Tänane saade sarjast kahekõne kannab alapealkirja, muusikaesteetika ja kosmoloogia. Külas on filosoof Einar Laigna ja muusikateadlane Toomas Siitan. Saatesarja toimetab Mirjam Tally. Tänases saates soovime rääkida muusikast loomulikult. Aga alustame väga kaugelt. Kõikide Meie kultuuris olevate ilmingute aluseks on ju põhikontseptsioonid põhiarusaam maailmast, seega tuleks alustada ka muusikast tõlkimisel kosmoloogiast nende teoreetiliste aluste juurde tulles. Kui me mõtleme Vana-Kreeka maailmale ülemineku ajal Haya Mükeene kultuurist Helenistliku kultuuri sünniaegadesse see on siis Homerose Achilleuse Heraklese tuntud nimede aega, siis sellest ajast on meieni säilinud vaasimaalid väga ilmekad. Ja nendel maalidel on kujutatud stseene. Nendes stseenides tuleb meie silme ette kohe kuna ju muusikast on juttu Orpheus tapmine. Orpheus on lüüraga. Teda hoogsalt ründab mõõgaga sõdalane, et mida see vaasimaal tähendab? Kas see on militaaragressioon kultuuri vastu? Või jõhkard, kes on vihaseks saanud muusiku peale mingil põhjusel? Ei, mitte midagi taolist. See sümboliseerib kreeka kultuuris ülemineku aega sellelt ühiskondlikult maailmavaatelt ja ühiskonna sisul kus valitses emotsioon ja valitses natuuras. See on üleminek mõistuse valitsusele ja mõõt kui mõistuse sümbol tähendabki siin seda, et mõistus tapab Orpheuse Orpheus oma lüüraga sümboliseerib emotsioonide tujude natural reaalse maailma, nii selle kujutab. Ja seetõttu on seal sümboolselt siis kujutatud faasi peal. Terve suur üleminek kultuuris, millega algab Hellenistlikultuur ja Hellanistliku kultuuri aluseks oli kosmoloogia. See oli üld arusaam universumist, kosmosest, kosmos, kreekakeelse sõnaga, tuugosmu tähendabki korda maailmakorda ja et maailm püsib korral. Ja nüüd inimene, kui ta tahab ise maailmas püsida peab ta seda korda tundma ja sedakorda oma elus ellu rakendama kõikides valdkondades kõikjal. Seetõttu, kui me võrdleme muusikat eel Hellenistlikul ajal näiteks need metsikud kulutused, mis olid nagu kübele kultus ja teised siis see muusika oma olemuselt ja vaimsuselt on täiesti teistsugune kui see, mis Hellenistlikul ajal Kreekas hakkab valitsema. Siin on tervik kreeklaste kosmoses, nende arusaamas maailmast olid veel niisugused asjad nagu kaos ja saatus. Moira selle kolm vahel kõikus siis inimese elusaatus, mis oli määratud kaos, mis ähvardas kõike neelata ja kord, mis tagas elu. Ja see universaalne universumi kord kosmosekord, kreeklase jaoks, väljendussuguharus, hõimus, polises, milles ta elas ja tema vahekorrad ja suhted suure maailmaga teostusid selles pisikeses mikromaailmas. Mis oli siis see sootsium, inimesi, kellega elu ja elu säilitamine oli tihedalt seotud. On veel teised vaasimaalid, mis on samale temaatikale pühendatud, näiteks Achilleus tapab Ama tsoonide kuninganna Benteesi, Lea. No võib tunduda väga hirmus jälle, et nüüd meeskangelane ei saa muuga hakkama, kui läheb ühte naist tapma. Ka siin on sama mõte Heracles kui üldse oma vägitegudes ja Hilleus kui loodusjõudude võitjad sümboliseerivad kultuuris üleminekut allumisest Natura jõududele. Üleminek mõistusele, mõistusele, mis on suutnud tunnetada maailmakorda ja mõistuse abil, püüab sedakorda kehtestada igapäevases sotsiaalses elus selle väljendiks. Loomulikult olid siis nii Essteetikas. Kreeka arusaam ilust sesse tulenes sellest, et kosmoses valitseb ka harmoonia. Ja see harmoonia mõiste ongi kõige olulisem meie jaoks täna. Et stiihia maailm peab asenduma mõistuse ja harmoonia maailmaga. Sellega on Hellenistlikultuur nende kujundite läbi, mida me tunneme hästi mütoloogiast kirjandusest nagu seesama Orpheus lugu või Achilleus tapab, leiad või Herakles, kes oma vägitegudega kõikide metsikute jõudude üle ja ka Ama tsoonide üle kasutas ütles kahte väge, üks oli meeletu füüsiline jõud ja teine oli mõistus. Ja kindlasti selle mõistuse üheks osaks oli meile tuntud reklase kavalus. Nii et see on üleminekuperiood, mis jätkub ju kristluses. Hellanism on selles mõttes hea ettevalmistus sellele, mis Kristliku dogma läbi viiakse oma täiusele ajaloos. Ja siit võikski suhteliselt üle tulla. Esimese suure kristliku teoreetiku juurde ja siis tema põhiteos esimene traktaat oli teordo. Kolm sajandit on kristliku kultuuri- ja kiriku sünni algusest möödas ja selle kolme sajandi jooksul on toimunud võimas