Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere, head kuulajad, jutusaade taasstuudiost välja läinud ja otse-eetri asemel on reede, 11. august 2006 kui Läänemaal Matsalu mailia Tamme talus. Siin veedab suve Vabahärra Heinz Valk, tere hommikust. Tere hommikust. Vana traditsiooni kohaselt tuleb talu peremehelt küsida, kuidas tänavune saak tuleb siis ka. Saak on kehva, õunaaed on jumala tühi, mul on siin 20 õunapuu osa neist kaheksakümneaastased, vägevad vanad puud ja kui ma siit aia peal üks 40 õuna sügisel saan, siis on hästi, aga ma olen sellega väga rahul, sest ega nende tonnidega pole midagi peale hakata ka, mis tavaliselt minu aed annab, sest kõik need tonnid ma kärutan aia taha põõsa alla, kuna linnas kuskilgi neid ei hoia moosima ka nii palju ei jaksa ära süüa. Nii et selles mõttes ma olen selle looduse tempoga rahul. Aga mis üle jäänusse puutub, siis muidugi on natuke nukker jahet, see Araabia kliima siin on juba liiga vara kõik kolletama pannud. Ma olen kirglik saunas, vehkleja, kogu mu pere, lapsed ja lapselapsed, kõik järgivad minu üldiselt eeskuju ja, ja kui ma nüüd iga laupäeva hommikul lähen metsa vihta tegema, siis Ta annab tükk aega otsida. Kasi oksi, kus ei ole kollaseid lehti. Seal august ei ole veel keskpaik, tavaliselt niisugused kollaste lehtedega kaseoksad on kuskilgi septembri teises pooles. Näeme siin Läänemaal pole seda vihma, mis kunagi väga palju olnud vä. Vaat, siin on niisugune huvitav koht, see kolmnurk siin Kirbla, Lihula ja, ja Matsalu lahe nurga vahel on üldisel põuapoolne. Siit kuidagi lähevad vihmapilved mööda. Kui sina suured äiksepilved, siis kõmistab kuskilgi sinu üle lahe Rõude kandis või või teispool seal mihkli pool ja aga, aga siin jääb tavaliselt kuivaks. Hinn on vanad inimesed ütlevad, et siin pidi olema niisugune maa, tähendab, et need vanad põndakud, mis siin on, sest see on vana merepõhi, kus me praegu istume ja pärast ma võin sulle näidata, kuidas see meri on Astanguliselt kogu aeg läinud kaugemale kui mulle kaugemale kõige kõrgem merekallas on siit paarsada meetrit salu talu õues. Ja vaata see kõrged vanad mere kaldad, mis siin nüüd pidevalt alla mere poole vajuvad, need, need tekitavad koos selle Kirbla, vana Astanguga ja kõige muuga tekitavadki niisukese. Õhumasside liikumise, ega mina ei ole loodis, teadlane ka neid asju ei jaga, aga, aga asjal võib tõepõhi all olla, sest noh, miks, miks just pilved siit mööda lähevad? Üks asi on õhumasside liikumine, teine asi on selge, et et kuidagimoodi võib mõjuda ka ka maa maakoor ja, ja kõik, mis siin sees on alanud selle üle muretsegu. Mehed intsiga, kas on niimoodi, et Marika tuleb töölt ja toob kartuli ja siin kartulipõldu üldse ei ole vä? Kunagi me vene ajal oli meil võimas kartulipõld, enam ei viitsi või ei ole vaja, ei ole vaja sest Vene ajal oli see paratamatuks. Meie kasvatasin kartuleid, tollal oli kõik lihtne. Panid pudeli lauale, traktorist tuli, kõndis sulle ära. Muldas kõik, eks ole. Panid teisele mehele pudeli, toodi sulle, viis koormat sõnnikut, traktorikoormat, sõnnikut, kõik käis imelihtsalt, eks ole. Nüüd tuleb kroonid lauale lageda koe, traktori töötund, õli. Traktoristi palk, köik köik köik ja siis, kui hakkas see asi peale, ma lõin need arvud kokku ja vaatasin, et mul tuleb poest ostes tunduvalt odavam kui endal kasvatada, aga Vene ajal oli see paratamatu, meil oli siin võimas majapidamine. Me kasvatasime kõiki juurikad ja maapealsed köögiviljad. Naised konserveerisid neid sügiseti ja tegime haput, kapsaid, suured roostevabad, tünnid täis ja õunamahlu, sadu liitreid ja nii edasi ja nii edasi, nii et pisiks kollase Žiguliga vedasin sügisel mitu raksu maast laeni täidetud moonaga linna. Sest no mul oli suur pere tollal. Meid oli koos minu emaga, eks ole, kuus inimest, et aga lisaks veel Maarika vanemat, kes said samuti siit oma oma niisuguse vajaliku toidulisa. Nii et siis oli see paratamatu värk, meil oli triiphoone, kus kasvatasime tomateid ja ja igasuguseid muid asju, mida Ann sinna pani, paprikat ja kõike. Kõik niisugune värk oli kogu kogu aastaks