Tere päevast jätkame keelemuutuse teemal. Stuudios on Tartu Ülikooli keeleteadlased vastsed filoloogia doktorid Liina Lindström ja Ilona Tragel. Mina olen toimetaja maris Johannes. Meie jutuajamise ajendiks on juulikuu Keeles ja Kirjanduses käesoleval aastal 2007. aastal ilmunud artikkel eesti keele impersonaali ja seisundipassiivi vahekorrast adessiiv argumendi kasutamise põhjal keeruline pealkiri, keeruline teema. Seetõttu meenutame pisut möödunud saadet nii saate ehk paremini järje peale ja seejärel jätkame juba grammatika muutumise teemal. No kui nüüd seletada, et mis need impersonaali passi, mis loomad need on, et siin peame alustama ikkagi sellest, et sellest kujutusest, et, et mingisugune alglause kõigepealt on, et näiteks ma kirjutasin artikli. Ja kui nüüd me tahame selle asja puhul seda tegijat kuidagi ära kaotada, me ei teaks, kes kirjutas artikli sinna võime, kasutades mitut strateegiat, noh üks võimalus on siis see artikkel kirjutati või siis keegi kirjutas artikli. Sellisel juhul meil jäetakse mulje, et me ei tea, kes kirjutas, aga kui me ütleme, et artikkel kirjutati, siis me võime teada. Aga see pole tähtis, see artikkel kirjutati, oleks siis see impersonaal muutuv persoon, kes persooni selle on teinud? Täpselt nii. Aga passiiv on siis selline asi, mille puhul siis see tegija teda reaalselt ei väljendanud, aga see, mida tehti, see tuuakse niimoodi esile, et rõhutatakse seda, mida tehti, mis valmis tehti. Et artikkel on kirjutatud. Et artikkel tuuakse esile ja see tegi ja me võime teda kuidagi väljendada näiteks, et artikkel on minu kirjutatud. Või siis, et artikkel töötatud professori poolt. Ei, mina ei ole professor. Ja see on nagu põhiline vahe, et impersonaali puhul on eriti tähtis see, et ei öelda, kes tegi. Aga Bassajevi puhul siis võib öelda või mitte öelda, aga tõstetakse esile see, mida tehti või selle tegevuse objekt siis see just see, mille kallal töötati, mis mis on tulemus? Tundub küll, et see on igapäevakeeles väga sage. Aga noh, siin me tegelikult rohkem oleme vaadanud just nimelt seda tüüpi, et artikkel on mul kirjutatud või mul on artikkel kirjutatud, kus on siis gaase alalütlevas käändes tegija ehk siis pessiiv argument, mille võiks siis tõlkida siin see osaline, mis on alalütlevas käändes. Ja meie uurimuse puhul, sest ta siin on, ütles, et ta peab olema elus ja tegelikult ta peabki olema inimene. Niisugused piirangud on, ei saa olla kohvril nurgas seistud, et nii ei saa eesti keeles öelda. Võib-olla kunagi saab juba 200 aasta pärast näiteks, et keel võib niimoodi muutuda, kui mingi asi keeles on väga sage. Kuidas selle grammatikaga lood on, kas see on selline, mis on juba enne meid tehtud valmis, kõik on lõpetatud? Käsk grammatikat võib teha ka täna praegu kas meie tänased keeleteadlased on selleks valmis ja kas selleks on vajadust? Grammatika kindlasti ei muutu nii kiiresti kui sõnavara grammatika muutub ikka väga palju aeglasemalt ja sellepärast ei saa küll öelda, et nüüd me saaksin käigu pealt mingit uut grammatikat teha. Et ainuke asi, mis me teha saame, meie keeleteadlased teha saame, on see, et me esitame seda noh, mida teised ei ole keeles märganud kuidagi teistmoodi mingisuguses paksus raamatus, eks ju. Aga see grammatika, mida inimene kasutab ja mis tema sees on, sellega on ikka saanud oma vanematelt. See, kuidas grammatika muutub ütluse grammatika muutumise üldiselt toimub ikkagi kusagil ilmselt seal