Juulikuu viimane laupäev sinimägedel kõneleb Kaljo West. Järjekordselt oleme kogunenud siia nendele mäeküngastel mis on kõikide sõdade ajaloos, mis siit Eestimaalt on läbi käinud olnud alati suure suure tähtsusega. Tahaks. Teises maailmasõjas oli see koht otsustavate lahingute pidamiseks meile sissetungivate fašistlike vägede vastu. Ma tahaksin ainult tuletada meelde, et eesti mees on siia nii oma Kõiki kokkutulnuid kui kokku Tolloid Eesti inimesi, kellel armsad eesti keel ja eesti meel. Usun, et tänane kogunemine, kus me tahaksime meenutada ja mälestada oma langenud relvavendi möödub heas ja sõbralikus vaimus. Lubage sellega lugeda tänane kokkutulek avatuks. Meenutab kompaniiülem Ago Loorpärg. Ma sain käsu panna oma mehed, siis mul oli juba üks rühm, olin ahjutorudega kokku pandud kahest rühmast. Ja siis kolm kahurit. Need sain käsu panna, seal oli kõrgustik 69,9. Seal nüüd kõige viimane raudteepoolne kõrgustik, sealt hakkas peale lastekodumägi, see oli tee ääres. Ühelt poolt teed, siis teisel pool teed, oli, kohe oli Krinadele mägi, jääk Grenoderi mäe järgi oli, nad on omavahel praegu seotud, oli see 69 koma viimane raudtee poole, sealt tulevad autod tükk maad ja panin siis oma kahurid sinna ülesse ühe panin otsekohe sinna 69,9 ette, teised panid sinna raudtee ja selle vahel surnuaia ette. Ja. Vaata kõik need tankitõrjeasjad olid pandud rohkem sinna mägede ette, eriti Grenoderi mäe lastekodumäe ja sinna ette sellepärast, et sealt tuli oodata tee suunast oodata tankirünnakud. Ja siis Need ahjutorud. Need panin siis osa, et meie ees ette jäid, otsekohe taan margi ja flaamidega, kaevikud ja nende kaevikute. Ah otsekohe sinna panin need, ma ei hakanud neid segama plaamidega, seepärast poisid jäid omaette, kohe nende kaevikute ta raudtee äärde. Sealhulgas oli vana kiriku varemete juurest veel kuni sele kõrgustik kuni 69,9. Need võtsid positsioonid sisse. Ja jäi siis juba. See oli 26. õhtu, me saime juba tuld. Nii et oli tunda, et venelased olid jõudnud juba Narvast sinna välja. Nüüd, 27. hommikul hakkas tegelikult siis esimene lahingupäev sinimägedes. Hommikul juba oli küll kergelt, aga oli väikene turmtuli, nii et ega seal enam palju 27-l hommikul palju liikuda ei saanud. Nad olid niivõrd ülbed, et lasid tankinud 45. tankitõrjekahurid olid, need, nendel oli juba üles pandud, seal ees oli sinimägede ees oli ju lage väli ja sinna võsa servale kaugemale, seal olid neil siis need kahurid üles pandud. Ja ma ei mäleta, kes mulle ütles, kas luure andmetel või millel neil olid, et neil on 50 meetri peal on kahur. 50 Vega 50 meetri peal sinimägede ees, sellel metsa või võsaservad. Ja ma ei imesta, kui see oleks õige. Sellepärast et see kaheksas ja kolmas armee, mis need ründasid, see oli ju metsik jõud. Ja mis meil seal oli, see oli, ma ei tea, see on üks 10 vastu võis olla see, mis oli sinimägede positsioonid ja mis venelaste rünnakupositsioonid. Mul oli, kui näitas ennast üks mees. Vaat see osa, kus mina minuga kahurid olid, seal ei saanud üldse päeval käia. Nii kui üks iseenesest näitas, nii tulisen 45. mürsk, kohe. Tankitõrjekahurist tulistati üksikut Ulystati üksikut meest, neil oli seal nii palju, neid tähendab ei hoolitud mitte millegist. Ja terve päev oli nüüd niukseid, üksikuid rünnakuid, tulistamisi, aga siis mäletan seda, et siis oli vist esimene rünnak lastekodumäel. Ja lastekodumäele nad vallutasid ja tulid siis ja siis saadeti seda kapten Soodoni