omast käest võtta. Aga nüüd on lihtne, sõidan Lihulasse, ostan sealt kartulit, ostan tomatit, ostan paprikat ja, ja igasuguseid neid lõunama värke, mida mina küll eriti ei, ei taha, aga, aga lapselapselapsed väsivad neid. Nii et jah, aeg on selle võrra muutunud ja inimeste elu lihtsamaks ja mugavamaks ja laisemaks läinud, istutasin jalg üle põlve, no lausa see nii ei ole ka, kuigi ma aeg-ajalt istun ka, sest eriti tänavusel suvel need kõige-kõige põrgulikumalt kuumemat hetkel siin oli varjus oli 34 kraadi siin nädalate kaupa see teeb lolliks juba niukseid põhja parasvöötme inimese, nagu nagu mina olen ajad, siis ma istusin siin, sa nägid ise seda suurt tamme siin kohe värava kõrval, istusin seal tamme all ja vaatasin pidukil silmadega. Õpilaselt jestad, mida siin kestab mitu pikka tundi, aga, aga siin see suur suur aeg, pool hektarit. Siin on mul nokitsemist kogu aeg. Küll siin muru niita, küll mutimullahunnikuid tasandada, küll jälle ära kuivanud, mingit sireli või ploomivõsa siin maha võtta ja, ja selle asemele muru külvata ja nii et tööd mul jätkub, selle puudust ei ole vaja puid saagida ja puid lõhkuda ja sauna kütta ja poes käia. No, ega ma pikalt ju peale ei käinudki, et sa raadio otse-eetrisse tuleksid. Tuleval nädalal tuled sa nagunii Tallinnas olen igavene tamp peal ja, ja kodumaa tähistab nii-öelda riigina iseseisvuse taastamist. Tuleval pühapäeval saab sellest 15 aastat ja sa oled üks peamisi kõnelejaid, ma saan aru seal. Aga noh, ära. Aga igatahes oled sa üks neist vähestest minu meelest, kes on nende aastatega iseendaks jäänud ja ja pole hiljem täis teinud sa kehastat minu jaoks vähemalt selliste positiivset ja ühendavat ja võib-olla ka sellist romantilist tegijad sealt 15 aastat tagasi. Mina olen aru saanud, et sinu öeldud ja see korratud kuulus lause ükskord me võidame niikuinii. See ei tulnud sul päris spontaanselt, sa mõtlesid selle spetsiaalselt välja vehkida. Aga asi oli ju selles, et kui see asi meil 87. aastal käima läks, eks ole, esimene legaalne, opositsiooniline institutsioon, kui nii võib öelda, oli loomeliitude kultuurinõukogu. Ja meie meie eesmärk oligi legaalselt hakata asja ajama, sest kui senini oli siis nagu ütleme, oli niukene tissidentliku periood, mis siis 87. aastal lõppes. See oli tollal paratamatu. Aga perestroika esimestel aastatel juba siia uks paotas niivõrd, et me leidsime, et võimul legaalse opositsiooniga on palju raskem toime tulla. Ta on ise lubanud seda, eks ole. Me taotlesime ametlikult luba partei keskkomiteest pikkade hammastega riigina järele. See meile kantina taimesid küll, millega me tegelema hakkame, aga kuna meie sõnastus oli väga-väga niisugune, et me hakkame kultuuriprobleemidega tegelema, aga kultuur on nii lai mõiste, et sinna alla annab kõike toppida. Ja muidugi me läksime õige varsti kultuuri probleemidelt üle juba juba päris tõsiselt. Telepoliitilistele. Ja siis noh, me kirjutasime palju ajalehtedele, tollal oli juba noh, iga väiksemgi niisugune avameelsus oli sensatsiooniline, võõrad inimesed tulevad tänaval vastu, jäävad seisma, tänavad kättpidi, et ma julgesin ühes või teises artiklis jälle midagi sellist kirja panna, mida, mida aastakümneid ei tohtinud avalikult ega kõva häälega välja ütelda. Ja, ja niimoodi kasvas see loo haritlaste tunnustamine ühiskonna poolt lakkamatult, eks ole, tulid, kui saab olla ka, mäletad, kuigi sa oled noormees oli see loovliitude tund Eesti raadios. Seda kuulasid kõik ja seda kuulate, lindistati, anti neid linte teistele kuulata, kellel tööl olles ja võimalus otse-eetrist kuulata. Ja kui siis 88. aasta vara varasuvel või õigemini hiliskevadel toimusid tõeline plahvatas alates loomeliitude pleenumist juba muinsuskaitse seltsi päevad, rahvarinde sünd ja kõik muu vanalinna päevade öölaulupeod ja nii edasi suur meeleavaldused lauluväljakul siis oli täiesti loomulik, et loovharitlased olid nii jultunud tuntud mehed ja naised üle kogu Eesti. Et nunnad neid, neid taheti igal pool näha. Neid küllakutseid oli nii palju, et ma olin sunnitud, võib-olla noh, viiendikku neist