lastel vanemad räägivad ühtemoodi ja nad mingist asjast samamoodi millegipärast aru ei saa kvale. Siis siis võib-olla, et ta kuidagi mõistestab või mõtestab ümber need asjad, mis grammatika sees on. Ja siis võime ühel hetkel öelda, et siin on nüüd midagi muutunud, midagi on teistmoodi kui varem lastekeeles on seda päris huvitav jälgida, kuidas nad grammatika selline üldistusjõud, sedasama piirang, näiteks kaevan seal kohvri jälle välja, et teoreetiliselt võiks olla niimoodi, et miks laps peaks tajuma selle konstruktsiooni tagant ära selle, et see võib ainult elusate inimestega olla, kui see on nii sage või näiteks säästi tavalised näitajad, on need kausatiivse liitega põhjustamise, liitega sõnade söödud ja söödetud või siis ja söödan, eks ole. Et see on niisugune asi, näiteks mida lapsed tõlgendad ka üle, siin on hästi käes piirangut, see ei ole ju, see tuletusliide ei ole täielikult produktiivne, iga asjaga seda ei saa. Teenia Teedat, Teedattane ja eesti keeles ei ole, eks, ja aga lapsed seda väga kasutavad üle, selles mõttes teevad teistsugused järeldused sellest, et seda võib kõigiga kasutada, kuid see tegevus on põhjustatud, sest et see on jah, jah, just selline koht, kus me näeme, et midagi on ruumi, on sellel keel ise võima ja seda nii-öelda edasi ehitada. Täpselt sama on tegelikult ka sõnade tähendustega ja grammatiliste üksuste tähendustega. Näiteks kui me vaatame sedasama alalütlevat käänet siis on selline seisukoht keeleteadlastel, et asjad keeles muutuvad konkreetsest abstraktse maa suunas. See tähendab, et kui on olemas, Meil on kohakäänded alal, ütleb on üks, üks koha käänetest, väliskoha kääne raamat on laual, näiteks laual on alalütlevas käändes seisvad keeleteadlastel on niisugune seisukoht, et see näiteks, et mul on artikkel kirjutatud, see mul seal. Et see on kindlasti hilisem, kui see raamat on laual see kohasuhe, et abstraktse mad suhted, no mis on siis niisugune omamissuhe näiteks on tekkinud konkreetsematest, aga, aga see ei tähenda seda, et need konkreetsemad on ära kadunud, nad elavad keeles edasi. Ja see mõte üldse, et ka grammatikale on tähendus, võib vaielda, räägime tähendusest või funktsioonist, aga see on rohkem maitse asi. Et tähendus ikkagi. See on nüüd niisugune asi, mida kaasaegne keeleteadus, millega ta väga palju tegeleb varem meil oli muutumatu osa keelest või see, mida me ei puutunud, mis oli nii-öelda vormiline, see oli grammatika. Selle tähendustest me ei rääkinud, me rääkisime sõnade tähendustest. Nüüd me räägime seda, et esiteks, et kindlasti on neil grammatiliste üksustel tähendused, nii nagu me siin räägime, et see alalütlev võib siis väljendada siin niisugust omamissuhet või kohasuhet või tegijate, eks ole, mida me siit võisin käijat valdajad, kohustujat näiteks mul tuleb prügipang välja viia, see on siis polüseemia ehk mitmed tähenduslikkus ja, ja tõesti eriti viimastel aastakümnetel keeleteadlasi huvitab just grammatiliste üksuste mitmetähenduslikkus või polüfunktsionaalsus lased, ühesõnaga, need, et vaadatakse ja selle kaudu nähakse, nähakse arengut, tegelikult siis me ei pea vaatama keele ajalugu, me vaatame seda kasutatavat keelt ja me näeme ja kuna on palju kirjeldatud seda, missugused need üldised tendentsid maailma keeltes on, sellel on niisugune nimi, grammatiseerumisteos, teooria, kus neid funktsioone on kirjeldatud ja, ja tegelikult me saame võrrelda ja jälgida, et kas paistab, et eesti keel