teoreetiline töö uue kontseptsiooni teoreetiliseks sõnastamiseks. Se hiigelintellektuaalne tööaugus tiinus on üks suur nimi selles pikas reas ja tema Esimeses traktaadist. Ordo käsitleb maailmakorda ja viib kosmoloogia. Nüüd võiksime öelda oma niisugusesse universaalsuse täiusesse selle läbi et ta püstitab universaalse maailmakorra kontseptsiooni. Selle kontseptsiooni kohaselt nagu vanadel kreeklastel maailm püsib korral ja aga maailm püsib korral oma kõikides avaldustes ja universumis kosmoses ei ole kohta mis võiks öelda, et need seaduspärasused meil ei kehti. Seega elu siin pisikeses punktis universumis, mis meile on selles hiigelmaailmas elamiseks anda kehtivad samad seadused. Ja need seadused kehtivad totaalselt kõikides valdkondades. Ei ole ühtegi valdkonda, mida tegelikult inimene saaks ise määratleda vaid inimese kogu pürgimus on olnud ju see, et tunnetada maailmakorda kõikides tema üksikavaldustes ja peensustesse vastavalt elualadele ja universaalselt maailmakorda, järgides mõistuse abil seda korda viia enim sootsiumis isiklikus elus ellu ja see tagab püsimajäämise ja ellujäämise. Kui me ei ole selle korraga kooskõlas, siis me hävitame neid elualuseid, millel me ise püsime, ehk teisisõnu hävitame elu. Seega on elu suur üks tervik, kus asjad on omavahel ääretult seotud ei ole lahus üksteisest. Ja Augustinus selle universaalse maailmakorra juurest läheb oma järgmistes teostes. Mis on teie muusika kirjutatud 387 kuni 389. Noosin, teoreetikud vaidlevad, et võib-olla sai valmis hoopis 391, aga see niisugune peensus kuulub vast härrasiitasid valdkonda. Millal see täpselt oli, kas nii pika aja tagant on enam tähtis? Sellest ta esineb teadliku teoreetikonna juba, kes universaalse maailmakorra kontseptsioonist lähtuvalt räägib siis juba otseselt muusikast, räägib rütmist, arvudest, modulatsioonist. Ja et see jutt ei läheks väga keeruliseks ja võib-olla raskesti jälgid tavaks, siis teeme lühikokkuvõte. See oleks siis, et esteetilise mõtte ajaloos Augustinus püstitab Reaalse teoreetilise ehk teadusliku muusika kontseptsiooni. No me võiksime seda nimetada, et see on niisugune universumis kääride külm muusika, seal inglite laul, see on täiesti vaba inimlikest emotsioonidest, kõigest sellest, mis natuuras stiihiliselt mässab seal külma mõistuse muusika see on, ütleme, parim Gregoriaani koraal. Meda laulavad benediktiin, mungad, kes elavad ääretult puhast elu, et nende laul oleks puhas. Nad isegi ei räägi omavahel eriti midagi. 15 minutit peale lõunasööki ja kõik kaovad oma meditatsioonide harjutuste teaduslike uurimuste juurde et saavutada võimalikult täiuslik, puhas mõistuslik, teaduslik, see tonaalsus. Aga samal ajal on see inimesele siiski võimatu. Kuid selle teoreetilise postulaadi läbi teoreetilisest teaduslikust täiesti emotsioonivabast muusikast on Augustinus andnud muusikaesteetikale mõõdupuu, nii et vast lühidalt siis nii palju sellesse antiiki vaadates, et antiik jõudes mõistuse ja teadmise ühendamisele ühiskondliku elu ülesehitamisel on muusika olnud läbi kõikide aegade ja alati teravalt ja sügavalt ideoloogiline ühiskondlik, võiksime lausa öelda poliitiline. Kui mitte ilming, siis asi, mis puudutab poliitikat, ideoloogia küsimus. Ta on alati seda olnud ja on seda tänapäeval. Muusika on relv, muusika võib olla ravi. Muusika võib olla, mis inimeses kutsub esile väga õudseid ja kohutavaid jõude. Muusikaga abil võib luua inimeses illusoorseid väga võimsaid tundeid ja ettekujutusi endast. Muusika võib olla narkomaan ja ilma milleta ei saa inimene elada. Aga kui nüüd hüpata ajas tagasi, siis mismoodi väljendasid muusikalised tõekspidamised inimeste igapäevaelus? See on üks lõputu probleem, kui me vaatame muusikateooria ajalugu, sest et see, mis meieni ajaloost jõuab, on tavaliselt just teoreetilise mõttepool, mis on kuidagimoodi üles tähendatud. Aga meil on väga raske jälgida seda, kuidas muusika praktiliselt elas inimese jaoks või et milline oli inimese reaalne seos muusikaga. Ja me võime üsna kindlad olla, et et muusikateooria iseenesest ei anna seda suhet adekvaatselt edasi. Vaided, inimese reaalne suhe on olnud midagi pisut muud, pisut eemale sellest sellest nii-öelda külmast teoreetilisest mõttest. Nüüd, kui siit hüpata jälle augus tiinuse juurde, siis minu meelest Augustinus annab siin väga hea