rahuldama, kuigi ma olin lakkamatult ratastel, kord Saaremaal kord kuskilgi Lõuna-Eestis, kord Ida-Virumaal, Narva linnas, igal pool tuli mul käia. Ja igal pool oli minu minu eesmärk ja kohustus oli rahvas üles raputada oma kõnedega. Sest kui ma läksin alguses minu, minu niisugune selline tegevus läks lahti ka Tallinnas aga Tallinn oli hoopis teine maa kui ülejäänud Eesti Tallinnas õli, sellist julgust iseteadvust Dio tahet tuli, no ikka ikka teistega võrreldes, noh ikka teise pealt kuskilgi poole sääre Mariani sellised sellised tahteavaldused, aga Tallinn oli ikka täies täies jõus ja purjed lehvimas. Nii et Tallinnas oli lihtne rääkida ja, ja sa said kohe aru, et inimesed tulid oma mõtetega sinuga kaasa. Aga kui ma läksin kuskil ligi kas Kohtla-Järvele või või Märjamaale või nii edasi. Mul tekkis juba juba lühikese ajaga selline nahaga tunnetamise võime, astun publiku ette, noh, oli neid seal 200 või 1000, nii kuidas, eks ole, vahel olid need niuksed meeleavaldused või, või koosolekut, poliitilised koosolekud toimusid õues mõnikord mõnes kultuurimaja saalis või kolhoosikeskuse saalis või koolimaja saalis. Siimu nahk püüdis ilma, et ma oleks pidanud pikalt mõtlema kas saalist hoovas nihukest jahedust või soojust. Ja vastavalt selle järgi ma hakkasin oma kõnesid kujundama. Ma ei läinud niimoodi kohe nelja jalaga peale ikkagi siit nurgast ja sealt nurgast ja mul tuli visata nalja, eks ole, ükskõik, kas mingit üldist, kõikidele arusaadavat, inimlikku nalja või juba poliitilise torkega nali, alati hakkab sula samamoodi inimeste tekitama usaldust sinu vastu. Ja siis ma hakkasingi niimoodi tasapisitasapisi seda publikut soojendama. Kas sa tundusid uskumatu inimestena inimestele? Ja nad nad kartsid ja nad vaatasid esialgu ikka niisuguse. No mis sina, linnamees, tuled siiani lõugu laksuta, ma umbes tean, eks ole, me teame ise väga hästi, mis asi see nõukogude või vene võim on ja, ja me ei saa temast kunagi lahti. See oli üldine üldine arvamus tollal veel. See oli enamiku inimeste arvamus, et me võime siin jah, midagi teha, aga ega me sealt Moskva alt ei pääse. Ja siis mul tuli ja võttis vahest väga kaua aega tuli seda publikut hakata sulatama. Ja Jubama reageeringute järgi. Inimeste ilmete järgi juba sain aru, kuidas järjest rohkem rohkem hakkas minu sõnu uskuma mind kuulama. Ma tundsin, et siin ja seal on külmad kohad ja ma leidsin need inimesed üles seal istudes mõni morn nisugune, kurat, no ma ei tea, võib-olla Taali vastavate ülesannetega, neid oli alati, see oli selge see, et ega mind üksinda ei lastud seal lobiseda. KGB silm ja kõrv oli igal pool juures. Nii et vahel oli, oligi niimoodi, sellise pika jutu lõpuks ma leidsin ainult saalist ühe nihukese sünge näoga vennagust õhkus nihukest jäist kiirgust minuni. Aga ülejäänud, minu kohus oli viia asi niikaugel, et kui ma juba lõpetasin ja läksin siis juba niisuguste bravuurikate hüüdlausete ja ütluste peale, kus siis hakkas rahva möirgamineer, kisa, apolodeerimine ja jalgadega tampimine ja enamikul juhul tõusti püsti ja minutite kaupa hüüti ja, ja plaksutati vaimustunult, tähendab, see oli minu eesmärk, minu eesmärk, süstida inimestesse usku, et see, mille me nüüd oleme käivitanud, et me suudame selle lõpuni viia selle eesmärgini, mis tollal meil hinges kõigil oli. Meie ei teadnud ju veel tollal täpselt, millist teed mööda oma selleni jõuame. Aga, aga tähtis oli see, et inimesed hakkaksid seda uskuma, et me, et me selle saavutame. Ja vot 88. aasta kevadel juba, kui Eesti oli, oli pikka aega ees kõndija kaugel teistest ees. Veel 80 kaheksandad suvel, kui toimus Kaunases üliõpilaslaulupidu Sealne miilits, ei lubanud eestlastel sinimustvalged bega esineda, kuigi meil oli ametlikult juba ülemnõukogu presiidiumi otsusega, kuhu komisjoniga mina kuulusin, kes selle seadustas rahvuslipuna. Meil oli see juba loomulik, igal pool sinimustvalge väljas, seal oli ta veel keelatud ja meie eeskujul siis meie tudengite käesolevate lippude eeskujul jõudsid ka lätlased ja leedulased selleni. Ja sealt edasi hakkas asi imbuma juba Ukrainas