üritame parandada ja need need augud ja probleemid, mis meil on, ja vaatame siis edasi tulevikku ja, ja neid seisukohti on on veel kõlanud, et et üritaks kuidagi ajada läbi niimoodi, et me, et me treenerite kallale ja minevikus toimunu kallale ei lähe, et ärme uurime seda, mis kunagi on juhtunud, aga et lahendame nüüd selle selle asja ära, ärme enam siis dopingut tarvitada ja liigume, liigume edasi. Et, et soov nagu, nagu mitte minna nende teemade uurimisega edasi on väga selgelt olemas ja, ja, ja soov, et, et järsku on võimalik kuidagi niimoodi edasi minna, et me ei uuri, mis, mis juhtus, et jätame, jätame selle, mis minevikus juhtus ja et võib, võib-olla need inimesed töötavad treeneritena edasi ja ja saavad saavad siin üht koma teist Eesti spordi heaks teha ja järsku paneme selle asja kuidagi kalevi alla. No selline mõtlemine on Eestis tegelikult ju väga levinud, et ärme räägime, mis minevikus oli, et see on, on väga paljudes valdkondades ju, kas või siis, kui räägitakse, Eesti, võib olla minevikust kommunismi ajal ja nii edasi. Aga noh, mind ennast paneb võib-olla. Aga miks see on oluline, kas või kas, kas on üldse oluline selle minevikuga, need on võib-olla. See läks, et, et mõistame, istun nagu olevikus ja selleks, et taastada usaldus, tuleb tegeleda sellega, mis on olnud minevikus, tuleb tõde välja selgitada ja mind paneb kõige rohkem imestama juhtunu juures see, et, et ei suudeta nagu lahus hoida kahte asja, ehk siis keelatud ainete kasutamist spordis ja siis viisi, kuidas jõudis nagu avalikkuseni, ehk siis et hakatakse siin otsima Bernatski motiive, miks ta seda tegi, miks ta neid ampull alles hoidis, mitte ära ei hävitanud ja nii edasi, ehkki need on tegelikult peaksid olema nagu eraldi teemadel, et see, tema motivatsioon, miks ta seda tegi, on üks teema, aga see mida see näitab laiemalt Eesti spordi kohta, see on nagu teine teema. Ja, ja ma arvan, et ei ole õige üritada nagu terved seda juhtunud seeläbi kuidagi relativeerida, tõve öeldi, et aga miks ta selle avalikkuse ette teeki tõi, et see, mis ta avalikustati, tõi, on ikkagi konkreetne juhtunu konkreetsed faktid. Ja tema motivatsioon on nagu puht individuaalne ja isiklik asi. Absoluutselt me peame teadma seda, mis minevikus toimus, muidu ei saaks üldse seda olukorda hinnata. Et me lihtsalt Udjaksime pimedas toas ringi käsikaudu, et et see, see, et me saame praegu ikkagi faktidele tuginedes asja üle arutleda, ongi ja see võimalus, millest me saame siis alustada, et kuidas oleks dopinguvaba sport võimalik. Jah, ma olen kuulnud viimastel nädalate jooksul väga tihti, aga no mitte viimaste nädalate, ütleme siin siin viimase poole aasta jooksul, kui dopingust on palju räägitud, aga just viimasel nädalal pärast seda raportit olen kuulnud hinnangut, et et veel veel mõned aastad tagasi oli Eesti tippspordis päris mitmes valdkonnas ettekujutused, tippu jõuavad raske töö ja siis veel millegiga ja siis on nii-öelda see kolm punkti, millega millega tippu jõutakse, ehk siis selline nõukogude spordisüsteemist jäänud ettekujutused, et ega päris ilma ikkagi ei saa, tuleb natukene midagi juurde võtta selleks, et tulemus paraneks ja et oleks see oleks viimane lihv saavutatud ja et siis oleks võimalik võimalik päris tippu jõuda. Nojah, olgu selle nõukoguliku ettekujutusega, tippspordist, kuidas on ja, ja loodetavasti seda teemat nüüd meie spordialaliidud uurivad edasi ka Eesti olümpiakomiteel on siin kohustuse väga-väga suur roll, seda teemat kindlasti üleval hoida, aga nii nagu see konkreetne raport soovitab, siis ka ka riigiasutused ja, ja miks mitte ka riigikogu võiksid selle teemaga tegeleda, et ühel hetkel oleks meil meil selgem pilt ja et me ei peaks hakkama jälle arutlema selle üle, et miks dopinguained on Eestis apteekide kaudu nii lihtsalt ja kergelt kättesaadavad. Ja et kuidas selline asi on, on võimalik, et ka et ka väga paljude informeeritud allikate sõnul ka rahvaspordis on dopinguainete tarvitamine argipäevaseks saanud. Et kui tohib, ma kasutaksin siin ühte populaarset ja tihti vaenatud võõrsõna, ehk siis paradigma, mul on tunne, et tervesse Eesti spordipoliitika paradigma või see mõtteviis tegelikult vajaks natuke muutust, et see on Eestis olnud nagu väga niisugune tippspordi ja tulemuste keskne hea tulemus nagu iga hinnaga. Aga samas, kui ma olin pikemat aega taas kord Berliinis Saksa ja nagu ma seal näiteks tutvusin sellega, mida teeb, seal oli ja ka mitte või või, või mis on nagu nende eesmärgid, siis nende kodulehel Eesti kohal on hoopis rahvasport ja nad propageerivad seda, et nad annavad välja inimestele rahvasportlastele Olümpiajärke, pronks, kuld, hõbe igas vanuserühmas, et ka 90 aastane võib vaadata, mitu sentimeetrite PEAB kaugust hüppama, et saada näiteks pronksjärk kaugushüppes ja need vastavad igale vanuserühmale ja tema nagu füüsilistele eeldustele. Mis see tähendama ja kergejõustikuelus on muidugi suur skandaalsest kunstjalaga mees hüppab kaugemale kui tervete jalgadega mehed. No see on taaskord tehnoloogiline areng, aga lihtsalt, et, et see on nagu silmatorkav minemast kahe riigi spordipoliitikas, et ühesnagu propageeritakse väga tugevalt niisugust tervise tervisesporti, et et eesmärk on tervis ja mitte võib-olla ei ole eesmärk ainus eesmärk nagu tulemus. Aga kui siin juba Nõukogude Liidu mainitud sai, siis täna hommikul seoses Ukraina ja Venemaa sündmustega. Mulle meenus selgesti 60.