pataljoni vist, kui ma ei eksi. Kuuenda teine pataljon, kui ma ei eksi, ma võin siin eksida ka need ründasid ja tahtsid välja lüüa uuesti lastekodumäelt. See oli esimene mägi, aga ei, see ei õnnestunud neile ja see jäigi, kuni lõpuni jäi venelaste kätte ei saanudki välja. Majades olid venelased sees, aga siis sinna ette, meie mehed jäid pidama ja edasi neid enam ei lasknud. Ja nüüd see selle rünnakuga seal oli, seda kaitses langemark ja langemarki, et kes seal said väga suurte kaotuste osaliseks, need, kes järgijaid. Nüüd tulid sealt ära Krasnodari mäele. Need Krasnodari mäel oli seal siis juba mitmeid sorti, neid ühelt poolt ja teiselt poolt kokku korjatud, nii et see oli omaette Krinaderi mäe võitlusgrupp võis seda nimetada. Selle peale päeva alguses oli ka tankirünnakuid, aga nüüd minu sealt lõigus, kus mina olin raudtee äärde, vaat sinna need tankirünnakud ei ulatunud, need olid rohkem. Tähendab Grenoderi mäe ees ja tee suunal, vot seal lasti ära esimesed tankid, mis lasti ära, minu järgi oli kuus tanki, midagi lastekodumäel lasti ära ja teised, mis seal olid, need pöörasid ümber ja läks tagasi. Ja siis sinimägede ees oli neid ka juba ründamas, aga, aga seal see esimene päev oli vist veel vähe. Olid need T 30 neljad või? Jah, T 30 neljade ja oli ka teisi. Neid oli, seal võib ütelda igasuguseid, aga põhiliselt ikkagi tee, 30 neljad. Ja muide, T 34 oli üks maailma parimatest tankidest. Ma tean, Lähed oma kahuriga, minu kahur, mis olid need seitse koma viiesed nendega sa võisid lasta kilomeetri peale eetrisse täpp, nii täpne ta oli tema algkiirusel 990 meetrit sekundis. Aga selle tee 30 neljapäeval olid niisugused pinnad, et nad andsid rekušeti. Ja see väga tihti oli niimoodi, tee sai pihta, aga nähalit mürsk lendas mujale. Vot niimoodi, mis ma seletan seda. 27. juuli õhtul oli siis veel üks rünnak peale seda langemarki. Aga nüüd, 28. juuli hommikul siis hakkasid tegelik turmtuli ettevalmistusega mis ta võiks kesta seal umbes mõned tunnid. Ja vaat siis hakkasid nad ründama jalaväega. Ja seal oli siis tõesti niimoodi, et, et see oli ikka massiga, rünnati koos tankidega. Nii et see 28 oli tegelikult üks raskemaid päevi. 28. Nad vist murdsid sisse juba või tulid Grenada ette välja. Nii et nad kaevusid Grenoderi mäeküljel all, aga üles vist veel ei saanud. 29. juulil murdsid punaarmeelased üles Greenodele mäele sisse. Ja vot see oli see Sinimäe lahingute kõige raskem moment. Ja vot siin tuleb nüüd mängu. Esimese pataljoni ülem Maitla Maitla oli 28., kui ta tagasi tuli, oli tema veel surnuaia taga, oli tema need järelejäänud, mis auverest järgi jäid, need olid koondatud, kõik võiks võitlusgrupiks. Ja see oli surnuaia taga reservis. Aga kui see sissemurre oli üleval Grennodelli mäel, siis saadeti see võitlusgrupp ette ja Maidla saabus sinna sel momendil, kui sealt võib ütelda, juba mehed hakkasid tagasi jooksma. Venelased olid juba mäe peal ja Maidla ma oli muidu hea sõber ja ma tean, mismoodi, missugune ta oli, kui ta vihastas järjega tema järele ei andnud talle niivõrd kange mees. Maitle võttis püstoli välja ja ajas üksikud sealt, kes talle vastu tulid, tagasi ja koos nendega ründas armeed, kes ei olnud veel suutnud ennast kaevuda. Ja õhtuks lõida nad sealt välja, nii et õhtul oli see jälle meie omade käes. Öösel minu teada võtsid nad selle olid, tulid nad jälle üles, aga aga siis juba löödi nad tagasi, nii et nad enam mäe peale pidama jäänud. Ja vot see oli see