Taga-Kaukaasiasse Poolasse, sest kogu see Ida-Euroopa need niinimetatud demokraatiat, need ka kõik ju uinusin tollal veel, nendel olid ju meeletult valusad kogemused, eks ole, ungari tambiti tankidega 56 maha 12 aastat hiljem, Praha omakorda sellest 12, huvitav tsükkel, 12 aastat solid Arnold 80. aastal. Vahepeal oli Berliini ülestõus, oli veel kõige enne, eks ole, enne Ungarit veel, mis eriti eriti veriselt ju ju maha maha sõideti jällegi tankidega. Nii et kogu seal Ida-Euroopal olid niivõrd masendavad kogemused, et nemad olid ka kaotanud juba usu, et midagi võib veel muuta. Kas seesama lause ükskord me võidame niikuinii, sul oli see venekeelne variant ka siis olemas? Ei, see vene keeli saunadest sai pidanud. Ja vaat siis, kui, kui asi läks juba nii kaugele, et ma mäletan meile Tallinnasse sõitsid ukrainlased, grusiinid, armeenlased, tšehhid, poolakad igalt poolt tuli meile eeskätt rahvarindesse küsima, kuidas te julgete ja mis te teete ja nii edasi ja nii edasi. Nad olid kuulnud, eks ole, kuhu levis televisioonivahend Nende seal, eriti igasuguste filmide vahendusel, mida siin lakkamatult lakkamatult tollal oli juba et kaamerad juba juba juba saadaval ja kõik see, mis Eestis toimusid, tohutud meeleavaldused meed jõudsid kajaga sinna ja, ja hakkasid ka nemad tasapisi sellest nüüd ava, suur maailm ei räägi, et, et meie olime need hullud, kes selle Pärnina nüüd kihama panid, selle impeeriumi. Aga see vastab tõele. Sest tükk maad alles meie järel tulid, tulid muud muud alistatud Ida-Euroopa rahvad ja vaat siis ma tajusin ühel hetkel seda, et nüüd on lahvatanud niisugune tohutu protsess, see ei ole enam mingi väikene Eesti siseasi vaid see on juba globaalne seon protsess, mis hakkab muutma kogu tsiviliseeritud maailma. Ja seda protsessi enam vene tankid peatada ei suuda. Taali juba liiga suur venelastel poleks jätkunud diislikütust nii palju, et kõike tanke igale poole saata. Ja pealekauba nende tankid olid nii logud, et me mäletame, kuidas nad siin 91. aasta augustis tee äärde kõik seisma jäid, kraavi kaldale. Ja, ja, ja ma tajusin oma sisemuses, et nüüd on suur mäng käima läinud, mis läheb ja läheb. Ma ei tea, millal on see hetk, kui meie eesmärk on saavutatud, kas läheb selleks veel kaks aastat või läheb viis aastat. Kas ta läheb aina ülesmäge või vahepeal saamega vastu nina ja veidi taandume, kui see läheb vääramatult lõpuni ja selle tõttu ma mõtlesingi välja sellise hüüdlause. Et ükskord me võidame niikuinii, tähendab juhtumis juhtugu saame vahepeal väikeste kaotuste osaliseks, mingid tagasilöögid konservatiivide moskva moskva jõmmide poolt, kuid nad enam ei jaksa seda takistada, mis nüüd toimub. Ja selle tõttu oligi see, see niisugune mõneti väga ebamäärane, et ükskord, et no millal see ükskord on. Aga oma oma mõjukuselt? Ta siiski täitis oma ülesande, eriti kui nüüd ma iga oma esinemise sellega lõpetasin. Nii nagu omal ajal Kato, Rooma senatis, ükskõik millest jutt oli kass hobusekasvatusest, veini pruulimisest, lõppetis, scart, haava tuleb hävitada, eks ole. Mis ei pruukinud üldse seostada kõne enda tekstiga. Ja niimoodi ka mina hakkasin, hakkasin seda üks kord, me võidame niikuinii iga oma esinemise lõpul lõpul välja hüüdma ja vahel oli, niiet et ma nagu meelega jätsin selle ütlemata ja siis hakkas rahvas karjume. Eins, ütle see lause. Miks sa. Oled lootus ja ei noh, eks see oli niisugune väikene väikene edvistamine ka, vaata mehed on ju kuradima edevad, kuked pead ju, noh, eriti veel, kui sa oled niimoodi teiste ees tribüünil ja kõik ahmivad sinu sõnu ja, ja särasilmil jälgivad, mis sa seal teed või ütled, või siis on, on see pisikene edevuse mäng ka juures, aga noh, see oli teise ütleme, viienda järgulise tähtsusega asi. Ja, ja noh, ega nagu nüüd takkajärgi võib öelda ega minu ja mu sõprade vaist ei petnud, see asi läkski, läkski selleni välja ja vot siin on üks huvitav asi mida, mida nagu me oleme oma argielus unustanud. Kogu Eesti ajalugu on ju suures osas üks peksa saamine. Kõik need sajandid, mis on kirja pandud, nendest me eriti ei tea, mis enne enne seda