näite selle sellesama probleemi kohta. Kujutades ühelt poolt muusikat tõesti sellise suhteliselt abstraktse ratsionaalse maailmakorra süsteemina seda eelkõige oma suurteoses tee muusika. Aga tegelikult me näeme, et võib-olla need väljaütlemised Augustiinuselt, mis käivad otse muusika kohta ja mida rohkem tsiteeritakse, ei olegi pärid, nii palju sellest teie muusikast kuivõrd tema psalmi kommentaaridest ja eriti siis võib-olla üks väga pikk massaaž, mida, mida pidevalt tiritakse tema pihtimustest, kus ta räägib väga isiklikult isegi võiks öelda intiimselt omaenda suhtest muusikaga ja laulmisega. Ja me näeme, et, et võib-olla just selles mõttes loob Augustinus aluse kogu hilisema Euroopa muusikestid, ütleme et nimelt need mõlemad pooled on seal esindatud, ühelt poolt siis kosmoloogiline pilk muusikale ja teiselt poolt väga isiklik, nii-öelda tundeline, emotsionaalne, subjektiivne pilk. Ja kõige enam just siis see lõputu püüdlus, mida me näeme hilisemate aastatuhandete jooksul neid kahte aspekti ühendada. Augustinus ütleb, et, et muusika on tsiteerida ladina keeles sentsija peenema vendi ja seda lauset püütud nii ja naamoodi tõlkida. Ja kõige lihtsam ja ühemõttelisem tõlge oleks kauni liikumise teadus, teadus kaunist liikumisest. Aga siin võib küsida muidugi nüüd iga sõna kohta, mis on teadus, mis on liikumine ja mis on kaunis. Ja siit algavad lõputud spekulatsioonid. Aga üks on selge, et liikumise all ei mõtle Augustinus mitte ainult taevakehade liikumist mitte ainult niisugust abstraktset matemaatikat, vaid mõtleb ka hingeliigutust. Ja ta otsib tegelikult just nimelt seda silda inimese tajuda inimese meelelise taju. Ja siis selle abstraktse kosmoloogia vahel. Ta kujutab ette, et ideaalne muusika on see kosmiline muusika, mis tõesti inimest ka hingeliselt liigutav ja sellisena suudab teda teda muuta, teda mõjutada. See on see muusika, mida ta ta otsib ja oma pihtimustes väidab, et ta on seda ka leidnud. Kuigi ta alati tajub nagu ohtu ja see ohumärk rändab edaspidi läbi kogu Euroopa muusikaesteetika ohtu, et inimene liialt andub sellele meelelise naudingu aspektile muusiks. Aga samas ei saa seda meelelist välistada, nii et siin on alati olemas proportsiooni küsimus doseerimise küsimus. See jääb lahendamata tundlikuks küsimuseks igaveseks ja võib vist öelda, et õnneks jääb. Muusika on paratamatult selline emotsionaalne kunst ja vist olekski kahju nii muusikat kuulajatel kui ka muusikaloojatel välistada sellist emotsionaalset arusaamist muusikast, et kui see muutuks liialt teoreetiliseks ja kõrgeks siis ta ei jõuakski tavakuulajani. Jah, seda on üritatud teha seda ütleme seda meelelise külje välistamist on peetud teatud ajal isegi ideaaliks. Eks muusikaajaloos on käibinud ka oma omamoodi pendliprintsiip ja, ja pärast seda, kui romantismiajastu kired ja meeled samamoodi üle küttis siis lendas pendel teise äärmusesse ja 20. sajandi alguses püüti nagu selle meelelise taju tähendust hoopis tasalülitada ja komponeerida. Niisugust muusikat, mis oleks jälle omamoodi kosmoloogiline kuigi võib-olla teatud mõttes oli ta siiski lahus sellest klassikalisest kosmoloogiast. Aga näiteks 20. sajandi algupoolel ju ju Adorno võib-olla kuulsaim muusika filosoof sellest ajast omamoodi lausa välistas selle publiku aspekti selle meelelise taju aspekti muusikat kas ja, ja idealiseeris tublisti üle siis just jällegi selle selle ratsionaalse taju osakaalu muusikas. Ma arvan, et need probleemid, mida me 20. sajandi lõpul ja ja tänasel päeval muusikas näeme, need on otseselt jällegi selle protsessi tagajärg, nii et me oleme praegu mingisuguses pendli teises faasis jälle või mingisuguses vahefaasis, kus me peame leidma mingid uued käitumismudelid. Aitäh, see oli suurepärane avardus ja täiendus sellele külma mõistuse kontseptsioonile ja mina julgen nüüd lisada kah oma isikliku kogemuse, et Gregoriaani koraali pikaajalise viljelejana võin öelda, et see püüdlus seda võimalikult selle teoreetilise ja emotsioonidest vaba suunas kasvatada ennast. Et see algas ka nii, et pigem regoriaani koraali kuulates ma seda just nimelt hingeliste liigutuste ja meeleliselt väga nii läbi elades, kui ta hakkas tõstma ja peenendama kohe. Ja see, mis ta korda saadab inimese juures on imeline. Ja see on täpselt see, mida Augustinus enda juures kirjeldab. Ta ütleb, et