päev, mis lahendas selle sinimägede lahingu saatuse. Kui Maidla ei oleks seekord jaole saanud seal siis oleks venelased sealt läbi murdnud mäest alla sügavuti tuld välja Kunyway varani ja oleks olnud meil selja taga. Ja peagi Tallinnas. Jah, ma usun väga kiirelt. Sellepärast et Narvast sinnas Vaivarast sõnad tulid ööga ja see oleks midagi olnud, istuda sinna peale ja sõita. Nüüd kolme 30. oli Cavel maid, grupil oli rünnakuid seal ja ta lõi need tagasi. Need päevad olidki kõige suuremad elavjõu kaotused nii meil kui ka. Vastasel. Sellepärast et no ma ei oska kirjeldada seda lahinguvälja, mis seal ees oli. See ei saanud ju, ma ei olnud ise sealjuures, aga ma nägin teda külje pealt terve seda lahingut külje pealt, ma olin, ei olnud ise selle tule all, turmtuli on meil ka peal. Aga kui ma teile kirjeldan praegu seda, mis seal nende päevade ega juhtus, siis ma võiksin ütelda niimoodi, et et eriti no lastekodumägimägi see jäi sinna tee pool, see jäi nagu varju. Aga kuuske 9,9 seal ei olnud nagu neid suuremaid rünnakuid, mis oleks seda mäegi. Aga nad tahtsid, Ta kätte Grenada mäge. Ja Grenada mägi oli, võib ütelda hommikust õhtuni ja ka öösel oli kogu aeg raskerelvade tule all. Nii et kui siit raudtee poolt seda vaatasin, siis see oli üks tantsivate niisuguste siniste tekkide meri, mis seal oli, seal oli, esimese päevaga olid järel ainult kahemeetrised, niuksed, puude tüükad, sellel ilus kuusemets oli. Ja eriti huvitav, ega ka hirmus oli see õhtul. Päike läks looja. Noh, midagi nagu seal on kuskil kella kümne-üheteistkümne paiku juba siis olivad taevas oli punane. Aga nüüd see siis hakkasid need ettevalmistus selleks öiseks rünnakuteks ja need lehmad ja uduheitjad, sakslaste uduheited ja siis või venelastel Katjušat ja kõik need jätsid enda järgi reaktiivmürsud, niuksed, suitsujoa. Ja kui keegi ma räägin praegu kõig oskab seda ette kujutada, siis see oli nagu mingisugune ämblik mis koondus. Sinimägede kohal, kus oli selle keskpunkt ja siis see, need olid mustad punased, selle päikeseloojangu, see oli, see oli niisugune. Väga ilus, võib ütelda, aga väga metsik vaatepilt kogusele nende mürskude lõhkamisega seal. Ma ei ole elus niisugust pilti näinud. Ja ometi mehed olid seal all, Need olid seal ja elasid. Nüüd, kui ma käisin vaatamas omaga kahurid, mis oli sealpool maanteepool, siis ma käisin läbi ka nende hollandlaste niiderlandid. Rünnakud olid teisel pool teed. Ja seal nad olid nende rünnakutega niivõrd suured kaotused saanud, et nende kompanii oli 50 meed. Meessolist Company 25 olid ka omad mehed. Nad olid seal päevikus niimoodi jooksid ühe kuuliga kuulipilduja juurest teise juurde, tulistasid, et anda niisugust muljet, et see kaevik on ikka kõik mehitati täis. Ja siis teine, mis oli, oli minu ees, olitaan marki mehed. No nemad said ka oma rünnaku vastu, aga, aga ma ütlen, et minu mehe meestel jäi sellepärast väikesed kaotused. Taan marki, mehed võtsid need kõik vastu õieti ja tegid need tankid. Need tegid juba ennem vagaseks, kui nad minuni jõudsime, sest me olime sügavuti pantud. Ja sellepärast võib-olla meie, minu mehed seal mul oli, seal oli midagi, kaks kaotust, ainult midagi mehi surma saanud ja vist midagi 15 ümber haavatuid. Nii et see oli, võib ütelda väga hästi. Aga ma olin seal koos leitnantiga, kes oli öö jooksul käsitsi hävitanud igavese pundi, neid tanke ja seda magnetmiiniga. Ta istus seal, ma läksin sinna pataljoni punkrisse nendele sisse ja