olid, võib-olla me siin uudisime teisi ka tõenäoliselt me olime enam-vähem võrdsed siin oma oma naabritega nii üle mere kui ka siin maismaal. Ja küllap me tõime Tõime võidurongkäigus sealt ka röövitud lehmi ja, ja naisi siia Eestisse. Aga sealtpeale, kui juba Läti Henrik hakkas seda kirja panema, sealt peale me oleme ainult peksa saanud ja, ja siis oligi nii, et vabadussõda oli esimene, esimene tõeline võit. Relvade võit ja nüüdse teine teine laulev revolutsioon oli, oli mõistuse ja, ja tunnete võit. Ja ilma et me ise oleksime seda tajunud või, või mõelnud selle üle meie käivitatud vastu hat. Totalitaarse le süsteemile Kremlis. See oli nüüd esimene kord kogu meie rahva ajaloos, kus meie ei olnud enam teiste võimude lükata ega tõugata vaid me olime nii-öelda ise ajaloo subjekt, mitte objekt, vaid subjekt. Me tegime ajalugu ja selle juures mitte sellist ajalugu, mis ainult Eestit puudutas vaid me tegime neil aastail maailma ajalugu, mitte üksinda, muidugi. Aga me olime suure maailma ajalootegijad, mis paiskas ju 20. sajandil kogu tsiviliseeritud maailma hoopis teise seisundisse koos selle niinimetatud kurjuse impeeriumi hävinguga. Selle kohutava külma sõja vastasseisu lõpetamisel viis see asi, maailm hakkas teiseks kujunema. Ja siin on meie roll ikkagi vägagi vägagi suur, nagu ma ütlesin, meie olime see pärm, mis pani kogu selle tõrre kihisema, mis oli sotsialismileer. Ja vot seda võiksid inimesed nüüd nüüd nagu selle üle mõelda ja, ja seda seda tajuda, et me oleme midagi tõepoolest suurt korda saatnud. Kui tuleb külla välismaalane, sa viita laulukaare alla, ütlen, et näe, siin me laulsime eesti vabaks sadade tuhandete eestlastega. See tundub uskumatu jutt, ütle ütle, kas me siis laulsime vabaks või me tegelikult ju ei laulnud vabaks, meil olid ju selleks ju mingisugused muud inimesed. Mehed tegid ju, mitte ainult laulukaarel ei tehtud seda vabaduse tööd. Ei, no loomulikult, asi on selles, et, et see on ilus kujund laulsime ennast vabaks, nii nagu on öelnud seda esimese ärkamisaja kohta 19. sajandi teisel poolel siis ka ju Eesti laulupeod olid selleks, mis, mis rahva ühisesse võitlusesse ühisele tööle viis. Seekord meie laulmine andis hingelise niisukese vajaliku eneseusu ja, ja, ja, ja jõu ja kindluse, see laul ja muusika on ääretult emotsionaalne, tan kõikidest kunstidest kõige emotsionaalsem. Ja see ta, ei ükski inimene ei suuda muusika ees ükskõikseks jääda muusikat kuulates, eks ole. Eriti kui ta on veel seotud mingi mingi olulise sõnumiga sellele inimesele või tervele rahvale, nii nagu on meil seal lauluväljakul olnud alati läbi läbi ka vene okupatsiooni. Nii et loomulikult me me ei laulnud ennast vabaks, aga me töötasime ennast vabaks. Sest milles on asi? Me oleme seda kuulnud küll, et oh vega meili tulnudki oma vabaduse taas kättevõitmiseks midagi erilist teha, et see kukkus meie sülle nagu mingisugune taeva kingitus, eks ole. See on väga lühinägelik ja pealiskaudne arusaam. Jah, Vene impeerium ilmutas juba siis kõdunemise märke. Muidu poleks ju Gorbatšov seda perestroika meeleheitlikult alustanudki, ta tahtis Vene impeeriumi päästa, sellega mitte mitte meid vabaks lasta, mitte kehtestada Venemaal demokraatiat, vaid ta tahtis päästa ohtlikkuse seisundisse jõudnud, jõudnud Vene impeeriumi. Ja meie kasutasime seda oskuslikult ära. Me saime aru, et impeerium ei ole enam oma endises võimsuses, ei, ta ei ole enam suud selline kõike seda tegema, mida ta veel tegi Ungaris või Tšehhoslovakkias ja Poolas. Ja siis hakkaski see meie meie nisugune küllaltki programmiline tegevus, mida, mida praegu lihtsalt inimesed enam ei mäleta. Me tegime kõik, mis võimalik, et seda lagunevat impeeriumi veel rohkem laostada. Kõik need asjad, mis me siin Eestis käivitasime, nii majanduses valitsemiskorras igal pool. Kõik olid ju midagi nõukogude liidus jälle ennekuulmatut, esimest, eks ole, meie esimesena siin viisime sisse eramajanduse turumajanduse alged. Me tõime Eesti miilitsa Moskva alluvusest oma oma alluvusse. Me kehtestasime majanduspiiri. Moskva sai väga hästi aru, et see on