läheb nende tendentsidega kaasa või mitte. Ja nüüd sedasama konstruktsiooni vaadates, et see tuli välja, et see, et läheb, aga läheb natuke omamoodi ja sealt sealt paistabki välja see, et et need tendentsid küll on, aga samas see, milline üks või teine konkreetne keel on ja missugused vahendita selleks on ikkagi muudab, võib muuta selle protsessi ainulaadseks, et tal on mingisugune nüanss on erinev. Tegelikult Öeldakse seda, et selline konstruktsiooni tekkimine on seotud sellega, et kas keelel on üks või kaks olema-verbi. Eesti keeles on üks ja teist seda omamist, seda habe, suhet, seda väljendab see konstruktsioon. Ja on väidetud, et tendents on selline, tekib sellistes keeltes, kus on kaks olema-verbi, aga me leidsime, et pole häda, tekib siis ka, kui on üks, lihtsalt kasutatakse siis seda oma konstruktsiooni võimalust. Selline keelemuutus jällegi kord viskan õhku küsimuse, et kas see on keele oma, selline sisemine areng või need mõjutused või kaks asja. Või veel midagi kolmandat, ikka nii seda kui teist kindlasti palju asju kokku. Et siin võib ka juhustele olla tegelikult suur mõju ja, ja ajalool üldse, et missuguste keeltega kokkupuude on olnud ja siis kindlasti kirjakeele tekkimise viisidel, kuidas, mis keele mõjule kirjakeel väga palju mõjureid aga aga siiski väidetakse nii et selliseid asju, mille järele pole vajadust, et need ei kujune välja, eks ole, et kui ikkagi puudub mingisuguse suhte väljendamiseks teadusneed, tekivad, noh, see on näiteks keelekeskkond, võib määrata, kus me elame, kas meil on külm või soe või, või kas me kanname riideid või, või on meil nii palav, et meil neid ei ole. Niisugused asjad kõik mõjutavad, aga see vajadus kiidan ka teise keele mõju ja ka eesti keele kohta, nagu öeldud, see on ilma tulevikuta keel, et siin ei ole grammatilist tuleviku kui meil on tegelikult tekkinud teiste keelte mõjul, osalt osalt ilmselt ka sisemise arengu tõttu mitmeid vahendeid näiteks kas või noh, hakkan tegema. Või siis saab olema, mis võib-olla on praegu juba natukene noh, ta on natuke veider, eks ta natuke piiravad kiiratud, kasutas ära see nende teiste keelte mõjul võib tekkida ka vajadus mingisugust asja, mingisugust abstraktset, täiesti abstraktset asja keeles väljendada traktset suhet. Nii teie asi on fikseerida ja tuua need muutused välja, kuulaja on kindlasti väga selline keelekorralduse huviline ja kohe võib-olla ütleb, et miks me neist üldse räägime, parem unustame nad ära, keelame nad ära, ütleme, et eesti keeles kasutatakse sedalaadi lausekonstruktsioone ja ärme lase ennast mõjutada kõiksugu võimalikest välisteguritest, mis me ütleme, mina ütleks Pole mõtet, et see on nagu, pane silmad kinni, arvavad, et midagi siis ei juhtu, ikka juhtub, et mingit pääsu ei ole, tegelikult rohkem tuleb seda nihukest vahepealset keelt, kas või internetikeel, kus ta, eks ole, inimestel tuleb nii, nagu torust tuleb, et keegi ei pane sinna kätt vahele. Ja samas kõik see ju mõjutab minu arust mitte mingit võimalust tegelikult ikkagi selliseid väga sagedasi asju piirata kirjakeeles, et lihtsalt ma ei näe, mina ei näe seda võimalust. Peab olema mingi kohutavalt suured prestiisiga ja, ja selline noh kui meil näiteks jälle tekiks meeletu vajadus oma keelt kaitsta mingi tohutu välissunniviisilise NB sunniviisiliselt võtta vastu, et, et siis ma ei tea, noh võib-olla ja see peaks olema selline riiklik poliitika, lausa kuidasmoodi ei tohi nii-öelda. No