ta istus seal parajasti ma küsisin ta käest, väsinud käed, kuidas nad kätsaid jooksevad ette. Ei ole seal aega vaadata, ütles niimoodi, et seda sai kavist rüütliristi minu teada. Esimesena augustil võib ütelda, siis oli Maidla kompanist või te sellest Maitle võitlusgrupist järgi jäänud vähem kui kompaniisuurune ja siis tuli sinna teda vahetas välja 45. rügemendi teine pataljon. Esimesel tuli see sinna minu teada. Nüüd teisel augustil tegid venelased katseid Grena tagasivallutamiseks. Aga need, mis nad terve päev kestsid, küll niimoodi niukesed, üksikud rünnakud, need löödi kõik tagasi. Seal juba teine pataljon, see oli ikka omal kohal ja ja midagi nad ei saavutanud sellega. Kolmandal augustil oli veel rünnata, kuid aga see oli ka nii-öelda lõpu proovi minema nii-öelda veel see ei, nad tunnetasid juba seda, et nad ei saa sealt läbi. Edasi oleks sõna riigikogu liikmena härra välistada. Kallid Eesti vabadusvõitlejad ja vallavanem Teie esimees ära Kaljo West nimetas äsja 62 aastat tagasi toimusid siin nendel mägedel Eesti kõige ägedamad lahingud igas, mida me võime kindlasti nimetada Eesti strateegiliseks väravaks. Aga need lahingud ei olnud mitte ainult Eesti kõikide aegade ägedamad. Lahingud olid teise maailmasõja ühed ägedamad terves Euroopas. Ja teie, Eesti vabadusvõitlejad, tulite 62 aastat tagasi kõikidele Eesti tookordse riigipea kohusetäitja professor uluotsa kutsel kes sisuliselt oli välja kuulutanud Eesti Vabariigis mobilisatsiooni, olgugi, et Eesti oli okupeeritud ühe vaenlase pool nurgas. See on vaenlane, keda tinglikult nimetame tookordses ajaloos tookordses olukorras eesti vaenlaseks number kaks. Uluotsa tarkus oli selles, et kutsuda teid võtma relvad vaenlaselt number kaks, kuna ta neid pakkus ja tal oli tarvis neid relvi teile pakkuda ja nende relvadega peatada. Vaenlane number üks. Sellepärast et ja tookord väga noored mehed olid, juba olid juba jõudnud tundma õppida vaenlast number üks Eesti surmavaenlast, kes oli siin maal juba ühe aasta veetnud mõrvates ja vägistamises. Ja sellepärast lammerdusite Venemaakamara külge, kus meie praegu teiega üheskoos seisame, deklannerdusite selle maa külge, sest tema olid ei sünnitanud ja kasvatanud. Ja teid oli koolis niimoodi kasvatatud. Et kui tund tule, et siis tuleb oma maa eest võidelda kas või küünte ja hammastega. Ja teie hinge täitis unistus ja lootus, et võib-olla see võitlus ei ole päris lootusetult. Võib-olla õnnestub siiski vaenlane peatada vaenlane number üks ja võib-olla lahkub pikapeale ka vaenlane number kaks, kes nagu sõda kaotamas teil oli täiesti põhjendatud lootused, kordub see sama, mis oli kordunud üksinikol Valen Eesti vabadussõjas, kui just nimelt sakslased olid aidanud siinsamas rinnet kinni hoida punaarmee vastu ja lõpuks klassikaline sakslased ja Eesti oma vabaduse. Kahjuks ajalugu kordub, aga ta ei kordu kunagi täpselt. Ja kahjuks teie tookordne unistusi täitunud. Eesti ei saanud oma vabadust tagasi Eesti läinud väga pikaks ajaks vabaks. Ja koos teiega kümned ja sajad tuhanded eestlased unistasid sellegipoolest poole sajandi vältel meie maavabadusest. Veel 20 aastat tagasi tundus selle vabaduse uuesti kättevõitmine üsna küsitav. Aga 15 aastat tagasi oli see juhtumas. See juhtus 15 aastat tagasi ja 15 aastat tagasi. Me unistasime tänasest Eestist. Me unistasime 15 aastat tagasi sellest, missugune võiks olla Eesti aastal 2006. Ja tänane muidugi küsimus. Eesti on siis selline, nagu