suitsukate, see majanduspiir siin on juba täiesti ühe riigipiir hakkab tekkima. Ja vaat niimoodi nii edasi, nii edasi me kogu aeg Moskvat, tur käisime, ärritasime nende, see poolsurnud seltskond seal keskkomitee büroos, eks ole, need ju lakkamatult oigasid, jagasid jälle, millega Eesti oli hakkama saanud. Nii et. Me ei andnud neile üldse aega toibuda ega, ega mingisuguseks vasturünnakuks suureks tegutsemiseks asuda vaid torkisime seda juba juba haiget ihu oma nii-öelda terava terava nõelaga, et see põletik veel suuremaks ja, ja hullemaks paisub. Ja niimoodi jõudsimegi selleni, et see, mis Moskvas 19. augustil toimus 91, see oli viimane meeleheitlik katse taburlastel kommunistidel. Seda olukorda muuta ta ja, ja taastada endine võim ja kord Nõukogude liidus. Sest kõiki neid sündmusi analüüsides ja oli selge, et see putšistide ebaõnnestunud katse oli eelkõige suunatud Baltikumi maharahustamiseks ja mitte anda võimalust Baltikumi Nõukogude Liidust eralduda ja minna oma teed. Meie olime see peamine eesmärk ja siis alles tulid kõik muud asjad seal järel. Sest kasvõi niisugunegi näide ju. Me teame, et ainult kolmele balti riigile olid Moskvas ju valmis pandud residentsi nende uute Barbarus vareste jaoks. Eks ole, sellest on ju avalikult räägitud, Jeltsin ütles rüüt, kellega selle nime, kes Eestist oli siis selleks uueks barbaraseks juba valitud. Nii legend räägib, et jah, ma olen kuulnud seda nime, aga ma täna ei ütle seda välja. See, see inimene tegutseb Eesti poliitikas aktiivselt edasi ja, ja kuna mul paberi peal Jeltsini allkirjaga pitsatiga kinnitust ei ole, et see inimene on just see, siis ma ei taha asjatut asjatut jama siin niikuinii jamasid täis eesti poliitikas tekitada. Intsega vaata sedasama kahekümnendat augustit need 91 kui tulla sinna Eesti juurde, sellesama sinu viimase jutu täienduseks, kui sul nüüd palutakse oma mälestuste baasil Eesti ajalugu jutustada, mida sa sinna kindlasti paneksid mida on alahinnatud või isegi kõrvale lükatud ja mida sa seni räägitust vähendaksid, et ajalugu tõesem oleks. Ei noh, ajalugu on juba juba nagu öeldakse, tehtud ja nüüd on ma usun, mitte meie, vaid meist järgnevate põlvkondade asi kes suudavad juba ilma oma isiklike tunnete ja pettumuste ja valude ja võitude kõige selle koormata asja vaadata erapooletu pilguga. Nemad kõik versioonid on ära räägitud, keegi peab seda küll hindama, eks ju. Aga mida hinnata? Ja ei, no versioon on tohutult palju ja, aga nüüd, kui lühidalt meelde tuletada, kui asi hakkas juba minema nii-öelda juba kindla peale, see oli 90. aasta, kui toimusid ühel ajal kahed valimised ülemnõukogu valimised ja Eesti kongressi valimist lähemil suunal olid oma toetajad, mõlemil suunal olid oma programmid. Eesmärk oli üks ja sama, see on jama, mida, mida praegu on mõned poliitikud ja poliitilised seltskonnad levitanud, et ülemnõukogu ei tahtnudki Eesti iseseisvust või et me tahtsime hoopiski mingisugust kuradi kolmandat või seitsmendat mingit vabariiki ja nii edasi ei võeta välja ülemnõukogu dokumendid, kus on must valgel kirjas, igal pool esimestest poliitilistest aktidest peale on sõnapaar Eesti iseseisvuse taastamine. See on selgelt ühemõtteline juriidiline termin mida ei saa keerutada mingisuguse muu asjaga. Nii ülemnõukogu valimised ja Eesti Kongressi valimised toimusid ühel ajal, mina kandideerisin mõlemasse, nii ülemnõukogusse kui ka Eesti kongressi, sest tol hetkel me veel ei teadnud, kumb variant hakkab töötama. Ülemnõukogu eesmärk oli sisemise ametliku avaliku poliitilise protsessi tulemusena. Viia alguses kõigi ümberkorraldustega majanduses, poliitilises juhtimises, inimvabadustes ja nii edasi ja nii edasi, kõik kõik need asjad luua. Ühesõnaga, luua seadusandlikul teel riigi sisemus, organism. Ja kui see on valmis, siis luua see iseseisvuse, kes selle ümber Eesti kongress valis teistsuguse tee. Nemad lootsid, et nende, nende nii-öelda moraalne jõud on nii suur, et kreml soostub otsemaid nendega läbirääkimistesse astuma. Sest juba esimesel Eesti kongressi istungjärgul võeti vastu deklaratsioonid igavesed