ta alguses andus meeleliselt muusika õludele ja seejärel ta hakkas tajuma nagu seda testdimensiooni ja seda, kuidas muusika teda tõstab ja see on peaaegu sama sõnast. Ja sõjasse korral viib su ära siit ja ja samal ajal ise lauldes sa kuuled, et laul taksee, kaob ära täiesti niisugune enesekeskne mina tunnet, mina laulan vaid ma kuulen, et lauldakse kuskil ja see laul oleks nagu toru, mis läheb avarusse ja seal sees on niisugune liikumine ja hingamine, mis inimeste ületab. Ja nüüd, kui ma viimastel aastatel olen ega väga palju barokiga tegemist teinud suurest huvist Bachi vastaja teda armastades ja Bachiga tegeledes Kadeoorias, et kui Bachi puhul mulle tundus, et on emotsionaalse ja ratsionaalse veel õnnelik tasakaal kus ei ole liiga palju meeleliigutustega emotsiooni. Ja samal ajal see õilis sisu tuuakse inimesele mat sellel samal meeldival viisil omastatavaks on tiikregoriaani ja baroki laulmise vahel nii suur erinevus, et lauldes barokki on midagi viga, äkki Gregoriaaniga Need, Sagas laulad ühte või laulad teist, see võib väga subjektiivne alla. Minu kogemus on see, et kui ma tahan Gregoriaani viljeleda, siis barokkima laulda ei tohi. Siit lähtudes on mul teile mõlemile selline esteetiline küsimus, et kas muusika eesmärk võiks olla, ütleme kuulaja viimine kuskile kõrgematele tasanditele. Mis teie sellest arvate ja milliseid muusikanäiteid te tahaksite? No see on olnud ja arutlusküsimus muusikaesteetika jaoks ikka ja kindlasti iga ajastu on seda natukene omal moel lahendanud. Kui nüüd siin jätkata sedasama paralleeli, mida, mida Einar Laigna tõi ütleme, Gregor Jaani muusika või et siis laiemalt keskaegse liturgilise muusika ja varu muusika vahel, et siis siis on seal tõesti säärane erinevused, et barokiajastu püüab nii-öelda selle inimliku vähemuse iniminimliku substantsi muusikasse kaasa haarata. Ja ta puudutab inimest ka sellest mustemast küljest, mida me võib-olla ei tahaks ideaalses inimeses näha ta kasutab oma esteetilise instrumendina siis inimese tundeliigutust, inimese kirgi, efekte, ta puudutab seda, sest et see on osa inimesest, seda me ei saa seda eitada. Ja, ja võttes inimesi, see noh, nii-öelda naha ja karvadega püüab maalida sellest 11, suguse inimesega pildi ühe võib-olla natukene ideaalsema inimese pildi. Nii et siin vastates ikkagi siis ta püüab teda teda ülendada, teda nimetada kuhugi ideaalile lähemale. Näiteks seesama Bachi näide, ma võiksin öelda, et Bach, eriti oma teatud eluperioodil viimasel eluperioodil kruvib oma loomingus selle intellektuaalse külje hästi üles nii-öelda aga see tähendab, et tegelikult ka see vastaskülg ka emotsionaalne, ka afekteeritud külg tema muusikas on samavõrra intensiivne. Nii et tähendab, ta otsib ikkagi ikkagi tingimata tasakaalu. Nende kahe vahel samuti toimib, vastupidine protsess on võimalik helindeid üles kirjutada ja nende helindite abil inimest alla viia ja madalasse ja animaalsesse. See on see protsess, mida me praegu täheldame väga avaralt. Ja sellega seoses toimub see tümpsu, terror, mis igal pool anud. Sest tümps kindlasti on sellel Augus tiinuse skaalal see teine äärmus ja vastandjõudude esindaja, mis nimelt teadlikult inimest tahab alandada kõige primitiivsemate, kõige animaalsemate suunatuna kui võnketasandil või kinglooma elu tasandile viia inimest. Ma tean, et see on muidugi rängalt öeldud, aga ma olen täiesti veendunud muusikalist eetikast lähtudes. Et see niimoodi on. Siis on veel sellel halva halva poole või põhja kiskuval helindil see omadus, et inimene, kes kannatab mingite alaväärsus kompleksi liikide käes on selle läbi võimalik. Hetkeks sel ajal ajal, kui inimene kuulab seda tekitab see temas erilise niisuguse narkootilise seisundi ja inimene saab endast niisuguse pildi. Käivet on võimas, et ta osaleb mingis ääretult jõulises protsessis, kus kõik tükid lendavad sellel hetkel ta tunneb ennast ületamatuna, see kompenseeritada selle suhtes, milleni ta ei küüni. Odav viis teatud rahulduseks, kuid mis sellega kaasneb, kaasneb see, et kui sa nüüd keerad kinni selle siis on võetud süstal soonest välja, eks seda on vaja kohe uut annust. Siit tuleneb see, et inimene kui näiteks meie klassikalise muusika armastajad ja austajad me teame, et klassikalist muusikat kuulama ja teatud ajaühiku. Ja siis olgu, vaikus, millal see muusika jääb