-te lõpu biitlite laul bäkkima jõuesse saar, ehk tagasi nõukogude liitu. Selle laulus räägitakse ka Ukraina ja Moskva tüdrukutest, aga mitte see ei ole kõige tähtsam, vaid, vaid pigem see laulu pealkiri ise, et kui ma, kui ma vaatan, milliseid arenguid on kaasa toonud käesolev nädal milline on olnud Venemaa vastus Euroopa liidule ja läänemaailmale ehk siis suurele osale läänemaailmast maailmale siis nende sanktsioonide osas, ehk siis põllumajandussaaduste piirang või siis sissetoomise piirang, mis, mis on väga laiaulatuslik siis mulle tundub, et Venemaa on on väga jõulise kursi võtnud sisuliselt selle nõukogude liiduks muutumise muutumiseks või, või tagasi nõukogude liitu, nagu ütleb see biitlite laul, sellepärast et et kui, kui me mäletame kaheksakümnendaid aastaid ja mäletame, millised nägid välja poeletid Nõukogude liidus, siis ega seal midagi eriti ei mööduda ja kui nüüd ühel hetkel tarneahela teiste riikidega ei ole või, või need osutuvad keeruliseks, siis riskitakse Venemaal sellega, et ühel hetkel sealsed poeletid näevad suhteliselt sarnased välja sellega, mida meie mäletame 80.-test aastatest. No see on ju üsna selline, ütleme, jõuline jätk nii-öelda külma sõja taasavamisele või võib külma sõja nagu jälle tulekule, kusjuures ma arvan, et paljud paljud, kes sellest uudisest teada said esimese asjana kogesid nagu jahmatus või vähemalt mina küll, sest et mulle tundus, et, et sellest Venemaakäigust saab kõige rohkem tegelikult ja kõige otsesemalt sellest puudutatud tegelikult Venemaa enda inimene. Et Euroopa ilmselt selle mõju, sedasama nende sanktsioonide mõju nii väga teravalt ei tunne, loomulikult rohkem tunnevad neid mõjusid nii-öelda lähivälismaa riigid ehk Venemaaga piirnevad riigid ja ilmselt ka meie nende seas ja, ja mida kaugemal Euroopas, seda, seda vähem tegelikult neid sanktsioone tähele pannakse, et ma huvi pärast vaatasin kui kuiva, kuidas suhtub nii-öelda Euroopa Vana-Euroopa ajakirjandus Putini sanktsioonidesse tegelikult olis üsnagi leige suhtumine, see oli küll üllatunud, üllatunud või selline ohoo, mis toimub, samas loeti nagu enda laibad üle ja siis neid loetakse tegelikult meil nagu väga suurt asja siin nagu ei olegi sinna Venemaale saata, et me nagu väga pihta siit ei saa tõesti üksikud mõned firmad saavad, mõned sektorid saavad pihta, aga see, kes sellest nagu otseselt ju pihta saab, on seesama vene inimene, kelle, kes, kes kõige reaalsemalt kõige selgemalt märkab seda, nende sanktsioonide mõju enda enda rahakoti ja enda enda elu peal. Kusjuures samas ma, ma saan siit aru, et, et see on tegelikult ütleme Venemaa selline suurriiklik mõtlemine ja, ja selle taga siis on Venemaa ambitsioone selliste toitumisahela ise iseseisvust tekitada või et sõna, et need seal praegune võimalus Venemaal näidata, tõestada enda võimekust saada hakkama ilma euroopataja olla, olla iseseisev. Ja, ja ise ise suur seda on, seda, seda suunda on Putin juba mõnda aega ajanud ja soovinud ka siis nii-öelda suurriigi rolli võtta Ta hoopiski siis suhtluses India, Hiina, Brasiilia nii-öelda kuidas siis nüüd viisakalt öeldagi kolmanda maailma riikidega või et, et olla liider, siis nii-öelda nõrgemate seas. Ja et, et kahtlemata tõesti kõige enam siin kannatavad needsamad Venemaa inimesed, ehkki mulle hakkas siin silma üks uudis, mille järgi enamas venelasi tegelikult toetab neid sanktsioone, olemata muidugi näinud mis, kuidas need hakkavad edaspidi elu mõjutama väga head, kui vaadata Euroopat, et siis suhtumine on olnud ju väga rahulik. Aga samas, kui nüüd analüüsida statistikat, siis mis muidugi paneb natuke imestama see, et ma mäletan, et kui kevadel nagu see teema üldse, et võiks nagu kehtestada Venemaa suhtes sanktsioone majandussanktsioone, millele siis võib-olla Venemaa Omalt poolt taaskord vastaks. Ma mäletan ainult Eesti ajakirjandusest, siis väga palju Lääne-Euroopa ei ole sellest kunagi huvitatud, et nende majandus kannataks selle tulemusel ja nii edasi. Tegelikult selline seisukoht. Ta ei tugine nagu kuidagi