kuidasmoodi ma mõtlen just seda, et müüa seda mõtteviisi, et nüüd me hoiame ja kaitseme Meie kõigi huvides ja nii edasi. Aga, aga ütleme, järgmine põlvkond, lapsed, kes praegu pooleldi elavad internetis, teile oleks küll nagu üsna kujuteldamatu neile selgeks teha, et mingisuguseid lausekonstruktsioone toonid ei sobi meile. Me võime küll öelda, et mingid seda sõna ära kasutada, sellest saavad inimesed aru, aga terve lausekonstruktsioon seda on väga raske venelaseid ta just nimelt, et seda me ei suuda mõjutada seda mingit moodi, Nad tulevad nad kuskile, haagivad ennast sinna ajju, teatud kohta hakkavad moodustama selliseid skeeme, eks ole, need ei ole ju konkreetsed sõnad, sinna sobib ju palju sõnu, eks ole. Et tal on selline grammatikaskeem, kuhu see sisend järjest topitakse ekraanilt või kuskilt raadionõelast. Ja jah, ja sinna ta läheb. Siin on nagu niisugune koht, kus muusika vahetevahel ärkab, selline keele keelehoidja ei oska, et on hästi tegelikult raske kuulata selliseid saateid, mis on sellised nagu augutäited, et nad peavad sinna kahe muusikapala vahele, midagi peab tulema. Ja kas see on tüüpiline koht minu arust, kus alati on näha inimesel ei ole mitte midagi öelda. Kui tal ei ole mitte mingit eesmärki, siis sealt tuleb midagi väga kummalist. Vaat sellest on kahju, seda on jube palju ja seda, seda ma ei tea, kui palju noored bussijuhid kuulavad, küll aga aga noored bussijuhid, kühvlid kuulevad mingit teist raadiot, sealt ei tule üldse juttu, aga aga ikka kuuled poodides näiteks. Noh, see on ka see, et kui ta ikka tambib ja reklaamid, mis on tõlgitud, et sealt tuleb, seda ühte tuleb tuleb ja siis see laps, kes kuskilt teisest telekast seda on kuulnud. Kui ta on seda ikka 10 korda ära kuulnud, siis tal tuleta ja tema meelest nii on ükskõik, kas ema on keeleteadlane või koristaja, mingit vahet ei ole ta kasutatud. Nii et see on siis see teine poolus, üks oli see, et lapse oma, selline nii-öelda sisemine grammatika, mis võimaldab tal kasutada lausekonstruktsioone või sõnu ja luua neid, eks ole, ja teine on siis see tõmmatakse sulle umbes nagu kilekott pähe ja, ja vaata, kuidas sa seal hingata saab. See esimene tuleb ka sisendi kaudu ikkagi ehk vanemaks. Kõne põhiosas vanemate või lapsehoidjate või, või, või lasteaiakasvatajate noh, matkimine, see on ikkagi nii nagu muud asjad ära õpitakse elus, et ilma ilma sisendit ei tule midagi, kui ikkagi need metsalapsed, kes veel huntide kasvatajad olid rääkinud midagi, kui nad sealt metsast leiti, üks kord, et et ilma ei teki. Aga, aga jah, see on väga oluline, mis sisend mida, mida tambime siis sagedus muidugi, et mida sagedasem, seda selgemalt ta kujuneb ja seda suurem potentsiaal on tal muutuda ja mõjutada. Nii see meie väike armas hundikutsikas pannakse nüüd kooli. Tal on neid sisendeid juba üsna mitmeid olnud ja oma keel ka kujunenud ja nüüd ta seisab silmitsi selle grammatikaga ja mis seal raamatust vastu vaatab ja, ja nüüd hakkavad siis need esimesed arusaamatused. Laps tahab rääkida ühtemoodi, aga raamat käseb teha seda teistmoodi. Kui loomulikuks te peate seda meie praegu käibel olevat grammatikat. Kuidas seda lastele õpetatakse? Minul on kuues klass, nii et mine mine kaugemale, ma ei oska eriti arvata, nii palju, kui ma sirvinud olen. Esimene šokk oli mu see, kui ma avastasin, et kolmandas klassis või oli see juba teises hakati oma reegleid õpetama lastele. Et see, see oli minu jaoks küll