oma järeltööd tegema? Meil on vaja meditatiivset vaikust selle järel. Millal alles toibub selle muusika tegelik mõju meile jätkuvalt. Tümps kestab nii kaua, kuni Ta tümpsutab nagu kinni, paned läbi tähendab, on vaja narkoosi all olla, pidevalt seega peata mängima hommikust õhtuni ja ma tean, et on neid, kes isegi magavad nii et seda kõrval käima. Kui sa ei käi, siis ta ei saa magada ka. Ja see on juba täielik sõltuvus, son, sõltlane, olemine ja võrdne narkomaani, aga, aga narkomaania sisu on ju, mis? Sa ei ole iseenda peremees, sinu üle valitsevad teised jõud. Ja kui need jõuda madalad jõud, siis on selge, et muusika, üks osa on see, mis ülendab, tõstab inimest, puhastab ta emotsioone, ta hinge, ta vaimumaailma ja teine on, mis viib ta tagasi animaalsesse madalasse ütleme rakku. Ja mulle tundubki tänapäeva inimest vaadates nii, et et inimene on asunud nagu vabatahtlikult sellisesse passiivsesse rolli. Et mitte ise nagu muusikat teha või luua või musitseerib rida vaid lihtsalt nagu tarbida seda, mis ette antakse. No ütleme lihtsalt raadionupp lahti, siis kuidagi väga siukseks passiivseks On olemine läinud inimesel, mis teie arvate? No see on ju üldine kultuuriline suund, praegu me võime rääkida sedasama visuaalse kultuuri puhul, me võime lõputult räägitud sellest, et inimesed loevad järjest vähem sellepärast, et nad saavad oma visuaalsed elamused mitte oma fantaasia kaudu, vaid vaid nii-öelda otse valmis tehtult. Passiivsuse küsimus on kindlasti väga-väga lai. Aga kui puhtalt muusikast rääkida, siis on mul tunne, et 20. sajand on tekitanud selle lõhe selle nii-öelda kõrge ja, ja madala muusika vahel. Ja see on väga suur õnnetus meie jaoks. Sest et me näeme, et mida noh, nii-öelda vaimsemaks püütakse kujundada muusikat otsekui hirmust selle, selle animaalse ees seda kaugemaks tegelikult see muusika inimesele jääb ja seda rohkem ta, ta pöörab ennast selle, selle animaalse poole. See on nagu see, mis, mis praegu muusikamaailmas toimub. Praktiliselt kui me vaatame, kuidas probleem kerkib varasemate ajastute puhul, siis me näeme, et tõesti need kaks aspekti olid tasakaalus. Me ei saa rääkida puhtast vaimust ilma selle inimese kehalise lihalise animaalse küljeta. Vaatame näiteks näiteks Bachi muusikat, siis seal on kõik see asi koos. Seal on väga kõrge vaim, seal on kosmoloogia, seal on religioosne, ekstaas, seal on tantsurütmid, seal on kired, seal on inimese kõikvõimalikud hingeliigutused ja see kõik moodustab ühtse süsteemi. Kui nüüd ütleme, et inimese puhul see nii-öelda rakutasand on halb ja, ja tõmbame selle aspekti muusikast välja, nii nagu seda tegelikult suur osa 20. sajandi muusikast tegi vältides seda noh, nii-öelda perioodilist rütmi impulssi vältides seda, mis inimesele tõesti puhtalt ja ta madalamatele Jakratele mõjub siis tulemus ei ole mitte kõrgelt vaimne muusika, vaid muusika, mis on inimesest lahus. Ja, ja tulemuseks on paratamatult see, et et inimene kaotab aktiivse kontakti sellise muusikaga ja pöördub muusika poole, mis pakume, tema jaoks täidab. Ja mis teha, see teine muusika alati ei rahuldada oma vaimseid vajadusi. Nii et see on üks, üks üsna traagiline konflikt kahekümnendas sajandis. Aga mulle tundub, et nende nii-öelda muusika kui, kui neid niiviisi mehaaniliselt võrrelda või lahutada, et nende kahe muusika vahel on olemas ühendus ja et seda ühendust on otsitud viimased vähemalt 30 aastat ja et alates 70.-te aastate algusest on tulnud just nimelt selle nii-öelda muusika poole pealt või rokkmuusika poole pealt palju säärast muusikat, mis on täiesti võrreldav selle nii-öelda kõrge muusika kriteeriumid või on käsitletav selle kõrge muusikakriteeriumide alusel ja et, et kõiges praegu sündmus võib-olla, kui me niiviisi ajaloolises plaanis suudame vaadata 20. sajandi teises pooles oli just nimelt selle nii-öelda kõrge ja madala muusika täiesti uuelaadne kokkusulamine. Ma arvan, et me ei ole nende tõeliste viljadeni või selle protsessi noh, niisuguste küpsete viljadeni täna jõudnud. Aga et kui me, kui me tohime naguniiviisi oma mõttes tulevikku vaadata, et siis mul on tunne ja ma minu tunnet toidab vodka paralleelid kaugemast muusika ajaloost. Et just sellest suunast võib tulla 21. sajandi uus muusika, mis inimesed tõesti ka puudutab ja kõnetab Süvamuusika valdkonda kuuluv nii-öelda