statistikale arvudele, sellepärast et tõesti, et kui vaadata seda kaubavahetust Venemaaga Lääne-Euroopas, siis see on seal tavaliselt, et nende, ütleme Saksamaa, Prantsusmaa, Portugal, et see on kogu väliskaubandusest, on see paar protsenti, kaklised, kolm protsenti on see nendes riikides aga kõige enam. On see puudutab see tõesti balti riike, sealhulgas kõige rohkem Leedut, see puudutab Soomet. Ja no Eesti jaoks on muidugi väike traagika on selles, et, et Venemaa on olnud Eesti jaoks väga oluline ikkagi eksporditurg. Et Eesti on nimelt ja ole vedanud siis kaks korda rohkem kaupu kui sealt nagu siiani nii-öelda importinud, et ta on olnud üks väheseid riike, kellega on olnud see väliskaubandus nagu olulises plussis ja Soomet, see mõjutab palju. Et Soome ehki Soome on põhiliselt nagu olnud Venemaast nagu importi ei importija rollis Janoleeduva muidugi kõige rohkem mõjutatud ehk Leedu Leedu impordist moodustavad Venemaa tooteid peaaegu kolmandiku ja ekspordist siis viiendiku, et Eesti jaoks on siis 10 protsenti ekspordist on läinud seni Venemaale ja, ja kuus protsenti impordist on tulnud Venemaalt. Kusjuures no mis puudutab seda tavainimese reaktsiooni, siis mul on Facebookis mõned vene sõbrad. Ja, ja ma olen kogu aeg selle aasta jooksul imestanud seda, et nad ei reageeri Ukraina sündmustele mitte kuidagi. Need lihtsalt huvitav oleks jälgida, mida nad omavahel arutavad või oleks huvitav teada. Ja nüüd üleeile siis ärkasid nad ellu ka siis isegi mitte nii Ukraina teema pealt, vaid, vaid ikka just nimelt selle, et kui söögilaud on mõjutatud, siis, siis siis ärgati ärgati ellu jääda ja kerkisid seal diskussioonid, kuidas huvitav oli see, et, et seal oli nii nii ilkujaid nende sanktsioonide üle, aga oli ka tõsimeelseid kaitsjaid, et see on siis nagu tõesti selliste, ma saan aru, et vene sõpruskonnad, kes omavahel nagu arutlevad ja, ja ka üsnagi vihaseks mindi seal omavahel, et Need muide, moderaator, aga siis see, kelle seinal need postitused toimusid, need pidid seal rahustama ja korrale kutsuma, et ärme ikka nii nii vihaseks mine. Et, et nüüd nüüd on küll jah, tõesti vene venel tavaline inimene või vene keskklass on, on selgelt puudutatud kusjuures ka näiteks üks mu sõpradest töötab ühes USA USA korporatsiooni Moskva kontoris ja, ja tal on tõesti väga kõrgepalgaline töökoht, mis nüüd kaduda, sest USA on osa, osad firmad on enda tegevust kokku tõmbamas Venemaal ja nüüd ma tajun ka seal sellist hirmu, et, et see on tegelikult päris tõsine koht, kus, kus inimesed võivad töö kaotada, et ollakse valmis päris paljuks, aga kas need ka selleks, et tõesti töötuna mõne aja pärast nii-öelda tänaval olla? Üks kõige põhjalikumaid analüüse, mida ma praegu olen lubanud Venemaa piirangute kohta lääneriikide põllumajandussaadustele, on sul on kirjutanud peaministri majandusnõunik maris Lauri ja see ripub üleval tema blogis ja, ja ta on teinud siis ka mõned järeldused ja ta ütleb kõigepealt, et otsene sanktsioonide mõju Eesti majandusele on väike, isegi väga väike sulgudes vaatajat mõõtmisveaskaalast. Konkreetsetele ettevõtetele võib olukord muidugi olla hoopis kurvem. Aga Ta rõhutab ka seda, kaudsed mõjud osutuvad suuremaks kui nende aga ka nende mõõtmine on väga komplitseeritud. Olles siis väga palju sõltuvuses ettevõtete käitumisest nii Euroopa Liidus kui ka mujal maailmas, aga juhib siis tähelepanu sellele, et mis siis võib juhtuda, et Euroopa Liidu siseturul võivad toiduainete hinnad langeda. Sellepärast et ületootmise tingimustes tuleb kaupa kuhugi müüa ja kui välisturge piisavalt juurde ei teki, siis lüüakse hinnad valla ja loomulikult nii tootja kui ka kui ka kui ka töötleja saavad väga-väga valusalt pihta ja, ja siin on nüüd siis arutlemise koht, et mis siis juhtub, kui ühel hetkel piima kallatakse suures koguses kraavi. Ühel hetkel võib-olla põllumehel kaob motivatsioon neid lehmasid pidada, ühel hetkel hävitatakse karjad ära. Aga nagu me ka täna ajakirjandusest võime lugeda, et siis siis karja taastamine võtab vähemalt kolm, neli aastat aega, et et see nende tootmisvõimsuste kaotamine on, on, on kiire protsess, aga samal ajal tootmisvõimsuste taastamine võtab aastaid aega. No kindlasti tuleb rõhutada siin ka ühte olulist nüanssi, et tootjad olid valmis selleks piimakvoot Euroopa liidus kaob ära järgmisest aastast. Nad suurendasid juba oma tootmisvõimsusi, olid valmis hüppeliseks arenguks ja nüüd ühel hetkel selgub, et me oleme ületootmise tingimustes ja võib-olla tuleb kas tulla kvootidega tagasi või siis kuidagi teistmoodi seda olukorda reguleerida. Ma ei ole päris kindel, kas täna Euroopa Liidu siseturul siseturg suudab kõige paremini tekkinud olukorda reguleerida, et võib-olla ühel hetkel siin