täielik täielik šokk ja ta ei saa mitte midagi aru sellest veel niisuguses vanuses, sellel ei ole mitte mingit mõtet absoluutselt mitte mingit mõtet. Ja noh, teine asi on see, et nii nagu meie grammatikat on pärit ikkagi strukturaalse keeleteaduse ajast, mis tähendab seda, et keeleteadusuuris keele ehitus, Dust kaardistas selle ja, ja kirjutas grammatikasse tähenduse pool oli selline ja kasutamise pool oli ebaoluline, see oli ebaoluline ja siia juurde veel see, et, et noh, mis ennegi sai räägitud, et grammatikat on tehtud ja teiste keelte grammatikat eeskuju jupi juba need tegelikult näitavad, ütleb meile ette, et see mingis mõttes noh, on vähe lodu on just nimelt on vähe lootust, et see on loomulik ja noh, nende grammatikute põhjal on kirjutatud õpikud ja seda koolis õpitakse, õpitakse tegelikult keeleehitust. Teine võimalus oleks õpetada keele funktsioone ja see on just see, mis nüüd sellel nendel suurte erinevuste muutuste ajal oleks äärmiselt oluline, oleks oluline, et kõik keelekasutajad, lapsed ja suured ka teeks vahet, mis on, missugune keel, see keel, mis on raamatus Seegelemisena raadios see keel, mis on aktuaalses kaameras, see keel, mis on keeleteaduslikus ajakirjas või see keel, mis on blogis või see keel, mis on MSM-is või, või see keel, mis on ametlikul kodulehel ja nii edasi ja nii edasi oluline on vahetegemine, teadis väga, ega väga paljud suudavad seda, nii loomulikult ka palju neid, kes ei, kellel on näha, et nad ei suuda vahet või ei suuda ennast väljendada nendes erinevates situatsioonides, nii et teistel ei oleks imelik kui ebaadekvaatne lähenemine. Minu seisukoht on see, et seda peaks praegu koolis selgeks tegema, et see on ülioluline mitte kui oma reegleid teises või kolmandas klassis ega, ega struktuuri tegelikult õpetama, näiteks minul näiteks on pidevalt probleeme nende viienda ja kuuenda klassi sõnaliikide ülesannetega olnud kus peab, ärme siis ma ütlengi lapsele, et ära küsi mu käest, et sa ei saa midagi tarkasid, sest nendest on ju nii suur osa, nii puhas kokkulepe, seal ei ole mitte midagi muud kui kokkulepe. Kui ikkagi seal on muutumatu sõna, aga laps ütleb, kuidas ta muutumata on, kui on ka sealt. Kokkulepped, on tohutu palju ja muidugi ikkagi teine häda on see grammatika, mis, mis on osalt tehtud augu täita meetodil, et kui on üks tabel, siis seal ei tohi tühja auku olla, et kui tundub, et sinna mingisugune konstruktsioon sobib, et siis siis panen. Ma ei kujuta ette, kas lapsi pannakse mingil hetkel koolis neid impersonaali ja passiivi kuidagimoodi eristama, need on tegelikult väga suured küsimused ja mul kohutavalt kahju sellest, et mulle tundub, et kui on selline väga kuidas nüüd öelda, selline õpetaja, kes väga püüab õpetada õpikute järgi ja vaadata, mis seal on, et ja võib-olla natuke vähem loovalt läheneb, et et lapsed ei hakka armastama keelt, neil on see nii suur vaev, et nad lihtsalt mõtlevad, et see ongi nii igav ja selline, mis peab pähe õppima, siis on kurb. Nii et see keel on nagu elab oma elu ja reeglid elavad seal oma elu. Kas voib olla oht? No sellise püüdliku ja usina lapse puhul, et et need õpitud reeglid hakkavad mingil hetkel pärssima tema oma loomuliku keeletaju keelekasutust. Seda muidugi hästi tore küsida filoloogilist kõrgharitud. Me võime seda omast kogemusest? Jah, angavad küll hakkavad. Ma olen väga palju vaeva näinud selleks, et neist vabaneda, et ma saaks rahulikult uurida. Mina olen