seisundimuusika, ütleme sellised loojad nagu Sven Grünberg kas või Eesti muusikast on selline näide või siis aga seisundimuusika alla kuulub ka minimalism, et mul on tunne, et nende puhul on olemas vähemalt minimalismi sn olemas rütmiline külg. Aga samas on ka olemas selline külg, mis nagu viib kuskile kuulajat mingitesse teistesse, minu meelest kõrgemates sfäärides. No ma olen nõus, kui me kas või mõtleme Sven Grünbergi peale, siis ta on ju ühte ühtepidi olnud seotud roki ega oma nooruses selle progressiivse rockiga. Ja teistpidi ta on ennast avaldanud, et kui väga religioosne mõtleja päris selge, et sellised, sellised muusikat kui tohib nii väljendada, on otsingut sellel teel ja mitte ainult otsingud. Leidmiseks selle loo juurde on ilus näide mul tegelikust elust tuua. Kui ma sõidan Tartu vahet ja võtan peale tavaliselt tartust, hääletaja enamasti noored inimesed, üliõpilased, tihti siis on huvitav, kas vestelda, et näha, missugune on nende mõttemaailm ja arusaamad. Ja üks kogemus muusikast. Kui ma panen tavaliselt autoga sõites, et oleks sõit ilus ja ei väsiks. Ma kuulan palju Bachi valdid Haydenit ja Bachi Brandenburgi kontserti, üks nooruk Sis, ava kuulab, kuulab ja lõpuks ajab silmad suureks, nägu läheb ilusaks, ütleb mis muusika, see. Ja see huvi, mis temast tekkis, oli näha, et see oli väga sügav, et inimene oli järsku avastanud midagi, mida ta ei teadnud. Ja ta tundis, et see on see, mis on temal puudu olnud. Ja kas maailmas on see asi olemas ja tema huvi ja elamus oli nii suur, et ta kirjutas üles, lubas minna seda linti ostma endale meie, et me näeme täpselt nii, nagu te ütlesite. Härra Siitan ütles siin, et D nende kahe vahel. Et see tuleks tõepoolest ehitada, sest inimesed ei tea lihtsalt. Ja kui nad kuulevad seda, siis nad taipavad ära ja nende sees on kõik hinges need kohad, mis janunevad selle järele. Tegelikult. Ma olen täitsa nõus ja ma tahaks laiendada seda juttu veel veel esituspraktika suunas. Kõik needsamad heliloojad, Bach, Vivaldi, Haydni, keda sai sind nimetatud ja veel väga paljude, eksju, neid ju on mängitud terve 20. sajandi jooksul. Aga kui me kuulame varasemaid esitusi, siis meile jääb mulje, et muusikud väga andekat muusikut, kelle esitused on mingisuguses aspektis tõesti võrratud Nende jaoks kehtis ometigi mingisugune ideaal, mis nagu käskis neil seda muusikat mängida igavalt. Ma kasutan väga koledat sõna, aga, ja ma mõtlen selle all sellist mänguviisi, mis, mis üritab justkui ühekülgselt selle muusika vaimsust esile tõsta. See tähendab, et rütmi impuks. Et värvid otseselt nagu meeleliselt toimivad elemendid muusikas jäeti nagu tagaplaanile. Ja üks asi veel, mis on näiteks Haydni puhul minu jaoks ääretult oluline. Akadeemilised muusikud püüdsid välistada huumorimuusikas, mis saidi puhul üks, üks väga oluline olemuslik komponent. Ja nüüd ütleme viimased 30 aastat on tulnud täiesti uus esituspraktika sellesse muusikasse, kus on tõesti püütud jällegi tasakaalu otsida selle ühelt poolt vaimse väärtuse ja teiselt poolt siis otseselt inimest noh, nii-öelda rohelisel pinnal kõnetavate elementidega ja sellel teel on saavutatud tõepoolest nüüd nüüd niisuguseid tulemusi, mis? Mul täpselt samasugused kogemusi, et noorel inimesel, kes ei ole sellise muusikaga üldse kokku puutunud, lähevad järsku silmad lahti ja ja, ja ta ütleb, et et see on ju minu muusika. Siis on veel huvitav, kui mõtleme muusika peale, mida mängitakse söömise ajal söömaajal. Mina näiteks valin restorane muusika järele ja loomulikult on ka köök oluline. Aga seos on selles, et mina lausa tajun ära, et Hiina restoranis süües kus mängib ääretult meditatiivne võiks öelda peaaegu uimastav nisugune, vaikne meloodia. Ma tunnen, et toidu omandamine ja seedimine on hoopis teine. Et inimese keha talitluse loomulikud rütmid ja seedimisprotsess ise. Et see seal tümps on ju nii nagu neelaks alla mingisuguse naelu täis taotud puujuraka, eks ole, lõhub ära, maaavad saad. Ja samuti võib süüa, kui on vaikne. Lähed vana Olde Hansa-sse või mis need on niisugused rüütli või restorani, kus on vanamuusika. Et seal moonias inimese kogu organismi tervikuga. Aga see, mis lõhub inimese terviklikkust, see rikuka seedimist. Nii et siin on muusika ja päris niisuguste, ütleme seedeprotsesside vahel kah täiesti kindel. Mul tuleb meelde üks naljakas ütlemine, see