hakkame uuesti nägema piimakvootide taaskehtestamist ja ja noh siin võib-olla päris päris huvitavaid arenguid siis kindlasti on huvitav see, mida mõned kuulnud nii väliskaubandusministrilt kui põllumajandusministrilt, et riik hakkab nüüd ettevõtjatega tihedalt koostööd tegema selleks et leida uusi turge seal sõnuga, see on väga tore, väga tore ja kõlab kõlav lause. Mina rääkisin eilses vikerraadio saates uudis pluss eelmise põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi, kes ütles, et tal oli siin natuke aega tagasi planeeritud veel põllumajandusministrina visiit Hiinamis jäeti ära, jäeti ära, seda põhjusel, et Eesti võttis vastu ka ametlikul tasandil dalai-laama, mis tähendas seda, et hiinlased ühel hetkel tühistasid visiidi ja jäi sõlmimata ka ka piima piimaleping Hiinaga, ehk siis Eesti võimalused näiteks Hiina siseturule piima müüa kukkusid sellega ära ja seega siiamaani ei ole. Me ei ole me leidnud võimalust, kuidas uuesti sellele suurele turule siseneda, siis on räägitud siin teistest väiksematest turgudest. Ja tõesti need võimalused on olemas, aga, aga samal ajal, kui, kui seda mahtu jääb väiksema turu jaoks vähemaks ja niivõrd kauge maa taha seda piima viia, siis tekib jälle küsimus, kuidas seda on võimalik ikkagi teha. Plussis veel on mainitud ka seda, et piimapulbri tootmise jaoks on Eesti turg liiga väike, ehk siis Eestis ei ole piisavalt palju piimatoodangut, et, et arvestatavas mahus piimapulbrit toota. Nii et viimase hektariga seoses on, on siin väga palju küsimusi üleval ja ega me täpselt ja kuidas need arengud hakkavad, hakkavad välja nägema nii, et et siin nüüd öelda ainult, et venelased kannatavad ja meie ei kannata, siis siis kindlasti see päris hästi paika ei pea, sellepärast et ma lugesin täna hommikul ka näiteks Frankfurter Allgemeine Zeitung, et kus oli pikalt juttu sellest, et milline on siis Saksamaa põllumajandusministri seisukoht ja ja ma pean ütlema, et saksa põllumajandusministri seisukohta ebalev kui Eesti põllumajandusministri seisukohta, ehk siis saksa põllumajandusminister ütles, et et kohe sellist kiiret abipaketti põllumeestele kindlasti ei tule, üritatakse leida mingisugune lahendus, et kas, kas siis leitakse uute turgude näol või vaadatakse, kuidas olukord hakkab arenema, sellepärast et, et seda teadmatust, mis nüüd hakkab ikkagi Euroopa siseturul juhtuma, seda on väga palju ja siin on välja toodud ka need numbrid. Et millises mahus siis Euroopa Liit on toidukaupu müünud Venemaale aastases lõikes on on sellist seal kuskil 12 miljardi euro juures, ehk siis see on kuskil kahekordne Eesti riigieelarve on see, millises mahus. Ainuüksi põllumajandussaaduste osas Euroopa liit Venemaaga kaupleb. Mis ei ole muidugi Euroopa Liidu suurust arvestades ka tohutu üüratu summa, et Saksamaa Jaguneb ju ära nii-öelda hajusalt erinevate riikide vahel. Et see pauk ei tule ju ühte kohta. Just aga kõige rohkem, see tuleb siiski nii-öelda nagu Läänemere idapoolsele rannikule. Aga ärme unustame veel ühte olulist nüanssi kes on Euroopa liidus kõige kõnekam, kõige kõnekam grupp. Et ma ei tea, kuidas Saksamaal, aga igal juhul, kui nii palju, kui ma olen Brüsselis käinud, siis ma olen alati näinud Brüsseli tänavatel või peaaegu alati näinud Brüsseli tänavatel traktoreid, põllumehi, põllumeeste meeleavaldust, need on väga kõnekad. Jõuliselt valatakse piima maha või pritsitakse lausa lausa Euroopa Liidu asutuste aknaid piimaga tehakse mida iganes. Samamoodi me teame, et näiteks Prantsusmaa põllumees on, on veelgi häälekamad, võivad tekitada olukorra, kus teed pannakse kinni ja, ja seisatakse elu ühes ühes regioonis. Nii et, et ühel hetkel tuleb põllumeestele vastu tulla, ehk siis põllumehed on väga jõuline ja enda eest seisev grupp. Ja nüüd, kui nüüd, kui On näha, et nendel hakkab halvemini minema, siis võib arvata, et põllumehed võivad hakata Euroopa Liidu valitsus talle väga tugevat survet. Samas, ma ikkagi jääksin sinnasamasse, et see, need seal said niivõrd tugevalt ikkagi puuduta prantsuse põllumehi, et olukord oleks katastroofiline, kordaksin sedasama, mida Külli-Riin mitu korda öelnud, et need, et need sanktsioonid puudutavad ikkagi siin Läänemere äärseid riike kõige rohkem ja, ja ma ei välistaks varianti ka, et Euroopa Liit vaatab üle selle probleemi kompleksselt, kuna tegelikult ju need sanktsioonid on terve terve Euroopa Liidu majanduse vastu. Ehk siis võiks olla ka loogiline, et ka Brüssel mingisuguseid samme selles suunas astub. Noh, nagu põnev on siin see, et jällegi on siis Balti riigid ja Läänemere äärsed riigid, need, kellel on käpad püsti ja kes nõuavad siis ülejäänud Euroopa toetust ja abi. Ja aga no põllumajanduspoliitika on olnud ju pikalt Euroopa