selles mõttes paremini läinud, ma olen põhiliselt olnud tähenduse uurija, et mul on ilmselt olnud see eelis, et väga pidanud neid. Keegi pole oodanudki, et ma neist aru saanud. Ja, aga ma tahaks tegelikult natuke vastu vaielda selle koha pealt, et reeglid ei ela tegelikult. Reegel on tehtud, keegi on selle teinud, ma lähen. Kellelgi on reeglid valmis tehtud ja tegelikult on niimoodi, et siis keelekasutaja peab elama reeglite järgi. Ja, ja see ongi just keeruline ja kui meie kirjutame artikli, siis toimetajad ikka leiavad sinna mõne koma panna või mõne ära võtta, mõne suurtähe ära vahetada või ikka seda on või sõnastust parandada. Ja kui me niimoodi spontaanselt räägime, siis selge see kindlasti kuulaja on juba mitu korda fikseerida, ei, nii ei tohi. Nüüd ütles, eks ole? Oma kõnes ei, üldjuhul ei ole võimeline ka selliseid asju järgima ja, ja noh, mina valan inimesi, kes seda suudavad üleüldse, et et see on juba masin, kõne suulise ja kirjaliku kui erinevus muidugi ka. Eks ole, see, et see kõik toimub parasjagu, peasime, tuleb ikka see keel, mis on kunagi omandatud, mitte see keel, mis on koolis õpib just emmest, rääkisime üliõpilast ühes loengus, täitsa huvitav oli näha, et nad tõstaksid mõtlema, kuidas saabki suuline ja kirjalik keel ühesugune olla, kui mõelda seda, et kuidas seda toodetakse, kuidas seda tehakse, see on juba nii erinev. Et kui sa kirjutad, kirjutad vasakult paremale, mis, kuidas see kõik käib, juba mõte selle juures jookseb teistmoodi, et tekst ei tule välja selliseid jadana ja ei pane sinna teisele poole stuudio seina vastu ja siis hakka, et, et seda on uuritud ka isegi seda näiteks, et need kirjaviisid, mis ei käi mitte vasakult paremale, vaid näiteks ülevalt alla. Et need inimesed mõtlevadki teistmoodi. Kumba mõjutab suuline ja kirjalik nad vastastikku mõlemat pidi mõjutavad, aga kindel on see, et juba see, kui erinevalt nad tekivad see protsess on nii erinev, et nad peavadki väga erinevad olema. Keelemuutuse seisukohalt on suuline, sooline läheb eest ära muidugi kirjakeeles, nii kaua kuni seda toimetatakse, on ju alati võimalus muutuvad asjad välja jätta, aga ümber teha. Mis te ütlete, Jaan Kaplinskile, kes ütleb, et ma ei taha, et see keel nii kiiresti muuta juhtub? Siis juhtub nii, et võib-olla 50 aasta pärast keegi ei saagi mu luulest enam aru, peab seda hakkama tõlkima mõnes mõttes keelemuutus, sellel on ka mingisugune tagasilöök või toimub mingi kultuurikatkestus. Nojah, see protsess on ikkagi nagu paratamatu. Sellest on ju räägitud, et kuidas väliseestlased, kes siis neljakümnendatel ära läksid, et kuidas nende keele mingis mõttes pidama konserveeritud, konserveeritud kujul ja siis kuidas see on meile veider, kuidas nemad räägivad ja, ja vastupidi, et neid häirivad mingid muutused, mis siin on toimunud. Aga me, me ei saa sinna midagi parata, aga muidugi, ega siis keel ei muutu ju nii kiiresti, et viiekümneaastane sõda troojast küll mingi tõlkimise probleemi ei ole, et me saame ju aru ka nende aastal 1635 kirjutatud tekstid, aga nad ei saa salata, pisut kummaliselt siiski. Aga pisut kummalised. Jah, aga noh, tõesti, et noh, ütleme siis nii, et nii kähku ei juhtu midagi. Mina küll usaldada, kuigi kindel on see, et praegu toimuvad muutused on väga intensiivsed. Muutused, mis praegu toimuvad intensiivselt, on ikkagi sõnavara muutused. Jah jah, seda kindlasit grammatika käib ikka omasoodu, seal võtab aastakümneid ja sadu