oli Wagner, kes on kusagil öelnud Mozarti kohta et tolle muusika kõlbab ainult Viini ülikute seedetegevuse soodustamiseks ja see oli muidugi väga õelalt öeldud. Aga, aga samas on selge, et Wagneri muusika nüüd küll söögi ajal kuulata ei kõlba, sest see keerab ilmselt seedimise segamini. Et vot siin on, on tegu ühe väga tundliku vastandamisega. Jaa, jaa, väga iseloomuliku suhtumisega, tähendab Wagner kes kirjutab põhimõtteliselt teistsugust muusikat ja kes pöördub põhimõtteliselt teisiti inimese poole, ta usub, et see nii-öelda harmooniline muusika, mis seedetegevust soodustatud, et see ei ole vaimne. Aga siin tralist küll sügavasti eksib. Mul on endal ka tunne, et vaagnale eksib, sest millegipärast on üldse hilisromantilist muusikat kuulates, ütleme, Richard Straussi vaagnerit ja isegi Mahleri mõningate teoste puhul on nagu selline tunne, et seal tekib väga kergesti selline üleküllastus või väga pikalt nagu ei taha kuulata, ja just neil on nagu nimme pikad teosed ja vikat kadentsid, mis ei lõpe ega lõpe. Selline lõputu arendus nagu väsitab kuulajat. Kui vaagnerist juba juttu on, siis, Võiks natukene siia lisada kunagisi väga korralikke uurimusi koma saksa kultuuri kaevasin sügavuti siis Nietzsche on kirjutanud raamatu Faldes spaalners tragöödia sünd, muusika, vaimust, kus ta käsitleb neid küsimusi puht ideoloogiast lähtudes. Kaader on kahtlemata ürgset, paganlike jõudude väga võimas jõuline esindaja, kohati isegi ohtlik. Näitaski oma, tan Hoizarit, kuulan siis ma tahaksin olla tankidiviisi komandör ja sellega kuskile rünnakule minna. Sõltumata siis sellest, kelle vasta lihtsalt minna. Tahaks edasi minna, rääkida kaasaja muusikast, et ütleme, kui inimene läheb plaadipoodi ja tahab omale muusikat soetada, siis väga kurb on minu meelest see, et ütleme tal ei ole selliseid eelteadmised. Et leida põnevat kaasaja muusikat, sealt üles, et väga vähe on, nagu jõuab tavakuulajani sellest informatsiooni, näiteks takemiitsut ei kipu keegi vistega plaadipoest massiliselt ostma, aga samas minu meelest on tegemist väga hea heliloojaga ja ütleme, sealt ida poolt tuleb palju sellist põnevat süvamuusikat, mis võiks inimese hingele kuidagi hästi mõjuda. Ma arvan, et asi ei ole võib-olla isegi selles ratsionaalses informatsioonis, vaid inimene ostab ikkagi seda või ta pöördub sellise muusika poole, mis on teda isiklikult puudutanud ja see isiklik puudutus saab vist tekkida ikkagi kõigepealt otseses kontaktis. Nii et selles mõttes näiteks ma arvan väärtuslikuks seda tööd, mida, mida näiteks meie nüüd ansambel teeb mängides muusikat, tuues publiku ette muusikat, mis on tõesti väärtuslik. Samamoodi täiesti võib-olla niisuguse uue vaimse võtmega ja tehes seda niiviisi, et ta ei jää nagu abstraktseks nähtuseks Vaideta tõesti tuleb otseselt inimese juurde ja nii-öelda kõnetab teda. Ja avaldab tõesti ehedat muljet. Aga samas on ju kaasaegse inimese puhul ikkagi probleemiks ka see, et muusikaharidus on nagu taandunud inimese igapäevaelus sellisest olulisest kohast. Et ei ole nagu peale kasvamas sellist uut põlvkonda, kelles, nagu koolitatakse välja neid kui uue muusika kuulajaid või selliseid inimesi, kes on võimelised mõistma ka sai muusikat, et minu meelest on see ka väga kurb. Ma arvan, et kogu meie haridussüsteem peaks oma oma mõtlemisaspektid vähekene ümber sättima. Me me püüame kogu aeg harida inimest, me püüame anda talle midagi, mis meie arvates väärtuslik, aga me taipa nagu märgata või mõelda selle peale, mida inimesel vaja on, tõesti tähendab õieti Hiiu, me peame, peame õpetama inimest ainult selle koha peal, kus ta midagi küsib. Ja me peame väga tõsiselt ka muusika osas järgi mõtlema, millist muusikat inimene küsib. Ja kui me ei ei vasta tema küsimustele, siis on tulemuseks see, mida me täna näeme, et et inimese küsimused jäävad väga lapse tasemele ja, ja võib isegi öelda siin kinglooma tasemele, eksi vahetevahel. Ta ei ole saanud toitu sellele, mida ta ta tõesti vajab. Ja mõnikord võib juhtuda, et ta ei julge küsidagi. Jah, sest et teda teda õpetatakse üsna varakult, selles suunas küll, et et küsimused, lollid. See on minu arvates täitsa traagiline, kui sagedasti inimesed just selle kommentaari oma küsimusele juurde haagivad? Avaldust, see on küll loll küsimus, aga ma siiski julge. Siin on kindlasti see praeguse