me temast unistasime, 15 aastat tagasi? Muidugi mitte. Eesti on tõepoolest edasi liikunud seitsme penikoorma sammudega aga ennekõike majanduse vallas. Eesti on saavutanud suurt edu eluvälistes külgedes. Meie pealinnas kerkivad lõhkujad. Meie pealinna ja teiste suurte linnade tänavatel sõidavad luksusautod ja paljud meie kaaskodanikest sooritavad eksootilisi lõunamaa reise. Kuid elu üks külg. Samal ajal haigutab kuristik meie elu teise pooluse ja selle poole vahel. Alles oli Pärnu rannas suur noorte laaderdajate pidu, kus mõne tunni jooksul lõhuti ära uhke rannapromenaad või vähemalt suur osasele valgustusest, kus ma oma silmaga nägin 15 aastaseid neidusid, kes kallasid Vana-Tallinna pudelist endale jooki. 15 aastased tütarlapsed Pärnu rannas. See on kuristik Eesti elu kahe poole vahel. Sellise ilusa poole vahel sisemise inetu poole vahel, kus haigutab tühjus, haigutab hingeline tühjus ja kahjuks on suur osa sellest hingelisest tühjusest jõudnud ka Toompeale. Kaks aastat tagasi, nagu te väga hästi mäletate andsite teie mulle Kadrioru staadionil palvekirja riigikogule et riigikogu langetaks oma ametliku otsuse selle kohta miljonile Teie siin 1944. aasta juuli lõpus võitlesite Isamaaliit ja Res Publica algatasid otsuse eelnõu, mis ühte lausesse kokkuvõetuna kõlab järgmiselt. Poisid, Te sõdisid õige asja eest. Ja seda eelnõu veeretas praegu Toompeal valitsev kolmest erakonnast koosnev valitsusliit sõrmede vahel kuudel ja kuude kaupa. Kuni lõpuks möödunud kevadel, aprillis pandi hääletusele häälte vahekorraga 44 30 vastu lükkas praegune valitsusliit selle otsuse tagasi. See kummardus, mida te olite kaks aastat riigikogu poolt oodanud, jäid tegemata. See oli minu arvates üks häbiväärsemaid päevi Eesti uuemas ajaloos ja kahtlemata praeguse riigikogu ajaloos. Ja siis äkki mõistsid mõned valitsusliidu poliitikud, et nad on läinud liiga kaugele, et nad siiski peaksid mingisuguse kummarduse Peile sõjamehed tegema. Ja nad otsustasid algatada uue eelnõu. Aga selles eelnõus see pidi olema nende meelest tasakaalustatud. Seal pidi olema ka jutt võitluses saksa röövvallutajate vastu, mida ei olnud Isamaaliidu ja Res Publica eelnõus. Ja nüüd on nad pannud lauale eelnõu teksti, mis räägib sellest, et Eesti vabadusvõitlejad on ka need mehed, kes võitlesid relvaga sakslaste vastu. Sellest ka need mehed, kes rusikaga rinnale põrutavad, ütlevad, et mina olin vabadusvõitleja, siis see ongi vabadusvõitleja. Nad kinnitavad, et vabadusvõitlejaks olemise määrab inimese sisetunne, naise tunne, et kas ma olen või ma ei ole vabadusvõitleja. Ega siis Arnold Meri, kui ta tunneb, on Eesti vabadusvõitleja siis vastavalt meie praeguse valitsuse arusaamale ta on seda ja võib-olla isegi kurikuulus iidel. Jakobson, kuidas seda kõike kuuleb, pöörab hauas ümber suurest rõõmust ja teatab meile, et ka tema võitlus Eesti vabaduse eest. Kui valitsusliit on otsustanud teile teha kummarduse, siis nüüd tegi ta küll väga-väga kummalise kummarduse, kõigepealt pöördassa teile selja ja siis kummardas. Aga kallid vabadusvõitlejad, ajalugu ei ole veel lõppenud. Ajalugu kestab edasi. Eesti tulevik sõltub ennekõike ja kõige rohkem ikkagi eestlastest endist. See sõltub väga palju sellest, mis toimub rahutus 21. sajandi maailmas. See sõltub väga palju sellest, mis toimub meie idanaabri juures. See sõltub sellest, mis toimub Euroopas, Ameerikas ja mis toimub Aasias. Aga siiski sõltub see kõige rohkem meist