Liidu ühine poliitika, et tõesti ootaks siin mingisugust reageerimist nagu Euroopa Liidu tasemel sellele tekkinud või võimalikule tekkivale probleemile. Samas ma juhiksin tähelepanu sellele, et, et, et see Venemaa-poolne sanktsioonide kehtestamine toiduainetetööstusele Euroopas ja lääneriikides, et see on ju ainult üks sanktsioon ja üks võiks võimalik sanktsioon paljudest, sellepärast et me me teame, et räägitakse sellest, et Lääne lennufirmadele tahetakse keelata üle siberi lennud. Üle siberi lennud on toimunud aastast 1970, kui avati lennukoridor ja see toimis külma sõja ajal ja, ja selles mõttes toimis see koostöö paremini. Kui nüüd tahetakse seda keelata, siis jah, on räägitud sellest, et, et Vene lennufirma Aeroflot võib sellega kaotada 300 miljardit eurot. Märkimisväärne summa muidugi ka huvitav olukord, et Aeroflot et on võrreldes teiste lennufirmadega väga selgelt soodsamas positsioonis, sest ta saab arvestada veel lisaks kõigele muule selle 300 miljardi euroga, mida ta saab siis oma muudeks opereerimiskuludeks kasutada. Samas me teame ju, et Lääne lennufirmadel selliseid selliseid privileege ei ole, sest nad lihtsalt ei saa riikide ülelennutasusid endale, vaid see jääb ikkagi riikide lennuliiklusteenistustele. Siis samas on välja toodud, et suured Euroopa lennufirmad kaotaksid Siberi ülelendude kaotamisega oluliselt rohkem. Võib-olla ühel hetkel, kui Venemaa paneks sellisel juhul need võimalused lauale, vaataks, palju saab Aeroflot ja palju siis on võimalik kahjustada Euroopa lennufirmasid, et ta võib ühel hetkel selle kalkulatsiooni ikkagi teha ja siis ja siis tõenäoliselt Euroopa lennunduses võib, võib juhtuda nii mõndagi, tõsi on, on avaldatud ka arvamust lennundusekspert. Toomas Peterson on ka öelnud oma seisukoha välja, tema hinnangul Venemaa ei lähe seda teed, et seda sanktsiooni kehtestada, aga, aga, aga noh, elame näeme, et et me näeme, et Venemaa läheb kogu aeg edasi, et Venemaa ei ole kogu selle. Ukraina kriisi vältel ei ole, ta ei ole ta veel sammu tagasi teinud, ta ei ole teinud ühtegi sammupinge lõdvenduse suunas. Samas, mis sellesse lennuliiklusesse puutub, siis lennukid lendavad ju kahes suunas, et, et lendavad Euroopast Aasiasse, aga ka Aasiast Euroopasse ehk siis see olukord puudutaks väga teravalt ka Aasia lennufirmasid. Ja, ja see on nüüd olukord, mida ma oletan, et Putin ei tahaks lasta tekkida, sest et tegelikult nendesamade sanktsioonidega Euroopa liidu vastu on ta järjest rohkem sõltu tegelikult teiste või siis ütleme, aasia riikide heatahtlikkusest, kelle heatahtlikkusel võivad olla mõningased piirid, sest ärge unustage, et, et Malaisia lennufirma eksis Aasia lennufirmal ju see, kes Ukraina intsidendis puudutatud sai. Et no ma arvan, et Venemaa ei ole võib-olla veel siiamaani piisavalt nagu omandanud seda õppetundi. Et kui vaadata, et mis toimus pärast pärast Krimmi, et siis jah, et see oli selline lühiajaline nagu emotsionaalne võit, võib-olla venelastele, et inimesed olid uhked, et saime Krimmi tagasi. Aga selle majanduslik hind on tegelikult ju kallis. Et ega see nendesamade Krimmi enda elanike jaoks kasvõi arvestades seda kasvu, arvestades nende nende reisimisvõimalusi Euroopasse ja nii edasi pärast seda ju enam ei saa Krimmist enam otse lennata Euroopasse, kõik jääb ainult nagu Venemaa või siis Moskva kaudu, et kogu see argielu on tegelikult muutunud seal ju palju nagu keerulisemaks ja. Et sa tõenäoliselt natuke ülehindad Krimmi elanike soovi lennata Euroopasse ma kujutan ette, et see on üsna tagasihoidlik. Ta on ikkagi olnud ju selline nagu kuule, kui kuurortkoht ikkagi pigem selline internatsionaalne. Ja, ja, ja Venemaa jaoks oli see jah niisugune nagu emotsionaalne võit või mingisugune rahvusliku uhkuse selline turgutus aga selle pikemaajalised nagu majanduslikud mõjud nagu ka needsamad sanktsioonid, mis praegu on, on siiski, ma arvan, pigem nagu kahjustavad inimesi ja maksavad ennast pikaks perspektiivis valusalt kätte kõige rohkem nendele venelastele endile. Et see on niisugune nagu emotsionaalne mingisuguses pseudo, rahvuslikus uskuse uhkusest kantud poliitika ja trots, et kehtestame nüüd sellised sanktsioonid. Sellel nädalal tuli uudis, et Saksa suurfirma Rheinmetall on katkestanud 100 miljoni eurose lepingu sõjaväe harjutusväljaku rajamiseks Venemaal ehk siis sõjaline koostöö vähemalt sakslaste osas on lõppenud nad ei, nad ei jätka seda ja Angela Merkel andis sellest juba väga pikalt mõista, et tõenäoliselt seda teed minnakse, nüüd on siis see samm tehtud. Kas, kas sakslased on, on, on ka arvestanud sellega või et kui palju nad on arvestanud sellega, et, et neil võib ka olnud olulisi tagasilööke või et mitmed olulised lepingud katkevad ja, ja