üldise labasuse pealetungi ajal, see on tingitud sellest, et üha rohkem küsitakse seda meda, hulk tahab, ei küsita seda, mis on väärtuslik. Ja see pealetung on niivõrd tugev, et ilmselt ma ei ole küll päris kursis, aga paistab, et muusikaõpetuses ei lähtuda sellest, et õpetada ja kasvatada inimest Parema klassikalise muusika mõistmise suunas, vaid et kuna tänapäeval tahetakse seda siis tekib see nähtus, mille nimi on need õpetajad poevad õpilaste ees, õpetajad püüavad õpilastele meeldida ja seega määrav ei ole professor, vaid määrab näiteks üliõpilane soni absurdsus, kui tehakse mingit tagasisidele. Ja üliõpilane on nüüd otsustaja professori üle, kas ei ole natukene kummaline, mis otsustajad on ta tuleb elada ja õppida kõigepealt aga mitte teha kriitikat, et liiga vähe oli kilesid ja mulle ei topitud rehtega kõrva seda pulgaga ja et kui mina ei saa aru, siis süüdi on professor. Aga ankeetküsitlused näitavad jubedat pilti inimeste üldistest teadmistest üldhariduslikes asjadest, nad lihtsalt ei tea midagi. Ja ma arvan, et see on nüüd ühe protsessi mingi teine äärmus, ma arvan, et selle sellesama protsessi see teine külg, vastand külg on see, et mingil ajal professorid hakkasid liiga palju andma täiesti tobedaid ja mõttetuid teadmisi kuhja maaeluvõõrast informatsiooni. No see viis, see konflikt viis ju kunagi selle kuulsa tudengirevolutsioonini. Ja kui me nüüd teeme seda, seda haridussüsteemid, demo kratiseerunuma, et siis jah, loomulikult meil on võimalik minna teise äärmusse ja ongi mindud sagedasti. Aga mind on viimastel aegadel väga nagu mõjutanud see see tõdemus, et et näiteks muusikas kõik need uued suunad ka näiteks esituskunstis, mida ma siin ennist nimetasin sündisid samal ajal, kui toimus see kuulus tudengirevolutsioon. Need said alguse 60.-te aastate lõpust ja, ja nad said alguse omamoodi just sellest, et, et noored inimesed hakkasid otsima seda, mida nad tegelikult tahtsid väljendada ja hakkasid väljenduma muusikast täiesti teistmoodi kui nende professorid, neid olid õpetajat. Nii et siin siin mingisugune vaimne konflikt on, on töötanud väga-väga positiivselt. Ma võiks ise ühe näite tuua siia juurde, mina lapsepõlvekodu oli täis laulu ja klaverimängu, ema oli pianist ja laulja. Ja siis, kui kogunesid daamid, kõik kokku algasid hääleharjutused, siis võite arvata, mida üks pisike poisslaps pidi läbi elama. Siledate kohutav allergiat tekkis tallede kööritavate muttide vastu. Aga samal ajal jäise sisse lapsepõlvest ja hiljem hakkas elama. Aga ma olen ise käinud läbi niisuguse ringi eemaldumise ringi nendest sellistest väärtustest, mis minus ometi süvakihtides elasid jõuliselt. Ja kui ma ise hakkasin jälle midagi taipama maailmas, siis see kõik lõi välja ja hakkas uuesti elama. Nii et ma olen selle protsessi läbi käinud, ma tean, kuidas toimib. Mina tahtsin õppejõudude kritiseerimise koha pealt natukene täiendada, et teie juttu, et Mul on tunne, vähemalt muusikakeskkoolis õppides oli nagu selline tunne, et õppejõud just nagu pidevalt surusid õpilasi alla, et kasvatasid meid sellisteks lambukestaks, kes ei julgenud küsida midagi ega üldse noh, omapoolsete mõtteavaldustega esineda, et mul on praegu nagu selline julgus tekkinud, et kus ma tõesti nagu kriitilisemalt julgen ka õppejõudude kommenteerida ja märgata. Jah, meid õpetati tegema asju nii Kuu on vaja teha, nagu peab tegema mitte lähtuma selles musitseerimises iseendast ja sellest oma sisemisest väljendustarbest ja see on muidugi sügav võõrandumine muusikas. See on protsess väga kaua kestnud ja, ja mul on tunne, et see protsess on pööramas praegu teatud teise suunda. Ühelt poolt selles, et osa muusikuid on täiesti ära pööranud sellest nii-öelda kõrgest muusikast ja juhinduvad oma musitseerimises täiesti oma sisemisest tarbest, oma, võiks öelda ka nimaalsetest impulss-idest ja meile tundub see äärmuslik, aga see äärmus on põhjustatud millestki. Ja ühtepidi ma, ma hindan neid muusikuid, kuigi nende muusika ei pruugi mind alati sisemiselt rahuldada või, või ka puudutada, mitte. Ma hindan nende puhul just nimelt seda, seda ehedat ja täiesti adekvaatset väljendust, mis tuleb inimesest endast. Ja nüüd ma näen, et väga paljud nii-öelda kõrge muusika esindajad on tegelikult otsimas neid samu väärtusi. Ja vot see on see koht, millele ma üldse loodab muusikas.