endist eesti rahvast. Meie Eesti rahvas, peame otsustama, missugust riigikogu me tahame ja meie peame otsustama missugusi otsuseid. Riigikogu langetab. Ma kinnitan teile, kallid võitlejad. Kui mind peaks, kui ma peaksin olema järgmises riigikogus, siis ma kindlasti esitan sellesama eelnõu muutmata kujul ühtegi sõna ja silpi muutmata. Esitan uuesti riigikogule hääletamiseks ja ma loodan järgmine riigikogu sellise koosseisuga, et ta võtab selle otsuse vastu ja see kummardus, mille Eesti vabariik võlgneb, saab, saab teie tehtud. Kallid vabadusvõitlejad, ma avaldan teile oma siirast imetlust. Ma imetlen seda vaimu, mida te olete endaga terve pika elu kandnud. Ma mõtlen, et tänavu, kolmandal veebruaril, üks päev pärast Tartu rahulepingu aastapäeva lahkus meie hulgast viimane vabadussõja veteran, sellega katkes Eesti riigis ja Eesti ühiskonnas elav side Vabadussõjaga. Nüüd on teatepulk üle antud järgmisele põlvkonnale, sest järgmine suur sõda algas 20 aastat pärast vabadussõda. Ja nüüd olete teie, vabadussõja veteranid, teid on veel tuhandeid. Ja sellepärast ma arvan, elav side teise vabadussõjaga kestab veel 20 aastat. Ja ma loodan, et eesti rahvas kasutab neid kahtekümmet aastat arukalt ja mõistlikult. Ja mitu korda läheb selle aja jooksul täide ühe relvavenna unistus, mida ta hiljuti võrus ülemaalsel kokkutulekul väljendas. Üks noortest ohvitseridest, kes olid siin noore mehena, kes kolm nädalat tagasi oli Võrus, ütles Võrus. Ma tahaksin oma elus veel näha, et Toompeal on eestimeelne valitsus, ma loodan, tema unistus läheb korduvalt täide. Ma tänan teid. Ja me avame ja pühitseme selle mälestussamba, mis on rünnakubrigaadile Vallooniale, nende veteranide toas pühitsetud Avon siia kirjutatud vabatahtlikele see tähendab nendele, kes on läinud vabatahtlikult surma meie eest ja selle maa vabaduse eest. Hanged on haadi, bluumen, idagi, lekt, ahven, lest. Järeldame aplaus ist idee, enamuses kõik said aru, millest see noor daam kõneles kes võib-olla ei taibanud, siis ütlen lühidalt. Ta tänas eestlasi ka nimeliselt neid inimesi, kes on aidanud. Vabadusvõitlejate Liidu esimehele Gunnar laeval. Ma tervitan 20. diviisi sõjamehi Eesti vabadusvõitlejate liidu poolt ja soovin kokkutulekule head jätku. Paljud meist siinolijaist oli kolme nädala eest koos Võrus ja muljed sellest Eesti vabadusvõitlejate aasta suurimast ühisüritusest veel värsked. Sellepärast tahaks minagi koos teiega pöörduda täna tagasi mõnede küsimuste juurde mis tõstatusid kokkutulekul sõnavõttudes ja on minu hinnangul olulise tähendusega meie Vabadusvõitlejate liikumises. Eesti vabariigi valitsusjuhtidel ei ole olnud tavaks osaleda vabadusvõitlejate kokkutulekutel kuigi neid on kutsutud seekordne järjekorras 14. kokkutulek oli selles mõttes erandlik. Kas see kujuneb ka mingiks pöördepunktiks suhtumises vabadusvõitlejate? See sellest on muidugi vara veel rääkida. Peaminister Andrus Ansip oma kõnes kaheksandal juulil vanus palus edastada tervitused vabadusvõitlejatele, kes ei saanud siis kokkutulekule tulla. Arvan, et täna siin kremoderi mäele kogunenud hulgas on neid. Ja olgu siis peaministri soov siinkohal minu öelduna täidetud. Niisiis tervitused peaminister Andrus Ansipist. Peaminister ütles Võrus vabadusvõitlejate aadressil palju ilusaid ja südamlikke sõnu. Siinkohal ma tsiteerin. Oma kodumaa vabaduse eest võitlusse minek nõudis suurt usku Meie rahva ja riigi edasikestmise ja nõudis ka suurt usku