seetõttu see võib mõjutada ka nende elustandardit, tõsi noh, seda, seda rasva ja seda varu mustadeks päevadeks on neil päris palju nii eraisikutena võttes kui ka kui ka saksa riigil tervikuna, aga aga ikkagi, et, et kuidas, kuidas sa, Külli-Riin, seda, seda praegu näed, et milline see Saksamaa meelestatus selle võimaliku uuesti majandusliku tagasilöögi ka seoses on tingitud? Ma arvan, et Saksamaal ei ole väga suuri majanduslikke hirme seoses Venemaa mingisuguste sanktsioonidega, et Venemaa on olnud Saksamaa jaoks siiski ainult 3,3 protsenti koguekspordist, on läinud Venemaale aga koos kaasjah, seda küll. Aga samas, kui, kui nüüd analüüsida seda sakslaste poliitikat Venemaa suhtes, siis see ettevaatlikkus, mis on olnud pärast Ukrainat pärast Krimmi, ei ole olnud tingitud niivõrd majanduslikest kaalutlustest, see on olnud ikkagi sellised vanad ajaloolised põhjused pandud ettevaatlikud ka praegu ma nägin, kui ma veel nädal aega tagasi olin Berliinis, et seal olid mõnede tänavapostide peal olid plakatid, et mitte kunagi enam sõda Venemaaga. Et see on pigem see teise maailmasõjas teisest maailmasõjast jäänud nagu mälestus ja see ikkagi trauma ja tavaliste inimeste tasemel nii-öelda, ma olen seal rääkinud sakslastega, kes ta rääkinud, kuidas nende isad olid olnud enne teist maailmasõda, oli kasvanud väikestes külades, kes olid terved jalgpallimeeskonnad ja pärast teist maailmasõda jäi sellest jalgpalli meeskonnas jalgpallivõistkonnast kakskolm Poissi võib-olla ellu. Et see kõik see ajalugu ja minevik on jäänud nii tugevalt lihtsalt mällu ja see on olnud see põhjus, miks on antud nii ettevaatlikud, et see, et mitte kunagi enam sõda Venemaaga, see on olnud nagu nii suur osa sellest terve Saksamaa ideoloogiast. Kusjuures mina jälle jälgin briti pressi ja ka eriti huvitav on tõesti jälgida nende sanktsioonide koha peal, siis on briti pütist Petrol suuromanik Rosneftist 20 protsendiga, kes on, kes need sanktsioonidest ühte ja teistpidi saab väga tugevalt, et mõjutatud ja British Petroleum on ka teinud mitmeid avaldusi avalikkuse ees, et kuidas nagu mõelge veelkord, et see mõjutab meid väga ja et et ärge tormake sanktsioone tegema. Ja tegelikult see, mida nad on kohanud, on, on ilkumine, et kuidas nad julgevad enda ärihuvisid seada tähtsamaks rahvusütleme, et isegi mitte rahvuslikest rahvusvahelistest huvides. Et tõesti, nagu nad on, noh, ma nimetaksin seda ilkumiseks, on see, mida nad on kohanud vastu. Et no Saksamaa puhul on muidugi ka firmad, üksikud firmad on, on, on tulnud välja nagu enda seisukohtade või hoiatustega ja selle üle ma ei ütleks, et oleks nagu vilgutada, aga pigem ikkagi see pigem ikkagi see poliitika on olnud suunatud sellele, üritada viimase võimaluseni nagu OSCD eskaleerida. Et ei korduks nagu selline olukord nagu oli, ütleme esimese maailmasõja valla pääsemise ajal, kui, siis pealtnäha nagu üksikutele väikestele sammudele reageeriti üle ja olukord läks nagu järjest hullemaks ja hullemaks. Pigem on olnud selline nagu pingepingete mahavõtmise strateegia ja see, et võtta aega läbi mõelda, kaalutleda. Ja kui me siin selle teema kokku võtame, siis tuleb tõenäoliselt tõdeda, et me oleme täiemahulises kaubandussõjas Venemaaga ütles, et et me kuulame siis Euroopa liitu ja Euroopa liidul on, on tänase sõjaseisukord, ehk siis sõda Venemaaga on juba vähemalt kaubanduse vallas juba juba toimumas. Kui tänast ajakirjandust uskuda, siis siis tundub, et Venemaal on soov Ukrainas sõjaliselt sekkuda ka oma jõududega kui, kui need kui see informatsioon tõele vastab, et et vaid Ukraina presidendi väga jõuline sekkumine pöördumine lääneriikide poole pani vene sõjaväekolonni seisma. Kindlasti lähipäevad toovad siinkohal selgust, et mis siis seal Ida-Ukrainas Ukraina ja Venemaa piiril toimub. Ja. Ja elame-näeme, mis, mis siis mis siis selles vallas edasi juhtuma hakkab ja millal ühel hetkel see piir ka Venemaa jaoks ette tuleb, kus, kus kaob neil soov seda olukorda edaspidigi eskaleerida, aga tulema need koduste teemade juurde tagasi ja eelmisel laupäeval Heidit, sina olid siin saatejuhi koha peale rääkisite kultuuriüritusest nimega kultuuritolm kus siis juhtusid vägaksikultuuritud asjad, kuigi noh, nüüd me juba teame ajakirjanduses vähemalt avalduste alusel, et tegu oli lausa kriminaalset juhtumiga. Tegu on siis juhtumiga, milles politseid süüdistatakse liigses vägivallas ja, ja politseikoera kasutamises. Vihjatud on ka ka sellele turvafirma ei olnud ülesannete kõrgusel, aga see nädal on siin toonud päris olulist informatsiooni lisa. Ja, ja samas me võime öelda, et politseijuurdlus ei ole lõppenud, et ega meil lõplikku selgust ei ole selles küsimuses, et mis juhtus, aga, aga kuna, kuna inimesed