otsesed, mille ta no ütleme, konspektiivne mõte oli selles. Esiteks Eesti kongress tahtis, et lääneriigid tähendab maailmas olulisemad tegijad ja ÜRO ja samuti ka Moskva tunnustaksid eesti kongressi kui Eesti rahva esinduskogu. Teiseks, nad pöördusid otseselt rahvasaadikute kongressi poole Moskvas nõudmisega ma rõhutan nõudmisega, mitte sooviga alustada viivitamatult läbirääkimisi Eesti Kongressi esindajatega Eesti iseseisvuse taastamiseks. Ühesõnaga, nad mängisid ühele väga kitsale kitsale ja võiks öelda isegi nihukesele teravikule lausa kus kõik pandi, visati ühele kaardile. Kas maailm tunnustab Eesti kongressi ametlikult seaduslikult Eesti rahva esindajana ja riigivõimude aastajana? Kas moskva soostub alustama läbirääkimisi või mitte? Ja kuna seda ei juhtunud ükski valitsus, ei Ameerika Ühendriikide, ei Prantsusmaa ega teiste, ei tunnustanud Eesti kongressi, Eesti rahva esindusorganina ja Moskva ei reageerinud mitte millegiga kongressi nõudel alustada nendega läbirääkimisi Eesti iseseisvuse taastanud. Ühesõnaga see oli ilus ja julge konstruktsioon. Kuid samas ääretult ebakindel juba enne niimoodi kainelt analüüsides. Ja nagu siis selgus, ta ei, ei toiminud. Eesti kongress jäi edasi küll tegutsema ja ta oli, tal oli oluline osa kõigist kõigis endi edasistes nii-öelda mõtte mõttekonstruktsioonides ja, ja nendes toimingutes, mis siin Eesti pinnal pinnal juhtusid, eriti seadusandlikul tasandil. Kuid see moskva eitus või isegi mitte eitus, vaid mittemärkamine, võttis ära võimaluse sealtkaudu Eesti iseseisvus taastada. Aga ülemnõukogu kui Moskva poolt ametlikult tunnustatud, noh tal ei olnud midagi teha, rahvas, rahvas valis, eks ole, ja mitte ainult eestlased, nagu Eesti Kongressi puhul oli, kus oli noh, käputäis venelasi ka. Vaid kogu eesti elanikkond valis ka Nõukogude armee, sealhulgas eks ole Eestis paiknenud Nõukogude armee valis selle selle võimuorgani. Ja samuti suhtus meisse ka läänemaailm kui eelmist ülemnõukogu, mis võttis ka ju vastu päris julge selle iseseisvus või suveräänsusdeklaratsiooni 88. aasta sügisel, kui sellesse juba juba läänemaailm hakkas suhtuma mõningase huviga, siis sellest hoolimata teda ei peetud suhtluspartneriks selle tõttu, et ta ei olnud loodud vabade valimiste tulemusena, vaid kommunistliku partei diktaadi ja käsu korras. Uus ülemnõukogu, mis moodustati 90. aastal, seda valis juba tõepoolest no peaaegu vabadel valimistel, sest meil oli kõik, kõik poliitilised ühendused olid võimelised. Said loa esitada oma kandidaadid, meil igal igale ülemnõukogu kohal oli terve trobikond võistlejaid, kandidaate, need olid ikka tõelised valimised, ainuke must plekk oli seal tõepoolest neli armee esindajat mis olid miinimumini viidud tänu just tollase tollase ülemnõukogu presiidiumi nii-öelda kauplemisele Moskvas alguses, kui ma ei eksi, taheti, et ülemnõukogusse pääseks 16 Nõukogude armee esindaja, et see oleks juba meie edasised poliitilised otseselt teinud juba tunduvalt raskemaks. Aga nüüd kauplemise tulemusena jõuti ainult neljani. Nii et see oli ainukene must plekk seal ülemnõukogu nii-öelda Vabade valimiste nagu nagu niisukese Silvi Silvi ei peal. Aga, aga tegelikult ikkagi tõepoolest inimesed valisid vabalt ilma igasuguse hirmuta, ilma igasuguse Moskva survet. Ta nõudmiseta, need inimesed, keda, keda nad tahtsid, keda nad usaldasid ja sellest sai läänemaailm väga hästi aru. Ja meiega hakati suhtlema, mis oli suur võit Eestile pärast ülemnõukogu valimisi ja pärast eriti pärast seda, kui me võtsime vastu kohe kiiresti esimesed väga olulised poliitilised aktid Eesti valitsemise ajutisest korrast Eesti poliitilisest staatusest, Eesti sümbol, hoolikast, kus me taastasime Eesti vabariigi nime, rahvuslipu vapi, kõik niisugused olulised asjad. Ja teatasime avalikult, et meie eesmärk on Eesti iseseisvuse taastamine ja praegu algab üleminekuperiood. Lääne-poliitilised ringkonnad lugesid selle täpselt välja, mida see nüüd tähendab ja mida see ülemnõukogu endast kujutab? Ja meie meie protsesside nii-öelda usaldatavust eriti suurendas iseseisvusreferendum mis