iseendasse. Kes ütlevad, et Jüri Uluotsa, Otto Tiefi ja paljude vabadus võistlejate võitlus oli mõttetu. Kuidas saab olla mõttetu see, kui inimesed täidavad oma kodanikukohust oma riigi ja rahva ees? Teie võitlus oli kangelastegu ja just nii tuleb käsitleda seda võistlus nüüd ja edaspidi. Eesti ei saanud siis veel vabaks kuid tänu teie võitlusele säilis vabaduseihalus Meie rahval pikkade okupatsiooniaastate jooksul. Eesti riiklik iseseisvus taastati järjepidevuse alusel ja just selles on ka teie suur ajalooline teene eesti rahva ja Eesti riigi ees. Peaministri tsitaadi lõpp. Kuldaväärt sõnad peaministrist. Mäletate, need öeldi, suvise laupäevahommikused, unised, Võru linnakand, laia päikeseline omas ja mitte keegi jälle hallipäiste Vabadusvõitlejate veteranide ning mõne erakonnakaaslase ja ametiisiku seda ei kuulnud. Ei raadio, televisioon ega ükski üleriigiline ajaleht ei kajastanud vabadusvõitlejate Võru kokkutulekud seal toimunud ja öeldud külla teame et võimuliidu häältega, milles peaministri erakonnal oluline osa lükkas riigikogu juba aprillist tagasi teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud riiklikku tunnustamist taotlev otsuse. Eelnõu. Ja peaministri poolt juhitav valitsus esitas mais riigikogu menetlusse samateemalise Ma ütleks hambutu eelnõu mis võrdsustab sinimägede kangelased iga nahahoidjaga, kes nüüd tagantjärgi kätt südamele pannes end ise vabadusvõitlejaks nimetavad. Nii palju siis sõnade ja tegude ühtivusest lahknevused tänase Eesti poliitikas. Millised järeldused me peaksime eelnevast endi jaoks tegema? Esiteks, praeguses riigikogus on enamuses erakonnad ja saadikud, kes ei tunnista Meie relvavõitlust teises maailmasõjas bolševistliku nõukogude liidu vastu kui võitlus Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Või puudub neil selles küsimuses üldse seisukoht ja nad tegutsevad nii, kuidas neile isiklikult kasulikum näib olevat või kuidas erakonna ladvik seda neilt nõuab. Teiseks kuna riigikogu praegune koosseis ei ole pädev meie võitluse tunnustamise otsust vastu võtta, tuleks küsimus päevakorrast maha võtta ja oodata paremaid aegu, aga ütles selle kohta võrust, filmi väldiste ja ka täna siin meie ees kordas. Paremate aegade all tuleb selles kontekstis mõista riigikogu uut koosseisu. Ma kordan, siinkohal on Võrus välja öeldud mõtet. Kas teie võitlesite sinimägedes sellise Eesti vabariigi eest, kus riigivõimu kõige kõrgemal tasandil on inimesed, kellelt te peate paluma oma võitlusele tunnustust kui Armondi. Kolmandaks seada endile lahingülesande eesmärgiks, et eelolevatel riigikogu valimistel näiteks valitute hulka nende erakondade liikmed, kes 2006. aasta aprillis hääletasid meie võitlused tunnustamise vastu Meil kõigil on perekonnad, lähedased, tuttavad, töökaaslased, naabrid ja nende tuttavad ja lähedased ja nii edasi, nii edasi. Tuled nende kõigi seas teha selgitustööd. Saada neist oma liitlased valimistel. Kelle argumendid võiksid olla veenvamad kui meestelt, kes ise sõjas olnud. Sellest tuleb meie teine sinimägede lahing küll mitte nii verine kui esimene, kuid ikkagi väga raskelt. Jõudu selleks. Albert Kivikas, prohvetlikud sõnad, oma raamatu lõpus, nimed marmortahvlil, kus Käsperi sureva Käsperi suust eeldab, et aga veel raskemad õnnitlused seisavad ehk ees. Ja hästi suur aitäh ka 20. viisi veteranide Englase juhatuse poolt. Et leidsite aja ja tahtmise tulla siia sinimägedele. Suur-suur tänu teile ja head tervist.