ei, sadu ikka, ma arvan, pigem ikka sadu ja küllusega ja, ja samas noh, sõnavara jällegi talletatakse ju väga korralikud, et kui on mure mingist sõnast arusaamisega, siis võetakse välja mingi vanem sõnaraamat ja siiski kui 400 sellepärast keegi hakkab uurima seda, missugune eesti keel praegu on, et siis on tal võimalik kasutada vastavaid allikaid ja ja näha, et mis toimub, kuidas toimus ja ma ei tea, kas on meie ülesanne ka, et, et mingil määral seda, seda olukorda kaardistada samamoodi nagu nagu grammatikategemise jaoks siis kas meie või või keegi kunagi hiljem teeb kunagi teise grammatika või teised grammatikat ja on üks näide selle ja selle grammatika muutumise tempo kohta või on hästi, palju on juttu nendest küsimustest, mis millegipärast motiiv inimeste kõrva riivavad, paljude, just vanemate inimeste kõrva riivavad, et see on midagi, mis oleks nüüd, kui nüüd juhtunud tuled, kuma või et kui me seda kunagi uurisin, siis kõigepealt ma vaatasin neid lühemaid tekste läbi ja ma leidsin 1900. tell kunagi ütleme sel ajal kirjutatud tekstide hulgast täiesti niukseid, ehtsaid, küsimusi, küsimusi, noh, need olid küll või nende kiiresti, mida või sinu poeg, joon või ja seal on ka, et see on mingisugune nähtus, mis tegelikult on vähemalt 100 aastat vana. Ja kuskil 60.-te olen palju tegelenud murdelindistuste kuulamisega. Kuuekümnete murdelindistused on täis selliseid noh just küsitlejad, küsijad. Ja seal, noh ta ei ole päris või ta on niisugune Ebamäärane midagi sellist ebamäärast ja seal on ka, et, et kõnekeeles on see kindlasti päris vana nähtus. Aga see, et miks me teda praegu märkame? Sellel võib muidugi olla mitu põhjust. Üks põhjus võib-olla on just selles, et see muutusel foneetilise väliskuju muutus, võimul läheks ja riivab kõrva. Teine põhjus on ikkagi see, et ta on tekkinud kunagi ilmselt suulises kõnes mingis väga spetsiifilises kontekstis. Sellises parandus kontekstis, see, sa esitad mingisuguse täpsustava küsimuse, ei saanud täpselt aru ja, ja siis küsid üle seda mõtet, seda mõtet. Seal ta mõtted või selle nagu võimalus vabaks, et ka mingi teine asi, et võib-olla tõesti, et vahtisin tekkinud püksist pikemast küsimusest seda või seda, eks ole, et aga see teine pool on nagu ebaoluline teada. Ei varasemalt, et küsitakse, oluline see esimene poolselt ja küllap siis tasapisi see kontekst laienenud, et me saame praegu teha ka täiesti siukseid, tavalisi küsilauseid, selle väega see konteksti laienemine ja siis väliskuju muutus, on ilmselt see, mis praegu niimoodi kõrva lõikab ja tundub, et see nüüd midagi midagi päri suundad. No, ja võib-olla see ka, et kaua aastaid ikkagi keegi uurinudki suulist kõnet, eks ole, suulise kõne uurimine on tekkinud ikkagi ja ma vaatan 20 20 ostetavast, paljugi öeldud, jah, nojah, ikka varem seda lihtsalt ei uuritud ja kuna kirjas on see siiski noh, võib-olla ta on kas välja toimetatud palju või nii, et inimesed ei oled seda tajunud. Tegelikult kasutavad seda ise ka suulise ja kirjaliku lahus hoidmine see, et kui sa parasjagu räägid, siis sa mõtled selle sisu peale, mitte vormi peale. Aga kui sa kirjutad, siis sul on aega ka vormi peale mõelda, et küllap sealt selle pinnal on see, see, miks me väga paljusid asju ei ei tegelikult ei taju, et see on keeles olemas, et me kasutame seda küll iga päev, aga me ei taju seda veel. Ja kui sa siis ühel hetkel teadvustad, võib tulla täiesti siukse üllatusena, et ah, see on ka olemas