toimus 91. aasta varakevadel. Sest ma mäletan väga hästi, kui ma, see oli vist 89, kui, kui mind kutsuti Washingtoni riigidepartemangu kui üht Eesti Eesti tollast poliitikut ja rahvarindejuhti ja seal mul oli kahe pooletunnine jutuajamine nende nende meestega, kes, kes just huvitasid seal Ida-Euroopa osakonnas kes huvitasid kõigist neist protsessidest, mis toimuvad nõukogude liidus ja Eestis. Ja ma mäletan, kui ma selle pika vestluse käigus neile keppisin küll meie ühest ja teisest ja kolmandast variandist ja võimalusest siis ei neid huvitanud Eesti kongressi taotlus Moskvaga, mis oli alles siis veel veel nii-öelda eos veel eesti kongressi valitud läbirääkimistesse astuda Eesti Kongressi poolt ja nii edasi. Vaid kõige kõvemaks argumendiks, mis võis Eesti iseseisvust positiivselt suunata, oli nende meelest just iseseisvusreferendum, millest võtaksid osa kõik mitte ainult eestlased, vaid ka siin elavad venelased. Sest lääs juba tollal jälgis väga tähelepanelikult ka muid rahvusvähemusi või tähendab mitte muid, vaid rahvusvahelise Eestis, eks ole. Meie uskusime veel seda, noh et kehtib mingisugune 39. aasta rahvusriigi. Selline kontseptsioon läänemaailmas. Meil kui Eesti riigi kodanikel või kodanike järeltulijatel on ainuõigus Lääne jaoks ei olnud enam mingi trump. Juba seal oli vahepeal toimunud juba inimõiguste ja rahvuste õiguste kõigi muudega juba selline selline edasiminek, mille meie olime nagu öeldakse, kahe silma vahele jätnud. Ja seetõttu jänkide jänkide arvates oli tõepoolest niisugune kogu Eesti elanikkonda haarav iseseisvusreferendum erakordseks trumbiks ja kui see tuleb positiivne, siis nende meelest ei saanud ka Moskva enam midagi kobiseda, sest venelased hääletasid ka poolt. Eks ole kuigi saanud täpselt need lahterdada, et kui palju oli nendest poolt hääletajatest venelasi, kui palju oli eestlasi, kui palju muid rahvuseid, aga summa summarum võis oletada, et neid, kes, kes Eestisse siis poolt oma hääle andsid, oli ka venelaste hulgas päris palju. Nii et see, see, mille vastu ka nagu võib-olla sa isegi mäletad ju ka Eesti komitee väga kõvasti sõdis, alguses kutsus poid kotile. See oli veel meile üheks üheks võimsaks trumbiks, mis, mis Moskva käeulatust kõvasti lühendas. Ja kui me nüüd ajast edasi hüppame üle juba juba augustikuusse, siis mäletatavasti eks ole. Gorbatšov sai väga hästi aru, et Baltikum läheb oma teed. Ta võib teda seda veel takistada veel aasta venitada, läbirääkimistega leida igasuguseid ettekäändeid, kuid ta enam ei ei saa Baltikumi pidada. Ja septembri algusesse. Või oli see augusti lõpp, ma ei mäletagi nüüd, kuidas see täpselt oli. Ta kutsus kokku uue liidulepingu sõlmimiseks kõik liiduvabariigid milles Baltikumi esindajad kõik keeldusid. Ja vaat see oli nüüd märk Moskva nendele kõige jõhkramatest pagulastele putšistidele. Et ainukene võimalus veel lagunevat Nõukogude Liitu päästa on ära lõigata Gorbatšovi liidulepingu sõlmimise värk. Tähendab, tuleb jõuda sellest ette kiiresti. Sest kui see seda ei juhtu, seda uue liidulepingu sõlmimist siis võib veel ka ka Baltikumi siin mingil moel juriidiliste ja, ja, ja ka võib-olla militaarsete võtetega sundida taltuma vähemalt mingisuguse pehmema variandi leidma. Nii et ma rõhutan veel kord, et see putšistide ebaõnnestunud asja päästmise katse oli eelkõige suunatud Baltikumi ja meie Meie taltsutamiseks takistamiseks. Nii et selle, selle asja me kutsusime ise esile, mille tõttu meie seisvumine kiirenes ju märgatavalt, kui seda putši poleks juhtunud. Ma usun, et meil oleks veel läinud aasta-poolteist Gorbatšoviga kaubeldes, enne kui me oleksime jõudnud juba mingisuguse mingisuguse iseseisvuse tasandini. Kas kas Ida-Euroopa rahva demokraatiamaade niisuguse nihukese tasandini, aga igatahes mitte mitte otse partsti, pea ees kapitalismi, nagu nagu meie tegime? Meie jutu jääb sellel kohal katki. Kohtumine Heints valguga kujunes pikemaks, kui arvata oskasin. Aga oleks pidanud. See on meie ajalugu, mida tammetalu peremees Vabahärra Läänemaalt Heinz Valk oma suu järgi järgmisel pühapäeval edasi jutustab.