sellest räägivad, siis räägime ka teist saadet järjest sellel teemal. Siin rahva teenrid Nonii Külli-Riin, sul, sul on terve, terve suur lehekülg sellel teemal kokku kirjutatud, et ma huviga kuulame seda seisukohta. Ja et see oli tema sissejuhatuse teinud, et ei teagi kohe minu otsa minu otsa vaatama, et mina pean tunnistama, et mind ennast on selle video vaatamine siiski šokeerinud. Ja mind on väga negatiivselt üllatanud ka see, et kui siin kaks aastat tagasi oli selline suurem skandaal seoses sellega, et politsei oli kasutanud kiiruse mõõtmiseks nagu taatlemata Ta aparaat siis politsei vabandas, ütles, et see oli, oli, oli väär, ta isegi nagu reageeris selles mõttes üle oma vabandusega, et siis nagu selle praeguse juhtumi ajal ei ole nagu olnud kuulda niisugust seisukohta, mis oleks viidanud mingisugusele kahetsusele. Hea küll, ma saan aru, et juurdlus uurimine veel käib. Aga siiski ei ole nagu näinud niisugust enesekriitilist suhtumist. Et kui nüüd vaadata seda videot, siis jah, et need uudised, mis sellel nädalal olnud, on olnud pigem nagu kõnealust konflikti sattunud tsiviilisikute kohta, et mis on olnud nende taust ja nii edasi. Aga samas kui nüüd vaata videot, kus üks inimene on pikali maas ja tal on ümber neli politseinikku, kes siis teda ja siis kasutavad füüsilist vägivalda ja kui siis veel üks viiest politseinikest näeb asja kõrvalt, peab veel vajalikuks seal koeraga lisada sellele sinna sellesse sündmus pilti siis see tundub küll ülemäärase vägivallatarvitamisega, et Amnesty International peab politsei vägivallaks seda, kui politsei poolt kasutatakse vägivalda rohkem, kui on vajalik ühe ühe eesmärgi saavutamiseks ja ka antud juhul politsei eesmärk oli see kõnealune isik ma tea fikseerida, sündmuspaigalt ära viia, siis tekib küll küsimus, et kas siis neli politseinikku, kes olid maaslamaja ümber, ei suutnud seda teha. Või kui nad ei suutnud seda teha, siis mis on nende väljaõpe? Et küsimus on nagu professionaalsetes oskustes ja ja kui, kui lugeda mingisuguseid teadusuuringuid politsei vägivalla kohta, siis üks väga huvitav ameerika uurija rom Herbed skoolnika on väitnud, et politsei monstruktuur, kus sellistele nagu vägivalla juhtumitele tuleb väga tõsiselt reageerida, kuna sellistes jõustruktuurides on suur oht, et inimestest nagu või töötajatest tekib tunne, et nemad nagu seisavad justkui väljaspool seadust, et nad on nagu teistest ülaet, nad võivadki kasutada vägivalda. Siin ongi nagu sissejuurdunud niisugune noh, selline matsu mõtteviis ja nõnda edasi. Ma olen natukene oponeeriks siinkohal, et kui ma olen kuulanud neid hinnanguid ja kirjeldusi selle kohta, mis on juhtunud, siis on leidnud tõestamist ka see, et, et ka politseinik on, on rünnatud enne, kui, kui salvestati see sinu poolt mainitud video, kus siis väga-väga mitmekesi politseikoer kaasas. Lõpuks viidi see Soome-Eesti kodanik, ma ei teagi, kumb, kumb ja siis on, viidi, viidi lõpuks ära ja, ja selgelt. On on juhitud tähelepanu sellele, et politsei siiski ühel hetkel suutis selle olukorra kontrolli alla saada. Et juhiti ka tähelepanu sellele, et ümberringi oli väga palju agressiivseid inimesi, politseikoera kaasamine ka nii-öelda perimeetri tekitamiseks oli oli antud juhul põhjendatud, kuigi tõsi jah, see on nüüd nii-öelda taktika küsimus, et kuidas politsei sellele küsimusele lähenes siis Me oleme näinud ja kuulnud ka seda, et kuidas on, on siis need pealtnägijad või ka konfliktis ise osalenud inimesed politseisse suhtunud ja siin eelmises saates leidis ka kirjeldamist, milline on olnud nende inimeste suhtumine politseisse ka varem. Ja see väljendab sellist nõukoguliku blatnoikultuuri, ehk siis politsei ei ole mitte politseinik vaid ja vaid vaid Doment, eks ole, et kasutatakse, seal kasutatakse ei, seda küll, aga ma, ma lihtsalt toon näite, et tähendab, et see, see loob nagu seda fooni politsei ümber. Et politsei ongi paha ja rakendab ülemana pärast jõudu ja, ja siis saab veel õigustust oma ülemäärase jõukasutusest juurde ja siis siis üritab üht-koma-teist ära teha, et kui me nüüd ikkagi vaatame ka nii-öelda politseipoolset kirjeldust, siis politseipoolne kirjeldus on pisut teistsugune või ütleme, päris oluliselt teistsugune kui, kui see, mida me, mida me oleme kuulnud sellelt teiselt poolelt, ootame siis ehk ikkagi selle selle juurdluse ära. Ärme võtame nüüd päris lõplikku seisukohta, et politsei kasutab meile ülemäärast jõudu, sellepärast et kui me, kui me vaatame ka neid videosid, mis filmiti Viljandis, kus, kus politseinikele anti kolki ja kus politsei ilmselgelt ei näidanud üles jõulist tegutsemist, kuigi oleks olnud vajadus või seesama lemmerannajuhtum, millest on ka siin räägitud, et siis kas, kas me, millised