ja nii kole ikka ole. Et alustasime oma 200 aatelist vestlusringi õhku visatud küsimusega, kas asi on otsustatud või keegi on, kes seda asja otsustab, kas kipub meie elu muutuma järjest umbmäärase maks ja staatilisemaks või vastupidi? Noh, sa tahaks seda, et oleks mingi sageduse uuring tagamissaale nagu rohkem vastata küsimusele, miks tundub, et ikkagi inimene tahab mitte öelda otse. Et jäta otsad lahti ja kui me nüüd üritame sellele kuidagi vastata, siis kindlasti on siin üks hästi oluline koht on vastutuse veeretamine, igav, kui inimene leiab, kuidagi vastutab oma tegude eest ja kui üha rohkem meie praeguses infoühiskonnas tegu on see, mis me ütleme siis me ahel ei taha öelda, kes seda ütleb või kes seda on öelnud või kes seda on teinud. Et me tahaks, et see asi oleks kuidagi nagu iseeneses otsustatud. Mitte, et mina otsustasin, nii siis ma võtan selle vastutuse endale ikkagi see, et, et kuskil keegi otsustas, ei kuulu vastu vaidlemisele seal lõpetatud, sellesamase otsustatud, selle tähendus oli ju ka see, et tegevus on lõpetatud. Rõhutame seda. Mul tuli konkreetne näide meelde materjalist tegelikult see telefoni andmebaasi näide, kus oli siis ka telefoni ja sealt küsiti viis mingi kooli õpetajate toa numbrit, küsis helistaja ja siis vasta töötaja infotelefoni töötaja otsib ja vastab küsimusega, et meil ei ole õpetajate toa numbrit antud. Et ma võin anda teile ja mingi midagi meid, kantselei numbri või midagi niisugust, selline vastus oli ja nüüd, kui, kui võtta see konstruktsioon sealt välja, meil ei ole õpetajate toa numbrit antud siis me küsisime endalt seda lauset analüüsides, et, et milles on nüüd asi siin. Ja, ja tõesti, see jätab tegelikult missugused võimalust. Esiteks meie andmebaasis ei ole seda numbrit, teiseks meile ei antud õpetajate toa numbrid nahala, et nad ei taha, et neid segatakse, anti mingi sekretäri oma ja kolmas võimalus järele, et meil ei ole õpetajate toanumbrid, et tõesti meil siin ei ole. Aga mitte ikkagi nendest ei võta vastutust tegelikult ei siis iseendale ega tegelikult ja noh, ta ei veereta vastutust sellele andjale, et näed, et ta nüüd nägus kool, et õpetatud numbreid ei antud, ta ei olegi nagu tegija, eks ole, vaid ta tegelikult viitab siis mingisugusele sellele üldisele seisule, asjade seisule või olukorrale. Aga samas ikkagi on ju seal tegelikult isik meie aga ta ei ole enam ei ole kindlasti seevastu ja pigem siis laiemalt kas siis kogu selle infotelefoni seltskond, see see asutuse institutsioon või, või siis võib olla ka see andmebaas, kõik otsad lahti, nii-öelda on see mina nimetaksin seda teistmoodi, see oli selle asja nimi, on poliitiline korrektsus ühelt poolt nahka keele arengu mõttes ja, ja ta lükkab nagu oma suunda selle sõnavara, miks mitte ka lausekonstruktsioonid. Aga, aga jah, teisalt ta tõesti kaotab ära, vastutajad kaotab ära sellise konkreetse teeb selle asjas üheks suureks udupilve. Nojah, ja meie ülesanne seal ongi siis vaadata, et missugused vahendid, keel annab selleks udu pilvestamiseks. Seda me oleme teinud ja vaatame edasi, mis, mis saab, aga et need jah, üldisemad järeldused võivad siis jääda kellegi teise teha ka? Nii ja mina tänan teid selle valgustusliku töö ees. Kuulsite kahe saatalist vestlusringi eesti keele muutumise teemal. Ja stuudios olid Tartu Ülikooli keeleteadlased Liina Lindström ning Ilona Tragel. Mina olen toimetaja maris Johannes kuulmiseni juba järgmisel laupäeval.