küsimus ongi selles, et millist politseid me tahame, et kas me tahame sellist pehmot, politseid või me tahame ikkagi sellist politseid, mis, mis suureks ennast ühel hetkel ka sellistes kriisi kriisiolu kordades kehtestada, nii et avalik kord oleks tagatud? No mina, mina tahaksin siiski väärikat politsei, keda saab usaldada ja mina, kodanikuna mul on väga raske usaldada politseid, kes Maaslamajale sõltumata sellest, mis seal varem oli olnud, aga kui inimene on maas tema ümber on neli politseinikku ja talle aetakse veel koer kallale. See ei jäta eesti politseist väärikat muljet. Ja no sa siin eespool mainisid seda lemmeranna ja Viljandi juhtumit, et ma arvan, et see kultuuritolm ja see Viljandi ja rannajuhtum on tegelikult, need on kõik nagu ühe ja selle sama nagu fenomeni osad. Paistab, et politsei ei ole võib-olla enam kõige nagu konkurentsivõimelisem tööandja sinna. Inimesed, kes seal on tööl, on, ilmselt tunnevad, et nad on väga suure surve all. Et ütleme, seal lemme rannas Viljandis olime, politsei tundis, et neile ei tule piisavalt lisajõude, kui nad on hädas. See kõik tekitab võib-olla mingisuguste ahvatlus või, või kalduvuse teatud kriisiolukordades nüüd siis niimoodi üle reageerida, nagu tehti seal kultuuritolmu, et pigem on see tõesti nagu struktuurne probleem. See on, see on väga huvitav, aga, aga ma siiski juhiks tähelepanu sellele, et ma ütleks niimoodi viimased 18 19 aastat, mul ei ole mitte ühtegi etteheidet Eesti politseile ja kui ma vaatan, miks peakski olema mulle, et ma olen seadusekuulekas, kodanik. Mul ei ole probleeme tudengiajal Toomemäel kord õlut juues, jah, meil tekkis politseiga erimeelsusi sellest, et mida me seal tegime, täna on lubatud Pirogovi pargis avalikult õlut tarbida, kuigi noh, nüüd on see uus korrakaitseseadus lubanud üleüldse avalikult alkoholi tarbida, aga see, see, mis on seotud ikkagi Nende inimeste käitumisega, kes olid seal kohal, siis ma siis. Ma arvan, et, et antud juhul enne kui me ei tea, mis seal täpselt tehti ja kuidas, kuidas tegutsesid, kuidas tegutses teine pool, kui meil on olemas ainult need videoülesvõtted ja, ja pildid ühes suunas, siis me päris hästi ei tea. Me päris hästi ei tea, mis seal ikkagi juhtus, et ma ei tahaks hakata Eesti politsei tööd halvustama. Ma arvan, et Eesti politsei on, on teinud läbi suurepärase arengu. Viimase paarikümne aastaga on miilitsas saanud väga korralik organisatsioon, mida inimesed usaldavad, et ärme usalda, ärme siis ärme siis kahjusta nagu totaalselt seda usaldust. Et noh, et ma arvan, et meil on ka väike ühiskond, et meil ei saa politsei kasvada niimoodi üle pea nagu Ameerikas, kus politsei võib tõesti väga jõhkraid võtteid kasutusele võtta, et väikeses ühiskonnas on, on sellised asjad mõeldamatud, eriti veel, kui me läheme siin suurtest keskustest välja, läheme, läheme maale, siis seal ju ja kõik kõik tunnevad seda konstaablit, et et seega ma, ma ei ole päris nagu seda meelt, et, et ta arvame, et ühel hetkel, kui kui politsei korra kehtestamiseks kasutab natukene jõudu, et siis on kohe midagi pahasti, ei ole. See ei olnud natukene jõudu ja see juhtunu mitte kindlasti ei suurenda inimeste lugupidamist Eesti politsei suhtes. Küll aga oleks oluline, kui nüüd selle juurdluse käigus siiski tuldaks välja ka mingisuguste ettepanekutega, kuidas siis tagada, et, et Eesti politseis töötaksid inimesed, kellel võib-olla professionaalsed oskused natuke paremad, et nad suudavad neljakesi inimeste fikseerida ilmad, nad kaasaksid koera. Et kuidas saavutada see, et inimesed suudaksid politseis oleksid tööle inimesed, kes suudaksid konflikte võib-olla ka verbaalselt nii-öelda tee eskaleerida. Ja ja kui siin rääkida nii-öelda politsei üle reageerimistest, siis mul on meeles, et aastal 2003, kui toimus meeleavaldus Iraagi sõja vastu, et siis mina nägin seda, mismoodi need demonstraanid, kes seal ei teinud midagi, tõesti väga provokatiivset topiti politseiautosse, et hea, kui seal ilma vägivallata, aga siiski ja noh, ja kui lugeda siin mingeid rahvusvahelisi käsitlusi politsei vägivalla suhtes, siis kõige enam ongi tõesti haavatud sellest või, või suurema tõenäosusega satuvad selle ohvriks demonstrandid, subkultuuride esindajad, rahvusvähemuste esindajad, uimastisõltlased, prostituudid, kodutud, et et jah, et kui ei kuule just nagu nendesse rühmadesse, et siis võib-olla tõesti siis võib-olla tõesti ei pruugi seda märgata. Muide, ajakirjanikud on ka suurema tõenäosuse ajal selle ohvriks sattuda. Ja olgu siis öeldud, et politseikoera nimi on matšoja, temast kirjutatakse tänases Postimehes, aga siinkohal paneme tänasele saatele punkti ja rahvateenrite stuudios olid Heidit Kaio, Külli-Riin Tigasson ja Lauri Hussar.